Tere, kevadpühapäeva hommikust. Juba nädala pärast on nelipühad ristikoguduse sünnipäev. Päev, mil oma elunatukese pärast värisevad ja lukus uste taha kogunenud jüngrite hulgake julges astuda avalikkuse ette täis vaimu, nii et nende sõnad lõikasid läbi kuulajate südame ning panid nad küsima. Mehed, vennad, mida me peame tegema? Miks pidid apostlid lihtsalt ootama odralõikuspühadeni ega võinud kohe paasapühade järel hakata Ta kuulutama Jeesusest kui Kristusest. Kõlab sellepärast, et elusolend vajab kasvamiseks ja küpsemiseks aega. Me teame, leine ei kao üleöö. Ja lapsel läheb täiskasvanuks saamiseni aastaid. Kuni ühel päeval see juhtub. Meie usuline areng ja kasvamine ei ole lineaarne, vaid sellel on selged pöördepunktid. Ühel hetkel osutub senine koorik kitsaks, pungad puhkevad õide. Küps vili pudeneb põõsalt. Mõneti käib see märkamatult, nii nagu Jeesus kirjeldab ühes taevariigi tähendamissõnas. Seeme tärkab Jaloopia nõnda, et inimene ei tea, kuidas maa kannab vilja iseenesest. Esmalt orast, seejärel päid, seejäreltäit, nisutera pea sees. Astmete muutumine usuline arenemine kuulub elu kui sellise juurde. Seda ei saa kunstlikult ei vältidega esile kutsuda. Selle toimumist saab ainult kas pidurdada või soodustada. Iga indiviidi teatud elujärgus on mingi usufaas kõige loomulikum, kõige adekvaatsem ja kõige sobivam temale. Oleks hea, kui usk oleks isiklikul veendumusel ja jumalasuhtel põhinev osadus Jumalaga mis suunab inimese tasakaalustatud ja koos kõlalise siseelu ja inimsuhete ning elu mõtte suunas. Siis annab usk jõuduga argieluga toime tulla, raskusi ja kannatusi mõtestada ning neid ületada. Eluterve usk loob harmoonia suhtumises iseendasse, teistesse Jaloojasse. Igal juhul ei ole usk kui usaldus midagi staatilist, vaid dünaamiline, elus ja kasvav. Selles on oma risk sest usaldus võib otsa saada täielikuks uskmatuseks, pöörduda oma mõistujutus, külvatud seemne erinevast saatusest, seda stabiilsus, et mõned terad ei saa juurduda, sest linnud söövad nad enne ära. Mõist idanevad. Aga, kui pinnas on kaljune, kõrbevad peagi päeva palavuses. Mõned jälle satuvad ohakates Etkajalematatakse. Ent liiga libedalt ei kulge ka nende elukäik, kes kannavad sajakordselt vilja. Peetruse sõnadega. Jumal Me issand Jeesus, Kristuse isa on oma suurest avastusest meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse ülestõusmise läbi surnuist kadumatu ja rõvetamatuija närtsematu pärandi saamiseks. Mis on taevas talletatud teile, keda usu kaudu jumala väes hoitakse päästeks, mis on viimsel ajal valmis ilmuma. Sellest päästest rõõmustate üliväga, ehkki praegu peate mõnda aega kurvastama mitmesugustes kiusatustes. Et teie usk läbi katsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv. Ent mida siiski tules läbi proovitakse. Ja oleks teile kiita tuseks kirkuseksi auks Jeesus Kristuse ilmumisel keda te armastate, kuigi te ei ole teda näinud, kellesse te praegu teda nägemata ometi usute ja rõõmustate üliväga kirgastatud rõõmuga. Kui te võtate vastu usu eesmärgi, oma hingede pääste. Me loodame, et meie usk läbi katsuda tuna leitaks palju hinnalisem kullast, mis on kaduv, ent mille ehtsust siiski alles tuli, näitab. Seepärast sõbrad, ärge võõrastage tulekuumust, millega teid pannakse proovile, nagu sünniks teile midagi võõrast, vaid rõõmustage, et nii nagu te olete Kristuse kannatuste osalised võite rõõmuga hõisata ka tema kirkuse ilmumisel. Kiusatus piibli mõttes ei ole ahvatlus teha midagi meeldivat, aga siiski keelatud. See on hetk, kus me kaotame orientatsiooni, ei suuda otsustada, mis on õige. Beirasmos Kreeka kiusatus on eksam, proovilepanek, läbikatsumine. Me võime ennast petta, jama, jõudu leinata. Pigem paluda päästa meid ära kurjast. Ja kui ikka üle poole tunni ei jaksa vee peal püsida, siis ei maksa üritada La Manche'i väina ujudes ületada. Me loodame jumala halastusele, kui palume meie isa palves ära saada meid kiusatusse. Ära lase meil sattuda olukordadesse, kus me ei ole iseenda peremehed. Paraku, mida kangemaks kasvab usk, seda raskemaid hetki tuleb läbida. Usu tuum on usaldus. Mõne usaldust ei saa miski hävitada. Seda väljendab lõpmata ilmekalt Jossel Racovery palve pärast Varssavi geto mahapõletamist. Iisraeli jumal, ma olen siia pagenud, et võidaksin segamatult teenida, et sinu käske täita ning sinu nime pühitseda. Sina aga oled teinud kõik, et ma sinusse ei usuks. Kui sa peaksid arvama, et sul õnnestub mind mu teelt kõrvale kallutada, siis ma ütlen sulle. Minu jumal ja mu isade jumal, see ei õnnestu sul. Pult ära võtta kõige kallima, mis mul maailmas on. Sa võid mind surnuks piinata. Mina usun sinusse ikkagi. Ma jään sind igavesti armastama. Sinust hoolimata. Kardan, et minu usk ei ole nii tugev. Aga ehk jumal ei nõua sama kõigil. Ta halastab nõtrade peale ja säästab väetit. Kuigi ma tean, kui õige annan tuhanduse anud eksemplari tsitadelli šeigi nägemus, kes jutustab, kuidas ta ronis jonnakalt üles jumala poole kuid mäetipul leidis eest ainult suure musta graniidirahnu. See oligi jumal. Tanub jumalate toodetakse teda, kuid graniidirahn jääb läbi tungimatuks. Ta peabki niisuguseks jääma. Ma polnud saanud jumalat puudutada, kuid jumal, kes end puudutada laseb, polegi enam jumal. Ega ka siis mitte, kui ta su palvet kuulda võtab. Esimest korda aimasin ma, et palve suurus seisnebki eelkõige sellele vastuseta jäämises. Ja selles, et niisugust pöördumist ei moonuta inetu tingimine. Jääd palvetama, õppimine on sisemise vaikimise õppimine. Ja et armastus algab alles seal, kus ei ole mingit andi oodata. Armastus on eelkõige palvetamine ja palvetamine. On sisemine vaikimine. Palvetagem. Issand, kui sina oled meis alustanud oma hea töö. Anna jõudu sinust kinni hoida otsani. Ära pane peale suuremat koormat, kui me suudame kanda. Palume sind Jeesuse õpetatud sõnadega. Meie isa, kes sa oled taevas, pühitsetud olgu sinu nimi. Sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au. Nüüd ikka ja igavesti. Aamen.