Head kuulajad, täna on pühapäev. Mida tähendab pühapäev täna meile? Minu jaoks on see päev, mil ma puhkan ja mõtlen elu põhiväärtustele loojale, Jeesusele, Kristusele, tema õpetusele iseendale, oma kaasinimestele. Minu jaoks on see päev, kus ma võtan nende jaoks aega. Ja tavaliselt ma teen ja käin ja liigun ka kirikuteed. Seal ma tunnen, kuidas mu mõtted saavad nagu tiivad. See on heade mõtete hingamise paik. Tänane evangeelium, mida seal räägitakse, annab edasi Jeesuse sõnad, nõnda millega võiksime võrrelda jumala riiki või millise tähendamissõnaga teda kujutaksime. Sinepi ivakesega, mis on, kui see külvatakse maha väiksem kõigist seemnest maa peal. Ent kui see on külvatud, siis see sirgub ja kasvab suuremaks kõigist taimedest aias ja ajab suured oksad. Taevalinnud võivad teha pesa, selle varjusõbrad. Ma tahaksin olla üks nendest lindudest, kes suvehommikul sellel puul istudes võtab oma lauluga vastu päiksetõusu. Ja mida ma laulaksin selles linnukeeles. Võib-olla laulaksin koos apostel Paulusega tänagem issandat, sest tema armastus kestab igavesti. Värske kaste suvisel heinamaal. Õitsev oaas, hommikupäikse esimesed kirkad kiired virvendaval merel. Milline ilu, milline armastus. Aga iga pühapäev möödub ja kes ma siis olen? Kas ma siis ka suudan armastada kedagi? Kui ma sügavalt järele mõtlen, siis tahaksin ma olla see taim looja aias, kes kasvab aiataimedest kõige suuremaks. Ma soovin, et minus elav ususeeme kasvaks. Ma tahaksin olla osa jumala riigist mille piirid ületavad aja ja kaduvuse. On hea teada, et elu on suurem ja avaram kui isegi kõige kaunim ja ülevam päev. Palvetagem issand, ma tänan sind koos oma kaaslastega selle kauni päeva eest. Ma tänan sind elu eest. Ma tänan, et sa oled mu vaimu loonud, lendama ja laulma. Ma tänan, et sa lased minus elaval usul kasvada. Sa ei pahanda, kui ma kahtlen ja kardan. Karista, kui ma eksin. Sinu päike tõuseb nii heade kui kurjade üle. Sinu vihm kastab neid kõiki, et me avastaksime armastuse, elu, ilu, õnnista meid oma armastusega. Aamen.