20. märtsil aastal 2012 toimus Eesti muusika päevade raames Kanuti Gildi saalis kultuurifoorum mis kandis alapealkirja eetikast, kultuuris ja kultuurifoorumit modereeris helilooja Märt-Matis Lill. Eetikast kujutavas kunstis kõneles Kaido Ole eetikast filmimaailmas kõnelesid Sulev Keeduse Jaan Tootsen tänases saates aga kuulame mõningaid katkendeid vestlusest ning siin saavad sõna kirjanik Jan Kaus, arhitekt Villem Tomista ning helilooja Märt-Matis Lill. Mul on väga hea meel, et meid on siin suhteliselt arukalt ja et nagu te kuulnud olete, ilmselt et siis tänase kogunemise eesmärk on arutleda kultuuri ja eetika seoste üle ja ma võib-olla paar sõna lihtsalt ütleks, et kust see idee tekkis. Et kuidagi mulle endale on olnud tunne, et eetika on teema, mis on kultuuriinimeste jaoks nagu muutunud mingil hetkel nagu võltsis öelda üha olulisemaks. Ja, ja see on midagi, mis on justkui nagu õhus. Ja kui ma nüüd olen siin oma kolleegidega teistelt kunsti aladelt vestantsis, olen sellele nagu täielikku kinnitust saanud, et tõepoolest, et see teema on väga oluline ja mitmed inimesed on ka öelnud, et on huvitav, et tegelikult sellest väga palju avalikult ei ole ikkagi nagu räägitud, mis näitab seda, et vajadus nagu selle teema arutamiseks kindlasti on olemas. Ja, ja miks see nii on, et ma ise ei ole, on ju selline suur teoreetik nüüd et ja see, mis mu enda nagu sellised mõttekäigud on, et miks see eetika küsimus niimoodi võiks olla jälle teravdunud, on see, et, et võib-olla see on seotud sellise modernismijärgse olukorraga. Et modernism ju teatavasti oli sellise väga suure nagu kunsti autonoomias uskumise aeg ja kui ma nagu sellest oleme nüüd kuidagimoodi nagu selle nagu idee nagu läbi teinud, siis, siis oleme avastanud, et tegelikult sa kunst ei ole ikkagi nii autonoomne Vistat, et me ei saa vältida teatavaid küsimusi, ikka tundub, et teatud kunstialadel, see on veel otsesem, veel paratamatuse seos kui mõnel teisel alal. Nii et et ühesõnaga, see arvamus, et eetika on oluline, sellele olen saanud nagu nüüd siin istavatelt inimestelt ega teistelt nagu väga-väga olulist kinnitust ja ma loodan, et see tuleb siin ka meie vestluse käigus väga hästi välja. Mõte on selles, et igaüks, kes siin osaleb, natuke räägiks nagu oma mõtet, täid ja oma suhet sellesse teemasse esimeseks rääkijaks, siis paluks teha otsa lahti Jan kausil, kirjanikul Mul oleks temale selline algatuseks üks väike küsimus, ka mulle üks kirjanduskriitik hiljuti saatis ühe sellise väikese selle teemaga seotud katkendi Robert Musile tehasest omadustega. Võta mees, kus siis üks tegelane Claris ütleb oma helilast mehele. Sul on liiga palju südametunnistust, kunstnik võib kirjutada head muusikat ainult ilma südametunnistuseta. Et mu küsimus olekski, et kuidas sa nagu suhtud sellesse väitesse, et kas näiteks kirjanduse puhul ka, et kas head kirjandust saab kirjutada ainult ilma südametunnistuseta? No ma tean, see inimene, kes sulle selle saatusele Mihkel Kunnus ja temal on see suurromaani, kunsti ja muusika vastandus, mis on täiesti eraldi teema. Ei saa jah, ei saa ilma südametunnistuseta. Mulle on alati tundunud, et tõde pole vist nõnda oluline kui õigus. Et loomulikult oleks hea teada ja tõsikindlalt teada, kuidas asjad maailmas on. Aga ehk oleksid asjad palju paremini, kui inimeste vahel oleks rohkem õigust. Samas ei tahaks ma hakata valima metafüüsika eetika vahel ja mine tea, kui lahutatavad nad ongi. Loomulikult pole vist metafüüsilised probleemid võib-olla enam nii paratamatult seotud moraalikategooriaga kui varem näiteks kristlikus maailmas. Teadusmaailm. Mina pean siin silmas näiteks või eelkõige astrofüüsikat, näitab meile mastaape ja tõsiasju, kus moraali küsimus, et pole esmapilgul nagu olulisedki kuid mu jaoks isiklikult eksisteerib seos nii-öelda astrofüüsika, empiiriliste andmete ja, ja eetiliste küsimuste vahel. Universumi uurimine ja selle üle mõtisklemine on avaldanud mu elule põhimõtteliselt konkreetset mõju, muutes maailmataju nõnda haaramatu ajas ja ruumis kaugele silmapiiri taha ulatuva maailma ees võiks eeldada, et vaatlejat hakkab kandma ja suunama eksistents realistlik impulss sest meie ees laiub kõiksus, mille suhtes ei pea langetama eetilisi otsustusi. Kõiksus, mida saab kirjeldada eelkõige füüsika või matemaatika või keemiakeeles ja mis ütleb meile, et mitte ainult päike või päikesesüsteem vaid meie Linnutee on naeru ja imetlusväärselt kaduvväike. Kuid võimalik on ka vastupidine impulss. Seda võimalust kirjeldab omal moel ka antroopsus printsiip ja rõhutan, et interpreteerin seda siin väga meelevaldselt, eelkõige emotsionaalselt. Aga oluliseks muutub tõsiasi, et meil on võime ja võimalus taevasse pilku heita kui vaadata seda imeliselt haaramatut maailma, mille vahemaid on sama võimatu kirjeldada kui kunagi jumala palet. Ja sellest tulenevalt muutuvad paljud maised probleemid kergemini talutavateks. Meil on võimalus vaadata ennast kõrvalt, vaadata ennast nii-öelda kaugelt distantsilt mõelda, et kui 10 miljoni valgusaasta kaugusel, see tähendab universumi mõõtkavas suhteliselt lähedal asuks mõni tsivilisatsioon, kelle teleskoobid on piisavalt võimsad, et suudavad näha maad siis näeksime ilusat planeeti, kus aga pole paraku olemas sellist eluvormi nagu inimene. Või nagu on öelnud astrofüüsik kris impi, et kui universumil oleks meile sõnum, kõlaks umbes nii, saage endast üle, see võib kõlada julmalt, kindlasti kõlab see väga atistlikult ja kuigi ma ei pea ennast ühegi religiooni järgiaks, ei pea Magena statistiks kui impi. Lause kõlab minus kaasa eelkõige seetõttu, et selle keskelt leiab mingi kummalise lohutuse kuid õde on oma olemuselt julm, kui õieti külm, sama külm kui lõviosa maailmaruumist, siis ehk polegi tõde meile niivõrd oluline, neile peaks olema seda olulisem õiglus, inimestevaheline soojus või nagu ütleb Sinuhe miga valdari samanimelises romaanis. Elu on nagu külm öö, aga kindlasti on ilus, kui kaks üksildast soojendada teineteist külmas öös kui ka nende käed ja silmad teineteisele sõpruse nimel valetavad. Ja tahtsingi tegelikult rääkida soojuse ühest väljendusest kunstniku või laiemalt haritlasi vastutusest. Tundub, et seda on eelkõige kaht sorti. Esiteks vastutus kodanikuna, kui eeldad, et haritluseks olemine tähendab ühtlasi võimet paremini ennast ja maailma peegeldada märgata Ta peeneid erisusi, siis peaks sellega kaasnema ka teatud valmisolek ühiskonnas kaasa rääkida, olla sootsium, nii-öelda humanistlik ja valgustuslik lakmuspaber. See on muidugi mõista väga keeruline teema, sest toob sageli kaasa vastuolu. Haritlane tunneb ennast ühtaegu keskmisest haritumana targemana ja samas just seetõttu üldvajalikuna. Või nagu on kirjutanud Tõnu Viik oma 1998 aastal ilmunud artiklis. Intellektuaalid, mütoloogiline kujund. Tsiteerin. Intellektuaal tahab olla kõrgemal majandusest ja poliitikast, aga samal ajal rikkas ühiskondlikult mõjukas Ta põlastab, mass, aga on ise meediafiguur. Tsitaadi lõpp. Mõni jõuliselt ei väljenduks, aga dilemma on siin sõnastatud. Haritlaskond on praegu eriti pingelises olukorras. Ühelt poolt on tänu haritlaskonna rollile Eesti taasiseseisvumisel olemas meil positiivne lugu aga see positiivne lugu sunnib meid justkui takka. Kus on uus loomeliitude kongress? Positiivse loo minevik ülisus justkui painab. Olevik on hoopis teine kontekst sootuks muutunud. Kunstnik on ikka veel asjade seisu avalikkuse ees valgustama narr kuid õukonnal pole temaga enam intensiivset suhet. Ei positiivses või negatiivses mõttes. Õukonnal tundub sageli olevat enam-vähem ükskõik. Kusjuures kultuuri marginaliseerumine oleks justkui osavalt kultuuriinimeste endi süü. Justkui oleks lastud käest mingi oluline moment ning muidugi võimendab seda ebamäärast painet. Meedias levib haritlasi, viha, mis on osalt kunstlik, sest selline teemapüstitus lihtsalt kogubki. See omakorda viitab sotsiaalse sidususe vähesusele ja sellele, et vajadus sidususe järele suunatakse valedesse kohtadesse, näiteks netikommentaaridesse. Olukord võib tekitada tunde, et haritlaskond ei suuda enam tulemuslikult koostööd teha, üheskoos toimida ja oma ühistegevusega resonantsi tekitada. Kindlasti peab osaliselt paika, kui näiteks erakonnad püsivad hoolikalt välja töötatud struktuurile. Rahastusel pole haritlaskonnale asetada selle vastu ühtegi ligilähedaseltki töötavat aparaati. Ometi ei tähenda selline killustumusel haritlased on minetanud oma tähtsuse. Siiani kuuluvad paljud neist ju nii-öelda arvamusliidrite hulka. Kuid arvamus kultuur koosneb minu meelest vähemalt lühiajalistest impultsidest. Ühe arvamusartikli eluiga pole kuigi pikk ning pole üldteada, kui toimivad, on selle seosed tegelike otsustusprotsessidega. Seos kindlasti eksisteerib, aga milline täpsemalt ometi tuntakse vajadust koonduda ning eks see on ka üks põhjus, miks on tekkinud Eesti kultuuri koda, mis põhineb Aga kodanikualgatusel, olles rajatud oma liikmete vabale tahtele ja sõltudes nende vabast ajast või selle puudumisest. Selle koosluse efektiivsust ei saa võrrelda näiteks regulaarselt rahastatud erakondade toimimisega. Haritlane tahab leida võimalused olla aktiivne kodanik, peab ta sageli alustama omaenda valdkonna õiguste kaitsmisest. Seda oma põhitegevuse kõrvalt. Ja kui näiteks tema valdkonda esindava loomeliidu tegevus teda ei rahulda, saab ta võtta sõna üksikisikuna. Sellise sõna mõjuga on aga nii ja naa ning see nii ja naa võib tekitada kahtlusi, frustratsiooni, väsimust. Ma olen palju mainitud kahtluse väsimuse peale mõelnud. Siit jõuan haritlasi vastutuse teise punkti vastutuseni kunstnikuna, vastutuseni oma loomingu ees. Tunnistan, et kodanikuvastutuse ja loomingulise vastutuse vahel näen isiklikult üht kummalist ja problemaatilise seost. Lihtsustatult öeldes võiks siis öelda, et teine, ehk siis loominguline vastutus lubab mul põgeneda esimese ehk siis kodanikuvastutuse eest. Lühidalt võiks seda sõnastada nii, kui ma tunnen jõuetust või võimetust kodanikuna võimu varjuda loomingusse ja lähtuda eskaapistlikust seisukohast, mille kohaselt kunstnikuna saan oma ühiskonnas kõige tulemuslikumalt kaasa rääkida, nii et teen oma asju võimalikult hästi. Minu kodanikuväljund on minu looming. Sedasi pole mu häälel ehk nõnda nähtavat laiapõhjalist ja otsest mõju, nii et põgenemine võib osutuda tegelikult jooksmiseks surnud ringis ja võib ikka tekkida tunne, mille David Mitchell sõnastab oma romaanis Pilveatlas umbes nii. Ühe inimese teod ja tahe pole muud kui ainult piisk ookeanis. Muidugi, Mitchell jätkab, küsides, ent mis on ookean, kolmite lugematu hulk piisku? Muidugi ei maksa unustada, et ka kunstniku harjutatav kodaniku vastutus ja loominguline vastutus võivad olla ühendunud tema praktiseeritav kunst võib-olla otseselt sotsiaalne ühiskonna probleeme teravalt kommenteerida. Näiteks kaasaegsele kujutavale kunstile heidetakse sageli ette, et sa pole piisavalt nii-öelda ilus, piisavalt esteetiline, vaid püüab leida ühiskondlikele seisukohavõttudele visuaalseid väljendeid ja vasteid. See on eraldi teema. Praegu tahaksin kirjeldada asjade komplitseeritust ja just loomingulist vastutust isiklikumast ja mõnevõrra ootamatust vaatepunktist. Tahan peatuda korraks minu kui kirjaniku romaanide autori vastutusel oma tegelaskujud ees. Kui ma kirjutan oma romaane, mille eesmärk on ümbritsevat elu ühtaegu peegeldada ja teisalt mingeid teemasid elemente või motiive võimendada, siis üsna kohe kirjanikud ei. Alguses taipasin, et ma ei saa lasta oma tegelaskujudel osaks saada selliseid kannatusi, mida ma ise ei suudaks taluda ja mida ma ise püüan iga hinna eest vältida. Kõige lihtsamalt öeldes ma ei saa kirjutada neist nii, et neil läheb lõppude lõpuks väga halvasti justkui toimiks ka ilukirjanduslike tegelaskujude puhul kategooriline imperatiiv. Ma pean jätma neile vähemalt võimaluse oma vigu parandada, oma kahetsusest, õppida oma üksindusest, jõudu ammutada, oma kaitsetusest elurõõmu leida. Loodetavasti ei kõla see liiga seebiooperlikult, sest olen samas veendunud, et hea kirjandus ei tohi peita elu ees oma pead liiva. Ta peab elu olemuslikule, ohtlikkusele ja problemaatilisusele ning inimese kaitsetusele julgelt silma vaatama seda ohtu problemaatilises kannatlikult uurima ja lugejat selleni juhtima. Kuid julmus on teine asi. Ma ei saa olla oma tegelaskujude vastu julm kuigi väljamõeldud on nemadki inimesed, elusolendid. Mind on väga sügavalt mõjutanud Richard rooti mõttekäik, mis seob just nimelt metafüüsilise hoiaku eetiliste valikutega. Rordi lähtub seisukohast. Tõed, mis meid ümbritsevad, on sattumuslikud kõige labasemalt öeldes 500 aastat tagasi oleks olnud väga võimalik, et neid kõiki siin suunanuks veendumust, mille kohaselt on maa universumi liikumatu keskpunkt. Me peaksime seda ümber lükkamatuks tõeks ning igaüks, kes püüaks väita vastupidist, et näiteks maa liigub ümber päikese, teeniks ära meie halvasti varjatud umbusalduse. Nüüd elame me kõiksuses, mida juhib varjatud energia. Universumit paisutab äärmiselt väikese massitihedusega nähtamatu jõud mida hetkel ei osata ehk hästi kirjeldada. Aga mis arvatavasti juba poole sajandi pärast on inimeksistentsi loomulik taust, mille tagant avanevad uued perspektiivid, sellised, mida meie ei oskagi ette kujutada. Seega tasub iga üldkohaldatavaks pürgiva tõe suhtes näidati üles ettevaatlikkust. See ei tähenda, et inimesel ei tohiks olla oma tõde, millesse ta kirglikult usub. Aga kirjaga peaks kaasnema võime arvestada, et ümber lükkamatuna tunduv tõde pole ilmeksimatu ja muutumatu, vaid tegu on ühe võimaliku maailma kirjeldamise versiooniga. See aga toob kaasa tõsiasja, et sedasi ei saa hukka mõista ühtegi võõrast õe käsitlust. Siit jõuabki Rordi põhiküsimuseni. Kui lähtuda võimalusest, mille kohaselt puudub maailmas ühtne ja ühine igimuutumatu metafüüsiline tõde siis kas on ülepea midagi, mis inimkonda ühendaks ja Rootsi vastab, et jah, on küll. Iga inimene on võimeline tundma valu sealhulgas või siis eelkõige hingelist valu, alandust. Alati on võimalik kuulutada teise inimese tõde väetiks sügavalt eksitavaks, naeruväärseks, see tähendab, alandada teda sedakaudu, millesse ta usub või mis ta vaimselt on. Siin avanebki üks võimalikke julmuse definitsioone. Kui aga püüda alustada igavest tõeni jõudmist alandamise vältimisest. Teisisõnu sellest, et Me hoidume oma lähedaste uskumuste naeruvääristamise eest panin ühel hetkel tähele, et püüan teha sedasama oma tegelaskujudega mitte neid põlvili suruda nende üle muiates neid mitte naeruvääristada nende maailma mitte tükkideks rebida neid maisel rajal mitte lõplikult eksi lasta. Nüüd võiks küsida, kas sedasama ei peaks tegema tegelikkuses? Vastus on jah, kahtlemata kindlasti ilmtingimata ikka ja jälle mõnevõrra provokatiivset võikski siis küsida, kuidas ma hakkan sellisest lähtekohast vaidlema, näiteks Valdo Randperega vastase argumentide alandamisest hoidumise mõttes oleks tegu tõelise tasakaaluharjutusega. Seda enam, et tema ei lähtu samadest reeglitest, kuna tema tõde paistab iseloomustavat ilmeksimatuse. Nii kaua, kuni ma ei oska sellele küsimusele hästi vastata kirjeldan ma nii hästi, kui mõistan üht võimalikku aga samas äratuntavat maailma, mille eesmärgiks on kannatlikkus, heasoovlikkus, halastus, kontakt, tegelikkusega. Aitäh Jan küsiks selle peale, et see Milang under romaani kunst, mida sa ilmselt ka päris hästi tunned, et tema käib seal välja nagu sedalaadi mõtte, et fiktsioon oma olemuselt on, on midagi väga ütleme siis eetilist, et kuna see sunnib mingis mõttes ei paneb inimesed nagu teiste inimeste olukorda, kuidas sa nagu sellesse sellesse väitesse suhtuda, et kas sa leiad, et see on, see on nagu selles mõttes sarnane sarnane selle sinu metafüüsika eetika. Ka, ja kindlasti käisin ühesõnaga ühtivusi loomulikult millel põhineb üldse kirjanduse fenomen selles mõttes, et miks on ikka ja jälle uusi lugusid juurde. Mulle tundub, et et inimesi ühendab mingi väga kummaline piirjooned, et meil on ühised sellised paratamatult asjadeks, et me kõik oleme surelikud, me kõik oleme võimelised tundma üksindust, ekse sedasama alandust, igatsust, armastust, et on mingid asjad, mis meid ühendavad. Aga igas inimeses väljendavad nad täiesti kordumatut erakordselt. Ehk siis iga inimene meenutab teisi inimesi ja on samas kordumatu. Ja võib-olla siis kirjandus õpetab meid nägema seda kordumatust, õpetab nägema maid stereotüüpide ja, ja lööklausete taha iga inimest eraldi. Nii võiks öelda alustuseks väga, üldiselt väga ülespuhutud, aga no umbes nii see on ja nii ma usun ka. Aga noh, siis tekib see küsimus, et kas igasugune fiktsioon, et ütleme, ma saan aru, et Kundara jaoks on kuidagi, et lihtsalt see protsess, et sa elad nagu mingisse teise maailma sisse sellest nagu piisab, aga sina nagu piiritleb seda natuke rohkem. Mulle tundub, et et noh, just, et, et sa ei saa oma tegelastel ka teha midagi sellist, mida, mis sulle tundub ebaeetiline. Et kuidas sulle tundub, et sulle tundub ühesõnaga vajalik seda fiktsiooni kuidagi. Piiritleda ka tuua. Ma tunnen, et ma ei saa olla nende vastu julm, neid alandada, ütleme see piir on olemas küll, jah. Sõnas Jan Kaus. Järgmisena paluks siis rääkida Villem Tomistel arhitektil. Ja mul oleks selline väike sissejuhatav küsimus temale minul kui sellise tartlase taustaga inimesel, et on väga-väga palju, nagu nördimust tekitas see Vanemuise esine, mis ta praegusel kujul on, ehk siis see kaubamaja ja ma arvan, palju see inimesi üldse arhitektuur vist väga tekitab suuri tundeid, kuna raske on mitte nagu võtta seisukohta, kui sinu linnaruumi tekib midagi, mis sulle üldse ei meeldi ja seal ka ma mõtlesin, et kui seal eksiti mingite reeglite vastu, kus oli see krunt, Ta on ja mida hoiti pikka aega, et, et sinna midagi tõeliselt väärtuslikku teha ja siis tehti see, kas see on eetiline, kas arhitektid üldse on mingit eetikat, tekkis mul küsimus. Ma ma arvan, et see, see eetiline koht on palju varem nagu olnud, et just see otsuse edasilükkamine ja selle Matteuse otsuse, et me praegune hetk ei ole õige aeg otsustada selle koha peal, vaat see otsus on olnud ebaeetiline, ma arvan, sest lootuses, et meie nüüd ei tee midagi halvasti, et keegi teine teeb paremini seda enne seda siis iseasi, et kas see kaubamaja on hea või halb. Ma seda nüüd ei hakka ütlema, aga seal peitub jah selle probleemi juurestik ja nagu mingit pidi on, nagu see otsustamatus siis õilsaks teinud ühe arhitekti olemata seda mina olen kuidagi harjunud, et mul on mõned slaidid ka. Seetõttu mul on, ongi üks seitse slaide tegelikult tõenäoliselt hästi kiiresti, kes sellest ja hästi-hästi põgusalt ja räägingi arhitekti seisukohast ja räägin kutse-eetikast, sest meil on üks selline koht, kus arhitektide liidul on olemas selline asi nagu eetikanormid. Ja see oli ka esimene koht, kus eetika arhitektuur kuidagi otseselt minu jaoks kokku said. 12 aastat tagasi, kui astusin arhitektide liitu liitu astudes, tuleb siis nõustuda nende normidega, kui need said esimest korda läbi loetud, siis tundus meeletult konservatiivne arhitektuurimaailmaliit ise ise ka selle otsad kuidagi eetikanormide otsad viivad välja autoriõigusesse, mis on ka ju konservatiivsed, arhitektuur on või linnaehitus on paratamatult selline, mis ei lõpe kunagi, see loome saab alati kellegi teise poolt uuesti loodud või ümber ehitatud. Ja paljuski see kutse-eetika põhineb sellele, et sa ei tohi seda teha ilma teise teadmata, mis muidugi ongi väga õilis ja, aga see omakorda viib kuskile sinna võitlusse, siis siis see eetikanormid proovivad neid suhteid sättida, et kuidas siis arhitektid omavahel hästi läbi saaksid. Natuke mõned nüüd paar päeva tagasi uuesti läbi lugesin, siis ma võtsin sinna juurde, et kui nüüd järgmise slaidi saab panna ühed sellised läte kutse-eetikast, et Hippokratese vande lugesin selle läbi ja lugesin. Praeguseks ajaks on seda uuendatud ja arstid tegelikult vanad arstivande, sest selle järgi ei tohi aborti teha ja seal on palju teisigi asju. Mõnel asjal pärast viitan ka, aga lisaks sellele Hippokratese vandele on on arstidel kutse-eetika, see on järgmine slaid. Ootame järgmist laine ka selline tekst muud tegelikult enam-vähem ühele lehele ära, aga ma siis tõin nagu arhitektuur ühtepidi puutub ka kokku sellega, et või arvatakse, et sellega kokku, et keegi võib üle katuseserva alla kukkuda, surma saada, et viimase 100 aasta jooksul on see ehituskunst jagunenud inseneeria aks ja, ja arhitektuuriks, et nad teevad kõike seda koos. Ajalooliselt on ehitusmeister üks olnud ja arhitekt sellega ikkagi tegeleb, et kui kukuks inimesed läbi, klaaside ei kukuks ja siis need võiks järgmise slaidi sealt panna. Mul on midagi ette ka, et kui, et kuidas see Hippokratese vanne on siis edasi arenenud arstieetikakoodeksiga ja kuidas sisearhitektide kutse-eetika omakorda nagu umbes samasugust punkt. D kajastab, et Hippokratese vandes on siis üks selline punkt nagu, et igasse majja tahan ma sisse astuda haigele kasu toomiseks ja hoiduda kõigest ebaseaduslikest, eriti haige kahjustamisest ning eriti sugulisest vahekorrast, nii naiste kui meestega, vabadega ja orjadega arstieetikakoodeksis siis mis on selle arstide liidu 10 aastane dokument, et arst ei tohi ahistada patsienti psühholoogiliselt, seksistlikult ega materiaalselt ja arhitektide kutse-eetika kirjeldab sedasama punkti, siis oma kutsealal peab arhitekt olema eelkõige ehituse, ideede kujundajaks ja erapooletuks nõuandjaks ehitustegevuses. Arhitekt peab kirjalikult informeerima tellijat ja vajadusel avalikust seikadest, mis võivad ohustada tema eetilist käitumist või erapooletust kutsealastes küsimustes. Et mingit nagu vabadusi on külla minnes või kliente külastades nagu rohkem antud arhitektidele. Et noh, et, et see on nagu soovituslik oli lihtsalt see, et ei jõutudki selleni, et selle seksuaalse tausta ometigi arhitektid projekteerivad eramaju ja mingeid puduaare ja eks tuleb uurida, et kuidas seal elatakse. No loomulikult ei saa arhitektid surnuaeda projekteerida, eelnevalt surra, et tulebki, et ja eriti Eestis, kus kõik arhitektid, tegelevadki kõigega, keegi spetsialiseeruda aga siis üks järgmine lõikunud järgmise slaidi võib panna, kus kirjeldatakse siis töömeetodist, et kuidas töömeetod on, on läbi ajalooarenenud Hippokratese vandes, siis luban mitte kasutada nugaga kivivaevuste korral, vaid tahan selle kõik jätta nende meeste hooleks, kes selle töö oma peale võtavad. Arstieetikakoodeksis on siis kirjeldatud, seda oma tegevusest peab arst lähtuma teaduslikust meditsiinist ja mitte kasutama teaduslikult põhjendamata diagnoosimise ja ravimeetodeid. Arhitektide kutse-eetika. Arhitekt peab järgides konkurentsiseaduse põhimõtteid oma kutsealal olema vastutustundlik, seisma ühiskonna huvide ja ehitatud keskkonna esteetilise kujundamise eest. Arhitekt peab tundma vastutust oma töö lõpptulemuse eest. Arhitektil on moraal. Me õigus ja kohustust teostada autorijärelevalvet jällegi on oluliselt rohkem neid vabadusi ei olegi kindlat meetodit, kuidas arhitekt loob või et ei tohi mingit tööriista kasutada, saavutamaks seda, seda lõplik kui tulemust ja, ja see viimane lause siis sellest arhitektide kutse-eetikast võib-olla ongi selle kõige kõige õilsam kogu sellest kutse-eetikast, mis ülejäänud keelab reklaamida liiga vilkuvaid reklaame ja nii edasi, et ikkagi ütleb arhitektil, et peaks nagu sõna võtma maja ja mõtlema siis olema selline aktiivne ühiskonna liige. Ja siit olles arhitekt, ma näitan kahte tööd ka kahte projekti, näiteks järgmise järgmise slaidi, et kui sa nüüd küsisid alguses sa oled Tartu Kaubamaja koha pealt ja tihti arhitektide käest küsitakse probleemseid asju, Viru keskuse probleemid ja Sakala küsimused, mida sa ennem küsisid, et et ühtepidi peaks planeerimine olema siis demokraatlik ja, ja kõigi osalusel protsess ja tihti, ja siis kutse-eetika ühtepidi ütleb, et ei, ei tohi kritiseerida, eriti oma eriti palju niimoodi ütleb, et, et ei tohi neid eriti palju ei tohi kritiseerida oma kolleege ja siis ükskord me võtsime kätte ja tegime kriitikat või linnaplaneerimise ametit, töökohta see on siis Pirita tee äärne, mida me analüüsisime ja on vist umbes, ma arvan, kaheksa aasta tagune segadus, kui sinna esimesed kõrged majad tekkisid, siis me käisime kõik arhiivid läbi, uurisime, mis seal siis kõik kõik tegelikult on lubatud tuli üllatuseks linnaplaneerijatele endile, nendele omanikele ja, ja ei olnudki keegi seda plaani kokku joonistanud. Et loomulikult me läksime kõigi tülli selle seetõttu, et seda tegime millegipärast, kuigi me joonistanudki embetsiaalselt mingeid otseseid alternatiivseid eesmärk, meie eesmärk oligi analüüsida ja püstitada üks teema. Nüüd on sellest natukene aega, räägi tud midagi otseselt pole juhtunud ikkagi. Et ühtepidi on planeerimine, demokraatlik protsess, kus kõik saavad osaleda, samas on nagu niivõrd keeruline selles osaleda, et keegi lõpuks ei viitsi käia halduskogudes ja ja kirjutada seaduse sätetele vastavaid märkuseid, et, et see nagu ei tööta, aga võtame järgmise projekti. See on oluliselt lihtsam. Jal luistakam 10 aastat tagasi põles püha vaimu kirikutorn ära või tornikiiver peaaegu põles ära ja siit ongi see küsimus siis sellest, et mida, et, kuid kui taastada vana hoonestust või vana hoone detaili, et siis oleks nagu mingit reeglit, kui palju peab olema ära põlenud, et oleks võimalik autentset asja ikkagi taastada. Ja et, et või siis analüüsida seda, et kui taastada ühte tornikiivrit, et mida see tornikiiver omas ajas on tähendanud ja, või et, et kuidas tornikiiver suudaks tänases päevas kõnetada linnas liikuja, et ja siis me kavandasime tornikiivri, mis suudaks muutuda vastavalt ühiskonnale. Ta saaks oma nagu kiriku tornikiivri ajalooliselt on olnud, ta on paras selline reklaamitahvel olnud, kus on, lüüakse kella, särab tuulelipp näitab, näitab tuule suunda kõik selle linna kõige kõige pilkupüüdva objekti. No praegusel hetkel nad on sellised vanaaegsed, ninnu-nännu asjad pigem taati taastuda, sellist ninnu näinud ja meie projekt nägi ette, et see tornikiiver võetakse siis see on elastne, mis hakkaks oma kuju muutma vastavalt muutustele. Esimene hetk oleks lasknud tornikiiver täpselt selline, nagu ta enne põlemist on ning siis teda oskaksid muuta. Ma näiteks kirikukalender vastavalt kalendrile. Igal kalender pühal on oma värv, et siis ta saaks oma värvi näiteks või siis on religiooni tähtsuse vähenemine siis muutuks näiteks torni kiire kiiver läbipaistvamaks või või ühiskonna kihistumine, kuidas siis need muutuvad nagu 1000, et kukub ümber või sotsiaalne kindlustunne väheneb, et siis kiriku tornikiiver keerdub spiraali või kliimamuutus külmemaks, kaob tornikiiver ära või läheb soojemaks, siis nagu paisub, või linn suureneb, siis on kaugemalt vaja tornikiivrit vahesid venib pikemaks hoopis. Ja siin ongi, me jõuame selleni, et arhitekti looming ei ole ju vabaks saanud, et arhitekti loomingul võib-olla publik, aga tal on vaja tellijat ühel või teisel kujul, see võib olla avalik tellija, eratellija ja mis iganes need kaks projekti, mõlemad on omaalgatuslikud tööd olnud. Et ja, ja neid mõlemaid on tehtud tegelikult koostöös seda tehtud koostöös seal kiriku enda ja siis muinsuskaitsega, kus me seda kõike käisime arutamas, aga reaalselt on vaja ikkagi kedagi, kes lõpuks selle valmis ehitaks ja tihti ma arvan, et see kogu see kompleks või arhitekti loomekompleks on siis osa ikkagi nagu osa väga paljudest erihuvidest. Kas see insenertehniliselt see tornikiivri, selline transformeerumine selleks võimalike? Ja kosmosel kosmoses käiakse ka. Kuidagi tule isegi tuleks tagasi, lähed, kui oleks raha olemas, et saaks teha sellise tornikiivri, mis niimoodi elas, muutuda. Pealegi mõõtkava on nii väike, et see objekti suuruseni väike lihtsalt üks kineetiline objekt torni otsas, et aga iseasi on jah, et kuidas neid andmeid koguda, ma arvan, see on oluliselt keerukam. Mitu korda kallim oleks olnud tavalise pasktorni kiivrist, kas tegite hinnakalkulatsiooni ka või ei teinud seda? Ei, seda ma ei oska ütelda. Murdeki arhitektuurne huumor on, tuleb igal juhul kasuks, aga ma arvan, et lõppkokkuvõttes ümbritsev keskkond, see laps selle nagunii endasse ja noh, need kõik muutused on rasked. Eriti sellist pead, millega koos sa pead elama ja arhitektuur, tehiskeskkond on selline, mille sees elatakse ja tihti on, sellepärast on uus keskkond nagu valuline, võiks olla huumorit arhitektuurse rohkem küll. Aga kui tavaline on üldse selline olukord, et arhitekt mingil hetkel ütleb tellijale isegi kui seal on suured rahad mängus, et ei, seda ma ei ole nõus tegema, kuna see ei ole minu kutse-eetika, lähevad nagu sobib. Piir läheb igalühel erinevast kohast, ma arvan, näiteks mõni aeg tagasi, kui hakati hipodroomi ümber ehitama, siis võib, kavandati sinna elamuehitus siis lee kontoris, arvasime, et me ei võta sellest võistlusest osa tegelikult ega, ega hipodroom võiks ju leida ka kesklinna keskel või kesklinna lähedal ikkagi uue koha ja siis siis ju võiks sellest võistlusest osa võtta, aga, aga kuidas keegi, ma arvan või tihti leitakse ka seda, et kui nüüd mina seda ei tee, siis on kindlasti keegi teine, kes seal ikkagi ära teeb ja see motiveerib arhitekti ikkagi tegelema selle võimatu probleemiga. Aga noh, see ongi see mängu teoreetiline probleem, et siis kui kõik niimoodi mõtlevad, et kui mina ides, teine tegelenud, et siis nagu jah ja siis ei olegi võimalik just ka olla nagu öelda, seda piiri tõmmata. Ma arvan, et siin on ka vahearhitekti planeerija maastikuarhitekti vahele arhitekt on nii või naa egoist, et sellesse ja tal on õigus seda olla, selle konkreetse ühiku võimalikult hästi tegema. Küsimus on selles, et kas planeeringu tasandil on kokku lepitud see soolo või mitte. Aga nii, et sa näed, sa, eetika probleem on sügavam, sellest planeeringud. Ei, ma need näited olid mul ka erinevad, sellepärast et tükk üks oli, puudutas objekti ja teine planeeringut. Et, et loomulikult on see objekti sees ka, et, et kas ta kõnetab meie ajas või, või et kas ta siis noh, ma Maardu arhitektuuris ja linnas on oluline ka ka see, et noh, näiteks, et ruum ei tohikski liiga intuitiivne olla või modernistlikke ülem mõeldud inimmõõtmeline ruum on lõpuks inimesed tuimaks veed, inimene ei peagi ennast selle keskkonnaga kohandama. Et kuidagi on nii, et kui, kui jalutatakse metsas, siis on täiesti okei, kui komistatakse kusagil puujuurika otsa ja linnas on see millegipärast kellelegi viga. Et ma arvan, et arhitekti autoriõigustes on olulisemad tegelikult projekteerimise ja ehitusaegsed autoriõigused kui need autoriõigused, mis siis hakata rakendama pärast objekti valmimist. Sest kui eesmärk on jõuda kõigepealt hea objektini või hea keskkonnani, kui see keskkond ennast, kui suudetakse olla protsessis koos arhitektiga ehk siis läbi projekteerimise ehituse, siis on võimalik ei peagi valima lõpuks ka mingit kedagi järgmist arhitekti, et hakata parandama seda, seda proteerimises või ehitamisest tehtud viga. Kadriorus Köleri tänava alguses on üks puust maja, kus kasiino oli sinna taha oli ehitatud üks viiekorruseline, et lõpuni ei jõutudki valmis, aga selle betooni postia Plaati natukene pandud, seal tekkis viga sellest, et ehitama hakati natuke liiga hilja, et ehitusloast ja ehitusloa ehitamise vahele jäi liiga pikk aeg ja naabrid vahepeal hakkasid selle asja vastu ja aga võeti maha see maja. Mina väga ei hakanudki vaidlema, ma arvan, nooremad muretsevad vähem sellepärast kui vanemad arhitektid. Ma arvan, et tegelikult põhiliselt tegelen Tallinnaga. Et, et ta on piisavalt hõre ja siia mahub neid kihistus ja neid valesti tehtud ja õigesti tehtud asju veel palju ennem kui jõuda selle punkti, need nüüd nagu midagi väga valesti või ma arvan, et ka nagu eluruum peab olema natukene selline, et kui ta on nagu täiesti anonüümne, ühetaoline, mõtlen korter näiteks üks korter teise kõrval, kõik on ühesugused ja sinna mahub täiesti ühesugune mööbel sisse. Et siis, kui oleks eesmärk, et tekib kodutunne, siis ma arvan, et et läbi selle erisuguse ruumi on võimalik seda kodustada, sest sa pead natukene mõtlema, et millist mööblit sinna sisse panna, kus on võimalus suvalisse sahtlisse suvaline sahtli naasis, mõtlen korterit suvaline mööblitoode sisse panna, et siis on, jääb lihtsalt, et ta ei ole niivõrd eluline, see eluruum või see ei tegele sellega. Seda võib nii teha. Aga Ma arvan, et selline mõtestatud tegevus on natukene huvitavam. Jah, aga võib-olla lähme siis praegu edasi, aitäh, Villem. Et ma võtaks nüüd vahepeal ohjad enda kätte ja räägiks paar sõna muusikast hakatuseks, et kuna öeldakse, onju, et üks muusika võib rääkida paremini kui 1000 sõna ja nii edasi, et, et võib-olla läheks väikse lõigu, mille juurde ma tuleks siis oma jutu juures, et. Jätke see lugu natukene endale meelde, et puhtalt see, kuidas ta teile mõjus, mis mõtet äratas, et siis, kui ma selle juurde tuleme, siis te saate nagu sellega seostada, rääkida muusikast ja eetikast on tegelikult üsna raske ja miks nad selle teema üle mõeldes nagu jõudsime ühe põhilise punktini, milleks on siis see, et muusika tegelikult oma olemuselt nagu väga abstraktne kunst ja, ja tegelikult muusikat on vaadeldud täpselt samamoodi ka väga, väga pikalt läbi ajaloo, et just nähtud seda muusika abstraksust. Tegelikult eetilised küsimused on reeglina väga konkreetsed, mida ma peaksin tegema, mida ma ei peaks tegema, kas see, mis ma teen, on õige või ei ole õige ja, ja selles mõttes sellega võrreldes muusika, selline põhiprobleem, problemaatika või põhilised parameetrid on, on väga teoreetilised ja tegelikult oleks väga sobilik võrrelda selles mõttes muusikat matemaatikaga. Ma arvan, et väga raske on rääkida matemaatika eetikast, kuna matemaatik on oma olemuselt väga-väga teoreetiline. Samamoodi ja tegelikult see kõrvutus, muusika ja matemaatika ikka ei ole sugugi juhuslik. Ja, ja ma ei ole sugugi esimene, kes seda teeb, sellepärast et muusikat hakati nägema juba tegelikult antiikajal. Tikal nähti muusikat eelkõige kui sellist nagu just sellist nagu abstraktset valdkonda, mis on oma loomuselt väga lähedal just nimelt matemaatikale geomeetria sellistele valdkondadele. Ja see kajastub ka muusikakeskaegses sellises klassifikatsioonis, muusikal kui distsipliinile, nimelt siis ülikooli sellises kur riik kulumis oli tegelikult muusikal kunstidest kõige kõrgem koht. Ta oli jääkuvatriivimis neljandik pliinises sellises kogumis, kuhu kuulusid muusika kõrval aritmeetika, astronoomia ja geomeetria, et see räägib nagu selles mõttes nagu enda eest, et sealt see muusika tähendas omal ajal ikkagi midagi väga, muudkui seal reeglina tähendab meedia praegu. Ja tegelikult ma pean ütlema, kui ma seda esimest korda endale teadvustasin, mis ei olnud nagu sugugi väga ammu, siis oli minule nagu parasjagu jahmatus, sest väga nagu väga paljud muusikat, mina olen ka nagu väga sellise praktilise kogemusega praktilise taustaga, ma olen väga palju pilli mänginud, oma elus esinenud ja tegelikult muusika on minu jaoks midagi väga selles mõttes praktiliselt. Ta on nagu ta on, väga füüsiline kogemus ka see, et kui ma mõtlen muusika peale, mul tihtipeale näpud hakkavad iseenesest kuidagi liikuma või nii, et selles mõttes see võimalus näha muusikat kuidagi väga abstraktselt, et seal, see tundus mulle tegelikult väga üllatav. Et kuigi ma seda võimalust ka varem olen teadvustanud ja loomulikult heliloominguga tegeledes paratamatult teostan seda, seda just niimoodi, aga just et selline üldine vaatepunkt on selline, see oli, see oli üllatav ja, ja tõepoolest, et see oli juba need sellised esimesed lääne kultuuri pritsis öelda muusikast teoretiseerijad nagu Pythagoras'e plaat on, et nende jaoks oli muusika täpselt samamoodi, mida midagi siis sellist. Ja tegelikult seal oli ka mingisugune justkui nagu väärtuslik skaala, et muusika oli just nimelt kõige väärtuslikum sellise abstraktse asjana juba kõlav muusika oli midagi sellist palju vähemväärtuslikum ütleme siis nii. Ja tegelikult seal kumab nagu väga tugevalt läbi selline Platanistlik maailmapilt, et idee on palju väärtuslikum kui selle idee, selline konkreetne materiaalne reaalsus, materiaalne ilming. Ja see selles mõttes nagu kajastub selles muusika suhtes väga, väga otseselt. Ja kui nüüd hakata siis otsima, et hea küll, et, et nii, nii nagu abstraktses sfääris on võibolla raskem sellest eetikaküsimustest rääkida, et kus me siis neid seoseid võiks leida, et üks konkreetne seos küll, mida juba ka samamoodi antiikajal hakati nagu nägema, millest rääkima on siis muusika mõju. Et kuidas muusika mõjub ja, ja seesama plaat on, keda ma siin juba mainisin, et ta muuhulgas oma oma kuulsas teoses riik räägib nagu üsna palju sellest, et kuidas muusika inimesele mõjub ja nägu nägu ta selles riigis on, et ta on väga autokraatne, ta leiab nimelt, et me väga palju muusikat ei tohiks üldse nagu tema ideaalses riigis kõlada. Miks? Sellepärast, et muusika mõjutab väga otseselt seda, mida me tunneme ja ta mõjutab väga otseselt meie meelelaadi, muusikal on väga oluline kasvatuslik väärtus ja plaat on loomulikult ei tahtnud, et teatavad sellised meelelaadi nagu aspektid ja, ja teatavad emotsioonid üldse nagu et neid kuidagimoodi propageeritakse näiteks lodevus, muusika, mis ootab lodevus, see tuli tema nägemuses ära keelata ja see ei puuduta isegi täiesti muusika sellist tehnilist külge teatud laadid, mida ta kirjeldas, mis siis pidi seda lodevus suurendama, et need siis tema riigis ja on, on nagu keelu all. Et sellest ma olen nagu mõelnud ka mingeid paralleele tänapäeva maailmaga tõmmata, siis noh, võib-olla need tänapäeva sellised autoritaarsed režiimid võib-olla Iraan näiteks või Saudi Araabia noh, sellised kohad, kus, kus näiteks läänega muusika on keelatud, on ilmselt samadel põhjustel ta soodustab lodevust, kombelõtvust Afganistanist ma olen kuulnud vähemalt Talebani aegadel, et seal oli, oli keelatud müüa lääne popmuusika kassette. Aga noh, et see on, see on siis võib-olla sellise nagu konkreetsem seos, kus me saaks ka rääkida, aga tänapäeval, et kuidas see muusika mõjub, et kas, kas see on nagu eetiline. Aga noh, see on jällegi tegelikult sihukesele, lääne mõtlemisele tänapäeval natukene võõras, et ega ma ikkagi väga nagu kombelõtvus on ja, või, või mis mis iganes, onju, et see on ikkagi nagu iga inimese enda asi, et kuidas see muusika talle mõjub, et me, me, me ei pane seda vastutust, kui keegi sooritab näiteks mingi ebaeetilise teo, milles mingi muusika teda kuidagimoodi on innustanud, et me reeglina ei aseta seda süüd nagu sellele muusikale vaid see on ikkagi inimese enda vastutus. Selles mõttes me mulle tundub, et tänapäeva lääne kultuuris on see piir väga selgelt nagu tõmmatud ikkagi nagu selle nii-öelda vastuvõtja poolda. Aga kust võiks veel otsida neid selliseid seoseid eetikaeetikaga? Ja, ja ma pean ütlema, et ega see ei ole nagu üldse lihtne küsimus, sellepärast et kõik, see, mida me nagu eetikaga seostame, kui me muusika peale mõtlema selle tegelikult puudutama pigem selliseid muusikaväliseid, külgmuusikaväliseid parameetreid ja väga paljuski just nimelt nagu sõnu või mõtteid või narratiive. Väga lihtne on rääkida mingitest eetilistest küsimustest, kui meil on tegemist vokaalmuusikaga, kui on nagu kasutusel sõnad, et ühesõnaga, kui see muusika viitab juba millelegi väga konkreetsele siis me nagu oleme palju lähemal sellisele nagu konkreetsele eetilisele sfäärile, aga selline puht puhas muusika kui niimoodi öelda, nii nagu 19. sajandil seda nimetama hakati. Et seal on see, see nagu tunduvalt raskem ja miks just sellepärast, et seda muusikat tõlgendada väga erineval moel saab tõlgendada teda eetiliselt, saab tõlgendada nagu ebaeetiliselt, et see on jällegi nagu paljuski siis selline vastuvõtt ja küsimus, me ei saa nagu panna sinna selliseid puhta objektiivsed parameetrid, et kui näiteks muusika on kirjutatud noor ja laadis, siis ta nagu soodustab eetilist käitumist ja kui ta on Frügija laadist, siis ta soodustab ebaeetilist, nii nagu plaat on seda käsitlaseni Minoorised, siis on ebaeetiline, on marmorist, siis on eetiline. Kuigi huvitaval kombel, kui mõelda, siis autoritaarsete režiimide on sellele nagu lähemale nihkatud Nõukogude Liidu ajal, eks oli, oli see, et Minooris kirjutamine oli, oli väga tugevalt taunitud perioodil, kuna muusika pidi sisendama inimestesse optimismi, et huvitav jah, et, et see tegelikult autoritaarne Nõukogude liit mingil määral taastas sellise antiikse plaat ideaali on Joy viis selle ellu. Isegi sellest on isegi selline drastiline tulemused, Te ilmselt teate kõik seda Valgre Saaremaa valss, et ma ei tea, kui paljud teavad seda, et see originaalis Minooris aga lihtsalt et nõuka ajal ei olnud nagu see võimalik. Lihtsalt see oli nagu tugevalt taunitud ja siis noh, läks tõesti jabur seni välja, Eino Tamberg rääkis mulle, et, et kooli konsi lõpueksam, et siis oli lausa mingi protsent, mis pidi olema mosoorised noori pidi kasutama nagu väga-väga nii-öelda piirata. Kuna muusikal oli selgelt funktsioon, oli, oli siis sisendada nõukogude inimesele optimismi ja sellist elutervet paatost, mis iseenesest kui kui nii võtta, siis ei ole ju väga paha nagu taotlus, aga aga ütleme nii, et väga head kunsti sellest ei sündinud nagu üldjoontes. Kui meil on sellised markantsamad näited nagu nendest eetilistes küsimustes, siis reeglina meil on nagu, meil on juba reeglina mingisugune muusikaväline aspekt nagu mängus ja ütleme, seal võib Kallase helila reaktsioon mingitele sotsiaalsetele küsimustele, näiteks üks võimalus on pühendada oma teos kellelegi noh, üks väga kuulus näide muusika ajaloos on Beethoveni kolmas sümfoonia, mis alguses oli pühendatud Napoleonile, siis kui Beethoven oli veel vaimustuses nendest Napolion ikkest ideaalidest, mida väga paljud tema kaasaegsed olid, aga mingi hetk ta pettus, siis ta võttis selle pühenduse ära. Ütleme nii, et selle selline, et tema eetika nagu selles mõttes ei lubanud tal seda seda jätta enam sellisena või ütleme, siin on siin on ka selliseid, nagu veel tegelikult markantsemaid näiteid, võib-olla üks kõige kurikuulsam on Wagner, kes on, kes kindlasti väga paljudele seostub nagu mingisuguse sellise kahtlase eetilise väärtusega, aga samas huvitav on see, et mitte kunagi seda ei tehta seoses tema muusikaga, et muusika on justkui sellest vaba, aga see, miks, miks ta on nagu sattunud sellisesse justkui halba valgusesse, on see tema õnne OSCE, mille ta kirjutas siis saksa keeles, über die sumin Moziik juutlusest muusikas. Mis noh, ütleme nii, et ei ole tema kõige parem tekst. Ja Iisraelis näiteks hakati vaagnerit mängima alles mõned aastad tagasi. Aga jällegi, et noh, ma arvan, et ükski inimene, kes Wagneri muusikat kuulab, et ta seda nüüd otseselt nendest teostest nendest puht muusikalistest parameetritest välja kuvab näiteks Tristani ja Isolde avamäng väga kuulus avamaik muusika ajaloos, kus nagu harmoonia ei lahene kordagi seal ei ole nagu antisemitismi küll mitte midagi pistmist nagu ilmselgelt väga raske oleks neid seoseid kuidagi leida. No ma ei tea, võib-olla mõni psühhoanalüütik nagu suudaks leida, aga aga ma arvan, et see oleks nagu väga selline nagu inglise keeles öeldakse Farfet aga siis on ka see, kuhu ma nüüd välja jõudsin, ongi siis, et ütleme, muusika, mingisuguseid inspiratsiooniallikad või ideoloogia, milles siis muusikakirjutaja lähtub, et aga noh, jällegi, et, et see on, see on selline. Puhtmuusikaliselt võttes on siin raske rääkida konkreetselt eetikast ja nüüd ma tahangi jõuda selle, selle muusika näitan, mida ma teile alguses lasksin, ma ei tea, võib-olla mõni tundis seda ära või oli varem kuulnud? Ei ole, tegemist on Poola helila Christoph Penderetski teosega ja nüüd sellel teosel on väga huvitav saamislugu just selle teemaga seoses nimelt Penderetski oli idee midagi sellist kirjutada väga abstraktne idee, midagi sellist, noh ütleme müra eest eetikast lähtuvalt väga palju ebakonventsionaalseid võtteid pillidel ja ta plaanis sellele nimeks panna suuresti Keidžist inspireerituna kaheksa minutit 38 sekundit, mis oli selle teose plaanitud pikkuse. Siis ta kuulis seda live'is ja siis ta oli ise ka, nagu ta kirjeldab, et oli nagu hämmastanud selle teose sellisest emotsionaalsest jõust. Siis ta hakkas mõtlema, mõtlesime, mõtlesime suhteliselt õppis, et peaks nagu tegema, paneme teose pealkirjaks, et et renoodia Hiroshima ohvrite mälestuseks, et ühesõnaga selline itk. Aga pange tähele on jätta see järjekord oli niipidi, nii et see kõik kõik, kes seda, see on väga kuulus teos, ma arvan, et paljud olete sellest teosest kuulnud. Aga jah, alguses ei olnud seal selles mõttes ka selle sellise väga tugeva eetilise laenguga tegelikult midagi pistmist, mis selles mõttes on nagu sarnane, nagu sa Beethoveni pühendus. Hea küll, see on selline väga heroiline lugu, aga ilma näiteks üldse lääne ajalugu tundma tõepoolest midagi teadmata. Me ei pruugi üldse seda selle sellise nagu aspektiga siduda näiteks, kui keegi hinda kultuurist mõni inimene seda kuuleks või mis iganes. Hea küll, noh, see on nüüd natukene selles mõttes india india inimene, kes lääne muusikat oskaks kuulata, sest seda heroilisus seal välja kuulata, see on tegelikult sellega käib kaasas mingi selline kultuuriline koolitus, et ühesõnaga minu jaoks Penderetski näide on hea näide sellest, et noh, et muusikas tihtipeale need ideed on väga abstraktsed ja kui nad juba muutuvad konkreetsemaks, siis tegelikult tulevad mängu mingisugused muusikavälised aspektid. Ja kuigi jah, see emotsionaalne mõju on kuidagi tihedamalt seotud muusika endaga, aga ikkagi see, kuidas ma seda emotsionaalset mõju tõlgendama siin juba tuleb mängu, siis ma nimetaks seda kirjanduseks või tegemist on mingisuguse narratiiviga ikkagi, aga mis siis veel võiks, võiks, võiks selle eetikateemaga välja tuua, et võib-olla üks asi on selline, kus natukene on võib-olla ikkagi nagu konkreetsemalt saaks mingist eetikast rääkida, oleks, kui nagu nihutaks selle fookuse nagu loojale, heliloojale antud juhul siis ja, ja see on nagu selline modernistlik nagu või noh, ütleme see paatos, mida modernism suuresti toonitas helilooja vastutus oma teoste eest on ju see see vastutus, et me et me anname endast maksimumi, et me teeme nagu selles mõttes nagu hea teose ja kui veel noh, modernismi kontekstis rääkida, et see teos on innovatiivne, me pakume nagu parimaid uusimaid ideid publikule, me ei vea nagu selles mõttes alt ei lähe mingisugusele libedale teele, kusjuures ma arvan, et see on midagi, mis on noh, tõenäoliselt ka teistes kunstialades siiamaani ka mingil moel nagu toimib ikkagi edasi, et ega ma sellest modernismi pärandist ma ei usu, et oleme nagu lahti saanud ja aga ma arvan, et ega sellest ei olegi vaja võib-olla lahti saada, sest selles on midagi nagu väärtuslikku, aga siin saaks selles mõttes nagu rääkida, kas halba teost kirjutada on eetiline ja ma arvan, et see on nagu see, mis, mis on siis nagu iga looja oma sise sisetunde küsimus on jah, et kõigepealt see, mida täitsa halvaks teoseks peab ja kui ta Ta annab endale aru, et, et see nüüd tuli küll nagu halvasti välja, et kas sellisel juhul sellist asja nagu eksponeerida rambivalgusesse seada see vastutus? Ta on nagu Kaido ütles, et kas see on eetiline. Siin minu hea sõber Andrus Kallastu tõime eile meil vestlus sellel teemal vestlusest välja ühe aspekti, mille peale ma ise alguses tegelikult ei tulnud, on, on siis ütleme, selline muusikavõimet tervist kahjustada siis paljususe kaudu ja see on noh, tegelikult paljuski siis tänu kõlarite olemasolule tekkinud see võimalus, et ega akustilise muusikaga oleks seda suhteliselt keeruline seda sellist efekti saavutada. Ja see on tõesti, et kui seda tehakse nii massiliselt, kuulatakse kõrvaklappidega kõvasti muusikat kontsertitel. Noh, muusika on seda paljud kõrvaarstid öelnud, et see on üle üle lubatavuse piiri nagu, nagu kordades selles mõttes, et kas, kas kunst tohib tervist kahjustada, see on tegelikult väga selline konkreetne küsimus. Ja, ja ma arvan, et väga raske oleks sellele küsimusele nagu jah vastata, kuigi seda nagu praktikas ikkagi nagu tehakse. Aga, aga võib-olla ma tõmbaks selle sellise mitte kõige süstemaatiliselt jutu kokku nagu sellise positiivse programmiga, et, et võib-olla üks võimalus, kus mina näen nagu sellist, nagu eetilist dimensiooni muusikas tuua on, ütleme natuke sellisest Keitsilikust pärandist lähtudes, et nagu vabastada kuulaja mingisugustest väga selgetest klišeedest ja väga nagu otseselt välja kujunenud ootustest, et et muusika võib olla midagi väga lai ja midagi väga ootamatut, midagi muusika põhimõtteliselt kõik, mida me kuuleme, see oli nagu selline Gates'i Gates'i lähenemine ja ma leian, et selles on midagi väga nagu midagi väga sügavat, et see on see, mida kunstelt võikski pakkuda, võiks nagu pakkuda meile just neid nagu üllatuse elamusi. Et ohoo, et, et seda, seda ma nagu ei oleks osanud nagu muusikana nähagi. Ja, ja võib-olla siin on seal selles mõttes mingisugune eetiline potentsiaal, et võib-olla võib-olla tänu sellele me oskaksime siis ka elu nagu laiemalt näha just nimelt et me ei takerdub mingitesse väga ühtedesse kindlatesse mõttemudelites, vaid, et näeme nagu väga palju erinevaid alternatiive. Et võib-olla see oleks see, mis, et kui me nagu pakuksime seda kuulajatale, kui kuulad sellega kaasa, tuleksid siis, et siis sellega me suudaksime vastu võidelda sellele, mida siin jam tõin näiteks sellisele Valdo Rand Pärelikule mõtlemisele, mis mis on nagu väga-väga kindel ja selge, kus erilist nagu dünaamikat ei ole näha. Nii et see olekski selline minu, minu üldiselt mõtlevad selle muusika kohta. Siin kõneles helilooja Märt-Matis Lill ja teemaks oli eetikakultuuris ja te kuulasite katkendeid 20. märtsil aastal 2012 toimunud kultuurifoorumist, mis leidis aset Eesti muusika päevade raames Kanuti Gildi saalis ja eetikast kultuuris, kõnelesid, et veel ka Kaido Ole, Sulev Keeduse Jaan Tootsen. Tänases saates kuulasime kultuurifoorumist katkendeid ja sõna said veel kirjanik Jan Kaus ning arhitekti Villem Tomista. Kultuuri Ruumis salvestas helirežissöör Kaspar Garner ja saadet siin klassikaraadio stuudios toimetas.