Täna on seitsmes juuni. Eesti dirigent Neeme Järvi tähistab täna oma kuuekümnendat sünnipäeva. Algav saade on väga lihtsa ülesehitusega, me kasutame siin kahte J. Ja ühte muusikat. Muusikaks on Johannes Brahmsi klaverikvartett g-moll oopus 25, mille on sümfooniaorkestrile seadnud Arnold Schönbergi. Ja see teos kõlas märtsikuu algul New Yorgis New Yorgi Filharmoonikute, ka Avery Fisher hoolis. Dirigeeris Neeme Järvi. Sõnalises osas kasutame kahte intervjuud. Üks neist, esimene on tehtud, Sirje Endre ka. Ja see oli ka omamoodi sünnipäeva tähistamine, kui Neeme Järvi oli 10. ja 11. mail Tallinnas ja üheks kingituseks oli kirjastuse seis poolt välja antud raamat maestro. Jutuajamine Sirje Endrega ongi lindistatud selle raamatu esitlemisel. Ja Me kuuleme, kes kõik olid siis seotud selle raamatu valmimisega. Ja muidugi saates anname sõnaga juubilarile endale. Jutt aga ei ole lindistatud mitte Tallinnas, vaid sellesama kontserdi järel, kus mängiti Johannes Brahmsi klaverikvartett peti orkestriseadet. See on meil peaaegu tundmatu sellises seades. Ja oma kauniduselt oma sisukuselt on see teosmise jää sümfooniatele mitte alla. Alustamegi muusikaga ja kuulame esimest osa allegro. Õnnitlen teid südamest raamatu maestro ilmumise puhul ja minu taga minuga koos väljendavad rõõmu selle raamatu puhul kindlasti kõik need, kes tunnevad Neeme Järvi isiklikud aga ka need tuhanded raadiokuulajad, kes Neeme Järvi muusikat on eetri kaudu aastakümneid kuulnud. Ja kuigi siin raamatu esitlemisel oli juttu ka raamatu saamisloost. Ma palun siiski Sirje, et kokkuvõtlikult loeksite selle töörühma, kes on oma panuse andnud selle raamatu valmimisele. Ja nagu ma täna esitlusel Estonia teatri talveaias ütlesin, siis raamat maestro on sündinud meeskonnatööna. Ja ma loeksin need inimesed üles. Üks osa käsikirjast on muusikateadlaselt Priit kuuselt. Ja õieti ka selle raamatut tegemise idee sündis neil koos Neeme Järviga muide, raamatu pealkiri autor on praalilia Järvi. Pealkirja üle väga vaidlesime, aga sellest jõuan veel rääkida. Priit Kuusk tegi Neeme Järviga vestlusi, kirjutas tema elulugu, olles juba 95. aasta augustikuus jäteburgis kas ka hiljem 96. aastal veel tema küsitlemist ja tal oli neliteistkümmend klienti? Muidugi ma pean samas kohe ütlema, et Priit Kuuse käsikiri, mille ta lõpetas peaaegu üheaegselt raamatu ilmumisega, ta kirjutas ja kirjutas seda edasi, ei ole selle raamatu aluseks, vaid raamat koosneb mitmest osast. Teine osa pärineb Urmas otilt. Originaal intervjuu Neeme Järvi ka New Yorgis tänavu aasta veebruaris. Kolmas osa mitte raamatu osad, vaid, millest raamat koosneb pärineb esiteks härra Robert Kasemäelt, kes on Neeme Järvi kauaaegne sõber ja kelle üles kirjutasime seemnega raamatus kasutada. Ja ütleme, neljas osa on raamatu toot, mis on nii Neeme Järvi arhiivist mitmete kodudega olen kodusid igal pool, ta on maailmarändur ja maailmakodanik ja maailma dirigent. Jaga Vardo Rumessen kodukogust teatri muusikamuuseumist, rahvusraamatukogust, nii et kõik need on raamatukaante vahel kokku pandud. Ja kui te nüüd küsiksite, et kuidas see raamat siis sündis Priit Kuusk, Urmas Ott Vardo Rumessen, Robert Kasemegi, Sirje Endre, muidugi peakangelane Neeme Järvi, siis vastus oleks, et ega ma päris täpselt ei teagi, kuidas ta sündis, kuna mõlemas üksi ei tee, et me tahame teha kõigile arusaadava ja väga avameelse raamatu. Ja kõike elemendid, mis sellesse kontseptsiooni sobisid. Ja mis avavad meile Neeme Järvi kui väga meisterliku dirigendi väga huvitava ja mitmetahulise inimese väga nüansirikkam, muusiku, kõik need tahud. Me üritasime sinna raamatukaante vahele panna, mis kannab pealkirja. Nagu juba öeldud, maestro. Te ütlesite, et pealkiri oli väikesel probleemiga seotud. Ja meil oli pealkirjaks mitu varianti üldse raamatut, mina olin niisugune interkontinentaalne, ta Vaksid ja telefonid surisesid ja ma kujutan ette, et mitte ainult meie kirjastuse telefoniarved ei olnud kohutavalt suured, vaid ka Järvidel, kes kui me ideed arutasime, siis nemad alati koos kõlastavad kõik oma lastega Hispaanias Rootsis, Saksamaale, Norrasse, kuhu iganes taas tuli alati kooskõlastada ja oli nii, et meie kirjastuse poolne raamatu pealkiri pakkus välja Urmas Ott. Oriend, koor, koor veel, ja veel. Proua Järvi ütles, et ei, et see ikkagi ei lähe. Esiteks ei saa mitte keegi Eestis arumis kaevinud koorem, koor, välja arvatud võib-olla mõned muusikainimesed. Ja teiseks, ta ei anna ikkagi edasi Neeme Järvi isikut. Nii nagu vaja. Ja vaidlesime, mis vaidlesin, mina ütlesin, otsustage nüüd Urmasega see küsimus ära, kui ta New Yorki tuleb. Sealt ta saabus tagasi suure hulga fotodega viie helikassetiga jõuga ja pealkirjaga Maest. Trump kui nüüd seda raamatut vaadata, siis väga selgelt. On eristatav see osa, mis on Urmas Oti viimased veebruarikuu intervjuud. Et teiste osade puhul tekib küsimus, on küll märgitud, et ka Priit Kuuse intervjuud on aluseks aga ikkagi seeläbi kirjutatud tekstiline osa kelle sulest see pärineb. Ütleks veel kord, see on meeskonnatöö, kindlasti tuleks siin märkida selle raamatu toimetajat Maris Macot kes valis välja selle, mis osa käsikirjast meelse Priit kuuselt kasutame ja kirjutas ka selle läbi. Sest Priit Kuusk oli kirjutanud siiski sellise käsikirja 600 lehekülge, mis oli, ütleks stenogramm pluss muusika, kriitiline osa. Kuid meie eesmärk oli teha selline üldloetav ja ja mis seal salata, selline no inglise keeles on ilus sõna, promousson, raamat läbilöögiraamat. Ja see oli hoopis teine eesmärk. Ja kui meil olid NATO kontseptsioon nii-öelda omavahel kinnitatud ja selle tegid Vardo Rumessen, mina ja Urmas Ott siis selle järgi asus toimetaja tööle. Ja selle lõpliku valiku me kõik lugesime muide kolmekesi pidevalt kõike seda, mis oli kirjastus tulnud. Needsamad, härra bet, Rumessen ja mina. Ja meie tegime ka siis teksti lõpliku valiku ja meil oli paindlik ja nõtke toimetaja proua mako ja väga hea kujundaja Rein Sepp, kes ütleme, viie inimeseline töögrupp oli siis see, kes selle raamatu tegi nüüd raamatu teine ehk akadeemiline osa selle eest me peame tõesti tänama, ainult Priit Kuuske teeb faktoloogia ja tänu temale Neeme Järvi oma arvutis tegi kõigepealt kordaja, saatis temale disketil ja Priit tõi selle meile ja hiljem ka kontrollis üle kõik korrektuurid, nii et vaieldamatult näeb Priit kuusele ütlema väga suure tänu selle eest, sest on fenomenaalselt ja teadmistega muusikaalaste teadmistega inimene, teda võib usaldada. Mina näiteks ei oleks üldse suuteline raamatu muusika terminoloogilise osa toimetama. Missugune sisuline osa oli veel Vardo Rumessen il? Ta nimetas ennast ka nii omavahelises jutus, et, et muusikaliselt aitas toimetada. Ja kahtlematult, sest et ütleme mina kaaskirjastaja Urmas Ott, ta on olnud, ütleme minu kõrval kirjastajana juba kolm aastat, kes on aidanud ka kõikide eelmiste raamatute puhul, see on meil teatavasti 13. raamat õnneliku saatusega, seetõttu siis muusikaalaselt aitas ta meid nõnda et ka Vardolon fenomenaalne mälu, ta teab, kus Neeme parajasti on olnud, kas see kontsert oli seal, kas ei olnud seal kas seal oli solistiks inimene või ei olnud pluss muidugi, et niisuguse keeruka süžeega raamatu siis ta näeb pealtnäha lihtne, see raamat on tegelikult väga keeruline ja mitmetahuline. Seal tuleb praktiliselt iga lause tuleb üle kontrollida, et ta vastaks nii muusikaajalooliselt muusika kriitiliselt, siis lõpuks ka rahvuslikult, uuriliselt, kõigele sellele, mida me tahtsime raamatuga saavutada. Ütleme, nime järgi oli, oli Vardo Rumessen. Kas Priidul oli kohe algul leping ka teie kirjastusega või tal ei olnud üldse kellegagi konkreetselt kokku leppida või kuidas üldse tuli see teie kätte? Ta oli alustanud juba Neeme Järvi vestluste üleskirjutamist, mis vaieldamatult on muusika ajalooliselt väga oluline materjal, sest Neeme Järvi vise jutustab kogu oma elulugu. Aasta varem, kui idee jõudis meieni idee jõudis meieni minuni isiklikult kolmest kanalist. See oli siis kõigepealt Priit Kuusk, Vardo Rumessen ja lõpuks maestro, suur maestro Neeme Järvi ise. Ja, ja siis me arutasime kirjastuse nõukogus läbi ja kuidas ja mismoodi me selle raamatu välja anname. Ja, ja seejärel sõlmisime Priit Kuusega lepingu. Tõsi, see kõik ei läinud nii, nagu meil oli kavandatud, sest algselt oli meil kavandatud ainuüksi kasutada Priit Kuuse käsikirja, aga, aga raamatu eesmärk ja ja Ta on avaram kui see Priit Kuuse käsikirja selle tõttu. Meil tuli muuta oma esialgset mõtet. See mõte kasvas kindlasti koos koos selle raamatu toormaterjali küpsemisega, sest ikkagi, kui asi on juba nii-öelda kirjastuse käes, siis sellega teevad mõttetööd juba paljud inimesed ja minul endal oli tunne, et Vardo Rumessen oli siinse vahelüli ka. Kas ma eksin? Torumees sõna oli siin üks oluline vahelüli sest et nagu ma ütlesin, ainult pealtnäha meil praegu me vaatame, et on väga ilus tõesti maailmaraamat sündinud, aga ta peidab endas ka tegemise raskusi, komplitseeritust ja kõike seda. Ja mis seal salata, aga mitmeid tülisid ja arusaamatusi ja see kõik kuulub loominguprotsessi juurde. Kirjastamine ei ole ainuüksi tehniline protsess eeskätt loominguline, vähemalt mina võtan, et kirjastamine on väga sügavalt loominguline protsess ja sinna juurde kuulub elu kõikides oma üksikasjades. Aga ma ütleks, et ülesanne ei olnud üksi, see vahelülivahelüliks kujunes hiljem nüüd ka Urmas Ott, sest et tema oli see viimane küsitleja, kelle intervjuud meie kontseptsiooni järgi on raamatu selliseks aluseliseks kompositsioonid teljeks, mille juurde kuulub kõik muu. Ja tal on endal, on väga suur plaadikogu ta iga päev kuulab vähemalt ühe ooperi ja kõik nii edasi. Et kõik see teadmised muusikast aitasid ka siin kaasa. Ja kuigi noh, ma ütlesin esitlusel naljatoonis, mis seal salata, et nad kõik kolm ei ole mitte ainult komplitseeritud inimesed. Urmas Vardoja, Priit, aga ma ütlesin, et koostöö kolme hulluga lõppes positiivselt. Ja nad on tõepoolest kõik kolm ju fanaatikud oma professiooni fanaatikud ja ja tundes ka kõiki neid kolme täiesti, mõistan teie rolli raskust. Mul on tunne, et praegu et õnnelikud on kõik. Ja me oleme õnnelikud, sest et kirjastaja poolt võin ma ka nii-öelda, et selle raamatuga on meil võib-olla esimest korda nüüd õnnestunuks tõesti teha maailmaraamat kuni siiani need eelmised 12 raamatut olid meie enda arvates nagu eeltöö selleks, ehkki ütleme, kui me alustasime, siis Urmas Oti pleibek oli juba see latt, kuhu meil endal suuremas, aga õnnestus järele jõuda. Aga nüüd, maestro on veel kõrgemale seatud, latt. Nii et ma juba murelikult mõtlema, mis nüüd edasi saab. Et kas me ikka suudame ise endale pandud ülesandeid küllalt hästi täita. Aga me proovime ja oluline on mainida ka seda, et kirjastamine, mis tänapäeval on muidugi vaieldamatult läinud väga tehniliseks, kuna kogu tööjõu valmib lõpuks arvutit tal ja ja arvutid on sellised, mis hakkavad inimesest erinevalt mõtlema ja tihti väga vastutusrikkal hetkel arvuti veab sind siiski alt, sest tema maailm on kiretu ja ka meil juhtus see, nagu ma siin esitlusel pakkisin. Aga raamatu valmib ikkagi ja raamatu välimuses otsustab väga palju see jaga sisus, kes selle raamatu trükib. Mina olen korduvalt esitatud seda küsimust ajakirjanike poolt, et miks me trükime oma raamatuid Soomes Tamperes asuvas väikeses kojast, Tammer, paino ema, vastan sellele ka nüüd nii ja ja võib-olla teile kõige suurema seletuse annan, see on sellepärast nii, et kirjastamine, see on omaette filosoofia, mida peavad jagama kõik Need, kes löövad selle teksti arvutisse, need, kes seda kujundavad, need, kes toimetavad ja lõpuks need, kes trükivad ja sellele raamatule annavad välimuse. Ja Tammer paino üks omanikest ja juht härra Mika raci lainen, keda me ka siin esitlusel tänasime aplausiga on meie kirastusliku filosoofia jätkaja just sellisel viisil. Et ta vastab meie mõttemaailmale ja meie eesmärgil ja ta on üks meist. Ja ma usun, et täna temale on ka raamat nii kauni välimusega, sest ta tegi seda kaant ise ja isiklikult. Mida te tahaksite veel raamatule öelda nii-öelda emalikuks saatesõnaks? Minu? Mõte Eesti riigist ei ole lihtsalt, et Eesti riik on ainult Eesti vabariik. Ma olen mõelnud Eestist kui rahvusriigist ja rahvusriiki läbiv valgus ja tema alustugi on selles, et tema, need müürikivid on kultuuriga sillutatud. Ja see raamat Ma loodan, on üks neist vundamendi kividest mis esiteks seda rahvusriiki aitavad edasi arendada on nii kõrge lennuliselt öeldud, aga kui te soovite sellist lihtsamat saatesõna siis ma ütleks nii, et iga Eesti inimene, kes seda loeb, ta on ta on hõlpsasti mõistetav raamat ja ta on täis soojust ja päikesepaistet ja lõpuks on taga täis seda elamise, kunsti ja elamise õnne, mis alati sünnib läbi tegelikult traagika ja ja raskete katsumuste ja raske tavalise töö sünnib elamise õnn. Ja ma kujutan ette, et iga inimene, kes seda raamatut loeb et Eesti ja, ja teised inimesed jaga maestro Järvi muutuvad lähedasemaks ja meil on kergem elada, kui meil, on olemas sellised raamatud. Ja mõistagi sellised inimesed nagu Neeme Järvi. Ma väga tänan teid, Sirje Endre intervjuu eest ja loomulikult veelkord aitäh raamatu eest. Suur tänu intervjuu eest ja ma soovin raadio vahendusel head lugemist kõigile neile inimestele nendele koolipoistele ja tüdrukutele, sest et härra maestro järvi ju kingib Pärnumaa ja Setumaa kooli- ja rahvaraamatukogudele igale ühe oma eksemplari kokku 116 raamatut. Head lugemist. Ja taas kõlab Johannes Brahmsi muusika kolmas osa andante con, moto tekkiski mul originaalis kirjutatud klaverile ja keelpillidele oopus 25 ja Arnold Schönbergi poolt seatud suurele sümfooniaorkestrile. Dirigeerib Neeme Järvi, mängivad New Yorgi Filharmoonikute. Nüüd on siis see hetk pärast kontserti, kui, kui on ära läinud ka õnnitlejad ja Louis vaikinud New Yorki rahvas oma kodude poole teel. Neli õhtut järjest üks kava. See on omamoodi suur pähkel dirigendile ja orkestrile ja dirigendi keskmine suhetes. Ja ma hirmsasti tahakski kuulda kuidas teie järvi teete. Ühtlasema kava erinevatel õhtutel. Need õhtu teie olete. Teps mitte ühte nägu ja läheb asi huvitavaks teha. Ma olen ju harjunud tegema neid kontserte pidevalt juba siin Ameerikas, sellest ajast saadik, kui ma siia tulin. Nii et see ei ole mingisugune uudis. Võib-olla kõrvaltvaatajale, ja see on tõesti tundub imelikuna, et tehakse kavaga neli kuni viis kontserti. Aga muidugi, et ellu jääda ja et niisugune huvi siiski oleks muusikutes ja muusikute hulgas tähendab dirigendi ja orkestri vahel siis peab alati leiutama ja mõtlema välja midagi niisugust, mis ei tekkida niisugune olukord, et asi läheb mehaaniliseks klaasile, mehaaniliselt lihtsalt mängitakse nooti, dirigent dirigeerib, orkester mängib nooti, siis ei ole musitseerimine, see ei ole õige, õige tulemus. On vaja kogu aeg mõelda, aga ka spontaanselt teha midagi niisugust, mis mis paneb muusikut vaatama, mõtlema ja tegema. Ja muidugi selleks peavad olema vahendid, kuidas seda teed. Et orkester peab olema täiesti peos. Et kui sa teed midagi, siis siis orkester jälgib sind kohe nagu Haydni tegime kus iga noot ja iga iga tempo ja kõik nüansid võivad kohe samal ajal seal 100 protsenti muutuda, ilma et see kokkuleppeid, midagi. Ja muidugi peab asja huvitavaks üldse tegema. Muusika võib olla, missugune sa ise naudid seda, dirigent peab ise nautima muusikat, see on üks kõigepealt suur asi ja seda naudingut edasi anda orkestrile ja siis juba selle kaudu publikule. Nii et sa pead tunnetama, et publikule meeldib niisugune asi, mis sa teed või, või ei saanud päris aru sellest asjast. Ja kolmas asi on ka muidugi see, et harjumus teatavates kohtades, no mina Detroidis teha seda juba seitse aastat niimoodi pidevalt, aga siin on New York ja siis ma väga tihti ei ole olukord aastas või, või paar korda. Siis on nii, et sa pead siiski selle orkestriga loomu niuksed kontaktid, et ja sa suudad juba kohe algusest peale ja vahekorra luua, et nemad saavad sinust aru, sest nemad on harjunud oma peadirigendi ja oma stiiliga ja omaoodi mõtetega ja harjumustega. Et sa pead seda siis natuke ümber tegema vastavalt oma järgi. Ja see võtab natuke aega. Mõnel pool see üldse ei tööta, välja mõelda, siin läheb meil väga hästi, meil on haruldane kontakt. Ma vaatasin, proovi juskui, Haydni proovi tegite. Et see oligi õieti nägu, orkestri trillimine tähelepanelikuks, et noh, nad ei, tuimad ei oleksid ja iga hetk igaks asjaks valmis. No ja asi on ju selles, et esimene proov on alati niisugune, kus õpitakse nooti, kus mängitakse lihtsalt noodist maha, seda mis toob näite või dirigent, peab siiski endale looma mingisuguse niukse vastava võimaluse, et nad võiksid seda ka vastavalt teha. Sest nootide mängimisel raske asi, eriti Hainil see Hayden, see ei ole niimoodi, sa paned kohe maksimaalse tempo peale või kohe hakkad musitseerima, nii nagu sa tahad seal musitseeris protsess muuseas toimub muidugi algusest peale niikuinii. Ja minul droidi sarved niimoodi, see kontsert hakkab juba proovil peale, see on niisugune tore muusika tegemise aeg, see proov ka. Et see oleks mõnu ja et see oleks lõbu ja et see oleks üks muidugi samal ajal sa pead palju ära fikseerima kõik stressid ja nüansid ja, ja, ja kokkuleppima, mõningad kordamised ja asjad. Aga Sam kunagi ei lepi kokku igasugust Finesse edendava kontserdi jaoks. Üllatus, otsused peavad toimuma see üllatus muusikasse, see on kõige tähtsam asi. See on muidugi siin New Yorgi Filharmoonikute juures noh, kuidas öelda hea instrumendi peale mängimine, et kas on lemmikorkestreid siin Ameerikas, teil endal? No minul meeldib oma orkestriga rohkem Detroidi orkester. Ja, ja mul on see kõige rohkem ja nad on ka, ega see ei ole sugugi halvem orkestrit, ainult ühe koha peal Ameerika orkestrit tegelikult on kõik tugevad, võimekad orkestrid, aga, aga nad on erinevates kohtades ja erinevate harjumustega, aga muusikud on seal kõik väga kõrge professionaalid ja ja spetsiaalselt valitud. Muidugi traditsioonid on tähtsad ka. New Yorgis on küll väga pikki vanim orkester, nii et siin omad traditsioonid ja asub New Yorgis. Aga meil on nendega haruldane läbisaamine ja Detroit on mulle muidugi südamelähedasem ja mul on nendega kuidagi niisugune haruldane klapp sees juba seitse aastat, nii et nad on nagu täna New Yorgi Filharmoonikute ei tõusnud püsti, eks ole, tänuxepe ja suurema vahekorra niisugune noh plaksutavad, mul on see seitse aastat Detroidis siiamaani oma orkestriga käib see asi niisugune kuidas öelda hanimo, kuidas see on niisugune mesinädalad käivad kogu aeg, vot niisugune tunne peab kogu aeg olema, et rüüt ära üksteisele või ütle halvasti või inimlik vahekord olema hea ja muidugi musitseerimisest algab kõik, kui sa seda oskad teha ilusti siis muusikutel on vaja huvitavat elu, muusikat oli vaja lihtsalt töö tegemist või mingisugust ebaloogilist muusika tegemist, aga väga paljud dirigent on niuksed, kes teevad ebaloogiliselt tööd, siis on kuidagi vastukäiv sellele tavalisele loomulikule mõtlemisele, kuidas muusika tegelikult peab olema. Väga sageli hakatakse filosofeerima ja väga palju suuri probleeme tegema muusikast see tavaliselt siis, kui puuduvad tehnika, puuduvad võimalused lihtsalt jutustamiseks omavahel käte abil. Paar sõna selle viimase teose kohta. Brahms Schellenberg. Ja prantsuse ämbergi tänu sellele sönberkest tööliskolmekümne, seitsmendal aastasel ära Piano kvarteti niivõrd haruldaselt tehtud, minu meelest paljud krõmpsutavad nina, et kus niisugune asi, miks pärast niisugune asi vähemalt meil, dirigendid on võimalus seda ette kanda. Ja, ja see on tohutult efektne asigi publikule, ma arvan, see meeldib, kui seda hästi mängida. Kuidagi tohutu temperament peab olema tohutult ilus muusika on see kuld ja muusika nagu polaarse, muusika, kõik on kuldne muusika, seal parimat ei saa üldse midagi tahtagi. Nendel erialadel oli niisugune maist et midagi peab nagu rohkem laiemale rahvale näitama, kui ainult seda väikest kammermuusikat, mida teatakse väikestes saalides mängitakse vahetevahel Schwenbertegi palju akestratsioone. Semper tegi palju niisuguseid asju muidugi kah, et suuri asju tegid väikseks ja väikseid tegi suureks. Nii et seda asja tal oli palju, nendega oli palju tegemist, nii et ta oli oma muusika kirjutamine, tegeles teiste asjadega, Paavel nagu vene eriload kah oli, näiteks paljud Vereerinujad tegelesid rämpsuga osakoviat lasu noh need tegelased Borodiniga ja mussowskiga ja orkestreerinud need ja Šostakovitši orkestris terve mustaski oopereid ümber ja nagu oleks omal midagi teha. Aga nad leidsid, et see on vajalik asi natuke päästa ja paremaks teha. Asju. Neeme Järvi on maailmakodanik siiski üdini eestlane. Ta on maailma dirigent ja ometi eesti dirigent. Kõnekas on fakt, et tema juubelisünnipäeva tähistati kontsertidega Tartus ja Tallinnas ja Detroidis koguni kolme kontserdiga. Ja püüate Boris ka tänasel õhtul on ta Jöteboris oma pere keskel. Pilti Neeme Järvist täiendab meelsasti Kölni kõrgema muusikaülikooli professor, pianist Arbo Valdma. Saate lõpetab imekaunis ja fantaasiarikas Rando allatsin Karese presto Johannes Brahmsi kvarketist g-moll hoopis 25 Arnold Schönbergi orkestriseades. Ma pean ütlema, et ennekõike see on üks üks kohut tahad järk olemas ja muusika poole pööratud olemus ja eriliselt impulsiivne ja spontaanne loomus, mis, mis on niivõrd nüansseeritud, et ma arvan, et, Neeme Järvi üks põhilisi omadusi on, ta on alati valmis üllata kas värskusega ülemusega laiusega sügavusega ja ma arvan, et see üllatamiste üllatus on tema, eks omadusi, kuidas ta selleni on jõudnud. Vot seda ma küll ei tea. Sa ütled provokatsioonilises sõna, kuidas sa selleni on jõudnud ja ütlesid, et 25 või enam aastat lahutab eelmisest koos musitseerimises kas ta on muutunud, kas ta on täiuslikum, kui ta siis oli? Ma arvan, et, et see on nii keeruline küsimus, et selle sel küsimusel on kaks mütsi peas ja ta on niisugune teki sisse mähitud. Ma peaksin ütleb ainult seda, et minu seisukohalt ei ole teosed omandanud. Kangestunud või kondilist olekut ja mulle tundub, et et Neeme Järvi juures on samasugune protsess, ta, tal on teosed samamoodi värsked ja samamoodi värskelt täiuslikud, nagu nad olid 25 aasta eest, nii et selles mõttes ma arvan, et see suurem kunst ei ole mitte täiuseni jõudu, vaid, vaid veel värskemaks saada veel värskema silmaga näha seda, mis on muusikasse peidetud ja ma arvan, et sellel teel ta nii hull samme teinud kui, kui võiks arvata võib-olla et olen ka mina teinud, aga ma väga loodan, et ma olen seal täpselt sama palju samme teinud. Ühes niisuguses suunas muusikat värskelt.