Tere hommikust, hea kuulaja, soovin sulle ilusat, pühitsetud pühapäeva. Mõni ehk ütleks selle peale, et me siin ilusat, kui sa vaid teaks, milline oli mu möödunud nädal. Tahaksid paljutki keerata aega tagasi, sinna, kus oli kõik veel hästi või siis paistab ilusam, nüüd aegade kaugusest. Tahaks ehk võtta tagasi mõne otsuse või sõna. Küllap oskaks tagantjärele kasutada mõndagi võimalust või vältida õnnetust. Kas saaks alustada uuesti? Hea näitajana liblika elukäik? Mingil ajal Roomas ja seejärel oli tükk aega kookonis peidus, aga seal pimedas sündis usikesega midagi imelist. Tal moodustusid tiivad ja kui peene maalinguga veel toimus metamorfoos täielik elu muutus, lendab ei mingit roomamistena. Kas võiks midagi seesugust toimuda ka meiega? Muidugi mitte. Täpselt sedaviisi. Aga mõndagi, võime elu salata, uuesti. Nagu pühapäeval kirikusse minnes saame alata uut nädalat. Kuigi me ei saa muuta seda, mis on olnud, on meile antud võime olla sellest üle, muutes oma suhtumist ja mõtteviisi. Keegi mees oli saatnud korda hirmsa teo, tal õnnestus seda kaua varjata, kuid kõik need aastad kandis ta oma hinges rasket koormat. Ta püüdis unustada, see ei õnnestunud. Ta üritas ennast õigustada kasvõi iseenda jaoks, et tunda end parema inimesena. Ikka kõik asjata. Ta muutus tigedaks morniks, kibestunud omalajal, kirjeldas Taavet seda nii, kui ma vaikisin, nõrkesid mu luud-liikmed mu päevasest Hoigamisest. Sest päevad ja ööd oli su käsi raskesti mu peal. Jeesus on öelnud, et jumala vaim annab maailmale märku patu kohta. Seda märguannet on vahel päris raske taluda. Aga too mees mõtles viimaks, et kaua võib. Niiviisi vingerdamine pole ju mingi elu. Läks siis ja tunnistas üles. Ja imelik see, mis siis järgnes, polnudki nii raske kui süükoorem südamel. See oli ka muistse Taaveti kogemus. Oma patu ma andsin sulle teada ja oma pahategu ma ei katnud kinni. Ma ütlesin, ma tunnistan issandale oma üleastumised. Siis andsid sina mu patusüüteo andeks, sellepärast palu, kui sind kõik vagad, sel ajal, kui sa oled leitav. Üks lesk aga oli suund suures mures abikaasa surma pärast. Kaotusevalu ei andnud talle rahu päeval ega öösel. Siis andis keegi talle nõu ära nutta taga möödunud aegu ole parem nende eest tänulik ja vaata edasi. Sul oli abikaasaga ilus elu. Nüüd on lapsed ja nende pered, tunne ometi lastelastest rõõmu. Kes tahaks su juures olla, kui see ühtelugu virised? Ja tõesti mõtles lesk, ükski Ta ei too kadunud kaasat ju enam tagasi. Päikeselist päevade tänulik meenutamine tõi naeratuse näole ja sära silma. Midagi oli saanud uueks. Piiblis on öeldud, tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ning valu ei ole enam. Sest endine on möödunud. Inimesega toimuvat metamorfoosi nimetab Jeesus uuesti sündimiseks. Ma ei oska seda seletada, nagu ka mitte seda, mis sünnib liblika tõuguga kookoni varjus. Aga midagi juhtub. Inimene, kes on eneses juba elule alla andnud oma bäkki, uut lootust minevikuga, saab klaaritud. Tulevikus on elujulgus ja tulevikulootus on ka kindel. Selle kohta öeldakse, et jumal teeb oma armutööd inimese vaimus. Miks siis peaks veel keegi tahtma vanu aegu tagasi kui on võimalik minna edasi? Miks peaks keegi veel igatsema eilset, kui on uus täna ja varsti on homme? Paulus kirjutab, niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu. Vana on möödunud. Vaata, uus on sündinud. Meie jumal suudab teha kõik uueks, ka meid. Usu seda ja ole õnnistatud. Palvetame. Aja ja igaviku looja. Aita meil minna edasi usus, lootuses ja armastuses. Aamen.