Ometi jälle laupäev. Nüüd peaks saama puhata ja tunda end õnnelikuna. Kuhu sõita, mida suvilast teha? Muru ajada, toad koristada, pesu pesta, külalised vastu võtta. Suvi on puhkuse ja rahu, aga ka küsimuste aeg on aeg maha istuda ja küsida küsida ka tõsisemaid küsimusi, küsida, mis on minu elu põhiväärtused. Kord kirjutasin ma õpilased sel teemal. Mõned näited. Üks kirjutas, nii, käin tihti shoppamas. Minu tempel on kaubamaja, ohverdan midagi pangakaardilt ja saan vastu ilusaid asju. Kuid see ei rahulda mind. Vahel pöördun oma fantaasia jumala poole. Mul on oma usk. Teine kirjutas maailma palun, aga need on materjalistlikud palved. Ma palun, et leiaksin õige kleidi, mis vastaks minu suurusele. Vahel palun, et võidaksin lotoga suure summa. Põhiliselt püüan uskuda ja ustav olla Naigile ja sonile. Need annavad tunnustuse. Jutt jumala armastusest on väga segane asi. Ja kolmas ütles otse, meie oleme kapitalistlikud paganad ja usume ainult iseendasse. Minu elus on lapsepõlves saatnud mind Jeesuse Kristuse õpetus. Ja see on olnud mulle autoriteediks ja tema ütleb. Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest küllusest ei olene kellegi elu sellest, mis tal on. Ja teises kohas ta ütleb, nõudke esiti jumala riiki ja kõike muud antakse teile pealekauba. Mida see minu jaoks tähendab? See tähendab armastada jumalat üle kõige ja oma ligimest nagu iseennast. See ei ole fantaasia. Õpid oma loojat tundma, tähendab asuda teele. Ja see tee võib olla väga seiklusrikas. Ja ma soovin, et nendel suvistel nädalalõppudel nagu tänagi. Me käiksime mõttes seda seiklusrikas teed jumala poole. Palvetagem. Jumal, sa näed, kui palju võiks ja peaks täna tegema. Anna mulle täna lihtsalt jõudu istuda maha ja mõelda, milleks ma üldse elan. Kellele ja milleks ma elan? Anna mulle julgust asuda teele, et kohtuda sinuga ja iseendaga.