Klassikaraadio kuulajad, head kultuurihuvilised, Tartu kultuurielust kõnelev saade, sallid alla ja on jõudnud juunikuus ja mina olen ikka Pehk Vaher. Täna on mul külas kirjanik lavastaja raadiomajas Urmas Vadi tere ja kujundaja ning õppejõud Andres õhu. Tere. Ja tänases saates on nad ennekõike seepärast, et ilmunud on kaks uut Tatu maine trükist millest Tartu vaimu saladuse juures ongi põhitegijateks Urmase Andres ning meie Tartu puhul koos Andresega siis meie olime ütleme siis tublideks osalisteks selle kokkupanemise juures. Ja tahakski rääkida teiega ka laiemalt Tatu maskidest ja nägudest. Ja küsiksin ikkagi ennekõike alustuseks selle tartu vaimu saladuse kohta, mis kukkus välja eksportiv ja ulakas novell Mats Õuna fotolavastustega, mis ütleme, et siis tartu mainekujundajatel mitte ilma kõhklusteta alla ei läinud, tundub, et nüüd alasele ikkagi omaks võtnud. Millest just selline idee tuli. Tuligi sellest, et tehti pakkumine, et kirjutada selline maine raamat noh, nagu nad ikka on selliste piltidega ja vähe juttu ja et inimesed ikka teaksid, et meil siin Tartus on sellised olulised asjad nagu Toomemägi ja Emajõgi ja siin Lotman olnud ja noh, nagu nad ikka need maine raamatud olnud on. Ja mina tahtsin kohe selle peale öelda, et mina küll sellist raamatut kirjutama ei hakka, et see kõik on jama. Et aga et nad ütlesidki, noh, need linnavalitsuse inimesed, et et nemad tahavadki hoopis mingisugust teistsugust raamatut, et selle pärast nad minu poole pöördusid. Ja ja siis mina mõtlesin kõhega Andrese peale Andres Rõhu peale, et noh, et võiks, võiks koos teha sellise, sellise nagu nagu filmistsenaariumi, et kas on nagu mingid fotolavastused või liikuvad pildid ja siis on nagu selline noh, jutumullide sees on jutud, mida need tegelased või või noh, isegi mingid puud või kui mingit pingid või ükskõik, mis elutud asjad räägivad tekitada selline nagu film ja alguses oli mõtet tekitada igal lehel tegelikult oleks tõesti eri poeetikaga film, et noh, näiteks üks oleks mingi mustvalge film ja teine oleks nagu mingi Metsiku Lääne filme ja nii edasi ja nii edasi, mingi tudengifilm, koduvideo ja selline. Ja siis ma küsisingi kuidas on, et nende linnavalitsus inimeste käest, et et kas võib kirjutada nii, nagu ise tahame. Ja siis nad ütlesid, et, et võib küll siis mõtlesin et teeks nii, et oleks endal teeks sellise raamatu mida oleks endal ka nagu lahe lugeda. Et tavaliselt need linnaraamatut noh, mitte väga palju näinud oleks. Aga siiski, kui nad on kätte sattunud, noh, mingi ma ei tea, mingi Budapesti või Austraalia võix kikkis raamatut, et see on kõik ühesugused. Sellised suured ilusad fotod ja mingeid nurga tagusid, ei ole mitte mingit nurgatagust, sest et kõik on selline paraadfoto, need on kulla, igavad ja, ja siis ma mõtlesingi, et võiks punki teha. Andres, kuidas sulle tundub, kuidas lõppkokkuvõttes õnnestus vungi tegemine? Ma ei tea, mulle meeldis vähemalt pungi tegemine oli hästi nagu selline normaalne protsess, et et natukene oli nagu hirmu kokkupuudet on kõik linnavalitsustega olnud varem, et et kas ikka nagu üldse teoks võiks saada, aga lõppkokkuvõttes tuli nagu noh, nagu päris raamat. See, see on nagu hästi meeldiv alati. Et see igavest mõtet esialgu, eks ole, arutleda Urmasega, et peaks nii ja teistpidi tegema ja siis nende linnavalitsuste inimestega ka, et kuidas siis võiks välja näha ja aga siis ta lõpuks ikkagi tuleb kuidagi nii nagu ta tuleb, et et see on nagu selline noh, ongi selline vaimulik protsessi tegelikult absoluutselt. Kui võrrelda nüüd selle meie Tartuga, mis sai kokku linnakodanike endi piltidest, kommentaaridest nendele piltidele, siis kuigi meil õnnestus selle mee tatoprotsessi käigus ikkagi neid nurgatagusega kättesaadav, ütleme selles pildimaterjalis oli neid nurgataguseid ja seda isiklikku tahtnud, milleni ma kohe jõuan, siis hakkas ikkagi ju väga silma, et linnakodanikud tahavad ennekõike näidata seda ilusat Tartut või nostalgilist või sunnist tahtvat. Või ma ei tea, Andres, tahad sa mulle vastu vaielda? No ma arvan nagu pigem seda, et seal äkki ja selline väike kramp ka sees, et et ilmselt ka linnakodanlik eeldab, et linnud panevad mingeid raamatut kokku, et siis ta saadab ilusaid pilte, et kui sa sinna satub, et siis on see kõige ilusam pilt, mis tal on. Et noh, võib-olla selline kramp ikka, et see kramp noh, endaga tehes, eks ole, et et võib olla natukene ikkagi peaks nagu ilusam olema ja nii edasi, aga aga noh, lõppkokkuvõttes minu arust sai, taipasin üsna hoomatav inimeste tartu Aga kui nüüd tuua siia kõrvale seetõttu võimu saladus, siis selles mõttes on ta mitmeti ju ütleme, uimase tekstide nägu, et seal on lisaks sellisele Tartu ministeeriumile ka Tratlangija meeleheidet või, või seda vaimu, et et võib-olla see tegelik tartu nägu ei seisne milleski ilusas sulnis klassitsistlikus vanalinnas Poskavastased tudengi paaris vaid hoopis nendest võib-olla elule alla jäänud natukene hääbakates inimestes, kes selles linnaruumis on olemas ja kes võib-olla on tegelikult mänginud sellest Tartu kultuurielus väga olulist rolli või Tartu avalikus pildis olulist rolli. Nojah ma mõtlen, et see on nagu selline noh, juba suurem mõte, et et kui üks linn suudab ennast näidatagi mingisuguses kõverpeeglis mis tähendab, et, et noh, et ega seal mingi noh, see meie raamat, mingisugune realism ju ei ole, või selline, et, et kõik on üks-ühele, et noh, seal tõesti mingid kujud räägivad ja ja mingid surnud inimesed räägivad ja nii edasi ja nii edasi, isegi mingid raamatu kangelased ja kõik selline supp koos. Et ta ei ole mingi realistlik asi. Aga et, et kui ta ei ole paraadfoto, siis tegelikult ma arvan, et see näitab mingit linna tugevust, et ta julgeb sellise raamata endast nagu teha. No ma ei taha nüüd öelda, et tegime ilgelt hulluraamatu ja küll on uhked linnad nüüd olemas on, aga noh, idee oli selles mõttes, et mina nagu, kui raamatuvaataja või lugeja hindan küll nagu selliseid raamatuid nagu rohkem, kus, kus on ikkagi mingit oma rida aetud või mingit lugu räägitud või mingit kontseptsiooni edasi antud, et mitte ainult nagu sellist ilusat pilti. Ja see läheb natuke kokku sellesama jutuga, mis te rääkisite sellest, kuidas nagu linnakodanikud saadavad neid. Neid ilusaid pilte, et me tahame, et meie linn oleks ilus või et tundub ka see mingi selline provintsi kompleks või et me tahame, et noh me oleksime nagu ikkagi elaksime linnas ja meil on ka siin ülikool ja meie linna soolaka jõgi rongiõliga ei oska just et, ühesõnaga kõik nagu sellised sellised asjad, et mulle tundub, et, et kui noh, need asjad ära unustada, et meil ongi nagu ülikool ja meil ongi jõgi ja ongi linn ja et noh, et siis võidki juba nagu lihtsalt raamatut kirjutada. Jah, mulle tundub, et ka selle meie õhtu puhul me leidsime üles piisava hulga pilte, mis mis ehk esinduse taparaatlikust nii vaid esindavad just seda inimeste isiklikku Tartut või südames mis nende jaoks on oluline, mis nende jaoks linnaruumi kuidagi elama paneb, sest üks harjutus, mida ma olen teinud oma tudengitega, on see, et kutsuda kaks neist tahvli juurde pannud paralleelselt joonistama oma linnaga. Ja see trikk töötab alati sellepärast, et nad on alati väga erinevad kaardid. Ja ka seda meie tahte argument kokku pannes hakkas jälle silma, kui erinevad linnad siin paralleelselt eksisteerivad. Et on olemas, ütleme mingisugune alternatiivsete klubi, inimeste Tatu, onu, olemaskoorilauljate, Tartu on olemas mõtlaste, Tartu ja ja võib-olla nende kattumis punktid on väiksemad, kui esialgu võiks arvata. Aga mis teie jaoks selline isiklik Tartu on või noh, nii konkreetsete paikade mõttes kui ka mingisuguste sündmuste või atmosfääri mõttes. Ma just mõtlesin selle peale, et selles Tartu vaimus oli nagu selles mõttes lõbus, et noh Tartus elanud vähemalt 10. kohas ja noh, ainukene koht, kus, kus ma ei ole elanud, on ilmselt tammelinn, aga kõik muud nagu kaetud. Siis vaatasin neid, mõtlesin asüteka nagu lavastus ja see tundus kõik nagunii kodune kuidagi. Ja sinna juurde ongi natuke vaja lisada mingit sellist kila-kola ka veel, et mis nagu noh natukene mõnest küljest tolmunud ja mõni skeem või mingi sarnane asi, millega sa oled tegelenud. Aga. Tartu minu jaoks nagu tundub esiteks selline linn, et mul ei ole nagu mingit pinget siin käia tunnen ennast kuidagi koduselt hubaselt, eks ole, inimesed tulevad vastu täiesti, ootamatult palju tuleb neid tavaliselt vastu, hakkab noh, kuidagi mingisugune tegevus kohe looma, et seisi siin kohtadeni inimesega siin enamasti öelda niimoodi, et kuule, et ma pean kohe ära jooksma noh, ikka minnakse kuskile natuke istuma ja võib-olla tuleb hoopis mingisugune muu idee. Et noh, nii nii ta on minu jaoks nagu lapsepõlvest peale olnud, tundub et selline natukene tolmune ja natukene selline. Noh, kuidas ma ütlen. Sellise hästi hea suhtlemiseuroga koht. Turvas. Minul on nagu mingit sellist nagu kaks Tartut või üks tort on muidugi selline lapsepõlve Tartu ja ma elasin tiim ajades viiekordses majas ja, ja siis vanaema elas mul supilinnas ja siis hiljem, kui vanaema ära suri, siis siis elasin, mina tean, Majas on ka edasi. Ja siis vahepeal ma käisin siin ka Tallinnas olen seda vist isegi kuskil rääkinud, aga et et ma olen nagu Tallinn elukeskkonnana kuidagi ei sobinud, noh võib-olla nüüd isegi sobiks nagu rohkem aga aga mulle tundub, et, et see tort on nagu mõistlikum sellise eluga keskkonnana või kuidagi turvalisem või, või noh, suhteliselt turvaline, mitte Tallinnas oleksime kui ebaturvaline, aga aga, aga just see nagu aja ja raha suhe on siin nagu paigas. Minu meelest, et Tallinnas kui ma elasin, siis mul tekkis mingisugune täiesti nagu foobiat, et kust saada raha või noh, kui ma ülikooli läksin, siis mul oli kogu aeg nagu see küsimus või noh, et et iseenesest mul ei anta. Noh, mul ei olnud nälg, mul oli korteri üür makstud. Aga mingi selline täiesti paranoiline mõte, et kust saada raha tekkis. Ja see on nii veider, et, et noh, see vahepeal mul tekkis mingit raha ja nii edasi kõik nagu mõte oli kogu aeg nagu tiksus ja siis ma läksin, tulin tagasi Tartusse seitse aastat Tallinnas elanud ja ja, ja korraga nagu see küsimus kadus täiesti nagu ära, et noh, ei olnud enam küsimus või et mitte rohkem raha tekkinud, aga aga küsimus kadus ära. Ja Tallinnasse lähen, tekib mul seesama küsimus, et kust saada raha? Et noh, hästi nagu nagu eided, et, et siin ei ole nagu seda raha teemat ei ole seda nagu ajateemat ka või kuidagi, et et ma ütlen, et mul on nagu ikkagi hästi palju tuttavaid sõpru ta Tallinnas, aga aga väga tihti ei näe neid sellepärast, et kõik tegelevad millegi noh, samas, ega ma ise tegelen ka kogu aeg millegiga siin Tartus ka nagu ei näe, et, et, aga aga ma hakkasin mõtlema selle Berg, kui sa rääkisid seda, et kui sa lased üliõpilastele enda seda kaarti teha, siis ma mõtlesin ka, et et kuidas mina seda Tartu kaarti teeksin. Et muidugi, kõige nagu lihtsam oleks alustada sellest, et just nimelt sellest Emajõest ja jagada ära, et et mis siis on, nagu seal teisel pool ongi see üle jõgi ja ja raadi ja see kruusamäe ja ja Annelinn on ju, et see on nagu selge ja siis noh, kesklinn on ka nagu selge, justkui tuleb mingi tõlkinud pilin Tähtvere siis teisele poole tulevadki Karlova ja sealt edasi tammelinn ja siis need, kus ma lapsele lasen piirajoon ja siis läheb juba nagu hästi segaseks. Sest et tegelikult nagu see tammelinn on ka üsna pikk ja siis tuleb veel noh, on seal kuskil on veel see Maarjamõisa, mis tundub minu jaoks nagu selline täiesti tundmatu kant ja sealt veel edasi kuhugile Ilmatsalu poole või, või, või noh, ütleme, nende äärelinnad või või need Ülenurme või et, et see on juba minu jaoks täiesti, et kui keegi öösel autoga mahapanek, siis ma ei tea küll kuhugi, nii et, aga jah, et et. Noh, selline kaart aga noh, mis sinna kaardi peale nagu veel joonistatud on, tegelikult nagu noh, et, et noh, et nad linnajaod nagu paigutaks ära, aga mis kõige olulisem ongi see isiklik Tartut et kes kus elab, on ja kui palju see nagu noh, ma ei tea, näiteks Karlovas käib, et kes sul seal elavad ja mis nagu kohad seal seal on või detailid, et nägu miski koht on. Sest et ega see koht on ikka inimeste nägu. See on jah, see, et lähed kuskile kohta, vaata, ta siin elas sõber, eks ole, või elab sõber. Et siin sai kunagi käidud seal sellistele sellistele asjaoludele, siis hakkab mingi lugu kohe ketramat. Ja hästi põnev hakkab. Aga selle Tallinna kohta jah, mul oli ka nagu täpselt sama kogemus nagu ise oleks rääkinud ka täpselt seitse aastat Tallinnasse tagasi, sest see rahaprobleem on tõesti huvitav nagu selles suhtes, et mina julgen nagu Tallinnas jäi ainult koosilise hea sõbraga ringi, et siis on kusjuures hästi mõnus, ei teki nagu mingeid probleeme, aga aga üksinda seal käia, siis on kuidagi natukene selline kõle. Ja kusjuures huvitav on see ka, et ma näiteks mingites noh, tõesti suurlinnades noh, ei, ei teki ka nagu mingit sellist mingit imelikku kompleksi, et oi, et ma ei tea, et ma tunnen ennast kuidagi väikse või kohmakana või kuidagi vaesena või noh, ükskõik mida või ebano, ma ei tea mille, mille näeksin, et nad kõik on nagu, aga Tallinnas nagu tekkis ja ma ei tea, mille pärast see on võib-olla formalism. Võib-olla on see, et, et ta ei ole nagu piisavalt nagu suur linn ja ta ei ole enam nagu selline väikelinn, et on midagi sellist. Hübriid. Igaühel on ikka pool silma teiste peale, võrdleb ennast teistega kogu aeg ja külmutab. Nojah, ei tea, kas kirjandusringkonnad, kes nii hull ei ole, aga ei ole, aga just niimoodi linna peale ringi käies võib-olla need pilgud, mis tulevad, et see on kuidagi teistmoodi siin keegi ei imesta, et kas on niimoodi, tead seal kuskil natuke maas lohiseb, lihtsalt öeldakse, et kui hästi Tallinnas jäädakse järgi vaatama. Sallida läheb. Me teeme väikse vahepeal see esinema, hakkab toetu muusik, martiini võlaga öine vabrik, mis on muide inspireeritud pärmivabrikust Kes olid alla ja Sally Talle jätkab Tatu nägude, maskide kuvandite teemal. Minul on stuudios Urmas Vadi, Andres õhu ja kui eelmises saates Me arutasime linnaruumi üle rohkem sellisest arhitektuurilist vaatepunktist, siis jõudsime ka selleni, et kui veel mõni aeg tagasi täis linnaühendus, aga ülevalt alla Ta oli paasahelist oligarhia või minigachi, kes väga tugevalt seda linnaruumi kujundasid, siis viimasel ajal on üha rohkem kujunenud. Linnaruum pigem linnakodaniku näo järgi on tekkinud need asumiseltsid. Ja sama vist võib öelda aga sellise linna mainekujunduse kohta, et suurte paksude maine albumit ja ajalooraamatute asemele on ilmunud sellised isiklikud ajalood või isiklikud pildid või nagu need on ilmunud mitte Tatu ja Karlovas ja ja ka Facebookis näha, kuidas inimesed postitavad oma isiklikke pilte, tähtsust ka miksivad kokku neid vanu ajaloolisi pilte praeguse linnaruumiga ja ja kõik see toob välja selliseid paiku linnas või ütleme ka selliseid sündmusi, mis varasemast ajaloost on puudu olnud. Mis teie meelest viimasel ajal selline kõige olulisem muutus on selles, kas natu, kui esmalt paistab või kui palju te olete seda niimoodi tähelepanud lisaks sellele, et olete ise seda kujundada aidanud, kuidas ta tugevamalt paistab? Google'ist vaadates ikka üsna pime. Sest kuidas Tartu pimedusest on ka meedias palju töötanud. Ja, ja kui me tegime seda meie tahtnud, siis paar sellist pilti ei saa ega teadlikud sinna sisse, kus see kuulus Tartu kollakas pimedus sees. Talla bioja tegelikult, ega sellest pole ka midagi, sellepärast et ma käisin, olin kaks kuud tagasi Belgias ja siis ja see oli tõesti nagu minu jaoks, sest nagu nagu hämmastav, et mingit metsa võsa seal ei olnud, kõik oli selline haritud põllu ja igal pool oli noh, kõik oli asustatud ja iga väiksemgi karjatee, mis läks, no okei, võib-olla päris karjateel ei olnud, aga noh, ütleme külavahe teed, kõik olid tänavavalgustus loternatega kaetud. Õhtul vaatasid nagu mõni seal kuskil keset küla põhimõtteliselt nagu maakoht. Vaatasin aknast välja ja mingi tuledemeri, nagu see asi, eks ole, vastu Google'ist kavatseta Belgiat siis ta ongi täiesti nagu ere täpp, et ja mind hakkas see valgus tegelikult näiteks täitsa segama lõpuks, et mis mõttes, või mis mõttes me noh, ma ei tea, kuidagi ütleme üks asi on see nagu ressursi küsimus, et milleks nagu seda külavahe tänavat nagu või noh, ütleme külavahe tänava ütlen täiesti nagu põld põldudevahelist teed, valgud valgustada, aga teine nagu mul on tegelikult nagu pimedas mingis mõttes nagu meeldib ka, et et selles on ka midagi toredat. Mehis Heinsaar seni kehtinud sellest, kuidas ta on kohanud hullumise äärel belglase, kes on põgenev teha sellest valgusest siia eesti pimedusse. Andres, kuidas sulle sa oled nüüd mõnda aega elanud Tartust eemal on see Platu kumanud sinu jaoks kuidagi muutunud või on ta muutunud nende inimeste jaoks, kellega sa endiselt suhtled? Ma ei teagi, võib-olla kõige rohkem paistab välja Naši, et noh, kui vanasti oli näiteks suvel Tartu tõesti tühi koht see oli nagunii välja surnud üks kohta üldse või mitte, midagi ei toimu mitte kedagi näinud paar sellist üksikut kulgevat nimodi komberdada pagassis Praegult on nagu kõige ilusamaks läinud. Et noh, mingil hetkel mind näiteks häiris siin nagu Tallinnaski pandi nagu seal raekoja platsis täis, aga noh Samas, selle noh, tõesti istuvad omad inimesed ka ja räägivad juttu, et võib-olla see on ka erinev selles Tallinnaga nagu võrreldes, et Tallinnas on ikkagi kesklinna nagu plats on peamiste antturistid täis Tartus käivad kohalikud gaasial, seal toimub jälle nagu mingisugune selline nagu kultuuride segunemine, eks ole, et räägitakse turistidega teinekord ja see tundub nagu positiivne hästi palju sündmusi muidugi suvel. Et enne seda ja oli Tartu sellisel nagu proskondlikum linn, et seal oli mingi sõpruskond, noh näiteks minu maaliatega, eks ju, et meie nagu hoidsime kuidagi. Ist tundsime mõnda teist sõpruskonda veel. Et see käis nagu niimoodi, noh, hästi pisteliselt neid kohti, kus nagu kokkujuhtidel hästi vähe. Nüüd tundub, et nagu natukene nagu oleks rohkem sellist noh, läbikäimist vä noh, võib-olla selle tõttu ka, et ma isegi ka õpetamas peamiselt tundubki niimoodi, et noh, inimesed, noored hästi tegusad ja kuidagi sellised noh, üldja üldse mitte nagu sellised noh, nagu see kuu andeks paistev mindi vaesuse kriis, et hea küll, et tehakse koolis kõik koos süüa, aga noh, see ei tundu kuidagi nende olemuses. Ja nagu ei põe sellepärast et siin õige Tartu vaimu nagu säilinud, eks ole. Viimasel ajal on ju ka üha rohkem tänu blogo sfäärile olnud väljast tagasisidet selle kohta, milline Tatu Hondo ütleme, millisena turistid seda tajuvad, millisena Ahto külalised tajuvad näiteks Prima Vista festivali üks peakülalisi, Jevgeni keskkovets kehtes väga pika ja huvitava blogipostituse Tartu kohta, mis ta kirjutas ja ta teatavasti osutas väga ausaks inimeseks, kui ta ütles hästi, sest ta ütles ausalt ja pikalt, hästi, halvasti, ütles ta sama pikalt ja ausalt, halvasti. Aga Londoni hotellis ööbinud muidugi ta üsna põhjalikult kehtas sellest, kas teda algul kuidagi vihastasin, ärritas ja Pole tekitas kuidagi õndsat kadedust see, kuidas Rüütli tänav oli öösel inimesi täis, justkui midagi ei toimunudki, oli nädala keskpaik, mingisugune teisipäev, kolmapäev inimesed kella kolmeni jõid tänaval, seletasid elavalt, kukkusid vahepeal laulma ja temale kui magada. Tahtjale oli see turbulentne kogemus, aga samas jahu, et lõppude lõpuks kui ta oleks noor, sest ta oleks ise sama. Woody, ta on mingis mõttes kogu aeg igatsenud sellist võimalust. Ta tunneb puudust selles, et tema noores põlves ei olnud sellist võimalust seal, kus tema elas ja ja lõppude lõpuks oli sellega kuidagi väga rahujalale jõudnud. Ja teiselt poolt muidugi ütles ta välja, et Tartu on tema jaoks provints, et, et võib-olla see on õnnis seisund. Me oleme 20 aastat muust muust Euroopast maas. Ja, ja natukene tundis meele me selle üle, et ülikool ei oska hinnata võib-olla piisavalt oma vaimset ja füüsilist pärandit. Aga see oli üks äärmiselt huvitav ja selgesõnaline kõrvaltpilk Tartule. Kuidas te seda kommenteerite? Ma arvan, et seal on, minu jaoks on ka täiesti hämmastav, kuidas seal Rüütli tänaval on siin kõrtse ja ma ei tea, kuidas klubiga Nukuöko öko ja ja see on täiesti hämmastas mind seal poegadele istunud seal eriti nagu istuda ei saa. Juua saab väljas küll, see on nagu tore, aga, aga ma ei saa nagu aru, et mis seal toimub ja alati, kui ma sealt mööda käind, sealt on hästi raske, kiire on õhtul, et ei saa nagu mööda ka, sest kõik nagu paksud noori inimesi täis ja see ongi nagu hästi lahe. Aga ma nagu sellest fenomenist ei ole nagu aru saanud, et mis nad, sa seisad. Mingi selline sooda, öine Pirogovi plats lihtsalt Pirogovi platsil hakkaks külm, eks ole, sealt käib tuul üle, aga siis seal on nagu selline soe keskpunkt. Ikka päris külm hakkaksin, minnakse Zavoodi arvatavasti. Et see pood on ka täiesti muidu ma ei ole seal nüüd tükk aega käinud, aga aga see on ikka tõesti nagu kuld paslik koht, kus tõesti saavadki igasugused kihid kokku. Täiesti nagu. Oma põhiolemuselt ei ole ta muutunud, kuigi paljud inimesed ütlevad, et see ei ole enam see, mis ta enne oli, sellepärast et seal ei käinud need inimesed aga oma sellise läbi lõikelisuse mõttes ja ja selle mõttes, et selleks ajaks, kui inimesed sinna jõuavad, on kõik muutunud kuidagi. Elaksid siis niimoodi ja sotsiaalne segunemine, Te olete palju kergem seal ei loovutanud, kõik on loos, ei, mitte seda, see ei ole üldse noh, ilmtingimata halvas mõttes öeldud, see tähendabki seda, et erinevad, et inimesed jõuavad üksteisega palju kergemini jutule. Ma võib-olla sellises keerulises business tartus, võib-olla ikkagi nii palju ei juhtu. Et seda, mida Andres välja tõi, et et ma pean kohe edasi rutama, seda on ikkagi ka juba olemas tõest, aga võib-olla mitte tõesti sellisel õhtusel ajal ja sellest on natuke kahju, et et seda piisavalt kuidagi ei kajastata või ei peeta võib-olla piisavalt väärikaks või noh, on ju kasvõi Raimo Hanson üritanud küll Postimehes kaardistada seda tartu kõrtsi maastiku aga, aga üldiselt vist ei julgeta selle teemaga väga välja tulla ja. No see on ka nagu selline nurgatagune värk, jääb natuke madalaks, et mis, mis asja, räägime, joome orgastestega, aga üks väga lahe koht on, kus ma olen tõeliselt nagu hästi tundnud ennast on vein ja vine, et nende üllatusel käinud, see on hästi nagu mõnus koht, kus saab istuda ja veini juua ja kogu aeg on seal hästi palju rahvast ja mina olen tavaliselt sinna läinud, siis ei ole üldse kohti, on ta siis mul on antud õllekasti istumiseks. Jumalast tean seal istuda leti ääres õllekasti peale ei uuenda veini, väga mõnus on, et see on nagu selline täiesti, täiesti omaette meeleoluga koht, kus tunnetki, et sa ei ole kuskil põhjamaal, võid, oledki kuskil Hispaanias. Prima Vista festivali ajal toimus seal patrooni Mihkel Muti õhtu, kus siis sellesse pisikesse Vinoteegi ruumi oli suur hulk rahvast kokkupressitud balliteedel ukse taha ja siis kadus ära täiesti see piir, ütleme noh, nii-öelda lava ja publiku vahel, ühel hetkel hakati vastastikku hõikuma keegi Kaias midagi vahele, batoon kaheksas vastu ja siis oli seal kohal Belgia kirjanik, kes ei saanud sõnagi eesti keelt, aru, aga ta päästeütles, et ta oli täiesti vapustatud olnud heas mõttes, et selline kirjandussündmus, see on lihtsalt tiiter Frank dekretz ja siis ta oli kuidagi täiesti hämmastunud, et ka nii on võimalik eheduses pidada. Et läks, läks elama, ütleme siis nii, kogu see keskkond seal. Ja, ja tõepoolest, ega siis ka sellest on fotomaterjaliga, sellest on, on lugusid. Ja millest ma selle meie Tartu puhul ikkagi puudust on, on see, et neid pilte laekus väga vähe. Selliseid pilte, kus inimesed on väga elavalt koos ja mingisuguse aktsioonis laekus üllatavalt vähe. Võib-olla on asi selles, et on kehtestanud uued andmekaitse reeglid ja sa pead küsima ametlikult justkui luba inimestelt, kui sa nende pildi kuskil avaldad. Aga võib-olla on asi milleski muus. No võib-olla on asi ikkagi selles ka, et näed, siin on see Paulia Jüri siin peale, eks ju, enda enda teekannuga ja Raekoja plats ei olegi üldse hästi näha, et tahame ikka Tartut näidata, aga noh, mis sa tartu siis nagu on või et et kas ta on ikka nagu mingitest inimestest või inimestele või ongi mingi maja vä? Andrus, kuidas sulle tundub? Kuidas ta ikka peaks olema inimestest kooset? Sest minu arust on ka mul on nagu selline koht, et mina alati põen, sellepärast et kas see kumad jälle Tartusse satun, et kas see nii-öelda tartu kukun lahti ei ole, eks ole, või kas ta on üldse olemas, et see vahetab kogu aeg kohta. Aga et see on siis minu jaoks selline koht, kus ma saan nagu ülevaate kunstikirjanduselust. Tead, mis toimub, kõik räägitakse erakorra. Et need on nagu hästi sellised vajalikud kohad. Sest noh, näiteks Tallinnas käies ka, et mulle tundub täitsa loomulik, et vähemalt käin, kukkus, läbivaatamisel on, eks ole. Et noh, see on nagu selline turvakoht mingis mõttes et noh, kus võib õhtul nagu õudseks minna, et siis tuleb ära põgeneda, eks ole. Aga mingil vahepealsel ajal on väga hea. Ja et inimesed, noh, muidu sa ei näe näiteks ole, mine otsi igaühte kodust lisa kätte lihtsalt. Aga noh Muidu on nagu muidugi teine asi ka veel, et mis noh, minule välja paistab, et ma käin nagu õpetamas kõrgemas kunstikoolis et siis puutumisele õppiva seltskonnaga kokku. Need on ka nagu hästi sellised avatud ja toredad inimesed, näed need linnapeale igasugustes muudes punktides ringi jooksma siis Simpsoni koolis teevad, on selline hästi nagu noh, vägev vaadata sulle nagu tuleb sellega meelde ka see tartu justin eesti ainukene maalikul Konrad Mägi stuudio kus aineid, oma noorus veetud, mis te nüüd noorusele jagana? Neli aastat vist käitud. Ja seal on mingisugune õpiaimed, vanad vallased, seda juhivad, et noh, neil on praeguseks juba vist 85 aastat vana, saab nüüd juunikuus senimaani, õpetab ja teeb ja kõik käivad seal ikka veel koos ja et noh, selline nagu mingi säilivus, et mingisugune noh, akadeemiline vaim tegelikult ikkagi säilib igal pool. Et kui, kui, siis mitte enam nagu noh, otseselt ülikoolis, aga ka sellest väljaspool seda nagu noh. Lõhna või midagi sarnast on ikka tunda kogu aeg. Et inimesed ei ole nagu pealiskaudsemaks läinud, nii palju, aga ikka suheldakse, aga väga, väga erinevate nagu alati, aga eks. Saad saad mõne füüsikaga kokku või matemaatika? Ei, see on ikka huvitav rääkida, eks ole. Põlgan seda nagu ära kuidagi. Ei ole, minu jaoks on see ikkagi selline hästi hästi nagu inimlik linn. Nojah, võib-olla minu jaoks ongi nagu see selline salongindus, üks asi, millest ma nagu puudust tunnen, et mitte, et ma oleks sisenenud nagu noh, ega ma ise ka ei ole väga aktiivne, mingi seltskonnainimene, aga aga, aga noh, hea on kuulda, et need asjad on nagu olemas. Et ma ikkagi noh, kui loed näiteks mingi vahingu salongist või mingitest salongidest mingitest inimestest, kelle juures nagu käidi koos, et et seal vahel mingil hetkel tundus, et et see kooskäimine on täiesti nagu ära kadunud, et, et igalühel Mul on mingi oma asi, et mingit nagu ühtset asja nagu ei olegi olemas või et see, kui sa seda räägid, siis on nagu Niukest lahe. Nii siin on võib-olla mingid muud asjad ka, et noh, selle on veel nagu lapsed väiksemad, eks ole, et teiseks sa elad siin, eks ole, kohe sees, et siis noh, seal võib olla puudubki nagu see võimalus juba natukene, et need jäävad nagu väiksele jah seltskonna siis ma ei saa tööd teha. Et siis ma kas tulen mingile koosolekule või mingile üritusele, aga ülejäänud aeg on kõik vabaga poeg. No on ka võimalus sellest oma töö teha, aga tõepoolest see oli ka üks teema, mis mis mis silma jäi selle meetähtede puhul ja mida võib-olla edaspidi tasuks veel rohkem rõhutada kui, kui tahetakse seda Tatu atmosfäär või õhustik kuhugi püüda, et põlvkondadevaheline suhtlemine, et noh, kui me nägime vahingu salongist või millestki taolisest, siis need olid mingis mõttes väga põlvkondlikud salongi. Aga see, mis praegu tundub, mulle tundub, et see on hästi hea ja oluline, et ei ole mingisuguseid jõulisi, põlvkondadevahelisi lõhesid. Ja see noh, aga ega seda nagu vanastigi väga ei olnud. Et noh, mäletan kunagi omast ajast, et mis tema kaudu sattusin Jõgeva stuudiosse näiteks väga lahe oli, et noh, hästi-hästi vanad hästi noored ja keskmised kõik koos, eks ole, ühe asja tegemas. Ja noh, need kriteeriumid on ikka olnud sellised nagu üsna üsna täpsed, et ei ole see vanadusega noorused, miks sa sinna ei sobi, et ju sa lihtsalt ei oska, kui sa ei sobi. Et selles mõttes nagu selle hea akadeemilises on nagu säilinud küll. Keegi ju ära ERA põrgata sama asja ajame. Siit on hea minna järjekordse muusikapausi peale üks väga tuntud, võib-olla üks tuntumaid Tartu laule ja üldse fiks ja on kevad Tartu peal. Kes olid alla ja See oli talle, jätkab MINA OLEN Berk Vaher ja stuudios on Andres õhu ja Urmas Vadi. Kuidas siis on, kas vajub, ei, vaju maa põhja, Ülikool. Ei usu, et kas ta ikka seal Kuulad ikka vajub kogu aeg, iga iga aasta vajub mingisuguse milli või sendi võrra, lõpuks ikka vajub ära. Aga noh, samas, eks kõik majad vajuvad lõpuks ära. Võib-olla see on huvitav, et nüüd on see ülikool lihtsalt nii kesklinnast välja hakanud kolima, et aga noh, teisalt see nagu noh, neid sipelgate voogeo elavdab, et kes liiguvad läbi linna, selle asemel, et ainult ühte kohta koondada. Eks see oli ka ülekantud tähenduses küsitud, et kuivõrd või kas või mil moel ülikool tartu kuvandis enam rolli mängib, seda aktiivselt kujundama. No ikka mängib, ikka on akadeemiline linn, midagi pole parata. Et oleksid, oleksite suuremäe lahmakam lennises, kui ta sinna kõik koondada, nad ikkagi selle keskse koha ümber, et noh, pigem neid koole tekib järjest juurde, mulle tundub, et, See see, see Tartu kunstikoolis suurenes kõrgem kool välja teisigi asju, mis on tulnud. Sellist, sellist asja ikka tuleb juurde, nagu pigem palju see kirumine ka, eks ole, noh nii või teisiti võtmise seal kogu aeg olnud mäleti ühtegi sellist aega, kus kõik oleksid niimoodi ei olnud, et olid, hoiad selle ülikooliga korras kogu aega mingi hädaga. Noh, palju nagu juttu olnud, sellest ka ka nendest solidaarsaadetes, et ehk see ülikooli ja ja eluülikooli koostöö kipub nõrgenema, selliseid kultuuriklubisid ei ole ehk enam nii palju, kui vaja, see mõlema, kõik need filmiklubid jaa, jaa, ja ülikoolimaja tegevused on andnud võib-olla Eha algatustele nagu kasvõi see, mis seal Genialistide klubi ümber toimub, on see loomulik protsess või, või peaksid need asjad kuidagi rohkem omavahel ühendatud? Noh, mina ei tea, ma ei oska nagu selle ülikooli nagu kohta eriti midagi öelda, aga aga mulle tundub, et et noh, kui vanasti need filmiklubid olid, et noh, mingi räägitakse igasuguseid legendaarseid asju selle kohta, et aga mulle meeldib küll, et on näiteks Genialistide klubi, et see on ikkagi selline noh, kõigi klubi või et et kui seal on kuskil nagu pooleldi suletud, siis see jääb ikkagi kuidagi nagu kuhugi kõrvale ja kellelegi nagu klubiks, aga aga see Genialistide klubi on väga avatud ja nagu hästi võimas paik või et kas tuju nagu igasuguseid üritusi Minule kaugelt vaadates tundub, et siin praegu sünnib nagu niipalju, et mitu teatrit, eks ole, igasugused klubid üritusi, et jumal hoidku et seda on nagunii palju rohkem kui kunagi endale sellisest noorusest mäletan, siis oligi nagu üks koht, kus sa said käia õppimas, võib olla, et korra nädalas käia filmiklubis või midagi sarnast ja siis noh, kuskil ohvitseride majas üleval seal mäe peal näidata, mõnikord nagu välismaa filme ka. Et noh, sellised ohvitseridega näidatakse tavalises kinos ei jooksnud seda ohvitseride näidata ohvitseridele Majas olid kõige paremad nagu filmid, mis sisse toodi peale filmid Klubi. Ja seal oli tihtipeale see, et sellel oli natuke hirm käia, et noh, kõik nagu selliseks soldatid nagu ümberringi, aga teiselt nagu selline ohvitseride klubi tõesti, seal korraldati nagu ohvitseride pidusid ja siis ohvitseridel näidati filmiga. Roomas kõvasti jällegi täiesti avastamata kihistus tähtajaloos või ütleme, võiks ju kasvõi uue heida nende ohvitseride mälestusi, et kuidas nemad üldse tahtnud tajusid või midagi sellest meeles on kadunud ajev tema käest võib-olla Te ei saa, aga kindlasti ta on üht-teist paberile pannud ja jätnud oma Tartu kuhugi. Aga eks nüüd on ju ka see pilt läinud tunduvalt rahvusvahelisemaks, nagu rääkisime ka suvel ja ma mõtlesin, et no tegelikult oli ju see mõttega ühiselt Nende trükiste tegemiste käigus, et oleks võinud veel ära kasutada Tatu reklaamimiseks ja suve reklaamimiseks selle kas vist eelmine aasta aset leidnud intsidendi, kus jaanalind jooksis mööda Turu tänavat, kus ta jooksiski Kusjuures mina nägin täna päris postimehest, mitte tartu omast, nägin, et krokodill ujus seal purskkaevu. Jah, ja sellest saaks vahva Tartu suvereklaami, kus on alligaatori, krokodilli purskkaevus ei analüüsinud, me jooksime täna. Ja äkki stiilse, äkki sa isegi peletab turiste, sest nad kardavad, eks mingi metsa sees olema ja siis tulevad. Läinud nädalal niigi karud on, kes meil kõik tänava peal. Aga, aga see näitabki, et iseenesest on Tartu ju väga elav linn või siin pidevalt toimub midagi või et see mingisugune varasem kuvand, et ettevõte on vaikne, hillitsetud, uimane, pidurdunud ja mida kõike veel, et see enam üldse ei kehti. Paistab küll jah, pigem, et pigem sünnib ikka väga palju rohkem järjest. Et kuskil vahepeal oli see aeg, kus, kus oli küll nii, et noh, sel ajal, kui Eesti ise elasin Tallinnas, siis vaatasid, et kuidagi, et siin nagu Tartu selleks nagu kuidagi väga vaikne. Aga mingisuguse viimase kümnekonna aastaga see on ikka väga palju ei muutunud. Sellest ilmselt ka need teatrid ja sarnased asjad juurde tekkinud. No see on küll hästi isiklik asi, aga aga ütleme, et mingisugused lood või jutud, mis ma olen nagu kirjutanud viimasel ajal on ka hästi lähedalt seotud Tartuga ja nad on nagu selliselt seotud, et et noh, kõik see nagu noh, kuna ma kirjutangi puhtalt nagu enda pealt või et ma olen ise nagu seal tegelane. Peamiselt olengi Tartus, siis nagu sünnivad ka nagu Tartus ja noh, ma ei varja seda, et need tegevused leiavad aset Tartus või isegi kui ei maini otseselt, siis see mingisugune noh ütleme, atmosfäär või õhustik on ikkagi tõst kantud. Ja mulle endale nagu meeldib, et mõnes mõttes on see, et näed, et isegi kui keegi tõlgib näiteks selle loo ära, et, et noh, mingi tort kuskil Eestis, noh, et mis, mis siis sellest, et võiks olla mingi selline universaalne nagu keskkond või et noh, linna nimi võiks olla yks piisab sellest ka. Aga mulle endale tundub see selline selline isiklik nagu kohalolu ja mingi enda jalajälje maha panemine või selle enda nii vaimse kui füüsilise ruumi, noh ütleme lahtikirjutamine ka hästi oluline, et et noh, kuna ma olen nagu tartlased, siis on see nagu kuidagi niimoodi sattunud ka, et see on, see on ka nagu hästi oluline asi. Ja saagu neid lugusid ja isiklikke tatud üha rohkem, olgu see üleskutseks teile, tartlastele ja Tartu külalistele ja endistele ja tulevastele tartlastele. Et neid lugusid nii pildis kui sõnas ikka kirja paneksite ja nii saab see linn suurem aitäh kosmose Andres tulemast ja Salil alla. Läheb juuliks puhkusele, kohtume jälle augustis. Lõpetama jääb Jääboiler ja teater. Sellel õhtul tõstis teater mustad purjejääl valudes ja naerus paindusel. Mustad kajaka on minu eilses taeva. Aja möödumise ongi meie. Kurvalt peidame end sinises rüüs. Siis kui surmassaagmetulili Paap teist lõke keset kurbliku mest roose. Ärkamisega sai makstud unegi. Õhtul põlevad meis lambid nagu templeid. Tuleb see, kel halastust ei ole. Ning näed muiates sa iseenda algust. Jälle tõstab teater õhtul mustad purje. Jälle valudes ja naerus painduv ruum. Mustad ka eaka on minu eilsest taevaaja möödumise. Ongi meie edu. Kes olid alla ja