25. märtsil 1979 pisut enne 60 teist sünnipäeva jõudis kätte temale antud päevadest viimane. Teda oodati veel mitmetesse kontserdisaalidesse viiulit mängima aga ta ei tulnud enam. Süda oli väsinud. Muusika, mis kõlab Heinrich Bieberi sonaat c-moll on lindil jäädvustatud 24. oktoobril oktoobril 1978. See oli viimane kord, kui Estonia kontserdisaal sai kuulata Vladimir Alumäe viiulit. Helisemas ta enese käes tulid veel midgenudki mängimised, kuus Vaike vahiga. Viimaste aastate püsiv ansambliga näriga. Aga väljaspool Tallinna väljaspool Eestit. Kodus enam mitte. 47 aastat oli pikk alume viiuldaja tee. Kui alustada esimesest avalikust esinemisest 31. aasta 13. oktoobril siis esitas 14 vastane Vladimir Alumäe. Avalikul õpilaskontserdil vitaalitseb konni. Tõeline muutub aja jooksul suuremaks. 10 aastat on teda tundnud inimesed pidanud piirduma sellega, mis Alumäe meile jättis. Vaimse pärandiga. See ei ole pisike. Aga on tulnud aegse korraldada, teadvustada, teha kättesaadavaks. Sest Vladimir Alumäe ei olnud mitte ainult viiulimängija. Muide, et viiulit nagu muidki pille mängitakse paljudes keeltes. Et viiuldaja raske töö Tõnglevalt kerge paistaks, seda toonitas Alumäe sageli. Niiet ei olnud ainult viiulimängija vaid teadlane, uurija keda huvitasid protsesside tulemuste kõrval ka tekkemehhanismid raamikas, vestleja, ühiskondlikust aktiivne inimene. Seda teavad tema kolleegid, sõbrad, õpilased, lähedased. Teda huvitas maailm. Avatud paljule meie ümber olid omapäraste seisukohtadega. Ja seetõttu mõnedel aegadel ilma istekohata. Tülikas vaidluspartner sellele, kellel oma loogikat ei jätkunud. Temaga kõneldes ei pruukinud välja paista, et tegemist on viiuldajaga. Ta ei rõhutanud seda. Ta ei keeranud iga hinna eest juttu kiivalt oma esinemisvõimaluste või nende puudumise juute. Tal oli inimestega kõnelemiseks palju teemasid, mis meid kõiki puudutasid. Alates Eesti hariduselust ja lõpetades spordiga. Mees, kes 20 kaheksa-selt oli juba professor juurdleb, otsiv, uut toetav inimene. Eriti heliloomingus, kus interpreedi uueni tuli enesel alles leida. Dali esimene pela partabki soolosonaadi esitaja nõukogude liidus pageeris Bieberi Jahandoskini viiuliteoseid, kui need veel vähestele tuntud olid. Ta pidas eesti viiulit muusikat oma elu loomulikuks osaks ja suhtles selle loojatega mõnigi kord kaasautori tasemel. Analüütiline mõttelaad, iga uue helisüsteemi teadvustamine, konstruktsioon, Nonii loogika tabamine. See oli alumele loomuomane. Pole imestada, et ta nii kiiresti sõbrunes enesest 30 aastat vanema Heino Elleriga. Ilmselt oli ühendavat ja lähendavat muuski. Peale viiuli alumest sai järjekindlamaid Elleri viiuliteoste esitajaid sõjajärgsel ajal. Professor Vladimir Alumäe meenutused on lindistatud 1974. Täna kuuleme õppija aegadest professor Paulseni juures Tallinna konservatooriumis ja Vladimir Alumäe kokkupuudetest. Heino Elleriga. Arvatavasti võis olla umbes nii 10 11 aasta vanuselt kui minu tolleaegne õpetaja Neeme, see viis mind natukene konsultatsiooniks tema juure. Pilli me väga palju seal ei mänginudki. Rohkem. Tõenäoliselt kontrollis kuulmist püüdis järgi jõuda, kas mul on nagu absoluutne kuulmine või ei ole. Põhimõtteliselt sai seda kohe selgeks, aga ta leidis ka kohe ühe viguri, kuidas mind veel selle peale vaatamata tõmmata ja näidata, see absoluutne kuulmine on ikka üsna päratiale nähtus, vahest noore inimese juures? Ja tundis rohkem huvi tõesti selle vastu. Kuigi peagi asjaolud kulgesid küll nii, et minu tolleaegne õppejõud, kes tegutses tookord küll rohkem Elina pidi sõitma ühte silda ehitama, kaugemale, ja siis ta soovitas ikkagi teha katset pääseda professor Paulseni õppima meie tolleaegsesse konservatooriumisse. Konservatooriumi oli ju teatavasti õppeasutus. Nii nagu ta eksisteeris Peterburis ja Moskvas ja nõukogude võimu algaastail ka edasi veel Leningradis ja Moskvas, kombinaat, kus olid ka alg ja keskkursuste nimel õppimas üsna nii-ütelda poisid ja tüdrukud, Ki ka päris lausa mudilased veel. Nii tuli mul alustada siis õpinguid tema juures püssist ja aastast 1920. Kaheksa. Või. 19 29 ja. Vot see oli see algus. Muidugi kui nüüd tagantjärgi mõelda Mis siis sinna? Tookord juba väga suur kuulsus Tallinnas väga hea nimi. Tema tegutsemise algaastalt Tallinnas. Langesid kokku ajaga, kus alist tuli luua ära intensiivne muusikaelu, kus tekkisid esimesed organisatsioonid. Ja siin juba Eesti akadeemilise helikunsti seltsi kammermuusikaseltsiliinides. Ka meie professor esines väga palju küll solistina. Meranson Cristina mängisise kvartetis juhendas kvartett. Et kui keegi on midagi suurt korda saatnud, elusaid lihtsalt talent ühesõnaga, andekas ja muud mitte midagi elust on rohkem teinud. Ka iga talent vajab kasvupinda tingimusi, kus talent saaks välja areneda. Ja professor Paulsen-il sattus see päris õnnelikku pinda. Moskva konservatoorium, kus tema sai oma viiuldaja Kliima oli klassis, kes seal ligemale poolsada aastat tegutses. Õppejõuna. See Moskva konservatoorium oli väga soliidne asutus teeb kollektiiv, kus eriti suurt tähele Lebanon pöörati kammeransamblite tegevusele kollektiivsele musitseerimisele. Ning kust selle õppeasutuse esimese professuuri harrastuste jälg selles osas oli väga püsiv. Sest vastu konservatooriumi esimeseks viiuliprofessoriks oli ju samuti tšehhi tuntud viiuldaja Laub kellel õige pea järgnes vihmani. Ja kõigile meile on ju hästi teada, kuivõrd kõrge muusikakultuur oli juba ka Tšehhis. Ja tänapäevani on säilitanud Seema erilise tähenduse just kammeransamblite loomise ja nende viljaka säilitamise ja arendamise osas. Seega Moskva konservatoorium ja Moskva ise kui üks suuri vene klassikalise muusikakultuuritsentrum neid. Oli väga heaks momendiks kahtlemata noore inimese arengule. See rikkalik muusika, kontserdielu, Ooperiteatri tegevus, kõik, mis ümbritses pluss muuseumid ja muud kunstialased pola arendamise võimalused, olid erakordsed otsad. Noore inimese arengule ja kindlasti. Nagu ma ütlesin, panid väga tugeva arvusid emale. Kuid sellega ei piirdunud maestro esimene periood, mida võistleb nimetada siiski veel õpingute jätkamise ja viimistlemise perioodiks. See järgi tekkis ta siiski võimalus õppida veel kolm aastat Viinis olles dirigeerimise meister kursusil. Miele heidame pilgu piinile. Siis ei meenu meile mitte üksnes Viini klassikakujukese asendamatu peatükk maailma muusikakultuuris oma järeldustega, mis ulatavad ju. Elavaine tänapäevani vaid viin oli ühtlasi see tsentrum kus ristusid ka kõik uued tuuled mida võime tänapäeval nimetada 20. sajandi klassikaks. Seega lisaks soliidsele klassikalisele alusele siin vene klassikalaviini klassika oli juba noorel Paul Senil võimalus sisse laadamuusika uutesse tendentsides mõista neid Soovitada ühte teist sealt ka juba meile hiljem proovimiseks. Just nimelt see mitmekülgne mitmepalgeline haridus ja mitmepalgeline muusikaelu kus kasvas üles meie maestro olidki minu arvates vot selleks pillastavaks pinnaseks mida kuidagi ei ole võimalik asendada kõige paremate raamatute lugemisega piltide vaatamisega. Ka kõige paremate heliülesvõtete kuulamisega. Selles oli tema töö tugevus. Et ta võis ise olla kindel, et tema seisukoht Nad olid argumenteeritud, olid tugevasti põhjendatud. Praktikas andnud tema juba eelkäijate poolt suuri tulemusi. Ja ta nägi, kuhu hakkab viima tulevik. Siis sellele, mis tema Interpreet suutis ise korda saata. Siis peab ütlema, et, Algperioodil ilmselt aitas ta väga elu sisse puhuda nii oma isikliku interpreteerimise kunstiga kui ka selles osavõtmisega. Paljudele määrasandlitele. Hiljem neid juhendades, sest oli ju, kuni siit meie maalt lahkumiseni väga otsitud juhendaja kvartetile, triimudel tuuedel Taijuhendus, faktiliselt kõiki kvartett minu teada, kes siin üldse on eksisteerinud ja tema juures käib konsultatsioonil mõnikord poolsalaja ka need, kes kunagi oli tema juurde isegi õppinud. Teadlased on äärmiselt tugev. Ja kui võtta pianist tegi siis mitmed pianistid vähendamata. Ta oma lugupidamist oma õppejõudude vastu ütlesid mõnigi kord. Nii nad just professor Paulseni tundidest ammendasid midagit niisugust, mida siiski kõik teised õppejõud ei olnud võimelised kandma. Kui püüaks keerida natukene lähemalt siini, improvisatsiooni, korras siis peab muidugi ütlema, et otsida tema mingit kahte-kolme, head töövõtet või nii-ütelda nõksu, nagu seal nimetatakse, oleks mõttetus. Tuli liialt harmooniliselt arenenud isiksus ja tajus kogu postilise kasvatuse. Terviklik kust liialt hästi selleks, et et minna niisugusele lihtsameelsele Hitsamisele lõksule avasüli vastu. Tema taid pass. Hästi, mis tähendab kunstilise ja tehnilise kasvatuse ühtsuse probleem. Me teame, et see termin läbib praegu kõiki Nõukogude. Ma ütleksin instrumentaaleriala, koole, õpikuid, teaduslikke töid, referaate, keegi ei vaidle sellele vastu, et kunstilise ja tehnilise kasvatuse ühtsuse probleem on tsentraalne. Probleem ju ometi ei ole siin. Ei üksmeelt selle ilusa lause dešifreerimiseks osas. Ja võiks isegi öelda, et on küllaltki napilt teda Veldaksifreerida suudetud. Midagi pole siin imestada, sest nüüd kindlasti ei hakka veel tulevikus järeltulevatel põlvedel teha. Probleem on keerukas ja alles praegu võib-olla jõuame siin ka teiste teaduste kaasabil sellele piirile, kus me võiksime hakata alles tõsist tööd tegema. Et mõnda mõndagi probleemi selle seest natukene lähemalt mõista. Ta taipas. Ja tema töös vähemalt minuga torkas alati silma üks, et kui tema tahtis mõnda tehnilist Sibulaprintsiipi hakata omandama või läbi võtma siis ta päris eelkõige selleks ühe muusikapala hoidab kontsert või sonaat mõni väike vormis pala näidates, et vot seal esinevad niisugused niisugused raskused. Et banaan ise ikka väga tore ja väga ilus. Ja kui ta nägin, ta suutis nakatada õpilast, tahtis just seda hakata tingimata mängima. Siis läbi selle nii-ütelda juba emotsionaalne Lance suhtumise. Sellesse teosesse kujundas temaga välja motivatsiooni teose kallal nägemiseks, et teha ka paralleelselt neidudega paralõiku diviisi mängimise või harjutlemisega abstraktset tehnilist tööd nende võtete omandamiseks, mis siiski olid vajalikud. Minu teada ei läinud kunagi liimile ühele või teisele moi teooriale või ka mitte moeteooriale võib-olla veel esialgu ühekülgselt välja pakutud seisukohale. Et hakata unustama kõiki neid tarkusi, mis siiski varemgi muutud. Nii ka siin juba silla ajal võis kuulda neid hääli, et tehnikat tuleb õppida ainult läbi muusika ja, ja kõik niisugused abstraktsed harjutused, nende süsteemid ja heliredelid aegunud ja see on ainult jällegi vanade inimeste noh, niisugune konservatiivsus, et need on nii õpetatud väljana, sellepärast nõuavad teistelt ka, et nad lihtsalt ei tea, miks nad seda teevad. Professor Paulsen sekitades küll ülesande, nagu ma juba ütlesin Otsa suhtumise õpilasel näitas, nende harjutuste tegemine on ainukene võimalus ka sihile jõudmiseks ja tõepoolest seetõttu ma pean ütlema, et me tegime küllaltki palju läbi metsepsiku harjutusi, võiks ütelda, oli tema põhilised vihikud, said ju enam-vähem kaanest kaaneni põhjalikult läbi töötatud paljude aegade vältel. Ja teadussellise praktika najal selgust lihtsalt juba niivõrd et näiteks mina jätkasin aastateviisiga pärast konservatooriumi lõpetamist, kui pedagoogi nõudmist otseselt selja taga ei olnud. Sest ma lihtsalt nägin praktikas, kuivõrd tähtis on see, et selle üldtehnikaprintsiibid, üldtehnika, süsteemne värskendamine ja täpsustamine on siiski äärmiselt tähtis selleks, et, et konkretiseerida kõike seda juba on juba selle materjali najal, siis mis tuleneb otseselt muusikalisest ülesandest. Ja päeval, kus me ikka rohkem ja rohkem hakkame mõistma kasvõi niisuguse psühhofüsioloogilise uurimissuuna tulemusi mida kujutab endast aktiivsuse füsioloogia, psühholoogia, võime me mõista ka nende uurimistulemuste najal. Et see töö on just nimelt ega vajalik selles suunas siis siiski kõik põhivõtted, kõik suured üldistused tuleviku omadega sellel kasvõi kesknärvisüsteemi tasandil, mis on selleks ikkagi kujunenud evolutsiooni käigus. Ja kompleksülesannet lahendades kohe kompleksselt, lihtsalt ei ole võimalik, ei ole võimalik, lihtsalt põhimõtteliselt ei ole võimalik, jõuame selleks peamiselt madalatele tulemustele. Ajalugu on selle koha pealt valusaid õppetunde andnud küllaltki palju. Nendele eriti, kes jätsid natukene nii tähelepanu teisele plaanile, vaat niisuguse üldtehnilise materjali läbitöötamise mõttes. Professor Paulsen soovitas seda väga. Nimelt need, kes tema soovitusi tekkisid, kes tõesti võtsid, tahaks, pidid omal nahal öelda, tundma, kuivõrd vajalik see oli. Kui paljudel, kellest võib-olla kunagi juttu tehtudki, kui silmatorkavad vist viiuldajatest Egajatelt orienti mõnikord vähem ei olnud, aga vahet, et ilmselt neid mõjutasid rohkem niisugused paarijutud võib-olla kodus kuuldud või tädide-onude kuuldud jutud ikka, et see osa on pedagooginõuetes konservatiivne ja jättis just niisuguste harjutuste tegemise tahaplaanile. Lõpuks ei olnud, et praktiliselt mitte millekski erilisid, võimekad hilisemal perioodil. Kui mõtelda, mis ta siis tegi selleks kunstiliselt toredad, praegu me nagu rääkisime rohkem nagu tehnikast isegi mõtlesin peaaegu tehnikast ehk abstraktsest tehnikast. Teise pealt. Teosega tutvumine võis tookord toimuda põhiliselt nii, et tuli sõda teise mängima. Sest konservatoorium, millega tavaliselt meiesugustel kodus ei olnud ju ei grammofoniga raadiot. See oli hilisema perioodi nähtus. Ja võib-olla praegune noorkorv ei kujuta seda ettegi, mis niisuguseid tingimused tähendasid. Kui need tingimused. Ka õieti, et vaata, siin on nüüd viiulipartii, on ainult üks. Aga muusikas on neid rohkem ja üks hääl ei ütle midagit, kui teisi hääli ei tunne, ei tea, neti kõlas kõrvus. Ja seetõttu tema soovitus oli see, et olgu sul veel nii tagasihoidlik tase, kui tahad klaverimänguoskuses. Ikkagi tuleks püüda hakata neid klaveri ise mängima ise mängima, need lausa välja õppima, siis sa tunned ikkagi puhtfüüsiliselt, mis seal muusikas toimub, kuidas need hääled ikka seal liiguvad, mis tähtsus on ühel või teisel kõrval liikumisel või muul üllatused, avaldused seal väga palju muusikas midagi muud ja ta nõudis, et meid klaveripartiisid, siiski tunneksime vähemalt seda nutesta minut kindlalt ja muud tekkiski niisugune harjumused. Faktiliselt olin vist ikka võimeline peaaegu vist kõiki isegi klaveril mängima. Õppisin, nii kaua, kui ma tema juures õppisin, võib-olla kui väga keerukad lood oli siis vast ainult nii kodustes tingimustes siit-sealt mängi minu meelest mitte just päris lavale minema, aga üldiselt siiski sain läbi kombatud, päris korralikul tasemel. Ja v edasi. Õige varakult hakkas ta harjutama ka sellega tuleb õppida partituuri, orkestri partituuri, alustus muidugi kvarteti partituuridest, keelpillikvarteti partituuris, mis on ju väga lihtsad. Haydni kvartetti tulid esimesi, mis ta pani mulle ette, ma mäletan ja sellega koos. Kiita, kui suur tähendus on sellel praegu, kus me saame heliloojate käest ju mitte valmis klaverid, Vaideerid kohe partituurid kätte ja hakkame muusikat mängima nii mõnigi kord plamiiri omamata lihtsalt see vist enam-vähem juba reegliks kujunenud. Kui need omadused ei oleks varem välja hästi arendatud, siis ma mõtlen, et praegu küllaltki raske tegutseda. Nii et see suund oli tal õige. Muidugi, mis meid veel, ütleme, et siin kohe ütleme. Dirigeerimise alane haridus Viinis oli ju see, mis õpetustada ennast parti tuurselt nägema ja mõtlema. Ka need neli tööde juures, mis oli kirjutatud ühele või kahele reale. Ka pianistid, kõik ei oska kahjuks oma partiid partituurselt lugeda teada Moskvas ja sooritas selles aspektis vaadata ka kõiki muud. Ja. Partituuri mõistmine iga üksiku häiriv osa Meie individualiseerimine või eriti läbi siis kui juhatus, juhendus, konservatooriumi orkestriklassi tööd sest tema oli ju meie sümfooniaorkestri juhendaja demonilisega dirigent, demolisele koolitaja ja kasvataja. Ja see töö oli seal äärmiselt kõrgeklassiline, ma pean siiski ütlema lauset ühe niisuguse orkestri kujundamine ja loomine alles õppuritest olime, on keerukas töö, kuid ta suutis seda teha, on niisugusel tugeval tasemel. Et nii paljudki sümfooniakontserdid, mis sai antud Estonia kontserdisaalis olid üsna kõrgest klassist juba tookord. Ja nii nagu tema ronib partituuri elama juutidest tähelepanu sõna otseses mõttes igale pilli osaleja pilli iga teeni osale selles fraasis, mis sa seal parajasti ühte, kui oluline, võrreldes kõigi teistega. See oli seitse partituuri meie kõrvus helisema vähemalt nende kõrvus, kes väga tähelepanelikult selle orgeskmisi tööd jälgisid. See oli asendamatu kool, niisugune kool, mida ma, Sa oled hiljem enam saanud, just nii, et vaadata kõik kuidas muusikas diferentseeruv iga heliosa seal igal antud hetkel. Ja see on ikka vot see jällegi selline vini perioodi resultaat. Oli võimeline ilmselt ellu viima siis sellisel tasemel, mis meil siin lausa vaimustust tekitas, mõnda aega? Muidugi tooriumi orkester arvesel õppijate koosseisu ei olnud sugugi mitte alati täielik magus seisu mõttes, sel juhul lihtsalt laenati esinemiste puhuks paari prooviga paar kutselist muusikut ideeriti, puudusid mõned mõned vajalikud pildid, mis partituurid siiski peaks ole. Niiet esinemised toimusid igatahes väga Nuutlikul tasemeid ei maininud ühtegi juhtumit, kus konservatooriumi orkestrile oleks tehtud etteheiteid tema ettevalmistuse taseme kohta ja selle orkestriga said oma tuleristsed nii-ütelda ka soolokontsertide mängimisel orkestri saatel. Inimesed, kes siis kuidagi nagu asutuse juhtkonna poolt selleks esile tõsteti. Ja ka minul oli võimalus osta paljud kontserdil selle orkestriga. Sugugi nii võõras ja nii väga vapustav nähtus, võib-olla sellepärast oleks pidanud ööd läbi magamata olema eelnevast. Nii, et see oli kõik üks väga suur kool siis väga suur koolsele mehe poolt. Teadmised, silmaring. Kui tulla hakata mõtlema, et kas tõesti seal nüüd üldse mingisuguseid nii-ütelda lööki ei olnud selles töös või vähem kuid momente. Võiksime ütelda, et see oleks loogiline vaadata kasvandikke enda järgi. Jah, meil kõige paremate hulgas, sellel põlvkonnal oli küllaltki suuri ja kui see mõnes momendis ja näiteks olime me hädas noh, ütleme lääne klassika tõlgendamise probleemidega ka. Väljaspool igasugust kahtlust olime hädas toonikultuuriga viiulil. Ja ja siin ühte kui teist, muidugi paljud meie hulgast hiljem suutsid natukene tõsta kõrgemale tasemele puutudes kokku omakorda muude mõjutustega. Analüüsime põhjusi, kas siin niivõrd tuli professor Paulsen milleski nii-ütelda süüdi või temapoolne viga. Ma ütleksin siiski, et püüdke või ükskõik kes meie hulgast kirjeldada kas või ühte ainsat Nonii, ütleme kuidas see kõlab nende Soeutrechiviiulist, sellele, kes seda kunagi kuulnud ei ole. Kas on võimalik, see ei ole võimalik, lihtsalt. Vot ongi küsimus selles, et kunstiteose mõju ja ülegi pursti elemendi mõju tähendab sellest, kuivõrd see Lementoni bossi teose osad osa sellest tervikust, komponent seal kuidas saab seda edasi anda inimesele, kes ei ole näinud või kuulnud. Mina sellesse varianti ei usu. Rämpsu tõrkustega kõigi kunstnikuks ei kasva. Suuri eeskujusid, nagu oli meil tookord vähipildid, ei olnud eriti hea kellelgi. Liberi sõit pillisin, vabariigis pole olnudki või ei võta ikka nii selle mõõdupuu järgi, mis tavaliselt kas või kontserteerivad kunstnikud omavad oma kätega siin Nõukogude liidus pill ja kuna meil kunagi kellelgi olnud tõttu isegi pillil neid võimalusi ei olnud ja samuti niisuguse suurema parimad toonikultuuriga inimesi me nagu ei olnud kuulnud õigusi kuulasime üle hulga aja siis kõigi muude mõjude hulgast ei osanud, nagu seda õieti eraldadegiga jälgida, käiga kuulatagiga tähele pannagi. Probleem, mida võis, on ta ikkagi jällegi samasugune silmaring maestro enesel, kokkupuude palju laialdasemalt täieliku kunstiga ja paljudel vot mõningatel meie hulgast teeksid hiljem need võimalused. Kes sai seal õppida Pariisis, kes Budapestis, kes Londonis ja nii edasi. Siiski seal oli võimalus ka tähelepanu juhtida nendele probleemidele, nagu, nagu ma ütlesin, batoonikultuur ja samuti vaata ka, kuivõrd on lähenemine, kas või lääne klassikalise agarasti seal erineb võrreldes sellest, mis meil siin kujunes välja omas väikeses kodupesas? Me ei saa siin midagi parata, sest et pausin ise õppisin Moskvas, nagu me teame, ja seal siiski võib-olla need kujutlused sellest, kuidas näiteks seal tuppa lääneosas mängiti viimasel ajal ütleme just seal kahekümnendates kolmekümnendatel aastatel seda lääneklassikat seda sealt ei saanud veel kaasa tuua. Ja see on üsna loomulik. Nii et ka nendes küsimustes võiks ütelda paratamatult arvestades tema õppimise, õpingute, geograafiat ja tema liikumise geograafiat ei saanud. Ma olen nagu ma ikka ütlen, et kes tahab õppida ka mujalt, tänapäeval on selleks suuremat valusid juba laialdase, kasutades ka head raadiotehnikat ja ja muid võimalusi. Kontsert elu oli väga intensiivistunud praegu, nii et neid puudusid, nagu ei pruugiks olla kavandatavad vast nii meie järeltulijatele lause, sest kõika soovial otsida, tähele panna, siis vist peaks ka need asjad olema läinud, sest Kaur senise juhtis tähelepanu puudustele, aga midagi pole teha, kui pole näinud, võib-olla kuulnud? Ei kujuta ette, nagu öeldakse. Tal oli muidugi väga hea huumoritunne väga põneva, täitsa Mont orkestriproovid, kus ta nendest niisugusest korra rikkumistest ja muudest kõnedest sai, et tavaliselt üle küll väga hea jänkradki solvava huumoriga selle karantiiniga. Ühesõnaga tõesti oli põnev. Aga. Muidu kenad vist nähtavasti oli siiski iga inimese suhtes väga individuaalne lähenemine. Kas. Inimesi, kes käisid tema juures tunnis peaaegu kuni lavale minemiseni, eks ole, kui näiteks Estonia kontserdisaalis vaja midagit mängida, järjekordsel õpilaskontserdil nagu oli siis seal lavale pildid, et laval ja kõik muud. Aga minule ta pärast esimest korda ei tulnud üldse ligi ei tulnud küsima, enne kogunes enesetunne on. Usaldas täitsa, jättis omapead. Mulle see meeldis, ütleme päris ausalt välja, et meeldis. Vaat just see tunne, et sa nägid, et sind usaldatakse, tõstis enesetunnet, aga mitte vastupidi, alla jäljanjuulsin väriseb karikast ja selle koha pealt tema mega meeldis. Ka see meeldis, kui võrdlemisi varakult vabadusest võis olla vaevalt kuu-poolteist möödas. Esimesed teosed olid kuidagi nagu läbi võetud, temaga natukene mängitud ja seletatud. Ja kaunis kohe ma võin muidugi eksida paari kuu võrra. Kaunis kohe ütles, aga vot järgmine kord mina ei pane midagi peale, ei sõrmministris ühesõnaga üsna õpikatuuri. Nüüd tuleb Heldur otsida ja vaadata, mis on otstarbekad. Sõnaga, kuidas, et ma ei tea, sest miljonid kuulake muusikat ja vaadake edasi muusikale tänu vastav. See oli kõik kõige üldisem juhis. Ja võib-olla oligi nii-öelda, ei seletanud kuidagi liiga täpselt. Siis fina praktilises töös on see viga, et Mozeretandiga täpselt Seletatud iga ta pani otsima inimesi. Muidugi meil puudub statistiline analüüs praegu, kui suur protsent nendest, keda toovad niimoodi tantsima pani hakkas ja et kas siin just ei tekkinud põhjus, miks mõni inimene pärast käega leiab, ta ei suutnud ületada seda esimest barjääri sõna otseses mõttes sundida ennast juba sellele teele minema? Ma ei tea seda. Aga ma pean ütlema, et täpselt sama moment tekkis, et näe usaldab mulle endale ja siis sa muidugi poeb nahast välja, et õigustada seda usaldust. Üldse paistab, et see pedagoogiline printsiip auseni äärmiselt õige tunniselt usaldus tekitab usaldust. Ja omakorda kuidagi nagu eneseusaldus tõusis sellega ja kadus lava pabidki ära. Aga hiljem ei mäleta, et see oleks üldse probleem olnud, sest mõne aja möödudes oli ju niimoodi, et kui kusagil mujal hakkasid tulema esinemised Tema oli sõna kuulama, ei tulnudki. Keerlevad kokku, sai, kuidas läks. Mängisin vastavalt oma tasemele, seisma jääd? Ei ole, siis on kõik korras. Seisma ei jää, tulid, oleks tavaline küsimus, see oli probleem. Kas Jüri ja hea, seda ma ei tea. Igal juhul võib-olla mõnele inimesele liiga tähelepanu sellele seisma jäämisele kuid mina mõtlesin seda teisiti, minule näis just alati, kui ta ainult selle vastu huvi tunneb, siis nähtavasti ta kõiki muid juba usaldab, et väljaõpe oli sellel tasemel, et ma siiski võib niimoodi helitööd mängida ja tehniline tase on nähtavasti küllaldane jääb tehnilise väljaõppe tase. Ja see omakorda psühholoogiliselt. Minule meeldis siis printsi seisma jäämine varsti jaganud enam häirima. Seda juhtus aeg-ajalt, aga ma ise eriti õnnetu, sellepärast ei olnud. Võib-olla iseloomu viha, nagu öeldakse ja vähemalt ma arvan, et see ei ole üldse kõige tähtsam asi maailmas. Kuidas seda siis saia ega kartma hakkad, siis võib kõike juhtuda. Usalduse moment oli kuidagi huvitav. Ma olen ja muidugi siis püüame niisuguses vanuses nurgaani vanemana igatepidi väljana näidata oma käitumises ja töössesuhtumisest. Me pole teda kahilinevatega nagu vaja tõesti kõigile selle vanausulistele niimoodi rääkinud väga niisugune mulje, et oli raha individuaalne lähenemine ja kuidagi nagu seal taga oli improvisatsioon või oli väga läbimõeldud süsteem. Ma ei oska praegu öelda, ma olin liiga noor selleks, et seda homme kodanik kriitilise pilguga vaadata. Igal juhul ma ei oska seda, et ta oleks minu suhtes kuidagimoodi midagit valesti talitanud ja selles mõttes ma hindan teda. Kõik. Huvitav oli ka see, et kui saksa Tulid võimule Hitleri poolehoidjad oma antisemitismi, karja kõigiga. Hobused tuli sakslane selle suunas, mõistes ikkagi väga hukka, jäi selle arvamise juure. Ja küllaltki palju pärast seda teatavasti hooajal 38 39 oli mul võimalus õppida Londonis Karl Fleshi juures on juba teatavasti juudi soost, et siis oli ikkagi professor Paulsen c, kes eelneva kirjavahetusega väga palus. Fleshi, võta mind enda juure selles situatsioonis, kus oleks painutada mõjutada ka mingil määral sündmused Saksamaal halvemas suunas Medelega nõukogude keskajakirjanduse kaudu, et seal märgati ja selle tema hoiakut ja teda selle koha pealt loeti nagu selle progressiivse tiiva aktiivsemaks kujuks, mis siin oli? Tookord nii, et tema ei jätnud ka seda üldist kasvatuslikku joont lihtsalt jumala hooleks. See oli niisuguseid suuri sündmusi, mis ilmselt hakkasid mõjutama. Seega see nii-ütelda ainult muusikalise kasvatuse, vaid ka üldise kasvatuse moment oli minu arvates temas väga harmooniliselt omal kohal ja seda nii nagu märkamatult ehedamal mingit loengut ei pidanud, aga kommentaari, mis ta seal aeg-ajalt tegi nende sündmuste kohta kahjuks seal Saksamaal olid küllaltki otsustavad teravad ja jäägitult kohe selliseid kahtepidi mõelda ei saanud. Muidugi meie olime too mardiga kollanokad loomulikult, et kui sa igatipidi muidu austasid oma professoritele silmaring, teadmised, hariduse võimet, tekifitsutajat, suurimat lugupidamist, siis ka tema sellised repliigid olid võrdlemisi head vaktsiiniga, et mitte sattuda demagoogilise fraseoloogilist kuhugi kõrvalteele. Heino illusiga alguses minu tutvus tegelikult ikkagi kõigepealt tema loomingu kaudu. Tema loomingut sai mängitud tunduvalt ennem kui oli Venn seda suurt meistrit näha. Jah, võib-olla Elleri mõistmiseks, mis kolmekümnendatel aastatel kiv veel oli ju küllaltki suur probleem. See peegeldub jõuga. Aegsetes retsensioonides ajalehtedes katki retsensendid ei mõistnud ilmselt Ellerit ega tema õpilasi, näiteks Tubinit ja mõndagi teist. Helleri mõistmise probleeme ei olnud lihtne. Siis taadi võib-olla Eesti muusikaelu jaoks liialt omanäoline. Liialt palju oli seal juba võrreldes kõige sellega, mis meie muusikas eksisteeris varem sillaga, mõned isikud, mina olin õnneseen. Et ma sain Hilleri muusikale lehest lähedale Tõnu kahele väga suurele isiksusele nende osale Eesti muusikaelus ja ka minu elus. Üks nendest oli Elleri enda kasvandik Wolf roots, kellega tuli õnn rida aastaid koos töötada teda kui Anka ansamblist i omada. Ja teine oli noor Heljo Sepp kes võrsus üles praktiliselt kogu muusikaline kasvatus. Varasest noorusest toimus ju Heino Elleri perekonnas. Auli võiks ütelda üdini läbi imbunud kõigest sellest, mida kujutas endast Heino Eller. Kui Heino Eller kutsuti esimesel nõukogude aastal hooaja 1940 41 Tallinna konservatooriumi õppejõuks siis kohtusin aga esimest korda, kuid kuidagi tundus, et olime ammu juba koos olnud. Olin ka juba ametlikult 1937.-st aastast saadik olnud konservatooriumi õppejõud. Tema tuli sinna esmakordsel tutvumiseks. Tere. Hakkas mul kohe sina ütlema. Mina hakkasin tõlde muidugi kõigepealt siiski tegi, ütleme mille peale ta tegi mul kohe märkuse, et kui kani vanem kolleeg võtab juba niisuguse kursi, siis ei maksa seda nii omalt poolt ennast nii uhkeks pidada, et tuleb ikka nähtavasti krahh püüda. Samuti. Ja ma pean ütlema, et kuidagi esimesed minutid viisid niikaugele, et professor Eller oli minul kuidagi nagu kolossaalseks autoriteediks kogu aeg, kellele ma vaatasin alati alt ülesse suurte silmadega, pärani kõrvadega. Ja samaaegselt oma perekonnaliige. Küsimus oli tema ääretu suures südandlikkuses sellest südamesoojuses mis ei olnud sihitud ainult minule. Et see mees ei ole võimeline ju kellestki vist isegi halvasti mõtlema, rääkimata sellest, et kuidagi kellelegi veel mingit küsimust lahendada. Ühesõnaga, nagu me ütlesime, et vist ei teeks kärbsidega sääse, tegi vist liiga väga hella südamega inimene. Suurt poeet oma hingeelult. LR ja loodus, need nagu sulasid kokku see, kuidas tema käest looduses igasuguseid kepidki muutusid, seal väga võluvateks esemeteks, seda teab kõike, sellest on palju kirjutatud ja küllap eksponaat tegi siin-seal olemas. Kuid fakt jääb faktiks. Teller kui suur poeet kui muusik, kui väga hea pedagoog, kelle autoriteet juba kasvõi näiteks Tubini oja ja paljude teiste kaudu juba siis oli ka kõrge meie silmis. Helder oli selleks, kes jäi meile omamoodi Nestoriks ka Eesti muusikaelus, ma olen seda sõna varem kasutanud. Vot ei oskagi ju, et tema oli see tark, suurte tähtedega, kelle poole alati pöördusime, siis, kui oma vaimus kindel ei olnud. Mis siis edasi sai? Ma pean muidugi ütlema, et helleri loomingut olen ma elus palju mänginud palju mängimata jätnud. Olen mänginud, olen ma vist kõik eelnevalt maestro püüdnud ette mängida, kuni välja arvatud periood kuni 40. 41. aastani millal me teda veel isiklikult ei olnud kohanud. Sellest tuli äärmiselt palju kasu, sest ellerori helilooja, kes mitte ainult ei osanud helitööd kirjutada väga suure vormi selgusega. Ühest küljest, teisest küljest oli see kõik nagu improvisatsiooniline. Tema vorm on väga hea ja väga täpne, kuid alati peaaegu on ta ka nagu elav improvisatsioon kus sõna otseses mõttes vormi märgata ei ole. Selles mõttes on ta üks neid väga omanäolisi autoreid kus kõik on nagu kõrvaldasin kusekandja alates kasvõi juba siin hästi tuntud sümfoonilise põlimmidest nagu Koit ja lõpetades kasvõi kõigi viimaste töödega. Helleri kasu oli aga selles siis tema mõistis väga hästi interpretatsiooni kunsti Brockey Aktiivne, viiuldaja õppejõud, professor keri juures, Peterburi konservatooriumis. Tõsi küll, õppimine katkes toll seoses spetsialiseerumisega kompositsioonile kuid ta on mänginud hiljem ka palju orkestrites veel ansamblites ja seetõttu praktiliselt palju muusikat teinud ka paljude dirigentide käe all. Jälginud seda ka trumentalisti pilguga. Tema tunneb instrument instrumendi väljenduslike võimalusi, tema eaka interpretatsiooni probleeme. Ja seetõttu tema helitud on tavaliselt äärmiselt täpselt ka intervjuu evolutsioonilises aspektis kirja pandud. See kood seal on väga täpne ja kui mängida tema kvartetti näiteks kus muidugi juba peabki kõik see, mis toimub erinevates häältes, oleme väga hästi läbi mõeldud ja kogu see organismidega individuaalselt elabki. Seal on ta no nii täpne, et isegi selle täpse õppimisega mõnikord on üsna suured raskused. Ja peab ütlema, et Elleri teoseid on alati siiski raske ette kanda. Ega nad ei ole ükski peatajaga kõige primitiivsem. Ei ole kerge, sest just oma intervjuu traditsiooniliste märkustega näitab just, et see noodijänese graafika näiline mõnikord lihtsus ei tähenda seda, et nii ta ise on lihtsakoeline. Sagedast inteilgutatsiooniline peensus kogu ootamatuste kagi, mis seal on täpset väljendust nõudvate detailidega näitab meile võib-olla siiski mõne näiliselt lihtsa helitud, väga rikkaliku sisu karikaid kudemist. Alati püstitab interpreedi ette imet väga suure täpsuse nõude. Pisemgi detail, mis kukub välja sellest plaanist. Reedab kui interpreet. Ja ma usun, et kõik internetis on vist minuga ühel nõul, kui kui ma seda nii välja Ta on alati Elleri tööde mängimise puhul on mingisugune rahutuse tunne, et kas ma tulen toime ligilähedale sellega või mitte. Seejuures on väga põnev see, see samale täpne Eller kuulas alati väga tähelepanelikult, mis arvas interpreet, millisel interpreedi jäneseettepanekud. Ja ma pean ütlema, et üllatavalt palju realiseeris temaga oma hilisemates korrektuurides ka minu ettepanekuid muutis isegi interpretatsioon näiteks plaani, rääkimata seda, et nõustus mitmete Kopüüridega näiteks teine sonaat viiulile klaverile nõustus sellega, et jah, nii mõndagi on vaja muuta interpetatsiooniliselt. Ja ei nõustunud siiski mitte alati oli küllalt juhtumeid, kus ta jäi oma arvamuse juurde. See tähendab, ta ei olnud mitte lihtsalt nõustu ja nagu öeldakse viisakalt seepärast või, või mingisuguse järeleandmise pärast vaid kuulas tähelepanelikult. Ja seda toonitas ta ka korduvalt oma õpilastele ja isegi ma mäletan, mitmel Sulekurgusta konservatooriumis avalikult esines kus ta just juhtis tähelepanu kompositsiooniklassiõpilastele, et kurat, mis ütlevad interpreedid teie töökohta ja te saate muidu targemaks selle koha pealt, siis näete, et seal on vaja mõndagi asja veel täpsustada sättida, nagu ta armastas, ikka üteldakse sättiminalide lihasele. Ja eriti viimasel ajal torkas silma veel see asi, et kui sa võtsid ühe sõdi töö, mis oli seni lihtsalt ainult kaustade vahel lesinud teda keegi mänginud siis mängisid Ellerile kord ette, et kas nüüd võiks hakata seda, ehk olen ma ka, et ma avastasin äkki, et see oleks väga tore helitöö. Sest ta võttis ta tingimata tagasi enda juurutsepa sätindada natukene ja siis tuli midagi nii välja, et hoopis uus helitöö, mõnikord nagu näiteks põeb juba palju mänginud Abarustega mille algvariandi võrdlemine sellega, mis tast hiljem sai, on päris huvitav näide seda, kuidas autor oma varasemat helitööd võib nii uueks muuta tõesti uueks muuta. Ja. Ta märkas seda, vaat kui sa talle ette mängisite varasema varjendi, siis ta tabas kohe ära, mis seal puudu oli. Ja tulemus oli niisugune. Helinemis seisis võib-olla paar aastakümmet kaante vahel ja mudelid juba sõjaeelsetest päevadest nagu käies ja käisin nagu kass ümber, palun pudru on ka ja ei ole ka. Sest nii nagu tervikuna õiget pilti. Aga vot esimese katse puhul raudtee endale ette mängida vitsu autor kohe tagasi tavalist tundis sedasama. Ja tulemus on selline jah, nüüd ainult saaki mängida, seda nii palju kui võimalik. Sest minu arust nikeks äärmiselt õnnestunud helitöö, mida tulnud, mängitakse korduvalt igal pool nii Nõukogude Liidus kui ka välismaal ja see töö on tehtud. Ega elavat tähelepanu ja tera tahavad mängida, aga kõik üliõpilased soovitada nad ise küsivad seda võimalust juba näiteks helirõhu mängimiseks. Palju on olnud näiteks Faberitan Elleri tükk aega mõttesse, kui ma küsisin, et kas tema noorepõlve fantaasia viiulile ja klaverile oleks mõeldav ka mängimiseks oreliga? Ta mõtles tükk aega. Siis ütles, et jah, orkestriga. Et noh, igat mõtet nagu mingisuguse aetakse nurgas või viisakuse pärast kohe kiita ei olnud, tükk aega mõtles kahtes veel. Aga nad on nagu vähem olulised võib olla sama orelimoment ehk veel ka tema originaalis klaverile kirjutatud õhtu lauluga mis Taiuga isee säädis veel viiulile, viiulile ja klaverile. Aga alles siis, kui ta kuulis teda koos oreliga, et tõsta jah, see lugu on ka oreliga ikka parem veel. Nii ja huvitav oli tema ka see, et ega tema kohe ei andnudki neid vastuseid ja see näitas ja et et ta ikka tahtis kujundada oma seisukohta. Ma mäletan, et ükskõik, mis mõttega see tema juure läksid Teda see noot minu juurde mõtlen järgi homme Ülumeetlile. Ja nii oligi. Kuidas mõne probleemiga puht muusikateoreetilise probleemiga ma mäletan, ma just eriti kaasaja muusikateoorias. Ei ole pidanud kunagi liiga tugevaks ja seda ammugi veel mõni aeg tagasi, kui muusikat oli veel vähe nähtud ja kuuldud ja läbi analüüsitud. Ja sisu esimesed pikemad järgmisel perioodil sel mõningate meestega, isegi nagu partoconn ja. Vahest ka hakkasin vaatama neid uusi helisüsteeme. Käisin telleri käest küsimas, et kuidas tema seda nüüd lahendab. Politsei puhul ma mäletan veel, et kuidas tema, see vot seda nüüd, ühesõnaga, mis siin muusikas toimub, et minu klass, minu teadaolevad klassikalised teooriad nagu ei andnud selget vastust Ega tema ei hakka kohe mõtlema, nagu te ütlesite, et ega need asjad nii lihtsad ei ole, Diadele nuut minu juure ja siis helistan mulle päeva kahe pärast, võib-olla kolme peale, sellepärast et ta siis ütleme, päikesest hoolikalt vaatama. Et ma ei saa nii, kui silmapilkselt lasteta muredega lipponeeris, see on nii oma helitööde puhul kui mingit uut mõtet, väljend ei ütelda, tavaliselt kohe. Samuti ka mitte muude küsimuste puhul. Ta armastas käia proovidel, olid need siis kvarteti proovid tõtt-ütelda, et tema juuresolekul kvarteti proovid võtsid ikka näha lihtsalt märjaks. Tema nõudlikkus arvates üritas lihtsalt alati meie võimed. Ja seda tundsid kõik. Ma tean, et mõni meie vanimatest kvaliteediliikmetest tookord üsna vihaseks juba liiga tähenärimine, nagu juba. Aga see oli õige, sest et no kvartett, kvartett, see peab olema paigal, lihtsalt helleri muusika jõunud, huupi kirjutatud, mingisugune suurem lainetus. Seal oli igal detail väga täpselt oma koht. Ja see suur vaev, mis me nägime kunagi enne Moskva esinemist ära. Ma mäletan tema kolmanda kvartetiga. See andis ikka selliseid tulemusi, et kui me seda heliülesvõtet seal kuulsime, mis tehti paluti väga jäta üleliidulisse fondi. Siis oli jah ikka selline, et me kõik kirume maja kütmiseks nõusolekut ei andnud, kuna seal ühes väikeses lõigus meil midagi ei meeldinud kõigile neljale ei meeldinud üks väikene lõikivaidsivad. Hei, teate, me teeme selleks eraldi ja teeme paremini. Aga hiljem neid võimalusi ei tekkinud. Tuli kõlaliselt väga ja ülesvõte ja, ja tõesti, kvartett Ta jättis seal endale ka ikka no ikka tõesti kvarteti mulje kõigile. EP natukene tegime siin pahasti, sest muusika oleks vaja. Siiski vajavad ka võib-olla selle enese juuresolekul ette valmistatud kontseptsiooni jäädvustamist mis tookord siiski kõige õnnestunumalt tuli välja vaatamata selle väikese lõigu. Mingisuguse, ma isegi ei mäleta enam, kas ebamäärasus või oli seal paaritulatsioonidest kommistust, midagit seal oli. Igatahes Moskva raadiospetsialistid juhtisid tähelepanu, et ei ole olulised, aga me olime tookord nii suured optimistid, et nakkuda juba praegu tuleb nii välja, et juuda, sest mõne aasta pärast tuleb veel paremini. Ja kahjuks ja see jäi nüüd tegemata ja paraku võib-olla kunagi heliplaati või tinti, ettekanne, mis Jüri tema juuresolekul tehtud. Nii kurb kui see ka ei ole. Ta armastas alati käia ka sümfooniaorkestriproovidel, ka siis, kui näiteks ma meenutan tema viiulikontserti sai ette kantud. Ja mis siin salata? Tal olid omad nõudmised ja nii jäi ka tema viiulikontsert. Helibla teadis ilmumata vähemalt seni tegemata kuna tehtud heliülesvõtte orkestripartii teostamise osas ei raud. Teisi kolleege, kes sealjuures olid tema õpilane, Tubin oli muuseas seda veel kuulama, siis hüppad juhuslikult esimest suurt nördimust, et siiski sellise tasemega ei saa läbi lasta. Tookord ei anta viiulipartii suhtes erilisi pretensioone. Kuigi varasematel aegadel ettevõtluse käigus ikka tal oli alati midagi öelda. Võib-olla sellega seoses üks pisikene detail, mis tasuks alati kuulata, neid võib sellest rääkida, maestro endal ei ole. On olemas üks üleliidulise fondi võttes on Elleri männid. Minu ettekandes koos Heljo Sepaga Mis ühtlasi on ka heliplaadil Seda võtet on mängitud palju Eesti raadios ka ma usun, et võib-olla sajad korrad vähemalt ja endale püüdis alati neid ettekandeid jälgida, kui teada sai, et jookseb. Kusjuures meie raadiovabadus on ju sageli sisse, nii et mängib see ja see ka seal ei ole juttu, kas seal mingeid otse või mingi teine klientidelt ja endale, kes on vanema, seal on mees ei te kunagi mõelnud selle üle, et viimasel ajal kõik kippunud, hakkame mängima ju? Põhiliselt heliülesvõtetelt. Artiste austatakse vähe, sellega vähemalt meie son tegelikult kutsutakse otse esinema ja mis on muidugi karuteene interpretatsiooni sest interpretatsioon peab alati olema kuus värske aga mitte tõesti tulema tardsena ühest allikast seal kurb süngi, et ta nii on. Kuid ammu juba nii see heliülesvõtted on pärit kui mitte Jõksi otsus 1956. Elle, sattudes seda kuulama, väga korduvalt on mul ka alati, pärast seda lähevad õpetussõnu. Kuidas ikka ükskord, vat see ei olnud paiga teinekord ei ole, see ei olnud paigal ja siis ükskord tuli vanususega juuruvat mundrit, täpselt nii nagu mina tahan, vaat just nii igas detailis vokk, kui vaat see on õige. Järgmine kord tuli jälle, vot vot oleks niidul nii nakkuvat. Eelmine kord ma kuulsin vot siis külvat, vaat siis hõivet. Ja ühesõnaga. Ja siis me nägime, kuidas Eller kogu aeg oli loominguliselt mõtlev tundev interpreet, kes igal hetkel kuidagi väga konkreetselt tahtis seda ise teha ja kuulda. Ja ta seetõttu vaadates vaat selle elama taju aspektis tema ei märganudki, et kogu aeg jookseb ükse samale liin mille ta esitas väga erinevaid kriteeriumi, kõige ülistamast sajaprotsendilisest, niiütelda, kiitusest, suurte pretensioonide. Nii et see on Elleri loomuse mõistmiseks siiski väga minu meelest väga oluline fakt, mida nüüd, kus tõesti maestro ise pole olemas. Sest ma ei tahtnud talle öelda, et see on seesama, see tähendab, et mul oli väga huvitav, tekkis kohe mõte kuulata, mis ta järgmine kord ütleb. See on põnev. Ja niisugune, ta oli alati vahenditu, kraatia aus, nagu me näeme, ega ta ütlemata jätnud. Harva ta kiitis, aga siiski kiitis vahest ka. Ega ta ei võtnud jah, kohe omaks, võib-olla pisidetail veel, temal oli ju viiulikontsert teatavasti ta kirjutas juba kunagi 30.-te aastate lõpul. Siis oli see kontsert kaheosaline ja nii palju, kui mina mäletan, valmista see turg on seda esiettekandeks. Ma vist isegi olin kutsutud appi raadioorkestrile Olav Rootsi poolt, et seda mängida, sest ma mäletan, et ma olin seal, kui toimus esimene proov orkestriga, kust organiseerib, mängis seda kontserti. Ja see kontsertettekandel ei tulnud, ei raadiuse avalikkuse ees. Raske on praegu öelda, miks ta ei tulnud. Kuidas Rootsi ei ole enam elavate kirjas Turkanilt enne tema surma vooruses ikka küsida seda fakti. Nüüd tagantjärgi tundub nii, et kui sisse Loodsa, kus minule võib-olla tuligi pärast turgani surma juba hakkasime seda asja vaatama, valmistasin teda ette ja siis korraga märkasin, et ja see esimene osa on ikka suurepärane omas plaanis ja tõesti seda veidrat hea millekaga. Teine osa sinna nagu ei tugevdanud muljet võt kahandab selle mõningaid kokkulangevusi, ühesõnaga seal rütmi probleemi isegi temaatika osas. Ja kahtlemata vähem õnnestunud Putin siiski südame rindu lõpuks ja ütlesitegi Hellerid ettepanekuga ühe väga konkreetse Tseedeemi jagu ära jätta ja selle asemel lõpetada esimene jagu koodaga. Ja siis ma nägin, kui raske tal oli. Siis tõesti üks suur osa ikkagi kirjutada. Teine osa, kiire tempo, line, palju partituurid, lehekülge, palju häid mõtteid korraga ära jätta. Tal oli raske. Aga tuleb puhtaks selline teele ja tegi paar varianti sellest koolast, et millest siis üks läks lõpuks ka ettekanded ja korduvalt. Paraku siiski ma pean ütlema, et see on see periood, kus meil ükski dirigetilistki ei suutnud tagada. Ma ei tea, kuivõrd selge ENRD partituur oli. Aga ei suutnud tagada vähemalt orkestrist tõsist suhtumist sellesse töösse. Ja ühelgi Bradley kõlanud see no kasvõi nii puhtaltki, et oleks olnud nõnus mängida solisti, kes ju ka kuuleb endal enda ümber nüüd juba mõttetu vale, täitsa intonatsiooni vist, nagu ma tean, kui raskelt elas enda seda üle juba diviitsitud pilli häälde panna korralikud või väljaõppi tõid partiisid, kus lihtsalt See oli isetegevuse tasemel peaaegu iga kord, kui seda lugu mängid iga kord lihtsalt. Ta kuulas seda paar korda üle, lõpuks siis ma ei mäleta, kas reisimise või siiski teise korra järgi. Siis ta tuli äkki juures, vaat nüüd mul on siiski selge jah, et see teine ja kui oleks ikka siia sobinud Kontorile aga ma saan aru, et autoril on ikka raske loobuda sellest nimetada, seda ma meelega on kirja pannud. Ikka seal on iga asi nagu tähtis nippe läks nagu jäljetult kaduma. See materjal. Lõpuks andis järgi ja minu arvates sellega see kontsert päästeti. Ta sai teatavasti ju veel Nõukogude Eesti preemia selle kontserdi eest ühtlasi nii, et kuidagi nagu peeti peaaegu ühe hooaja kõige heledamat lugude hulka kuuluvaks. Sisuliselt tema teoseid on mängida selles mõttes juba huvitav, et see pealtnäha selge helikeel mister on, tõi siiski niivõrd palju uut viiulimängu tehnilistesse vajadustes oma heli ei tööta. Et paraku peame tunnistama, et ega Elleri kontserti edukalt mängida ainult klassikalisi viiulimängualuseid tundes ei oleks teda võimalik vähemalt mitte edukalt mängida. See Eesti, need paljudele sümfonistidele omale kapeta tooniga kasutamine, mida kasutab endast aga ka tema oli omapärasid läinud ja parageevitusel, mis ta seal muusikas väga palju tüüpilist omab. Tõesti nõuab viiulit hoopis teistmoodi süstematiseerida juba hoopis teistmoodi nagu nimetan seda struktuurset tehnikat. Ja selles mõttes Elleri ja tema koolkonna rakendustehniline analüüs moodustab omaette, peaaegu peatükki juba väikese viiulimängu pole uuenenud vajaduste osas mida me jõudumööda oleme püüdnud teha, mitte mängida seda, vaid ka mingil määral süstematiseerida neid probleeme. Kuid ma arvan, süstematiseerime, see protsess ei ole kaugeltki mitte veel lõpule jõudnud, sest seal vabastada igal uuel kohtumisel ikka ja jälle midagit, kus veel mõnigi seadusepärasus või ka eripära tema keeles on meil küllaldaselt. Saates kõlasid Vladimir Alumäe esitluses fragmendid Bieberi Amolsonaadist, klaveril mängis Vaike Vahi, Beethoven, Oweni teetuur, viiulikontserdist. Orkestrit dirigeeris Neeme Järvi. Elleri amol sonaadist number üks viiulile ja klaverile koos pianist Heljo Sepaga ning Heino Elleri pala avarused koos pianist paike vahiga. Sissejuhatavad sõnad meie tänasele saatele, millega meenutasime Vladimir Alumäe. Tema 10. surma-aastapäeva puhul ütles muusikateadlane Tiia Järg.