Tere ei kellelegi ma muusika, kuulajad kaunis kammerviis, mise kellelegi haavas, saab enesele samasuguseid hillitsetud uhkest ja peenest Yorkistreeritud järgesid tänase saate jooksul. Aga mitte ainult seesugune filmi heli pole täitmas traste kellelegi. Siin saab kuulda Chessigi, mis samuti peenest ironiseeritud ajuti roki rütmikest, energiast laetud elektrilisi pööris tormisid kõigi nende kirjutajaks, osaliselt ettekandjaks on helilooja trumpetist Marcation, mina, kes ma seda selles kellelegi saates esitlen langos teiega liit Kuznetsovi väiksemates vaata koosseisude sees teeb, ei kellelegi muusikalist ilmadena duo vähemaltki kohe kuuldav margissam artlande trompet, löögel Horn ja elektriprogrammid, ühelt poolt arvutiprogrammid, pisiberkussioone, klaver, teisest küljest meie nii-öelda teine oma vala selles saates kannab küll kummaliselt vastuolulist pealkirja, arvestades tema varast kohta saatekavas. See on lahkumise melanhoolia. Vargsi ringi hiilinud vool, viirastuslikud, keelpillid, nendega kikivarvul kaasa tippinud klaveri-kontrabass kõnelesid üsna ilmekat keelt sellest et viimati laiusele ei kellelegi filmi heli. Seesugune filmi heli, mille autoriks märikmani trompetis New Yorgis sündinud ja hiljem alates 1960.-test Ameerika läänerannikul otse Los Angelese südames omale pesa teinud margisham. Muusikaline teekond on alanud klassikalisest muusikast euroopalikus mõttes siis liikunud nihkunud džässi poole. Ja hiljem, nagu tunnistab, issand, ise on ta avastanud enese jaoks isegi väga hilja küpses vanuses popule paar muusika kui niisuguse filmi helilooja nende helide autorina võib öelda margisse on ilmselt üks Jaan kuuldud muusikuid maailmas. Tema filmitööd arvukad ja said oma alguse 1982. aastal linatööga Nõve krai Wulf. Ilmselt küll erinevalt paljudest Hollywoodi filmiloojatest kelle taust võib olla klassikalises muusikas ja džässis või suisa eksperiment tavalises helikeskkonnas. Maa, kes on pidanud maha matma oma džässihuvisid džässikarjääri üsna eduka filmiloome kõrval. Kõigi seni kõlanud palade järel maksa veel kiirustada tegema järeldust, et margishemi puhul on tegemist ühe leebe unelejaga, kes orkester ühel ja süntesaatorid teisel käel ning pasun kenasti põses. Muudkui puhub ja puhub ja puhub leebeid. Muinasjutulise joaga viisisid. Võtab aega ja eetriruumi, aga me jõuame mõne aja pärast vahepeatuseni nimega internet ehk seesuguse makkisime ansambli Panoni, milles küll Rockilik rütmigrupp lõikab kui hõõguv nuga pehmesse võisse ja võtab meenutada mitmeid džässmuusika ajajärke oma muusikas, mis margissemi loome teekonda päris otseselt mõjutanud. Aga Me sammume sinna maale ikkagi tasapisi edasi, esialgu veel hillitsetud helide keskel. Ja järgmine pala kannab nimetust asemel. Ekstaatiline džässiteema kandis nime internet. See teema oli trompet tihti markishemjo, mängisite seda teemat oma ansambliga. Ehkki teema maakishimile kuulus oli nii tema trompetis kui kogu ansambli kõlapildis. Ma arvan, päris selgelt vastu peegeldamas üks ameerika jazzi ajaloo huvitavat. Ma ei tea, põnevamaid ajajärke. Eks olulisemaid isiku peatükke toomis Maest Davisest kõneleb internet issimi enese teemagi on tegelikult pärit helialbumist, mis oma suuremas mahus on pühendatud mais Davise muusikale. Tõmbed, seesugune projekti nimi aastast 1999, millel markisham kitarristid. Viited laulu, Steve kardelas, passistav Klal ja Mati Parzymonto trummidel. Mängivad mitmeid Mailsi teemasid ja too järele mängimine, töötlemine üle tegemine on õigupoolest tegemist väärt, mida ei saa öelda väga paljude maisile pühendatud tribuutprojektide kohta. Ta tundus tulevat ette sagedamini kui seenevihmajärgses metsas seeni. 20. 20. esimesena sajandivahetusel. Maisi pühendusi ilmus ridamisi, Morkishomi on ainult üks ja sellele eelnes ka üsna tubli ettevalmistusperiood, sest sama grupiga mängi sisse maisiteemasid 970.-te esimesest maisielektrilisest perioodist ligemale kaks saastat, põhiliselt Los Angelese klubis peitnud Teito ehk siis keedukartulinimelisel laval. No need palad, mis lõpuks salve sain, olid piisavalt destilleeritud ja nii palju kui võimalik isikupärased sest mõist Davise hingust tabab maak islami trumpetistki tulemas üsna tihti. Ega ta ei salga, et olles kasvanud rajal ja tundnud huvi džässi vastu, on väga raske olla prii maisimõjudest. Ega ta seda püüagi, küll möönab ta tagantjärele, et eks ole tal nooremal mõlemal ajul olnud ka perioode, kus maisi mõju on pisut üle määraseks kasvanud ja tema huvitavus maisi helikunstist olnud pisut patoloogilise moegagi. Aga need siis mailis jäneseteemade juurde margistsime ansambli mängituina. See järgmine või isegi kellelegi ma eetris kõlab, kannab nime ihve. Mees, kes viimati kuuldud palas esiplaani hõivas õigusega oli, et keldi souli suur isa Van Morrison, laulja, mees, aga kaal kuulaja kahtlemata kahtlustab, et põhjus, miks teda lugulaulu eikellelegi oma saates mängiti, võiks antud juhul ikkagi olla asjaolu, et kusagil kulissidetaguste kangelaste hulgas oli talle pasunakoori seas trompetis Martišemgi varjule või miks need varjul. Eks ta puhus, nagu jaksas koos tenorsaksofonist tipiivi eelisega kellega koos nad olid osaks Van Morrisoni kontsert ansamblist ja seda enam stuudiosalvestus seltskondades 1970.-te lõpust kuni 1009 80.-te keskpaigani peaaegu et margišn, nii, lisaks filmi heli loomisele oma paralleelselt edendatud Chessi karjäärile, peenele, trompeti puhumisele on olnud aeg-ajalt aeg-ajalt. Ma väga kõrgesti austatud ja hästimakstud stuudiomuusik. Stuudiomuusiku põri teadagi pole meelakkumine. Enamasti oodatagi muudkui korraliku valvetaset ehk professionaal reaalsust. Seda, et üks näiteks puhkpillirühma tegelastest peaks saama oma kellelegi suurema staari heliplaadil või kontserdilaval oma isiksust kõvasti avatud, ei oota ilmselt lase mängija ega talle tööd pakkunud staar. Margishem tundub aga 1980.-te teisest poolest, siis tulevad ka stuudiomuusikuna seesuguses seisuses kus kui teda kaasa mängima kutsutakse, siis vajatakse just nimelt teda, tema intonatsiooni, tema tooni, temaga kirja trompeti või siis miks ka mitte sümpisaatoritel sest Chessilikke tööandjate hulgas olnud seesugused nimed nagu George Loide, haarav sander ning viimase nimetatud heliplaat rottidel polegi margisse mõnikord pasunat puhunud, vaid üksnes süntesaatorid mänginud. Aga kadestusväärne stuudiomuusik seisund ilmselt jätab ka võimalusi valida. Sest võidakse nagu öelda küll, nagu markišm on tähendanud. Et kutsuksime sind õige näiteks Willi nelsoni ja sinikollari ühislaule trompetisoolot mängima, kas tuled ja seesugune pakkumine ongi ahvatlev ja saabki hindude mängitud. Aga ilmsesti mitte igast pakkumisest pargis on, meil on ka külge, külge enesele seda ei võta kinni. Küll on ta kenasti kinni hakanud ja mängib ka seda pala kaunistava soolo. Joni Mitchelli orkestri saatel esitatud nõndanimetatud popstandardi üsna vanas nigi loetavas teemas. Kamslamp. Nõndaviisi värvis orkester oktoobrikuist taevast. Ehk siis filmimuusikaorkester oli taas pintsliga islami käes. Kelle kirjutatud oli, rokib ois üks palasid. Sky nimeliselt filmi heliribalt üks värskemaid markishimi teemasid mõnevõrra aastast 1999. Ma kihvtim on tunnistanud, et ühel heal hetkel, kui tema fini uusikuga seal oli juba mõnevõrra edenenud hakastel alles päris selgesti koitma, kui haruldane võimalus on tegelikult filmimuusika kirjutamine, sest nagu tema seda seletab, mõelge vaid. Teil on harukordne šanss kirjutada instrumentaalmuusikat suurtele koosseisud üle. Ja kui te juba seda teete, kui teil on tellimus esitatud, ei ole enam teie mure, kuidas kõigi nende vaevade ja kulutuste eest maksma peab. Ja siis veel keegi teine produtseerib sellega ja paneb heliplaadile. Möönab küll ka seda, et mitte alati ei ole filmimuusika plaat kui niisugune terviklik helialbum ja eks ta kipub ikka kokku korjama kildudest. Nii nagu asjad filmise filmi sisse sobivad. Ei vanad muusikalist teevad kõige edukamalt tillukestena üksteise kõrvale seatuna. Filmimuusika. Aga üksikult võetuna, ütleb Comargisson, võibki olla filmi muusikatega nõnda pea teemal kaunis ja kõik muu on mõningal määral ballast ehk sisse rottidel leidub nii ühtesid kui teisi näiteid. Aga me käime nüüd edasi mööda kammerdžässi elektrooniliselt toonitud, kus markisse löögile hoonil trompeti mängib taas pianist Atlandega. Teemaks on seekordse issand symbol ehk siis iva, kooruke või pealispinge sümbol. Selle vaimse vaikuse poole liik või kellelegi ma viimased sõnad jäävad peaasjalikult eravalitada kellelegi maalasele, tänasele esitletud muusikale, markishimile, kes öelnud on muuhulgas nõnda. Võime mängida enesele südamelähedast muusikat aastast aastasse, väikestes klubides, publikule, mis pole suurem kui tosin või paar tosinat inimest. Aga mina oleks milleski muus viia võimalikult suure kuulajate hulgani muusikat, mis ei ole labane, mis võib olla üsna keerukas ja peen. Aga tehase publikule mõistetavaks tsitaadi lõpp. Mina, kes ma olin Tiit, kus need tänasele kellelegi algus teiega või no viimaseks kommentaariks selle juurde kosta ainult nõnda palju, et ilmsesti on margisse, millise oma mitmete meelsete karjääri jooksul isegi stuudiomuusikuna saate muusikuna suuremate nimekamate staaride ansamblis, aga filmi heliloojana nagunii oma džässansambli eesotsas päris kenasti korduvalt korda läinud. Ja nüüd siis järgmise korrani markisham mängis selle saate lõpuni.