Esimest intervjuud Leonard Bernsteini ka on võimatu unustada. See pidi toimuma Pariisis. Grile on hotelli numbritoas ühel 1979. aasta septembrikuu keskpäeval ning vältama üks tund. Seejärel pidin koos temaga sõitma kraami saali, heli plaadistusele. Nii oli esialgu mõeldud. Ent kuidas kõik siiski läks? Sain oodata kolmveerand tundi, kuulates kasvava pahameelega tema abilise järjest üle voolavamaks muutuvaid vabandusi. Olin juba lahkumas, kui ta viimaks 10 minutit enne üht sööstis, õigemini tantsis, kes kohale, otse ruudi tantsutonnist seljas beebi, sinised dressid peas, Roskne nahk Sogemile taoline rõijevilt maskotiks näpanud. Ma ei saanud jääda tõsiseks. Ta meeldis mulle. Ja see pahandas mind. Samas. Ta tegi paar pirueti ja demonstreeris mõnd tantsuasendit, mida oli just õppinud oma esimeses balletitunnis. Siis haaras ta sülle ühe hotellitöötaja ja näitas, kuidas ta oli tõstnud baleriini vasakule õlale mis nüüd küll täielikult ei õnnestunud. Selliste harjutuste järel pidi ta teadagi võtma duši kuid enne vannituppa kadumist kinnitas ta, et võime nüüd vestelda nii pikalt kui soovin autos teel plaadistusele plaadistuse ajal lõunasöögil ja ka järgmisel päeval, kui mul on selleks soovi. Sel moel kujunes tunnise intervjuu asemel kaks päeva väldanud jutuajamine, millesse põimus puhtalt isiklike ja üldiste teemade kõrval mõistetavalt ka muusikaga seotu. Trennis on igal juhul võimatu suhtuda formaalselt kui ka tahaks. Tal on oskus luua kohe vahetu loomulikult toimiv kontakt. Püüan tabada nende ebatavaliste üllatavate kohtumiste atmosfääri, säilitades tema kõne rütmi ja näidata selle tugeva, pisut ohjeldamatu ja enesearmastajaliku kuid nii tavatult võluva ja ainulaadse inimese loomust. Kõik need vastandlikud jooned on omased nimelt temale heliloojale, dirigendile, pianistile, kirjanikule, pedagoogile, kuulsusele. On mõistagi selge, et üks kirjutis ei saa hõlmata elu, mis on olnud nii vaheldusrikas ja tormiline kuin pöörs, teenil kõnelemata tema rikkast andest, mis on leidnud nii mitmekülgset rakendust. Millele on Leonard Bernstein keskendunud esmajoones terrigeerimisele. Ta oli 11 aastat New Yorgi Filharmoonikute noorim ja ühtlasi esimene Ameerika päritolu peadirigent, kes peagi jätkas hiilgavat karjääri kõikjal Euroopas. Erakordselt ergas ja kergesti ligipääsetav maestro sai kuulsaks oma ekstravagantse ja leegitseva juhatamis, stiilid ning sageli poleemilised tõlgitsuste poolest. Enam kui ükski teine muusik on ta teinud klassikapärandi tutvustamiseks ja tema nimi on tuntud kogu maailmas. Keskendume siis dirigenditööle. Aga ei vaidle Bernstein vastu. Tema olevat dirigent vaid muude tegemiste kõrvalt. Ta olevat peaasjalikult muusik. Jätame siis helilooja Leonard Bernsteini, kelle teoste loetelus on kolm sümfooniat, kooriteoseid, salme, missasid ballett, kolm muusikali Oscari võitnud filmimuusika ja ooper. Helilooja, kes on säilitanud tonaalsuse ja ammutab inspiratsiooni oma rahvusest tema sümfooniat ja kooriteoste temaatika, reedab autori juudi päritolu. Võ kõneleme pöördustenist pianistist. Mõned neist heliplaatidest, millele ta on tõeliselt uhke, esitlevad teda nimelt pianistina. Mozarti, Ravelija, Šostakovitši kontserdid, Schuberti ja Schumanni klaverikvartetti. Clintetid on kõrgelt hinnatud. Ühel hommikul, kui ta tervelt 40 minutit selgitas mulle klaveri juures Mozarti interpreteerimise-ga seotud erilisi raskusi ja probleeme jõudsime tema pedagoogitööni. Brändi ülikooli kunagine professor, tängalwoodi muusikakeskuse terrigeerimis, kursuste juhataja, vaimustav teleesineja. Tänu temale on terve põlvkond ameeriklasi avastanud muusika ja õppinud seda tundma. Kontserdid ja nendega kaasnevad kommentaarid olid muidugi tema enese idee. Stiililt olid need lihtsad ja näiliselt nii vabad ja spontaansed, kuulajal jäi mulje otsekui mõelnuks pöös, teine öeldu koha peal. Tegelikult nägi ta iga etteaste tarvis lõputult vaeva. Mõned televisiooni esinemised avaldas ta hiljem raamatuina näiteks raamatut pealkirjadega Leonard Bernsteini noorte kontserdid lugemiseks, kuulamiseks. Rõõm muusikast või vastuseta küsimus. Ei tohi sugugi unustada ka Bernsteini avaliku elu tegelasena tõelise superstaarina Broadway ja Hollywoodi tähtede ja režissööride näitekirjanike lavastajate sõbrana. Meenutama peaks teda ka veel moega kaasas käiva radikaalina. On Hamlet klik piin olla tõeliselt liberaalne okaste kort osaselt pärast üht järjekordset avalikku skandaali, mille oli põhjustanud tema poolt korraldatud vastuvõtt ansamblile mustad pantrid. Leonard Bernstein oli klatšiveergude lemmik ka neis ajalehtedes, millel muusikaga väga vähe tegemist. Käsitleda peensusteni isiksuse eri tahke. Ühes kirjutises on niisiis võimalik. See nõuaks ülimahukat raamatuköidet. Kui rääkisime ühe tema kolleegi poolt avaldatud biograafiast, kinnitas Bernstein, et ei pea sellest ja kui talle on antud elada kaua kirjutab ta oma elukäigust ise. Seepärast piirdun ka mina siinkohal sellise Pöör, Steniga, millist kohtasin kahe oivalise päeva jooksul Pariisis. Ja nõnda siis 1979. aasta september Pariisi hotell, grillioon. Bernstein väljus vannitoast pimestavalt mitmevärvilises hommikumantlis, mille oli talle kinkinud Franco tsehhi IRL-i. Me võtsime istet lühikeseks vestluseks. Aga kõigepealt avasta akna, kust avanes vaade Concordi väljakule. Ta nuusutas mõrkjat sügise õhku ja hõiskas, et armastab Pariisi piiritult. Siis ohkas tujukalt ja tõdes, et ei ole kunagi Pariisis armunud. Armastus olevat see, mis jätab linnast parimad mälestused. Sellest hoolimata. Ta on siin olnud mõnus. On päevi, mil igaühest, kellega tal tegemist lillepoe müüjast, lifti, poisist, kellest iganes sai tema sõber mööda sõitjadki, ulatanud talle käe. Meie jutt jõudis nende raskete päevadeni, mil ta oli matnud oma naise filisse ja elanud seda raskelt üle. Kuna mõni aeg varem olid nad kavatsenud lahutada ja Bernstein tundis tohutuid süümepiinu. Ligi aasta, ei olevat ta teinud õieti midagi märkimisväärset. Depressiooni võitmiseks vajas muidu alati elurõõmu ja energiat kiirgav kuid tookord hingeliselt murtud mees. Psühhiaatri abi. Vestlust katkestamata oli ta riietunud ja valmis suunduma plaadivõttele, kuhu me muidugi hilinesime. Bernstein alustas proovi prantsuse rahvusorkestriga ning kõnetas orkestrantide veatus prantsuse keeles. Vahepeal ta juhatas, suitsetas samaaegselt. Ta oli piibutõmbaja, see on üks võimalik põhjus, miks tal oli selline seksikalt kraaksu hääl. Paari takti järel koputas ta puldile ja ütles, et seda kohta juhatas ta eriti halvasti ja orkester mängis ka, eriti halvasti. Üritati uuesti. Proov kestis seitsmeni, seejärel läksime lähedalasuvasse pistroosse õhtustama. Bernstein tahtis kangesti tellida veskit, kuid kartis, et see ei lase õhtuses proovis keskenduda. Ehkki ta tunduvat Rahmaninovi kolmanda klaverikontserti kas või tagant ettepoole. Nii armastavad seda teost noorusliku südame innuga. Lõppude lõpuks otsustas ta siiski endale lubada ühe rikk kaardi, misjärel alustasime juttu dirigeerimisest. Siis dirigent muude tegemiste kõrvalt olen kogu päeva tegutsev muusik, kellele juhatamine on samasugune töö nagu komponeerimine, õpetamine või klaverimäng. Jagan inimestele kõike, mida muusikast tunnen ja sellest tean. Kui kriitikud suhtuvad minusse eitavalt ja väidavad mind liialdavad, midagi liiga rõhutavad või toonitavad, võime öelda, et selles on iva. See on tõsi. Nii ma teengi, kuulates oma plaadistusi objektiivselt, aga täielik objektiivsus on ju võimatu. Saan ma ise ka aru, kus liialdan, kus rõhutan pass võiduni esile, kõrval häält enam kui tarvis. Ma armastan seda kõrvalt häält ja tahan, et ka kuulaja seda märkaks. Jagamine. See ongi minu puhul kogu küsimus sama komponeerimisega. Kui peaksin istuma toase kirjutama muusikat oma tarbeks teadmises, et keegi seda kunagi ei kuulega, sellest hooli ei saaks komponeerida, see ei huvitaks mind. Samuti on nii, kui mängin klaverit või vaatan päikesetõus või kuulen mõnda nalja. Üksi päikeseloojangut vaadates seda nagu polekski. Midagi pole olemas, kui ma ei saa seda kellegagi jagada. Mul on teatud tundlikkus inimeste suhtes. Ma suudan märgata, kui neil on mure või kuulda ridade vahelt nii-öelda kolmanda kõrvaga. Mul on veidi taipu psühhoanalüüsist, sest mul on olnud kohutavaid repressioone ja muidki erilisi probleeme. Ma ei ole küll käinud analüüsi kursustel, kuna ei viibi kunagi piisavalt kaua ühes kohas. Aga ma olen ürit tänud alustanud ja peagi sunnitud lõpetama vahetama psühhiaatrit. Mõni neist on olnud liiga rumal ja mõni liiga kidakeelne. Ikkagi kuulus patsient. Nonii, miski aina luhtus või pidin kusagil jälle sõitma. Ometi õppisin nii mõndagi. Peagi olen lugenud märkimisväärsel hulgal röövid, Jungi aadlerit, kõnelenud neist asjust paljude inimestega. Peamine on see, et mul on taolistele asjadele hea nina. Minu suur juudi nina haistab kohe, kui kellelgi on raskusi, mida ta tahab alateadlikult varjata või kui asjad on hoopiski teisiti, kui nad näivad. Arvata nüüd, et kaldun taas kõrvale, kuid kõik, millest räägin, liitub peamisega. Ehk mõistate, miks ma ei või teile rääkida üksnes dirigendina? Dirigeerimise ministeerium on sama suur kui kõik muusikalised ministeeriumid. Mõned dirigendid ütlevad, et erilisel kiirgusel polevat mingit tähtsust, et kõik sõltub taktikepist. Ei pea paika. Või et küsimus on autoriteedis. Dirigent peab kontrollima muusikuid peab valitsema oma orje. Ma ei ole kunagi pidanud taolistest arutlustest. Muusikud on minu kaaslased ja olukord orkestris on sama, kui teeksime kammermuusikat veidi suuremates raamides, kus üks peab tegema lõpliku otsuse. Põhjus, miks armastan dirigeelda, on selles, et armastan neid, keda juhatan ja neid, kellele mängime. See on suur armastuse lugu milles osaleb üle 100 inimese. Uskumatu kogeda seda, kui me kõik hingame samas rütmis, elame samas poisis. See on midagi käsitlematud, eriti siis, kui kõik on ühtselt häälestunud. Ja sünnib see salapärane miski. See ongi dirigeerimise suurim müsteerium. Komponeerides elan hoopis teist elu, kuna olen siis täiesti üksi. Kusagil meeltes on aga potentsiaalne kuulaja. Asjaolu, et ma komponeerin laseb molkugedega juhatamist teistmoodi. Küsimus ei ole selles, kas ma mõistan seetõttu muusikat paremini. Olen kindel, et mõnelgi dirigendile on parem analüüsioskus. Kuid minu võime? Ei, see pole õige sõna. Minu vajadus samastuda heliloojaga on automaatne. Tema stiil avaneb mulle vahetult. See on teadagi vaidlustatav küsimus. Mõned dirigendid leiavad, et just Bernsteini teonüümsuslikud tõlgitsused Beethoveni üheksandast või ideeliast või mõnest Haydni missast ei lähe kuidagi kokku nimetatud heliloojate stiiliga sest rangelt klassikalised raamid täidab Bernstein ülimääraste tunnetega. Kuid nagu kõigi tõlgitsuste puhul, on võimatu tõestada, kas õigus on Pössteenil või tema kriitikutel. Samal õhtul kuulati üle värske lindistus. Sel korral ei olnud tegemist tavalise kuulamisega. Lenny küllastus peagi hakkas tantsima, korrates kogu salvestusrühma rõõmuks Nurajevilt õpitud tantsusamme. Me naersime katkemiseni, kuid Lenny kinnitas, et tal on vaja harjutada just nüüd ja siinsamas, sest homse lindistuse tõttu jääb ta ilma tantsutunnist. Kell oli juba kaugelt üle südaöö, kui olime lõpuks valmis minema. Parandamatu ja vaos hoidmatule. Enni muutus autos taas erksaks, kui meenutas üht Carmeni etendust, kus ta oli lapsena laulnud. Tarbetu on lisada, et järgnes esitus Garmini Janika Eela partiid kõlasid loomulikult puhtalt. Hotelli jõudes suundus ta otse klaveri juurde. Küsisin, kas ta on jäänud oma varasema väite juurde, et Mozart on nii dirigendile kui pianistile raskelt tabatav helilooja. Ärge kahelgi minust sõnades on just nii, et kui harjutan mõnda tema klaverikontserti, jõuan taas veenduda, et Mozartist raskemate ei ole olemaski. Kuid siis võib juhtuda ka nii, et mängides näiteks Schuberti, olen taas seda meelt, et pole midagi raskemat Schubertist. Kell kaks öösel paugutas ta klaverikaane kinni ja pani mind veel kuulama oma plaadidebüüti lauljana lauluga suur rämps oma muusikalist fänni free ja soovis head ööd. Vestlust jätkasime järgmisel päeval hommikuse salvestuse lõppedes. Ta meenutas, et sellest peale, kui ta 21 aastaselt sai Philadelphia köitis Instituudis Fritz Raineri õpilaseks hakkas ta partituuri vaatama dirigendi pilguga. Ma ei ole küll kindel, et on olemas midagi säärast kui dirigendi nägemus. Ainus nägemus on helilooja nägemus samastumine heliloojaga sel määral, et tekib tunne, nagu oleksin teose ise loonud. Kui tutvun uue partituuri esmakordselt lahendusele kõigepealt läbi, kui põnevus või detektiivloo, et näha, mis selles toimub. Issand hoidku seda põnevust, mis juhtub nüüd, mis sünnib edasi? Kuidas lõpeb teine ja kolmas osa, milliseks kogu jutt osutub. Seejärel kui teose põhisündmustiku selge, alustan taas otsast peale ja analüüsin partituuri üksikasjalikult. Ei jäta meelde taktaktilt ega fraas varaselt, vaid pelgalt analüüsiv mälusse talletub kõik iseenesest parem partituur seda hõlpsamini. Ja seda rohkem on sealt õppida. Teen seda iga kor Beethoveni üheksandat sümfooniat mängides. Täiesti võimatu püüda seletada kõiki neid saladusi, mis sealt leidnud ole eritis kirtsust. Võib oletada, et dirigendile kõige kergemini tõlkitsetav heliloojal Gustav Mahler. Mõtlen siin asjaolu, et on raske eksida tema soovide suhtes, sest ta viitab partituuris kõigele üksikasjalikult. Muusikat on ju üsna raske noodistada sellisena, nagu ta kujutluses kõlab. Maaler, kes ise oli dirigent, ei märkinud partituuri ainult kaarestiku, mida iga helilooja tavaliselt teeb vaid hulgaliselt ka sõnalisi seletusi. Näiteks üheksa sümfoonia, mida tal endal ei õnnestunudki juhatada. Tema suurim sümfoonia on täissõnalisi seletusi. Teose viimane lehekülg mahukaim, võimsam lehekülg ja ta üldse kirjutanud on kujutledes surma, isiklikku kogemust, sellest tundest, kui kõik hakkab hääbuma. Nonii selle viimase lehekülje tempo märkan veel Angsa väga aeglaselt. Ja sel puhul, kui keegi ei peaks seda mõistma, lisab ta veel chissima. Lehekülje ülaservas seisva Adžisma ja lõputaktide vahele mahub veel seitse sünonüümikokkuvõttes väga aeglaselt. Minu juhatas seda keegi teine nõutavalt aeglaselt. Ja siis ütlevad paljud, et ma liialdan. Rumalus. Maalrid ei saagi liialdada piirides, ükskõik missuguste sümfooniat tuleb seda teha, kogub keha südame ja hingega. Ja selles ongi teatud risk, tuleb veendunult juhatada see viimane lehekülg, kus muusika raugeb sellises tempos mida peetakse võimatuks. Nii aeglaselt, et seda on juba võimatu jälgida. Ja siin on kogu saladus, tuleb juhatada nii, et muusika kaob kätest. Lõunalauas liitus meiega üks Bernsteini sõpradest ja kui kõnelesime maestro tippsaavutustest nimetas too muuhulgas ka valssi Viini veri. See hämmastas Bernsteini suuresti. On tore, et seda ütled, sest plaadistades Straussi valss ja marsse tuliviini sõber, kes oli minu abidirigent New Yorgis ja ütles, et teda hirmutab see, kuidas ma juhatada Faldetski, Marssi ja Viini verd. Ta väitis, et minu tempod on liiga aeglased, mitte keegi ei mängi neid, viis nõnda. Mina jäin kindlaks, juhatasin marssib väga aeglaselt ja tagajärje kantselt, sest mul oli kogu aja meeles paraad Hispaania ratsakooli hobustega. Ja ma sain hiinlastelt hiljem mõned kirjadki, kus kinnitati, et lõpuks ometi keegi, kes esitab Radetski marssi, õieti. Aga vägevaim kokkupuude viini traditsioonidega on pärit Aastast 1968, kui mind kutsuti riigiooperis juhatama roosikavaleri. Põrnitsesin teatri juhtkonda ebausklikult ja küsisin, miks peaksin mina seda tegema. Armastan teost teadagi, aga see on kõige liinilikum kõigist ooperitest rikas murdest ja kohalikust kõnepruugis, mida minul on võimatu mõista. Isegi taksojuhid tunnevad neid paremini. Ooperi juhtkond jäi oma pakkumisele kindlaks. Loomult jultunud ja hull, jultunud, nagu ma olen. Ma nõustusin. Ja oli see vast uhke kogemus. Tähtsaim osa selles oli orkestrile, kes oskas lugu peast ja vaevalt isegi vaatas nooti. Kui ma palusin 10 proovi vaid mängijad, ärevus ja kinnitasid, et tunnevadki igat nooti ja igalt sõna ooperi sünnist alates. Lisaks kõigele olevat teil kõikvõimalike pisikesi traditsioone, mida mina mõistagi teadvat näiteks niin akatentsis, kus kogu orkestri laulab. Sest rolli on tavaliselt saanud meie häält kaotav sopran, kes omadega enam puhtalt välja ei tule. Ja orkester peab teda aitama, nii et kõigil on lõbus. Neid traditsioone ma ei teadnud, küll tundsin hakkama muusikat. Esimeses proovis orkester raievuses. Mina kuulutasime nüüd alustama otsast peale ja harjutama absoluutselt kõike. Mängijad vastasid, et see on naeruväärne. No ja mis kohe selguski, nad ei suuda mängida kahtetaktigi õigesti võiv vähemalt nii, nagu Strauss oli kirjutanud. Ta mängisid peast ja nii mustalt ja hoolimatult, et pidin üksikuid kohti lühkime kohendama, sest just detailid teevad seal ooperini vaimustavaks. Pikkamööda hakkas orkester mõistma, kuidas roosikavaleri mängida võib. Proovi vaheajal tuli mu juurde üks aldimängija ja seletas, et Viinis on komme mängida valssi teise löögiga pisut kiivitades jaajaa. Nii vastasin mina. Viis minutit hiljem koputas uksele keegi teise viiulirühmast ja seletused Viinis on komme mängida, teine löök veidi varem ette väike paus, enne kolmandat lööki. Ahsoo, noogutasin mina. Tema järel tuli klarnetirühma kontsertmeister, kes pakkus asjast oma arvamuse. Nii et põhimõtteliselt ei olnud neil ühtset käsitlust sellest, kuidas Viini valssi mängitakse. Õigemini neil oli 100 erinevat ideed. Ma läksin siis mõnessegi kohvikusse ja kuulasin basse esitavaid kvartett. Needki tundusid olevat eri meelt ja mängisid just nõnda, kuidas heaks arvasid. Lõpuks otsustasin teha ikka nii, nagu olin alustanud. Esimest korda elus olin tõesti türandlik ja autograafiline dirigent. Ja deklareerisin midagi nüüd kõik suu kinni. Ja teen ma mida tahes. Esimese vaatuse lõppedes tuli Straussi poeg lava taha ja kinnitas, et ei ole kunagi kuulnud midagi taolist. Tema isa oleks olnud ka väga rahul, ehkki ta ise ei oleks sel moel juhatanud kõigi nende piirangute tõttu, mis ta oli enesele seadnud higistamise vältimiseks. Seda kõike olin ma juba varem frits Rainerit kuulnud. Me kohtusime uuesti kuu aega hiljem Bernsteini New Yorgi kaunis korteris, kust avanes vaade tsentraalpaaki. See väga stiilselt ja omapäraselt sisustatud korter oli hubane ja meeldiv kujundatud selle ise maitse kohaselt ja Bernsteini arvates sama korras kui naise eluajal. Siirdusime ülakorrusel asuvasse töötuppa, kus Bernstein komponeerib, kuulab plaate ja vaata filme. Ta palus mind võtta istet ja vaadata koos videolinti Šostakovitši, Viieteistkümnenda sümfoonia esitusest Jaapani turneel. New Yorgi Filharmoonikute ka Bernstein armastavad seda sümfooniat nii sügavalt, et teda saatvad püsivalt tunne, nagu oleks ta selle ise komponeerinud. Järgmisel päeval vaatasime tema seltsis videot Šostakovitši Neljateistkümnenda sümfoonia esitusest. Mahleri kõrval näis Šostakovitši olevat talle südamelähedane. Sümfoonia kordumatu hõng täitis kogu ruumi ja valitses tundeid, mis Pöör. Stenil olid sünged hommikust saati sest ta oli saanud teate ühe oma parima sõbra surmast teose kõige traagilisemate hetkedel neist murduvat. Kuid me kuulasime siiski lõpuni. Ma ei söandanud talle meelde tuletada kokkulepet meie viimaseks jutuajamiseks. Lahkudes mõtlesin sellele, et need, kes imestasid, miks Bernstein oli valinud sellise killustatud karjääri ei mõistnud, et ta järgis oma kutsumust ja rakendas oma mitmekülgseid andeid, nagu suutis. Jaa jaa.