Tänan. Terve pika päeva jooksul arutatud kangelasi, küsimust kunstides. Ja nüüd oleme me siis jõudnud sellise kunsti juurde, mille nimi on muusika. Ja mina püstitasin selle küsimuse ja panin saatele pealkirja oma toimetajaõigusega lihtsalt. Kas muusika vajab kangelast? Seda arutama olen ma palunud Helju, Taugi, Leo Normeti ja Toomassiitoni. Vajab siis muusikakangelast. Vaevalt, et ta midagi vajab. Võime ainult ütelda niiviisi, et kangelasi võib-olla kahte viis, üks on kirjanduslik kangelane. Siis on tegemist programm muusikaga, heli poeemiga, näiteks. See on lihtsalt nii võrdsušeerine muusika, kuivõrd muusika lubav süžeed. Ta praktiliselt valib seal, ütleme, mingeid karaktereid või loodusmeeleolusid ja nii edasi välja seest ainult seda, mis talle on vastuvõetav ja edasiantav. Seal paratamatult tuleb mingisugune tegelane, kui võtta Richard Straussi, kes on väga rikas olnud igasugustest tüüpidest oma helipoimides toon Huani või võtame siis kiluulenshpeegeli. Üks asi võib ka niiviisi olla, aga teine kangelane, teine kangelane, ütleme kohe ära, see on niisugune kangelane, kes on nagu väljastpoolt peale surutud, keda nõutakse sugugi mitte kunstilistele kaalutlustel. Noh, võtke näiteks niisugune lugu, nagu oli seal, ütleme kaardivägi või midagi sellist, muidugi need inimesed kahtlemata uskusid sellesse, mida nad tegid, aga ei, oskonnatas nalja, ega seda meie täpselt ei tea, aga Neid tõsteti üles, vot ütleme kangelastena sellele tasemele, nagu siis olid Priscriptsioonid ettekirjutused. Ja selles mõttes on muidugi paratamatus, et meil küll anti väga palju välja meie idanaabri kirjutamisimega paratamatult suhtusid sellesse teatava eelarvamusega. Sellepärast et sa mõtled, kus kandis sind jälle õpetama ja noomima ja manitsema hakatakse. Ja hea meelega ei võtnud seda raamatut tähendab isegi mitte riiulil, sest riiulilt teda enam ei olnud. Muidugi, kui me võtame, et oleks olnud kõik kirjanikud nagu Bulgakov näiteks, eks oleks vot see pikk jutt mõeldud selleks, et sedasorti kangelast muusika ei vaja. Sellepärast et siis muusika lakkab olemast tõesti see kunst, millise Lamiinitada kujutleme, mida me temalt oota. Aga lähme siis neid ikka selle kangelase juurde, mis muusikas nagu on jah, mida ta vajab ja mida, mida võib-olla inimene ise vajab ja ane neiul on siin oma. Oma seisukoht. Mina usun, et suur hea õilis muusika ei tulegi ilma kangelased toime, see, millest me praegu rääkisime millest rääkis Leo Normet, on väga õigus selles kontseptsioonis, mida meisse on vähemasti püütud juurutada ja lõppude lõpuks on mõeldav, kui ühe noh, ütleme tinglikult öeldes noore kaardi Sul on kõva muusikamees, siis võib ta kirjutada nii, et see sellel hetkel meid ka haarab. Tähendab, me enam ei, ei ole konkreetses olustikus, vaid me näeme noori inimesi, kes armastavad oma elu millegi nimel ohverdavad. Kui me hakkame järele mõtlema, siis on muidugi asjad natuke teistmoodi, aga muusika ohtlik kunst, ta kannab meid, võtab meid oma turjale ja võime tema peal Väikse laevukesena sõita, ring ise ka aru andmata, kuhu me jõuame. Aga kui me vaatame ka Eesti ooperikunsti, siis on päris huvitav see positiivne kangelane, keda oli tarvis sellest mustvalge printsiibis. Positiivne kangelane, kelle ühes käes oli mõõk sõltumata sajandist ja teises käes või kaenlas, oli armastatu sõltumatu sõjandus ja kusjuures ei eraldage mitte väga palju haava Vikerlase näiteks kappi tasu leekidest. Ainult selle vahega, et ta selles esimeses tõsiseltvõetava eesti ooperis juba topsisse üsna peenikese psühholoogilise konflikti toob sisse juba selle, mida ooperitragöödia vajab. Kuidas on vaenlase armastamisega, kui vaenlane on väärikas inimene ja nii edasi ja nii edasi. Aga ma mõtleksin kangelast, Etti kahes plaanis on tavaks nimetada lihtsalt peaosaliste peaosalisi kangelasteks isegi siis, kui nad summagi kangelased ei ole noh, lihtsalt nagu peategelane on kangelane ja sinna mahub kogu romantiline Schuberti poolne lugu, see nõndanimetatud väike inimene, keda tema armastus, tema igatsus, tema unelm, tema loomingu vajadus õilistab ja ülendab ja tema silmaringi kuidagi nii elus avardab, et ta polegi enam äkki väike inimene. Ja seal on muidugi kogu romantiline suur kangelane, see kes vastandab ennast kogu maailmale. Mina ja maailm, mina, looja, kunstnik, keda ei mõisteta. Bayrondlik või Verlioosilikvi. Aga kõige suurem ja sügavam on siiski see kangelaslikkus kangelane olemine, mis tähendab millegi väga suure ja enesevälise eest ennast, ohverdamist, enese pühendamist, millelegi, see võib olla Beethoven, lik, mina ja maailm, inimkond, keda ma armastan ja keda ma kutsun üles armastama 11. Aga eelkõige on see Kristus ja tema lunastusohver ja muidugi ka tema ema Maarja seal risti all rohkem kursis sellega, mis on toimunud kaheksateistkümnendal-üheksateistkümnendal sajandil. Kuidas on kangelasega muusikas enne barokki? Mina arvan, et peame tähele panema, et siin see kangelase mõiste ja kangelase enese tunnetamine, enesest arusaamine on aegade jooksul väga palju muutunud. Ja mina usun, et sellist samamoodi ideaalkangelast on kujutanud iga ajastu muusika selles mõttes, et iga ajastu muusika on kuskilt maalt kandnud selle ajastu inimese enesetunnetust ja selle ajastu inimesi maailmatunnetust. Ja nii või teisiti on see inimene selle ajastu muusika keskel ja ju ta siis on selle muusikakangelane. Ja milline on olnud siis kiskaja või renessansi? Kangelane no enne ooperit rääkisime sellest, et romantiline kangelane vastandab ennast ennast maailmale, aga ma usun, et keskaegne inimene on tundnud ennast rohkem maailma loomuliku osana ühe jumala looduna. Ja ei ole püüdnud ennast eristada sellest ümbritsevast universumist nii teravalt. Ja kui me nüüd kuulanud Me erinevate aegade muusikat, siis meil võib tõesti esimesel pilgul jääda mulje, et muusika on muutunud nagu järjest isikukesksemaks või isiklik kuumaks. Jahni. Ma arvan, et tegu on siin. Põhiliselt siis inimese enesetunnetuse muutumisega läbi läbi aegade. Kas see, et ooper üldse tahtis tekkida, on järsku võib-olla sellesama ilming, et muusika tahtis oma kangelast korraga näha mitte ainult kuulda, vaid ka näha. No küllap vist et ooper tekkis barokiajastu hakul või õieti tekkis siis selle hilisrenessansi pessimismi ostu tulemusena. See on väga ilmekas barokk on üpris teatraalne ajastu ja loomulikult nüüd ooperikangelane, esindab ka oma ajastu inimest võib-olla kõige paremini. Ooperit me olime vähemalt Hortus esituses siin näinud hulga varasemaid teatraliseeritud selliseid vaatemänge lõpeta armsaid, kus meie ette tõepoolest kogu puhtuses tuuakse inimese vahekord aususe ja headusega ja jumalaga. See on kõik teatraalne ja selles on palju kangelaslikkust. Teda me ei peaks vist rääkima nii palju kangelasest muusikas, kes on ju olemas ja me võime teda ajast aega iseloomustada nii, nagu ta muutub, aga kangelaslikkus muusikas on natuke laiem mõiste, seal ei saa alati näpuga näidata, et see oleks noh, on selliseid heliloojaid, kes seal väga kangelaslikult, nii nagu ise kangelaslik Endel näiteks, eks ole, kes kes on väga vägevalt veendunud oma tões ja kellel on ka väga tõsine eetiline eesmärk kogu loomingus, nagu me teame. Kuigi võib-olla on asi selles, et tema ütles välja, et tema tahab inimesi paremaks teha kõik hiite välja, nad võivad ikka mõttest tegelikult elu kõige suurem kangelastegu, ma tahaksin öelda, on soov paremaks saada, täiustuda ja sündida inimesena enne seda, kui surra. Ma tahtsin seda ütelda jah, et näete, üks asi on kangelane, teine kangelaslikkus. Tähendab, ma enne ütlesin niiviisi, et kas muusika vajab kangelast ja siis ma mõtlesin siin loomulikult puhast instrumentaalmuusikat, mitu ooperit. Ooper on teine asi, ooper vajab igasuguseid tegelasi ja peategelane. Teda on hakatud nimetama kas just õigesti või mitte. Kangelas. Kas võib-olla sellepärast, et ooperi sünni ajal nad olid enamasti valitud noored isikud ja ülikondi eri antiin sellest on sulle kantud. Ja, ja muide, mis puutub ooperi sünniaega, ma ei ole päris kindel, et see on, aga mul on ikka kogu aeg niisugune mõte, et vaat kui siis Firenze kaamerata seal ütleme, alustas ooperitegemist ja enne seda arutamist kas see ei olnud ka, et nii-öelda ajastu vajadus, miks sellepärast et pärit, kus, ütleme soololaul, kus inimese tundemaailm selgemini esile pääses, ühe inimese tundev mäng, eks ole. Seda oli hädasti vaja, sest näiteks kasvõi Palestiina kõrval kellel on meist midagi palestiina muusika vastu, aga oli vaja ka teistsugust muusikat, kas mitte ainult üldistatud, eks ole, see koori kõla ei oleks, vaid oleks ka inimene kõigi oma inimlikud omadustega, olgu kui peale, et ta on rüütatud antiiksesse riietusesse. Kas siin ei vastandu või ei järgne mitte ideaal või heade ja siis see inimene, kes on küll paraku väga palju väiksem kui see üldistatud Aade, aga muidugi põnevane, kisub meid kaasa. Tegelikult on huvitav vaadata, kui pärast baroki mõtete klassitsismi yle mismoodi need kolm suurt niini klassikut Noh, kujutavad inimest nihukest põnevat või olulist inimest, eks ole, kui me vaatame Haydni aastaaegu loomises, tõepoolest kõlab inimese loomine konkreetset muusikas väga uhkelt. Ja see inimene aastaaegadest, kes on siis lihtne, tubli, aus. Meid köidab tema usaldust, tema loomulik vahekord loodusega, see maa mullal niuke lõhnalisus, see on kõik kuidagi ihaldusväärne 20. sajandi inimese jaoks. Ja siis on moodsat omadon Jomanniga, kelle seal kõik, kes on ehk kõige võrgutavam inimene üldse oma mitmekesisuses ja juba tuleb moodsertil sellele kangelasele, kes on ju ka küllaltki kahetavate inimlike väärtustega peale kõige muu. Niisugune väike antikangelane Leporello, kes tahab olla härra, võiks öelda peaaegu niuke varase sotsialismi esindaja, tahan ise olla härra. Reid, pidada kaugeltki mitte hoolitseda teiste teenrite heaolu eest, vaid vaadata, kuidas Don Giovanni tema hobuse järgi jookseb vihmavarjuta, vihma käes seisab ja siis tuleb Beethoven ja vot tema võtab asja kokku. Tema on siis niisugune revolutsiooni mees, aga ta ei tea, mida revolutsioon võib teha. Jah, paistab küll sellepärast, eks ole, ta alguses lootis, et kannab foolium teibi revolutsiooni, see kuulus lugu, kui ta oma Eroikad tahtis Napoleonile pühendada, kujutas ette, et see on tõesti nii, et vot nüüd on see kangelase heroiline muusikaga, siis ta pettus selles. Võib-olla peaks rääkima, keda on kangelaseks või kange, mida on kangelaslikkusega peetud siis mida meie peale? Kangelase idee on ainult üks, eks ole, see on tõesti, noh, ma kujutan ette, et kangelane on ikkagi kõigepealt antiikse päritoluga ja tänapäeval meie peame kangelaseks inimest, kellel ei puudu kahtlemata ka inimlikud nõrkused. Aga kes siiski nende nõrkuste kiuste püüab teostada oma elu eesmärki, maisi küttle, mitte ideaali, vaid elu eesmärki, see võib ka ideaal olla. Need kangelasliku, siis peab olema eneseületamist kindlasti. Sest et oleks väga vilets piirata kangelaslikkust nii muusikas kui väljaspool muusikas selle tegeva kangelaslikkusega, mille puhul ka on väga oluline, mille nimel võideldakse, mille nimel surrakse, millele ennast ohverdatakse. See on üks väga valus 20. sajandini. Küsimus mulle tunne, kas ei ole võimalik veel mingisugune teist laadne kangelaslikkus? Tähendab see on küll kangelaslik kui peategelane pürgib mingisuguse ideaali poole, aga see on omamoodi kodanlik või ka omamoodi antiikmõtlemisest pärit. Edu või saavutuse taotlemine, aga mul on tunne, et näiteks barokiajakangelane ei püüa midagi saavutada, vaid tema kangelastegu on eelkõige inimliku olemise äratundmine. Inimliku. Selle kõige sügavama inimliku äratundmine ja põhjali läbielamine. Ja ka see on kangelaslik, sest et. Ta tajub seda inimlikku traagiliselt väga valusalt. Ta elab selles inimlikus läbi kõige sügavamat valu ja kannatust võib-olla just selle läbida tunneb üldse inimlikku olemust. Aga kas see on staatiline või dünaamiline protsess? Arvesse ei olegi tegevuse kangelaslikkus ja ja kuidagi naisena ja vaimne kangelaslikkus isegi hoiaku, suhtumise, suhtumise ja. Ja ma arvan, et see barokiajakangelane ja barokkooperikangelane on üsna staatiline. Tõesti, ta ei muutu eriti loo jooksul. Ta püüab nagu üheoleku sügavust tabada, sügavust, maitsta. Aga seal on suured kangelase kultuse harrastajad nagu listi Wagner üks, noh, ütleme piirdub ikka enam-vähem inimlike tegelastega, kuigi kaugetega ja kättesaamatute ka, olgu nad ajaloos või loomingus, aga vaatner läheb lauset, et ta ei tule toime enam inimeste inimestest tegelastega. Kõik see on ju uhke suuresti ideedraamamuusikas ja ma usun, et selle väljenduseks konkreetselt muusikas, helis, helis kuuldamas on see inimese hääl on orkestrisse läinud, ta pole enam see valitsev orkestri üle, vaid ta on üks liin orkestris. Väga keerukas orkestris. Aga varasemas kuidagiviisi valitses asja inimlik pool, noh mingi Zoegantaabile. Ükskõik millises ooperis. Temaga üheaegselt valmis prantsuse lüüriline ooper, näiteks paak näriga ühe ahel ja Verdi kes siiski natukene läks ka juba šeik spiri poole ja sinnapoole kaldus, nii et siin olid ka väga mitmesugused tendentsid, selle perioodi joon päris. Jah, ja vot näe ja mis puutub kangelasest, no võtame veel ka mussowski poriskuda, noh see on ka, eks ole, omamoodi ka ooperiilma ühegi sõna tõsises mõttes kangelased, kuid. Kas me nimetame Boris Kodonovic kangelaseks? See on kokkuleppeline, mingil määral nimetame, olen meie praeguses kontekstis ta ei oleks kanu, loomulikult tähendab asi läheb huka ikkagi romantismi peale, tegelikult kui Veeber toob, eks ole, oma maksi, kes on väga tore, tubli meesnõid küttis, eks ole, ja ja kes ei saa muidu hakkama, kui pöördub kurja poole ja müüb hinge ära, see kolm tilka verd on see valik, mis on meie ees eriti meie sajandil ja meie riigis päevast päeva mingi ees olnud. Ja me oleme praegu olukorras, kus meile tundub, et noh, ma olen kolm tilka verd andnud, nüüd ma räägin teist juttu ja siis on need kolm tilka verd tagasi. Ja me ei ole otsustaja, et kas saab tagasi või ei, aga oht on, et isa kas sai, aga temagi ei saanud oma kaatet kätte kohe. Vaid talle anti üks päris kena paranemisaeg ja järelemõtlemisaega, enne kui ta uuesti oleks jalad alla saanud ja sellest peale läheb lahti see, kas anda ennast kurjale või mitte, anda ennast kurjale, müüa ennast maha või ei, maaler pürgib üles kogu selle maailma marssimiste segaduse seest. Šostakovitši vaat seal tuleb üks teine kangelane, sealt tuleb see kloonlik kangelane, Chaplindlik traagika tuleb sinna juurde kuskile, mina väändunud näoga surmani piinatud, ahistatud, võimetu vastu astuma. Suur looja. Väike inimene, üks ilusamaid traagika vorme. Minu silmis Exprisseanistlik kangelane Parexin Lans, kui suht sellepärast ta on, eks ole, see on tüüpiline linlase nihestunud hingeelu, mis ekspressionismi olemuse aluseks. Jaa, Chaplin näitab seda paremini kui keegi muu, vot mõtleme kasvõi sellele episoodile filmist moodsad ajad, kui ta kusagil tehase streigib ühtegi detaili ja läheb välja tänavale, triik seda mõttes edasi, teeb veel sisse juurdunud liigutuse, see näitab inimese automatiseerumist. Nii nagu tema kõnnak, Jonautomaadik, õnne. Inimese rõõmu pühendumist kui mõelda kasvõi Šostakovitši Viieteistkümnenda legi sümfoonia-le tema elu lõpus kus on tõsidus ja kus on rõõm. Rõõm on üsna kohutav, mõnikord tõsidus kuidagiviisi sisemiselt rõõmsam, kui see meie kruvikese. Kruvikene väga õige sõna, jah, seda kunagi kuulutati välja, oldi õnnelik olla kruvikene. Mina arvan, et kangelane on ju ikka olnud mingisuguse suure süsteemi osa ja, ja kruvid ja kui soovite, eks ju, aga vahe on lihtsalt selles, millise süsteemi osa olla äge, määrab asja ja, ja ma arvan, et kui me peame võib-olla esimesel pilgul kangelaseks peaasjalikult seda romantismiajastu inimest, kes on suveräänne isiksus ja ja vastandab ennast maailmale, siis see, tema suveräänsus on ju tegelikult ainult suur illusioon, tema. Ta lihtsalt toidab ennast sellest suveräänsuse illusioonist. Aga tegelikult on ta ju samuti millegi kruvike, tähendab võib-olla rahvuse tööriist või võib-olla mingisuguse riikliku tiimitööriist, aga võib olla ka jumala tööriist, nii nagu näiteks on seda keskaegne inimene. Ja kui keskaegne inimene ei tunneta ennast indiviidina, nii nagu meie oleme võib-olla seda harjunud mõtlema siis jumala tööriistaks olemine ei ole talle ometigi ju mitte alandav, vaid see on kõige suurem ülendus, mis võib inimesele osaks saada olla kõige täiuslikuma looja, kõige täiuslikum loodu. Ja kui nüüd see inimene oma kunstiloomingus Meie pilgu jaoks väljendab võib olla Universumi harmoonia korrapära, siis ta tegelikult ju väljendab ka iseennast, väljendab seda harmooniat, mille osaks ta ennast peab. Nii nagu augustiteenusest saati juba keskaegne mõtlemine. Peab jumala otsimist, ka iseeneseotsimiseks ja iseenese leidmine ei ole võimalik ilma jumala leidmiseta, täpselt ka vastupidi. No kuidas siis Kristuse kujuga nii ülimalt individuaalne, ainuke üldse kordumatud on? Paljudes sündmustes on paralleele ajaloos ja ometi isegi kui me mõtleme kujutavat kunsti, on hämmastav see, et kuigi keegi pole kunagi Kristust näinud, tähendab, see oli väga ammu ja väga piiratud maa-alal siis me tunneme Kristuse kuju kujutavas kunstis kohe ära. Nonii, ma ei tea, millest kohe teame, et Watson, kristus muusikas see asi nii lihtne ei ole, aga mille poolest sinu arvates nüüd muusikas see kõige noh, võiks öelda kangelaslikku kangelane, see kõige alandlikum, kõige enam ennastohverdav kangelane on siis kangelaslik või teistmoodi, kangelaslik kui kõik teised. Kristuse kuju on kindlasti täpselt selline, nagu iga inimene ennast tajub niidada Juka Kristust. Nii nagu näiteks barokiaja kristus on peaaegu alati kannatav Kristus ja nii nagu renessansiajastu kristus on pigem triumfeeriv ja võidutseb ja võib-olla ka võitlev, isegi. Astub kristus võib olla isiklikult teatraalse kangelasena esile jälle just barokis. Aga kui me vaatame, millisena teda seal kujutatakse no näiteks kas või Bachi puhul võiks see kujutusviis olla ju kõige kontsentreeritum. Me ei näe ju tegelikult Bachibassioonides mitte Kristust kui kangelast, vaid me näeme, et kangelaseks on pigem inimene kui niisugune inimlik kannatus. Püüab lõpuni näidata inimlikkust, Kuu kannatuse sügavust ja, või neid võimalusi, mis on selles ja vaadake, kui suur vahe on nüüd näiteks endale iga, kes, kes näitab meile tõesti järsku ühte ühte isikut, ütleme, rahvajuhti. Minema küsimusega pürgingine barokieelsesse perioodi, kui sealt saaks ka mingi sellise näite sest ta rocki on meil siin kõlanud ja me olime kuulanud tihti, kui teiste passioonid käivad läbi meie muusikaelu siin ja messiasi, aga kuidas on varasemaga Momendiks on need enne, kui nüüd vastustele tuletaksin niisugust asja meelde šartri katedraal. Saartlik katedraal on üks elurõõmsamaid värvikamaid, kevadisi maid, helgemaid katedraale, mis on pühendatud loomulikult niitsi marjale. Tähendab sellest katedraalist õhkub kannatust või õhkub igal hetkel helgust elu, elu, sära, päikest. Ja ka see on väga elurõõmsaajastu loomi eel Jarok, sest et barokk on sellega võrreldes väga pessimistlik ja väga nagu elust põgeneb. Ma arvan, et see, et me näeme barokiajastul põhiliselt hiilgavaid pidustusi ja näeme, et osa inimesi on ju lausa pühendunud ainult pidude pidamisele. See ei ole ju lõpuks, et elu nautimine ja pidutsemine selles mõttes, mida meie oleme siin millega meie oleme harjunud, aga see on omamoodi rituaalne elust, põgenemine. See pidutsemine on tarvilik selleks, et mitte tajuda elu tegelikku mõttetust, elu tegelikku, absurdi, tühisust. Seda, et elu on tegelikult ainult üks vari. Nii nagu paskaal ütleb, et jätke kuningas hetkeks üksinda, tehke nii, et tema ümber ei oleks ühtegi, kes tema meelt lahutaks, kes tema meeli köidaks. Ja ta hakkab mõtlema oma olemise üle ja ta leiab, et ta on tavaline inimene kõigi oma lõputute hädadega. Ja selleks, et Ta ei saaks sellele mõttele tulla, on vaja teda kogu aeg köit. Vältida mõtet surmast, võib-olla sellepärast on ka meie aeg küll kahjuks väga palju odavamal ja labasemal tasemel noh, pidanud pidusid või ülistanud oma aega selleks ka, et viia mõtteid eemale sellest kõige tõsisemast. Elu ja surm on barokis olnud väga lähedal ja inimene on oma ihus rõõmus olnud ja särav ja õitsev ja no kõik see karikas käes, need kaunid lihavad naised, mille puhul sa tunned, kuidas elu tuksub. Kuuldavalt peaaegu ja sealsamas kõrval surm, see luukere, eks ole. Ja see ei ole mitte isegi ainult selleks, et vältida mõtet surmast, vaid vältida mõtet sellest, et surm ongi ainus tõeline reaalsus siin elus. See on omamoodi tühjuse kartus või see hirm vaakumi. Ja samas selle väga küllusliku pidutseva kunsti, ütleme ka pidu muusika kõrval on ju muusika, mis nutab, mis püüab ammutada kõike inimlik, kui just sellest kannatusest sellest inimliku olemise tühisuse tunnetamisest, see on, see on nagu omamoodi vastanud sellele sellele ülipidulikule ja toretsevale kunstil. Ja see toretsev kunst saab ka hoopis teise valguse. Ja kõik see, mis on helge ja rõõmus, nagu siin oli juttu, kas sellest katedraalist väga paljudest väga rõõmsatest kujunditest igasugustes kunstides, ka muusikas, siis tõeline rõõm on siiski midagi, mis on tulnud pärast kannatust läbi kannatatult. Et seda ei tohi unustada, et ka Saatri katedraali eel käib juba lunastuse ohver ära, tähendab siis on uus ja teine rõõm. Ja siis on olemas üks väike pealiskaudne rõõm mis võib noore inimese puhul väga ehtne olla. Keskealise puhul juba kipub minema natuke petlikuks, eriti ennast pekaks kärarikkaks seda kärarikkam, mida rohkem on vaja ennast petta. Kas te võiksite mulle öelda, milline on kangelane kangelaslikkus meie praeguses eesti muusikas? Ma just seda küsimuse pooled hakkasingi tüürima mõttes, tähendab ma mõtlesin Mart saareni järsk. Ja mõtlesin ka Heino Ellerile, mille poolest? Vaadake, Nad olid tüüpilised eestlased oma olemuselt ja oma kodumaa armastusel de kõigelt, eks ole, nemad ei teinud hümni ega hümnilaadseid koorilaule. Nad väljendasid end teisiti, näiteks Mart Saar ja noh, võib-olla ta siin-seal ainult tegi väikese niisuguse möönduse, kirjutas ilusa Isamaa laulu. No väga tore, et ta seda tegi, aga tüüpilisem temal on hoopis põhjavaimu hoiak, eks ole. Ja näete, vot see ongi see moment, mis on, võiks olla eestlase jaoks individuaal näha jumalust, näha kodumaad, näha kõike läbi looduse. Ma usun, et eestlase jaoks isegi religioon on loominguline nähtus. See tähendab loominguline, selles mõttes, et igaüks loob ise omale oma pildi kõigest sellest, eks ole, aga tihtipeale ta väljendab seda ikkagi mitte ilusates sõnades, ega ta ei filosofeeriselega olla, vaid annab seda läbi kõige tüüpilisemad, mis eestlasel anda oli läbi oma kodumaise looduse. Ja siia ulatuvad juured veel kaugele 5000 aastat, võib-olla veel rohkem aastaid, kui kaua meie siin maa peal elame eestlastena. Et kangelaseks oli olla mitte inimene, vaid inimene ja looduskohust. Inimene oli osakeni loodusest, vaat see on meie ürgusu olemas. Ja ma ei arva, et see väga palju räägiks risti vastu ka ristiusule. Et inimene on osakene, millegistki. Ja siin me võime näha igasugust viisi kangelaslikkust, eks ole, noh, võtame kalevipoja, võtame Kalevala, leiame sealt episoode, mida me võime kangelaslik, eks ole, ja nii edasi. Samal ajal, mis mulle kangesti meeldib, on väina mehise kuju Kalevalas kes keda näidatud imlikuna teinekord teinekord väga kangemehena ja ta osaleb ka samba ära varastamises lohi käes ja võitleb seal selle eest ja nii edasi ja samaaegselt oskab ta oma kandlega olla tõesti kangelane. Et vabandust, kui nüüd see mõte natukene segasena võib paista, aga ma tahaks uskuda, et eks ole Proditseerituna see kangelaslikkuse vajadus inimese ja looduse vahekorral, inimese seotusele loodusega, me leiame siin veel palju motiive, mida, mida me võime noh, de esile tuua ka, kui soovite, kangelaslikkuse kusjuures kangelane kõige selle juures on võib-olla tõesti inimene, siis ta võib ka staatiliselt olla, nii nagu oli barokkkangelane, nagu meil praegu juttu oli. Kuid ka dünaamiline samaaegselt, eks ole, sest ka oma staatikas on dünaamiline. Sest meil oli ka jutata, püüdleb tonnini. Püüdlemine on ka mingisugune dünaamiline tegevust ka staatika piirides. Nii et vot kujutlusi ühesõnaga rahvuslikust olemusest ja meie rahvuslikkusest kangelaslikkust ja see kehastab ka meie muusikas, sest seda on väga hea kehastada muusiks. On seal on muidugi ka suurte ja väikeste rahvaste vahekordadest, kui me mõtleme suurtele rahvastele, siis me näeme, et sellises kangelaslikkuse avalduses lihtsas kangelaslikku limit aktiivses kangelaslikkus avalduses muusikas on näiteks Ameerika muusika Nõukogude muusika väga lähedal, see mingisugune oodliku sümnelisus nagu seal väga lõbusas tuli Los Angelese olümpiamängudel 100 klaverit, nagu meil kunagi öeldi, miks kaheksa meest oksteta paneme sadama Stocteti, meil on suured võimalused ja meie oleme nii väikesed, et noh, ega me lärmiga ei kinnita midagi, kuigi meie selle tõttu oleme vait ja kuulata loodust, see on nagu õigus küll. Aga ma küsisin selles mõttes, et, et küsida, mis praegu sünnib eesti muusikas, sest mulle tundub, et praegused noored mehed on valinud ühe natuke teist tüüpi-d mis ei lähe loodusest küll eemale. Aga mis väga selgelt suundub läbi looduse võib-olla ülespoole kus tähistaevas näib väga olulist rolli mängivad ka ülekantud mõttes, mitte üksi otseses mõttes, nagu Sisaski lugudes. No aga mõtleme ka Kristjan Raual tema inimesele ja taevalaotusel. Sina oled ise noormees, Toomas. Ja need mehed, sinu eakaaslased. Mida sa ütled kangelaslikkuse kohta praeguses Eesti loomingus? Muusika loomingust? See meile ette kirjutatud kangelane, mida on ju ka varem eesti muusikas sisse poogitud, see on osutunud ju selliseks omamoodi kurvaks absurdikangelaseks. Ja võib-olla nende noorte meeste loomingus on ka seda Teatud absurditaju teisel kujul, kui kunagi varem. Ma ei tea, võib-olla vanematel kuulajatele seda hoopis kergem hinnata, kui minul sama põllul. Kuna seltsis, kui vaadata noori mehi 30 aastat tagasi, eks ole, tuli väga vägev põlvkond, noh niisugune praeguste eks ole, 60-le lähenevate inimeste põlvkond ja eesotsas Tambergi Concerto krossoga, eks ole, tuli senine noor, kes ei olnud enam endine, päris kangelane, aga ta oli rõõmsalt tegutseb mammid ja ta ei olnud nii väga käsualune, kuigi pigem võiks öelda, et ta käsu alt tuli välja natuke sa ise omapead tegutseda ja ta oli väga reibas ja hakkav võrreldes 40.-te ja 50.-te aastate esimese poole kangelasega, nii ülekantud mõttes vaat nendega võrreldes ja räätsa orkestri kontserdiga ja kogu selle tegelikult barokliku rühikuse motoorikaga ja maailma ümbertegemise sooviga on praegused eesti noored tolle eelmise põlvkonna poolt vaadates nagu või Sisask või eespere ikka üsna erinevad. Filiaalid on ikka väga muutunud. Võib-olla vahest meile tundub, et selle 50.-te lõpu ja 60.-te alguse niukses neoklassitsistlikus suunas, et seal on tegu meil mingi paruki eeskujuga, tegelikult mulle tundub see praegune põlvkond väga palju baroklikum. Vanad ei stiliseeri küll midagi, aga oma vaimus. See neoklassitsism, tema kangelane on ikkagi see 18. sajandi ideaalse tegutsev inimene. Ja see maapealne aktiivsus on tema, tema element. Aga mina arvan, et selles uuemas loomingus on see tegutsev kangelane pisut taandunud ja mõte on suunatud rohkem olemise probleemidele üldse. Tähendab mõtte suundub rohkem vertikaali, pidi sinna kõrgusse ja sinna sügavusse aga mitte mööda maad. No kahtlemata Pärdi mõju on tänapäeva eesti muusikale vägagi suur, Pärdi puhul meie olemegi sellega rinnutsi, mida me nimetame seisundi muusikaks. Sellepärast, eks ole ta tavaliselt ühe numbri või, või ühe osa piirides hoiab alal väga kindlalt ühti meeleolu, aga ma võtan näiteks kasvõi tema Johannes passiooni sinna tervenisti nagu ühest meeleolust see asi kantud. Ja vaat see selline seisund, muusikat, iseloom, mõtlesin kandunud edasi küllaltki palju meie tänapäeva muusikale ja tavaline seisundimuusika. Kuidagi ei kujuta selle juures kangelast. Tähendab, eks ole, kui noh, on ma kujutan ette millelegi suunatud noh, jällegi, eks ole niisugune püüdlus. Vaat siis võib-olla nii-öelda noh, kangelane eemal Antsiga võetud kangelane. Aga niiskust ütleme kangelase karakterit muidugi, seisundi muusikas me naljalt ei leia. Karakter on üks tüüpsõna 18. sajandi kunsti juures ja muusika juures ka ja sealt saab alguse see muusikalise teema uutmoodi käsitlemine. Paljudes keeltes nimetatakse ka teemat subjektiks lausa. Me räägime siin parim muusikast ja tekstiga muusikast nagu rohkem kui instrumentaalmuusikas. Aga ometi oma aja inimene elab ju ka näiteks klassikalises foonias ja Mozarti sümfoonia on on täpselt sama samuti draama kui tema oopergi. Ainult et me ei pruugi seda draamat nii täpselt nagu ümber jutustada. Niisugust karakterite muidugi tänapäeva seisundi muusikas. Aga seda ei ole ka ju varasemas muusikas. Kas ei ole see kangelane, eks ikka see, seesama inimene, kes seda seisundit püüab ammendada? Ja kas seal ei ole üks asi veel, Pärt peab kõige vajalikum akese paremaks tundeks, mille poole inimene võiks ennast suunata alandlikkust. Kune meie, kui rahvas oleme olnud väga jõuliselt ja jõhkralt alandatud, siis meil on sõna alandlik olemine noh, peaaegu tabu või piinlik öelda, kuigi kuna kõik on alandlikud ja vot siis neile nad pea püsti kinnitavad, et kõike muud, aga alandlik ma ei ole. Ei, ma ei ole oma mehele või või oma õpetajale, ülemusele või ülemus oma ülemusele hoolikalt olles muidugi, aga see alandlikkus on muidugi hoopis teine, mille poole nagu tahaks meid oma muusikaga viia. Pärt, ja see alandlikkus ja mitte alandatud olekuid just nimelt ülendatud õnnistatud alandlikkus ja armastus inimeste vastu. Noh, see on vist kangelasmeelse, mille puhul ei olnud, see inimene on võimeline vähemalt oma vaimus liikuma. Me kuulasime siin Pärti autorikontserti möödunud hooajal siis väga paljud rääkisid lummatud olemisest ja vapustatud olemisest ja kui sa mõtled, et vaikset muusikat suhteliselt väheste nootidega noh, kõige selle kõrval, mis me kuuleme puuri kontraste palju pill mängib väga palju mitmekihiline muusika helistamisega lähtus minemist teise lähtuse hoopiski raputas kogu seda Eesti muusikat 25 aastat tagasi piss kõvasti. Siis tema tee, mil määral on mitte üksi helilooja-d, vaid isegi inimene olemise tee, ma ei mõtle tema isikliku elu, see pole meie asi ja me ei tea sellest. Ma mõtlen teda kui loovat inimest, kes on väga tegutseva aktiivse noore mehena tänud, ei jõudnud nüüd väga heasse küpsesse 50 aastase ikka. Ja kui võib-olla noorematele kuulajatele võib meie jutus jääda ühekülgne mulje sellest kangelaslikku, sest kui nemad on siiski veel vaimu või terasest relvamehed siis küllap neid ootavad need päev päevased valikud ka selle teise sügavama kangelaslikkuse poole. Ma tahaksingi öelda, et seda alandlikkus nagu sina siin nimetasid inimsuseosana, seda võiksime me vaadata, ma tahaks just rõhutada, et see on lihtsalt üks täiuse uus tasand. Inimese täiuse sisemise täiusetasand. Teistsugune kangelane näiteks 18. 19. sajandi kangelane nimelt ei ole alandlik ja nüüdse protestimeelsus saab nagu teised teised mõõtmed meie ajal ja kui nüüd näiteks part jõuab alandlikkuse kaudu selle armastuseni, kas see siis ei ole suurim kangelaslikkus, milleni inimene võib võib jõuda, see on ju ometigi ka eesmärgi saavutamine, see on ka ameti muutumine. Mingisuguse täiuslikkuse saavutamine ilma sealjuures võib-olla isegi midagi konkreetselt tehes. Jah, kui palju aega on kangelane tahtnud midagi endale saada. Armastatud ka, kui sina mind ei armasta, Ma pean su saama ja kui ma ei saa, ma tapan sinu. Või tapan, keda sina armastad. Ja ma tahan võimu saada, ma tahan olla rikas peremees, Ma olen Herman, ma lähen hulluks, eks ole, ma lasen minna Liisel surma selle asemel, et võta tal käest kinni näiteks. Ja see on alati olnud midagi Enda jaoks siiski väga hulga aega muusikaajaloos ja selles mõttes anda, jagada, imetleda, tänulik, olla. See on muusikas küll see, mida me väga vajame ja see kangelaslikkus on ehk meie aja niisugune täht kauge tähe valgus. Tulime kolmanda liigi kangelaslikkus õiguresest senini, eks ole, eksisteeris missugune kangelane, antiikkangelane. Siis, eks ole, nüüd me räägime karakter, kangelasest, mis on muidu väga omane ka 20. sajandi muusikalisest 20. sajandi muusikas on individualiseerimine, omatogee saab, nii ma eks ole, mis on täiesti ja ja vot näete, nüüd tuleb sellele vot karakter kangelaslikusele vastuvõtt, just niisugune meditatiivne kangelane. Seisundimuusikakangelane, noh, ja kui me seda nimetame, kangelane, ainult et kas nüüd vot just see sõna kangelane enam on omal kohal näiteks, eks ole, alandlikkuse momente, kangelaslikkuse moment, kas nad sinus Tuvad, aga miks mitte näiteks Pärt alustas oma uut perioodi ja ühe väga tähelepanuväärse teosega laul armastatule ja selle tekstid olid pärit gruusia kangelaseeposes. Kangelane tiigrinahas. Ja ja sellistes tekstides, nii nagu üldse keskaegsetes tekstides on seda inimese armastamise võimet ja alandlikku olemise võimet käsitletudki. Kui tema suurimad kangelaslikkust. Ka siis, kui tiigrinahk seljas on, eks ole, oluline on see, mis on seal tiigi naha sees. Võib-olla jah, vot see inimlikkuse moment, mis nüüd tuleb alandlikkus minu jaoks on kõigepealt inimlik. Aga kas kangelane ei ole mitte inimlikkuse suhtes nii-öelda erand või nii-öelda esiletõstetav nähtus, sest antiikkangelane on seda olnud, karakter, kangelane ta, eks ole, erineb muust, aga nüüd tuleb hoopis teist tüüpi inimene, eks. Kas vot nüüd, eks ole, kas ei ole see tee siis juba kangelase juurest inimese juurde, selle sõna võidelda kõrgemas mõttes? Ma ei taha öelda muidugi suure. Aga siin ei ole ka, kuidas öelda selle võitlusobjekti asendi küsimus tähendab inimene võitlejat kangelane või, või on võidelnud kas jumalaga teise inimesega või siis nüüd see kolmas etapp on iseendaga. Sümfoonilise muusika sümfoonilise õieti kehastabki, seesama psühholoogiline protsess, kus me nii või naa midagi ületame, kas siis välistes raskustes või enamasti sisemistes. Tähendab, muidu võib meil praegu sellest jutust tunne, et me pürgiksime ütlevalt dramaatiliselt tegutsevat muusikalt. Väikse nihukese olemise muusika juurde päevale fenomen on igasugust muusikat vaja, kuna inimene on olemas. Valme ja rikas mõnes mõttes lõpeta, vaene ja mõnes mõttes ikka täis, igas elu on meile väga tore kätte antud ja muusika selle sees küll suurepäraselt rikas. Kui me teda kuuleksime, nii mitut Woody tema võitlustes, tema kangelaslikkuse kõige otsesemas mõttes, olgu see siis mingi rahvuslik vabadusvõitleja või muu vaate kangelane. Ja siis jõuaksime selle kirgastusele pürgiva andeksandva armastava alandlikku kangelase. Niisiis me oleme päris palju sellest elust saavutanud. Aga mina ikka ütleksid siis armastava ja alandlikku inimesi. Vaat siin ma kardan sõna kangelane, nii et sellepärast paluks minust aru saada, et ma alguses ütlesin, et muusika ei vaja kangelast, aga ma ei öelnud seda. Peet, muusika ajab inimest, inimese maailmanägemist, inimese tunnetust, aga inimene võib olla kangelane, kuid ta on meile lähem, kui ta ei ole otseselt ka. Mitte ma pole nõus, et ta vajab eeskätt inimeste, vajab, et inimene siiski kuskile ülendukse kõrgeneks väljaspoole midagi peab inimesesse tema sisse, nagu öeldakse ühes kas mitte koguja Hitled. Igaviku taotlus on inimesse sisse, no tema muidugi meeritud ära on sisse pandud ja vot see on rohkem kui inimene. Seda on siiski inimesel vaja, võib-olla selleks, et saada selleks inimeseks, keda jumala toonud.