Niiviisi palvega kõigekõrgema poole algas boksest festi esimene kontsert Nigulistes ning taas Eesti filharmoonia kammerkoor Tõnu Kaljuste ja Arvo Pärdi muusika mis sellelt muusikute koostuselt jõudnud juba kolmandale heliplaadile. Seekord hakkab bella muusika salvestatud. Siin klaastuksi poolt aasta tagasi Londonis. Festivali avakontsert oligi Arvo Pärdi autoriplaadi peatusesitluskontsertkavas Pärdi meie kuulaja jaoks. Tundmatut hakkab bella kooriloomingut nagu näiteks kahele koorile ja kahele orelile loodud staatuid minus, mis praegugi veel kõlab korralitel Ene Salumäe, Christopher Powers. Ja peatus Petronius mõlemad loodud Poloniasambetrooni basiilika 600.-ks aastapäevaks kolme aasta eest loodud Memento mori uue redaktsiooni saanud missa, sülaabika, jagantate doomino ning meile juba tuttav tavad solfedžo Depro fondis ja seitsemagnificat antifooni. Nagu ikka, tõeliselt heade kontsertide puhul ei mahtunud Nigulistes kaugeltki kõik soovijad, kuid kontsert oli tõeliselt hea, kantud tugevast vaimsest ja emotsionaalsest loengust. Enne kontserti esitleti plaati rahvusvahelisele pressile, kes tundis kõigepealt huvist Stu, kas eesti esitajad võivad helilooja arvates tuua tema muusika ettekandesse midagi uut? Nad toovad ka meie Kodumaa on üks imelik asi peab tema mõnda aega eemal olema, teda võib-olla paremini mõista. Tegelikult me kanname seda nagu endaga alati kaasas kodumaa nagu alateadvuses, nagu nagu emakeeli. Ja seda ei saa unustada. Küsimusele, kas helilooja on esitajatega alati ühel meelel või tekivad ka vaidlused teose ettevalmistamise käigus, vastas Arvo Pärt. Ja tekivad küll, aga targem annab järele. No ma arvan, et näiteks kui võtame sedasama, mis asünaamika kandsime seda avapärli, Rätte suri kolm aastat tagasi, kui ma esmakordselt Berliinis laulsime peol vaid ette kujutada, kui helilooja loonud teose pillidele orelile häältele, kuidas tal see teos sees kõlab. Ja nüüd tuleb üks inimeste hulk, kes laulatusele muusikalised häältekärakas, mis ei olnud alguses nii mõeldud. Ja, ja siis hakkas teostati edasi komponeed sellest hetkest peale. Minu meelest see kestis kõik need formaalsed Me veel peale plaadistused eile veel tegime uuendusi. Kuulame, mis asülaabikast kolme osa songdus agnostee, Iidee missa eest Suhtest vana polüfoonilise muusikaga rääkis Arvo Pärt. Kas see oli tegelikult? Nagu kui ma õppisin konservatooriumis ja pidin tegelema, panime sundkorras. Mul oli väga rasked olukorrad, tekkisid koolieksamite andmetega suured raskused. Ma olin õue häälestatud mingi teise laine. Ja siis, kui mu silmad avanesid sellele vanale muusikale, siis ma alles sain aru. Tõeliselt peitu. See oli aeg, kus Eestis algas õieti ka huvi vanamuusika vastu ja loodi vanamuusika ansambel Hortus musicus. Ei, me koos õppisime nagu seda muusikat. Kogu energia läks selle peale mõõta nuut. Seda oli väga raske teha. Ühest küljest koormus nagu välja Selgituseks stiili kohta ütles heliloojad, stiil kui sõna ei tähenda tema jaoks midagi kuid ta püüab teada saada, mis on muusika. See sõna või see valem. Niisamuti nagu. Ja alles hiljem, palju hiljem kui see, ei kui see vanemlik tekkisid, helilooja, heliloojate liidud, lambi firma. Vabandust, aga need asjad, kõik on kaduvad. Muusika ja ja muusikal on selles suhtes absoluutne prioriteet, samuti nagu kinni ei teinud. Ja muusika sünnib igal pool, tähendab õieti muusika muusikat, noppima seal marjad rasva. Kuulame Arvo Pärdi uuelt plaadilt peatus veel üht teost, see on kantate doomino. Maailma tuntuima eesti helilooja autoriõhtu kõrval Olivogsest festil ka päris noore eesti muusikat avalikkuse jaoks veel vähetuntud noore helilooja Tõnis Kaumani autoriõhtu. Kuigi kahtonis Kaumanil on juba rahvusvahelisi saavutusi kahe aasta eest siis ta Euroopa noorte heliloojate konkursi, mille korraldas kuulus orkester Academy of Martin inse Fields võistlustöödeks olid klaverikontsert ja pettus, preemiaks kandisse tuntud orkester ette Tõnis Kaumani teose nihilism mus kuulutus. Ja siiski Riidonis Kaumani autoriõhtu foksest žesti kavas. Paljudele üllatuseks. Küsitlesin heliloojat enne kontserti Rotermanni soolalaos. Kuidas sai alguse teie kontakt Tõnu Kaljuste ka ja kas selle autoriõhtu idee tuli temalt? Tuli küll ja tähendab kontakt. Seni algused on üks, üks teine projekt millest me alguses rääkisime ja see nüüd järgmisse aastasse ulatuv, loodame. No aga siis vahepeal ma viisin oma lugusid kuulata, siis tuli tuligi, see tuli väga äkiliselt, kõik see tuli väga äkiliselt, no see lugude kokku otsimine ettevalmistamine ja see oli, noh millal, millal see oli? Annan kuskil, see mõte tuli juulis ja kuskil noh, ta läks ikka selle, läheks hirmsa kiirusega kaheksa. Nii et see oli mulle ka üllatus. Aga no muidugi väga hea, hea üllatus. Kes või, või mis on vandeid põhiliselt kujundanud mõjutanud heliloojaks kujunemisel ja kas praegu on ka selliseid konkreetseid eeskujusid? No mõjusid tähendab, mõjusid on, muidugi, on on väga palju ümberringi ja, aga noh, asi, millega ma ise tegelen, rohkem on, on varajane muusika. Isanan sellel alal üks viis-kuuskümmend kontserti aastas, nii et et see on. Aga see mõjutab ka jällegi kuigi kaudselt, aga siiski või seda ma ei usu, et seda siin kuulda on, sellepärast et noote on väga palju ja looda sellised kiired. Aga mingil määral kindlasti ja, ja kindlasti Tšassist midagi. Kunagi mul oli, oli nagu selline suur Prokofjevi vaimustus, aga see on ainult üle ja see see mõju on lahustunud. Ma arvan niimoodi. Et seal täna enam nii konkreetselt kunagi oli see väga konkreetselt tunda. Nüüd enam nii ei ole. Päris. Singid küsida, et, et olete laulnud aastaid vanamuusikaansamblis. Kuid praegu on huviorbiidis kirjutada instrumentaalkoosseisudes eelkõige, et kuidas te seda ise kommenteerite? No laiskusega laiskusega teksti leidmine, see on alati, alati on nüüd järgmine järgmine teos või ülejärgmine teos tõenäoliselt tulebki juba juba koos vokaalosaga, aga selleks ma praegu täpsemalt ei, ei saa rääkida, see on kõik niisuguse projekti tasanditel on asjad. Aga, aga no ma arvan, et põhiliselt küll see, et, et pole nagu tegelikult pole ka olnud konkreetseid tellimusi sellelt alalt millegipärast nii et ikkagi sealt, kus tuleb tellimus, sinna tuleb kirjutada. Muidugi nii palju kui noh, niipalju kui nukuteatri näitlejad on laulnud vokaalmuusika Me ajame praegu juttu kontserdi eel mis, mis praegu on valdav, kas see ärevus selle kontserdi õnnestumise pärast või siiski rõõm, et selline asi täna üldse toimub? Praegusel hetkel on valdav siiski ärevus, kuna, kuna aga alati noh alati on üks proov puude alati on midagi, mis oleks veel, eks vaja poja läbi käia ja kuskilt veel võtta, aga noh, see on teada, et seda ei ole ei ole kunagi võimalik, nii et, et see noh kuigi, kuigi oma usaldan dirigent ja mängijad ja noh, et, et ega ma tean, et midagi hullu ei juhtu, aga lihtsalt on alati selline väike sabin on ikka sees. Aga noh, muidugi kaasa mõtlesin, et muidugi suur asi, et üldse noh see asi sai toimuma või saak toimub. Kuulame fragment yhtanis Kaumani teosest Michilistsimus, akuutus mängib Tallinna kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel. Et teie festivali kavas oli ka üks päris noore helilooja autoriõhtu Milliseid tähelepanekuid tekitades seda kava ette valmistades küpsetades kui kuulasin erinevad teosed erinevatelt heliloojatelt ja ja sain teada tema Kusjuures oli esimest korda siis, kui tema töötas Macintoshi esinduses, mul ka Mäkindus laptop ja ta oli seal kui selle kompuutri spetsialist. Ja siis ma hakkasin veidi huvi tundma, mis ta kirjutab ja siis ta andis mõningaid teoseid kuulata masina peale. Mul sel hetkel tekkis kohe niisugune väikeses sähvatus, vōi, seda tahaks teha. See oli siis koorimuusika. Ja nüüd, kui hiljem kokku saime ja ja pikemalt selle vestelda, siis mul tekkis lihtsalt sisemine tunne, et ma tahan taolist muusikat teha ja ma leidsin, et festivali puhul on see noh, Eesti Eesti omane siit nurgast, nurgast, keskpõrandale kokku, on niisugune hea idee ja kui esimene õhtub Pärdi puhul me oleme tõesti väga kaugel tema muusikast mõtlen Kaumani muusikast, siis siis teise päevaga ta andis nagu sellele Festivalil muusikute seisukoha pealt noh, võimaluse ennast teiste väärtusboonustega nagu. Kontakteeruda, aga põhiline, mille pärast ma temaga tegelen, mulle tundub ta lihtsalt siiras, aus ja ta imenäpust seda muusikat, vaid see on tema muusikalises mõtlemises orgaaniliselt olemas. Võib küll loetleda eeskujusid ja nii edasi, aga see, mis, mis mõte sellel on, kui inimesel asi tuleb südamest ja ta tahab seda niimoodi väljendada, siis selle jaoks peab olema võimalus antud, see publiku ette jõuab ja sellele tahtsin nagu kaasa aidata. Kas on huviorbiidis veel teisigi noori eesti heliloojaid? Ja muidugi muidugi meil on ridamisi on partitule kodus, mis pikemalt ootavad, aga ma ei kiirusta nende ette toomisega, sest sel protsessil peab olema siiski oma mingi kuidas öelda marinaadi aeg, et sa saad ise neid rahulikult õppida, et esiteks, teiseks, et nad tulevad õigel ajal õiges kohas välja, et inimestel on ka piisav tähelepanu helilooja jaoks, sest niisugused noh, kuidas öelda neid Eesti muusikaettekandeid lihtsalt, et pannakse kuhjaga kokku ühte kontserdile, et tuleb nii ja teised, mis omavahel nagu kokku ei sobi ja inimese mõttemaailma kuskil teise kandi peal parajasti, kui ta seda kuulab, seda, see on ju niivõrd tavaline meelsest. Siiski publik vajab häälestust enne igat erinevat kontsertide, ta tõepoolest, ta teab, mis mänguda kuulama tuleb või mis, mida ta sellest ootab ja ka seda, et noh et ei tekiks mingit eraldi eelarvamusi, nihilism, osakuutuse sa nagu viitas millelegi, aga noh, ma ma ei ütle, et meil see kontsert nii väga-väga hästi õnnestus, meil on endalegi ootamatult hakkas niisugune suur aktiivsus selle muusikaga sisse tulema, aga seal oli ka õnnestuma momente. Nii et ma arvan, et esiettekande või esimese kokkupuute kohta kontserdilaval, see oli küllaltki hea. Vox est festi kolmas kontsert tõi publikuni viis värsket teost neljalt heliloojalt. Tõsi küll, Erkki-Sven Tüüri teosed olid esiettekanded Eestis. Ehillerg ansambli tellimusel kirjutatud eksitaatia Atkonten plaanum. Kanti esmakordselt aasta tagasi Weilov Clamargani festivalil veel simaal ning David keeringase tellimusel kirjutatud tšellokontserdi esiettekanne toimus neljandal märtsil Luzanis. Teoson paar korda kõlanud juba ka daalias Paadoa kammerorkestriga ning seitsmeteistkümnendal oktoobril mängib David keeringas seda distafrozdropovitšile pühendatud rahvusvahelisel kroonbergi tšellofestivalil. Pärast Vox est festi ettekannet palusin teose kohta arvamust selle tellijalt ja esitaja David keeringaselt. Mulle meeldib see muusika, kuna selles on palju energiat ja noorusliku väljakutset. Olen väga palju mänginud muusikat, mis väljendab meie aja depressiivsust problemaatikat, mis heliloojad on toonud muusikasse. Meil on katastroofide, suurte üleelamiste muutuste aeg. Seepärast mulle meeldis mängida muusikat, kus ma ei pea nii palju üle elama, vaid võin osaleda meloodia ja rütmi tekkimises ja liikumises mis on väga kaasahaarav ja vitav. Samal ajal jätab see ruumi lüürikale ja kaasaelamisele. Mulle tundub, et selles muusikas võib tunda ka balti mere hingust. Siin on kõik komponendid, mis võivad pakkuda rahuldust nii kuulajale kui esitajale. Küsimusele koostöö kohta Tõnu Kaljuste ka vastase David keeringas. Suurepärane väga sümpaatne inimene, elav ja meeldiv muusik. Muusika ei tohi kunagi ei stuudios ega kontserdisaalis olla surnud, ta ei tohi olla liiga teaduslik. Muusika on just sel momendil olemas, kui teda lood. Seda on raske kinni püüda, see tuleb ja kaob. Põhimõtteliselt on see huvitav fenomen ja sellepärast mulle väga meeldivad inimesed, kes teevad muusikat elavalt ja kergelt nagu Tõnu Kaljuste. Kuulame fragmenti Sven Tüüri tšello kontserdist. Eesti filharmoonia kammerkoor ja Tallinna kammerorkester avasid hooaja nüüdismuusika eesti nüüdismuusika festivaliga. Nii võib öelda, pakkudes palju erinevaid ja uudseid teoseid, mis oli publikul väga põnev kuulata, aga mind huvitab see, kuidas. On muusika puhul see tunne, kui igavest päev on erinev kontsert, uued teosed, erinev kava. Kui kiiresti toimub see ümberlülitamine ja sisseelamine uude muusikasse, seda ettevalmistavat perioodi tagasi kerida on küllaltki huvitav, sest mõte töötab kindlasti rahulikumalt aeglasemalt kui sinu psühholoogia sel ajal, kus uusi teoseid omandad. Mul tuli see uue muusika omandamine päris suurel hulgal, sest enne seda festivalil Amsterdamis, kus oli just ühe uue teose, Robert Hepner karnevali laulud, ettevalmistus ja mis toimus ka heliloojaga koostöös. Alailma kiibitseisin kodus just neid eestile löövad partitule, nii et ma olin uue muusika keskel, aga kui on palju uusi ülesandeid ja väga erinevaid parditule, siis fantaasia lendab palju nagu vabamalt kui, kui sa ainult ühte-kahte asja teed, loomulikult muusikast, aga aga põhimõtteliselt see töömaht ei olnud midagi erilist, niisuguseid festivale ikka kollektiivid korraldavad siin-seal teevad muusikapäevi, et, et pühenduda hommikust õhtuni sellele mõne uue teose ettekandele ja siis saada nauding sellest ettekandest esimesest versioonist. Muusikute pidu selle sellest tõsises tähenduses, et sa saad uut pakkuda ja uuega ise fantaseerida, olla heliloojaga kontaktis ja nii edasi. Nii et see hooaja algus kindlasti Virgistus, muusikuid, ma arvan seda. Et te olete Pärdi puhul öelnud, et et iga teose puhul tuleb nagu nullist alustada, sellest eelmisest kogemusest ei ole nagu suurt kasu. Aga, aga kuidas on teiste heliloojate puhul, kui ma mõtlen siin konkreetselt, et suure esiettekannete kontserti, heliloojaid, näiteks tüüri räätsa Sumerat keda olete olen mänginud, igaühel on oma stiil. On küll Sumerat marineerisite juba kevadel, ta oli alguses meil eelmise hooajakavas, aga aga see valmimisprotsess oli nagu veidi pikem, kui me arvestasime ja selle tõttu me tegime ühe niisuguse kontroll lindistuse kevadel ja selle järel leppaval muutis partituuri erinevaid asi. Ja see, see oli nagu pikem protsess. Räätsa puhul oli konkreetne lepe, ta valmistab teose augusti keskpaigaks. Nii see ka toimus. Tema teos, üks kolm proovi ja tüüri tšellokontsert sai võib-olla veidi rohkem aega, sest sellel teosel on solist, kes on veidikese teises stiilist kui meie mängijad. Ta on suure lavakogemusega ja väga emotsionaalse mängumaneeriga tema oma isiksusega tõi selle tšellokontserdis uusi nüansse minu jaoks. Tüüri loomingus. Ja selle tõttu me tegime temaga kaks suurt. Et need olid teosed, mis väga ilusti haakusid omavahel, kuigi see esiettekannet kontsert oli jagatud nagu kaheksa esimeses pooles, minu jaoks oli see Fersi ja tüüri muusikaalged naguniisuguses tõsisemalt vooluses või ma ei ütle, ma jaotan muusikat tõsiseks, mitte tõsiseks, aga selle muusika enda sõnum oli veidi rahulikum, tasakaalustatuma sügavam. Teine pool oli rohkem festivalile suunatud niisugust pidu, muusikat. Ma arvan, et see oli nagu kontserdiselgroog ja Sumera teosele jo efektne festivali lõputeos Joya ja kõik ka, sest kahjuks küll ei trükitud ajakirjanduses ära, aga ma pühendasin selle lõpupaugu nendele inimestele, kes Lõuna-Eestis paugust ilma jääda. Sumera kontserthäältele ja instrumentidele esitasid Eesti filharmoonia kammerkoor ja Tallinna kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel. Miks jäi ette kandmata meelist FSC kooriteos? Ei olnud valmis ja ma ise tegin paar proovi iga iga festivali kontserdiga, nii et ettevalmistuskoori osa koormeister kooris ja nad tegid ka eraldi hääle, reha proov aga aga puudub väike kogemus kaasaegse muusikalaulmisel ja võib olla ka niisugune eelarvamusteta püüdmine ära teha kvaliteetselt, ilma selleta, et eks inimestel see niisugune paaniline vajadus hakata keskustel on see hea muusika val muusika. Interpreetide on see asi võib-olla siin kuskil mingisuguses võib-olla muusikahariduses mingisuguses asjas on ikka see kuulutav hoiak alati sees, et püütakse ikka nendele enne siis sisendada, kas on tegemist hea muusikaga või on halva muusikaga, kas on väärtuslikku või mitte väärtusliku muusikaga interpreetide kui on tegemist kutseliste muusikutega, nende esmane ülesanne on ilm enne seda, et hakata nüüd seda liigendama, heaks ja halvaks on see ära teha heal kõrgel tasemel. Ja seejärel, kui ta on selleks suuteline, siis tal on õigus öelda seda Nutlase meeldis või ei meeldinud, aga senikaua, kuni seda ei ole toimunud, senikaua ei saa seda öelda. Ja selles suhtes meil on üheksa arengumaad. Meie saade läheb eetrisse rahvusvahelisel muusikapäeval mal endale, sel päeval Chicagosse ütleme muusika jaoks on tõesti iga päev, on, on muusikapäev ja, ja muusikutegevus on suunatud kuulajale. Ma mõtlen, see muusikapäev ongi ehk mõeldud rohkem kuulaja jaoks. Mida te ütleksite meie kuulajale tänasele päeva puhul? No kuulake muusikat, just rahvusvahelist muusikat. Rahvusvahelise muusikapäeva olemasolu jõudis minuni alles siis, kui Neeme Järvi tegema viimased kontserdid kaheksakümnendatel aastatel, siin. Siis ma sain teada, et on olemas niisugune päev nagu rahvamuusikapäev. Ja see kontsert jäi täiesti kauaks meelde, sest see oli seotud poliitiliste pingetega ja see oli väga hea kontsert ja seal seal sai kuulda jälgaari marssi, mida poiste ahvalt laulisem. Ja sellest ajast peale ma arvan, meie muusika üldsusele hakkas päev meelde jääma, nii et Tallinnas on konkreetselt Neeme Järvi lahkumiskontserdiga. Ja no nüüd on igasugused tagasituleku kontserdid olnud ja muud erinevad ideed olnud, on olnud rahvusvahelised ülekanded sellelt esimese oktoobri kontserdilt. Nüüd on asi juba normaalsetes piirides, inimesed teavad selle päeva olemasolu ja võivad valida, mida nad kuulevad. Aga minule meenub sel päeval ikka Emery lahkumine. Tallinna kammerorkestri kammersoojendadele. Hooaega lõpetava festivalil lisapalaga tuleb esiettekanne kirjutanud Arvo Pärt. Sensa koola. Sabatants või järk sabata?