Teeksime täna ajaloolise jalutuskäigu Andreas Boermanni klahviinstrumentide kogus Asselburgi lossis Saksamaal illustreerimaks tšembalo pilli, perekonna ajalugu, käekäiku paneb Andreas Boerman huvitavamad eksponaadid oma käe all kõlama. Otsides kindlaid jälgi selle klahvkeel ja näppepilli tekkimise kohta. Saame toetuda ühe Paadva juristi kirjale aastast 1397 kes väidab, et keegi Herman Poll on leiutanud klavitsembalumi nimelise pilli. Sarnase pilli olemas eluaastal 1425 tõendab ka esimene kujutis mindeni kiriku altarimaalil. Nagu nimi ütleb, oli tegu kahe osa klahvide ülal juba tuntud keelpilli Symbly ühendamisega. Pillil oli palju nimesid sõltuvalt kujust ning asukohamaast. Tänaseni säilinud renessansiaegsetest instrumentidest on valdav osa pärit Põhja-Itaaliast. Küllap oli ka meie pilli esimene suur levincola seal. Itaalia tšembalo oli tiivakujuline ja tehtud põhiliselt küpressipuust. Kaalult oli ta väga kerge, võrreldav ehk kontrabassiga ning kergelt transporditavad. Pill asetati mänguks laua peale ja mängiti mõnikord ka püsti seistes. Küla oli suhteliselt lühikene, kiiresti kustuv ja läbitungiva tämbriga, mistõttu pilli kasutati eelkõige saatmiseks. Kuulame tundmatu meistri poolt 1540. aastal ehitatud pillil pala. Kui ma mõtlen nii. Erineva kõlavärviga registreid oli itaalia tsembalal väga vähe ja neidki vahetati haruharva. Peale tiivakujulise tsembalod tunti Itaalias veel mitmesuguseid erineva kujuga sugulaspill. Üks neist Vilsinal oli ristküliku kujuline sageli ka viisnurkne, kus klaviatuur paiknes pikima külje keskel. Erinevalt tsembalust, kus keeled asetsesid mängija poolt vaadatuna otse jooksid Jeltsin oli keeled mängijaga risti. Selle üle, millest tuleneb personali nimi. Vaieldakse veel tänapäevalgi. Ladinakeelse sõnaga virga pulk või kepike või inglise neitsikuninganna. Võrdlesin Queen Elizabeth esimesega leidnud kinnitust. Ehkki kuninganna valitsusajal oli Pill Inglismaal väga laialt levinud. Igatahes mingisugune seos naissoost mängijatega pilli nimel siiski on. Seda kinnitavad ka mõnede teoreetikute tähelepanekud kõla sarnasusest noorte tüdrukute häältega. Ladina keeli Vox viriginaalis. Kuulaksime nüüd 1540. aastal ehitatud Itaalia viridžinalil mängituna diileri pala mustlastants. Mõnevõrra õrnemalt klavikordi sarnaselt küllap Domenicus Venetuse poolt 1562. aastal ehitatud pill. Kõlab Modorra diento. Kuigi vürtsinalid olid valdavas enamuses väikesed, ehitati hiljem Flandria Inglismaal ka suuremaid, Pille peale oli võimalik asetada teine, väiksem. Selline kahekorruseline topelt virsinal pandi teatud ühenduste abil ka koos mängima, kusjuures ülemine instrument kõlas sageli oktav kõrgemalt. Pillil oli ka oma iseloomulik hüüdnimi. Ema ja tütar. Pealegi ütlesin oli, oli laialt levinud veel teinegi tšembalo väike sugulane. Spinet. Nimi on tulenenud ladinakeelsest sõnast spina kokas. Kuigi sõnaga spinet on aeg-ajalt tähistatud kõiki Champalotüüpi Pille, kasutame teda siiski väikese pilli tarvis, millel erinevalt virsinalist jooksevad keeled mängija suhtes poolviltu diagonaalis. Klaviatuur asetseb spinetil vasakul pool, nii et mängijast paremal moodustab korpus väikese tiiva. Vürtsi nali ja spineti klaviatuur on ulatuselt väiksem kui tsembalul. Väiksemad, nii pikkuselt kui laiuselt on ta klahvide mõõtmed. Nii et suurte kätega mängijatel on siin oma sõrmede ära mahutamisega tükk tegu. Kõlalt erines Pinet Vilsinalist kuigi oluliselt. Kuulame nüüd meister Bon Petri poolt ehitatud spinetilt fresko Paldi korrentet. Mõõtmetelt kõlajõult veelgi väiksem, kus pilet on spinetino. Meister Chuphanellis Pinetinol kõlavat Su saatorondee, Saltarello. Kõige pisem Pill perekonnas on oota viina. Ta mõõtmed on mõnikord võrreldavad suuremat sorti raamatuga. Oli kaenla all kaasas kandmiseks küllaltki sobiv. Heli oli piiksu ja ta külas oktav kõrgemalt. 18. sajandi itaalia Ottoliinal kuuleme pliksi pala tihane. 16. sajandi lõpp tähistab uue ajastu algust tsembalu ehituses. Uut tüüpi pille hakatakse ehitama põhja pool, Alpe. 100-ks aastaks saab pilliehituse keskuseks anterpen Flandrias kus rukesite dünastia meistrid arendavad välja nii-öelda klassikalise pildi mis saab aluseks kõigile järgnevatele tüüpidele. See flaami pill oli oma Itaalia elegantse ja kerge sugulasega võrreldes kujult veidi sirgjoonelisem kaalult raskem. Kuna ülemised keeled olid võrreldes Itaalia pilliga pikemad, oli üleminek passi keeltele laugem ja seetõttu ka korpuse tiivakaar sirgem. Pillid oli rohkem registreid. Erinevaid kõlavõimalusi. Heli oli võrreldes Itaalia pilliga pikem, ülemises registris särama. Passidega oli võimalik teha trummisarnast kõminat. Ruckersid olid ka esimesed, kes ehitasid suuri kahe klaviatuuriga pill. Kõik pillimeistri tantherpenis kuulsid Püha Luuka gildi. Kuna Killi kuulusid ka maalijad ja skulptorid, olid Lukerdite pillid alati ohtralt kaunistatud. Eriliselt kaunis ja kuulus on keelte alla kõlalaua sisse lõigatud ruckersite perekonna rosett, mis kujutas lüürat mängivat inglit. Pilli all oli jalgadega ja teda mängiti kas kõrgelduda toolil istudes või püsti seistes. Hans Johannes ja Andreas ruckersi töödest on tänaseni säilinud umbes 135 pilli. Kuulame Andreas rukkelsi 1628.-st aastast pärinevat tsembaralt Bachi prelüüdi c. Duur. Järgneval 18. aastasajal said ruckersite pillid Jere laimamise objektideks pea kõikides Euroopa maades. Ka tekivad uued rahvuslikud pilli. Ehituskoolkonnad lähtuvad ikka ruckersitest. Tšehhi meistri Johannes Miklise tsembalul kõlab Peivanovski prelüüd. Ibeeria poolsaarel ehitati Pille Madalmaade eeskujudel. Vanimal säilinud Portugali instrumendil kuuleme ta krussi kaheksahäälset versat. Seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul kandus klavessiiniehituse keskus Antwerpeni Pariisi. Ülekandumine toimus ka täiesti otseses mõttes, sest paljud uued prantsuse instrumendid olid tegelikult ümber ehitatud vanad flaami pillid. Tihti kasutati rukesite detaile. Prantsuse meistrid muudavad pilli kõla veel värvikamaks ja võimalusterohkemaks. Kuulame portreepala, portugallane esitatuna prantsuse klavessiini. Keeri näppi võid, tõmmitsaid, milliseid varem valmistati põhiliselt linnusulgedest, hakati nüüd tegema erinevate loomade nahkadest. Eriliselt pehme ja laulev toon saavutati pühvlinahast tõmmitsate abil prantsuse eeskujudele ehitatud üldskeni klavessiini. Kuulame Bachi allegot ja alle Maandi. Laulva ja kandva tooniga olid ka prantsuse spinetid nagu näiteks järg ettenhoffeanisminet, millel kõlab Rammo pala õrnad kaebed. Oma viimase õitsengu elas tsembalu ehitus üle 18. sajandi teise poole Inglismaal. Juhtivad meistrid Jaakob kirkmann ja burkat suudi olid pärit Saksamaalt. Tegevust Londonis alustasid nad kolmekümnendatel aastatel. Mõlemad töökojad tegelesid lausa tööstusliku tootmisega ja kumbki ehitas üle 1000. Pillipillid olid väga vastupidavad ja maksimaalsete kõlavõimalustega. Kasutusele võeti isegi registrivahetus. Pedaaliga leiutati vahend Kressendo tekitamiseks. Kuid kõik need täiustused ei aidanud enam tsembalut võistluses üha rohkem pooldajaid koguva pianoforte ehk haamerklaveriga. Ajad olid muutunud ja ühes ajaga ka publiku ja mängijate nõudmised mida vana ja väärikas pill enam kuidagi rahuldada ei suutnud. Viimane tšembalo enne pikka romantilist vaheaega ehitati kirkmani töökojas 1809. aastal. Lõpetaksime tänase ringkäigu Andreas põrmanni instrumentide kollektsioonis Bachiga potiga mis kõlab Abraham kirkmani pillil aastast 1783.