Sarisaade kitarrimuusikast ja mängijaid on Eesti Raadio esimeses programmis eetris käinud juba oma viis aastat. Riigiraadio uues programmis on ta leidnud endale uue koha laupäeviti, enne kultuuriga ja vaheldumas üle nädala Ainsaar tega Põhjamaade rahvamuusikast. Sarja kitarrimuusikast ja mängija ist alustas Roberts vaka autorina, hiljem jätkas toimetajana. Sarja põhiautoriks kujunes aga ei Kimetlik. Aastate jooksul on kõlanud kätes kitarrimuusika läbi aegade. Saated on olnud kitarrile kirjutanud heliloojatest kuulsamast mängijaist ning järge ootab 20. sajandi kitarrimuusika tutvustus. Täna erandina olen maga toimetaja õigusega ohjad enda kätte haaranud. Ning tahan hoopis küsitleda saatesarja autorit Heiki Metlikut kes mängijana ja igav kitarrimuusikas olevana elavana kuulub, ise samuti sarja kitarrimuusikast ja mängijast. Sinu tehtud saateid on eetris kõlanud juba ligi 80. Kui sa alustasid, kas siis oli ette näha, et neid nii palju koguneb? Novost alguses ei olnud küll plaanis, et see tsükkel kujuneks nii ulatuslikuks aga sügavuti minnes sellesse maailma ja seda materjali hankides igalt poolt oma kolleegidelt Põhjamaadest ja, ja, ja lõuna maadestki. Kujunes nii, et seda materjali sattus nii palju ja niivõrd huvitavat et tekkis selline kirik selle materjali vastu ja soov ja tahtmine tõepoolest väga sügavuti minna. Ja ilmselt tänu sellele ongi kujunenud sellest niisugune väga pikk läbi mitme mitme hooaja kestnud seriaal. Ja teisest küljest jälle on see andnud endale väga palju selles mõttes, et tuleb uut materjali, mida tuleb tõlkida, uusi teadmisi ja uusi, üllatavaid fakte ja anekdoote kitarrimuusikast ja see kõik on rikastanud nii ennastki. Kas see töö, nende saadete tegemine on toimunud paralleelselt ka kitarrimängu õpiku kirjutamisega? Mõningane paralleel on kindlasti olemas, kui vaadata fakte, mis korduvad nii õpiku ajaloolises osas kui ka raadiosaadetes kuid teisalt oli õpiku materjal koos juba hulk aastaid enne seda ja seal lebas lihtsalt kuus aastat kirjastuses Eesti raamat, kus ei leitud siis trükkimisvõimalust kaheldi, et kas seda materjali üldse on vaja. Aga raadiosaated on muidugi olnud palju globaalsem ja palju suurema hulgaga. Ja andnud ka võimaluse siis palju muusikat tuua, uut muusikat sinna juurde. Millised on sinu enda lemmikud kitarrile kirjutanud heliloojate hulgast? No tavaliselt on raamatute kohta hea küsida, et milline on lemmikraamat. Aga ma ütleks nii, et need lemmikud on vahelduvad. Ühel perioodil meeldib väga barokkmuusika selliseid autoreid Ruberdilise prantsuse ookeanbjoon, sealsamas tuleb jälle uus armastus ja uus lemmik Fernando sorr. Sealtsamast jälle midagi kaasajast mingi uus leida. Kuid on muidugi heliloojat, kelle muusika on on vast kõige kõrgemal tasemel ja, ja pakub pinget iga päev kuulamiseks. Need on Vahh villa lobos bons. Ja mõningad kaasaja autorid. Räägin, kuidas leidsid sina tee kitarri juurde tol ajal noh, umbes 20 aasta eest ei olnud ju Eestis veel süstemaatilist kitarrimängukoolitust välja kujunenud. See tee algas nagu väga paljudel läbi rokkkitarri ja ansamblite kuid kuna ma olin lapsepõlves tegelenud juba muusikaga ja klassikalise muusikaga ennem siis pöördus ka pilk klassikalise kitarri poole ja õnneks oli Eestis elamus Leningradi endine õppejõud Igor Kliment KOV, kes siis asus Georg Otsa muusikakooli õppejõuks ja sealt kitarrimängu õppimise akadeemiline tee algas. Ja praegu annad siseõpetust kitarrimängualal. Võiks öelda, et pedagoogitööd on olnud juba. Tõesti, alates 78.-st aastast ja pedagoogitöö on selline töö, et ka õpetades õpid. Ma leian, et seda on kõikidel vaja teha. Sa oled õpetanud ka kõiki astmeid, mõtlen laste muusikakoolist peale ja praegu konservatooriumis tudengeid. No siin elu on seadnud selle raja nii, et on käidud kõik etapid läbi, kuid samas ma leian ka, et see on väga vajalik. Et ei saa õpetada kõrgastmel teadmata seda, kuidas panna esimest korda pill sülle väiksele lapsele ja millised protsessid hakkavad tema kätes ja südames ja ajus toimuma. Et tuleb näha nagu tervet seda teed ja tervet kulgemist. Kindlasti tunnetab iga mängija oma igapäevase suhtluspartneri pilli hinge aga on seda võimalik ka sõnadesse panna, et milline on kitarrihing, milline on kitarri omapära ja millist kohtlemist ootab see pill. Kui nii võtta, siis tegelikult kitarr on nagu daam ja prantsuse keeles ongi ta naissoost sõna. Ja kui vaadata tema vorme, siis võib seal ka sarnasust leida. See nüüd väike huumor. Aga samas on sellel pillil võimalik väljendada väga erinevaid tundeid ja väga erinevaid karaktereid, see võib olla äärmisest sentimentaalsusest kuni suurima groteskini. Ja kui me vaatame kitarriliteratuuri, siis seal tõesti kohta paganiini romanss, mis on pisarates uppunud muusika ja hands, verine ränse. Royal Winter Music see kuninglik talvemuusika, kus on siis kujutatud Shakespeare'i karaktereid. Nii et see on väga lai ampluaa, mis, mida võib see pill väljendada? Tundub, et nagu sobiks kitarr iseenesest juba kenasti ansamblisse eks, väga nauditav, on ju teie ansambli kaameraata Tallinn kõla, koosseis, flööt, viiul, kitarr, miks mitte sinna juurde ka? Kena vokaal. Palju nüüd on neid teoseid, mis on originaalis näiteks sellele ansamblile kirjutatud viiul, kitarr ja kui paljudele te peate ise seada, tegema? No kõigepealt ütleks seda, et flööti ja kitarri ja viiulikitarr ja vokaal kitarr on vast kõige sobilikumad ühendused, kus tõesti Sansambel armuliseerub kõige paremini. Ma olen proovinud ka erinevaid variante, klaver, tšello, fagoti, oboe kitarriga ühendada, kuid see tulemus ei ole nii hea olnud. Ja sellest ka selline pikkust ja koostöös meil sel hooajal on kaamerata Tallinnaga 15. hooaeg. Aga kui vaadates nüüd seda repertuaari kui sellist, siis tervele ansamblile, kus siis osaleksid terve trio või plussis vokaal ja trio on tõesti väga vähe ja seda peab noh, seadma natuke pattu tegema isegi tuntud heliloojate teoste puhul. Aga samas on klassikas ja siis klassitsismi aastast võtta väga palju teoseid, kus on siis flöödi, leia kitarrile ja viiulile kitarrile kirjutatud väga palju originaalmuusikat. Tuletan siinkohal meelde muidugi itaallased paganiini Molyinoka rulli Juliani ja tulles romantismi-le lähemale, leiame samamoodi suurepärased näited sealt. Kuna kitarri kasutasid juberlius Schubert, Veeber ja teised heliloojad. Ja kaasajal tuleb need teosed lihtsalt tellida meie omade heliloojate käest. Nii on enamus eesti heliloojaid nimele kirjutanud. Oleme tänulikud, et see on repertuaaris meil ja samuti ka väljastpoolt Moskvast, Nikita Puškin oleks tarvis. On pühendanud siis teosed sellele koosseisule. Millised on olnud meeldejäävamad esinemised, mõtlen nii ansambliga kui ka sooloesinemised. Tegelikult on iga esinemine meeldejääv selles mõttes, et, et see tunne ja see hetk, mis tekib laval, sööbib mällu ja ta isegi aastakümnete järel võib seal olla omal kohal. Sellepärast ei saa mängida sellise tundega, et et läheb ja unustame, et meil üldse oli selline sündmus, sest laval käimine on ikkagi sündmus. Aga eeskätt muidugi paeluvad ühest küljest kavad, mis on väga huvitavad. Siin võiks tuua ansambli muusikast näite baltisaksa muusikast, kus me tõesti ehitasime terve kava ise üles ja see oli meie jaoks leid. Või siis kirikumuusika kava, millega me sõitsime Veneetsias mängisime seitse kirikukontserti ja teisest küljest jääb meelde ka väga huvitavalt ja kordaläinud reisid. Vastasin mõned aastad tagasiost, suur pikk Austraalia turnee või ka tunnet sellistes maades, kuhu jalg naljalt ei satu. Sinki flaami, ütleme siis Belgia või. Ja miks ka mitte äris polaarjoone ta haare hanges samas, mis on samuti jätnud omamoodi meeldiva mälestuse nii looduse kui ka siis publiku poolest, kes on tõesti vajavad seda muusikat väga seal. Võimalus mängida kontserti koos orkestriga ei avane. Meie interprojektidele kuigi sageli sinul oli see võimalus mõne kuu eest see govia 100.-le sünniaasta. Ta päevale pühendatud kitarripeol mil sa kandsid ette Peeter Vähi kitarrikontserdi. Kas seda esinemist võib lugeda sinu interpreedi jaoks selle hooaja tippesinemiseks? Kahtlemata oli see sündmus see õhtu siis, mis oli pühendatud Andrese Koovia 100.-ks sünniaastapäevaks. Üks selle hoo ja kitarri, kontserdite märkimisväärsemaid. Kontserte ja sündmusi. Ning ütleks, et üleüldse on, kui kantakse ette ja veel esiettekandes üks teos tol õhtul kanti need esiettekandes, et neli siis on märkimisväärne selle poolest, et nagu sündki, et sünnib jälle uus teos, mis saab oma hinge ja hakkab edasi elama, iseseisvat elu näinud, see on, jääb nagu muusikaajalukku ja selle rahva kultuuriajalukku. Ning selles mõttes oli see õhtu väga vastutusrikas ja selle kontserdi esitamine ning selleks ei valmistatud ette väga kaua. Ning kahtlemata lisasse veel enam pingestatus. No loodaks küll, et see kontserti ettekandmisvõimalust tuleks veel sest läbirääkimised praegu käivad ja öeldakse, et alati kolmas asi, et see on kõige paremini. Vaatame tulevikku selle sellel moel. Mõne päeva eest lõpetasid sa salvestused Eesti raadio fonoteeki. Mida sa seekord mängisid? No seekord pakkusin raadiole siis paremaid palu oma soolokavast, mis selle hooajaks sai ette valmistatud. Ja sisse sai mängitud Raimo Kangro väikese hüvit. Ester Mägi valss variatsioonidega mõlemad on siis kirjutatud alles mõned aastad tagasi. Ja prantsuse helilooja Claude Berlingo Impressioons, mis oli natuke järsumaiguline ja sinna lisaks veel romantikat Joseph Kaspar Mertsi tsüklist pardang, lange need on nagu nendel soni sõnadeta laulud ja Francisco tarrega väikseid mina tüüri, mis on nagu siis lilled suures rohuaias, nagu ütles Andres Jagoogia.