Tere, head klassikaraadio kuulajad. Olen 12. veebruari heligaja toimetaja Karin kopra ja annan teile kohe ülevaate sellest, millistel teemadel täna saates juttu tuleb. Kõigepealt kuulata ja Kersti Inno helilõiku Jenny Siimanni 100. sünniaastapäeva puhul ilmunud uuest CD-st. Eile toimus rahvusooperis Estonia maailma esiettekanne Tõnis Kaumanni, Neeme Kuninga, Villu Kanguri ooper, mina, Napolion materjal pressikonverentsilt ning lühiintervjuu heliloojaga. Marju Riisikamp jagab muljeid festivali õppenda rokk-kontserdilt, Veneetsia missa ja edasi järgmise nädala kontsertidest. Viieteistkümnendal veebruaril toimub Mustpeade majas järjekordne kontsert sarjast diplomaatilised noodid. Argentiina esineb Argentiina pianist Louis askot. Kontserti tutvustab Tiina kuningale Heili Vaustam. Seitsmeteistkümnendal veebruaril toimub Mustpeade majas kontsert sarjast Pravissima. Esinevad Arvo Leibur viiulil ja Tallinna kammerorkester, dirigeerib Daniel, riskin Hollandist. Teemat vahendab Kersti Inno. Seitsmeteistkümnendal veebruaril annavad Estonia talveaias kontserdi Andres Jormin Rootsist, kontrabassil Tanel Ruuben, löökpillidel Jaak Sooäär kitarril. Jaak Sooäär, usutles Marge Raun. 18. veebruaril esineb Mustpeade majas rahvusmeeskoor Mihhail Kertsi juhatusel. Kersti Inno vestles dirigendiks. Kaheksateistkümnendal veebruaril toimub ka Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontsert. Helena Lass usutles solisti viiuldajad Helen armetit. Ja Eesti Kontsert valis aasta inimeseks Pärnu kontserdimaja direktori Marika Bärgi. Marika päriga tegi intervjuu Ülle Hallik ja saate viimased 10 minutit kuuluvat Priit Kuuse muusikauudistele laiast maailmast. Head kuulamist. Kuuendal veebruaril möödus 100 aastat Eesti metsosoprani tseni Siimanni sünnist. Seni viimane oli tuntud eelkõige kontsertlauljana esinemistega nii kodu- kui välismaal, olles esimesi vokaliste Nõukogude liidus, kes pakkus autorikavu. Ta oli ka esimene eesti laulja, kes regulaarselt igal aastal esines Leningradi filharmoonia ja Moskva konservatooriumi suures saalis. Samas oli ta hinnatud oratooriumi ooperilaulja tulemusrikas orjagatšeni Siimanni pedagoogitöö, mille viljana terve koolkond tunnustatud lauljaid ja laulupedagooge. Lauljatari sünnipäeval esinesid Estonia talveaias tseni Siimanni õpilased ja õpilaste õpilased ning Eesti muusikaakadeemias avati esmaspäeval fotonäitus. Cheni Siimanni tütar Aime Tampere oli organist tütretütar Mari Tampere ja ka tema tütar Anna-Liisa Bezroodne viiuldajad. Talveaias esines, sest naiste dünastiast Mari Tampere pes Roodne, kel vanaemast helge mälestus. Laul on ümbritsenud mind algusest peale. See ongi osa minu elust olnud loomulikult vanaema hoolitses minu õpingute ja edusammude eest selles mõttes, et ta alati ergutas, turgutas ja manitses harjutama, kuigi ei sundinud tema iialgi midagi, aga küll ta ahvatles oma eeskujuga väga palju mõjutas kellelgi teisel minu lasteaiakaaslastest ei olnud sellist kuulsat muuseas ka siis lasteaialapsed kõik teadsid, kes on sõnni, Siimon tänapäeval kahjuks ja ei teata seda nime enam, isegi mitte muusikakadeemias. Alati ta oli eriline. Estonia talveaias esitleti ka duubelplaati, millel jäädvustatud Chendisiimani kontsertrepertuaari kullafond lauljatari kauni tämbrilise hääle ja mõtestatud musitseerimise taaselustamisel. Vanadelt arhiivilinkidelt on suured teened Eesti raadio helioperaatoril Marikasseeril, tema kannatlikud ja hoolikal restaureerimistööl. Palun räägi natuke lähemalt selle töö köögipoolest. No kõigepealt see töö ise koosneb kolmest osast, esimene osa on samuti üsna mahukas ja seda ei tohi üldse alahinda. Vaata, see on nende lugude väljaotsimine. Et vanad salvestused, mis on säilinud kunagi fonoteegis või arhiivis, need on üsna erineva tasemega ning aeg on nende kallal teatava töö ikkagi ära teinud ning tihti ühest samast salvestusest on säilinud erinevatel ajastutel tehtud ümbervõtteid. Ja need erinevad salvestused. Nad on ikkagi erinevalt säilinud, sest lint ei olnud ka alati ühesugune. Tihtipeale nii nagu nõukogude ajal oli, et üks partii oli väga hea lint, teine partii natukene kehvem. Et mida rohkem leida üles neid algseid kandjaid, seda suurema õnnega on üks restaureerija koos Nendel salvestustel on ikka tihtipeale ka hinnad, on tekkinud grupp, see on vanu halbu kleepeid, mis tulevad sellest, et vanasti Me kasutasime liimimisel ikkagi liimi, see väsib aastate jooksul tihti, ta läheb ise lahti, on murdunud tükke välja. Et nendest vigadest, siis tuleb restaureerimise käigus kuidagi nendest saada üle. Mürad on üsna niisugused riskantsed restaureerijale, sest nende mahavõtmisega, kuigi meil on tänapäevane tehnika ja, ja nendega võidelda, on üsna üsna lihtne, et väga suurt tööd sellega ei ole, tuleb kuulata ja võrrelda pidevalt, et see algvariant, mis kunagi oli kus on säilitatud see õige hääl või õige pilli kõla, et see säiliks, sest mürade mahavõtmisel võib see saada ikka tugevalt kahjustada. Et pärast võib juhtuda selline lugu. Et salvestus on küll alles ja ta on tehniliselt heas korras day kahise day krõpsu. Aga seda algset häält, mille pärast võib-olla seda plaati on hakatud tegema, et see on kaduma läinud. Teine osa siis sellest tööst, kui on lindid välja otsitud, ongi restaureerimine, Kainate mahavõtmine, krõpsud moonutused, see võtab päris tüki aega ja kui sellega on ühele poole saadud, no siis on juba päris plaadi tegemine, et kuidas need lood üksteise kõrval mõjuvad ja järjekorra paikapanemine, kus siis plaat saab oma lõpliku viimistluse sellel plaadil seni Siimanni hääl kostub küll väga kenasti ja loomulikult. Et kui palju neid konkreetselt nende salvestustega oli tööde tegemist, nendega oli väga palju otsimise tööd ning pärast kahtlemata oli vaja siiski kasutada nii fonoteegis kui arhiivis olnud võtteid. Tihtipeale on niimoodi. Ühel kandjal on näiteks lõpp veninud, teisel seda ei ole mitmete salvestuste peale, tihtipeale saab selle ühe ja ideaalse siis kokku, aga kahtlemata vanadel salvestustel jääb alles see vana kõla, mis on täiesti loomulik. Ja ta peabki niimoodi olema. Ta ei ole stereo odanikas ehe mononii, nagu kunagi neid võtteid salvestati. Ja see hääl kostabki nii, nagu ta kunagi kostis. Ja tegelikult see ongi õige. Meie põhifonoteegist oli siiani raske leida selliseid salvestisi seni Siimanilt, mida eetrisse panna ka nüüd on siin tõesti kaks plaaditäit. Et see saak on lõppkokkuvõttes olnud väga kena igal ajastul vast, kui uued asjad on raadiosse tulnud uus tehnika, siis mingil määral on mindud kaaslasele uute võimalustega, võib-olla on tekkinud mingi eufooria teatud aastajärkudel, et nüüd on stereo, kõik tuleks tereofoniseerida või kui on kajaaparaadid tulnud, et võiks ohtralt kajastada, et tegelikult selliste plaadi tegemisel tänapäeval ikkagi tuleks sellest mööda minna, katsuda leida neid algseid variante et ei oleks neid moonutatud või, või töödeldud või vähemalt nende kõrvale tekiksid siis need tõesti vanad, mis olid ja mis on õiged. Õnneks mul võimalus oli leida need üles. Ja see tingibki selle, et see tõesti tuli praegu kuulatav välja, kellega toimus selle kava sisuline koostöö, et see plaat just sellisena välja tuli. No esialgse ja põhikava pani kokku Heino Pedusaar ja tema tegi nagu selle algse valiku töö käigus siiski sai seda üsna mitmel korral muudetud sai muudetud minu poolt, kui ma avastasin, et on paremaid võtteid, sai muudetud ka seni Simoni lapselapse Mari Tampere poolt kellel oli meeles aga palju häid lugusid, mida sai lisaks võeti. Et võiks öelda, et ta oli ikkagi suures osas ka kollektiivse töö, kuid põhiosa kavast siiski ütleme, Heino Pedusaar pani kokku. Legendaarsest eesti lauljatari Stenni Siimanist on meil kavas 27. veebruaril. Eile õhtul jõudis Rahvusooperi Estonia lavale kuus Eesti Kuperand Tõnis Kaumani ooper, mina, Napolion, mille idee ja dramaturgia autor on Neeme kuningas ning libreto on loonud Villu Kangur. Väikese Napoleoni osas on lapsed Kevin Johanson, Robert mardisalu, Karl Ruudi ja Gerretz Siiner teistes rollides rahvusooperi solistid Tiiu Laur, Riina errenne, Vello Jürna, Mart Laur, Pille Lill, Heli Veskus, Teele Jõks, Helen Lokuta ja teised. Lavakujunduse on loonud Hardi Volmer ning kostüümid Olivia Osik ja Reet Nurmsalu. Teisipäeval toimus Estonias pressikonverents ja kuigi lavastaja Neeme kuningas ütles ürituse avasõnadeks ühena poolioni mõttetera Pole mõtet rääkida sellest, mida teha kavatsetakse hetkel, kui seda juba tehakse. Räägiti siiski uuest ooperist, mis neil päevil sai viimast lihvi. Esietenduse eel on mul lavastajana ääretult sellised vastakad tunded, kuna ei ole ju seda etendust mitte kuskil mängitud, puudub esinemispraktika, teda ei saa õppida nootidest, helisalvestistelt ega videolintidel, et see kõik, mis me siin praegu teeme, on tegelikult looming, mis nõuab väga suurt vastu jutust ja, ja muidugi ka on olnud meeletult pingutusi selle nimel, sest et kui see idee ja dramaturgia sai paberile pandud seejärel koormusta Villu Kanguri poolt kirjutatud tekstiks, mida siis Tõnis Bauman viisistas, aga sellega kaugeltki selle loo nii-öelda sünd veel ei lõppenud, sest et protsessi käigus on mõned asjad tundmatuseni muutunud. Vahest on öeldud, et, et ühed on interpreedid, teised loojad, et looja on see tähtis mees, kes paneb midagi kirja ja teised interpreteerivad lihtsalt. Aga siin on mul ka kompliment teha Tõnisele, kes on osutunud erakordselt selliseks teatri lembeliseks teatri truuks heliloojaks, kes ei ole kõrk, kes ei ole jäärapäine ja kui talle tõepoolest põhjendada teatud kavatsusi või soove midagi välja jäta midagi lisada, siis siis noh, Tõnisson sellele kohe momentaalselt ja väga tegusalt reageerinud. Mina Napoleoni muusikaline juht ja dirigent Arvo Volmer. Mis puudutab selle ooperi nii-öelda eesmärki siis ma arvan, selle eesmärk võrreldav kõikide maailma muusikaliteratuuris esinevate ooperite eesmärkidega, mõned nendest räägivad armastusest ja kirest, mõnedest räägivad inimlikest väärtustest. Ooper on väga suures osas minu arvates inimlikes väärtustes nende lahkamistesse süüvinud, siin on ka oma moraal, meil on kõikidel sellest midagi endale kõrvataha ja panna. Ja kahtlemata ta on kirjutatud natukene niisuguses helikeeles, et ütleme, et ta ei tohiks olla väga keeruliselt ligidalt pääsetav ka inimestele, kelle ütleme varasem tavaline muusikakogemus piirdub, ütleme, kergemate muusikažanrite kuulamisega või niimoodi tarbemuusika kuulamisega. Ta ei, võib-olla ei ole spetsiaalselt rõhutatud, keeruline ja, ja nii-öelda hellitav taarnen kõigile mõistetav ja ka siis, nagu ma juba süžee kohta ütlesin, kõigile kõigile mõeldud ja see, et siin peategelaseks juhuslikult on laps, võib-olla sellel on mingi sümboolne tähendus, laps kui mõnes mõttes valge leht, mõnes mõttes rikkumata asi, mõnes mõttes niisugune sümbol. Meie kõik oleme ju mõnes mõttes ka lapsed. Pressikonverentsil tuli korduvalt jutuks ooperi väga vaimukas ja lõbus tekst, mille autor on Villu Kangur. No ega ma ausalt öeldes enda vastu ei saa, aga, aga jumala eest ei püüdnud meelega midagi naljakat kirjutada, mina olen mina ja seda ma kirjutasin täpselt, mis, mis tuli ja mul on väga hea meel ja kui lapsed ütlevad, et kurb, teeb kurvaks ja ja rõõmustav rõõmsaks, et üldiselt elu on ju näidanud, et ajalugu ümber kirjutada on tunduvalt kergem kui, kui ajalugu ise teha, nii et minu töö oli selles suhtes väga kerge ja eksin teatud varal väga libeda jää piirimail kõnnitud, aga, aga ausalt öeldes ma tahaks väga tänada Lauri Vahtre, kes oli tegelikult selle asja nagu ajalooline konsultant, ma usun, et ega siin väga palju patustatud ei ole, et eks me ole kõik oma fantaasiatest tatud ajalugu kergelt ümber teha. Kas mina, Napolion on Cooper lastetükk või hoopis midagi muud? See on ooper, see on üks väga tõsine ooper. Tõsiselt mõeldud kõigile. Milline oli Napolion sõna saavad väikesed Napoleonid. Ma arvan, et ta nagu rohkem haua, nii et näiteks kui ta poe näeb endale ise krooni pähe, kui teda kroonitakse keisriks, ta pani ise selle krooni pähe, siis see näitab kohe, et on auahne talle midagi pakutud vihas taas midagi head kvaliteeti. Ma arvan, et ikka oli, aga mis tunne on mängida Napoleoni puhkenud poed ja saad nagu Estonia laval mängida ja kas tekst on peas ja see on tegelikult on see päris raske õppida, et koega muutusid. Cooperi, millal nad poole on? Helilooja Tõnis Kaufman leidis aega tulla enne esietendust klassikaraadio stuudiosse. Kuidas sündis Cooper, mina, Napolion? Ooper sündis lõbusalt ja ta on küll väga kaalukas Sandra kõige muusika ajaloos on ka olemas heliloojaid, kes on kirjutanud oopereid alates väga noorest east ja väga suures koguses ja väga ruttu. Nii et ütleme, et praegu antud ooperiga poolest oli mõeldud nagu nooremale kuulajaskonnale ja kogu perele ja see muusika on iseenesest lõbus, see on lõbus. Muidugi oli, töömaht oli hirmuäratav. Kuidas see mõte või idee tekkis? Idee tekkis meil 2001, sügisel Neeme kuningaga hakkasime heietama, ma mäletan seda mõtet ja seaks tegime Est ooperi mängu ooperimarakratid Estonias, nii et sai seal majas palju oldud ja hakkas küpsema mingi üleüldine idee, et teha täispikk tükk. Ja seda me hakkasime edasi küpsetama vaikselt ja jõudsime arusaamale Illima libreto teksti ooperile kuskil 2002 suvel ja ja 2002 päris lõpus hakkas teksti vaikselt tulema, ütleme, et põhitöö jäi aastasse 2003. Ettevalmistustsükkel kuni väljatulekuni on päris pikk ja see on ka päris loomulik. Sa ütlesid, et see ooper on kergesti mõistetav kõigile ja lõbus, milles muusikas väljendub? Muusikas meloodia ja vot siin on alati mitu tasandit, et noh, ütleme, et see asi on suhteliselt lihtsalt kuulatav on lihtsad loodetavasti loogilised harmooniat, meloodiat ja nii edasi, aga noh, tavaliselt on, on mul seal ka mingi muu plaan juures, aga nii palju kui mina olen saanud aru publikuga proovis oli vastuvõtt hea ja, ja noh, inimesed said aru ja ei olegi piiritletud praegu nad seda nii kitsale vanusegrupile k, et publiku proovis oli ka päris eakaid inimesi ja ja ka sülelahti Pikemat intervjuud Tõnis Kaumaniga kuulete 14 10. veebruaril Talve klassika programmis kell 11. Mine Napoleoni järgmine etendus on aga homme kell 12 rahvusooperis Estonia. Joon. Marju Riisikamp jagab muljeid festivali open, barokk, kontserdit, Veneetsia missa. Minu muljed möödunud festivalist open barokk olid üldjoontes igati positiivsed. Lähemalt võib-olla väljendasin oma rõõmu ja vaimustust viimasest kontserdist, nimelt Veneetsia missast, kus esinesid Eesti filharmoonia kammerkoor pool hilieri juhatusel väga meie oludes luksuslik ja hõrgutav ansambel Inglismaal siis mälestis põrtsenud Kornets. Kui ma nüüd õigesti hääldan, nimelt selles ansamblis on trumpoonid ja singid, mida meie oludes on võimalus üsna harva kuulata. Ja see kõlamaailm oli tõepoolest selline kõrvadele paitab lisaks veel keskkon, häälestuse omad pinged ja värvingud ja loomulikult ka meie esinduskoori osa oli väga meisterlikult esitatud võis nautida juba suuremat täpsust sõna andmisel, mis selles muusikas on peaaegu et primaarne eriti Claudio Monte Verdi loomingus, kus tõesti sõnal on algne tähendus ja kõige esmasem tähendus just. Ja kõik muu siis lähtub sellest efektist ja sellest, mida välja öeldakse. Natukene oli puudu nii-öelda katedraali kajast, kunagi oli selline kontsertsari Nigulistes. Mulle see sõnaühend aga meeldib. Paremini edasi kahe koorimuusikat ja neid erinevatest paikadest tulevaid kõlaefekte kahjuks ei pääsenud mõjule. Eesti kontserdisaali lavalt. Ja siis teises kava pooles kuulsime ka Hainriks sotsi saksa magnifikaati. Samuti herr Unser Hercher mõtteti. Oli jällegi meeldiv tõdeda, et selle muusikaga ollakse nagu rohkem sina peal juba ka Eestis. Ja esitus oli igati professionaalne. Väga meeldiv oli kuulata Gabrieelide teoseid ja tekkis tore paralleelkontserdiga Nigulistes prohvetlik ettekuulutus, kus esines Eesti rahvusmeeskoor. Nemad esitasid Orlandus Lassuse ehk Orlando di lasso suurteoseid ja üldse kogu festivali jooksul oli kava valikus väga palju selliseid kokkupuutepunkte just heliloojate ja ja nende taustakoha pealt. Ja teame, et Gabrieli tulid lastus, õpilased aga töötasid, elasid vahepeal Münchenis. Nii need vastasmõjud siis edasi arenesid, kuni suitsini välja, kes õppis Gabrieli juures sai isegi kingituseks oma õpetajalt sõrmuse. Tema surivoodil on teada selline natukene sentimentaalne fakt. Kõike seda ajaloolist sündmustikku teades ja, ja veel suurepäraseid külalisi, tunnistusi sellest saades oli igati nauditav seda kontserti kuulata. Helikaja. Tallinna filharmoonia teeb ka sel hooajal maailmale ringi peale. Teisipäeval toimub taas sarja diplomaatilised noodid. Kontsert, produtsent Heili vahustam. Millisesse maailmapunktide nüüd jõudnud juba olete? Nüüd on meil jällegi Argentiina kontsert ja Ladina-Ameerika klaverimuusikat kuuleb seekord just nimelt muusikat, mida ilmselt mitte just tihti Eestis ei ole võimalik kuulata ja on nii Argentiina heliloojate hinastera Beats olla kus ta viina kui ka brasiillaste villa, loobushi ja Nazareti teoseid võimalik kuulata. Niisugune armas rõõmus fantaasiarikas lendlev kava valsid tangot, lüürilised palad, nii et just pärast sõbrad päeva tasuta kontserdiks sõbralikuks kingituseks Argentiina saatkonna poolt peaks hästi sobima. Ja tore on minu meelest kavas põhiliselt see selliseid harva kuulda, vaid ja kaugeid heliloojaid kuule pianisti esituses, kes on tegelikult Euroopa ja Ameerika saalides väga kõrgelt koteeritud. Kava on küll, ütleme, heliloojate poolt rahvuslikul tasemel, aga siiski esitus on maailmatasemel, nii et see võiks olla väga eriline atmosfäär, mis seal tekib. Pianistlikult on ta väga briljantne. Samas kiidavad kriitikud üle maailma tema laulvuse, ta suudab ka isegi demagoogiliselt nagu publikut mõjutada. Keemia ja kunst on näiteks pandud tema New York Timesi arvustuste pealkirjaks. Ta mõjutab publikut, ta viib nagu sellesse Ladina-Ameerika maailma sisse, ta ei jäta külmaks. Niiet pianist Louisa Scott, kes on sündinud Argentiinas, aga elab juba pikemat aega Šveitsis, on näiteks olnud esimene, kellele anti au Glenn kuldi legendaarse Steinway piano tuuril esimesena üles astuda. Järelikult ta ikkagi kuulub maailma austatuimate pianistide ringi. Taan muidugi esinenud tõesti kõikides olulistes kontsertsaalides siin amsterdami kontserte, paus, kaarnegi hoolisk, gene tissentaris, Don Halled, sööris Figmarhol, London ja tema suureks eeliseks Peetakse tooni kõrval hingematvat briljantsust hingematvat tehnikat. Igati selline pianisti, keda peaks olema rõõmustav kuulata. Praegu Šveitsis elav Argentiina pianist Louis askot esineb siis, kus ja millal? Teisipäeval, 15. kell seitse õhtul Mustpeade majas ja kontsert on tasuta täiesti tasuta. Tallinna filharmoonia kontserdisarjas Pravissima soleerib tuleval nädalal Arvo Leibur ja dirigent on Daniel. Riskin Arvo Leibur Te olete raskiniga ka varem töötanud, koos. Jah, see on tõsi, eellugu on tegelikult pikk. Me kohtusime Hollandis aastal umbes 90 293 ja see oli Kammerorkesterit jo sümfonietta Amsterdam, mida tollal juhatas left margis ja selle orkestriga. Me tegime mõlemad aeg-ajalt koostööd ja sealt sai alguse meie sõprus. Ja kuna me mõlemad osalised baseerume ka Hollandis, siis kõigil järgnevatel aastatel me oleme teinud koostööd selles mõttes, et kas siis koos mänginud erinevates koosseisudes ta on mind kutsunud Hollandis kammermuusikafestivalidele samuti omal ajal. Me lõime isegi seal oma ansambli ja tegutsesime natuke aega, mängides selliseid väga huvitavaid ja vaheldusrikkaid koosseis ja, ja igasugust põnevat muusikat. See üritus nii kaua ei kestnud, kuna tegelikult nii minul kui Danielil on väga palju selliseid püsivaid kohustusi, oma orkestrid ja oma tööd, aga ütleme nii, et iga aasta mingi paar-kolm kordame kuskil maal kuskil kohas teeme midagi ühiselt. Kas teil on ka muusikas sarnaseid eelist? Ma arvan, et meil on ühiseid kokkupuutepunktid selles mõttes, et nii nagu mina, nii ka tema otsib pidevalt ikkagi uut ja huvitavat, me ei ole kumbki nagu mingis kindlas repertuaaris jäädavalt kinni ja muusikaliselt tõlgenduslikult. Ma arvan, et on ka asju, millest me saame aru ilma ilma sõnadeta või et meil see muusikaline taust tema õppis Peterburis. Mina õppisin suure osa oma õpinguperioodist Moskvas, tema on aldimängija, mina, viiuldaja, meie see pillimängu koolkond ja teatud põhimõtted ja arusaamised, et need suures osas nagu kattuvad. Palju muidugi muusikalise maitse kujundamisel andis meile mõlemale ka Holland oma tohutu mitmekesisuse ja värvikusega muusikaelus ja kindlasti isiklikult leppmargis, kes on maailmas üks hinnatumaid kammermuusikaspetsialist ja dirigent temaga koostöö, see oli ka selline pidev sügavuti tunnetamine sügavuti laboratoorselt. Noh, ütleme muusika ja, ja stiili ja kõige selle analüüs ja me sobime, ma usun Ja siin Tallinnas esitate koos väga toreda stiilse kava, mida olete varemgi mänginud mujal. Jah, sellisel kujul see kava tuli ettekandele eelmise aasta novembris Soomes Mikkelis ja kava on kahtlemata selles mõttes huvitav, et Tšehhikeskne ja, ja neid teoseid ei kuule meil sageli eriti just muidugi seda Martinu teost. Sinu teos on sooloviiulile ja kammerorkestrile. Jah, põhiline sooloroll on viiulil, kuigi ametlikult tema nimetusele kontsert viiulile, klaverile, löökpillidele ja keelpilliorkestrile. Martin Uhuu on väga põnev helilooja ja võrreldes teiste heliloojatega üldiselt vähem mängitud, aga eks eks teda ka ikkagi aeg-ajalt jälle avastatakse ja eks tal ole erinevaid teoseid on. Ma olen ise mänginud mõningaid viiulipalasid ja on erinevaid diili mõttes osa asju on sellised lihtsad ja küllaltki selge mingi sellise folkloori ja rahvamuusika mõjudega ja osa teoseid on väga intellektuaalsed stiililiselt mitmekesised. Orkestratsiooni poolest põnevad, tõelise, mõtleva intellektuaalse helilooja tööd, mis on tõelisele muusikafännile muusikasõbrale, kes nii-öelda regulaarselt käib kontsertidel ja keda see asi huvitab sügavuti, siis tal on äärmiselt põnev helilooja, kasutab tõesti väga professionaalsed ja mitmekesiseid tehnikaid ja erinevaid stiile isegi ühe teose piires ja mina leian sealt kõige selle tõsiduse ja keerukuse kõrval on seal ka piisavalt huumorit, teravmeelsust natuke, võib-olla isegi irooniat, ütleme sellisele tõelisele muusikasõbrale, ma ütleksin, see on kohustuslik repertuaar. Ma ei teagi, kas seda üldse Eestis on mängitud, ei ole üldse kindel. Aga teil on seda teost huvitav mängida? Ja mul on kahtlemata huvitav mängida, esiteks teda ära õppida, seal muidugi tehniliselt üks suur ettevõtmine ja sellega proovi teha teda partituuri sinna ennast sisse elada, mis selles teoses kõik toimub, sest ta ei ole selline tavaline kontsertiinovi kontsert, kus lihtsalt solist mängib viisi ja mujal on lihtsalt saadet, et see kõik on väga huvitavalt ja põnevalt kokku pandud ja kuidas see klaver ja löökpillid ja kõik see kooslus on väga läbikomponeeritud ja igas mõttes põnev ja selles kavas on Martino teos ümbritsetud Janatšeki, jäetworsaki muusikast. Torsakal muidugi klassik ja tuntud klassik ja see tema, sellena ta ei ole meile võõras. Ma vaatasin, et kindlasti toob ka sellist humoorikat värskust sinna kahva. Tallinna filharmoonia kontsert Pravissima toimub neljapäeval, seitsmeteistkümnendal veebruaril Tallinna Mustpeade maja valges saalis. Kontsert algab õhtul kell seitse ja klassikaraadio teeb kontserdist ülekanded. Rootsi suursaatkonna toetusel leiab aset maailmanimega Rootsi džässmuusiku Anders jor. Miini. Ja Eesti oma tuntud muusikute Tanel Rubeni Jaak Sooäär ühine ülesastumine kontserti tutvustab Jaak Sooäär. Andres surmiin jad ringkondades kindlasti erilist tutvustamist ei vaja, sest et ta on viimase paarikümne aasta jooksul. Ma arvan, üks Euroopa tuntumaid bassimängijaid ja võib-olla enim kasutatud bassimängijaid ka kuulsate tähtede poolt. Ja näiteks oli ta ju ongi käinud koos poovostensonide yoga, Bobustenson kuulus Rootsi klaverimängija. Kuluaarides räägitakse siis tegelikult see trio oligi tegelikult Yormiini trio stensionalised tuli kuulsam nimi siis tema järgi nagu sai paremini rohkem kontserte andres seal miini iseloomustuseks, seda, et tema helikeel on väga mitmekesine, et tegemist on väga laia silmaringiga muusikuga. Võib-olla see imelik pool on selline põhjamaine ja natukene melanhoolne ja tissemm i plaatidel on ju sama, viimane plaat on ka selline koraalilik, et selline mõnevõrra klassikalise muusika mõjudega lausa kiriku orelimängija ja ma saan seal Villemark. Nii et kohe tuleb mängu ju tugev folgi mõjumis, rootslastel kindlasti on head siis väga tugev. Igal tema plaadil leidub mõni polska kindlasti või midagi sellesarnast. Teisest küljest on ta jällegi selline vägev improviseerida, et teada-tuntud tema trio koos ühe tuntuma Ameerika avangard, pianisti Merilin kristalliga, kes ka selle viimasel korralikul plaadil tegelikult kaasa teeb. Nii et igati huvitav isiksus ja kõigele lisaks siis täielik virtuaalselt. Ma mäletan, et just tema kohta kirjutatud, et tal on olemas kõik, mis sellel passinaga peab olema väga hea saund, väga hea rütm ja kõige lisaks ta nagu selline virtuoos sõna otseses mõttes, et ta võib mängida bassiga üksinda kontrabassi, kontrabassi, seal selline tümps, tümps, saatepill vaid tal on teinud mitu soolokontrabassiplaati ühe neist ka ESM-ile. Aga esimene sooloplaat rootsi firmale aga on, on võib-olla isegi selles mõttes huvitav, et ta lihtsalt mängis siis 45 ja 50 minutit järjest lihtsalt ühe plaadi sisse kontrabassiga, et noh, see näitab tema lihtsalt üleolekut instrumendist. See kontsert nüüd ju suur õnn meie jaoks, et me saame tega üldse mängida ja temaga või kontakt on tulnud Tanel Rubeni kaudu, kes õppis Jöteboris ja Anders Armin on Eedeebori muusikakoole jazz osakonna juhataja ja ta oli ka Taneli bändi õpetaja ja teada, et Tanel nagu vedas ja need sidemed on säilinud ja mõtlesime, et kutsume teda siia hea meelega nõus tulema. Ja see kontsert saab olema selline kultuuride kohtumine, et temal saatnud Ta meile oma lugusid ja mina saatsin talle oma lugusid. Et ma arvan, et suur osa sellest kontserdist siis ongi nagu tema ja minu lood, et vaatame, kui on vaja, siis võtame sinna midagi klassikalisemalt vahele. Aga see ei ole veel päris selge. Stiililiselt. Noh, ma arvan, et eks ta ühtepidi ikkagi põhjamaine seni meloodiline muusika, aga ma arvan, et eksperimendid ei ole välistatud, et me vaatame, mis seal, et see kava on, kindlasti üksluiseks ei jääks. Aga selline kammerlik, Põhja-Euroopa ajad, muusika, ma arvan Helikaja. Mihhail Kerts viimasel noorte dirigentide konkursil saite te lisaks teisele preemia Meie rahvusmeeskoori eripreemia, mis andis õiguse oma kontserdiks. Kas nüüd oma kava ette valmistades on see kontaktkooriga süvenenud? Ma loodan küll, vähemalt mul esimeste proovide põhjal seni tundub uus ja huvitav kava, mille ma natuke teadlikult valisin, nii et see ei oleks just rammil juba kordi sisse laulnud, et see on täiesti praktiliselt täiesti uus kava, kus on kolm Eesti esiettekannet ja peateos Bructnely helkonnad, mida ka rammijale laulnud, nii et meil siiamaani sujub huvitavalt. Kolm esiettekannet seda on üsna palju esimese kontserdi jaoks. Jah, see on nii, mul on see väga hea võimalus, et uut muusikat teha on alati väga, arendab seal. Keeruline tihtipeale praegu kirjutavad heliloojad väga keerulist muusikat ja nii ta on. Tõnu Kõrvits on kirjutanud teosed näidiste Arkhaningroundmi selline poeem, mille sisuks on selline seisund, kus kõik ümberringi ja puhuvad külmad tuuled, aga ma ei söanda, ma ei suuda liikuda koha pealt, ma seisan nagu jäätunud, väga huvitava Pharmooniaga. On see lugu saadetud, selline kõlamaal siis on Timo Steiner oli Anssile filmivõttel või väga-väga keeruline teos rammile vist kõige keerulisem teos kogu kavast üldse. Maadleme selle kallal, aga paistab ka, et lauljatele pakub pinget ja neile meeldib see Jüri-Ruut, Kanguri teos, kõik muutub lauluks, selline, võib-olla laulu mõju. Helistab, et kõik meie mured taanduvad laulu ees muutvad lauluks. Need on nüüd kolm teost, mida saab esiettekandes kuulata, aga muu kavandis Brucknerilt ja helgarilt. Just nii, mul oligi taatlus võtta üheks pooleks romantism, kuna ma noh, nii-öelda tunnen, et see oleks mulle justkui natuke lähedasem muusika ja teiselt poolt uus muusika, kuna see on lihtsalt väga arendav endale ja lauljatega. Ja ongi nii, et kava peateos, sbructneri Helgolland, ta on küll selline suurt poeem sümfooniaorkestrile ja meeskoorile aga me esitame seda klaveriga. Ja see on legend, mis pärineb 16.-st aastast mille kohaselt ühes Mare asunikud selle saare nimi oli helgaland rannas seistes nägid tulemas roomlaste laevu ja palusid jumalat, teades, et neid ootab surm ja orjus, et jumal säästaks neid. Ja jumal saatis tormi, mis mitte ainult ei uputanud, vaenlase lähevad, vaid ka uhtus kogu laeva lasti kaldale, nii et selline on meie peateos. Lisaks on üks Bructneri veel väike vorm mitte naht, kus sisuks võiks ka nagu tuua väikese sellise pildi, kus tihti öösel tähendab üks meloodia, mis vabastab mind valust ja piinadest ja mulle tundub, nagu see oleks minu lapsepõlve meloodia ja Bructneri imeilus Dade Maria, mis on küll meeskooriseades, aga noh, sisuliselt sama ja kaks Selveri poeemi Käskjalg The Herald ja rändaja vandervel. Teie enda tegevuses ja õpinguis on klaverimäng paralleelselt koorimuusikaga. Kuidas need vaekausid? Praegu on? Eks kipub olema niimoodi, et ma nagunii-öelda siis dirigeerimisega koori ja võib-olla orkestrite dirigeerimisel tegelen natuke rohkem kui kuid klaveriga, see on juba mõne aasta vältel nii. Aga minu jaoks siiski üks tervik, need on lihtsalt muusika erinevad vormid. Nii et üks toetab teist ja edasijõudmine ühes kandub üle kaudselt vähemalt teisele. Teil on üsna suur kogemus juba töös, muusikalidega. Ja praegu valmistame ette uut etendust mees La Manchast, mis on? Ma julgen öelda, et siiani vist minu kõige keerulisem etendus, mida ma olen teinud kõige suurem orkestri koosseisus ja kas sisuliselt küllaltki raskelt teostatav, aga paljupakkuv ja väga ilus teos, mis meie praeguses ühiskonnas võib-olla kõlab hoopis teistmoodi kui paljud aastaid tagasi. Oma koor. Ma olen teine dirigent, Tallinna kammerkooris, aga oma koor akustikas spywitz tegutses poolteist aastat ja siis kõrghetkel lõpetasime ta ära. Eesti rahvusmeeskooriAga juhatab Mihhail kirts tuleval nädalal. Kontsert Mustpeade maja valges saalis on tuleval reedel, 18. veebruaril õhtul kell. Järgmisel reedel annab Eesti riiklik sümfooniaorkester Nikolai Aleksejevi dirigeerimisel kontserdi vene muusikaga. See kontsert kannab pealkirjapildid näituselt ja loomulikult tuleb esitlusele seetõttu modest mussarkski tsükkel pildid näituselt. Lisaks ka Igor Stravinski kevadpühitsus ning Sergei Prokofjevi viiulikontsert number üks t tuur. Prokofjevi kontserdis soleerib Helen Normet. Järgnevalt kõneledki ta veidi oma suhtest selle teosega. Konkreetselt mingi ma ei mäleta seda esimest kokkupuudet, aga aga ma tean, et mingil ajal ma hakkasin, neid on väga palju kuulama erinevates esitustes ja Se teoseid muidugi väga südamelähedaseks. Aga sealt läks muidugi kaua aega selleni, kui ma ise selle teose kätte võtsin. Et tegelikult oli eelmine aasta tekkis soodus hetk see ära õppida ja tervikuna esitada, kes sul on võib-olla kõige rohkem esitlejatest meelde? Kindlasti Taavi Tuisk, trahv aga sealt kõrvetama. Ma meeldin Sterni esitus, mis on isegi kõige südamelähedasem. Mulle. Kuidas sulle tundub, et see on nagu sinu enda käes arenenud, et kas sa näed seda teost võib-olla praegu hoopis teistsuguselt? Selle õppimisel loomulikult loodan ma, et ma olen selle mängimisele paned arenenud selles suhtes, et ma suudan seda teost vaadata tervikuna selle kaudu ka leida sealt kõrgpunktid, mida välja tuua, aga mis on selle teose juures sinu jaoks kõige raskem selle kompaktse terviku loomine? Selle mõte on see, et ja siseka muusikalise materjali poolest kelleltki napp raskus on selles, et kuidas seda võimalikult eredalt luua. Pikemat intervjuud Helen normetiga saate kuulda järgmisel reedel. ERSO kontserdi otseülekandevaheajal. Kontsert algab Estonia kontserdisaalis siis 18. veebruaril kell seitse õhtul. Eesti Kontsert tähistas oma 60 neljandat tööaastat ning kuulutas välja asutuse järjekordse aasta inimese, kelleks sellel aastal asutus Pärnu kontserdimaja direktor Marika Pärt. Kolleegide hinnangul teenis park tunnustuse sellega, et ta on olnud hingega oma töö juures suhtunud kontserdimajja hoolsa perenaisena ning suhelnud kaastöötajatega äärmiselt sõbralikult ja mõistvalt. Marika park ise arvas, et tiitel on tegelikult tunnustus tervele Pärnu kontserdimajale. Eks ta on niisugune vastuoluline tunne, et kahtlemata on see hea meel sellest, et sinu tööd on tähele pandud ja teistpidi ma võtan seda kui tunnustust tegelikult tervele Pärnu kontserdimaja kollektiivile lihtsalt valik tuli teha ühes inimesed, aga üksinda ei tee siin majas midagi, et see on kahtlemata meeskonnatöö ja, ja nii maga oma kaaskolleegidele, siin Pärnu kontserdimajas ütlesin, et eks me ikka kõik mahume selle tiitli alla sinna rõõmsasti ära võib-olla tegid nüüd tee lahti teistele Pärnu kontserditöötajatele. Mul oleks hea meel selle üle jah, sest direktorist kuni majahoidjani välja on kõik persoonid selleks, et majal oleks hea imidž, et siia tahetakse tulla kõik persoonid olulised ja teistpidi on kindlasti nüüd järgmises voorus järgmisel aastal lihtsam, kuna mina olen juba konkurentsist väljas, ehk see, kes ta on kord juba valitud, see enam ei saa konkureerida. Kuidas hääletamine täpselt toimub, kõik Eesti Kontserdi töötajad peavad tegema oma valiku ja siis ta lihtviisil olete enamusega sealt kujunebki, nii et samamoodi ka mina andsin oma hääle kellelegi, nii et kollektiiv on päris suur ja kokku eestikontsert, et Tallinn, Tartu, Pärnu ja eks järgmisel aastal, kui veel jõhvi lisandub, läheb see nimekiri pikemaks ja avalike järjest raskemaks ja tiitli võitmine ilmselt keerukamaks, kui tihedad on sidemed erinevate majade vahel. Me oleme üsna hästi kursis selles mõttes, et kuna Pärnusse tuleb enamus produktsiooni Tallinnast, siis ehk kõik see kontsertidega seonduv interpreetide ka nende nõudmiste ja vajadustega, et see side selles mõttes on ta siis meili teel või telefoni teel päeva jooksul erinevate inimestega Tallinnas suhelda, on täiesti olemas, samas et me ei ole siin üksinda ja omaette ja ja millal iganes. Meie kui kõige nooremad selles organisatsioonis vajame kellelegi nõu või abi, et ei ole keegi meile seda keelanud. Nii et minu meelest on tegelikult niisugune hästi hea kollegiaalne suhe, tiitel on pigem tehtud töö eest. Aga kui vaadata tulevikku, millised on tulevikuplaanid, ega ei tohiks sellest tiitlist selles mõttes nii vaimustuda, et enam tähele ei pane, mis ümberringi toimub, tiitel kohustab, teistpidi, selleks järgmisel aastal ei vaadataks selle pilguga, et noh, sai tiitli kätte ja nüüd ei teinud enam mitte midagi, see, et maja juures on kogu aeg midagi teha, toimetada, kas otsida uusi kliente, üritusi korraldama või uut rahvast, publiku hulk, aga ehk kuidas neid väikseid nippe siin välja mõelda ja teostada, ehk maja edasi arendada, see on see, kuhu poole praegu vaatame siin ühiselt, ega midagi ei tõuse, leks aitäh. Eesti kontserditöötajad valisid salajasel hääletusel kolleegide seast aasta inimest viiendat korda. Varasematel aastatel on Eesti kontserdiaasta inimese tiitli pälvinud pearaamatupidaja Tiia Tiido vanemlavameister, Jüri Korjus, Vanemuise kontserdimaja direktor Kulno Tamra, jah, Vanemuise kontserdimaja produtsent Merle Kolla. Klassikaraadio esitleb otseülekanne Hamburgist. Dirigeerib Paavo Järvi. Vabastab S-i kauni pärastlõuna ja kolm Nocturni ning Gravely Klavalis Prokofjevi viiulikontserdis soleerib Liisa patja šviili. Otseülekanne klassikaraadios. Esmaspäeval kell 21. Mozarti linn Salzburg austas oma kuulsaimat poega tema 249. sünniaastapäeva puhul uhkelt. Taas korraldati Salzburgi moodsad vahe Mozarti nädal seekord Mozarti ooperites laval saide maestro Nicolaus harnonkuri käe all. Mingi Domeni ju, kui sa oma festivalidebüüdi tegi, noor britt, dirigent Daniel Harding, temast tuleb ka veel juttu. Idomenio Peeaa osalistena laulsid tenor ajem postris ja sopran Juliane Pansse. Ja siis bariton Thomas Hämpsoni laulu tehtud orkestriga kammerkontserdid kohal ka Viini Filharmoonikute kaamerata Salzburg, maestro, seal Norringtoniga avakontserdil, solistiks pianist Lang Lang Ciscapella Andrea parkaanrašifi juhatusel ja soleerimisel Trii Julien Rahl imm Isamaiski ita. Märguolen. Idomenio tehti kontsertkorras, aga seal sbergi suures festivalimajas koos Mahleri kammerorkestriga Viini Filharmoonikute ees, nooruke Philips Jordan pärast Aga seaduses, Makerres, Subinn ehta, Kremerata Baltica kahe kavaga kvarneri haageni kvartetti Mozarti orkestri ess ümbert On ja Aivar Bolton soliste, üks kuulsam kui teine. Jeff improlfmann, Lars foogt, Rudolf pinder, Vadim reppin, Barbara Bonni, Angeelika gif, Mahleri Kammerorkester, Trevor pinnuki juhatusel, festivali lõpetamas Grigori Sokolov, solistiks kokku 25 kontserti. Jama pole talvisel pidustustel küll niisugust muusika tipud Raadi kohanud. Kui nüüd siin Salzburgis piletihinnad suures festivalil suletasid 185 euroni. Muidu klassikalised kavad juubia üleni Mozartist Kremerata Baltica oli saanud uue teose Kiia kantseelilt, mille nimegi praegu ei saa öelda kahele viiulile orkestriga Esijatega solistideks Gidon Kremer ja Thomast see Mair ja teises kavas Leonindis jäetnikovi nagu vana leierkastimees viiulile ja keelpillidele. Selle kõrval aga kokku viis Mozarti viiulikontserti. Ja nüüd, esmaspäeval algab Salzburgis mõnevõrra vaiksem festival ehk oma ulatuselt uue muusika festival aspekte Salzburg kus peategelaseks samanimeline suur ansambel. Ka selle festivali korraldajaks on sealses pürgi muusikaühing. Alustatakse ootantsikani autorikavaga helilooja ise Gazas õhtu kannad salongi kontserdi nime, Kaberni aaria kvartett kaastegev, siis saavad järjest oma kavad heliloojad terri Raili Anderlošanssi, Helmut lahelmann ja kurtsivertsik nimetuse all naisteprofiilid. Kaheksateistkümnendal veebruaril Brasiilia helilooja Yossi Oliveira kuni lõpukontserdi. Nii kuskil läheb kahe läinud aasta Verity juubilari Pieter Maxwell Davis Harrison Pötvislil looming. Seal sbergi aspekti. Ansambleid juhatab kõikjal kai röörich. Aspeni kuuris festival Ühendriikides, mille üheks suvenädalat on Colorado muusika aasta suurimaks sündmuseks esitleb jaanuarist märtsini oma tänavusi tippesinejaid. Konsoolõhtutega publiku ees olnud viiuldaja Christian teetsleb veebruaris pianist Bioter Anders seski. Tuleval laupäeval tulemas pianist Vladimir Feldsman, kes Nõukogude Liidust lahkunud, elab 1908.-st seitsmendast USA-s. Naabruses reklaamib World Symphony okestraga oma valentinipäeva kontsertide rida New Yorgis ja selle ümbruses, dirigendiks Sunktsiin Hong kavades käte seal armastuse hüüjud selle Länts, Ohvlav kõlab kadesseli ooper Tiidoja eenias. Orkester toetab aina loori heliloojaid ja nüüd esiettekandel stalli, grilli puu Lements Sapranile, keelpillidega. Ameerikast veel siit pärit, aga Euroopas väga hinnatud dirigent Charles kolon on aastate jooksul välja toonud terve rea Therese Jens stati koonduslaagris kirjutatud vangidest heliloojate teoseid. Näiteks oktoobris 60 aastat tagasi Auschwitzis hukatud Viktor Ulman kirjutas kahe aasta jooksul Therese instatis 20 uut teost, nende hulgas. Ta elu lõpul valminud ühevaatuseline ooper Atlantise keiser Chamskolon teie ooperi Ameerikasse ja tegi siin hiljuti koolijõududega New Yorgis suurt tähelepanu äratanud ettekande. Sellest sai innustust Maien diviis ning nüüd kõlas esmakordselt ka Floridas. Siiagi saadi dirigent Exchange kolon, kes Ameerikas küll hõivatud Cincinnati May festivaliga Euroopas aga kaua aega Kölnis ja Pariisis tegutsenud kolon on kaarnegi hoolis juhatanud Ameerika rahvusorkestri eeskava, kus pullmanni pontsen linski kui Pavel Haasi ja Ants asse teoseid, muusikat, holokausti ohvritelt. Tal on siin kolmeaastane programm, kontsertide kõrval sümpoosioni näitused. Üks kaalukas ohverdus veel. Ivan stanis mängis eile pianist Merilin Nornkel kava prantslase Tristan räi kogu klaveriloomingust ja siia mahtus tal seitse ulatuslik koopust. Euroopasse. Londonist rõõmustav sõnum Püha Maria kirikus debüteeris eile, 10. veebruaril uus kammerorkester, nänning kaamerata, orkestri nimi, tema kunstilise juhi, kuningliku ooperiorkestri kontsertmeistri Pieter männingi järgi Maningilon klassikalise muusika tutvustamiseks ambitsioonikat plaanid nüüd ka Eesti muusikuist. Eelmisel pühapäeval juhatas Tõnu Kaljuste puhkepäeva hommikukontsert Amsterdami kuulsas kontsert kebaus suures saalis. Viimatise oma koori Hollandi Raadio koori nüüd suurendatud kaheksakümneliikmelise koosseisu eeskavas oli enam kui tund kestev suurteos, Sergei Rahmaninovi Vesbrid kontsert. Ta oli väga menukas, enam kui 2000 kohaline saal oli täis. Publik tänas eesti dirigenti püsti seistes. Dirigent Paavo Järvi, kes veebruaris juhatab Euroopas kokku nelja tuntud orkestri, tabas eelmisel laupäeval oma kava Berliini filharmoonia suures Stahlis Erkki-Sven Tüürilt sait Raumiga ja siis Deutsche sümfooniaorkester veel Šostakovitši esimese tšellokontserdiga, Tanja teetslaffiga ning partoki orkestri kontserdiga. Eili alustas Paavo kontserdisarja Põhja-Saksa Raadio orkestriga Hamburgist külaliskontsert Lübeckis, muusika ja kongressihallis tena Kiilis homme-ülehomme Hamburgi music Halles üsna prantsuse kava. BBC fauni pärastlõuna ja kolm nokk turni vahepeal Prokofjevi esimene viiulikontsert Liisabedjefiiliga ning Äravelli lavals. Samas mängid esmaspäeval Radio Rolf Liibermanni stuudios ARD Müncheni konkursi mullune võitja, prantslaste Eveen kvartett. Nädala pärast tulevad reedel juhatab Paavo aga juba prantsuse raadio filharmoonia orkestrit Pariisis šansselise teatris. Tinu teine sümfooniakava avamas. Neeme järvil on veebruaris seitse kontserti eelmisel nädalal. Ma ütlesin, et eide Detroidis välja üleni Tšaikovski kava neljas sümfoonia lõpetamas ja mängiti seda kolmel õhtul veel dirigentide poolelt. Rootsi raadio sümfooniaorkester valis endale uueks peadirigendiks praeguse austerlase Manfred Haneki järel. Alates 2007.-st taastas noore inglase praegu kolmekümneaastasel Daniel hardingi, kes oli juba üheksa aastat tagasi Claudio Pado assistent Berliini filharmoonias. Pärast, kui ta seitsmeteistkümne aastasena oli avastanud, saime, et ta oli enne Paavo Järvi Bremeni Deutsche kammerfilharmoonia muusikadirektor. Jääme lõpetuseks Soome. Nüüd on heliplaadil kõik Fredrik passiivse kolme ooperit. Viimasena jõudis sinna ooper Küprose printsess maestro söderplomi dirigeerimisel plaatel firmalt viis nimiosalist laulab. Selga ja muusikauudised muusika uudised laupäeval kell üheksa, null viis. Saade kordub kell 15, null viis ja internetti. Kes teile sobival ajal teile sobival ajal liigaja 12. veebruari heligajad toimetas Karin kopra, kaastööd tegid Kersti Inno, Tiina kuningas, Marju Riisikamp, Marge Raun, Ülle Hallik, Elena Lass ja Priit Kuusk. Tehniliselt teostas Hellebas aitäh kuulamast ja kena laupäeva jätku.