See, millest ma räägin, see juhtus üks, 15 aastat tagasi, selle ajama töötasin pagaritsehhis Pagarinen nagu teatavaid biskviitrõngaste puhastamisele järgimisest mustilis kiitärja diski puru, mis tavaliselt niimoodi koristaja pühib laualt ära prügikasti Ami brigaadis oli üks niisugune tore vanapakike, elas ise pääskülas oli oma maja ja, ja väike kanala ja tema korjas need distiidi purud kokku ja panin sinna omalttordikarbi sisse. Ja pealegi siis sai veel köögist lisa seal kuivanud leiva koorukesi ja ja kui tal see tordikapsaid täis, siis panin kaane peale ja sidus selle kinni tordikarbi ja viis koju kanadele toiduks. Muidugi, kui niisugune asi juhtub, seda me tänapäeval mina nagunii, kui materiaalselt vastutav isik males talle kohe selgeks teinud, et tuleb appi, et niisugune asi läheb. Et meiliga tordikarbi elanegi arvel, kui sa rahade viia, siis pane paberisse või paberikoti või sellega, no igatahes tema viisist tordikarpidega ja niiviisi päris tihti ja ükskord juhtus niisugune lugu, et läheb jälle tordiga näpus, läheb ilusti koju ja annab oma abikaasale ilusti üle, see võtab selle tordikarbi kätte ja läheb sinna kanala poole. Ja varsti ta tuleb kanalast kohe tagasi, ütleb, et, et kuule, vanamees, et mis nalja sa täna oled teinud. Et Dolly täitud vana mees, kes suured silmad, et kuule, kuule, mis jampsi sajad, et see ei saa olla naine tõstab tordiga kaane üles ja tõesti lihtsalt on tavaline biskviittort. Meeste suured silmad ütles, et see on imeasi, et see on lihtsalt uskumatu, kuidas tee peal nüüd ütleme, leiva korrukesed viit torniks muutunud ja eks ta siis hakkas seda asja kainemalt mõtlema, et kuidas see niisugune asi võis juhtuda, sest ta tuligi niisugune asi meelde, et Balti jaamas istus sinna elektrirongile parajasti üks mees, istus seal pingi peal ja tal oli see tordi kartuli kõrval ja tema, tema siis istus ka sinnasamasse pingile, panin kama tordikarpi sinna pingi peale. Nojah, ja seda ta ei märganud, mis jamasse mees maha läks ja kogemata kahmas selle tordikarbi kätte ja ühesõnaga oli võtnud selle mehe tordikarbi omale kätte ja sisspääskülamees sai selle päris tordi kätega. No ja muidugi loo kõige naljakam osa on just selles, et missuguse näoga nüüd ei tea, kus selle tordiga nüüd läks kus külla või sünnipäevale või või ütleme näiteks abikaasale või ja kui ütleme, selle tordikarbi nüüd seal lahti tegi, missuguse näoga ta võis olla googeldada vett, et kui mulle seda räägiti, siis sain naerda, kui palju? Meil üks uus koristaja pesi niisutussiirupiga põrandaid, muidugi teadmatusest asi on selles, et meil päeva lõpul keedetakse järgmiseks päevaks valmis niisutussiirup. Mida see õieti tähendab niisukest Sirognoosi niisulikule ühtlasi midagi, ma ei saagi aru jah, niisudes sirutada, seal, koosneb veest ja suhkrust, ühesõnaga üks-ühele keedetakse läbi ja jahutakse maha ja lisatakse natukene veinimisse retseptuuris etalon, nähtud. See tavaliselt keedetakse, eelmine olen valmis, kui see niisutussiirup on hakanud keema tortide kookide summutamiseks selle. Jaa, jaa. Okei, ma siis võetakse, tuleb maha ja pannakse jahedasse kohta, et järgmiseks päevaks oleks niisugusse siirupi vanni see maha jahtunud. No see päev juhtus niimoodi, et brigadir unustas selle niisutussiirupi poti sinna pidi peale, ühesõnaga tuli juba ära kustunud, aga ta oli juba keegeen, oli keenud. No see uus koristaja muidugi seda asja ei teadnud, teade hakkas sooja vett otsima, aga seal kraanist tuli seda sooja vett nagu praegultki, õige nigelavõitu vähe jah, võttis aga seal kopsikuga sealt tulist omale tulist vett ja kraanist lasi, et aga peale pesitses ilusti sele põrandat, jah, koridorid ilusti puhtaks. No eks järgmine päev tulen hommikul tööle ja ja hakkame juba seal neid torte ja kooke niisutavat siirupit immutada. Hakkame seda niisutavat siirupit otsima, ei ole kusagil, otsime igalt poolt, et mis jama see on olnud, et see ei ole teda, jajad lõpuks leidsime selle tühja niisutussiirupi nõudes. Siis hakkas arutlema, et huvitav, et kus seal niisuguses siirup, mis said, et kes keegi valas ära või ja, ja siis järsku ühel kondiitri pagades mõte, et, et ei pea viimatise uus uus koristaja selle ka midagi teinud. No kutsusime selle uue, korista sinna ja küsisime, tead tema kohani puhtsüdamlikult rääkis ära, et jah, et näed, kraanist tuli nii nigelavõitu seda sooja vett, võtsin sealt aga tulist tulist vett ja panin külma vett hulka ja ja, ja siis sellega vesine. No ja siis ma vaatasin jah, tõesti teeb põrandad, seal oli mõnes kohas niisugune ilus ilus läige oli, oli juures aga ravila Lakeeriturjaaga hobused ja leige kamis sugulased. Ainuke asi, et meil tuli väike töö, seisa, keeled pidi, paneme uue niisusseebeegee maja. Kui inimesel on magus amet, siis ei tähenda see veel kerget tööd. Nii kinnitavad meisterkondiiter Lenini ordeni kavaler ja kauaaegne pagar Valentiin heina ning tema noorem kolleeg Mihkel Tüür kohvikus Tallinn. See oli 36. aastal, kui mina tulin tööle, siis parajasti tuli teine õpilane, tavaliselt õpilased tulid klike ajal ikka maalt, sellepärast linna poisid millegipärast neid ei huvitanud, see töö, ta oli raske öötöö enamikus ja varahommikul kella viie paiku ja puude lõhkumine ja turvastega kütmiseks. Töö oli üsna raske käsitsi tegemine. Ja sellepärast maapoisid olid Vicky tulnud siia kondiitritöösse paberitööle. Magus amet oli ka, siin isegi oli niisugune Steinberg juures, tema oli ühiselamu üleval viie inimese peale, viisi õpilast, elasid seal, see ainult toidu ees, nad tegid tööd ja siis selle eestlased elasid seal üleval. No ja siis saatsidki ühte poissi, andsid talle käru tünn tünni sisse, eks tühi ämber. Ja öeldi, et nüüd sa sõidad sellega sinna Narva maanteel apteegis ja tood seal roosiõli, meil on vaja vastlakukleid teha. Siis kolistasime läbi terve linna selle ämbriga absikese tuli ja küsis selle, noh. Nii et juba ja apteeke eriti. Ma teadsin, et see on vana lugu, et eluaeg niimoodi on petetud need kondiitripoisse, nad seletasid temale sööda, mida tilkadena. Me peame laenama teises kohvikus, lähed sinna Prangli juures, küsid, nõexprangel on vana kala, see vanameisterkondiiter klikiajast juba tema koja aha temalandi, siis jalgratas kaks kotti ja saadeti tema läheb sinna. Angel võttis need koti taha. Oot, ma lähen kohe minema, pööningul läks pööningule, üheksas pani sinna kõiki asju sisse. Poiss tuleb tagasilöögid sides rasket Misest kotid, mille jalgrattatee ahju juureneid. See oli kohvi, karjus, mäletan ahju taga, lähen kavaatavategi lahti, issand jumal, seal on telliskivid ja vanad pannid ja kartulid ja luuad ja igasugused asjad on sees ja mida rohkem ta sealt välja võite, seda punase mõistja läks ja vanasti oli nii, Snow, prooviti, kuidas mees on, kas kannatab välja või ei kannata neid raskusi, need nõksud on igivanast juba juba Kogolist, kui lugesid pursas, seal tegi iga igasugused numbrid nende poistega, et inimesedki tugevad olema, lihtsalt et kalad oma kõiki välja ja meie elu ta kondiitri eluda ei too alati väga magusaid niisugusi momente. Mage, palju kibedust ja sellepärast inimene peabki harjuma selle elupimedusega. Vot see, ma arvan, see oligi cool. Nendele poistele algus, kes kannatas alase, tuli tugevaks inimeseks. Teie olete noormees nüüd, kas teiega niisuguseid vigureid olete läbi elanud? Teie õppisite iili õppisin hiljem ja lõpetasin kutsekoolis 56. aastal ja siis mul oli esimene töökoht, oli kohvik Tallinnas Sonyl alguses tehti ka nende individuaalõpilastega nalja ja ükskord ma ei saanud arugi, millest see algas, vaatan õpilane hoolega, seal kaabel hakib, jahud, suur nuga käes ja mugu fuagi, veeaur läheb natuke aega mööda, läheb siis selle vanema pagari juurde ja kutsub seda sinna juurde, et, et, et kas nüüd juba aitab, et kas ta nüüd parase see seal tuleb jahu jahuhunnik laua peale ja hunnik oli haavadele noaga mogo seda. No ja siis pagar võttis selle jahu kätte, puistas seal jah, ütles, et kuule etagiga ikka edasi, poisike hakib edasi ja, ja no teised ei saanud naeru pidada, hakkas naerma. Eksis poiss tabas ära, et tema kulul lihtsalt tehakse nalja, niisugusi asju on isegi ka seesama roosiõli lugu, lehti selle teise poisiga öeldi ka, et on vaja tuua, nüüd see oli otseselt nüüd te olete roosiõli minna tooma, tantsida Lanberi ette ja saadeti teise kohvikusse muidugi kaugemale. Oleks ikka läheks. Vaevalt, see poiss oli läinud siinkohal, et, et nina, kohvik Tallinnast ja mind saadeti roosiõli järgi õietigi muidugi suured silmad aga tabasid ikka ära, eks muidugi, naljanumber. Läksid siis teise ruumi, lasid selle ämbri vett täis ja panin siis seal mõned tilgad toiduvärvi hulka oleks värvi ka see ämber siis pandud nii täis ja veel poisile öeldi, et see niisugune kallis kraam, et vaata, et sa mitte maha tilguti. Poiss oli, tuli rahuloleva näoga. Ta tuli tagasi, näed, siinse poosi oli, on muidugi jälle naeru välja. Missuguseid töid tänapäeval üldse vee all teha saab, kas tööde loetelu on ka piiratud ja kui kaugele üldse töövee all võib minna? Kaasajal on juba peaaegu veealused tööd läinud, maailma meresügavuste tippudeni on ehitatud vastavad seadmed, kes on võimelised minema juba kümnete kilomeetrite sügavusse ja nii imelik, kui see kõrvalseisjale tundub, mitte see riistapuu ei karda neid rõhke ega veealuseid suuren 1000 atmosfääris surved, vaid, vaid ohtlikuks muutub see, et ei ole sellist trassi keskkümne kilomeetri peale alla rippudes oma raskusest pooleks selle nii-öelda nüüd siis Kaperoonide ajast on siin ka suure revolutsiooni teinud ja selle tõttu on merre sügavusetes kättesaadavateks läinud neil Läänemerefirmadel, ühesõnaga on alles meri põlvini. Mis aga puutub töö liikidesse, siis võiks peaaegu ütelda niimoodi, et ei teagi, sellist tööd peale tehti, ilmselt on isegi kampsunid Vial kogutud, sellepärast et tuukrite filigraanselt käed on võimelised kaja loodidel panema paari millimeetriseid kurvisid kummikinnastes paika ja küll nad vahest siis kõiki neid maailmas tuntud kuradeid sinna telefoni küll ütlevad, aga kunagi ei ole kuulnud, et tegemata oleks jäänud. Need tundlikud ja oskuslikud käed saavad seal pimeduses ja külmas ja ja ka tihtipeale ohtlikus olukorras ikkagi hakkama niimoodi, et näiteks kõigi nende laevade veealused vaatlused igasugust keerukate sõlmite detailide vahetamised siis muidugi nagu mõjuga jällegi filmides kõik oleme näinud, et näiteks meie musta mere amatöör akvalangistid on jõudnud juba täitsa Alve kolooniateni välja, kus ehitatakse veealuseid, maju, kus, kus võisteldakse üksteisest mitu kuud, keegi vee allilma välja tulemata hakkama on saanud, kus tehakse pikki keerukaid uurimistöid, kohtutakse põnevate meremadudega, millest siis ka vajatakse. Seda kõike praegust tehakse seal Nõukogude Liidus musta meretsoonis on see muutunud juba niukseks igapäevaseks nähtuseks. Ma ütlen veelkord jällegi külm Balti meri, Hei, ei meelitanud meid üle. Ta oli seal all töötama, millega ta üldse vee all kokku võib inimene puutuda. Esimene, millega inimene kindlasti vee all kokku puutub, on suure kõrge enesekontroll. Sest et kui maa peal tihtipeale võimed nii ühe kui teise asja unustada, mõne tööriista visata, kuskilepärastel kiruda, teda kirjutas, üles otsida, siis vee all võib see olla tõeliseks nuhtluseks. Lohakus oma töövahenditega ümberkäimisel võib isegi tekkida eluohtlikke olukordi, nii et selles mõttes üks vananenud kaugkaaslane mul kunagi küsis, et kas see noormees, tead, mis on kõige raskem töö, mina siis pakkusin, kaaned oma tuukritöid ja ja jah, ja lõhketöid ja suuri pärme ja jäävaringut. Kui ta iganes noor sõber, et kõige raskem töö on iseenda üle valitsemine. Ja ma olen nüüd aastate jooksul ka täiesti jagan seda vana kaukakaaslaste seisukohta ja ka vee all enesevalitsus. See on probleem number ükskõik, need, kes tasakaalukalt suudavad olukorda hinnata. Nii et kindlasti tulevad vee alt välja alati tervetena ja, ja ka töö saab võidetud. Domindudega ja aldis on kontrollitud ka midagi. Ja siis ma lasin siis selle kase luudadest luu alla, eks läks kogemata supipotti, kus oli kapsasupp ja liha ma sealt alla tulin, oh sa jummel, küll siis oli seda kisa esimese jutiga, et supp on sealt pajas saanud. Liha oli haletseda, supra nagu luua välja vaatasid kõik kapsalehti täis. Selline juhused, kus rikkusin teise toidu ära. Tänapäeval niisugustesse ju, et ei tule, sest korstnaid jääb üha vähemaks, selliseid kiitusi peaaegu enam ei ole, et kus koridorides toitu teevad. Kamina moodi alused. Siis oli jälle praegune ravidana liiva tänav, seal oli jälle tihti pealegi. Noh, see oli peale sõda. Niisamuti tegema kamina lahti momendile puhastus, mis tegi, eks seal sai ülevalt korstnast pühitud. Siis kui alla tulis, see vana inimolinis, hullem, mustem kui mina juustel ja kõik oli paks tahmakord ja ise kiidamiisi, milleks teisime mustaks tegite, mõtlesin ka, mina teen ise pugesin kamin alla peadpidi see aeg, kui ülevalt sai pühitud, poja, ma tahtsin neid klappisi lahti teha, teilos kergem pärast puhastada. Oli siis vanainimese vastus, nii et abi ei ole alati teile päris teretulnud. No ei ole. Korstnapühkijad ja töö üheks nii-öelda takistajakse õieti nagu meie sõidame siit tahma põlemistele välja. On ka juhtumeid, kus mõningaid asju veel mis eriti laste kohta lastega muidugi peab teinekord tõe jälile saamiseks peab igasuguseid vigureid ette tegema. Ma mäletan ühte juhtumit kohta ei tahaks nimetada ka siin Tallinna külje all kus süüdistati ühte meeskodanikku selles, et ta viha pärast pani põlema naistuttava korterimees oli juba kolhoosi esimehe poolt pokri pandud. Neljaga tekkis kahtlus sest mees oli, magas lakas, lakkas netti ülesse ja tundus, et see mees ei olnud küll võimeline, vähemalt tema olek oli selline, ta oleks nii targalt oskanud äsja põlema panna. Hakkasime asja lähemalt uurima, küsima selle perenaise käest, et kus poeg on. Aga viieaastane poiss tähendab ja õe juures kõrvaltalus. Läksime siis poisi juurde ja hakkame poisiga rääkima, vestlema, et kas käis üks onu seal, kui sa toas olid, siis kui ema tuppa jooksis, siis ta tõi poisi välja, seinad põlesid juba Toa seinad ümberringi põles. Poiss ja ema õpetamas ka sealsamas, et nonii nagu kahtlevalt, et kas käis või käinud, no ei tea, ei näinud. Küsisin poisi käest, mis sina tegid ema korda omakorda õpetama, seal mõtlesime emale. Tule nüüd. Nii, kallis naisterahvas, mine sina nüüd teise tuppa, lasime, räägime, poisid. Ja siin päästis olukorra see moment, et ma võtsin oma läikiva kiivri. Panin selle poisile pähe ja ütlesin, et ole nüüd hea mees ja näita seda, kus kohta sa selle tule tegid, sodinud nüüd pritsimees, kiiver peas, meie mees ja nüüd on kõik asjad korras. Oja poiss ütles siis rahulikult, et näete, emal oli siin seina, soojamüüri ja seina vahel. Oli, olid ajalehepaberit vanad, ma nende ajalehepaberite alla tegin, tule nooligi küsimus, lahendatud, mees aresti alt, vaba ja tulekahju põhjustaja muidugi käes.