Pärnu uudiseid vahendab järgnevalt Feliks Leet. Wabariigis sündis uus ühing, praegu see ei ole mingi uudis, pea iga päev tekivad meil ühendusi, liite, organisatsioone ja ta on jah, rohkem poliitilist laadi, aga Pärnus on loodud rappust vahelise kaalse antropoloogia ühik. Ainulaadne. Miks just Pärnus, küsin ma seda tuntud filmimehe vabariigi tehniliselt kultuuritegelastelt Mark Soosaar, kes on saanud tuntuks kui etnograafiliste filmide looja, kolme rahvusvahelise anter, bioloogiliste filmide festivali orgkomitee esimees ja liige olnud. Nende festivalide algatamise mõte kuulub Lennart Merele. Praegu on meil katuses sellised toredad inimesed nagu Ingrid Rüütel, Arvo iho, Omar Volmer ja no mina ka mingil määral loodame, et ühingul saab olema hästi lai liikmeskond kes on huvitatud teistest maadest rahvastest, nende kultuuride ellujäämise probleemidest, kes võib-olla jah, ise ei pruugigi olla ju filmi tegijad, kuid kes oleksid nõus selliseid filme näitama koolides ja raamatukogudes ja tegema sellelaadset tööd just eriti noorte hulgas, et harva avardada nende maailmapilti. Ma usun ka seda, et professionaalid, kes meie ühingusse hakkavad kuuluma, kinomehed, teadlased, et nad juba oma elukohajärgsetele televisioonijaamadel hakkavad pakkuma neid programme, mida meie edaspidi siis rahvusvaheliseks vahetamiseks hakkame soovitama ja, ja eks need programmid olegi peamiselt just väikerahvaste traagilisest olukorrast, nende saatusest ja nende kaitset. Just väikerahvaste kultuuride kaitsmine ja kaitsmine nende kultuuri hääbumise avalikustamise kaudu. Ma tooks sellise näite, et kui Siberit varem hüüti rahvaste vanglaks, siis nüüd võib teda hüüda rahvaste kalmistuks, aga see protsess ei ole õnneks lõpuni viidud. Ja meil, soome-ugri lastel oleks nagu eriti püha kohus teha filme, videosid, korraldada festivale, mis on suunatud just teiste soome-ugri väikerahvaste, aga ka üldse Põhjamaades elavate väikeste kultuuride olukorra teadvustamiseks maailma avalikkuse silmis. Sest lõppude lõpuks me oleme ikkagi nii kõrgele arenenud rahvas, väike rahvas, kellel on oma televisiooni ja filmivahendid on ju Siberis palju rahvaid, kellel see täielikult puudub etnograafilist laadi mitte ainult, sest et näiteks Ivar Sereskise film, millega me täna siin Pärnus avame ühingu avaliku tegevuse, see film on mitteetnograafiline, vaid ikkagi puhtalt sotsioloog, loogiline, kuna ta uurib ühe Läti väikelinna kõrvaltänavaelu ja on sotsiaalne pildistus nende homosovjetikuste elust, mis seal vihkasid edena Bamba rahaks. Muidugi andsime täna kätte möödunud festivali, see on siis juba kolmanda Pärnu visuaalse antropoloogia festivali Grand Prix festivali, see oli möödunud aasta oktoobris ja kuna härra Ivars Sergets, kes oli sel ajal välismaal teistel festivalidel ja veel suuremaid preemiaid vastu võtmas ka meie oma, siis nüüd ta leidis aega ka Pärnu jaoks aga Pärnu väga huvitavat ajalooliste ja kultuuriliste traditsioonidega keskust. Kui Luuakse siin maakonna arenduskeskus, siis ma usun, et visuaalse antropoloogia keskus ja ühing võivad ka sellega küllalt aktiivset koostööd teha, sellepärast et üheks meie sihiks on, et oma õppeasutuse kaudu me saaksime koolitada võib-olla tulevikus nende väikerahvaste esindajaid, kellel ei ole vahendeid audiovisuaalseks, oma kultuuri jäädvustamiseks. Ja enne kui ilmateate juurde jõuame, Ivor trikkeli nädalalõpukomme. Tar tänasel päevalehel on mõtterikas Pealkiri. Kui Mahtra mehed läksid hangudega, siis meie läheme tõe ja õigusega. Aga küsige, kus on meie tõde ja õigus ja kes teab, kui palju seda tegelikult kaalutud on. Mahtra kõrtsis lugesid mehed seadust ka nii pidi ja naapidi, aga õige teadmine tuli alles läbi kroonu madjakate. Küsisin päevaga toimetajalt, kas tal on infot Moskva kohta, kus täna Venemaa ärkama pidavat? Ta ütles, et veel ei tea õhtuks ehk teab, juba. Küsisin väliskommentaatoril, milles ta täna õhtul räägib. Kaugemalt ja põnevamatest asjadest meist igatahes mitte. Küsisin, kas keegi kuulas Vaba-Euroopas saadet, mis avaldas president Bushi tervituse Eesti vabariigi 72. aastapäeva puhul ja ennustas positiivseid arenguperspektiive. Balti vabariikidele. Vastust ei kuulnud. Aga mina pean midagi rääkima või panen mikrofoni kinni ja lähen lihtsalt ära. Sest et Eesti Ekspress on täis küll sahinaid Suhinaid veidi enne iseseisvust. Puhjasse varnadze olevat Ottawas maha pannud meie vabariigi piiri Cupitsat, sellest ka kodanike komiteed, teede tip, positsioon ja EKP alles jäänud aktivistide kiindumus üle rahvarinde kodanike komiteesse, kui suurimasse Eesti kodanikualgatust läbi aegade. Aga kuidas on täna kaks vene mutikest südalinna raamatukaupluses, arutasid reedel täiesti maiselt. See ei maksa mitte midagi. Pärast saad ostukaardi ja võid siia elama jääda, kui tahad ja oled, lugupeetud inimene, peale kaupa. Loen üht-teist teksti iseseisvuse kuulutamisega, oli ta siis eesti rahvas? Suure tõotus ei vande andnud ja seda vannet ning tõotav tahab ta täita seni, kuni kõlab veel rahvaste peres Eesti nimi. Nii kõneles president Konstantin Päts. Arnold Rüütel ütles iseseisvuspäeva koidutunnil jäävat ruudust Eestile. Siitena tõotame. Eesti poliitilise ja majandusliku iseseisvumise komisjonist, kes peaks alustama läbirääkimisi Nõukogude Liiduga, keeldusid eelnenud kokkuleppele vaatamata Tunne Kelam ja Trivimi Velliste Arnold Rüütli sõnavõtust. Missuguste värvide all lähevad vaba Eesti eest võitlusse Tunne Kelam, Marju Lauristin, Endel Lipp, Matrjeviimi Velliste ja teised? Küsib Eesti Ekspress irooniliselt. Sest mitmes parteis kandideerimine on Eestis tõesti nüüd moekaks saanud, nii nagu missitaminegi. Aga mida peame meie rahvas ütlema ja mõtlema? Savisaare ministriks valimine kukkus läbi, sest ta olevat halva iseloomuga. Soo Vaba Eesti siduvat jällegi võimuhimulisi. Andke mulle andeks, kas Eesti ajakirjandusega on midagi paigast ära või mu mõistus ei võta, aga kus on siis need, kes Eesti Aadeest peaksid välja minema? Ah, et need olime meie, kes me seisime eile päikesetõusul koos vanurist Gustav Ernesaksaga Pika Hermanni all ja laulsime koitu. Kindlasti olime need ka meie, kes eile keskpäeval võidu väljaku täitsid ja oma lastele rääkisid, miks Eesti peab olema Eesti lipukarva sinised, olid laste silmad rõõmust olla eestlased. Aga kus on ikkagi meie aadlimehed, aatemehed? Kas nii oleksid tegutsenud Kreutzwald, Faehlmann, Hurt või Jakobson? Juristi olevat vähesest palju, seadus on vaja välja töötada, räägib press. Kõigepealt on vaja taas sünnitada vaimsus, millest juristid võiksid esialgu üsna kaugel seista. Kuni Vene seaduste hõng neist välja tuuldub. Et anda hingamisruumi inimlikule, eestilikule mõtlemisele ja arusaamisele kultuurist ja inimarmastusest. Reede hommikul oli mul kohtumine ühes Tallinna koolis. Kõik olid pidulikult riietatud, rahvuslik pol lauldi hümni. Siis rääkis noor pikk poiss vabadussõjast ja Tartu rahust ja loeti luuletusi Eestist. Sealt sain oma sügavaima iseseisvuspäeva elamuse ja äratundmise. Me vajame uut, ausat, tarka eestlaste põlvkonda. Kui praegused tegelased rahva mäda suust välja tooksid, oleksid nemadki tänatud. Eesti vabariik vajab aga kristallpuhta hingega inimesi, kes peaksid mõistma, mis au, aga ka mis vastutus on olla rahvajuht. Eestluse eetilisuse piibel peaks algama selle sõnaga au ja ausus. Ja veel paar spordisõnumit suusakahevõistlejate maailmakarikavõistluste meeskondliku etapil Itaalias sai NSV Liit Austrial teise koha. Nõukogude meeskonda kuulus ka Allar Levandi. NSV Liidu korvpalli meistrivõistlustel kaotas Tallinna Kalev kordusmängu Leningradi Spartaki-le 76 87. Ja ilmateade. Täna ööseks ja homme päevaks ennustatakse pilves selgimistega ilm. Sajab hoovihma, puhuvad lääne- ja edelatuuled 10 kuni 14, öösel puhanguti 20 kuni 25 meetrit sekundis. Õhutemperatuur on öösel pluss üks kuni pluss kuus kraadi, homme päeval pluss neli kuni pluss üheksa kraadi. Nii palju ennast Päevakaja head õhtu jätku ning kohtumiseni.