Mul on väga hea meel tervitada stuudios Martin plaserit, tere. Tervist. Martin. Räägime algatuseks sinust ja seejärel ka sinu uuest raamatust, et kui me läheme tagasi ajas, alustame sellisest algusest sinu stuurid lahtirullimist, et kas sul oli juba lapsepõlves huvi sõja Laar elu vastu, millest sa tõuke said? Kuidas sinu sõjaväelaseks saamine kulges? Tõuke sain ma kõigepealt läbi turvateenistuse alustasin täiesti tavalise kaupluse turvamehena ja see maailm tundus ahvatlev. See ei olnud kindlasti see, mida ma sellelt maailmalt tahtsin olla ainult turvamees oma kõige lihtsamal moel. Et ma nägin selles maailmas võimalust areneda. Ja kui ma oleksin ajateenistusse, mida ma tegin vabatahtlikult, siis ilmselgelt kohe ma nägin, et sõjaväemaailm on veel komplekssem, veel rohkem võimalik õppida, rohkem areneda kui seda võib-olla tavalisest turvateenistuses. Ja kindlasti nägin ka seda, et kaitsevägi on üldises pildis arenemas et selle kõigele kaasa aidates oli võimalik ennast arendada. Aga miks just sõda, sõjavägi, militaar ja selline millest see nagu magnetism sinu puhul toimus, seal oli mingisugune mehisuse või mingisuguses võitlusmängu? Peamine, mis mind selle sõjaväeelu juures Pikestes oli see, et, et leida fantaasiaid, leida võimalusi ja sõjaväeelu. Iseenesest on juba niisugune mäng, milles mehed saavad kokku. Võib-olla ka mõned naised mängivad oma fantaasiaid, mängivad oma olukordi läbi ja, ja mõtlevad, et mis siis, kui ja sõjavägi on väga palju tundmatuga opereerimist ja lahenduste leidmist. Aga mäng, see mäng käib tihtipeale ju inimeste elu hinnaga. Seda küll, jah, panused on kõrged. Kas on sul selles osas kunagi tekkinud selliseid mingeid kahtlusi või mõttega, kuidas sa selle teemaga No ma arvan, et kõige-kõige keerulisem. Ühe keskmise sõduri jaoks ongi see esimene, kus ta satub silmitsi olukorraga, mida ta hiljem peaks siis enda jaoks tõlgendama hakkama, kas see oli eluohtlik või mitte. Et kui see on läbi, siis see, see olukord üldjuhul naerab, kas nüüd edasi minnes on sõdur nii-öelda võimekam ja arenenum või siis ta peab loobuma, siis ei ole tema jaoks minu jaoks ei olnud loobumise valikut, minu jaoks oli see maailm ja ma läksin edasi. Aga milline oli see esimene hetk, kui sa pidid esimest korda siis võib-olla tulistama inimeste pool, esimesel ainult? Tulistamisküsimus on tegelikult otsustes ja valikutes, et noh, kui kui varasemalt lugeda, siis et minu missioon Afganistanis oli luurealane luurajana tegelikult, mida vähem kontaktis tule kontaktis, seda parem, kui just tegemist ei ole tuleteel vaenlase positsioonide leidmine. Ja minu asi oli ikkagi suhelda inimestega, veenduda, et see info, mis nendest tuleb, on ülematele võimalik analüüsida ja on võimalik rakendada järgmiste operatsioonide katteks. Minu asi tegelikult ei olnud seal otseselt lahingutes olla küllaga. Sattudes ühte või teise kohta võib vaja minna kõiki varasemalt õpitut ja siis vastavalt reageerida. Luuretöö on ju paljude väikeste poiste ja mõnedega mõnede väikeste tüdrukute unistused olla salaagent, spioon, James Bond, päästa maailma. Nii-öelda teha pahadele tuupi, eks ju, et head võidaks või vastupidi, oleneb, mis, mis rolli sa mängid, et milline on luuretöötaja tegelik argipäev. Tegelik argipäev on kindlasti raportid ja oma raportite vormistamine selliseks, et oleks võimalik info korrektselt ilma isikliku, mõjutas, et edasi anda. Mis ei ole kirjas, seda ei ole olemas, see on nagu põhiräiga ja ilmselgelt kommentaarid, isiklikud emotsioonid. Jaa, jaa. Ja isiklik, selline liialdus on välistatud, ilmselgelt tuleb anda neutraalselt ja objektiivselt kõik nähtu-kuuldu ja siis hiljem on nagu võimalik. Lisaküsimustele vastates on ta niisugune võib-olla kommentaar või emotsioon sinna juurde. Mis puudutab seda siis fondi temaatikat ja mida nüüd kõik väiksed poisid ihaldavad siis loomulikult läbi läbi erinevate luuraja eriüksuste matemaatikasse kuuluva juurde treeningu siis selle treenitu ja õpitu rakendamise on jah, vägagi palju niisugust erilist varjustatud, mida, mida võib-olla ei olegi isegi telekas teinekord näha. Aga peamine ikkagi selle elu juures on see, et 99 protsenti on rutiin ja siis natuke seal on ka võib-olla siukest äksenit sees. Oluline on see, et selle rutiiniga toime tulla ja rutiin enda jaoks korralikult lahti mõtestada. Need ootamatud olukorrad võimalik hästi lahendada. Kuidas sa selle rutiini endale lahti mõtestada, kuidas sa selle ühe 99 protsenti muudad talutavaks normaalseks selle ühe protsendi nimel, kui siis reaalne? Küll jah, et tegelikult kõik käib ju ettevalmistustööna, et peamine on protsessi osana on, ütleme siis ettevalmistus, lahtimõtestamine enese jaoks mis siis, kuid erinevate situatsioonide läbitöötamine, erinevate vormide läbitöötamine, alternatiivlahenduste läbitöötamine ja see kõik, et see on ka vaja läbi harjutada. Et juhul kui, mis siis saab. Et alati võetakse ka kõige karmimad stsenaariumide Loomulikult, aga, mis puudutab nüüd seda fondi temaatikat, siis siin on üks aastaid tagasi üks tore intervjuu oli. Mida ma juhtisin kuskilt telelehest lugema, eks üks üks vahva sihukene vandersell, kirjutas Marko Vainu kirjutas ühest ühest nimetus sõdurist, kes siis kommenteeris seda siis fondi temaatikat, et seltskond on väga hea peibutuspart aga tema taustal siis on teistel hea tööd teha, et ta tõmbab kogu tähelepanu endale tegelikult, et kõik need operatsioonid, millest me kuule, need on edukad ja ma arvan, et teinekord on ka siukest natuke infooperatsiooni nendes asjades, mida me kuuleme. Võib-olla neid peabki kuuluma sellistena, nagu nad on. Et, et võib-olla tähelepanu juhtida kuskile mujale. Väga põnev, väga põnev, tahan kindlasti kuulda rohkem veel sinu tausta kohta, sest sa oled palju väljaõpet, treeningut koolitust saanud Ameerika Ühendriikide, seda vahepeal kuulame natukene muusikat, esimeseks palaks otsa valinud ta Giulide plaad nimelise loomiks põhjendaga. No ilmselgelt tänane temaatika ja, ja kui me räägime sellest, et et ma kirjutasin sihukse huvitava raamatu, siis selles raamatus on ka natuke verd, nii et prooviks rahva kuidagi teemasse kaasa tuua. Kiul plaad, vot seal oli see lugu. Ja mul on külas Martin plaaser, kellel on värskelt ilmunud raamat, minu teine miljon sõda, spioonid, seks, AK 47 ja piraadid. Ja selle raamatu, millel sees siis autoripoolne pühendust tahaks anda ka ühele teist head kuulajad. Selleks käivitame mängu ja selleks ei ole vaja teha midagi muud lihtsat ja keerulist, kui minna saate siin me oleme foorumisse raadio kahe kodulehel R2-e. Ja kirjutada isiklikest lahingutest, olgu see siis suur lahing enda sees või väike lahing maailmaga. Ükskõik milliseid lahinguid on teie elus rohkem, milline on olnud kõige raskem, milline kõige võidukam. Kirjutage vabalt loominguliselt lähenege, miks mitte teravmeelset huumoriga, ükskõik kuidas, et andke teada, siis intervjuu lõpus Martin valib välja võitja, kes saab pühendusega raamatu omanikuks. Raamatus räägime mõne aja pärast pikemalt. Martin selle küsimuse laienduseks, milline on olnud sinu enda suurim sisemine lahing? Ma arvan, sisemine lahing oli tegelikult kõige suurem tulla üldse avalikuks või muutuda üldse avalikuks inimeseks, sest mingi hetkeni ma tegelikult ei eksisteerinud, kui sihukse ühiskondlik kogu figuurina. Jah, ma olin kinnises struktuuri üks tunnustatud ja lugupeetud allohvitser. Tegelesin igapäevaselt oma tööülesannetega, olin sugulane, olin sõber, olin pereliige, aga kindlasti üks osa minust ihkas seda laiemat tunnustust ja läbi selle tegelikult dilemma, kuidas ma saan oma varasema elu varasemad kogemused ja selle õpitu niimoodi välja tuua, et see ei kahjustaks tegelikult seda süsteemi või seda, mis ma olen varasemalt teinud. Et ei tekiks konflikti ühelt ega teiselt poolt justkui ilmselgelt ei saa hammustada kätt, mis sind toidab. No täpselt, et ilmselgelt ma olen kuni 65. eluaastani riigi teenistuses arvestades seda, et ma olen sõjaväelasena reservis ja ma tahan tegelikult ikkagi nii-öelda riigikaitset kui oma nii-öelda põhiolemust, et kogu aeg üleval hoida. Ja tänu sellele ma tegelikult olen jätkuvalt ka kaitseliidus instruktoriks, et ma ei saa seda seni õpitut ja kogetut kuidagi maha visata. Aga samas loomulikult elu vajab elamist, ärid vajavad lükkamist ja teinekord ikkagi tuleb seda kommertsi liiga palju peale. Neid aateid tuleb natuke alla suruda ja töötada päeva lõpuni nädala lõpuni ja siis vaadata, kas nädalavahetusel on aega pühapäeva sõdurit mängida või mitte ja siiamaani on see edukalt välja tulnud. Kaitseliidus. Räägime natuke sinu taustast ja treeningust, et lisaks aastaid Eesti kaitseväeluurepataljonis teenimisele oled sa suure osa oma väljaõppest saanud Ameerika Ühendriikides, karmid Weinberg, päästwinderi Rec ma ei suuda hääldada seda rekon kõnet ja servilians liidrist koos. Ilmselt on sul üsna hea võrdlusmoment öelda, et milline on, milline on Eesti luureorganite tase. Luure, luurestruktuuride üksuste tase võrreldes selliste maailma suurriikidega on olnud kolmnurga, ma ei räägi tehnikast, eks. Ma räägin, et kolmnurgad olenemata nende suurusest on ikkagi sarnased, et lihtsalt meie meie kasuks ja meie plussiks on võib-olla see, et me oleme kiired, paindlikud ja väiksed, suudame areneda ja kohaneda ja hea väljaõpe on nagu kiire tulemas nagu võimalik kogu struktuuri ulatuses kiiresti laiali lükata. Ja noh, see on kindlasti plussiks, ma arvan, suureks plussiks on ka see, et kuulame, Me suudame kuulata ja me suudame hoomata, mida ümberringi tehakse ja me võtame sellest kiired järeldused ja tegutseme vastavalt. Et seda ma olen näinud ja noh, kuigi ma ei ole nüüd päris pikka aega süsteemis sees aga ikkagi need ilmingud, mis sealt välja paistavad alates kas või propagandast lõpetades erinevate värbamisüritustega, siis on näha, et sõnumid on õiged ja suund on hea. Et selles osas ma olen rahul, et need 10 aastat, mis ma kaitse, sallin ja see töö, mis ma tegin selle jaoks, et et oma nii-öelda unistusi täita, siis see töö ei ole kuskil maha jooksnud. Räägi natuke Ameerika karmidest kursustest, et mida teile seal õpetati, kuidas süsteem käis, kuidas need treeningud käivad? Reinsalu kursused on midagi sellist, mida sõnadesse on niivõrd keeruline panna, seal öeldakse selliselt, et kui sa suudad sellest kursusest fakte meenutada, siis ei ole seal käinud. Sest kogu selle kursuse elamus on tegelikult, et lahti pakitud läbi näljavalu kannatuste, magamatuse, külma ja loomulikult ka väga tugeva stressi, mis on pakitud üle ülepingutamise ja kogu selle kahe kuu jooksul keskmine. Aga ööpäevas on üks tund, mis tähendab seda, et kui siukse neli tundi magada, siis sa tead, et järgmine ei saa magada, ülejärgmine ei pruugi magada, saad mõnel veel vemite. Distantsi, mida tuleb läbida, on erinevad talviisidel kuni 2000 miili, mis tähendab seda, et kogu aeg olevat liikvel vähesed magada kasarmus ööbi oled kruusa peal, mudas soos kedagi ei huvita, kas sul on valus või mitte, kui sa loobud, siis see on sinu jaoks viimane kord. Kui sulle ei meeldi, siis on sinu jaoks viimane kord. Loobujaid ei sallita ja loobuvad, et edasi pääse. Einseri kursus on USA armees disainitud juhiomaduste välja toomiseks juba kujunevatele sõduritele, kes peaksid siis täitma jalaväes või lahinguüksustes positsioone. Ja Reinzeri protsendid, mis sealt läbi saavad, on ikka suht masendavad, et sisuliselt kui sa sealt, et esimese korraga läbi saad, siis võid ennast väga õnnelikuks ja võimekaks pidada. Ja mul mul paraku õnnestus, nii et siis see oli päris hea tunne. Eestis ei ole väga palju seal käinud küll, aga ma loodan, et tekib kindlasti võimalust seda kursist kogeda ja kunagi tekib ka Eestis midagi vastavat. Mis, mis on nüüd ütleme, laiemale sõduris seltskonnale mõeldud. Mis puudutab aga teisi kursusi, mis seal olid siis näiteks langevarjukursus. Langevarjubaaskursus oli kolm nädalat pidevat minekut 40 pluss kraadise kuumuse käes, kus niiskusprotsent oli lähenemas 100-le. Pidevalt inimesed kukkusid nagu kärbsed ümberringi ära. Noh, päris naljakas oli vaadata, kui kellelgi pilte hakkas kaduma. Ilmselgelt oli see su enda süü, kui sa minestasid sellepärast, et teid liiga vähe vett või olid liiga nõrk alla 12 liitri ööpäevas, siis välja ei vedanud. Mis puudutas seda kaugluurekursust, siis see oli tegelikult üks tõsisemaid väljakutseid, sest kogu varasema õpitut oli panna proovile. See varasema õpitu tegelikult oligi eelduseks, et sinna kursusele saada, see oli nii-öelda härrasmeestekursus, mis koondas endas siis liidrioskusi, jalaväelase oskusi ja õpiti siis lisaks midagi sellist, mis võimaldaks kaugel vaenlase tagalas head infot koju tuua. Milline meeleseisund peab olema, et kõik need kursused läbi teha? Hirm hirm jah, sul on hirm selle ees, et kui sa tagasi tuled ja sa oled Sa oled läbi kukkunud, et mismoodi sind inimesed vaatavad, kui ma läksin sinna kursusele, siis eelnevalt ma olin teinud sellise trenni, et seal kohapeal kutsuti mind robotiks lihtsalt et näiteks kolmekümnemiiline rännak jäänud noh, võhmale ka. Sellepärast et siin Eestis oli saanud 100 150 200 300 kilomeetrit käidud väga lühikeste perioodide jooksul. Ja noh, ütleme kaks kolm paari saapaid kuu jooksul läbi käidud, nii et tuhandeid kilomeetrid oli enne USAsse minekut läbi käidud, loomulikult seljakotiga vähese unega magasid õues treenisid ennast nii et kui sinna jõudsid, siis ilmselgelt et hirmu, suured silmad olite piisavalt kõva treening ennem ära teinud, et kogu see aastamis USAsse veedetud läks Suht lepase reega. Aga kuidas üldse hirmuga hakkama saada, kas sa oled tänaseks nagu täiesti kartmatu, sul ei teki kunagi hirmu või on olukordi, kus sul ikkagi tekib hirm, mis on ju loomulik nähtus, et kuidas tegeleda. Ma olen, sellest ei saa kunagi üle, aga hirmu puhul on oluline see, et sa pead seda loomulikuks protsessi osaks pidama. Sa võtad selle planeerimises justkui nende faktoritena, mis sa mõtledki läbi nagu olukorrad, mis siis, kui mis siis juhtub, kui ma seda ei tee, mis siis juhtub, kui ma seda teen? Ja mõtlesin läbi need alternatiivlahendused igasugustele niisugustel momentidel, mida sa ette ei näe. Ja Peavad adopteerima kiiresti, et, et järgmine kord nagu paremini lahendada. Ja hirm ongi midagi sellist, mis sind tegelikult elus hoiab, et see ongi meie alalhoiu ja elujõu nii-öelda instinkt. Jah, öeldakse ka, et hirm on teadmatus, et kui sa ei tea, siis sa kardad, kui sa juba tead või, kas sa oled mõttes nagu sa ütlesid, läbi mängida, siis? No, ma arvan, hirm on pigem ka viha selle olukorra või selle sundimatu vastu, kuhu sind nagu surutakse, et kui sa ise saad selle olukorraga hakkama, siis ühel hetkel sa avastad ennast teisel pool mingit võime piiri, mida sa arvasid, et seal siiamaani pole olnud. Noh, kas siis langevarjuhüpe on see sukeldumine, on see mägironimine rallirajal natuke kiiremini ringi läbimine või midagi kolmandat, et või siis kas või midagi vaimset? Kas see on ka selline adrenaliinijanu, et mida suuremat hirmu sa suudad ületada, seda suurema kaifi sa saad? Ma olen ühel hetkel ei tunneta neid hirmude piiret, siis ühel hetkel sa lihtsalt teed neid asju ja hiljem justkui mõtled õnneks läbi, et ohoh, mis oleks võinud juhtuda, aga täiesti jaburaid asju võib korda saata. Kas sul on praegu midagi, mida sa kardaksid? Ma ei oskagi niimoodi öelda, noh ma arvan, et ükskõik, kuhu teeksid ükskõik mida, ma, ma arvan, et et päris sellist midagi ei ole, aga noh, iga asja puhul on vaja eelnevalt läbi mõelda, et mis see endaga kaasa toob, et ma arvan, see ongi üks osa sellest ettevalmistusest ja selle nii-öelda vastuseisu murdmisest Korra veel ameerika teema selliseks sulgemiseks, lõpetuseks kuna sa seal pikalt õppisid, siis mis sa arvad sellest niinimetatud maailmapolitseiniku rollist, mille Ameerika on endale võtnud? No ma arvan, et ta ei ole seda üksinda võtnud, tal on seda ka väga palju antud, nii et noh, kui on suurem Ventsist, tuleb tema poole pöörduda, suuremaid vennad on meil alati abiks olnud, mul pole kunagi väiksest peale suurimenta olnud, aga aga ikka tekivad siuksed suuremad sõbrad, kelle poole nii-öelda oma mõtetes või nõuandmises või teinekord isegi on vaja mõnele ulakkamale tappa anda, siis ilmselgelt suurem vend aitab, nii et ma arvan, et see roll on päris omal kohal. Suuremal vennal on see ka väga kasumlik roll, see on üks põhipiltidest. Kasum kasumit annab hinnata, noh kui ikka õunte pealt lahinguid peetakse, noh siis ilmselgelt mõned õunad jäävad vennale ega midagi teha. Sa käisid kindlasti ka mingites spets sõjatehnika, ma ei tea laborites ladudes kohtades kui me enne rääkisime fondist, eks ju, et seal olid ju täiesti mingid ulmerelvad. Ameerika on üks paremini varustatud maid sõjatehnika mõttes, et meenub sulle midagi sellist erilist, millest võiks kuulajatele rääkida. Nojah, ma arvan, et kõige erilisem oli vihma kummik, mille seest tuli laserkiir välja. Et millega oli siis kilomeetri pealt võimalik vaenlasel nahk maha koorida? Ei midagi sellist ei ole tegelikult Ameerika mõju või siis ütleme, sõjaväeline erilisus peitub selles, et on nii suur mass, mida on võimalik erinevateks tihi osadeks jagada ja väga spetsialiseerunud üksused ja omakorda veel väiksemateks osadeks teha. Nii et on seda nii-öelda hall ja tumedat massi, mis on niisugune nüri, millega lihtsalt tehaksegi massitööd ja siis on väga palju, kui siukseid spetsialiseerunud üksusi need väljad, keskused ja väljaõppeosakonna, loomulikult nad rakendavad kõiki seni kogetud, mis on lahinguväljalt läbi sihukeste õppemoodulite ja sellist kogetut teadmiste toodud kursustele. Aga loomulikult on seal ka erilisi tehnikaid. Mis puudutab siukseid, klassifitseeritud asja, siis loomulikult on, seal on seal ka seda ja seda pakutakse oma NATO partneritele nagu me eestlased olema. Ja ilmselgelt oli ka mulle osa sellest võimalik võtta oli väga spetsialiseeritud õppusi, mida, mida noh, alles siis võib-olla praegu jõutakse ka Eestis läbi viia, sest noh, ilmselgelt on vastavad vahendid hangitud, mida varasem, et ei olnud, et see impulss tuli kõik siia Eestisse tuua, mida on võimalik teha, mida on võimalik targasti teha. Ja noh, vastavalt siis meie võimetele ka säästlikult. Kas sa sellise teemaga nagu Moutvjuing ehk kaugvaatlus ka kokku puutusid? No mis nüüd konkreetselt silmas pead, et kogu luure ongi vaatlused erinevate vahenditega, et. Jah, just selliste nii-öelda see nagunii-öelda sensitiivid mingi vaimurännakud, sellised üleloomulikud, ülemeelelised spionaaživahendid. No ma olen sellest kuulnud, aga mis nagu endast kujutab, on tegelikult, et noh, niisugune mõjuagendi teema, mis siin mõned aastad tagasi lehest läbi kõlas, et noh, ma arvan, et pigem on küsimus inimestega, kes suudavad paremini lugeda teiste pealt erinevaid nähtusi, emotsioone, mõtteseisundit tõlgendada seda, mis, mis ta endast välja annab, aga päris seda ma ei usu, et telepaatiliselt on võimalik kedagi mõjutada, sest noh, ma arvan, et siis see maailmakord oleks hoopis teine Kas sinu inimeste lugemise oskus on piisavalt hästi välja arendatud, et sa suudad näiteks esimese ma ei tea, paari minuti viie, viie minuti jooksul kuidagi teha selgeks, ahaa, selline inimene, selline tüüpbaas, sellised, ma ei tea, olekud, närvilisus, mis iganes hirmud, kõik see kehakeel, kogu teema. No kui seda vaja teha on, siis ilmselgelt saab oma varasemale kogemusele treeningule tugineda, aga see, see oleks siis ilmselgelt nagu professionaalne kretinist kogu aeg, kedagi nagu mõõtma hakata, et noh, siis ei saa juba rahulikult olla, sest ilmselgelt, et see, et see tulemus tuleks siis kuhugi kirja panna ja ma arvan, et kõigil oleks juuksed püsti, sest nad arvavad, et ma kogu aeg mingit kartoteeki, et päris nii see ei ole. Või isegi kui sa ei pane kirja, vaid, et appi, appi, ta juba ta mõõdab, kuidas läbi vaata täpselt, kust ta nüüd puurib, ongi nii. Kuulame vahepeal muusikat, ootel on Tõnis Mägi laul Monika, miks sa selle loo valisid? Sellepärast, et mulle meeldiks hea rütmika laulja tervitustega õele. Ei kanna ainult leiba, vaid ka kollast. Reole, ainult mema. Laps põllullyllyleja leeki pillu kull päev neid ära ka ei saa. Jah no on ikka. Käega peos. Ma. Moori ka kooliga. Ja oli oli ka mooniga. Kraanibla toonigaks. Toomkuule. Ja see tüdruk, lilli või nii, nii mõista põhis mooni toonvaid Rovi viljade ja. Tuul, kes kõike võima, idane, lõvikandmine. Tõnis Mägi, Monika minna tänase saatekülalise üks lemmiklugusid Martin plaaser on mu külas. Kes on, kas võib öelda palgasõdurit? Pigem ma olen lihtsalt sõjaväe julgeolekualane konsultant. Ahah ja lisaks sellele ka ka nii-öelda noor kirjanik või sõjakirjanik, kuidas soovite öelda ja meil on ära anda üks raamat minu teine miljon, alapealkirjaga sõda, spioonid, kas AK 47 ja piraadid? Selleks minge saate foorumisse raadio kahe kodulehel R2-e kirjutage oma isiklikest lahingutest, sisemistest või välistest endaga või maailmaga ükskõik millistest lahingutest võidukatest või vähem õnnestunud, sest et jagage mingit sellist lahingukogemust, et kui me räägime sellest raamatust, siis ma loeks ühe lõigu, kuidas Olavi Ruitlane Päevalehes sinu raamatut tutvustab, et et see kujutab endast tahtlikult segi pööratud päeva raamatul lehti, sõjaväelist väe, hülasliku, rutiini võtmes pakutavat täpset võigast ja halastamatut reaalsust tapamasina kohta kirjutab, komponeerib laser liiga hästi. Kirjaniku kohta tunduvad kirjeldused jällegi liiga ehtsad. Fakt üks meister on sündinud. Fakt kaks tõde on nagu ikka kurat teab, kus. Margus Lepa ütleb sirbis ilmunud arvustuses lihtsalt. See on ilus ja vastik raamat. Et sinu esikteos on väljas tekitanud üsna erutunud vastukaja. Sind on tituleeritud sõjakirjanikuks. Müüginumbrid on head, juba jõuab poelettidele teine trükk, et sa oled ise öelnud, et raamatu valmimine on olnud nagu sõjaväeline missioon, et kuidas sulle praegu tundub, kas missioon on olnud edukas, oled sa rahul? Hetkel olen kindlasti rahul, sellepärast et kogu mu viimane ajajärk, mis selle raamatu ilmumisest On olnud, on tegelikult täidetud selle raamatu raamatuga kaasnev aga esitlused, vestlused ja, ja kindlasti väga palju küsimusi, millele vastata, see on olnud väga hea ja kiire periood, nii et loomulikult olen rahul. Kui vaadata selle raamatu kujunemist, siis jah, siin raamatus on väga palju sellist võigast ja halastamatut aga tegelikult reaalsus ongi võigas ja halastamatu, et lihtsalt tuleb seda aktsepteerida, kes seda ei suuda enda jaoks teha, siis tal on endal elu raske. Kas see raamat on andnud sulle mõnes mõttes ka nagu teraapiaid, sa saad mingi teema endast välja? Seda küll, et ma arvan, kõige suurem lahing selle raamatu kirjutamise juures oligi võidelda nende Nende tunnustega, mis iga uue lehekülje keeramisel tekkisid ja noh, korduvalt ja korduvalt pidin seda kõike läbi lugema ja mõtestama enda jaoks ja võib-olla mõnda kohta maha kirjutama, mõnda kohta juurde kirjutama selliselt, et lugeja läks ka selline emotsioon, nagu me tahaksime, et ta seda raamatut lugedes saaks. Mis emotsiooni sa tahtsid, lugeja saabetel tõmbs, sisikond krampi, õudusest õõvastav. Ma esimene mõte oli kindlasti see, et kuidas selle raamatu läbi on lugenud, et siis tal ei tekiks tunnet, võtan raha raisanud. Noh, paljud on selle raamatu tasuta saanud, kelle ma olen selle kinkinud, nendel võib-olla seda tunnet ei teki, siis nende puhul ma olen arvestanud, et nad ikka mulle helistaksid, aga nad saaksid rohkem aru sellest, mis inimene ma olen ja mis on selleks tulnud läbi käia, et selliseks inimeseks saada, nagu ma praegu olen selle raamatu kirjutamisega jah, oli väga palju sellist, mis mis on eluline, loomulikult tuli seda teha oma unetundidest igapäevaste toimetuste kõrvalt teinekord, kui tundsid ikkagi, et tuleb vaim peale, siis tuli auto tee äärde jätta ja kirjutada lihtsalt need asjad üles, mis just see hetk peas sügelesid ja teraapia kui selline loomulikult, et peale selle raamatu kirjutamist ma tunnen, et ma olen palju avatum teatud asjades ütleme kas emotsioonide väljendumine hoopis teine, et kui on keegi selline lahingkogemusega sõdur, kellel on võimalik endast midagi välja lasta, siis ma arvan, et emotsioonid peaksid need kindlasti olema, et sa kuskil ei plahvataks vales kohas valel ajal. Jah, see on tegelikult, viib ühe teise teemani, mis on hästi suur ja oluline, see on just see missioonijärgne elu sõduritele, sõdurite rehabilitatsioon, kuidas neid tagasi nagu normaalsesse ellu ühiskonda integreerida, et. See on praegu kaitseväes, tehakse päris head tööd, et peastaabi juures on vastav üksus olemas, kes seal kõigega tegeleb, luuakse strateegiaid ja kogu see poliitika on tegelikult ülevaatamisel. Selles osas ma näen, et toimuvad väga head arengud. Loomulikult noh, võib-olla need rattad käivad aeglasemalt, kui nad peaksid käima või siis ma eeldan, et nad võiksid kiiremini käia, aga noh, iga asi omal ajal. Aga mis puudutab siukest üldist kujunemist, siis loomulikult see endast nii-öelda emotsioonide välja laskmine ja selle sõduri hilisem ellu toomine on ikka üks väga oluline asi. Aga kas nad saavad kõike noh, nii-öelda füüsilisel tasandil okei, et neil oleks töö ja mingid rakendust, et nad ei tunneks ennast kasutuna, et kui neil on mingeid vigastusi tegelikult, et nad saavad. Nüüd tõsist stressinähtude ja tõsiste traumadega, et tegemist on ikkagi üksikjuhtudega ja loomulikult neid võimendatakse, sellepärast et seda on ju vaja teha ja seda on vaja näidata, et mis kõik sellega kaasnev. Aga niisugune üldine pilt on tegelikult väga hea praegu, et noh, kes ikkagi tahab ja oskab abi otsida, siis need, kes seda abi saavad, et ikkagi väga palju on see abi enda seest kinni, et kas sa võtad selle vastu, mis sulle pakutakse? Need võimalused ala saada psühhoteraapiat olla kuskil mingi toetusgrupiga koos, et need kõik asjad tegelikult Eestis on olemas. No need on olemas jah, aga lihtsalt võib-olla see teadvustamine jõuab päris kõigini, et noh, siin ma tahangi öelda, et, et lihtsalt tuleb ise ka avatud olla see, see abi üles otsida, oodata kodus, et keegi tuleb, koputa, peabki aitama, jah, sest keegi võib-olla ei pruugi uut sisse kirjutas teada, et noh, sa pead võib-olla iseendast ka märku on. Mis puudutab sellesse nii-öelda missioonijärgsesse, siis mina olen teinud enda jaoks selgeks, et ma istuks kuskil niisama. Olen võimalikult palju tegevusi endale leidnud võimalikult mitmekülgseid tegevusi. Täidan oma aja, et ei tekiks siukseid uitmõtteid või, või siukest niisama mõjutamist. Ja noh, üks päris hea ettevõtmine on niisugused spirituaalset asjad, mis mõnes mõttes ei ole võib-olla see, millest ma päris usun, aga aga ütleme, inimeste kooslus näiteks siukses asjas nagu indiaanilaager on päris hea, et eelmine suvi ma avastasin enda jaoks ja seisuga kindlasti lähen. Ja see on järgmisel nädalavahetusel Jumindal. Ja seal on, mis seal on, on see, et see indiaanilaager ei ole tegelikult need kivid või see telk, visi, higi, mis endast välja lasen vaid see on, et inimesed su ümberringi ja nendesse on tegelikult võimalik enda nii öelda emotsioonid kanda, nemad annavad sulle see seejärel nagu vastu seda enda emotsiooni, on võimalik siis neutraliseerida, neid nurkasid maha lihvida. Ma arvan, et see indiaanilaager on üks asi, mida ma kindlasti tahan teha ja sinna ma lähen. Millega sa veel tegeled? Lisaks kirjutamisele, lisaks perega tegelemisele, lisaks oma tööle, kas sul on veel mingid sellised hobid, et kui sa oled mees, kes teeb kõike ja sul võib vabalt olla magades vaid paar tundi, siis mis sinu ellu hobidega? Üks üks hea hobi, mis mulle meeldib, on langevarjuhüpped käin suhteliselt tihti Nurmsis, see on niisugune väikene langevarjukeskus asub Paide lähedal ja, ja ma arvan, et üks oluline asi, mis mulle seal korda läheb, on see, et ma näen neid emotsioone, mis inimesed elusana maa peale toob. See on võib-olla nende inimeste, väikeste siselahingute Observeerimine ja selle nii-öelda emotsiooni endasse imamine, et iga kord, kui need inimesed tulevad, on ikkagi selgelt aru saada, kas ta on nüüd hüppelt tulnud või mitte, et see kriips kõrvuni ikka päris selgelt. Siis üks niisugune lisa ettevõtmine on jällegi riigile tagasiandmine on kroonu Klubi, kus ma olen presidendiks, kroonuklubis on noorte riigikaitsekoolitus ja, ja niisugune looduse ja eneseteadmise kasvatus, korraldame riigikaitselaagreid, riigikaitse õpetajad käivad seal oma kursusi tegemas abipolitseinike kursused ja loomulikult siis ka erinevat laskespordiüritused, et see on niisugune natuke karmim maailmaga siiski mitte niinid. Ets või, või siis niivõrd julm ja siis loomulikult kaitseliit, kus mul instruktor, nädalavahetused. Siis igasuguseid uitmõtteid mahuka siia vahele, mis teinekord on vaja täide viia. Kas sul on vahest siukest aega ka, kui sa ei teegi mitte midagi vedeled? Noh, vedelema nagu ka mitte millegi tegemine, see tuleb ka mul päris hästi välja. Et aeg-ajalt ikka tuleb seda teha ja tolmu koguda, siis tolm pealt maha raputada, uuesti lahingusse tõtata. Raputame tolmu maha moonduja nimelise looga, mida laulab Birgit Õigemeel, tahad midagi öelda, selle kohta selle valiku põhjenduseks. Tervitasime üritame. Birgit Õigemeel moonduja nimeline lugu. Sellepärast, et see raamat tegelikult räägitu moondumises teha ja kujunemisest erinevates olukordades ja ma arvan, et see oli tegelikult klimpi. Raamatust rääkides meenutan, et käimas on mäng, võite selle raamatu endale võita Ta saada mingi selleks raadio kahe kodulehele, siin me oleme, saate foorumisse, kirjutage oma isiklikest lahingutest, sisemistest, välistest võidetud kaotajatest, ühislahingutest, individuaallahingutest, misiganes lahinguid, jagage oma muljeid, et me saaks teid pärjata selle väga ägeda teosega, mis on, noh, see on tõesti see, nagu ma nii rabatud sellest teksti mõjuvusest või tugevusest või sellisest nagu verbaalsest küpsusest vaata üldse ju ei ootakski, et ah, et mingi sõjamees, noh, tore, mis ta ikka kirjutada oskab, eks. Aga sinu see keelevaist tunnetus, et see on hästi hea ja selline jõuline, küps ja kuidagi noh, et see kõik, mis siin kirjas on, on mõjuv, et et ma saan aru, et sul on selline keelelembus juba ammu, et õppisid Tallinna Ülikoolis araabia, türgi keelt. Jah, see, see oli tegelikult, ütleme küpseima osa sellest keelekujundamise teekonnast algas suhteliselt vara, noh, siin ma sinna Jüri Üdi klubis viskasin naljaga, et minu kirjanikutee algas lasteaiast, kus ma esimesed tähed õppisin. Aga loomulikult ühel hetkel ma nägin võimalust erinevates maailmades ja ma avasin oma maailma läbi inglise keele. No ütleme, põhikoolis, kus koolist tulin koju, kirjutasin endale erinevaid sõnu välja, mängisin sõnaraamatuga, vaatasin, et igalühel oleks üks sõna, millest ma aru saaks, siis võib-olla kaks-kolm ja võib-olla rohkemgi. Kasvatasin sellega oma sõnavara ja ühel hetkel, kui kui ma sain aru, et et kui võimas tegelikult võiks olla, siis, siis ta hakkaski ennast ise taastootma niimoodi läbi iga olukorra, kus jäid võib-olla mõtlema ja ja, ja võib-olla kauemgi seedima sellesse, mis võiks öelda, või mis, on erinevus siis sõna ja sõnumi ja sõnumi sõna pikkuse vahel. Kas sa näiteks kuskil missioonidel õppustel, kus iganes Nieldav võitluses olles, kas sa oled siis pidanud mingeid päevikuid? No mis on kirja läheb, on kindlasti patrulli päevik, patrulli päevik on üks osa sellest lahingumenetlusest, sa lihtsalt pead kogu selle info tagasi tooma ja sa pead kõik need sündmused kirja panema. Ja, ja loomulikult on oluline see, et sa kirjutaksid võimalikult lakooniliselt, et sul ei oleks seal liigset saasta ja su sõnum oleks selge ja läbimõeldud. Loomulikult läbi käsu, mis kogu sõjaväeliste elu raamistab, on ka vaja infot edasi anda, korraldusi edasi anda, tahet edasi anda ja see tahe ongi see, mis võimalikult hästi tuleb sõnadeks ümber formuleerida. Ma arvan, et selles raamatus ma tegin seda võimalikult filigraanselt enda jaoks. Võib-olla siis seadsin ka uusi ja uusi eesmärke ette suruda ennast igal lehel järjest läbi uutest uutest sihukestest, keelelistest barjääridest, mida ma enda sees tundsin. Üks huvitav lugu selle raamatuga seoses on ka see, et sinu ja Kaur Kenderi omavaheline loominguline selline kokkupuude või suhe, et kaur on üks kui, nagu ma õigesti aru saan sinu inspiratsiooniallikas, ega raamatu toimetaja, et raamatu kohta on tegelikult juba ju öeldudki, et see tekst on nagu sellisem kemberlikum kui Kender ise karmim ja kuidagi jõulisem julmem, et kuidas teil kahuriga see koostöö välja nägi. Esiteks, kuidas ta tekkis ja kuidas ta välja nägi, et kas te istusite kuskil hämaras keldribaaris riskide ees suitsud näos ning arutas, et kuidas nad võiks teha, et ikkagi oleks selline hingekriipiv verd tarretav. Et alkoholist väga lugu ei pea, ei suitseta ka. Kaurile. Ei soovita seda kellelegi, tegelikult kaur on ka ikkagi suhteliselt elutervete kommetega, vähemalt viimasel ajal. Nii et tervitusi Kaurile, hoia selget joont. Aga mis, mis selles loomises tegelikult huvitavat oligi see, et kui ma esmalt hakkasin kirjutama, siis ma kirjutasin täiesti sõltumatult Kaurist. Pigem kirjutasin ühte mõnusat heietust ühest sellisest omast arust väga kogenud ja lahedast sõdurist, kes ma ise võib-olla olin peale oma teenistuse lõppu. Natuke tuli võib-olla sinna trotsi, et võib-olla oli, oli varakult ennatlikult see lahkumineku otsus tehtud kaitseteenistusest. Aga siis ühel hetkel saime kahuriga tuttavaks ja ja millegipärast esitasin talle küsimuse, et kuule, millal sul järgmine raamat tuleb. Kaur ütles, et kuule, kui sa tahad raamatut, kirjuta ise, mõtlesin, et aga ma juba kirjutan siis sealt kuidagi see pall hakkas edasi-tagasi põrkama, kuni ühel hetkel, kui Kauril viima rahatud kombak välja tuli siis ma leidsin sealt ühe huvitava tegelase Rain keda ma millegipärast nägin iseendas ja nägin Rainis ennast, nii et tekkis niisugune mõnus paralleelpeeglite efekt, mida ma koheselt kandsin oma raamatusse üle ja tegin siukse mõnusa JOKK skeemi, kus ma tegelikult mõtlesin kaunilt nõusolekut kirjutadagi sellest Rainist. Ja see minu teine miljon räägibki ühest Martin kaldkriipse Rain erilisest inimesest, kes siis ühel hetkel peegeldub ühte, teisel hetkel peegeldub teist. Ühel hetkel on ta niisugune dramaatiline pehme isiksus, kellele kuul jätab augu sisse ja teisel hetkel on ta võitmatu. Lahingu monster. Jah, meenutan, mäng on käimas raadio kahe kodulehel saate siin me oleme foorumis, minge kirjutage oma lahingutesse, isiklikest lahingutest, sisemistest välimistest, endaga maailmaga ükskõik millised, mis lahingut te olete pidanud, see võib olla midagi Vembukateks. Et kindlasti pange juurde oma nimi, et me saame siis kirjutada pühenduse, loosida välja raamatu. Ehkki see teos on dokumentaalstiilis fantaasia, siis ta põhineb ikkagi sinu elul kogemustel, mõtetel, tunnetel tegemistel, et et üks mõte, mis mulle jäi kõrva sinu eelnevatest intervjuudest, on see, et sa oled öelnud, et sa tahad selle raamatuga maailma parandada. Kuidas. Alustan iseendast see raamat parandas mind ja, ja ma arvan, et see ongi kogu selle maailmaparanduse kõige suurem alustalad. Psühholoogiakirjandusväljaanded siin erinevad psühholoogiaajakirjad alati räägivad, et tee seda teist või kolmandat ja paljud loevad neid, aga päeva lõpus ei tee mitte midagi enda jaoks ära. Ma arvan, et läbi selle raamatu ma tegin väga palju enda jaoks ära, muutsin selle prisma läbi, mille ma maailma vaatan. Ja täna olen ma tegelikult hoopis teine inimene ja loomulikult tänu sellele on ka maailm teine. Et noh, loomulikult nüüd kõik, kes loevad, saavad mingisuguse väikese inspiratsiooniallika, saavad väikese impulsi ja ma arvan, et see muudab ka neid võib-olla halvemaks, võib-olla paremaks, eks, ja siis sõltub, mismoodi nad mingisuguseid sõnumeid enda jaoks tõlgendavad ja mis, mis nad siis päeva lõpuks saada tahad. Sa oled öelnud ka, et sa tahtsid kummutada sõdurite kui põmmpeade imagot, et kas sulle tundub, et see on õnnestunud. On ikka õnnestunud lihtsalt, kasvõi juba sellepärast, et küsimused on muutunud, küsimuste suund on muutunud ja täna dialoog on hoopis teisel tasandil. Et kui me vaatame näiteks erinevaid päevalehtede väljaandeid, kus on riigikaitselised lisad, siis ka seal on, ütleme see temaatika muutunud, et räägitakse rohkem riigimeelsusest, räägitakse rohkem sellest, kuidas kujuneda riigimeelseks ja kuidas see sõdurielu tegelikult sellesse riigimeelsuses väga täpselt peaks paika nii-öelda panema. Ja, ja loomulikult ka see, et et noh, kui me sünnime siia ja me sureme siin ühes kogukonnas, siis siis tegelikult me peame selle kaitsmisega tegelema. Et. Arstid, et tegelikult kõik samamoodi nagu sõdur töötavad selle nimel, et meie ühiskond püsiks ja lihtsalt igalühel on oma roll ja peaksid aru saama sellest rollist ja aktsepteerima ka seda, et sõduri elu on üks osa sellest ühiskonnast lihtsalt varasemalt see ei olnud niivõrd vaba valik ja niivõrd meelepärane valik, et olla sõdur seisund ja seda ei tahetud teha, sest oli ikkagi okupatsiooni reziim mis seda sundis, aga täna on vaba Eesti riik juba väga kaua olnud, nii et ma arvan, et igal normaalsel eesti mehel on vaja teenistuses käia, õppida kuidas oma riiki kaitsta ja elada seda elu oma riigi peale mõeldes. Kui, kui hea või halb riik ei ole kindlasti poliitikuid. Riik oleme ise. Ja suured mõtted, kas sinu raamatule on kuskilt mingitest instantsidest tulnud ka mingit nooti, näiteks, et ototot poiss, nüüd sa läksid liiale või miks nii karmilt või miks nii otse või kuidagi mingit sellist? Nii kaua, kui ma vabalt ringi käin, siis need noodid ei ole väga paika panevad olnud, aga tuleb, lihtsalt hoiatasin hoiatusi. Tuleb kurikaga põlveõndlasse, ei, selliseid asju ei ole olnud, tegelikult on väga hästi vastu võetud. Loomulikult on siin raamatus räägitud selliselt ja ma olen kirjutanud selliselt, et kui on reaalse kogemuse reaalsete teadmistega inimene, ta loeb, et ma peaksin häbisse sattuma. Aga samuti ma ei ole nüüd teinud liiga oma ametivendadele, kes siiamaani teenistuses on ja kes oma eluiga päev kaalule panevad, et nende elu siis ka ohtu seada. Et see on ikkagi kirjutatud niimoodi, et see oleks üks mõnus seiklusi aegs mõnus emotsioon. Aga mitte nüüd ilmselge üdini paljastus, et ma arvan, et paljastusteks on siis aega, kui ma olen 65 pluss. Et põnevusega jah, et täna, et täna ei ole kindlasti see aeg ja selle jaoks ka need mustad kastid seal raamatus. Ja Martin laseri raamat, minu teine miljon, alapealkirjaga sõda, spioonid, seks. AK 47 ja piraadid selleks raadiofoorumis siin me oleme. Saate all. Kirjutage oma lahingutest veel järgmise loo ajal võite seda teha, siis me loosime välja. Võitja hakkab laulma Laura südasuve rohtunud teed, miks sa selle loo valisid? No suve igatses, ilmselgelt ei ole seda suve. Aga natuke jääb ikka midagi puudu, et võiks ikka tuul soojemal, päike natuke aitavam, aga seda ei ole. See oli Laura südasuve rohtunud teed, loodetavasti see suve süda, mis tõesti juba jõuab lähemale, läheb aina soojemaks, soojemaks, kuumemaks. Mul on külas Martin laserraamatu, minu teine miljon ehk sõda, spioonid, seks, AK 47 ja piraadid aut tor. Kuidas sa ise suhtud sellesse, et sind nüüd hakatud tituleerime sõjakirjanikuks? Noh, see sõjakirjanik ilmselgelt, kui ma nüüd järgmisena hakkaksin kirjutama vorstipoes, siis ma ei taha kuulda, et ma olen vorsti kirjanik. Aga tegelikult küsimus on ikkagi selles kirjutamises ja ühel hetkel need tiitlid on liigsed, et ma arvan, et ma olen ikkagi Martin ja kõik võivad mu poole pöörduda jätkuvalt Martin. Et ei ole kindlasti nüüd oluline see tiitel selles Aga sõjaelamused ei ole ainus, millest sa kirjutad, et sa ka ju luule. Tead sa, luuletamine on pigem nüüd üks lisaportaal, mis avanes läbi selle raamatu kirjutamised. Varasemalt olen ma mingisuguseid asju kirjutanud küll, aga endale nii-öelda sahtlisse ja esialgu nad sinna sahtlisse jäävad, et on niisugune lähem seltskond, kellega me oleme asju arutanud. Aga noh, täna on ainult niuksed väljavalitud inimesed ja välja valitud siuksed ütleme, grupid, kellele ma olen seda avaldanud, pigem ikkagi igapäevane töö on see, et selgitada ja vaadata, kuidas raamatul läheb vaadata, kes tegelikult on sellest mõjutatud ja kuhu selle raamatuga jõuda võiks. Et minu teine miljon ongi mingisugune meelteseisund, et ühelt poolt on ta vastuoluline läbi oma pealkirja vastu olen läbi oma siukse kolme erineva teemakäsitlused. Esmane on ju ikkagi see, et ma räägin seal endast ja enda kujunemisest sellest, kust ma pärit olen, sellest, kuidas ma sain selleks, kes ma olen. Ja siis ma räägin sellest, mismoodi ma ükskord sain aru, et seda ennast võiks manipuleerida kuhugi paigutada selliselt, et kolmandas osas teenitud raha võimalikult hästi enda jaoks tasku panna. Loomulikult hingeline, selline praktiline ja väga pealiskaudne on kõik omavahel seoses ja mõnusas kompotis. Ja ja see tekst on väga-väga hea, väga jõuline ja võimas. Sõnastuselt, vaatame, mis on meile inimesed foorumisse kirjutanud. Päris mitmeid lahinguid olete pidanud endas sees. Ain peab hinges siis sellise pragmaatilise poole ja loodushingevahelist lahingut. Kaarli lahingud on suurimad ikkagi iseendaga. Ja laiskuse ignorantsusega pahesid, mida tuleks võita iga päev. Nele peab lahingut ja võitlust uhkusega teel alandlik kuseni. Siis. Kaia peab kaija peab oma lahinguid kasvuhoonekari lastega ja vill täidega, kuna tema üks töökohustusi kanda hoolt taimede eest, et keegi kaabiab oma sisemisi lahinguid päevast päeva püüab saada paremaks inimeseks. Lahingud kehakaaluga, väga julmad. Evelin kirjutab sellest, kui oluline on kaitseväelaste perekonnad, toetused, et mida nemad kõik läbi elavad, et sul on vist päris hästi vedanud selles suhtes, et sinu perekond kuidagi mõistab sinu. Seda küll, aga ma tahaksin öelda, et siin on üks kommentaar veel tulnud Andrelt, et tundmatu ongi see, millega sõdur peab iga hetk lahinguväljal hakkama saama ja reageerima nendele ärritajatele, mis tulevad nagu villtäid ühe või teise nurga tagant, et loomulikult selles mõttes on kõigi need lahingud täiesti adekvaatsed, lihtsalt Need tasandid võib-olla muutuvad ja ma arvan, et üks hea sõdur saabki siis olla hea sõdur, kui tal on väga hea lahingutoetus ja kõigi nende igapäevaste võitluste jaoks on meil toetuseks kas siis pere, sõbrad, lähedased ja ma olen selles mõttes väga tänulik, et mul on kõik need ilusti paigas olla. Kas kas on ka mõned nii-öelda sõbrad, kes andust kas laht ütelnud või mõista ei saa aru, võib-olla pärast seda, kui sa tõid näiteks Afganistani missioonilt tagasi, et need on lihtsalt tunne sind ära. Olnud ja ma arvan, et väga pikk aeg, noh, kui nüüd siin kalendrisse vaadates siis üle viie aasta tegelikult läks selleks, et isegi aru saada, et ma olen muutunud ja see muutus ei ole nagu kõige meeldivam olnud. Aga noh, sellega tuleb, et tegeleda ja sellega tuleb igapäevaselt hakkama saada ühel hetkel, tegelikult sa saadki sellega hakkama ja siis läheb elu edasi. Võib-olla natuke teise tasandi pealt, aga paralleel on ja suund on enam-vähem sama. Ja ega sõbrad on sellised, kes mõistavad sind tegelikult kõiges, et ükski sõber Palamast lahti ütelda küll teinekord tulnud küsimus, et miks ma olen ühe või teise sammuga hakkama saanud ja, ja noh, seal neid kummastanud. Aga see ei ole muutunud nagu sõbrasuhted, et sõbrad on siiamaani kõik püsinud ja selle üle on, mul on väga hea meel. Jah, tõeline sõber armastab sind sellisena nagu sa oled. Jah, ja ma arvan, et tõelised sõbrad ongi need, kellel on ka minu sõprusest kasu, täiesti isikustatud kasu, täiesti omakasupüüdlik kasu ja täiesti täiesti isetu kasu, et noh, nad saavad anda mulle seda, mida mina vajan. Kuidas me selle loosimisega teeme, kas sa tahad äkki lugeda neid rahulikult ja Me võime loosidega saate lõpus siis enne kella nelja, siis inimesed saavad võib-olla veel kirjutada, saavad lugeda teiste lahingut, sest saavad jagada, et me ei teadnud. Ja siis sa annad mulle teada, kes, kes täpselt kelle sa välja valid. Lõpetuseks ma tahaks veel mõnda asja teada. Üks on selline meelelahutuslik, et kas sa vaatad ise sõjafilme. Ta on küll, aga noh, pigem on see ikkagi siis ajatäide, kui mul seda aega on, et kas siis kuskil lennujaama ootesaalis või või kuskil nii-öelda kolmandas kohas, kus on lihtsalt vihmandatu internet maas või liinid ei tööta, et siis on nagu aega võib-olla üks või kaks filmi ära vaadanud. Kas on mõni sõjafilm, mis on sinu arust täiesti adekvaatne või, või ütleme, mingi spioonifilm või selline see, kus sa tunned, et oh, väga hästi ja nagu reaalselt reaalseltpärased. Black Hawk Down lihtsalt sellepärast, et mul oli võimalus USAs treeningutel olles reaalselt kohtuda nende taustanäitlejatega, sest seal kasutati reaalseid sõdureid, taustad ja need reaalsed sõdurid, kes olid Somaalias käinud ja noh, kuna ma olen ise sellega tänapäeval kokku puutunud läbi oma turvafirma siis materiaalsed sõdurid, kes viisid seal läbi reaalselt väljaõpet, rääkisid reaalsest kogemusest. See ei olnud raamatutarkus, vaid need tundmused olid midagi sügavamat, need tundmused olid see, mis ajasid juuksed käekarvad püsti. Ikkagi noh, minu jaoks oli see noore sõduri kujundamine, kui mulle öeldi, et mis sa siin nüüd higistades dressad, et siin nagu keegi sind päris kuulidega lase, siis siis ühel hetkel hakkas kohale jõudma, et tõesti, et tegelikult ei ole midagi, et, et mida ma siis siin pabistan, et see on rahulikult oma kuivtoidu ära ja siis vaatan edasi üle õla, et, et ei ole vaja nagu kogu aeg tõmmelda. Et, et kui sa sellise kogemuse saad reaalselt sõduritelt ja sa oled seda teleekraanil näinud, noh siis siis see on muidugi midagi sellist, mis mõjub. Et sellepärast see film on ka võib-olla kordadeni. Küsimus selline, milleks üldse sõdida, milleks sõda? Okei, üks asi on see, et sõda on väga hea business, eks ju. Suur Business mega business, aga siiski, kas sa kujutad oma vaimusilmas ette võimalust, et maailm on ilma sõjata, et probleeme lahendatakse kuidagi mingil teisel moel vägivalla abil ja kõik on rõõmsad ja kõik on lumeei? No seda ma ka ei usu, see on ka ebareaalne, asetatakse sellist lilled? Tõmbab kõik rahva meeleheaks. Ei noh, ma saan aru, praeguses maailmas ei ole reaalselt võimalik, sest inimene ei ole selline inimeseloom kui selline ei ole võimeline kuidagi. Ma ei tea nagu lõpuni diplomaatiliselt vägivallatult suhtlema, aga. See oligi, vägivallatust on, ongi vägivald, see on igal tasandil, kõik võitlevad päikeseenergia eest, olgu see siis rohu, ei puu või loomatasandil, lihtsalt kes, mis energialiiki tarbib. Ja tegelikult energia ongi see, mida meil vahe on ja ma arvan, et noh, veits utreeritult võttes siis kõik need sõjad ongi ju tegelikult energia tarbeks. Nii et elu, et sõda on elu loomulik osa Sõda on eluenergiahoidmine. Ja need on sinu, ütleb jah, mina olen ikkagi idealist. Patsifist ja naivist, aga see selleks. Kuule, küsib veel küsimuse vormis, kas sa oled õnnelik? Olen ikka sellepärast, et ma teen seda, mida ma tahan ja ma saan seda teha ja ma saan seda iga päev teha, nii et keegi mind ei väära ja mul on vaba voli, et nii kaua, kui mul on vaba voli, nagu ma olen õnnelik. Väga tore suur-suur, aitäh sulle, Martin plaaser, et said tulla külla, rääkida meiega, jagada oma maailma oma mõttemaailma, eriti just oma maailmavaadet. Aitäh ja, ja sinu raamat, minu teine miljon on mul siin laua peal veel siis enne kella nelja, kallid kuulajad, toimuma selline fortuuna, ratta pööritamine, nii et foorum on lahti, kirjutage sinna omal lahingutest veel mõnda aega lõpetama jääb meil lugu tööti, sekendustumars, klus, tüdi e ja lisaks sa tahtsid veel kuulata skorpion, sisemine ingel, mida me võime mängida peale seda, et miks need kaks lugu nii olulised sul on? Igal sellisel lool on oma sõnum ja ma arvan, et need sõnumit teinekord tuleb ka enda ümbert võtta, et alati ei saa olla nagu majakesed lihtsalt lihtsalt Plinkida ja siis loota kõik näevad sind, et et ma arvan, et need on head inimesed, head mõtted ümber ümber minu ja ma loodan, et need mõtted peegelduvad minus ja on heaks majakaks ka nendele inimestele, kes kes neid sõnumeid ootavad. Aitäh sulle, Martin laser. See raadioga.