Tere hommikust, hea raadiokuulaja. Oled sa kuulnud, et ükski heategu ei jäävad karistamata? Tere tulemast klubisse, seda on märgatud juba ammu. Umbes 3000 aastat tagasi oli sellega kimpus üks noormees nimega Taavet. Ta oli vabatahtlikult läinud duellile kuningas Sauli eest ja oli võitnud. Peale muidugi kuldas kuningas Saul uustulnuka üle ja pani 1000 pealikuks kui too ka selles ametis osutus, edukamaks, kui teised pealikud või Saul ise tabas teda kade viha ja tagakius. Maaelu päästmiseks pidi Taavet põgenema hulkuma kõrbes mägedel. Kuidas meie sellistel puhkudel toimime? Moraalselt arenemata või aluseta inimene kibestub ja ütleb, kuidas küla minule, nii, mina külale ehk siis üritab teha võimalikult suurt kahju vastu. Kui see on võimatu, vähemalt vihkab, kuidas saab. Ekstaavetilgi oli neid võimalusi, paaril korral võinuks ta kuninga isegi tappa. Miskipärast ta seda siiski ei teinud. Miks? Vastuse võime leida noore Taaveti lauludest, tsiteerin kaheksateistkümnendat psalmi. Issand kalju, mu mäelinnus ja mu päästja. Mu jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin. Oma kitsikuses ma hüüdsin issandat ja kisendasin oma jumala poole, ta kuulis mu häält oma templist ja mu appihüüd jõudis ta palge ette. Ta kõrvu. Issand, elab kiidetud olgu muuga palju ülistatud, olgu mu päästmise jumal. Ahhaa selgub, et nii-öelda heateo eest karistatuna, põgenikuna turnides, Harrise vallkividel tundis ta end ometi olevat kindlam alusel ja ümbritsetud ületamatu valliga. Seejuures ei olenud kaitse tugevus mehe võimetest, vaid suhtest jumalaga. Ja neid häid suhteid tahtis ta hoida, saagu mis saab. Tal oli põhjust karta, et Saulile ise kätte makstes teeks ta pattu jumala vastu ja väljuks nii kõigekõrgema kaitse alt. Apostel Paulus kirjutab, ärge makske ise kätte, armsad Jeesus õpetas, kuidas teha vastane relvituks eneseiroonilise naljaga, pöörates lööjale etega teise põse. See nõuab paljugi suuremat seesmist tugevust kui vahke vihane vastulöök. Hiljuti jaanipäeval tähistasime ristija Johannese sünnipäeva. Tema kohta on öeldud, et ta oli teevalmistaja päästja Jeesuse eel. Hannese sõnum oli, et oma ligimest hoolimisega tasandame armastava ja päästva jumala teed meie juurde. Aga kui hoolime, kuidas siis sellega, et heategu ei jää karistuseta. Ja nüüd ütleb moraalselt arenenud inimene, mis siis ja teeb head edasi, tehku siis küla või koerad mida tahes. Tal on selleks eneseväärikust ja jõudu, mis tuleb kuskilt väljastpoolt iseennast, oma suurt või väikest ego. Ta suudab ka surmasuus laulda, sest teab, et tema lunastaja elab. Kui palju enam siis argielu pisimuredes, millel sageli laseme end häirida? Palvetame, hea jumal, meid on õpetatud, et me ei tasuks kurja kurjaga ega sõimu sõimuga, vaid hoopis õnnistaksime. Selleks oleme kutsutud, et ka ise võiksime pärida õnnistuse. Palume sinult igapäevast meelekindlust nii toimida, et sinu õnnistus teeks maailma parimaks, seal, kus meie oleme. Anna meile arukas sõnakuulelik, süda, juhi meie mõtted, teisisõnu tegemisi ja tegemata jätmisi, nii et me headust külvame ja halvale vastu seisame. Anna meile ka täna teha kedagi õnnelikuks, kasvõi hea toetava sõnaga, mida ligimene vajab ehk rohkemgi, kui oskame arvata. Aamen.