Tere hommikust, hea kuulaja. Täna, viiendal juulil mälestab Eesti metodisti kirikuõpetaja Jaan Jaagupsod Haapsalust kes tapeti saadistlikult 1941. aastal. Nõukogude hävituspataljoni poolt. Abikaasal ja lastel õnnestus põgeneda välismaale, kuid kogetud punaterror oli jätnud Irene hinge nii sügava jälje et ta eluaeg ei võtnud enam ise kodumaaga ühendust ega lubanud seda teha ka lastel öeldes need kõik, kui on ju veel elus mõeldes oma mehe tapjaid. Alles peale errenne surma ja kui Eestis puhusid juba uued tuuled, söandasid lapsed, kes põgenemise ajal olid alles pisikesed külastada kodumaad. Kogetud leina ja kaotusevalu ei lase paljudel tunda elust rõõmu. See on nii kahel põhjusel. Esiteks me ei saa eraldada surma elust. Teiseks ei oska me alati eraldada elu surmast. Vaatame seda esimest probleemi, surmahirm ei lase inimesel võtta elust parimat. Kes kardab uppumist, ei proovi iial ujuda. Kes kardab lennuõnnetust, selle jaoks on õhusõit välistatud. Teades, et roosides on peidus okkad, ei julge pelglik nautida õite imelist lõhna. Hirm on nii suur, et kogu elu möödub selle varjus. Teiselt poolt mõned ei oska eraldada elu surmast. Mõnest valusast kaotusest on raske üle saada, aga see võib olla kalli lähedase surm, abielulahutus, töövõime, kaotus või muud mis end alaliselt meelde tuletades laastab hinge. Kuidas siis eraldada surmaelust ja elu surmast? Esiteks tuleb uskuda jumalasse, kes on ülestõusmine ja elu, tema eluandja annab ka võidujõu. Teiseks tuleb lihtsalt tunnistada tõsiasja, et elada see tähendab ka ükskord surra. See teadmine ei peaks meid tegema hulljulgeks ega belglikuks, vaid mõistlikuks, arvestama ja kasutama arukalt oma päevi. Surm on ju mingil viisil alati meie lähedal. Kuid ka jumal on meiega. Inimesed valmistasid risti, kuid jumal tegi haua tühjaks, temal on viimane sõna. Andkem siis temale üle oma hirmud ja kaotused. Teda usaldades saame tunda elust rõõmu. Sest nagu ütleb laulusalm murreda. Paulus kirjutas roomlastele, sest ma olen veendunud. Ta ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses. Meie issandas. Palvetame issand ega meile surmast mõelda ei meeldi. Me peame alaliselt sellega võitlema. Aga mitte meie, vaid sina oled juuni eluandja kui ka surmavõitja. Anna meile nii kindel selgus sinu armastusest ja sinu väest. Et ei surmakartusega kaotusevalu saaks enam meie elu valitseda. Aamen.