Kes olid alla ja Tere päevast, head klassikaraadio kuulajad, head kultuurihuvilised käes on maikuu, salli talle aeg, mina olen kohe ja täna on minuga stuudios kirjutaja Flanöö mitte tahta kogumiku koostaja Sven Vabar. Tervist ja vastne Tartu linnaarhitekt Tõnis ahjus, tere. Mõlemate olete linnaruumi teemal aktiivselt sõna võtnud. Mis on Teie jaoks hetkel kõige parem ja kõige halvem protsess, mis Tartu linnaruumiga just praegu toimub? No põhiprobleemid on universaalsed, enamuse oma elust ma elasin Tallinnas, et seal on need probleemid võimsamad aga probleemid on samad. Mina näen nagu kõige suuremat Impadki linnaruumi ikka selles privaatse transpordiliigi avaliku ruumi valutamises. Ehk siis auto auto kasutusse on see, mis tegelikult muudab linnaruumi võimsalt. Noh, kui me räägime mittekohtadest või mitte Tartust, siis minu jaoks mitte koht autona on nagu üks kõige olulisemaid ja kõige vingemaid asju. Ma ei tea, mis, Sven. No mis selles autostumise puutub, siis see vist Tartus ikkagi nii nii põletav probleem ei ole kui Tallinnas, sest et Tartu on muidugi neli korda väiksem linn. Ja noh, ma kui, kui ma ise elan ka linnajaos, kus, kus ei ole väga tihedat liiklust ja isa praktiliselt kunagi bussiga ei sõida, autoga ka eriti mitte, siis ei torka võib-olla silma, aga jah, see parem või halvem, see on selline ambivalentne teema, et et mis on üldse hea või mis on olnud, mis linnaruumis toimub, et. Noh, võtame näiteks selle, mis toimub Eesti Rahva Muuseumiga. Mul muidugi ei ole midagi selle vastu, et see Eesti Rahva muuseum tuleb sinna, kuhu teda planeeritakse ja loodetavasti ta tõesti tuleb vaatamata kõigele nukratele uudistele Euroopa mingitest fondidest. Aga teisest küljest on mul ka kahju selle näiteks Raadi lennuvälja, see oli sellises tühjuses, nagu ta praegu on selle kadumise pärast, kui sinna tõesti see uhke ja igati puhas ja kena Euroopa suurim muuseum ehitatakse. Ja selliseid näiteid võiks tegelikult tuua tortustel hästi palju. Et kumb siin on hea või kumb on halb, ei teagi. Et sa muretsed siis justkui nende tühermaade ärakadumise pärast on? Kohati küll jah. Tõnis, kas sa oskad midagi väga positiivset protsessi välja tuua? Positiivsete. No ma ütleks, et mõttesuunad, mis liikvel on, on valdavalt ikkagi positiivset neid probleeme, mida mina nagu üks, mida me välja tõin ja mõned muud probleemid ka neid hinnatakse. Ja ma ütleks, et see on juba suht positiivne. Mida hinnatakse, siis osatakse hinnata seda, et meie linnade väljakolimine On protsess, mis paratamatult kahjustab ajaloolist, traditsioonilist linnaruumi. Noh, loomulikult on seal teatud põhjused, miks seda tehakse. Inimene otsib ju turvalisust, põhimõtteliselt ta tahab, et tema lähedastel oleks turvaline elada keskkonnas, kus nad on lihtsalt seal on väike paradoks, kui seal linnast välja kolib kohtadesse, kus infrastruktuuri järgi ei tule. Et siis sa pead ikkagi oma traditsioonilises linnas ja töökohas käima jällegi selle privaattranspordi vahendiga, mis omakorda siis vähendab seda turvalisust nendele, kes linna veel jäänud. Et seal asja paradoks. Aga, aga see, et mõeldakse nüüd selle kohta, et linna tihendada, see on juba nagu ütleks, et protsess, progress. Noh, siin on kaks asja, et üks on see privaatsuse ihalus, et inimesed, nad tahavad oma eramaju siis kodusid rajada, kuhugi linnast välja või põllu peale. Teine asi on, kui süstemaatiliselt suured riigi või avalik-õiguslikud asutused kolitakse linnast välja mis on vähemalt sama tõsine kui mitte tõsisem tendents. Täitsa nõus. Aga kas ei ole mõnd ta pidi taanduv protsess, kui ma mõtlen tagasi 10 aasta taha näiteks siis mentaliteet oli üsnagi teine, rohkem oli sellist arendust kahtlemata või noh, kinnisvarabuum oli ju just oma asjale jõudmas ja ja sellist vana maha lükkamist ja õuetegemist iga hinnaga oli, oli tunduvalt rohkem. Nüüd me räägime ikkagi pigem säästvast arengust ja ja renoveerimisest ja Sven räägib vajadusest säilitada neid olemasolevaid, isegi võib-olla tühialasid aga midagi, mis on linna identiteedi seisukohalt oluline. Sina, Tõnis, oled rääkinud sellisest slow food hoiakust linnaruumi arendamisel. Et kas, kas see piirneb ainult mõne inimesega või te näete siin mingisugust laiemat mentaliteedi muutust? Kindlasti on see laiem mentaliteedi muutus, et sellest ma muidu ei räägiks, lihtsalt. Et me ei ole nagunii ainulaadsete mõtetega, et see Slovi printsiip ka tegelikult see ongi, ma usun, et reaktsioon sellele raskele buumile. Need on nagu aeg istuda, järgi mõelda ja mõelda, et äkki saab teistmoodi, et kiirustades ikka asjad lähevad käest ära. Et nüüd on võib-olla optimist mõtleb, et äkki nüüd on kvaliteediaeg kuigi praktikas ma lähen, päris nii see ka ei ole. Ja see säästva arenguprintsiibid ja ökondus jaa jaa, ajalooliste alade säilitamine sellest tekkinud tegelikult ka niisugune. Kaasa liikumine ütleme nii-öelda nii-öelda rahva poolt kes igal juhul nüüd kaitsevad asju, mis isegi nagu kaitstud kaitsmist ei vaja ja mida ei tohiks võib-olla kaitsta ja sellest võib saada tegelikult või on saanud teatud edasimineku takistus, isegi et see on nagu teine, teine olukord, mis on tekkinud. Ja nüüd ongi, kui me räägime näiteks miljööaladest, miljööalade väärtustamisest ja hoidmisest, siis tegelikult on minu jaoks, kas on, igal juhul nad on väärtuslikud, alad on, selles, ma ei kahtle ilusad ja terviklikud. Aga tegelikult me peaksime ju kaitsma ja arendama just piirkondi, kus miljöö ei ole veel välja kujunenud, sest meil on igal juhul linnaruumis oluline. Et praegu nüüd lähebki rõhk selle peale, et me kaitseme seda, kus on töötab kus võrgustikud töötavad, linnaruum on kena ja, ja jätame unarusse ruumid, mis saavad kõik sellest väljapoole. Ja ka need piirangud ja nõudmised on väiksemates kohtades, mis ei ole siis tembeldatud väärtuslikumaks. Et ma näen siin sellist jälle paradoksaalset olukorda. Sen tahad sa kommenteerida seda? Noh, siin on, ega sinu mingit ühte tõde ei ole vist võimalik saavutada, et mõnele inimesele tõesti meeldivalt ainult vanad majad ja tema jaoks on kõige tähtsam nende vanade hoidmine ja renoveerimine ja tema ei taha mitte ühtegi uut, olgu kuitahes suurepärase arhitekti tehtud mingit hoonet, nagu näha kuskil Supilinnas või Karlovas. Või siis teisest küljest. Jaan Kaplinski siin pahandas, et Tartus on liiga palju tühja ruumi, et on neid parke ja see pole nagu linn ega midagi. Ja pole õieti pargid ka, ega midagi. Samas mul ei ole, meeldib. Ma ei usu, et siin nagu on ühtset tõde, et pigem On hea, kui inimesed rohkem mõtlevad linnaruumile, teevad võib-olla selgeks, neile endale rohkem meeldib ja siis vastastikku vaieldes ja nii see linn sünnibki vastuolude tanner, ta on. Noh, kellel on vanade majadega pistmist olnud, see teab, et muinsuskaitse ainult üks tõde ja päästeametil teine tõde ja neil on kohati väga raske ühitada omavahel. Aga, aga tõepoolest, see avalikkuse hoiaku muutus tuleneb nähtavasti ka sellest, kuidas On see linnaosade identiteedi areng toimunud või kuidas linnaosaseltsid moodustavad, et ei ole ju nii väga ammu Kuu aega tagasi see, kui meedia kirjutas, et Supilinn tuleks kõik buldooseriga laiali lükata ja, ja ja siis tekkis Supilinna selts, mis nüüd on muutunud juba ilmselt üsnagi tugevaks survegrupiks või ütleme, Karlova selts või on tekkinud sellised oma elukeskkonda vahetada tult. Kaitsvad ka kuhugi suunas asendavad seltskonnad, kes räägivad linnas tervikuna väga aktiivselt kaasa. Ma mäletan, kui see Supilinna selts oli alles tekkinud ja ja tuli siis planeeringu arutelule, sellise euroga on kuus arutelu. Ja seni on planeeringute arutelud vastastikku tänapäevane, ka siis eriti sellised paar sellist elatanud naabrit tulevad siin ajaviiteks, pahandavad pahi punkti ja ülejäänud rahustatakse maha, kõik lähevad sõbralikult laiali. Aga seal esitas Supilinna selts üle 20 parandusettepaneku ja linnaametnikud olid tõsiselt jahmunud. Mis nüüd toimub, kas te ei usalda meid, kuidas te julgete? Aga kui hakati tõsiselt arutama, siis vist ligi pooled neist läksid lõpuks läbi, tuli välja, tulidki mõistlikud ettepanekud ja ma arvan, et tänu sellele on mingisugune üldine teadlikkus või inimeste osalus sellistes protsessides tõusnud ja see annab linnaruumile kindlasti mingisuguse tagasiside. Aga kust te veel tunnete, et see võib minna liiale või kus need ohukohad on, et et kus sellega üle pingutatakse? No üldiselt, kui mõelda seltside peale, siis mina igati pooldan nende teket ja, ja alustuseks võib öelda, et ma ei näe seal justkui ohtu, pigem see on nagu kohalik tugistruktuur valitsusele ja omavalitsusele. Et ma tegin oma magistritöö ka teemal, kohalik omavalitsus ja avalik poliitika oli teemaks, selle eesmärgiks oligi juurelda selle üle, kuidas kohalikus suudaks panustada selle ülevalt alla, näpuga näitamist poliitikale. Et kahtlemata on vaja lihtsalt praegu ta on teatud alguses faasis ja, ja võib-olla et kuna meil on üks selline tugevam selts Tartu linnas kelle hääl kostub kaugemale. Et ma usun, et ka seal nagu et kui neid selts tuleb juurde et siis see tekitab nii-öelda ja noh, konkurentsi ka nende vahel nende kvaliteedi vahel ja see tõstaks nende kõikide seltside kvaliteeti ja nende kvaliteeti, kaasarääkimisel mootor nagu seda aega Karlova selts on tegelikult viimase paari aastaga päris jõudsalt arenenud. Paar aastat tagasi polnud teda ikkagi õieti ollagi. Et hakkab tõsist seda konkurentsi või alternatiivi või mida iganes pakkuma. Mina veel ootaks. Tuleks selts on väljaspool miljööalasid. Et saaks nagu Hanneline, üks asin seal muidugi on palju hina linnaseid nimeline seltsi. Et anna linna linnaruumilised kvaliteedid on minu jaoks, aga on tugevad ja neid peaks hoidma ja sellega ma ta tegelema, mingil määral mõtlema selles suunas. Või samas ka kesklinna selts mõnes mõttes on ja kesklinn paradoksaalselt selline mitte tartu, et proovige ette kujutada, et inimesed elavad seal, kes seal elavad. Mis nende ootused linnale on, mis nende teinekord võib olla negatiivne mõju linnale on sellepärast, et on ju ka mitu asja kesklinnas seisma pandud kunagise linna raamatuprojekt poe tänava parki ennekõike, kus just seal ümber Hela, vaat inimesed hakkasid kõva protestihäält tõstma. Aga noh, ilmselt on see ikkagi positiivne, et inimesed räägivad rohkem kaasa, et see ei ole, et linna areng ei ole kinni, ütleme sellises paaris suures ahendajas, kes teevad, mis nad tahavad. Aga teeme väikese vahepausi Tartu Popi hokiinstituudiga ja jätkame siis peagi juttu. Kes olid alla ja Sally Talle jätkab Tartu linnaruumi teemal, mõttes on Tõnis ahjus ja Sven vaba ja mina olen koher. Räägime natukene Emajõest Emajõe kallastest. Kui see arutelu tõesti eelmise linnaarhitekti Tiit Silla mahitusel lahti läks, siis esialgu tundusid need seisukohad langevad. Kahte lehte. Üks suur grupp, kes sõna võttis, oli arendajad, kes tahtsid sinna väga jõulist uushoonestust ja teine suur grupolid, taastajad, kes tahtsid siis taastada sõjaeelset holmi tänavat ja kõike seda, mis seal oli. Ja loomulikult olid ka need, kes ütlesid, et ärge puutuge seal midagi. Jätke see park alles. Kuhu teie selles arutelus paigutate? Tõnis, sa oled isegi osalenud sellel ideekonkursil ja edu saavutanud. No mina üldiselt pooldan sellist sedasama häälase slov printsiip on ju, et ma pooldan siukest etapiliselt planeerimisprotsessi. Ühesõnaga, et me, isegi kui me võtaksime suuna ülajõele, midagi luua milles ma ei ole praegu päris kindel, kas peaks igal juhul Protsessuaalne planeerimine tähendaks seda, et kõigepealt loome sinna mingisuguseid väikseid tõmbepunkte mis siis hakkavad koondama enda ümber teatud tegevusest tegevusi ja, ja, ja see tegevus ise hakkaks nagu soosima selle laiendamist või mingite uute funktsioonide juurde lisamist. Ja lõpuks tekibki selline nõudlus iseenesest, mis hakkab Sist küsima endale sinna ümberringiga eluruume, kohti, kohti, kus elada ja päriselt nagu olla. Et seda võiks siukse loodusliku protsessiga sihukse ringlusprotsessiga võrrelda. Et ma pooldan sellist lähenemist ja et noh, kui võtta seesama ülearenduse pildid, mis siis ajakirjandusse sattusid see oli täiesti arusaadav reaktsioon, et hakatakse üldse nii palju karjuma sel teemal, see on ilmselge JOKK, kui sa näed metsa ja siis selle asemel järsku on seal viie-kuuekordsed hooned. Muidugi kui tegelikult hakatakse seda tegema ehitama, siis ei olekski sellise šokina võimalik, sest hoonestamine võtab aega, võtab aastaid aega kümneid ja see lõpuks nagu selle protsessi käigus harjuksid sellega ära. Et selles mõttes selline valmis piltide näitamine ei ole nagu päris noh, võiks öelda, isegi ta ei anna adekvaatset vastukaja. Niisugune seisukoht Sven. Üldiselt kipun vist nõustuma Tõnis, aga, et et väga radikaalselt ja ambitsioonika alt ei ole vast mõtet tõtata seal midagi väga täis või väga ümber ehitama, nii tasapisi. Et ühest küljest ma mõtlen, et võib-olla ei peakski midagi tegema. Aga nüüd, kui on seal alates pärmivabrikust kuni võidu sillani, on see ülejõe kallast tehtud, mis seal salata, see on päris kena ja mulle see meeldib ja palju mõnusam on. Et, et näiteks selle lõigu võrra on tõesti Emajõe kallas vähem selline koht, kus kolada ja rohkem selline koht, kus nagu jalus toda ennast hubaselt tunda. Et ma olen just mõelnud, et see Emajõgi ja selle kallal see on valdavalt selline koht, kus on hea käia kolamas. Kuhu sa võib-olla ei lähe oma naise või elukaaslase või lapsega niiviisi laupäeva või pühapäeva õhtul jalutama kuhugi võsa vahele tühermaale. Minul oli suisa varem selline vägivaldne seos ema ja kannastega, mis olid minu mälestuspiltides siuksed, pimedad, pimedate puudealused ja alati tuli meelde see ansambel luugi plaadi plaadil kirjeldatud lugu, kus üks liia leiti siis Emajõest No neid leitud on veel olnud kes teab, kuidas nad sinna sattunud on, nii et selline pime, vägivaldne, aga on vähemalt osal Emajõest ikka jäänud. Ja teiselt poolt, Tõnis, sinu uus karjäär algas pauguga, et panid seisma kohvik laevaehituse Atlantis ei ole, et mida see sinu jaoks niimoodi. Ütleme linna eetiliselt tähendas või või miks sinu meelest sinna ei sobinud? No eetikaga oli tõesti palju tegemist küll mitte minu poolt, aga arendaja poolt või selle omaniku poolt, kes hakkas siis võõrale maale ilma lubadeta ehitama. Ühesõnaga, ja muidugi see protsess haises juba enne seda, et seda laevapütiga Emajõe konkursile saata, kuigi ta oli juba anonüümsuse kaotanud, sest ta oli selle ühtlasi ka ajakirjandusse lasknud. Ja ja ühesõnaga, seal oli väga mitmes aspektis tundelist läbisurumisprotsessi. Ja siis tol päeval, kui mulle tuldi seda lõpuks esitlema näost näkku, siis ilmselgelt ma tõin välja, et see on ikkagi muinsuskaitsepiirkond, kus on kõrgendatud nõuded esteetikale. Ja ühtlasi see hoone on kunagi olnud mingil määral ka praegu väärtuslik, milleta ta tuli. Teiseks, ta paneb kaldapromenaadi kinni sisuliselt, et tal jääb sihuke formaalne läbipääs kahelt poolt. Aga ta tegelikult takistab nagu seda kaldaäärset liikumist, mis nüüd esimest korda vabanes, kui ära lõhuti see mitte väga esteetiline laste mänguväljak, kus mu laps kunagi käia ei taha ja siis teine putkavusest müüdi piletid kunagi või klaasprofiilist. Et noh, minu jaoks oli lihtsalt esteetika küsimus ei olnud nagu kõlbulik ja, ja samuti seal kandle kinni pani. Et kahtlemata seal ju, ega me ei takista Emajõeäärset aktiviseerimist soodustama, seda aga mitte sellisel kujul. Selle case'i meedia arutelus või kommentaariumis oligi näha kuidas põrkuvad kaks mõtteviisi, üks on just nimelt see, et ametnik, need takistab ettevõtja Tartu linna ajendamast ja panin siis võib-olla tõesti sellisest pohhist, kus olid paar sellist oligarhide minigachi, kes ei olnud absoluutselt harjunud sellega, et neile öeldakse ei. Ja, ja teine on siis tõepoolest mõnevõrra ütleme, tagasihoidlikumat linna lahendust soosiv ja kindlasti arutelu soosib kindlasti mitte sellist ülevalt olla linna ahendust soosib või mingisugust linamonopoli soosivaid, mingisuguseid teisi ja võib olla orgaanilisemalt keskkonna truumaid lahendusi otsima ja seda diskussioonil väga huvitav näha ja mul oli väga hea meel, et see tekkis samas muidugi. Noh, kui rääkida kaasadest, kes seda laeva sinna tahtis, siis tema varasemate säravate ideede hulka kuulub näiteks plaan kata küüti tänav CD-ekraaniga. Et Sven, sina kui y galeriis töötaja, kuidas tunneksid ennast sellises sensitiiv sõnades? On päris huvitav. Et mine tea, nähtavasti ka see on miljööväärtuslikus keskkonnas midagi ääretult harjumatult, aga. Tõnis, kas annaksid oma loa sellele? LCD-ekraanile või? Tegelikult tõesti, päris huvitav on ju, et kui sul on võime tekitada normaalse taeva asemele taeva illusiooni, päris kentsakas linnaruumikogemus võib olla või midagi muud. Aga üldiselt ei annaks. See teostatakse tõenäoliselt niimoodi, et ta ei tööta nii, nagu mu kujutelma sulaks. Jah, oletatavasti ta ideeks jääbki, et selles mõttes on ju? Ta on natukene vist ka oma selle tunnuslause poolt teha neetud, et heade mõtete linn väga palju mõtteid on singi ainult mõteteks jäänud, kui oli poolteist aastat tagasi see näitus võistlus uue Tartu eest, kus olid need erinevate suurte lahenduste projektid linnaraamatukogu ja EM ja pärmivabriku lahenduse, mis kõik seal oli ka tõepoolest teostanud projekte, aga mulle hakkas ennekõike silmad see veel noh, veel ühes tähenduses mitte nähtav, et kõik need suhet teostamata hooned milles nähtavasti võib süüdistada majanduskriis ja ka võib-olla ka mingisugust kultuuriruumi või linnaruumi konservatiivsust ja siis ühel hetkel oma pidureid seadis. See on päris huvitav teema tegelikult sellest võiks keegi teha näituse või mingi raamatu või midagi või vähemalt kodulehekülje läbi ajaloo, suurtest projektidest Tartus, mis ei ole kunagi läbi läinud. Nostalgia asjade järele, mida kunagi ei olnud. Et noh, kõik need stalinistlikud nägemused, mida Arnold Matteuse kunagisel legendaarsel linnaarhitektil õnnestus ära hoida ja väga huvitav heade mõtete rinne Jah, või suuhall, mis pidiaadile tulema või noh, neid näiteid kindlasti leiab veel. Et millised need utoopilised tahtnud kõik oleks võinud olla. Tõnis, kui palju sa oled sellega juba praegu kokku puutunud või kui palju on neid ideid, mis sul millele on juba kriips peale tõmmatud linna poolt, et näiteks kas või mis seisus on linnaraamatukogu ja kunstimuuseumi lahendus? No eks need loomulikult seisavad et ega siin väga midagi imestada ei ole, seda ongi statistika näitab ka, et eraarendajate korraldatud suuremad ettevõtmised lähevad nagu valdavalt läbi, mis oli vist üle 90 protsendi või 80.-te lõpus. Et aga valitsuse poolt ettevõtmised loomulikult, seal on suuremad riskid ja avalikud rahad seal peabki olema ettevaatlikum ja kui me räägime vanalinnast, siis noh, see on loomulik, et siin on kõrgendatud nõuded. Ja, ja noh, kui sellest Lutsust rääkida, siis lihtsalt see oligi muinsuskaitse eritingimuste loodud raamistikku sisse pidi see hoone ära mahtuma ja programm ära ei mahtunud ja nii ta läks. Muidugi noh, see on juba omaette teema, et kas nüüd sellepärast see hoone ehitamine, rajad pigem seal on ka raha küsimusele või. Aga nii ta läks. Lutsuga Nika võrdlemisi õnnetult läinud ikka väga pikka aega juba. Tahaks loota, et kunagi ikkagi tuleks. Ta ei ole pälvinud ka nii palju sellist üldrahvalikku meeleheidet nagu Eesti Rahva muuseum, et seal on selline väiksem asi, aga seda kurvem. Tartu selliste vaiksete vaim vaimuinimeste jaoks. Jah, ega see kline tundub ka, et kui midagi valmis saad, siis avalikkuse esmane reaktsioon on pigem tõesemad, olgu ta tasku või tigutorn või kaubamaja loomulikult raske küljega õigustada, aga aga pikapeale ahjutakse nendega teha ja nagu ikka, on mõne aja pärast üliraske meenutada, mis selle koha peal enne oli. No eks see näitabki, miks, milles asi on, asi on ikka harjumuse jõus ollakse harjunud sellega, mis on iga uus asi on uus asi. Täitsa arusaadav. Aga ometi, noh, peame nagu mõtlema tulevikule, kuhu ikkagi midagi teha võiks. Lutsust ja sellest on kahju jah, et ta nüüd sinna kohta on jõudnud tema eelnevad ettepaneku tasuda. Muide, kas vana kaubamaja asemel oli ka üks variant ja siis ja siis annan kaubahoovi asemel. Kahtlemata annaksid linnale juurde palju rohkem kui see uus asukoht, mis välja pakuti ja ka ruumi oli rohkem. Jah, kasvõi see kaubahooviplats ei ole ajalooliselt parkonnad, oligi nimelt ärihooneplats ja see plaan läks omal ajal maha ikkagi suhteliselt napilt, nagu ma aru saan. Et tegelikult oli juba suur töö ära tehtud ja, ja ühel hetkel oldi jälle nullis tagasi. Ja kui see oleks toona valmis ehitatud, siis oleks ta nähtavasti praegu olemas ja kui seda oleks hakatud ehitama, sest et siis olid veel need head ajad kus oleks suudetud seda endale nähtavasti lubada. Ja see oli kahtlemata ka tõesti üks kõige viletsamaid park Tartus või on, tähendab, eks ta sellega isegi mina nõustun. Ja see kaubahoovi Parka ta mõjub nagu põhimõtteliselt takistusena või mitte takistus, aga ta on. Ta viib Emajõelinnast eemale niisugune tunne et kui vaadata seda kaubahooviaegseid fotosid, mustvalgeid, siis elu käis seal kapo vees. Jõgi oli sealsamas. Jõge võiks ju võtta, kui üks, üks funktsioon ja hooned on siis teine funktsioon praegu puudub nagu selline tihedus seal mis soodustaks liikumist, linnaruumist, aktiivsust, siis tihedus on kogunenud hoopis küüni tänavale. Ma hakkan sõnasabast kinni ka teema, mis on palju üleval andnud Tartu pargid. Kas inglise või prantsuse, kas nad tuleks teha märksa rohkem kohta hooldada, tekitada sinna erinevaid kunstipõõsaid ja Klumpe või vastupidi, lasta neil palju vabamalt vohada? Siin on jälle väga palju erinevaid küsimusi, näiteks kas inimestele meeldivad nagu väiksemat sorti linnukesed, näiteks leevikesed tihased või neile meeldivad varesed, hakid? Enamasti vist imeli inimestele, varesed, aga näiteks mulle väga meeldivad varajased. Ja minul oleks jah, et siis need on massiliselt mürgitatud. Varaste vastu on genotsiid toime pandud mõni aasta tagasi Tartus ja mul oli seda väga valus lugeda. Samas kui vist ma saan aru, et enamik linnakodanikke kiitis heaks. Ja Kaplinski ka, nagu on iseloomustanud Tartu parkijad nagu rohelised kõrbed tühjus, sihuke hämar tühjus, kui kõrged-kõrged, puus puud-põõsad, ütles tema, et ei ole väikestele linnukestega kuskile siis pesitseda peituda. No mine võta kinni. Mulle meeldib sihuke kõle Vorest siukesi. Ena põõsad jah, põõsad on juba vist võimude poolt mitte väga soositud, nad toovad ligikohti, kuhu sa saad pudelid lihtsalt asju. Aga tõsi ta on, et siis kalt, eks liik linnuliike meil ära, parkidest on ju teatud mastaap, mis võib olla lastele rohkem, meeldib ja põnev jälgida, taga ajada. Ja kui ma nüüd Kohtasin juba küsimust, kes keda taga ajab? Oh seda käe. Aga üldiselt mulle meeldib vohamise printsiip ka aega, et see peab olema küll mingites raamides, aga siiski sihuke looduslikum looduslikum lähenemine meeldiks mulle. Siin võiks tegelikult mingit dünaamikat, võib-olla tõesti rohkem olla, et väga ühesugused on tartupargid, kui järele mõelda. Ja ikka küllap saaks ka neid põõsaid niiviisi teha, et sinna väga ei visataks rämpsu ja sinna magama ei keeratakse. Nädalavahetustel, et teiselt poolt, miks ei võiks põõsas magada? Oleneb, kuidas seda teha. Et selline lähenemine pole õige, ärme pinki kuskile paneb, muidugi saab seal istuda, ära lõhkuda just või nagu see seesama kaldakindlustus, kus oli dekoreeritud osaga ääriselt seal jõe ääres, et et siis parastati disainerit, kes valitsusena selle kalli materjali, aga noh, nii tohiks mõtelda on ju ilus oli kauaks oli. Üks neist teostamata mitte tahtjatest on Svenile väga lähedase luha osas kohal, taheti suur puhkerajoon ajada ja sõudebaas ja mis kõik, aga jällegi ennekõike nähtavasti looduskaitselist, sellel põhjustel jäeti see asi seisma ja ja võib-olla see on jällegi märk sellest, et vägisi mingisugused tohutud lahendused läbi ei lähe. Et kuskil hakkab tööle inimesel mingisugune instinktiivne enesealalhoiutung. Ta hakkab kinni oma keskkonnast ja ta ei lase sinna mingisuguseid väga kistud lahendusi. Kuigi teiselt poolt on kindlasti need, kes sinna seda puhkepäevani oleksid taga igatsenud. Tasapisi sõpruse sillast linna poole ja osa sellest maa kitsusest kahe vee vahel on kanalias jõe vahel. Nagunii-öelda tsiviliseerub, et selline pisut puhkealad on ja asi näeb sedamoodi välja, et sinna rohkem ikka üht-teist tekib, aga ta just toimub nimisi slow food printsiibil umbes nii tasapisi ja nii on okei, minu meelest. Tõsi, jah, mingi mingi pööraste rahadega siis mingeid meeletuid sõudebaasis hakata tegema, mis kõik muudavad hästi kiiresti. Teisest küljest ma mõtlen sellistele terviklahendustele, mis kindlasti on vajanud teistsugust ühiskonnakorraldust ja võimuprintsiipe kui mõelda näitajaks Taara puiestee ümbrus või, või kasvõi anna linnad, on terviklikud, toimivad ruumid ja esteetiliselt ühetaolised aga samas piisavalt nüanss, et ei oleks igav. Et selline ruum nagu ei saa tekkida enam tänapäeval sihuke tunne. Sa pead silmas siis, et et ei ole niisugust avaliku elu ega midagi neis. Pean just seda silmas, et selline arendamisprintsiip saab toimuda ainult ainult ülevalt alla. Totalitaarses ühiskonnas tugevat ülevalt alla asja ei, praegu ei saa tekkimine monopoolses ühiskonnas omandanud fragmenteerunud ja. Ja nüüd me näeme kõiksugu suurt deflektikate igal pool just. Aga teeme ühe helipausi veel Andres Roots, round pautiga ja loo nimi. Vägan Swing vihjab juba ühele järgmisele teemale. Soli tallaja. Sally tale jätkab Sven vaba Tõnis ahjus ja kohe on stuudios ja vestleme Tartu linnaruumi teemadel. Vaidons ringiga muidugi ma vihjasin raudteele raudteejaamale. Ja see oli, ma arvan, Toivo Tammik ka suurlinnaruumi teemadel sõnavõtja, kes mõned aastad tagasi Tartu ühel visioonikonverentsil ütles, et et Tartu on lõhestatud kahe telje poolt, mis peaksid linna kuidagi ühendama või määratlema, hoopis katkestavad neid. Üks neist on jõgi, teine neist on raudtee. Kuidas on teie suhe raudteega ja, ja sellega, mis seal praegu toimub või toimuma? Ma olen täitsa nõus, et raudtee lõhestab aga jõe puhul ma ei ole selles kindel jõgi, pigem nagu on ka ühendav jõud. Aga teda lihtsalt tuleks niimoodi lahendada. Aga raudtee tõesti, see on selline, kuigi see raudteehirm on natuke minu arust üle paisutatud, sest seal on see liiklus. Kui võrrelda Riia Riia Riia tänava Riia maanteega seda liiklust, siis pigem elaksin raudtee ääres, kui seal on, ta isegi on, omab mingit metafüüsilised kvaliteeti minu jaoks. Sven üks nendest mitte taastatud uuridest just jälgis seda raudteejoonte, seda metafüüsilise kvaliteeti. Jah, minu jaoks on raudtee ääretult oluline ja väga nostalgiline koht, et ma olen lapsena Tartus elanud, siis just nimelt raudtee kõrval ja ja see on nüüd, meil on nii lähedal ta raudteel ei ela ega ainult öösiti, sügavas öös on kuulda Ameerika vedurite madalat truuni, aga võiks palju rohkem olla, et see ma peaaegu et ei suudagi päris ilma raudteeta elat elada tart, et see on midagi väga olulist minu meelest. Ja väga südantsoojendavat. Aga sellega, et ta lõhestab, nõustun minagi. Et seal teisel pool raudteed. See on ikka hoopis midagi muud. Käisin ühtede maastikku õpilaste töid vaatamas, see oli mingi väike kahepäevane workshop, kus nad pidid tekitama mingisugust linnaruumi sinna Riia tänava raudtee nurgale. Peamiste raudteeserva üks projekt paistis hästi silma, oli tehtud üliõpilaselamud mahud, mis kõrgenesid vist veel raudtee poole, see on enamus ruumid olidki sinnapoole. Ja siis kahe elamu keskele tekkiski väljak. Mulle jättis väga sügava mulje eest, seal kujutasin kohe ette, et esiteks, kui nad on seal raudtee ääres, siis need tudengid saavad väga odavad elupinnad sinna. Ja kuigi see sisaldab mingit kvaliteeti ja siis see väljak, mis avanes ühelt poolt sinna hoonete poole, teiselt poolt raudtee poole, see võimaldas nendel tudengitel siis õhtuti istuda ja oodata neid lugeda ronge, juua, õlut. Väga huvitav, linnaruumiline kvaliteet, tekkis. Vaat kus koha peal, see oli see kaubury taga. Jah, sealt see mitte tähtede liisuga mööda ja kes rääkis seda, et nad on, Aare pilv rääkis seda, kuidas ta on ikka ja jälle kohanud seal täiesti korralikult riietatud härrasmehi õndsa näoga jalutamas, õllepudel käes. Vale, seal isegi niimoodi käinud, ma mõtlema hakkan. Aga jah, seal on mingisugune selline avaruse tunne olemas või mida mida tartus kõikjal ei ole ja samas jällegi see õnnetu raudteejaama ühendus on saanud ka omamoodi metafüüsilise sümboliks kuidagi kogu sellist tartu teatavat pidurdatust sattunud sümboliseerima seda, et eks paljud asjad ole jäänud ka seisma ja eurorahadest ta seetõttu, et Tartus on transpordi infrastruktuuri, nii nagu ta on suhetes muu maailmaga ja ja mis te leiate, kus lahendus antud olukorras on. Mängi pigem siin niisugune alternatiivsetel jõududel nagu võimalust sekkuda, aga üldiselt nagu mitte. Võib-olla paradoksaalsel kombel kuigi ma olen väga vastu sellele ülikooli ja hajumisele kesklinnast ja see on äärmiselt nördimapanev poliitika, mida praegu Tartu Ülikool vajab milles ilmselt nõustuvad minuga aga praktiliselt kõik professionaalsed linnaruumi tegelejad Eestis. Aga samas kui tõesti õnnetult läheb, et nad sinna Maarjamõisa kanti, kõik need erinevad teaduskonnad tekivad ja võib-olla siis hakkab seal mingi eluga vaikselt hingitsema aastakümnete jooksul. Võib-olla see annab mingi natukene uut elu sellele üle raudteepiirkonnale, ei tea. Ma olen täitsa nõus jah, et praegu on selline poole vinnaga asi, et kui ta tekiks terviklik campus võrdleks seda selle delfi ülikooli Tampusega, mis on väga-väga huvitav linnaruumiline kogemus, kus on kõrval on vanalinn tihe vanalinn ja siis üle ei mäleta mingisugune füüsiline barjäär, seal oli mittelist, raudtee, võib olla jõgi või väikesed asi ja siis on seal selline võimsalt modernistlik campus, kus tudengid elavad, töötavad Ots 24 ja elu käib. See on väga muljetavaldav, et praegu me oleme jah, nagu vahepeal. Nii ei ole päris õige ka tudengite suhtes, kes peavad pendeldama siis sealt maarjamõisast kesklinna. Seal Delftis ilmselt ei ole ka nii palju maad kesklinna vanakeskuse ja selle uue vahel arvatavasti mets ongi loodud puhtalt sind nõude. Tahtes tähendab see kämpus vähenemine sinna Maarjamõisa praegu väga hõredaks muutuvat vanalinna ja ja noh, on ju tõmbekeskusi või klubisid või söögikohti, mis veel inimesi sinna alla linna või raekoja platsi ümbrusse tõmbavad, aga aga kui ka niimoodi mõnel kas või päevasel ajal seal ringi käia, siis ainuke koht, kus elu toimub, on see teatav ohulõik super alko ja poolega vahel. Ja see ei ole mitte kõige meeldivam visiitkaart linnast või see elu, mida, mida paljud inimesed jagada tahaks. Aga kahtlemata Rüütli tänava arendamine on natukene toonud sinna ka teistsugust sellist tänavaelu. Nii et kui seda veel tuleb, siis äkki see kesklinna suhe välja. No aga, kas need uued asjad on väga tihti, ei ole üldse nagu kommerts kommertsiaalsetes motiveeritud, vaid on sellise, sellise hitlerliku maailma paremaks muutmise tahtest sündinud kohad. Palju seda jaksu jätkub, kui selline avalik poliitika ja Tartu mõistes big business sellele vastu on. Ja kui Tartu Ülikooli peahoone on kuidagi tühi ja kõle nagu tondiloss hoopis midagi muud kui üheksakümnendatel, kui seal käis nagu elu seal sees ja väljas tudengid seal ajasid oma tudengit asju. 90.-te algul pannud internet tegi, siis pandi kogu info jooksis läbi peahoone stendid ja see tekitas ka seda elu siin. See oli legendaarne, aga võib-olla üks tulevikustsenaariume tähtsus ongi see, et et kesklinn jookseb sellisest suuremast tegevusest täiesti tühjaks või see vanalinn ja muutubki selliseks hipi kommuuniks, kuhu tulevad Scotterid ja kuhu tulevad, et sellised poollegaalsed urkad, selliseid tekib hulganisti juurde, nüüd juba tekibki tegelikult politsei on juba ära kolinud kesklinnast ja nii et äkki äkki aheneb kogu see vanalinna, mis selles suunas Maarjamõisa suunal või ütleme näiteks selline noh, Genialistid hakkavad mõtteliselt laiali laienema ja haaravad enda ümber kogu selle ajaloolise komplekse. See on üks variant ja teine variant on see, et nad tudengite arvelt tulevad sinna just elama nagu igapäevaelanikud nii-öelda Bulad tagasi kesklinna. See nüüd sõltub ka sellest, mida linna linnaplaneerimine ette võtad, et kas ta toob juurde elamisvõimalusi kesklinna vanalinna lähedusse või too. Ei, see on üks tõsine väljakutse tegelikult. Vältida seda kesklinna väljasuremist. On ka juttu olnud sellest, et ta nihkub sinna ahhaa ja aura kanti üha enam. Kui tõenäoliseks te seda peate? Siis on tõenäoline, see on tõenäolisem kui üle pargi hoonestamine. Ja võib võib isegi öelda pooleldi triaalsus. Selle siinse asutuse veterinaar Vambola Paavo isegi ütles, et jõulukuusk tuleb panna teise kohta. Jõulukuusk läheb sinna, ei lähe. Kuusk sinna ei lähe, aga see on kindlasti koht, millega peab nagu lähiaastatel tegelema, kus on linnaruumiga praegu natuke kehvasti, onju aga seal andjad kvaliteeti, mida tuleb tõsta ja arendada. Kuma Tartus esimest korda kohtasin seda jalakäijate silda, mis Annelinna viis, siis ma olin täiesti hämmelduses. See oli minu jaoks kuskil tagahoovis ja maja on seda kunagi näinud ja ma sattusin teiselt poolt tulemas Zeppelini poolt. Siis ma olin vau, Annelinoni lähedal tänu sellele. Ühesõnaga, see see kvartal on niivõrd ära peidetud ja, ja siis ise elu, mis seal on, tegelikult võimaldab suuremat ruumikasutust ja, ja mõnusamat olemist, kui seal praegu on. Praegu see kant, kus ma iga iga päev linna tulen ja linnast koju lähen, on ju suur kontrastide piirkond. Seal on bussijaam, sanan tasku, seal on see kuidagi stalinistlikud mõjuv Dorpat. Ja samas seal on tuusik, seal on taasotsiaalid, kes seal päevitavad. Ja praegu on tõesti näha, et kõik need erinevad ajastud on sattunud sinna ühte kohta kokku kuidagi natukene peatatud. Ta koht mõnes mõttes võluvalt eklektiline koht, teiselt poolt jällegi kuidagi segaduses. Koht segadust suurendab seal jälle see minu põhivaenlane auto kes on tõesti sinna paigutatud, nii nagu mahuge ei mingi suurema korrata. See on ka üks faktor, millega seal kvartalis tuleb nagu tegeleda kõvasti, eriti kui sinna peaks funktsioone juurde tulema, uusi hooneid tulema. See kant kipub kuidagi liiga üle-elusuurune ikkagi olema, kokkuvõttes muidugi modernistlik, selles mõttes, et ei ole seda iniminimesemõõdulisi asju. Mulle kohutavalt meeldib tigutorn, ma olen väga tigutorni fänn, aga sellest hoolimata tigutorn CB linna, siis rääkimata kaubamajast taskust. Kõik on nii suur, selline. Ahhaa keskus, sihuke kuuekümnevad progressi vaimust pakatav, selline hästi tore hoone osa, mulle ka meeldib. Põhihäda neil kõigil on ju see, et meil ei ole seda esimese tasandi aktiivset fronti tigutorn samamoodi, ta võib tornini olla nagu vahva inimestel, aga see, mis seal all on see, kus ta kohtub linnaruumiga inimesega. See on ruum, mis kutsub, kutsub vägivalla enda juurde põhimõtteliselt. Ahaa, täppidel juba ulataja seppavad, aga, aga ümberkaudu tõepoolest ei ole seal seda üleminekut, ütleme siis tänavaruumi ühelgi ühelgi majal. Ma tean, et sa jätad, siis peaks olema niisugune esitus, kood, kus isegi on teatud protsent aktiivsed. Fantimisel peab hoonetel olema samamoodi parkimise kohta, mis teatud protsent võib olla tänaval nähtavas kohas ja kõik ülejäänud peab olema kvartali sees või hoone hoone on selles mahus ära peidetud. Kunagi oli, kui tigutorn polnud veel valmiski sõltuda otsast, oli seal mingi juurde ehitis või kõrvalhoone kahekordne seal tigutorni kõrval seal kunstigalerii, mõnda aega, kuna omanik vist ei leidnud mingit tulutoovat business'it sinna endale, siis ta lasi kunstnikud siin. Noh, see oli väga tore. See oli majanduskriisi suur pluss, et tekkisid galeriid noorusega lähion siiamaani alles tekkisini siia-sinna veel, sest et teisi polnud, kes oleksid täitnud ja aga samas teadliku poliitikuna võiks tagasi tulla, tekib seda just selliseid ruume rohkem. Ja, ja mina just näen sind tudengites väga suurt jõudu, kes võiksid linnaruumi sekkuda rohkem igapäevaselt sinna panustada. Ilma ilma suuna õpeta. Tulla oma ideedega välja, nui neljaks ja kas või ajutiselt neid ruume täita. Mõnel juhul on see ajutiseks jäänud, aga loodetavasti on see andnud inimestele meelde ja innustanud kunagi midagi samasugustega. Hästi, me lõpetame saate positiivsel noodil. Tänan teid, Tõnis ahjus ja Sven vaba. Loodetavasti innustasime kedagi Tartus midagi vahvat ette võtma ja, ja omal väiksel kombel enimmõõdulist linnaruumi ühendama. Mina, Pevkur, kohtun teiega Saili talle staas kuu aja pärast, et siis minna pikemale suvepuhkusele ja lõpetama jääb keri vane. Eks Aapo Ilvese osalusel sündinud uus projekt ja, ja leelo head suve jätku teile. Ta ei koosne jaole mõõdulnuga. Sööge väelega aetud. Kes olid alla ja