Esimene pilt on ookean. Atlandi ookeani murdlainetus. Kõrgehali pruun kalju Kallase sellel kanarbik. Kitsad jalgrajad ainult kanarbiku sees, järsaku serval. See on nagu filmis. See on nagu istuda väga suure kinoekraani ees ja vaadata, jõudmata silmaga igale poole. Toode on nagu filmis. Seal on vabalangemist 60 meetrit. Seal seisab Covel järsaku serval. Ja see koht on pandi vaan või siis Fretooni keelest Vegarvam. See on pretannie seal suvel. See on üks britannial läänepoolsemaid tita kus mühab meri isegi siis, kui on täiesti tuulevaikne. Tänane musta triibuline Hermeliin räägib piltidest, mida ma nägin kuu aega paasi Britannias ringi liikudes. Minu nimi on Kaarel Vanamölder ja eetris on kuues saade sarjast musta triibuline. Teine pilt on festival. Britannia on Prantsusmaa selline piirkond, mis on väga kuulus oma festivalide poolest. Sealne festivalid kuidagi õnnestuvad eriliselt hästi. Festivalil toimuv võetakse publiku poolt väga soojalt vastu. Ja inimesed ei, justkui ei väsi külastamast erinevaid pidusid, erinevaid suuremaid kontserte, mida toimub suviti üle terve Britannia väga suurel hulgal. Ehkki enamik neist muusikafestivalid või rahvakultuurifestivalid toimub samas ja muid suuri sündmusi. Näiteks väga kuulus festival, mis juulikuus Kesk- Britannias aset leidis, oli festival Jeiša öö, ehk siis alternatiivmuusikaüritus. Aga nendel kõikidel on nendel kõikidel festivalidel, Britannias on üks kindel tunnusmärk. Seda rääkis mulle mees, kelle autos ma sõitsin, üksvahefestivalid õnnestunud Britannias selle pärast väga hästi, et nende korraldus lähtub kõik ühest kohast. See tähendab, et kui toimub festival mingisuguses väikeses külas või linnas siis kogu see kogukond siis kõik see kogukond on selle ürituse õnnestumiseks organiseerunud ja nad tegutsevad kõik ühise eesmärgi nimel. Ja ja Britannias on veel olles selline kogukondlik vaimsus siis ei teki isegi küsimustki, mitte et mitte osaleda mingisuguse ürituse korraldamises ja näiteks seesama, mis ei ole tegelikult üldsegi ju rahvamuusikafestival see ješ öö, see on selline sündmus, mida tahaksid organiseerida niivõrd paljud vabatahtlikud, et moodustatakse selline vabatahtlike pingerida, Nad esimesed, siis saavadki selles asjas osaleda. Võib-olla siin ongi see põhjus, miks Bretoonidel festivalid nii hästi välja tulevad. Esimene festival, mida sai külastatud, oli festival Conway Lääne-Britannias, Alam-Britannias, linnas nimega Akempeer. See oli suur rahvamuusika rahvatantsukontserdil teede jada. Kuid oluline seal, miks sinna sai mindud, oli see, et seal esines Elonsti well enamsti Vellistan musta triibulises Hermen liinis olnud korduvalt juttu. Pigem võiks öelda, et sellist pole ükski Hermeliin mööda läinud. Elonsti välja on legend või nagu kirjutas festival konvoi pass, et tulge kontserdile avastama selle legendaarse bardi loomingut. Enamsti, väljan, harfimängija, suure muusika, uuendaja, muusika, populariseerija, tema tegevus jääb küll, jah, 1970.-tesse aastatesse loomingus oli seda õiget hoogu ja värskust kuid sellest hoolimata oli kontserdipiletid peaaegu, et kõik välja müüdud inimesed moodustasid sadade meetrite pikkuseid, sabasid ukse taga, seal oli rahvast järjekorras Saksamaalt ja Inglismaalt igalt poolt mujalt Prantsusmaalsest. Ellonzzzywell esineb üsna harva. Ja mis selle mehe kontserdis kõige parema mulje jättis? Võib-olla isegi mitte see, kuidas ta sellel hetkel pillime mängis. Sellepärast et võib-olla tal ei olnud jah, õiget saateansamblit või võib-olla paljud külastajad oleksid oodanud, et horfi Virtoosina kuulus mees kõige rohkemast harfidel laseb kõlada. Kuid selle asemel oli tegemist kontserdiga, kus võidutses, valitses improvisatsioon kõige rohkem. See oli selline natukene Eesti konteksti märgates natuke Riho Sibula oli kontsert. Selline intiimne mõtisklus, kus ühel hetkel astub lavale täiesti tavaline mees. Mis sest, et tegemist on tegelikult ju superstaar tooriumi legendiga. Astub jah, lavale täiesti tavaline mees, tal on jalas täiesti tavalised mustad püksid. Mingisugune kõrge kaelusega pluus läheneb horfile, paneb käed keeltele, mängib, mängib ühe käega, mängib ühe käega kiireid iiri lugusid. Justkui muuseas. See oli muidugi elamus, aga rohkem oli elamus sellest, kuidas publik reageeris Elonzzzywelli kontserdil. See publiku kohta selle publiku kohta võiks öelda, et enamik neist olid enamsti Velli kaasaegsed või ühevanused temaga. Ehk siis inimesed nii 50 60 eluaasta vahepeal. Ja siis, kui kontserdi teise poole peal Elonsti well asus mängima vanu hitte, neitsi, mis ühel hetkel inimesi pani ärkama, pani tunnetama ennast uuesti Bretoonina, siis olid kõik needsamad inimesed, kõik needsamad auväärsed kodanikud olid lava ees, hüppasid ja laulsid või pigem nii-öelda hüüdsid kaasa kõiki neid sõnu, mida nad teadsid peast. Mõistagi olid need kõik betoonikeeles. Ja elan sti veel, ei olnud ka selles mõttes kade. Aid, ta lasi rahval vabalt sinna kaasa tulla, ta lasi rahval laulda. Ja sellisena ma saingi justkui näha uuesti seda fenomeni, mis toimus näiteks 1972. aastal olümpiakontserdisaalis, kus elan, Szzywell ju esines. Mis oli tema üks legendaarsemaid kontserte, mille mõte oli see, et see, kes on nii-öelda laval, et seal justkui juhuslikult laval et tegelikult selle kontserdi moodustavad kõik inimesed koos, ka see, kes on seal lava ees, võtab alt üles. Et eesmärk ei ole mitte esineda, vaid eesmärk on olla koos inimestega selles samas muusikas, mis on tegelikult ju kõikide meie eneste või siis kõikide persoonide sees. Ja seda sai Näha ja tunnetatud kontserdil. Muusikalisest küljest rääkides Elon Szzywellil oli kolm meest saateansamblis üks mängis flööti, üks mängis löökpillidel ja kolmas mees mängis süntesaatoril või klahvpillidel ja Well siis tegeles kahe maa peal oleva elektri harfiga. Ja peamiselt kasutas ta kontserdi esimeses pooles lugusid või mängis lugusid, mis on tema viimaselt plaadilt mis ilmus aastal 2002, mille pealkiri on teispool sõnu või sõnade vahepeal. Ja sellest las kõlada ka üks lugu, mida enamsti Helga seal samal kontserdil mängis. Kuuldud loo pealkiri on talve lõpp. Väikesi videokatkeid, festival Conwayl esinenud Elonsti Vellist, see võib näha sellesama festivali koduleheküljelt või siis ka on võimalik minna ja läbi Elonsti Velli enda kodulehekülje, mille aadressiks on VVV punkt Laan sidekriips, sti well punkt. Com. Aga kolmas pilt on ja nii klapport. Või see on juba rohkem siis portreepilt noormehest, keda mu uuesti kohtasin Campeeris sellepärast, et meie tutvus algas 2002. aastal. Kui sattusin esimest korda kämpeeri linna ühte poode, mille nimi oli Arbeetkeldjeeg. Ja seal siis vesteldes müüab inglise keeles esitas ta lõpuks ikka kohtusliku müüa. Küsimus, et kust sa pärit oled. Vastust kuuldes hüüatas ta, et ahaa, et tihti just mitte Estonia, vaid ahaa, Eesti. Sellepärast, et selle poisi ja nii klapportig sõber õpetanud Iraagi humanitaarinstituudis Tallinnas betooni keelt. Mõistagi tema arvas, et ma peaksin seda betooni, kes Eestis oli tundma. Kuid nii see paraku ei olnud. Aga siit võiks näha seda, kuidas on väikeste rahvaste maailmad on ühteviisi väikesed või ühteviisi ahtad. Et väga paljud inimesed tunnevad 11. Ma arvan, et Eestis ei pea seda fenomeni kuidagi seletama, vaid seda kogeb iga inimene iga päev. Aga nüüd suvel, otsides öömaja, mis oli vältimatu peale Elonzzzywelli hilja lõppenud kontserti kohtusingi päeval pool juhuslikult linna keskväljakul ja nii klapportiga tundsime 11 ära, ulatasime terega, et need niigi väljanägemises peitub veidrat ähvardust. Tan pikkade punakad juuste ja vuntsidega noormeessoni tihedalt laubal. Seljas on tal määrased rõivatükid, teksatagi hõlma küljes poliitilise rühmituse Skazelvreis märk. Skazel reisi võiks eesti keelde tõlkida kui Bretoonide abistamine. Seal rühmitus, mis loodi 60.-te aastate lõpus, aitamaks võitlemaks vangi pandud Bretooni aktivistide ehk siis betooni poliitvangide olukorrad kergendamiseks. Ja sellisena siis seisis niiglaport minu ees, keeras endale vilkalt ühe sigareti. Ja ma võisin peaaegu uskuda, et ja nii klapport kannab põues kas revolvrit või siis näiteks rulli jagu lendlehti millel võiks olla nõudmine taastada Britannia riiklik sõltumatus. Ja siis õhtul Elon Szzywelli kontserti kuni hiliste öötundideni möödus betooni aktivistide peakorteris ega Itšin idinen betooni keeles tähendab kujutlust sellisel üritusel, kus koguti joogiraha pealt toetust Bratooni poliitvangide vabastamiseks. Vestlus keeltena kõlasid Gazpret tooni või inglise keel. Mis sest, et kõik noored ja sealsed oskasid väga hästi rääkida prantsuse keelt, aga seda nad ei tahtnud teha. Ja siis järgmisel päeval öise ürituse jäljed olid keskuses koristatud, rääkisimegi ja nii ka pikemalt. Niigi mõtted ei ühti kindlasti enamiku operetoonide seisukohtadega radikaal kuid terminist radikaal ollakse Eesti kuulajale pigem rohkem mõistetavam lause näiteks et ja nii kond, tuline rahvuslane. Selline sõnastus võiks seletada meile paremini toonide maailma tagamaid mis vastandub ideele jagamatus ning ükskeelsest suurriigist. Kui nüüd lühidalt kokku võtta seda, mida ning rääkis siis need ei olnud sugugi mitte rõõmsad teemad, mida ta esile tõi. Näiteks kui ma küsisin tema käest, et mida sa tahaksid Bretooninud elus muuta. Vastase niig, et tänapäeval puudutab paljusid Bretoone rahvuslik alaväärsustunne. Inimesed ei ole õppinud oma ajalugu. Nii ei saanud olla juhatuse peremehed, see oli tema meelest esimene asi, mida muuta. Kui ajas tagasi minna, siis 20. sajandi alguses hakati ümbretannias andma kooliharidust ning sel hetkel pidise toimuma mõistagi prantsuse keeles. Aga kuna laste vanemad ise rääkisid tollele seal ainult Bretooni keelt, siis polnud kohe võimalik alustada prantsusekeelse õppetööga ning algselt olid seega poliitpraktikas tegelikult pigem kakskeelsed. Mõne aja pärast aga oskasid ka täiskasvanud juba natuke prantsuse keelt ning nad mõistsid, et nende lastel on kasulik õppida see keel korralikult selgeks. Hea prantsuse keelega võis leida ju tasuva töökoha näiteks administratsioonis või avalikus sektoris. Hea prantsuse keelega ka oli üsna kindlasti võimalik saada korraliku sissetulekuga inimeseks. Ja niimoodi vanemad lakkasid kõnelemas oma lastega Bretooni keeles, samas kui nad ise polnud sageli võimelised end heas prantsuse keeles väljendama. Ja nõnda leidus väga palju peresid, kus täiskasvanud ei kasutanud iialgi oma lastega suheldes selliseid väljendeid nagu armastus või hoolimine. Sest need sõnad on sügavalt juurdunud ning õiges kontekstis väljendatavad vaid emakeeles. No võib ette kujutada, mida tähendas noortele Bretoonidele elada oma kodukeskkonnas, kus ümberringi räägitakse vaid betooni keeles välja arvatud nendega. Sellest siis tulenevalt on nüüd tänapäeval siis 60 aastat hiljem väga palju paratoone, kes ei saa aru Bretoonikeelsete perekonna, linna küla ja põllunimede tähendusest. Ja vanas ühiskonnas kandis iga koht nime. Aga nüüd on inimesed kaotanud sideme pärimusega. Me võime selle tulemusi näha, ütlesime niig, kui püstitatakse mõju kohtadesse, kuhu vanas Bretooni keelses ühiskonnas mitte keegi ei oleks mitte kunagi midagi ehitanud. Näiteks koht, mida võiks tõlkida kui kõigi rohumaa mis oli alati olnud lambakarjamaa tillukese majaga eemal metsas, kuulus kõigile kogukonnaliikmetele võrdselt. See maa asub vahetult jõe ääres ning vihmasel ajal tõuseb vesi, uputab jõe kaldad. Aga kuna kohanimed on ka tänapäeval betoonikeelsed inimesed ei mõista seda enam, siis pole mitte kedagi, kes seletaks kohanimede tagamaid. Ja pealegi ei suhtle inimesed enam üksteisega. Tänapäeva ühiskonnas elab igaüks ju oma eramus privaatset, elu, isiklike sõpradega ning naabritega ei suhelda. Ja nõnda saabki võimalikuks ja niigi toodud näide, et ehitatakse maju halbades kohtadesse sinna, kuhu varem vanas ühiskonnas, kus kõik sidemed veel toimisid, mitte keegi ei oleks mitte iialgi midagi ehitama hakanud. See oli vaid väike näide betooni keelekultuuriga toomisest, mis mõjub ju inimestele endile kahjulikult neile, kes ei mõista enam oma kodukeskkonda. Ja lõpetuseks küsisin ja niigi käest, et mida tal oleks öelda eestlastele edasi. Palusin seda teha Bretooni keeles ja nii siis ka vastas. Ja nii ütles siis, et eesti rahvas maad on sarnases olukorras. Me oleme mõlemad väikesed suurte Euroopa Liidu riikide seas. Meil on siiski õigus oma kultuurile ja tõekspidamistele ning neist ka lähtuda. Ja väike rahvaarv ei tähenda veel, et meie valitud tee poleks õige. Sest see on lihtsalt meie tee. Neljas pilt on saar. Britannia on ju ka ise poolsaar, teda ümbritseb kolmest küljest meri meri või ookean. On midagi äärmiselt olemusliku Bretoonide elus Bretoonide mõtlema maailmas, meri kajastub Bretooni muusikas, meri kajastub Bretooni lauludes. Laulusõnades meri on see, mis annab enamikele Bretoonidest toitu. Meri on see, mis annab enamikele Bretoonides tööd ka tänapäeval meriämber toonide jaoks midagi oma ja midagi kõike. Veel ühe aspektina, meri on ju puhkus. Britannias. Seal on Prantsusmaa üks suurimaid puhkepiirkondi Britannias suvel kohata tuhandeid ja tuhandeid autosid, millel on, mille küljes on järelhaagisega suvila. Võib käia vabades rannikuäärsetes, väikelinnades, mis on täis valgeid maju, suurte klaasi triinidega, poode, mille tänavatel kõnnivad valgetes riietes eakad inimesed, kus aga samas justkui midagi osta ei olegi, sest poodides pakutakse turistikaupa mingis mõttes selle sõna kõige halvemas tähenduses. Ei vasta endale portselanist, tooni või portselanist, meremehesõlme või portselanist kujukese, mis kujutab mässavad merede laeva selle peal. Aga ka see on pretanniad, tänapäev, son Britannia igapäevaelu, turistid. Suvel moodustavad Britannias väga suure protsendi elanikest või sealviibijatest, pigem aga saar, millest ma tahan rääkida, asub Britannia lõunarannikul. Härra nimi on Dick ja ta asetseb rannikust nii 10 kilomeetri kaugusel vaid ikka on väga väikesaar, tema pikkust on umbes kaks kilomeetrite laiust, nii 800 meetrit. Saare peal on üks küla ja umbes 40 puud. Aga see saar on tuntud oma suurepäraste liivarandade poolest ja seal on mõistagi väga palju turiste või puhkajaid, neid ma nimetaksingi pigem puhkajataks, sellepärast et need on sellised inimesed, kes tulevad saarele suurte kastidega saarel võtab vastu neid ainus traktor viiv kastid laagriplatsi ja ennäe imet, nendest kastidest ehitatakse siis terveks hooajaks terveks suveks välitelgid või siis välimajad alates telkides kuni lõpetades üsna kapitaalselt ehitustega, millel on isegi veranda, rääkimata laudadest-toolidest ja kõigest muust gaasi pliitidest. Ja niimoodi need inimesed siis elavad tillukese saare peal nimega Oidik umbes kuu aega. Ja nad sobivad sinna keskkonda, mille moodustab puhas looduskeskkonna, mille moodustab üks kirikmäe otsas keskkonna, mille moodustab vanad mehed kiriku ees petanki õhtul mängimas. Kõrval on kohvik üks pood, üks pagariäri. Poes ei olegi hinnad nii meeletult kallid nagu tillukeste sadamalinnades valgete majade ja valgete turistidega. Sellepärast, et see saar elab saare laokil puhkajatest ja muudel aastaaegadel, seal paraku midagi ei toimu. Kuid selle elu on saare peal eluterve. Inimesed on sinna tulnud, sest nad on seal ikka käinud puhkajad, nad tulevad igalt poolt mujalt Prantsusmaalt. Aga nad armastavad seda keskkonda ja nad ei ole seal, vaid läbirändajad. Saarele vaidlik sattusin läbi juhuse, ainult üks kontakt, see nägi välja nii, et üks tuttav mees, 50 aastane, umbes ütles, et ma kuulsin, et sa lähed britanniasse, et minu naine vahepeal puhkamas, et te võite siis talle külla minna. Kui pilt on saarest nimega vaid siis tuleb sinna juurde rääkida ka natuke Veronigist, kelle juures SAISis ööbitud tillukeses majas saarel külas. Ironikil on viis last, nendes kolm olid kohal. Veronika on kunstnik, ta maalib saare vaateid ja abstraktseid pilte. Veronika on saarega Oidik seotud sellisel viisil, et tema isa oli kunagi Poolas elav juut, kes peale esimest maailmasõda oleks Prantsusmaale elama juba ja teise maailmasõjajärgselt kohtus uuesti oma sõbraga, kes oli pärit Belgiast ning siis nad otsustasid tulla elama Prantsusmaa läänerannikule sinna samale saarele. Nad olid kõvad kalamehed ja niimoodi siis ongi Veronikil, kes ei ole üleüldsegi, mitte betoon seal saarel päris oma koht. Samas Veronic seda oma isa maja oma mitmetõdedega, mis ei olegi üldse halb, sest Veronika natuke mustlasema moodi talle meeldib rohkem elada saare kämpingus seal, kus elavad teised puhkajad. Talle meeldib ehitada endale samasugune suvemaja presendist, siis veeta päevi ja nädalaid maalida. Lapsed on kuskil liiva sees, mängivad jalgpalli, ujuvad ja siis on Veronika rahul. Ja niimoodi ühel õhtul saigi koos Veronikiga mindud tema tuttavate juurde sööma keedetud kalmaari vaatama mismoodi elavad siis puhkajad Britannias ja siis ka see on osa britanniast. Kokkuvõttes kogu see saar meenutas mulle natukene oma rõõmsas, ärevuses ja rõõmsast sagimises meenutas ta mulle Astrid Lindgreni raamatut väikesest Charvenist Pootsmani Moosest ja laiust nimega võlavares. Seal oli midagi sedasama. Aga siis jah, seal õhtul kirjutad kalmaari, maitses tundsid inimesed ennast vabalt õnnelikena. Ja sellest siis ka järgmine helipilt. 29. juulil mitte kaugel linnast nimega loriaan toimas saunas kohaks oli seekord Bretooni kultuurikeskus nimega Anserne vees, ehk siis uus aeg. Tegelikult oli tegemist sealse pillilaagri lõpetamisega, kus erinevad pillirühmad astusid üles, mängisid siis laagri jooksul õpitud lugusid ja siis hiljem võis laval kuulda laagri jooksul tekkinud bändi sarnaseid moodustisi, kes ka lihtsalt mängisid muusikat. Aga tegemist oli Fessagnoosiga, võtsid eesti analoogi sellele üritusele, mida võiks tõlkida kui ööpidu. Siis oleks selleks viimasel ajal üha enam hoogu võttev tantsuklubide liikumine, kus inimesed tulevad kokku ja õpivad ning tantsivad vanu seltskonnatantse. Naasen Britannias on midagi sarnast, ainult et Bretoonid oskavad neid tantse juba ammu. Vibretoonid ei ole kaotanud seda sidet vanade tantsudega ning nii võib leida fessionaasil tantsimas nii seitsmeaastaselt kui 70 aastaseid. Tihtipeale need vanemad inimesed ehk tunnevad isegi tantse paremini. Sest nähtus, mis on väga oluline ja väga tüüpiline britanniale. See on üritus, mis põhineb jällegi kogukondliku koosviibimisel. Üritus või sündmus, mis toimub Britannias erinevates kohtades lakkamatult peaaegu aasta ringi. Nädala jooksul võib vähemalt viies-kuues taas käia, kui oleksid näiteks linnutiivad erinevatel tantsuüritustel, kus on kogunenud oma külarahvas või oma linnarahvas. Ta mängib mingisugune ansambel või grupp millel ei ole tegelikult üldse tähtsust, sest oluline on see, et inimesed on tulnud kokku, tunnevad 11, tunnevad ennast vabalt tantsivad neid tantse, mida alati on osatud. Kuuldud loo esitas umbes 10-st inimesest koosnenud pillilaagri kitarrigrupp mida juhtis soiksime Rill. Soyczybrillem äärmiselt kuulus Bretooni kitarrivirtuoos, kes alustas tegevust juba 1970.-te aastate keskpaigast, sai laiemalt tuntuks 1900 kaheksakümnendatel aastatel. Sõiksiberill on mänginud väga mitmetes väga nimekates Bretooni ansamblites, nagu näiteks qwerrcia Kornoog. Kuid antud Fessagnoosil ja antud muusikalaagris ei olnud sellel üldse tähtsust. Seda, et soiksiberil ise juhatas õpituba, kus kõik õpilased olid juhtumisi nimetud pillimängijad minu jaoks nimetatud pillimängijad, kes ma sealt läbi astusin. Niisamuti oli juhtumisi ainult üks mees, soiksin Peril. Juhtumisi on tema andnud välja palju plaate ja tal on aukartust äratav loomingutee. Aga seal pillilaagris Jofessionaasil noh, tegelikult samamoodi nimetu pilliõpetaja võrdne teiste seas või siis juhtumisi oli tema nimi soiksiberill. Ja sel ajal, kui kitarrigrupp harjutas Mäksalt juhtumisi plahvides mööda suur kõht ees, Rambar on kes samamoodi selle pillilaagri afessionaasi kontekstis on juhtumiseksperetoonide parimaid Bombordi mängijaid. Kõikidel inimestel seal fessionaasilisel pilligruppides on kindlasti oma lugu. Kõikidest inimestest võiks teha omad pildid. Aga praegune pilt on naasist. Ja see, et ma tean sealt nimetada kahte inimest nende näo ja tegevuse järgi võib-olla lihtsalt märgib ainult seda, et kogu see üritus oli äärmiselt väärt, tõsiseltvõetav, et kõik teised inimesed, samuti enamus, kellest ma ei tea midagi olid täpselt samasugused. Muusikas elavad inimesed nagu soiksiberil, Jean Baron. Eelnevalt ei mainimata, et esimene lugu, mida mängiti Fadiagnoosi pildiks esitasid kaks poissi, Francois ajad ja vii. Poisid olid kaksikud, nägid välja nagu kaks tilka vett. Ja kujutage pilti, poisid olid kõigest 14 aasta vanused. Aga Fezennos ketras keskuses nimega Amserne vees muudkui edasi inimesed tantsisid, siis kõik lood olid ju tantsudes mõeldud ja kui umbes kella kahe ajal öösel oli aeg lahkuda, siis inimesed jäid jätkuvalt sinna tantsima. Mängiti juba torupill ja pumbaardi. Kuues pilt on teine festival. 30.-st juulist kaheksanda augustini toimus loriaani linnas 34. festival andavas seltsid mis on Britannias toimuvatest festivalidest kõige suurem üritus ja üks suurimaid kelti muusikafestivale üldse. Festival The Ando sel tik oli oma väljanägemise poolest sarnane eelmise festivaliga festival Conwayga, mis toimus umbes 80 kilomeetrit lääne pool. Kui jällegi püüda pakkuda pilti Eesti kuulajale, milline võiks välja näha üks suur Bretooni rahvakultuurirahvamuusikafestival siis üks väga oluline komponent, mida sellistel festivalidel alati näha saab, on erinevad rongkäigud. Laulupeo rongkäik on iga eestlane näinud kas või televiisorist. Ja osa eestlastest on näinud ka Tartus kaks korda aastas toimuvat akadeemiliste organisatsioonide rongkäiku. Kas marsitakse ja iga rühm iga korporatsiooniga selts üritab üksteisest üle laulda. Betooni rahvakultuurifestivalid on justkui need kaks asja kokku on justkui suur laulupeo rongkäik, kus osalevad erinevad rühmad, aga need rihmad üritavad marssides 11 oma helitugevuse poolest üle trumbata. Ja kui Eestis rongkäikude lauldakse, siis britannias mängitakse torupill. See on šoti tüüpi poolsõjaväeline torupillimäng kus kõige ees lähevad torupillimehed siis betooni aktsendina, Vumbardi mängijad, kaan trummi, põristajad. Selliseid ansambleid, mille nimi on pangad on britannias loendamatu hulk. Osalemine ka ta ansamblis on Britannias äärmiselt populaarne. Sellest annab tunnistust kasvõi see, et kui Eestis inimesed näevad laulupidu ja selle rongkäiku iga nelja aasta tagant ja Tartu rongkäike aastas kaks korda, siis britannias võib suvel paari kuu jooksul erinevates linnades paarikümnel korral näha marsi vaid torupilliansambleid, kes kõik on riietatud rahvariietesse. Nende ees lähevad sageli ka rahvatantsijad kaunites kostüümides. Ja inimesed kogunevad tänavate äärde, seda kõike vaatama. Seda kutsutaksegi prantsuse keeles Trioufiks, pillimängijate Trioufiks või triumfikäiguks, kus enne võistumängimist nagu seal kombeks on osalejad marsivad staadionile ja siis pärast, kui võistlus on läbi, siis tullakse sealt sama võidukalt tagasi. Ja festivalide Andozelczyk toimus sellel aastal juba 30 neljandat korda. Seal võis kohata lisaks lugematutele betooni torupilliansambligruppidele gruppe kaliitsiast, Šotimaalt ja Iirimaalt. Ning järgmine helikatke ongi lindistatud kõndides järgi ühel Iiri torupilligrupil. Seitsmes pilt on meeleavaldus. Kohtasin festivalil antosel tik uuesti vana tuttavat ja niiglaporti loriaani kesklinnas toimus politseijaoskonna ees meeleavaldus milles osalesid umbes sadakond Bratooni aktivisti. Osad neist olid umbes 25 eluaasta ümber nagu Jenniig aga teised olid pikkade hallide juuste ja habemega veteranid. Kõigil põles silmist tuli, kui nad nõudsid vabadust elansoleele sõnadega, mida võiks tõlkida, et Elons leian vanglas suremas. Milles on asi? Asi on selles, et tänasel päeval on neli meest-Prantsusmaal mõistetud vangi sõltumatuse prantsuse ning Bretoonide sotsiaalsete õiguste eest võitlemise pärast sest nad sooritasid administratiivhoonete vastu pommirünnakuid. Ja neid mehi hoitakse vangis Pariisis. Niigi seletuse järgi ei ole Prantsusmaal eraldi ametlikku staatust poliitvangidele, kuid neid mehi hoitakse eritingimustes. Kaks neist on aga väga raskesti haiged. Üks on diabeetik, kuid tal polnud õigust saada vastavat ravi. Ta oleks pidanud vabastada oma käesoleva aasta 12. juulil, kuid kohtuasi kaevati edasi ning vabanemise tähtaeg on ebaselge. Ja teda tabas raske haigushoog. Kuid 19.-st juulist alates keeldub ta tablette võtmast ning nõuab enda paigutamist vangla hospidali. Ehkki ta oleks pidanud vabastatama, nõuab ta nüüd oma paremat kohtlemist ja tema nimi ongi elanssualee. Ta on pärit Ida britanniast Fušeeri linnast. Betooni aktivistid, rühmitusest Skazel reis, millest oli eelpool juttu, avaldasid festivali antaseltic käigus meelt politseijaoskonna ees. Selleks, et elan soleebälviks paremat kohtlemist ja ta vabastataks. Ta mõisteti kuueks aastaks vangi, millest on ära istunud neli ja pool. Aga Prantsusmaal kehtiva korra järgi on vangil õigus saada hea käitumise korral ennetähtaegselt vabastatud. Ning lisaks võimaldab üks hiljuti vastuvõetud seadus vabastada haiged inimesed ennetähtaegselt vanglast. Ja esimene, kes sellel alusel vabastati, oli uss papoon. Seesama, kelle nime kasutati skandeerimisel, et parem on olla papoon, võitlejast betoon. Norristapoon oli mees, kes teise maailmasõja ajal andis juute sakslastele välja ning mõisteti pikaks ajaks vangi. Kuid hiljem apelleerisin oma vanaduseni nõrgale tervisele ning vabastati. Deninglaport teadis veel nimetada ühte teist meest, kes lasti ennetähtaegselt välja, mis sest, et ta varastas väga suure summa riigi raha. Lanssolleegias pole varastanud ega tapnud kedagi. Ähvardab surm vanglas. Ja prantsuse riik ei taha talle anda vabadust. Kõigi soleel on selleks täielik õigus. Sa leian justkui poliitvang, aga samas ei ole ka. Need seitse pilti on võetud suvisest pretanniest. Kahtlemata oleks pilte veel ja veel. Need seitse pilti ei moodusta isegi murdosa Britannia tegelikust elust. Kuid musta triibulise hermelini tänane saate aeg on ümber. Aitäh kuulamast kõike head nägemist või siis nagu seda britannias öeldakse kenavu Amerminiku.