Helga ja muusikauudised muusika uudised laupäeval kell üheksa, null viis. Saade kordub kell 15, null viis ja internetis. Teile sobival ajal. Ei, ega jaa. Tere head klassikaraadio kuulajad, MINA OLEN helikaja saate toimetaja Tiina kuningas ja tutvustan lühidalt tänase saate teemasid. Kõigepealt tuleb juttu eile lõppenud neljandast rahvusvahelisest festivalist klaver 2004 oma muljeid jagada professor Lilian Semper Tõnu Kaljuste, Nargen Opera projekti Joseph Haydni ooperi üksik saar etendusest rääkisid Kersti Innole, dirigent Tõnu Kaljuste, lavastaja Priit Pedajas ja solist Mati Turi. Vanemuise väikeses majas jõudis lavale Giuseppe Verdi ooper La Travjaata. Lavastaja Taisto Noort küsitles Hedvig Lätt. Rahvusooper Estonia avab pärast remonti taas oma uksed publikule uuenenud Estonia teatri tegemistest. Peadirektor Paul Himma. Täna algavad Tallinnas toompäevad anno Domini 2004, millest annab ülevaate Eesti filharmoonia produtsent Heili vous. Tamm. 26.-st kuni 31. oktoobrini toimuvad Hugo Lepnurme 90. sünniaastapäeva tähistamise üritused. Eesti muusika infokeskus esitles raamatut Hugo Lep. Nur mälestusi. Eesti muusika infokeskuse juhataja Kaja Irja sega tegi helilõigu Merje Mändla. Tartus on teisel novembril hingedepäeva kontsert, kus esinevad Vanemuise sümfoonikud, dirigent Hendrik Westmanit, küsitles Hedvig Lätt. Teisel novembril toimub ka järjekordne rahvusvahelise Eduard Tubina muusika õhtu Estonia talveaias. Teemal Elleri Tubinaga Jaapanis mängib ja vestleb pianist Vardo Rumessen ja valiku muusikauudiseid laiast maailmast toob meieni Priit Kuusk. Head kuulamist. Kersti Inno küsis professor Lilian Semperi festivalimuljeid pärast neljapäeval toimunud Millised on teie muljed äsja lõppenud kontserdilt või õigemini, kuidas te iseloomustaksite lõi Lorti listi interpretatsiooni klassikaraadiokuulajale, kel ei olnud võimalus siin kontserdisaalis olla? Nonii äkki pärast kontserti vahetult lõppemist on päris raske väga põhjalikku ülevaadet teha kuidagi, aga ta oli väga süvenenud sellesse listi maailma, paistab ja ei mäleta üldse niisugust juhust, et oleks terve õhtu listi järjest võinud kuulata ja ausalt öelda, minule sai seda isegi natuke liiga palju listi, nimelt. Aga mängija oli väga kauni kõlamaailmaga, ma ütleksin mulle eriti sügava mulje jättis esimesest osast kolm Petrarcas eriti, mis olid väga süvenenult ja väga laia kõla balletiga üldse. Tema kõla pale ulatus tohututest Fortutest väga suure peaneni. Ja tal oli seda niisugust Nolisti pateetik, et väga palju ja tuli tal see nii iseenesest ma ütleks, et listi sonaadis sai mulle seda teatraalsust esituses isegi natukene palju. Aga üldiselt oli ikkagi väga ilus kontsert. Siin on käinud nädala jooksul ka teisi väga häid külalisi, mis nendest nagu esile tuua ja neid oli tõesti äärmiselt huvitavaid ja peab tänama Lauri väin mad, kes on selle käesoleva festivali kunstiline juht ja samuti Madis Kolk ja teisi asjaosalisi, et nad on osanud maailmast meile noppida niisuguseid omamoodi pärli. Üks esimesi kontserte, mis jättis mulje, oli Stephen kui õieti ma mõtlen tema peale alati ühes selle meistrikursusega, mida tema andis muusikaakadeemiasse, sest et seal võib-olla ta mängijana ei ole niisuguses hiilgevormistan kaunis eakas juba ja noh, tal üldiselt tuntud Beethoveni mängija ja tema esituses mulle küll eriti jäid meelde Beethoveni aeglased osad, minu meelest nendes oli erilist sügavust ja tal oli niisuguseid leide noh, niisuguseid väga ära mängitud teosed. Nendes tihtipeale ei olegi midagi uut oodata, aga tema puhul oli seda ja seda oli ka kursusel märgata. Siis niisugune vene pianist Nikolai Luganski, kes tõepoolest on erakordselt kõrge kullaprooviga, võiks öelda niisugune pianist, et ta on laitmatu ja hiilgav. Ta on muidugi väga suur virtuoos, aga ta ei pea seda üldiselt näidata, võib-olla ainult lisapalad olid tõesti selle peale nagu välja mindud, aga ta on erakordselt niisugune. Aristokraatlik Ma ütleksin muidugi Beethoven tee tursunud Madis esimeses osas ma oleks tahtnud mingisugust ootamatust, mingisugust nurgelisust, see oli nagu natuke liiga sile minu jaoks seetõttu ei olnud nii huvitav, aga, aga väga väga mulle meeldis kontserdi teine pool, kus ta mängis Prokofjevi Romeo ja Julia katkendeid ja Rahmaninovi prelüüdi, need olid suurepärased ja siis võib-olla peaaegu üks kõige ilusam mulje oli prantsuse pianist taro niisugune noormees, kes mängis niivõrd kuidagi helgelt, tal oli muidugi väga huvitav programm, mida meil harva mängitakse, ma mõtlen just seda kontserti esimesed poolt, kus ta mängis Bachi kontserti, seadeid, tähendab Bach, Vivaldi, Bach-Marcello ja ka Bachi enese Itaalia kontsert. Ja see oli niivõrd, kuidas ma ütleks, see oli nagu mingisugune helisev ime, võiks öelda. Kasutust väljub ja natuke klaver nagu oli hoopis teine kui teiste inimeste käes. Kuidagi helises imepäraselt ja kõik see oli väga lihtne ja ja kuidagi väga puhas ja ma pean ütlema, et mul oli mitte muusik, kes pärast kontserti helistas mulle õhtul, ütles, et pärast niisugust kond ma tunnen, tasub elada. Nii et see oli väga-väga sügava mulje, väga hea oli muidugi karavell temal ja samuti väga meeldiva mulje, ta jättis oma kursusega muusikaakadeemias keda ta eesti pianisti test sellel festivalil jõudsite kuulata. Nüüd siin peaaegu kõike kuulata, aga päris kõike ei saanud, mõnele poole ei saanud piletit ja, ja mõnele poole lihtsalt jõudnud. Mu meelest oli väga huvitav ettevõtmine see klaverikontsertide mängimine kahel õhtul raekojas keelpillikvartetti saada. Ta oli minu meelest nii kui idee, see oli ikka päris hea mõte kohe. Sellepärast Mozarti Schopeni kontsertid on täiesti võimalikud niimoodi kuulata. Ja pianistid olid toredad ja ma arvan, et võib-olla kvarteti oleks võinud veel võib-olla pisut viimistletuvalt mängida seda Isaid, et aga üldmulje oli päris tore siis eesti pianistidest väga huvitav on muidugi Tanel Joamets, kes on põhjalikult süvenenud skräppini maailma ja kes on tohutu temperamentne ja tohutult emotsioone reaalne inimene. Harva Eestis on niisugust selles mõttes. Ja seal oli palju häid muljeid ja ma pean ütlema, et kõige suurem mulje oli mul tema lisa pärast, mida ta mängis, see oli nimelt improvisatsioon saalist antud teemale ja teema oli lapse sünd. Ja see oli täiesti fantasy kunstiline, kuidas ta kujundas selle teose, sellest tuli hästi vormitud pikk ja elamuslik teos, mille peal aga saalis püsti tõusti ja braavo. Aga seda ei juhtu igaühega. Huvitavad olid Eesti pianistide esituses just minu meelest kaasaegsemad teosed näiteks Mati Mikalaybort trennis, et seda võiks ju mängida rohkemgi niisugusi, Trindi teoseid meil siin laval ja meie teenekas klaveriduo Sakus peas, kes seal oli väga huvitavaid uusi asju, mulle väga meeldis Eino Tambergi uus teos koos lepillidega oli see ja väga palju huvitavat. Timo Steineri palas kahele väärile seal oli võib-olla vormilt oleks võinud seda natuke koondada, aga muusikaliselt Ta oli seal väga palju huvitavat. Enne jäi veel nimetamata külalistest Eero heinanen Soomest. Minu arvates see kontsert oli esimene hariv kontsertprogrammi mõttes. Ta mängis esimeses pooles Sibeliuse klaverit, palu ainult ausalt öelda, ega need Sibeliuse rabelevad ikka väga heade ja võib-olla liiga julmalt öeldud, aga nad on kuidagi niisugused. Natuke väheütlevad. Teises pooles mängis ta jana tšeki klaveripalu, ka neid me ei tunne kuigivõrd Janatšekilisest tsüklit rohtunud radadel. Ja see muusika oli niisugune väga ühtlane. Oledki mõjuv, eriti lõpupoole hakkas mulle meeldima ja ma pean ütlema, et see hein on endal väga hea pianist, väga hea, tõesti kujundlik ja väga hea kõla, aga, ja see oli päris tore kontsert selles mõttes õpetas meile midagi uut repertuaari asjus. Kui nüüd võrrelda seda festivali eelmistega, kas siin miski nagu eristub sellel festivalil või on nad olnud kõik sellised kõrge tasemega ja kukkunud nii üllatusi, kui ma ütleks küll? Jah, ma ei ole ju kah kursis kõigi maailma pianistidega, nii hästi kui me võiksime olla selles mõttes võib-olla mõnel eelmisel oli mõni nimi, mida me olime nagu rohkem kuulnud aga ma ei ütleks, et elamused oleks väiksemad. Huvitav, üldiselt väga huvitav tahaks, et need asjad ikka korduksid alati paari aasta tagant, need on niivõrd elustavad meie klaverimängijate elus ja ja muidugi nii palju on ju publikut ka nii. Üks asi, mis huvitab kõiki. Eile õhtul toimus Eesti Draamateatris esietendus seda puhkusele jaoks erakordne sündmus. Draamateatris mängiti ooperit Tõnu Kaljuste initsiatiivil tekkinud uus projekt. Teater Nargen Opera jätkab seega suveldate näidendiga alustatud hooaega eesti publikule avastuslikke Haydni ooperitega. Kõigepealt lühiooperiga üksik saar. Minud Diviise Hayden juurde ooperite juurde hoopis tema nagu elulugu ja Essdeehaasi juures töötav kapell, kes oli oma suurte töölepingutega ja riikidega kohustustega sunnitud tootma nii palju oopereid, millest maailm suurt midagi ei tea. Hakkasin lihtsalt Haydeni repertuaari vaatama ja kogu loomingut ja selgus, kuivõrd suur toimus plahvatus, pealased, esterhaasi, tema loomingu, sest kui ta henna Londonisse sai ja missuguseid teoseid sealgi kirjutas, kui oli see kohustusekoorem lihtsalt õlgadelt läinud ja mis tema loomingus muutuma hakkas, see hakkas huvitama. Ühelt poolt püüan nagu seda asja nagu üle elada, aga muusikesed võtta praegu seda temaiste rahasiaegset asja selle hooaja alguses järgmise hooaja algust oli juba nagu Londoni. Et käia muusikaajalooliselt see samal ajal aeg läbi selle sisu kaks naiste 13-ks aastaks tühjale saarele ja ahtuvad meeste vastu väga viha tundma valeinformatsiooni põhjal ja see niisugune inimlik situatsioon, kus inimesed teevad otsuseid teadmata tõde, olles isoleeritud, see on niisugune igivana teema ja Hayden on seda mõnusalt looduslähedaselt pakkunud ja parem on alustada just taolise asjaga, mis siinsele publikule ka mingisuguse suure või uuema ukse avab. Ja selle ukse taga on ja Hayden kogemus Haydeni muusika tundmatus ooperimaailma, sest kohatise on seotud väga palju instrumentaalse muusika ja mitte teatri muusika tüüpiliste lahendustega, näiteks ta samana tühi saar, lõpukvartett, mida laulab seltskond selle iga kord, kui ta presenteerib uut finaalis esinevat solisti esineb ees üks instrumentaalsolist, kellel on suur pikk, saad mängida, et see on nagu Concerto krossamis käib orkestri solistide vahel ja lauljate vahel mingisugune dialoog täitsa enneolematu minu meelest muusikateatri ajaloos ja taolised niisuguseid ootamatuid hetki ja Hayden ooperites on pidevalt. Aga mis kõige tähtsam muidugi Hayden muusika dirigeerimine on niivõrd tervislik selle muusikaga koosolemine ja sellest digienergia leidmine, see annab hästi palju energiat ja jõudu, seda ma olen kogenud viimasel ajal palju ja sellepärast mul viimastel hooaegadel on ka Hayden palju kavas. See on niisugune väga armast tegevus. Nargen Opera selle hooaja koostööpartnerid on Tallinna filharmoonia Tallinna kammerorkestri näol ning Eesti Draamateater oma saali kulisside orkestriaugu ja personaliga ka lavastajana draamateatrist Priit Pedajas, kellele see on esimene kord ooperit lavastada. No minul on tõesti see esimene kogemus ooperis ja külla on kutsutud mitmeid kordi, aga lihtsalt ei ole, kas siis ajagraafik võimaldanud pole saanud, et mul on see täiesti niisugune uusmaa, kuid peab ütlema väga huvitav. Mis piirides on võimalik mängida siin Haydni tühjal saarel? No meil nüüd konkreetselt, kuna tegu on niisuguse kammerooperiga ja Tõnu Kaljuste rõhutab, et tõugan ooperiga, mis seal tegelikult mõeldud siis õukonna meelelahutuseks ja tegemist on suguse ooperiga vaid neli lauljat, seega hästi niisuguse Kamberlikuga ja et meil tõesti see projekt on sündinud Nargen Opera kuiseks esimeseks sissejuhatavaks tööks ja k aeg on väga lühike, millega me teeme, siis on loomulikult see väga minimalistlik ja kui nüüd lavastajana rääkida, siis noh, minu niisugune peamine ülesanne, mille ma olen endale pannud, et need lauljad, kes seda lugu siis ette kannavad lugu siis naisest, kes on jäetud maha üksikule varrele ja kes arvab, et mees ta jättis, kuid meistritele järgi ja, ja kõik lõpeb õnnelikult. Seda lugu lauldes tunneksid lauljad ennast hästi ja oleks, kuivõrd see muusika on nii-öelda teraapiline, et ta oleks niisuguse hea, õige enesetundega lauldud ja ja ta oleks lihtne, loomulik, laulab Wade kadi klaas Helene Lokuta, Mati Turi, Uku Joller ja Uku Jolleri osal on ka dublantik, siis Rainer Vilu Mati Turi, kuidas tunned ennast Eesti Draamateatri laval Haydni ooperis üksik saar? Mina tunnen ennast väga hästi ja ma näen, et ka teised tunnevad ennast väga hästi, sest Draamateater on haruldane koht sellise õukonnaooperi esitamiseks, aga miks mitte ka suuremate asjade tegemiseks väga hea akustika, väga hea aura, õudselt hea olla seal. Sinul ei ole seega sugugi esimene ooperikogemus, mäletame siin juba Adamsi ooperist Nixon Hiina, mis oli küll kontsertettekanne, aga väga värvikas roll. Kevadel oli siin ka Eesti filharmoonia ooperiprojekt ja suvel oli võimalus Soomes. Ja oper yleval suvel ma osalesin augusti lõpus Forsaki ooperis Russalka, mis toimus Soomes, Vanas-Helsingi ooperis, Aleksandri teatris ja igati hea kogemus, sest Tallinna laval oli ta tõesti esimene ja see õnnestus. See oli selline noorte inimeste ülesastumine ooperilaval Helsingi Juhlavikude raames. Siin Haydni ooperit, teid on neli laval, kuidas teil ansambel ja koostöö seal laval? Nojah, neljakesi, me oleme laval tegelikult päris arva lõpus pikemalt. Ta on koostanud, mulle meeldib. Mulle meeldib taga, et on tekkinud selline ühtne rakuke, mis töötab väga hästi. Inimesed kommunikeerunud omavahel väga lihtsalt. Me saame teineteisest aru, tundub, et ka lavastaja võtab meid just sellistena, nagu me oleme. Ja sellepärast on see koostöö sujunud hästi ja Tõnu Kaljuste ongi alati hästi. Hayden on selles mõttes täielik geenius, et ta suudab teha lihtsad asjad arusaadavateks ja sealjuures on ka armastust, sealjuures on natukene nalja ja publiku peal, eilsel läbimängul sai seda nagu kogetud, et Hayden oskab oma kunsti hästi ja muusika väga ilus muusika, haruldaselt ilus. Ühesõnaga kõik klapib. Priit Pedajas selgitab ka seda, mispärast valiti mängupaigaks draamateater. Kui me avasime Draamateatrimaja pärast väga ulatuslikku remonti, siis sellel avamisel mängis ka Kaljuste koos Tallinna kammerorkestriga ja me kõik avastasime, et selle ümberehituse käigus on meie akustika läinud suurepäraseks, sest tegelikult see, mis me tegime, me teeme natukene eeslava ette ja meil on niisugune orkestriaugu võimalust, ei ole mõeldud orkestriauguks teater ka, kasutan niisugust mängupinda, kuid orkestrit võimalik panna väikest orkestrit. Ja puht juhuslikult orkestriauk täpselt sellel kohal, kus see algselt saksa teatris oli saksa teatris mängiti kutsikat küll, tõsi operett, saksa teater avati muuseas katkenditega nahkhiirest. Nii et nüüd see muusika siis kõlab küll minu ajal Draamateatris esimest korda, kus me ikkagi mängime täiesti akustiliselt siis ühe ooperi ja uskuge mind, see kõla on suurepärane ja ma loodan väga, et meil õnnestub saavutada see niisugune rahulik olemine, kus seda muusikat saab tõesti, noh, nagu väga. Haydni üksikut saart mängitakse Eesti Draamateatris veel vaid täna ja homme õhtul. Etendused algavad õhtul kell kaheksa. Möödunud nädalal esietendus Vanemuise teatri väikeses majas maailma ooperiliteratuuri ükse liigutavamaid heliteoseid. Verdi ooper Laatravjada. Lavastaja Taisto noor on öelnud. Kui mõelda üldse ooperite peale, siis neis on mehed valmis armastuse nimel küll tapma. Kuid armastatu õnne eest selliseks eneseohverduseks on võimelised vist vaid naised. Lavastaja Taisto noore sõnul on see temal teine Travjota ooperilavastus. Vanemuise teatris. See on tõesti teine Travjota Vanemuises esimeest on vist möödas aastas 10 või muidugi täiesti uus lugu, mis on ka täitsa normaalne, sellepärast et ka tegevus on täiesti uus. See küsimus hetkel tekkis selline väike kartus, et kas tuleb koopia vanast Sisveenbras küll sajaprotsendilise kindlusega öelda, teise on täiesti uus etendus, täiesti uus. Mis on uus uued osatäitjad, oletasid, on meil kolm sedaan, Trifonov, Allabopova ja Tatjana romaanova varamsova teravik, kolm väga eriilmelist, aga samas ääretult ääretult ühte kontseptsiooni läbi viivat artisti, kes siis vastavalt oma karakterile kujundavad selle kurva naise loo. Kolm eriilmelist Violet AT, et mis neid eristab või ühendama. No neid eristabki hääletüüpe, sest et seda on puhas lüüriline sopran Tanja on lüürilist dramaatiline kõrge soprani, kus veedagi kõrge sopran ja alla on täis sopran. Juba see annab kõlapaleti hoopis teise värvid ja hoopis teised aspektid. Aga ühendab neid muidugi minu nägemus materjalist. Minu suutlikkus siis või siis mittesuutlikkus viia oma nägemusi oma palved ja oma nõuded nendeni. Ka Janno Oja on Alfredo naguus. Mati kõrts on veel nii-öelda vanast ajast jäänud muunid con Uuets, Aare Saal ja Edwards, tšilokoss Riia rahvusooperist floora Don Uuetuses, Karmen Puis ja Palestiina kreemen. Uusem doktor Märt Jakobson, Uusen, Jaan Willem Sibul, kes on fool ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Lugu on Yaleta lugu. Lugu on sama, aga lugu, ma loodan, on märksast süvenenum, sellepärast et mina olen vanemaks saanud. Need inimesed, kes mulle on etenduse voolemise materjaliks, on teised. Nad on just nimelt sellised, nagu nad on ja etendus, aga täpselt selline nagu ta on. Aga ma kordan, et ma olen väga õnnelik selle etenduse sünniloo ajal olnud ja ma arvan, et see etendus on sinilind on päris päris näpuotstega juba tunnetatav. Millele oled kõige rohkem tähelepanu pööranud? Ma olen veel kord püüdnud nagu toonitada tegelikult selle ooperi vormilist poolt, et tegelikult see ooper on minu jaoks intiimdraama, see on siis perekonna Sermoon, jää Violetta, see on üks aspekt ja teine aspekt on siis see maailm, mis ümbritseb jõledat, kust ta ennast välja rebib ja kuhu ta pärast ennast tagasi heidab, sest et tagasi minna tal enam jõudu pole, aga antud sõna antud lubadus vanade Sharmoonile päästa nende perekond ühiskonna silmis, see on siis mülgas, kuhu ta tagasi kukub. Oled öelnud selle ooperi kohta, et seal naiseliku armastuse ja eneseohverduse lugu, nii võib vist kokku võtta seda. Ja tõesti, võib küll, on küll, see on too toffer, milles näed, tõi ja igal etendusel toob, see on ränk üleelamispartii kangelannadele Alfredo Sharmoonile ja see kõik, ma loodan, jõuab publikuni ja ma loodan, et ka publik lahkub meie kalestunud ajale heldimus tundega, võib-olla ise paremaks, muutudes võib-olla ise andestavamaks muutudes lühidalt inimlikumaks muutudes. Giuseppe Verdi ooperi Laatravjaata, muusikajuht ja dirigent on Hendrik Vestmann järgmised Laatre veata etendused Vanemuise teatris viiendal ja 24. novembril. Ja pärast remonti avas publikule taas oma uksed Rahvusooper Estonia Rahvusooper Estonia peadirektor Paul Himma. Millised on need muudatused, mis Estonias tehti? No kui ühe lausega öelda, siis kõige selle mõte või eesmärk on ikka teha niimoodi, et kõigil, kes siin majas tööd teevad, esinevad, et neil oleks parem ja neil, kes seda kõike naudivad ja saalis istuvat, et neil oleks parem ja ja selle suvetööd ongi nüüd, ütleme siis nagu eelviimane suur etapp. Viimane etapp on siis järgmine suvi ja publikuruumid ja, ja selle etapi nagu kõige silmatorkavamad tööd on just see, et kes nüüd juurde paremale poole külglava, sest noh, igas normaalses teatris peab olema mõlemal pool külglauad ja tagakülg laua meil ei olnud, siis on pöördlavamehhanism on uuendatud lavalaudis ehk uus lava põrand on ka juba nii ballett kui teised on ka juba proovides on nagu tunnistanud selle heaks ja taas sõbralikuks, kui nii võib öelda. Need on asjad võib-olla, mida publik nagu väga võib-olla ei märkagi. Publik kindlasti märkab, et kui ta tuleb Taali padaemandat vaatama-kuulama et orkester on palju sügavamal kui varem ja üks osa sellest tööst on ka, mis nüüd ka valmis on see, et orkestriaugu orkestri süvendi põrand on nüüd ka mehaaniliselt tõstetav, langetatav ja me loodame, et see annab ka efekti parema akustika mõttes, et et kõla peaks muutuma saalis paremaks ja muidugi kõige rohkem silma torkavam sõna otseses mõttes on meie uus eesriie. See nüüd on juba natuke ette rutates samm ka järgmise aasta tööde juurde, sest selle nüüd siis meie disainerid valisid välja arvesse võttes järgmisel suvel nagu teostatavaid, siis saali kujunduslik elemente ja värvilahendusi. Aga tegelikult meie 99. hooaeg juba ju käib ja juba käib juba tükk aega ja osa asju on juba läbi, iidan läbi tennisekeskuses ja ligi 16000 ooperivaatajat on sellest osa saanud. Täpselt nädal tagasi oli meie kammersaalis teatriromansi esietendus ja ka praegu tõepoolest, me avame siis oma statsionaarses esinemiskohas hooaja. Mida uut ja huvitavat pakub siis oma põhimängukohas Rahvusooperis Estonia publikule ütleme, kuni uue aastani. Kui lähematest tegemistest rääkida, siis me praegu tegeleme Barbara von diisel, Huuseni, see on Eduard Tubina ooper ja Tubina juubeliaasta on ju tulemas valmistamisele ette Ago-Endrik Kerge lavastajana ja Liina Pihlak kunstnikuna Heldur Renter kostüümikunstnikuna ja selle Barbara von diisel Uuseni esietendus on 26. novembril, kuid enne seda, 18. novembril on balletiõhtu, kus on meil väga eripalgelised koreograafid, on Attila eigerhaasi, Ungarist on Jorma Elo, Soome tuntum koreograaf, lavastaja praegu ja meie tiit sõrm kolmest balletist koosnev õhtu armastuse ja kirega, seal siis 18. November. Ja pärast barbar esietendust ongi juba detsembrikuu käes, kus me teeme oma Toomase jõulud, mis on meil selline kammersaali tükk lastele ja on meil ooperiskaala on meil jõulutähed, ooperifestival lõikus on palju külalisi, palju ilusaid, häid oopereid ja muidugi see aasta päädib nagu alati. 30. detsembril Harjumaa palliga ja 31. detsembril Estonia balliga ja sellel aastal märksõnaks Estonia palli puhul on Ungari, Ungari temaatika ja Chardas. Nii et alates 29.-st oktoobrist on taas lahti publikule Rahvusooper Estonia uksed ja võib ainult öelda tere tulemast Estoniasse. Aitäh ja tere tulemast Estoniasse vanasse traditsioonilisse kohta. Täna algavad tom päevad anno Domini 2004. Toompäevi peetakse juba üheksandat korda ja need kestavad teisipäeva teise novembrini. Toompäevade moto on seekord mälestused kõnelevad, mis tähendab, et ollakse tihedalt seotud Hugo Lepnurme muusikapäevadega tähistatakse hingedepäeva, räägitakse toomkiriku haua tähistest. Esitletakse Sulev Mäe välja raamatut matustest ja hauatähistest. Tallinna Toomkirikus. Möödub 10 aastat peapiiskop Jaan kiiviti ametisseseadmisest. Kõik päevade raames toimuvad üritused on tasuta. Toompäevade pidulik avamine on täna kell 12 Toomkirikus lähemalt räägib Eesti filharmoonia produtsent Heili Vaustam. Oluline osa on kontsertprogrammil, milles on Tallinna filharmoonia korraldada neli kontserti just selle signatuurilaadse üleskutsega nendelt sonilt vahe Tauff algavad toompäevad Tallinn trassi ees on noor dirigent särav Clare dist. Toomas Vavilov ja solistiks on praegusel hetkel minu meelest küll enim nõutud laulja Pille Lill ja seal võib kuulata selliseid huvitavaid ettekandeid, näiteks nagu puhkpillidele seatud Heino Elleri kodumaine viis jaga lihtsalt armsaid laule näiteks Villem Kapi, kui lõpeb suvepäeva viimne vine. Samal õhtul on, ütleme vast kõige Akadeemilisem ja kõige esineja kate poolt haruldasem kontsert, sest kell kuus samas astuvad üles Euroopa toomkirikute organistid Sis, Lüübekisse, Riiast, Helsingist ja Tallinnast. Väga laiahaardeline kava neil just näitab orelivõimalusi ja ajastutel kirja pandud teoste erinevat värvipaletti. Siin on teoseid nii kõrgbarokist kui kõrgromantismi rahvusromantismi-ist kuni tänapäeva heli maalinguliste teosteni välja ja ka kõigi nende maade heliloojatelt, kust esinejad on. Esmaspäevane öökontsert on jällegi omaette traditsioon, kus on esinejaid olnud ka väga mitmetest muusikavaldkondadest. Aga seekord on külas Eesti vaimuliku rahvalauluansambel Virbel ja nemad on oma kava kohta öelnud. Motoks nii. Lauldes on lihtne naerda ja nutta, lauludesse on lihtne ära kaduda. Lauludega koos on hea ärgata, magama minna. Laule on tore sõpradega jagada, lauldes on võimalik endast ja elust aru saada just see enda ja elu vahekorrad, elu, püsiväärtuste esiletoomine nendes rahvapärastes koraaliviisides on last, selle kontserdi on kõige suurem väärtus ja muidugi põnev on kindlasti vaadata ka pille. Väga suur valik kandleid Kromaatiline, Hiiu väikekannel ja ka näiteks sellist pilli nagu grota tšello. Neljaliikmeline ansambel mängib ja laulab esimesel novembril kell 22, teisel novembril hingedepäeval selles mõttes traditsiooniline pingelikud poisi hääled Tallinna poistekoorile kõlavad kiriku seinte vahel ja kaunid solisti hääled vast veel eriti teevad liigutavaks selle kontserdi ja heliloojad on hingelähedased Meie, Urmas Sisask, Cyrillus Kreek, aga siis ka Nigeeria vaimuliku rahvalaulu esitatakse Karl Jenkins. Siit on üks teostami. Rahulalt juhatavad liidi rahule Tomi rahula kolmas osa sellest festivalist, mis on ka päevadele nime andnud. Mälestused kõnelevad aga mälestuskividest ja nende saladustest ja matmispaikadest on just nimelt juttu nendel kahel rindel käigul, kui ajaloolased Sulev Mäeväli esimesel novembril kell 14 ja Jüri Kuuskemaa teisel novembril kell 12 30 on nõus jagama seletusi toomkiriku matmispaikadest ja põnevatest märkidest. Nii et tegemist on üritusega, kus saak toitu nii vaimule kui hingele. Peaks olema mõtlemist ärgitavad, probleeme tekitavad, kui ka lihtsalt leevendust ja rahu pakkuvat. 26. oktoobril esitati Eesti muusikaakadeemias uut raamatut Hugo Lepnurme mälestise Kaja Irjas, Eesti muusika infokeskuse juhataja. Tegemist on raamatuga, mis sisaldab kaht liiki mälestusi. Põhiosa muidugi on raamatus Hugo Lepnurme enda mälestused mida ta kirjutas tegelikult kogu elu. Ja mis siis said valmis 90.-te aastate alguses ja selles raamatus on siis ka eraldi plokk, mälestusi, mille on kirja pannud maestro ost, tema õpilased, demodit, suured ja tema head tuttavad Venemaalt Hugo Lepnurme mälestusi toimetas tegelikult mitu inimest. Põhilise osa tööst tegime siin infokeskuses, tegin mina seda. Tööd aitasid mind kommentaaride kirjutamisel Tiia Järg ja Toomas Trass ja eessõna raamatule kirjutas Alo Põldmäe. Mälestused siiani lebasid, millises arhiivis? Tegelikult lebasid nad elektroonilisel kujul ühes arvutis, kuhu nad olid jõudnud siis tänu Lepo Sumera-le, kes 90.-te alguses oli heliloojate liidu esimees, kellele Hugo Lepnurm käis neid mälestusi pakkumas, sest ta oli huvitatud, et need tema eluaja jooksul kirjutatud tused mälestused jõuaksid. Trüki ja Lepo Sumera seda protsessi ka alustas. Tema initsiatiivil löödi see käsikirjaline tekst arvutisse aga siis ilmselt mingid asjaolud tulid vahele. Nii et paraku ei jõudnud trükkinud mälestused, kuigi Leppnurm tahtis ise, et need tema 80.-ks sünnipäevaks oleks ilmunud. Ja nüüd paar aastat tagasi jõudis minuni see elektrooniline faili nende mälestustega. Ja siis infokeskus asus tegelema nende mälestuste trükki andmisel. Need mälestused hõlmavad Ühte tohutult suurt ajaperioodi ühe suure inimese elus. Need mälestused algavad päris lapsepõlvekirjeldusega. Ta haarab sinna mälestustesse kaasa tolle aja olustikku, kultuurielu, mida iganes. Nii et kui lugeda seda neid mälestusi, siis saab pildi mitte ainult ühest suurest inimesest, vaid kogu teda ümbritsevast aegruumist. Tema õpingutest Pariisis on omaette peatükk. Ja jällegi ta ei kirjuta mitte ainult oma õpetajatest oma kaasõpilastest aga näiteks ka tohutult vahvasti sellest, mida pariislased prantslased tollal sõid, jõid. Kuidas oli restoranides söögikorraldus, millised nägid välja prantslaste talumajad, mida ta siis nägi, reisides jalgrattalt mööda Prantsusmaad ta räägib inimestest, kes teda on ümbritsenud tema elu jooksul, räägib oma lähedastest oma õpilastest väga suure soojusega ja räägib ka niisugustest episoodidest oma elus, mis tema jaoks olid väga valusad. Teatavasti taju jäi Tallinna konservatooriumi tööle kohe pärast seda, kui ta oli lõpetanud augu Stockmanni oreliklassi, siis vahepeal käis end täiendamas Pariisis ja siis, kui Eestimaal olud muutusid, tari sunnitud konservatooriumis töölt lahkuma, õieti ta tagandati töölt. Kui sektantia õppetööle sobimatu. See oli siis esimest korda Nõukogude võimu tulekuga Eestisse ja veel teist korda oli ta sunnitud konservatooriumist ära minema, siis ta küll läks omal vabal soovil ja tahtel. See oli siis ajal, mil ei suhtutud hästi pedagoogidesse, kes olid seotud kirik ja nendest kõikidest valusatest, seikadest ja inimestest, kes talle haiget tegid. Ta räägib neist objektiivselt ja nii, nagu see tollal võib olla, tegelikult ei olnudki. Aga ta ei ütle kellegi kohta halvasti. Ja kõigest sellest tekstist kumab läbisugune, suure inimese headus, leebus, mis teevadki need mälestused üheks suurepäraseks lugemisvaraks. Ta räägib ka oma loomingust, mitte võib-olla väga üksikasjaliselt, aga ta räägib, kuidas on sündinud üks või teine tema teos. Ta räägib oma vaimulikust loomingust, millest Meie praegu väga palju ei teagi, selge, millistel põhjustel on olnud pikka aega varjusurmas ja siinkohal tahakski öelda, et pühapäeval kell kolm toimub Estonia kontserdisaalis kontsert Hugo Lepnurme loomingust, kus kantakse minu teada esimest korda kontsertsaalis tervikuna ette tema vaimuliku muusika suurteos, lunastus Kristuses, siis kantaat ja ka loomulikult muid teoseid tuleb seal kontserdil ettekandele. Temast on väga armsad meenutused pannud kirja tema tütred, kes räägivad oma isast, kuidas isa neile muusikat õpetas või muusikast rääkis. Aga kuidas ta üldse oli inimesena ja muidugi õpilased igaüks oma nurga alt, kõik nad millegipärast ütlevad, et ega lõpp on, tegelikult ei õpetanud orelimängu. Õpetusena mõjus kogu tema olek, kogu tema suhtlus, tema üksikud pisikesed detailid, mida ta siis orelitundides ütles. Andres Uibo räägib sellest, kuidas suure osa oma viimastest eluaastatest pühendas Leppnurm Tallinna Toomkirikus. Oreli taastamisele renoveerimisele. Lepnurme mälestuspäevad, mis on kestnud praktiliselt kogu nädala ja kus on olnud üritusi üle terve Eestimaad, lõpevad pühapäeval. Pühapäeva hommikul kell pool üheksa väljub Sakala parklast buss, millega kõik soovijad saavad sõita pärnamäe kalmistule, kus peetakse Hugo Lepnurme haual mälestushetk ja pärast pärgade panekud siis Hugo Lepnurme hauale on kell 10 Tallinna Toomkirikus mälestusmissa. Tapal toimub kell 12 jumalateenistus Hugo Lepnurme pühendatud, kus siis ka osalevad mitmed koorid ja orelit mängib Toomas Trass Tallinnas. Veel kell 13 on Toomkirikus orelikontsert, kus siis esinevat Hugo Lepnurmeõpilased ja sellest kontserdist teeb klassikaraadio otseülekande. Ja nagu mainitud, kell kolm päeval, suur mälestuskontsert Estonia kontserdisaalis ja õhtu lõpeb Tallinna metodisti kirikus Väikse mälestusõhtuga. Kõneles Eesti muusika infokeskuse juhataja Kaja Irjas. Vanemuise sümfooniaorkester kutsub kõiki teisel novembril Tartu Salemi kirikus hingedepäeva kontserdile kontserdi muusikajuht ja dirigent on Hendrik Vestmann. Mida kuulda saab? Kuulda saab väga eripalgelist muusikat, saab kuulata barokkmuusikat, klassikalist muusikat kui ka kaasaegsemat muusikat. Me alustame Arkan Sherlock Corelli Togrossoga, kus siis mängivad ka orkestris nii-öelda väiksem grupp soliste. Instrumentalistina ja ise ma mängin Jambolot, nii et minule ka esimene ülesastumine nii-öelda tšembalu mängijana. Et dirigeerimise kõrval siin Tartus. Ja me mängime Ludwig van Beethoveni kahte romansi viiulile, orkestrile, kus soleerib meie orkestri kontsertmeister Christian Veeroja samuti Volko kamandas Mozarti sümfooniad number 29 ja kui siis rääkida veidi kaasaegsetes teostes, siis mängime sammul paberi taadiot keelpillidele ja Chalzalsi vastamata küsimus ehk inglisekeelne siis originaalvariant, Diannansort, question. Miks just sellised teosed väga erinevad, ajastud on kokku pandud ja heliloojad just? No loomulikult ma valisin ka teosed, mis sobiks hingedepäevaks, mind köitis selle programmi kokkupanekul just eri ajastute kokkupanemine, et kui on järjest Corellija paabel, kuidas nad omavahel ühtivad ja samuti oli mul kindel soov kestri muusikule, sel puhul siis me kontsertmeister Kristjan Eero ja anda võimalus soleerida koos meie orkestriga. Need on lühiteosed. Need on lühiteosed muidugi, Mozarti sümfoonia on nüüd veidi pikem, aga ta ei ole ka mitte pikemaid. Mozarti sümfooniaid. Mainisid, et need teosed on ka sobilikud hingedepäeval ettekandmiseks. Just eriti see on Paabria Ailsi, nende nagu kaasaegsemat teoste puhul, kuna keelpilli kõla on, on pikad, noodid on rohkem nagu mäng värvidega ja see rahu, mis on, et moodsate sümfoonia võib-olla on neist kõige elavam, isegi, aga teised jaga romansid Messon Beethoveni romansid viiulile, orkestrile nad on, on rahulikud teosed, mis annavad aega mõtiskleda ja barokkmuusika sobib ju selliseks kontserdiks ju alati. Vanemuise hingedepäeva kontsert teisel novembril Tartus Salemi kirikus algusega kell 18 ja Vanemuise sümfooniaorkestri ees on Hendrik Vestmann. Hingedepäevakontserdid toimuvad veel ka pühapäeval, 31. oktoobril kell 17 Pärnu kontserdimajas. Esmaspäeval, esimesel novembril kell 19 Vanemuise kontserdimajas ja teisipäeval, teisel novembril kell 19 Estonia kontserdisaalis. Eesti filharmoonia kammerkoor ja Eesti riiklik sümfooniaorkester Paul hilieri juhatusel esitavad Gabriel Foree reekviemi ja Ralph von Williamsi muusikat. Teisipäeval, teisel novembril kell 18 on Estonia talveaias rahvusvahelise Eduard Tubina ühingu selle hooaja teine muusikaõhtu pealkirjaga Elleri ja Tubina. Ka Jaapanis esineb ja vestleb pianist Vardo Rumessen, kes hiljuti saabus kontsertreisilt Jaapanist. Minule oli see esmakordne elamus Jaapanis käia ja see oli tõepoolest väga fantastiline reis, mul oli kaks kontserti Hiroshimas ja teine oli selle lähedal. Ja kontserdi esimeses osas oli kavas Heino Elleri 12 prelüüdi ja, ja tema mõned klaveripalad ja teises osas oli siis Eduard Tubina klaverilooming. Tõepoolest, Jaapanis on Tubina vastu päris suur huvi. Seal töötab Sibeliuse ühing ja Sibeliuse ühingu aktivistid olid kohal ja võtsid kontserdi väga hästi vastu. Nad olid ka põhiliselt selle ürituse organiseerijad koos jaapani televisiooniga, kus me samuti esinesin, andsin ühe intervjuu ja ja nad tegid ka sellest kontserdist väikese nupu jaapani televisioonile. See oli vist üldse esmakordne kontsert, kus ühe eesti solisti kavas oli, ainult et Eesti helilooming seejuures veel Heino Eller, keda Jaapanis tuntakse suhteliselt vähem. Tubinat teatakse muidugi rohkem ja seda on esitanud seal nii Neeme Järvi kui ka jaapani dirigendid. Päris mitmel korral juba. Ja nagu ma kuulsin, järgmisel hooajal mängib seal Tubina viiendat sümfooniat koos Hiroshima sümfooniaorkestriga Anu Tali. Minule oli see kontsert suureks elamuseks jaapani muusikahuvilised inimesed. Nad on päris hästi kursis meie eesti muusikaeluga. Vähemalt see osa, kellega mina kokku puutusin. Pärast kontserti olid nendel päris paljudel kaasas ka heliplaadid küll Elleri prelüütidega olen salvestanud varem Ameerikas, samuti Eduard Tubina komplekt klaveriteostega. Mitmed olid kohale sõitnud lähimatelt saartelt, seal lähimatest linnadest küll osakast ja saparost, isegi Tokyost oli kaks inimest ja selles mõttes oli see nii. Laiemas plaanis teatud sissejuhatuseks Eduard Tubina 100.-le juubeliaastale. Ja nagu meil jutt oli, loodetavasti taktid meil edaspidi ka jätkuvad. Kõigest sellest on pikemalt kavas mul rääkida Eduard Tubina ühingu järgmisel muusikaõhtul. Mis toimub siis Estonia talveaias teisipäeval algusega kell kuus. Ma kavatsen seal mängida ka mõned Tubina klaveriteosed eelkõige juhtida tähelepanu tema kõige olulisemale suurde teosele, see on tema teine klaverisonaat mis on tõepoolest üks kõige silmapaistvamaid selles žanris teoseid. Vähemalt 20. sajandi muusikas loodud ja selle teose esmakordne ettekanne oli praegu Jaapanis. Samuti muidugi ma loodan, et ma saan näidata seal mõningaid pilte ja, ja rääkida üldse jaapani muljeid. Ja natukene võib-olla võrrelda seda ka meie kultuuripoliitikaga ja meie olukorraga siin. Kuidas meie hindame oma rahvuskultuuri ja milles on need ühised jooned. Tundub, et meil on päris palju jaapanlastega ühiseid jooni, nii huvitav kui see ka on. Aga muidugi on ka väga palju erinevusi, nii et sellest kõigest pikemalt. Teisipäeval Estonia talveaias algusega kell kuus nagu alati. Eduard Tubina ühingu muusikaõhtuid Estonia talveaias on vaba sissepääsuga. Lääne-Euroopas suuremaid uue muusika festivali algas üleeile Viinis viin modern kuni 30. novembrini 34 59 kontserti või muud muusikasündmust, tants, film, performans siit. See on ju noorfestival tyh muusikamaailma omaaegse pealinna Viini kohta. Võib-olla poleks seda nüüdismuusikasündmust Viinis siiani kui seda poleks 1988. aastal algatanud tollal siin ametis olnud maestro Claudio Abado. Kliin modern on end ikka põhjalikult keskendunud heliloojatele või teemadele, nii ka tänavu erakordselt mahukas John case'i retrospektiiv selle ees ja kõrval noore austraallanna Olgan tyhi loominguline portree ja eriprogramm noortele kuulajatele. Pikk rida ka teisi heliloojaid ettekandel esiettekandele autorite hulgas Faust, aroomid, telli Peter rusitska, Jennifer valss, Reinhard. Ning tema näiteks Kuubalt Viini kontserdimaja suures saalis avaõhtul üleeile ansambli Modern nendele pühendatud uue teosega sööki riiv, see, kes saabub festivali nimi kangelaselt Holganoviverti mitme institutsiooni ühistellimus, nagu mitmel pool mujalgi Euroopa Komisjoni projekti kultuur 2000 rahalisel toel. Maailma esiettekanne kaastil staieri sügisfestivali programmis äsja ka eile pühendus Olga noivertile kontserdimaja uues saalis lavastatud kontsert Itaalia aastal null helilooja ühisprojekt koos Itaalia klaarnetisti produtsendi Roberto Paczynalooge. Sorga ise kaastage termin voksil ja live-elektroonikaga. See kava muuseas ammu välja müüdud. Ja täna on John case'i retrospektiivi algusest päev kõigepealt kahe filmiseansiga, õhtul kell kuus aga kontsert vaid keisile peategelasi, ansambli ressers, Velbanoonia puhkpilliorkester, Hollandi vokaallaboratoorium, Kölni raadio akustika stuudio abiga. Taas õhtu alganoiverti loomingust. Nüüd Klang foorum viinilt helilooja Johannes kaalitske dirigeerimas ja siin esimene Süüta ooperis lõust Haywei mille maailma esiettekanne möödusse Strasbury festivalil muusika Ülehomsest on suursündmuseks kindlasti arretiKi kvarteti esiviiuldaja hõõrwynarditi retsitaal Raini uues magna auditooriumis kus sünnib John case'i teose friimani tüüdid, kogu ettekanne, kõik 32 etüüdi ja viin moderni, esimene orkestri kontsert alles teisel novembril, kui Viini Raadio Sümfooniaorkestri ees samuti heliloojana tuntud Mathias Pilcher. Nimetame siit veel vaid Ivalo kuubalased, Horfessanžist Jongid tellitud uue orkestripala kätte. Ok Enn Guantanamo kanovirtsija Gates'i teoseid kavas lisanud John case'i retrospektiiv kestab peaaegu läbi kogu festivali isegi filmiprogramme näiteks rohkem kui 10 seanssi ja kontserte mitmes erinevas sarjas. Ka Ameerika maestro George krambi 75. sünnipäeva kontsert on veel selgi nädalal. Juubelipäev oli 24. oktoober Montana ülikoolist alguse saanud juubelikava, kus Johns gramm ka ise klahvpillidel kaastegev rändas edasi Houstonisse ning eilseks juba Washingtoni kongressi raamatukokku. Selles kavas on silmapaistval kohal Heleegiliste laulude vokalistidest säri Apressioon ilmus dissoprani solistiks kõikjal süü Angereis ja ansamblis helilooja enda kõrval ka niisugune tuntud muusik nagu David Staroobin. Omamoodi uue muusika festivalist kujunes viis päeva kestnud ja eelmisel pühapäeval lõppenud Arvo Pärdi festival Põhja-Hollandis, mille peakorraldajaks Põhja-Hollandi orkester, Põhja-Hollandi sümfooniaorkester, sest eelmise taoliselt festivalide orkester pühendanud Wolfgang kriimile Lucia noveerivale ja Haans väljerentsele. Teen siin täna mõned lisandused Märt-Matis Lille intervjuule eelmise lauk heligajast. Arvo Pärdi festival tehti teoks põhiliselt krooningenis. Üks orkestri kontsert ka löö Vardenis kokku seitse kontserti ja balletti etendus. Kui Pärdi enda loomingust tehti kokku 22 et siis nagu varemalt ja mujalgi tutvustati samas ka Eesti teisi heliloojaid eeskätt nooremate hulgast. Ja nemad olidki publiku ees küsitleda avakontserdi eel Hollandi raadioprodutsendi ja nimeka helilooja Robert Lasveldi poolt. Helena Tulve Märt-Matis Lill, Toivo tule, Mart Siiner kõik roninganis festivali kutsel. Aga avakontserdil Alexil jo piimovi klaverikavas kõlas Pärdi omade kõrval veel Rene eespere ja Lepo Sumera palu. Neljaliikmelise trupi kollaabki roni tantsukavas ka Erkki-Sven Tüüri kolmele teosele lavastatud numbreid. Muuseas, seda üleni eesti muusikale veel Märt-Matis, Lill, Sumera ja Pärt. Lavastatud tantsuprogrammi esitatakse ühtekokku 16-l korral. Siis Tõnis Kaumanni kolme rahvatantsu kaheksale tšellole esiettekanne ja kõlasid ka Veljo Tormise sügismaastikud, Helena Tulve laviis Kree ja teised pühapäevasel lõpukontserdil anonüümide ning perotiiluse kõrval Pärdi seitse teost esitamast hilja ansambel ja veel Põhja-Hollandi orkestri kontsertkoori kavas. Kreedo olid ju Pärdi In printsiip ja lane tahate Hollandi esiettekanded ja samas ka kreedo solistiks Aleksei Liu piimav. Ning see kava kõlas mõlemas linnas meie Arvo Volmeri dirigeerimisel, kes olevat sellega suurt tähelepanu äratanud. Saksamaal Heidelbergi ooperiteatri peakoormeistri dirigendina tegutsev Tarmo vask on uue hooaja alustuseks ette valmistanud Leonard Steini kan viidi ning juhatas eile selle esietendust hall Vergi riigiteatris. Aga just festivali viin modern teisel päeval. Eile jõudsid Viini oma esimesel ühisel Euroopa reisil Cincinnati sümfooniaorkester dirigent Paavo Järvi. Eile õhtul, kui viin Modern resideeris kontsert Hausi kuues saalis dirigeeris Paavo kontsert Hausis suures saalis Jessoes Schumanni klaverikontserti, solistiks kogu reisil prantslanna Helend reamoom ja Mahleri Viiendat Estoniat. Täna juba kontsert Frankfurdi Alte ooperis Carl Nielseni avamäng maskeraad, Beethoveni neljas klaverikontsert Helen krimooga. Seitsmes sümfoonia. Pea sama kava homme veel Stuttgardi Leader Halles Beethoveni asemel Schumanni. Avoga Kölni filharmoonia suures saalis, teisel novembril kuskava Erkki-Sven Tüüri hallitus kokku 11 kontserti üheksas Euroopa linnas kuulsad essaalides. Kristjan Järvi leppe seisik Rootsi riiksconsereri korraldatud absoluutansambli kontserdireis, viies Rootsi linnas viimati Stockholm Jevle ja ilmeo põhigavaks absoluutremix milles nii Erkki-Sven Tüüri, Arvo Pärdi Tanjas iiderilist, Steve Richiya, Charles Golmanni teosed aga Gracial, Straussi, Stravinski. Nüüd siirdub Christian üksi Saksamaale ning tuleval reedel on ta kontsert põhja sakslane raadio filharmoonia orkestriga Halloffery kuppelsaalis kus kõlavad siis Daniel Schneideri kriisis Richard Straussi metamorfoosi listi esimene klaverikontsert, solistiks Juldi liin. Ravelli boolero. Lõpetuseks värske sõnum Luciano Pavarotti-ist. Guybav rotist saab teoks tehtud oma lahkumiskontsertide tuuri umbes neljakümnes- riiki asub ta pärast seda pidevamalt pedagoogitööle Modenas. Ta kavatseb konservatooriumi juures alustada kaheaastase tsükliga meistrikursuseid noortele arendekatele, lauljatele. Tänasele heligajale tegid kaastööd Kersti Inno-Irja Mändla, Hedvig Lätti ja Priit Kuusk. Saate toimetas Tiina kuningas, operaator oli Katrin Moody.