Kirikuelu tere õhtust, täna kuuleme lähemalt sellest, mida teeb kaplan politsei ja piirivalveametis. Nüüd juhatab Eesti Evangeelse luterliku kirikuõpetaja peakaplan Jaan Jaani, kes tähistas eile muide oma kuuekümnendat juubelisünnipäeva. Jaan Jaaniga vestleb saatejuht Meelis Süld. Tänases kirikuelu saates tutvustame politsei ja piirivalveamet. Kaplanaati ja stuudios on politsei ja piirivalveamet ei peakaplan Jaan Jaani. Me oleme kuulnud küll kaplanitest kaitseväes ja teame, et nad tegutsevad. Aga politseis on see nüüd üsna uus asi, küll mõned aastad tegutsenud, kuidas see algus on läinud ja, ja kas politsei ja piirivalveametis on ka nüüd kaplan juba nii-öelda omaks võetud? Tühjaks kaplaniteenistus on kõige nooremteenistus üldse, mis Eestis on ja tema on loodud siis kolm ja pool aastat, umbes tagasi. Ja alguses ma ei osanud nüüd ette näha, mis minule teha või kuidas hakata selles organisatsioonis tööle. Ja me võtsime malli kaitseväe kaplaniteenistuses, sest mõlemad kaplaniteenistused on elitaarsed. Ja mina kui vaimulikest polen pea 30 aastat kirikuõpetaja ei olnud. Ja nüüd äkki avastad ennast. Paikuse politseikoolis üllatas mind iseennastki, sest kaplanid ka politseis ja piirivalves siiski pagunikandjad ja, ja peavad nagu sulama selle organisatsiooniga kokku. Nii et algus on tehtud ja, ja ega ma ei ole sinisilmne, ma teadsin kohe etet, et kui see uus nähtus sinna tuleb. Et et on neid, kes on poolt ja on neid, kes on vastu ja on neid, kellel on ükskõik. Aga nüüd tuleb tõdeda, et meid on hakatud tasapisi paksult paja ja nii-ütelda oma meheks pidama. No kuidas on, kas on rohkem neid, kes on poolt või, või on neid rohkem, kes on vastu? Ma arvan, et rohkem on neid, kellel on ükskõik noh, nii nagu see elu elu on Muidugi, eks politsei siiski on ju omad probleemid, nii nagu me kõigi elus on omad rõõmud, omad mured, omad probleemid, mis tahavad lahendamistega siis politsei on lihast ja luust, et nagu me kõik oleme. Ja kaplanid ülesanne on olla oma kaastöötajate kõrval oma kolleegide kõrval pisut küll omanäolise suunitlusega, aga, aga on näha, et noh meie tööd ka hinnatakse. Aga mida siis kaplan politseiametis teeb üldse? Noh, nagu me oleme aru saanud oma tööst, et, et politseikaplanid ei ole kabineti inimesed politseikaplanid, kaplanid üks niisugune ülesanne on liikuda mööda osakondi Käia kaasas, patrullis koos ekipažiga. Ja üks ülesanne, mis nii omalaadne on siis surmateadete viimine omastele. Kui on kas liikluses surnud keegi või siis tavaliselt politseinikud ise ei taha nagu minna omastele seda teadet viima. Siis on üks ülesanne nagu kaplanitele see täita. Mida see patrullis kaasas käimine tähendab, see tähendab sama tööd, mida teeb patrull. Samamoodi oled riides, oled vormis, sul on kuulivest, sul on relvavöö ja seal veel niimoodi, et Need, kes on nüüd patrull, on kaks inimest, on patrullis, kui kaplannad peale ta läheb, kolmandaks. Need kaks patrullis olevat politseiniku teevad oma tööd ja nendel ei ole aega. Ja miks mitte ka öelda ka tahtmist kaitsta seda kolmandat, kui ta on niisama lipsuga seal tagapingi peal istub. Et sellepärast peabki olema ka politseikaplan nii-ütelda, patrullis, relvastatud ja kuulivestiga ja kõik, kõik see, mis on patrullil. Mis olukordades läheb kaplan kaasa patrullis? No igas olukorras ta kõigepealt teatab oma soovist patrulliga ühinemiseks kõigepealt patrulli vanemale või patrulli juhile registreerita ärasildada teatud meeskonda ja teeb täpselt samasuguse vahetuse 12 tundi. Ja mis kaplan teeb selle patrulli käigus? Suhtleb Sis politseinikega, politseinikega ja meie suhtlema ainult politseinikega ja politsei pereliikmetega. Teistega mitte. Ja siis loomulikult nendega, kelleni on tarvis surmateade viia. Eks ole jah, surmandadega viimised kaane ja nüüd on lisandunud ka teine töö külg meil, kui politsei ja piirivalveamet ühines või said nagu üheks nad ühinesid siis on meie ülesanne ka piirivalvuritega suhelda. Ja noh, mina isiklikult olen kõik idapiiri Gordonit läbi käinud, mis on 13 või 14 kordonite ja nii, et me peame suhtlema ka siis piirivalvuritega piiril, see on küllaltki mahukas töö. Kas politseis on olemas ka psühholoogid? On küll, jah, aga seda ma ei oska ütelda, kui palju nad nüüd seda psühholoogi tööd noh, ütleme nii, teevad nagu seda vaja teha on. Aga, aga noh, nagu ma olen näinud, nad on väga head koolitajad ja, ja õppeprogrammide koostajad ka. Aga kas. On ka niimoodi, et tullakse kaplani jutule, koputatakse ukse peale, kui kaplan on kohal ja, ja tahetakse rääkida. On ka neid juhuseid olnud. Ja noh, probleemid on ikka üheselt, on ka tööalaseid probleeme ja perekondlikke probleeme. On ka hingelisi probleeme, on ka religioosseid probleeme. See on kõik niisugune, kuidas ma ütleksin, sihuke lai valdkond. Ilmselt on politseinikul ka lihtsam minna oma majas töötava vaimuliku juurde, kui nüüd oma kodukoguduse õpetaja juurde, keda võib-olla isegi ei tunta, ei teata, ollakse kaugelt näinud. Jõulujumalateenistuse ajal. Kahtlemata nii ongi, et peljatakse ennast näidata, nii et me oleme käinud ka kodus lapselistimas ja, ja nii kinniseid laulatusi tegemas kirikus kuna meil on noh, ütleme kiriku ametivendadega ju siuksed head vennalikult suhted, nii et kaplanid pääsevad praktiliselt kõigisse kirikutesse kinni. Ja samuti me viime läbi ka matusetalitusi. Nii et seal on ka üks osa meie tööst. Nii et tõenäoliselt, kui mõni politseinik tahab abielu laulatada, siis olete teie see, kes selle läbi. Ja võib ka nii öelda, ja kui politseinik on teisest konfessioonist siis on minu ülesanne ka selle teise konfessiooni vaimulik üles leida. Olgu ta siis juudi kogudusest või baptistikogudusest. Sest meil on kaplaniteenistus, on oikumeeniline ja meid on nagu kutsutud ja seatud oma ametisse kirikute nõukoguga. Poolt kui on vaja rääkida usuasjadest, siis ei ole teie roll öelda, mis on õige, mis on vale, vaid pigem uurida, mis on selle inimese vajadused ja miks mitte soovitada siis ka mõnda teist vaimulikku teist konfessiooni. Just nii ta täpselt ongi. Sest meie ei ole misjonärid, meie, mis nüüd tööd ei tee. Kui kellelgil on, ütleme usuasjade vastu huvi või? Siis ma vastan küsimustele. Aga meie niisugust usulist Missonit Kriisisituatsioonid, alles hiljuti oli see olukord, kus politseid rünnati ja ja inimene hukkus. Need olukorrad, kas on ka kaplannil tarvis lahendada ja osaleda. Nüüd see kurb olukord, mis siin oli hiljaaegu kus hukkus üks kaitsepolitseinik, siis no minu minule tehti ülesandeks matusetalitus läbi viia ja, ja seda ma ka tegin. Neid hetki on ikka olnud, kus me peame matma oma kolleege? Jaa, tavaliselt viiakse need asjad ikka kiriklikud läbi ja selleks moodustatakse teatud ka, ütleme, matusekomisjon, kus on siis ka kaplan kaasatud sellesse asjaajamisse. Selles kaplanil jääb see kirikupool ja, ja teistel komisjoni liikmetel organisatoorne pool, kus lipud on, kuhu aurahad pannakse või aumärgid pannakse ja ja kes ütleme, sarka kannab ja kes päriga kannab ja need pannakse kõik väga paika, kus orkester istub. Kaplanid on siis politsei ja piirivalveametis koos teiega, Jaan Jaani neli igas prefektuuris. Lääne prefektuuris veel ei ole aldistes prefektuuride son. Ja praegu on mõtlemisel ka see, kuidas kaasata ka abi kaplaneid oma organisatsiooni sees. Ja üks abikaplan tuleb peagi metodisti kirikust meile, kes töötab meil orkestrivanemana ja, ja teine abikaplan tulevikus, kui teda ordineerida leitakse, siis ta siirdub kriminaalpolitseisse. Sest ta seal kriminaalpolitseis juba aastaid töödanud. Ta tunneb kõiki seda sealset olukorda. Ja ma arvan, et nendest inimestest on abi. Te olete olnud aastakümneid vaimulik koguduses, mida te pidite juurde õppima selleks, et olla kaplan, politsei ja piirivalveamet? No üks esmane asi on kindlasti see, et, et õppida tundma politsei- ja piirivalvurite elu-olu ja miks mitte ka mõttelaadi. Et muidu ei saa ju ju inimestega töötada, kui sa ei tea, mismoodi see süsteem või struktuur funktsioneerib, töötab. Et, et see oli esimene asi ja et politseimaailmaga tutvust teha, on see siis nii erinev tavamaailmast? No ikka on ja kuidas ma seda ütleksin? See, et me üldse aru saaksime, kuidas politseinik mõtleb siis kõigepealt meid ju saadetisena Paikuse kooli seda seda maailma tundma õppida ja, ja nii nagu on ajalooline mõtlemine, matemaatiline mõtlemine, arst mõtleb meditsiiniliselt, nii, politseinik peab mingil määral mõtlema juriidiliselt muidu, muidu ei tule ju välja sellest asjast. Kas te olete pidanud oma mõttemaailma ka natukene muutma ja kohandama? Suhtlemise puhul kindlasti kuigivõrd, aga, aga noh, ega mul on ikka natukene aastaid, ega siis vana karu ikka väga nii rõõmsalt tantsima ei pane, eks ta natukene tatsab. Aga no ma saan aru ja kuidas see asi käib? Mis on seal teistmoodi, seadusest tuleb kinni pidada. Reegleid tuleb järgida, need on ilmselt asjad, mis on rohkem esiplaanil kui tavaelus. Ja eks me peame käima võib-olla natukene sirgemalt mööda nööri sest politseiniku ju jälgitakse, kuidas ta ka väljaspool tööaega käitub ja, ja kuidas ta on. Sest noh, politseilt võib-olla nõutakse pisut enam korrektsus kui panelt teiselt, mida kõrgemal positsioonil sa oled, seda korrektsem sa pead olema. Elu on niisugune, meil. Kui palju on kontakte teiste teiste riikide politsei kaprantega, ma kujutan ette, et küllap on neid kaplanaadi naaberriikidest Ki. On küll jah, muidugi, Lätis ja Leedus veel ei ole, aga küll, aga Soomes, Rootsis, Lääne-Euroopas on igal pool politseikaplanid olemas. Ja päris alguses, kui oma tööd alustasime, siis oli niimoodi. Ameerikast tuli kolm politseikaplanid, et meile siis seda tööd, sisulist tööd, praktilist tööd nagu valgustavad, mismoodi Ameerikas seal on, muidugi, Ameerika kaplaniteenistus on teistmoodi, kui meil. Seal süsteem töötab teistmoodi. Aga sisu, töö sisu on ikka ikka ühene. Seal noh, nagu püüti meid koolitada, et kuidas, kuidas viia näiteks surmateadet. Ma saan aru, et Ameerika on ju väga kirju rahvastikuga seltskond. Seal näiteks korealane saab Surma teatada, reageerib hoopis teistmoodi, kui moslem või, või mõne teise konfessiooni inimene. Ja alguses üks kaplan oma muljet muljetest rääkis, siis ta ütles, kui ta läks ühte korea perekonda viima surmateadet, et mismoodi siis laide oli ümber tema kinni rabanud ja siis nagu mööda posti alla vedanud, ehmatas ära. Mis asi see on, pärast ta sai teada, et nii nagu surmateate toojaga viisakalt käitutakse. Et see on niisugune omapärane rahvuslikud omapärad. Ja kas see on üsna raske ülesanne? Ma kujutan ikkagi ette. Eestis ka ma ei kujuta ette, kas, kas inimene tahab kohe rääkida teie vaimulikuga kaplani ka või, või ei taha? No reaktsioon on iga igasuguseid, ega, ega väga ei taheta, aga kaplanid peab olema oma tagasihoidlik ja viisakas sõnum ja ja ta peab vaatama, et kas kellele teade viidi, et kuidas temal tervislik olukord on ja kas ta tahab, et et kedagi tema lähedastest või sõpradest kutsutakse temale seltsiks ja ja noh, muidugi püütakse surmateadet mitte viia, ütleme, öötundidel ei anna mingit tulemust. Aga samas ka enne ütleme teatega pressijõudmist mitte see hukkunu omaksed kuulavad raadiost või loevad lehest. Ja teade tuleb alles peale seda, vot seda püütakse nagu vältida, et me oleksime nagu esimesed, kes selle teatriin. Aga seda hingehoidlikku tööd politseinikega. Kas see on ikka niimoodi, et kaplan läheb politseiniku juurde ja siis hakkab temaga vestlema? Käib seal rohkem, nõnda pidi teie jälgite tööd hakata rääkima ja siis kooruvad vestlused ja, ja probleemid välja. Vaat, üks niisugune tööstiil meil anneta käimegi patrullis või Me oleme teiega käinud juba 10 korda patrullis siis me oleme väga Heatutele. Kui ma lähen esimest korda, siis vaadatakse, et kuidas ma istun, kuidas ma astun, mis ma räägin, mis asja ta siin tõlgendab või kuidagi niimoodi. Aga kui sa oled juba mitu korda käinud ja sina peale juba saat, siis tekivad küsimused, siis tekib mingisugune suhtlus, siis tuntakse huvi ühe või teise asja järgi ja kuidas seda tehakse ja siis hakatakse arutama probleeme. Kui neid on, ega siis probleeme ei pea kogu aeg olema. Aga see ongi, see ülesanne ongi, et saada nagu noh, sõbrameheks noh, sõbraks aga noh, sõbramiseks, et sa oled ikka oma, kuidas te valiteerid, patrullid, kuhu te lähete ja kellega te suhtlete? Meil käivad kaplanid ringi mööda mööda osakondi mööda prefektuuri. Ühel päeval ühes kohas teine päeva teises kohas ja kaplanid käivad kuskil kord kaks-kolm korda nädalas patrullides. Ja noh, kui sa oled juba käinud, ütleme kolm ja pool aastat, noh siis juba teatakse sind siis sind juba tuntakse ja, ja siin on niisuguseid olukordi küll olnud, kus kuskilt helistada Öeldakse, et sa pole nii kaua näiteks patrullis käinud, et kus sa oled kadunud. Aga kui need jaoskondi on noh, niivõrd palju prefektuuris, siis jõua kõiki nagu läbi ringiratast lasta ja siis seal piiri peal oma lõiku külastada ja ega tegemist on külvil, kui teha tahetakse, tööpuudust ei ole. Ja nüüd siis abikaplanid võiksid olla mõnes mõttes abiks, eriti nüüd laienenud organisatsioonis, kui on piirivalveamet. Ka jah, seda muidugi. Aga abikaplanid Kaplemitega on niimoodi, et see kaplani töö ei tohi segada põhitööd. Et see vabastab neid nende põhitööülesannetest. Politseitöö on üsnagi pingeline ja seal võib tekkida selliseid läbipõlemise probleeme ka küllalt. No kuidas aidata selles olukorras, eks ka psühholoogid tegelevad sellega ka kindlasti kaplani poole pöördutakse. Seda küll töö on väga pingeline lamp, ma sain ka nüüd lõpuks teada mis toimub Tallinna tänavatel näiteks reedel vastu laupäeva või laupäev vastu pühapäeva, kui sa oled öises patrullis. Kesklinnas oli kuskil 20 väljakutset öö jooksul ja mis siis Tallinnas tehakse? Peksa antakse ja röövitakse ja varastatakse, jaa, jaa. Napsutatakse niimoodi, et pilt eest ära läheb ja siis need, kes kes ei tea isegi seda, et kas teda on siia maailma toonud ema või, või toonud kurdaks. Et, et dokumente ei ole, midagi ei ole, sa pead neid lohistama sinna patrullautosse. Ja, ja kui sa seda tööd aastast aastasse teed siis hakkabki niisugune stress, et keegi ei palu sul kellelegi lilli viia, aga sa pead kogu aeg neid rusikaid lahti murdma, kus kivid. Ja, ja see väsitab ja kurnab muidugi ära. Ja siis kõige raskem asi on just perevägivald, mida politsei peab minema lahendama ja oskad sa seal midagi kosta või, või teha. Juhtub ka nii, et patrull sõidab kohale ja. Kallid kaasad on vahepeal ära pidude ja ütlevad, et nad ei ole kutsunud. Ja vahest ja siin on olnud ka väga ohtlikke olukordi, kus mindi perevägivalda lahendama. Ja seal mees pani pommi lõhkama kus üks politseinik sai raskelt vigastada. Nii et need olukorrad on niisugused, et sa ei tea, mida see sinu töövahetus võib sinu ellu tuua. Et ma arvan, et tavainimesed tööna kordadega kritiseerivad politseid, et ta ei ole syydi või ta ei ole seal või no aga noh politsei teeb oma paremad jõud, politsei ei maga kuskil. Aga kaplan, kuidas on võimalik aidata toetada neid politseinikke? Ilmselt ärakuulamine on ikkagi üks asi. Ärakuulamine ja kas ongi niimoodi, ega nad ei taha rääkida ka nad ikka tugevad poisid ja tüdrukud tahavad ikka enda sisse seda jätta, aga no vot, kui sa saad nagu hea kontakti, siis tuleb sealt ikka ikka mõndagi. Kas see oli kuidagi ikkagi ehmatav, et tulles koguduse pealt, kus tegelikult on väga turvaline keskkond, kus tegeletakse väga palju just selliste positiivsete emotsioonidega on ja ka kindlasti kiriku juures matuseid ja kurbi sündmusi ka, aga, aga nii karmi reaalsusesse? Ühel hetkel tulla see võis olla ka teile endale elu pea peale pööramine. Eks see oli uus väljakutse ja ja ega ma ei kahetse, päris päris põnev on. Ütleme nii. Ja, ja eks ta toodab adrenaliini ka natukene seda ka inimesel vaja. Aga seda ei tohi vist liiga palju olla, eks läheb koormaks. Eks see on ka see põhjus, miks, miks eriala valitakse politseinike poolt? No ei hoovist, aga see on politseinikud üle maailma, nagu öeldakse, kõik ühesugused või kõik ühe natuuriga või noh, vastavate iseloomuomadustega, sest ega iga inimene ju ei sobi politseinikuks, ega inimene ei sobi piirivalvuriks, seal peab olema ikka mingisugune eeldus. Ja politseinikele on ju kõik, koolitusprogrammid peavad kogu aeg ennast täiendama ja ja nad peavad füüsiliselt vormis olema ja teevad hästi laskma. Nad peavad viimase peal olema ja annaks jumal, et see nii on. Ja selle läbi siis ka meie turvalisus ja meie igapäevaelu oleks siis rohkem kaitstud. Eks me teenime ju siiski eesti rahvast ja eesti riiki. Politsei ja piirivalveameti peakaplan Jaan Jaani, kas teil on ka relv? Kõik kõik on, mis vaja, relvad ja kuulivestid ja kumminuiad ja taskulambid ja käerauad, nagu nad olid, nii nagu see komplekt väljale. Kuidas see niimoodi vaimuliku ametiga kokku sobivad, et ühest küljest olete ju kirikuõpetaja ja teisipidi peate olema valmis ka inimest ütleme siis tulistama ohuolukorras. Apostel Paulus ütleb ju väga ilusasti, et ülemus ei kanna mõõka ilmaaegu. Kui sa head teed, siis ta kiidab sind. Kui sa halba teed, siis ta peab relva käsitlema. Sest kurjus on niisugune nähtus. Et seda peab taltsutama. Ta läheb muidu kontrolli alt välja. Ja see ongi politsei ja piirivalveülesanne ohjateselt ega kurjus oli, on ja jääb, ja kuritegevusega need ei ole uued nähtused ju maailmas, aga neid on kogu aeg püütud nagu ketti panna. Sellest ei saa üle ega ümber. Noh, aga piibel õpetab meile teistsugust ette keerama. Jaja. Õpetab küll, aga noh, kas Jeesus on just nii mõelnud? Seal võib olla mingisugune tegemist südame alandusega või, või või võib-olla mingisuguses teises situatsioonis. Aga politsei ei saa mingisugust teist põske ette keerata, meie järgime seadust ja veel kord seadust seaduslikke näiteks noh nagu Moosese seadust pidi omal ajal väga täpselt täitma, muidu tehti kohe sulle kivirahe, eks. Ei olnud mingit halastust. Kord peab majas olema ja selleks me oleme need korda luua. Kas teil on ka mõnikord mõte, et tahaks tagasi lihtsalt koguduse õpetajaks, koguduse vaimulikuks, kus tegeleks nende inimestega, kes tulevad kirikusse eemale kõigest sellest vägivallast stressist? No oli jah mõte, et et aitab küll, et mina olen oma esimese vao ajanud. Aga. Ei antud seda võimalust, mulla. Pean veel jätkama. Asta. Tegusat aastat teile politsei ja piirivalveameti peakaplan, Jaan Jaani ja aitäh tulemast sats, tänan teid. Kirikuelu kohtume taas järgmisel pühapäeval kell 19, null viis. Tagasisidet saatele võite anda aadressil kirikuelu ät RÜE või postiaadressil Kreutzwaldi 14 10 124, Tallinn. Ilusat õhtu jätku soovib saada.