Siin kõlab katkend Märt-Matis Lille teosest ääremärkuse Andro mahla. See rajaneb põhiliselt hiliese kirjeldusel Trooja sõjast ja teos tuli esiettekandele 19. märtsil aastal 2012 Eesti muusika päevade raames ja seda teost esitas repa ansambel ning selles teoses osalesid veel ka näitleja Vahur-Paul Põldma ning sopran Tuikhirv ja helilooja Märt-Matis Lille soovitusel kuulame tänase saate alguses veel ühte katkendit, et Eesti muusika päevade raames toimunud kultuuri foorumilt. Ja tuletan siinkohal meelde, et ühes varasemas nüüd muusikasaates kõnelesid teemal eetikast kultuuris kirjanik Jan Kaus, Märt-Matis Lill ise ning arhitekt Villem Tomistan siis täna kuulame, millest kõneles toona kunstnik Kaido Ole. Ja tegelikult muuk, sissejuhatav küsimus ka edela mind väga intrigeeriv üks Ants Juske mõtte, kus ta ütles, et ta on kindel, et pikassacuernika ei hoidnud ära ühtegi pommitamist. Et mida sina, Kaido, Aravete arvavad, sellest väitest. Ahelad on nii pikad, et ma ei julge väita midagi ka aga noh, alati mingi diskussiooni algatamiseks on hea, kui sa tulevad mingisugused väga radikaalse väitega välja nagu seegi olijatel sama radikaal oleks väita, et see on ära hoidnud konkreetselt vähemalt ühe pommitamisel. Ma kartsin kogu aeg, et äkki on, räägib midagi sellist ära, mida mina rääkida tahtsin, et ta oleks järjekorras kolmas, neljas on tavaks hirm veel suurem olnud. Aga kuigi eetika on ju tohutult lai, aga samas ta koondub kenasti küllaltki väikesteks inimlikeks sellisteks kompudeks, millega kõik on kokku puutunud, et sellest ka minu hirm. Aga, aga kui eelkõneleja sõnavõtt oli nii nagu Märt kirjutas, hästi lai, siis minu oma kindlasti nii palju, kui definitsioone tean võiks määratletud olla siis, kui praktiline eetika tõenäoliselt, sest ma kujutan ette, et noh, igaüks meist lisaks sellele, kui me mõtleme, et kuidas me elu võiks nagu kulgeda peale selle materiaalse poole, nagu me kõik mõtleme, et noh, elu läks hästi, mis tähendab muu hulgas seda, et oleks katus pea kohal kena abikaasa raha ja kõik see kindlasti kuidagi isegi ei teadvusta seda, me mõtleme, et me võiks ka kuidagi nagu paremaks saada. Ja ta kõigepealt on see muidugi see kool, mis on alguses peabki meid paremaks tegema, aga noh, tõenäoliselt varem või hiljem keegi kõik meist nagu rohkem, vähem pettuma, selles me saame aru, et seepärast nagu inimesena arenemine, et 100 kool igal juhul ei garanteeri ja siis tundub, et noh, et võib-olla tuleb, aastatega tuleb elukogemus, tuleb mingisugune küpsus, me teeme vähem sigadus ja rohkem head ja nii edasi, et kas me kasutame sõnaeetikat selle juures või moraal või lihtsalt mõtleme, et tore oleks paremini käituda ja ja hoiduda sellistest suurematest prohmakad, tõstad pärast endal piinlik, ei olekski olnud. Aga mis puudutab selle kultuuri ja eetika seos, siis ma üks väheseid asju, mis ma arvan, on kindlasti mäletavad endaga seoses. Ja need on asjad, mida ma nagu noh, võib-olla kus on nagu rohkem seda energiat taga, et ma tõesti puudutavad mind isiklikult. Tahtsin kunstnikuks saada, ma kogu aeg tahab kunstnikuks saada, nii tobedad tobedad, kui see ka ei kõla siis muuhulgas peale kõige selle, et mulle tundus, et kunstnikud elavad igatemoodi vahvalt ja neil on loba, hakkasin kunstnikuks saama selle peale mõtlema. Seitsmekümnendatel kaheksakümnendatel juba see ajalooline taust on ka natukene oluline, et et noh, mulle tundus, et kunstnikud elavad muidu ka lahedalt, et neil on rohkem lubatud kui teistele ja neil on mingid suuremad vabadused ja noh, rääkimata sellele, et neil paljudele Žiguli null viied ja nii edasi, aga aga peale selle ka tõenäoliselt mõtlemata sõna eetika peale ja ma imestan, et ma puberteedina selliste väärtuste peale mõtlesin, mulle tundus ja see oli mulle minu jaoks oluline siis, et tõenäoliselt kõik need vahvad tegelased, kes maalis pilte, kes kirjutas kantaadi, tõenäoliselt nad muidu ka hästi kuidagi toredad inimesed või nad nagu paremad inimesed. Ja mulle see mõte väga meeldis ja mõttes on väga hea, et ma nüüd kunstnikuks saan, selleks on muidugi vaja joonistama õppida hästi, mis on nagu ülimalt praktiline tegevusega. Kokkuvõttes, kui ma pääsen nagu selle trepi peale trepist üles, siis peale selle, et mul on tuleviku Žiguli null viis olema ka kuidagi parem inimene kuidagi iseenesest ei ole võimalik teha kunsti, mis on üks kultuurialaliik. Ei ole võimalik teha kunsti ja, või olla kaabakas, et tõenäoliselt nad puberteet eks ole ja et see kuidagi nagu juhtubki niimoodi, et need kaks asja ei sobi absoluutselt. Et kui sa oled väga hea pildi, siis siis sa ei pane kolleegile jalga taha, järgmine päev. Kuidagi välistatud täiesti, et sa, sa võid olla kuidagi irooniline intelligentselt ja teha igasugu muid vigureid, aga sihukeste labasuste ei saa mitte kunagi enam ei lasku, et see on nagu välistatud, et annab sulle mingi immuunsus täiesti nagu peaaegu looduslikult seal mingisugune geen tekib juurde või sulle antakse mingisugune kaitse nende sinu halvema mina vastada. Ja samas jah. Ma pidin pettuma, mingi aeg edasi, ma vaatasin, et, et see asi nagu ei toimi niimodi. Ma ei mäleta, et ma mingisuguse tohutu kolleegide vahelise kakluse tunnistaja olnud. Lihtsalt ma hakkasin aru saama, mis algul oli pettumus, et, et need, kes kunstide kultuuri teevad, need on ikkagi paljus suhteliselt tavalised inimesed. Kõigepealt ma pettusin nii-öelda üldinimlikult oma vanematest kolleegidest muidugi pettusin ka iseenda, sest ma nägin, et ma olen ka täpselt sama halba ja edasi ükskõik sõltumata sellest, kui head hinded koolis läksid või isegi kui ma hakkasin tegema näituseid, mille kohta teised ütlevad endale head näitused, et ma ei tajunud otseselt, et ma muutusin inimesena paremaks, et ma olin ikkagi võimeline tegema seatempe mingil juhul teadlikult mingil juhul ebateadlikult ja noh, võib-olla minu kiituseks tuleb öelda, et ma muretsesin selle pärast. Ja samas ma ei näinud ka mingeid järgmist perspektiiv, et mis peaks mind siis paremaks tegema, et kui kunst ja kultuur nagu alt vedanud. Et mis see järgmine järgmine horisont on, et kus võiks nagu paremat tulemust loota? Ta ei mõelnud terve inimkonna peale, et ta mõtlesin nagu iseenda peale, et noh, see on ikkagi see, mis ennast kõige rohkem riivab, et kui sa teed midagi mis on ilmselt inetu, siis jah, see võtab kogu kogu see tähelepanu. Ja nagu inimkonna jaoks ei jäägi rohkem aega ja siis ma olen seda siin vahepealsete aastate jooksul mõelnud muu asja kõrval muuhulgas ka selle kõrval, kuidas teha veel paremaid näituseid ja ja samas jah, uskumatu, et see mind inimesena paremaks teeb. Ja kuna ma mõtlesin, et ta mind võib-olla paremaks, ega ma ei, see, mida Märten küsis, ega ma väga ei ole ka kindel, kas sa teisi sellisel moel paremaks teeb, et et nad mingeid hulle tükke heida, järgmisel päeval jõudsin selliste järeldusteni võib mingi lahenduseni enda jaoks, kui sulle tundub, et mingisugune lootuskiir on olemas. Mulle tundub, et üks asi, mis võib-olla võiks, võiks nagu päästa, võib-olla see ongi see, minu positiivne programm, ma ei tea, kuidas seda, kas seda saab kunstiliste vahenditega edastada või mitte, aga vähemalt mikrofoni kaudu ma saan selle öelda. On see, et kas, kas inimene tunneb nagu häbi, kui ta teeb midagi, mida ta, mis kvalifitseerub taunimisväärseks või ta ei tunne häbi. Vahe selle jaoks, kes selle teo ohver on ja võib-olla see tegi enda jaoks noh, tegu on tehtud, mingisugune sigadus on korda saadetud ja kas nüüd see tegija nüüd tunneb piinlikkust või mitte, mis sellest muutub, et juriidiliselt võib-olla Jurjest muutub ka natuke puhtsüdamlik ülestunnistus ja karistus on väiksem. Aga mulle tundub, et et noh, tegelikult on see vahe nagu väga suur. Et laias laastus mulle tundub, et meil ongi, võib-olla võivad väga optimistlik, mis inimkond oleks kunagi nagu seda võiks kasvatada või ta võiks kasvada täiesti veatukse. Võib-olla noh, ongi täiesti veatu inimene peaaegu sama monstrum kui või mingisugune totaalne kaabakas hingel, võib olla peaaegu sama hirmutav inimene, kellel pole absoluutselt vigu ja ta tõesti ei ületa seda nähtamatult või kokkulepitud piiri ei lähe sinna teisele poole ja ei tee midagi halba. Et see võib ka päris päris hull olla, aga noh, sinna ma arvan, me niikuinii ei jõua. Ma usun, et nendel ongi nagu valida selle vahel, kas, kas segu on kaabakaga, kes ei häbene või kaabaka häbeneb. Ja see, see on põhimõtteliselt väga suur vahe, sest ma arvan, see ja see annabki nagu see ongi see inimlikkus võib-olla ka mida mina nagu ootan, et põhimõtteliselt ma arvan, me eksime kõik korduvalt pidevalt mingisuguste normide vastu eetiliste moraalsete normide vastu rohkem või vähem. Aga just see, et kas me ja mitte sõnades mitteformaalse, kas me tõepoolest häbenema seda, kas meil on tõesti piinlik, nii et ka teine inimene saab aru, et ta Sa tegid seda jälle. Aga tal on tõepoolest halb endale, sellepärast rohkem või vähem, et see on äärmiselt suur vahe tegelikult ja ja inimesega, kes tunneb, tunneb piinlikust tehtu pärast, igaüks omal moel. Et sellega nagu lihtsam edasi minna ja seal on no seal on nagu kõik võimalik, heas mõttes. Aga kui inimene vabandab, välistab, põhjendab ja proovib iga igal moel nagu ignoreerida seda võimalust, et ta võis midagi valesti teha, ta peaks ta üles tunnistama. Et see, see on nagu tõeliselt tõeliselt õnnetu juhtunuga. Ma olen seda enda peal proovinud ja ja noh, kindlasti palju, kes tunnevad, vaidlevad vastu, et aga mulle tundub, et noh, ma ka ise olen tajunud mingisugust valgus, kiirite mingi mingit vahet seal, et see annab endale mingisuguseid mingisuguseid kõrval mingisuguse lisapositsiooni ja edasiliikumise võimaluse ja mingisuguse tagavaravariandi ja mingi lootus, et see paradoks tegelikult täitsa formaalselt täide nagu vigu edasi ja eksida, aga aga selle kõige juures kummalisel kombel sa muutunud nagu paremaks inimeseks, et sa et sa kasvad kogu aeg, et isegi lause vigade kogumine haribsid mingisugusel moel ja noh, mis võib-olla isegi veel kummalisem. Mul on selline tunne, et et noh, tavaliselt jah, nagu ma rääkisin ka, et kui sa teed midagi halvasti, sa tunned piinlikust tegelikult samamoodi tekitab, peaks tekitama piinlikkust ka millegi hea tegemine noh, mingil moel sellise, kuidas öelda mingi absoluudi valguses iga igas tegu heidab mingisuguse varju tegelikult, ja see häbi ongi lause varise vältimatu vari ja noh, võib-olla see nüüd on see koht, et ma ei ole võib-olla eriti rääkinud rahast nagu kunstnik või kunstnike esindajad. Kunstis on hästi oluline valgus ja vari, et sellest on räägitud, peetud tohutuid loenguid, kui tähtis on, et midagi modelleerida, et, et muidu ei tule see reaalsus välja eriti kui oluline vari, et, et noh, ma ei tea, ma enda jaoks nagu nimetaksingi seda häbi ja piinlikust nimetaksin seda vältimatuks varjuks, mis peab iga asja juures olema, et noh, ükski tegu ei jõua sulle muidu piisavalt efektiivselt, oli metsa, kõlab võltsilt, ei jõua sulle piisavalt, su teadvuses ei hakka nagu toimima, kui seda varju juures ei ole ja noh, tõepoolest mulle tundub, et isegi headel tegu, tehase vari olemas, sest ükski tegu ka heategu ei ole kunagi nagu absoluutne. Kui sa oled vähegi enesekriitiline, saad aru, et noh, ma ei tea, kõige lihtsamad ei osanud veel paremini teha või, või isegi su enda selline kõrvust tõstetud tunne selle juures, et näed, et ma tegin midagi hästi, et noh ka see on see, mille üle sa võid ju tegelikult piinlikkust tunda, et, et see, selline inimlik rõõm selle üle sa said nagu sinna pluss lahtrisse midagi juurde kirjutada, see nagu natuke nagu tobe ja see noh, ühest küljest küll tore, aga natukene narr, rõõm selle üle ja, ja nii edasi. Võib-olla tõesti see vari ei ole ehk nii tume, aga heategudele varjud juures on see see, et need asjad käivad ikkagi käsikäes ja see võib-olla peaks maha võtma selle paanilise hirmu, et sa, et sa äkida midagi valesti ja see teine peaaegu samasugune maniakaalne soov saada nagu paremaks, mis tähendab, et ilmtingimata vältida halba ja proovida mis hinnaga öelda, et sa tegelikult elada õiget elu ja elada head elu, mis ta samamoodi võib muutuda mingisuguse Crumplikuks positsiooniks on mingil hetkel mingis täielikus sihukeses kindluses istumiseks, et sa paaniliselt kardad algul vigade pärast, hiljem oma renomee pärast, et saad võib-olla selle juba suhteliselt korralikuks endal tekitanud ja siis sa, kui sa ei taha nagu lubada seda, et sinuga võiksid kaasas käia üldse mingisugused eksimused, aga kui sa saad aru, niukene, see häbitunde pidev kohalolu, see, ma arvan, peaks võtma need, sellised, isegi sellised lootusetud unistused maha ja sa saad aru, et jah, et need saavad kuskil kokku need asjad, et sa proovid vältida pahategusid mõnikord juhtuvad piinlikkustundega selle peale. Ühesõnaga elad nagu elada, aga sul on mingeid kaks instrumente, millega ennast, millega oma tegemist kontrollida. Et ma olen hakanud jah häbisse piinlikust uskuma viimasel ajal, et see oli ka üks põhjus, miks ma siia tulin, kohe, kui Märt mind kutsus, et see, et teha midagi sellist, mille pärast kindlasti endale on vähemalt osaliselt on hiljem piinlik, et kui sa lähed pärast lähevad koju, siis kui keegi ei näe, sa Sestlikuleerid kätega pomiseb midagi omaette, mõtled, et näed seda ostja on veel ütlema, see läks meelest ära üleüldse. Et kõik oleks võinud palju paremini välja tulla, et ja isegi siis, kui tundub, et tuleb hästi välja, käigi, patsutab õlale, ütleb, et kuule, päris hästi rääkisid noh nagu ma ütlesin, ega see ka parem ei ole, ikkagi alati saaks paremini. Aga ikkagi seal on mingisugune kohmetus ja imelik tunne ja seepärast näed, tavaliselt ma ütlen, et need mõtlevad, kõik räägivad sellest ja see on noh, see hoiab sind kuidagi. Hoiab sind nagu järksõnale, sa ei saa, sa lähed uhkeks, aga sa ei saa nagu ikkagi päris uhkeks minna sai alati seal mingi vari on tagasi, piinlikkustunne saadab sind ikkagi, et noh, jah, ma arvan, et see on võib-olla parim. Ma olen saanud viimasel ajal ka väga palju etteheiteid lihtsalt inimesena, aga see võib-olla ongi pannud mind nagu mõtlema selle peale, et, et noh, ma olen juba peaaegu 50 aastat vana, et ma ei usu, et ma enam väga palju paremaks minna, aga ma ikkagi teen oma lähedastele valu, et mis, milles siis viga on, et hea kunst, miski Aitega? Võib-olla see pommitamine polegi võib-olla kõige hullem, et seda juhtub nii harva, aga neid väiksemaid asju, neid juhtub iga päev, et et see oli minu lühikene ettekanne kultuurist ja eetikast ja väikesest positiivsest programmist, mida ma nagu suudan näha, et mis äkki võiks olla minu arvates mulle pääsede häbi. Aitäh Kaido, aga üks väike küsimus ka kohe selle peale, et, et sa rääkisid, et sa usud nüüd sellesse häbi ja piinlikkusetundesse, aga kas sa näed ikkagi, kas kunstil võiks olla mingi funktsioon selle kuidagi soodustamisel? Kindlasti? See on, see on mingi tohutu suur teema, nüüd, et seda kunst minu arvates kõige ehedamal moel on see, kui inimene, kellel on väga palju võimalusi teha, ükskõik mida hakkab tegema konkreetsel juhul kunsti, mis on suhteliselt abstraktne asi, mis on, mille puhul minu arvates on vaja eriti isiklikku põhjendust, miks sa seda teed ja noh, kui me tõesti räägime kunstist suure algustähega, siis midagi küllaltki suveräänset, et sa pead väga iseseisva sammutad võtta väga mingi iseseisva seisukoha ja seda nagu alati, lihtsam mitte teha. Et miks, noh, kasvõi võltstagasihoidlikkusest, mis ma siin ikka räägin või kui sa selle võtad, sa pead sellesse väga uskuma ja seesama see võimalus, et sa endale vee peale tõmmanud, on tegelikult tohutu suur, et sa pigem nagu lolliks. Ja kui sa seal väga hästi välja tuleb, siis on ta ka teine võimalus ikka seesama jääd nagu teistmoodi lolliks, et sa muutud mingisuguseks arvamusliidriks või, või et sa peaksid nagu väga palju teadma seda nagu kiiresti hindad ennast üle juba siis, kuna mu käest küsitakse, siis ma peaks nagu väga palju teadma ja siis see piinlikkustunne tagasi suruda, siis sa võtadki endale juba mingi teadja hoiaku ja võtad selle vastutuse nii-öelda, aga see on juba mingisugune natukene võlts vastutused sa. Et noh, see on väga ohtlik tegelikult ja sa väga suur võimalus jääda rumalaks nii või teisiti on seal olemas, et aga kui seda kunsti teha liiga palju nii nagu no liiga palju klammerdunud traditsiooni külge ja otsida neid alibeid nagu sellest minevikust, et aga noh, see ei ole võib-olla nii palju kunst, et noh, see on tegelikult nagu iga teine eluvaldkond, kes võimaldab ka väga turvaliselt hakkama saada, sest seal on ka ju tegelikult tohutult palju reegleid lähedalt mööda nikkust, mille, millele saad alati apelleerida, millal saad alati viidata, et aga loomulikult loomulikult tuleb seda niimoodi teha. Aga see, see ei ole nagu see, et sa pead astuma selle sammu edasi, ütleme, et loomulikult tuleb nii teha, sest ma usun sellesse, et Jahad enne tehti teistmoodi või nemad teevad teistmoodi, mina teen niimoodi. Noh, see on minu seisukoht, kindlasti vähemalt pooled ütlevad, et nalja teed või et see on ju nonsenss, mis sa teed? Alati kõigele saab vastu vaielda, sa pead seisma seal ja leppima sellega, et see on sinu seisukoht ja sa seisad teistest eraldi ja mõnele meeldib, mõnele mitte, aga sa oled nagu häirivalt tähelepanu all üksiku isikuna, lihtsalt indiviidina, mitte seal kunst on juba seal kõrval ja lihtsalt ennast inimesena defineerinud ja saad ennast asetanud oma unikaalsele positsioonile, nagu igaüks peaks tegelikult tegema. Et sa võtad vastutuse. Või sa endas eelkõige otsale, sõnas kunstnik Kaido Ole ja temaga vestles helilooja Märt-Matis Lill. See oli katkenud kultuurifoorumist eetikast kultuuris, mis leidis aset Eesti muusika päevade raames aastal 2012 märtsis. Ja selle diskussiooni salvesta segi režissöör Kaspar Garner. Kui Liandr oma Ahegi läks pisarais palget, haara sektoril, käe surus ning ütles. Oled meeletu Me julgus tabab Kas kahju? Nüüd aga liigume edasi juba Märt-Matis Lille teose juurde ääremärkusi Andre vahele ja kuulame, millest kõneles teose esiettekande heel päevalla 19. märtsil helilooja Märt-Matis Lill. Ma nägin muide, üks päev, mis võib-olla natukene seondub selle ütleme niimoodi algimpulsi ajastuga või kuidas võiks öelda, et no-teatri esietendusel olid sa kuulamas oma ema Anne Lille tõlgitud tekste. Jah, et see ongi huvitavat etenduse Ifi Keenia aulises, et see lõpeb täpselt seal, kus siis see minu minu teos algab? Isegi nii, nii et, et ma kasutan seda viimast, nelja rida sellest etendusest, nagu ma ei teadnudki, et sa seal lõpus on, ma ei lugenud seda selles mõttes niimoodi tervikuna otsisin mingeid märksõnu, või noh, ma ei teadvustanud, et täpselt lõpeb sealt, kus mina siis algar. Et selle huvil on võib-olla natuke pikem veel lugu, et ma käisin Tartu Ülikoolis natuke kuulamas antiigiteemalisi loenguid ja, ja siis ja siis kuidagi paralleelselt sattusin vaatama history channelist mingisuguseid sõjaajaloolisi saateid ja siis mul tekkis nagu selline nagu uus huvi Trooja sõja vastu mingites rakursside. Ja siis ma hakkasin selle teemaga natuke rohkem tegelema ja mingis mõttes võibki öelda, et see lugu on siis selle, selle tulemused, et ta tegeleb nagu suuresti nagu iiliase ainesega ja, ja siis, mis mind huvitas, seal eelkõige oli selline nagu ütleme siis mitte roiline perspektiiv ja siis sellise heroilise, mitte häiroilise kivi vastandame, ehk siis ütleme see selline nii-öelda naiste ja laste perspektiiv sõjale, mis tihtipeale kipub nagu kipub natuke nagu kõrvale jääma, enne kui, kui käsitletakse mingisuguseid ajaloolisi või võib-olla isegi tänapäevaseid sõduvat. Et sama etendus käsitles teemat, mida sina, käsitled oma teoses? Jah, seda küll jah, et sa eesti käin ja need elus ma tunnengi ausalt öeldes väga suurt nagu noh, see on nagu kõlab nagu mingisuguse sellest maksust ei võrdle ju ennast sellise kategooria härrasmeestega nagu euro piires, aga aga ütleme nii, et ma tunnen nagu väga suurt lähedust nagu sellega, kuidas tema neid aineseid käsitlenud, tema on just tema jaoks ei ole sõda midagi sellist heroilist, sellist ihaldusväärset vaid, et sealt kohambikali tugev alt läbi, et noored poisid ja mehed nagu saavad seal surma ja naised jäävad ilma meestest lapsed oma isadest vanemad oma lastest, ühesõnaga et seal midagi nagu väga traagilist ja, ja väga kohutavat. Ja see perspektiiv mulle endale ka väga südamelähedane. Aga kuidas sa selle lahendatavad muusikalise, millisele kooslusele? Täpselt kirjutavad pillid, koosseis oligi nii et mis nagu pakkuda oli, et, et mul on väga hea meel, et Andrusega selles plaanis nagu oleme, me teeme siis nagu koostööd, sest see on tegelikult ju ideaalne ideaalne laboratoorium ka minu jaoks, sest mind just nagu huvitab see teatraalne pool nagu selle selle teose kaudu, et ma olen kasvatanud näitlejat, kas nagu ongi tegelikult selle teose Salistan näit võiks öelda, kes siis loeb nagu väga-väga palju teksti ja, ja seal ja laulja on pigem siis sellises nagu kõrvalrollis võiks öelda, et ma olen nagu niimoodi seda muusikat olete ühendanud, eks ma siis lähtusin nendest võimalustest, mida see reba koosseis pakub ja ühesõnaga, kasutanud seal sees veel süntesaatorid ja elektroonikat, nii et selline ütleme, laiendatud kammerkoosseis, siis sellise Sõnas helilooja, Märt-Matis, Lill ja kuulamegi nüüd teost, mis tuli esiettekandele 19. märtsil aastal 2012 Eesti muusika päevade raames Eesti muusika ja teatriakadeemia saalis ja teose ääremärkusi Andra Machele ettekandel osalevad Leonora paluv löödil Edmunds Albmanis klornetil Jorma Toots, süntesaatoril Kristiina Kriit viiulil Aare Tammesalu tšello, Vambola Krigul löökpillidel. Tekste loeb näitleja Vahur-Paul, Põldma ja teoses osaleb ka lauljatar tui hirv ning teost dirigeerib Andrus Kallastu ja selle salvestanud helirežissöör Tanel Klesmanud. Leidmine. Noojasseiljoni linna lõõmsanud naasasel jälle USA nõu ema saani. Mine atreimine. Rõõmsalt naasen jälle tuues kaasa Emaza. Nii tulid kokku ka kõik need rahvad kui mesilinnud, kes mäekivi orgudes keerleval spar lendavad lakkamatult pere üks seal teisele, järgneb, et kevadoitele siis kobaratenarutatava üks song, lennates sinna, teine tänna, viinulid arvutud hõimud oma laevade juures kaks Sparvedes päeva inkade kool, mis kohta vees põhjaserval ta oigas raskesti maa pin, kui sinna tõmbusid kõik ja kõlas lõputu lärm. Rõõmsalt altareid, mine sa roojasseiljoni linna rõõmsalt naasmisel teadnud USA minema reisimine roojasseni linna. Nii oli tormavad rinnad ja meeled rahvaste hulkadel liikuma, lõi kõik vägi, nii et merre määrab lained, laialikaar ja veel siis, kui kagutorm teda peksab. Allamis paiskunud sisabilviste voo paneb teema või siis nagu Piros läänest, mis undab Õunap kõrgete kõrtega normelia lainetab üles ja allalainetes liiga haiglaste hulk. Kõik karrides rõõmsalt, tormasin vaenlaste poole ja jooksete jalge all keerles pilve. Nad on õlg õhinal mehel 11, käskisid kähku kahmata biitides kinni ja visata kiirelt need lendu. Rõõmsalt adreidmine saa. Rõõmsalt naasen jälle tuues kaasa käima saab. Mine adreimine, loojasseiljoni lita. Ei ole seal, mis ei rahu ainsatki hetkeks või siis ainult TTÜ kisub laiali võitlejad, vaprad küll, higiste jooksjal mitme Kirnis, mis kaitsvat kilpi annab ta rinna ees ning käsivarres odahoidmisest rauge aetud higista traav oli, kes paaring välgumad. Naerbuafay laste seas koju ruttama kippuv keegi enne, kui on maganud poolsmane indiaani naisega voodis. Rõõmsaldatreidmine saa roojasse hiljoni linna. Rõõmsalt naasen jälle, tuues kaasa uhkema saagi. Pine atreidmine roojasse heeliumi linna rõõmsalt laastasena. Ja hani, Ta viimseni kõik. Mina pole päris sõjas käidud. Ütlesin ma tookord. Muidu poleks ma ka päriselt alles. Aga tema ütles. Ma näen, et sa pole seal käinud, ega sa muidu lollakas oleks. Kui mees ei ole seda näinud, siis elab ta oma elu idioodina nagu lasteta naine. No ja siis ma andsingi ennast üles. See oli siis, kui sõdurid mööda marssisid. Ma läksin nende järel marssima ja hüüdsin temale, siin ma olen ja siia ma jään. Marssisime hulk aega järjest, tänavad ikka tänavad tänavatel, kodanikud nende naised, kõik karjuvad, tervitavad meid, loobivad lilli. Lilli lendas elumajadest, väljakutel, rahvasummast, puu juurest. Jah, tõesti, patrioote jagus kõvasti. Vihma hakkas sadama ja tervitusi jäi aina vähemaks ja lõpuks ei tervitanud meid enam üldse mitte keegi. Kas me oleme täiesti üksi? Marsime üksteise sabas? Muusika oli vait jäänud. Kui ma nägin, missugust pöörad, asjad hakkasid võtma, mõtlesin. See polegi nii tore. Kokkuvõttes tuleb midagi muud proovida. Ja hakkasin tagasi minema. Nad olid juba värava kinni pannud, meie taga vaikselt tsiviilid. Ja tekkis kõigile jõud visalt ning väsimatult nüüd võidelda vaenlase vastu, näilistada sel hetkel iga üksiku meelest armsam kui kallile kodurannale sõita oma laevadel õndsat. Nii nagu kõike Rableegme, Argjade metslasi neelab lõpmatult lai kumasest, kõrgele kaugele helgib miini, nüüd marss igapäevasest välke uuest kõrgele, kiirgas hele imetaoline seeläbi eetriga taevani numbrist, nii nagu sookured, pardid ja kaardova kaelaga luige paksudes markades alla, kes laskuvad lõpmatult hulgal asi osal Tais Kosejõe kenal voolaval kaldal lennates siia ja sinna 1000-st leibadest rõõmu, karjudes siis maha Jehoovat ning kogu aas kärnas rõkkab nõnda arvuse hõimud nüüd laevade juures laagris karjudes kamandrose org, et õpputest, maa wind ning kõmastar ähvardavalt sõja hoosneja heeruste sammuga saabudes seisma. Nad jäid skamandrose aasal ääretult hulgal, nii kui kevadpool põlevlehti ja õisi arvutatud, nii nagu kärbseid, kes karjaaedade ümber mutava barbenodega lehvitamas Lektakas. Kui kevad ilus käes, üksikud paisuvad piimast arvutult, nii ka Hailasin ilus juukseid seisis hiljoni hulkade ees, heast rõõmudest tappa neid toiki. Kuid nagu karjused pea ära jaotavad kitsede karju üks miljon isegi läinud aru aasadel süües. Nii oma paigale nüüd juhtisid, sättisid pea iga hõimuvõitluse jaoks, ent käis üle kõikidest neist Agamemnon. Et ilmad ja pea oli tal nagu välkude pildujad, saju sees. Nagu aaresel Rink Uibo säilonil maas üleshoidjal. Nii nagu karjas arvukas pull, vägev, käib üle kõigi nii kohe võimsusel, silmatorkava lehmade keskel. Sääraseks tegi nüüd Zeus Agamemnoni Atreuse võrse. Nii üle tõstis ta teistest ja kangemaks angarest kõigis. Nad panid meid vankrite peale hobuseid juhtima. Siis olime vankrimehed ja siis kahe kuu pärast jälle jalameheks tagasi. Võib-olla maksis see liiga palju? Ma ei tea. Igatahes pidi meie pealik ühel päeval oma hobust otsima. Keegi oli sellega plagama pannud. Mine võta kinniku, küllap kusagil varjulisse kohakesse, kus noole diviise nagu otse keset teed. Sest täpselt sinna otse keset teed olime meie lõpuks seisma jäänud, pealik ja mina, mina hoidmas tema uue hobusel rakmeid. Tema andis käske. Kaugel eemal peaaegu et silmapiiril oli tee peal mitu musta täppi kah keset teed nagu meie. Aga need olid troojalased, kes olid meid juba veerand tundi järjest, las. Tema pealik võib-olla teadis, miks need seal lasevad. Võib-olla troojalased, ise ka taht teadsin. Aga mina tõepoolest ei teadnud. Kui palju ma ka ei mõelnud, ma polnud trooja lastele kunagi midagi halba teinud. Olin alati olnud sõbralik ja viisakas. Ma teadsin neid natukene, olin isegi nendega koos ühe troojalased orja juures õppimas käinud, lapsena olin rääkinud isegi nende keelt. Kari väitlesid, lärmakad kretiin, silmad kahvatud, võitlevad natukene huntidele. Peale tunde käisime metsas koos tüdrukuid näppimas, lasime seal veel vibu ja liini. Jõime magusat veini. Aga sealt nüüd lihtsalt kukkuda, meil kopsa sodiks laskma, ilma meiega isegi, rääkimata otse keset teed. Siin oli nagu veidike vahet, siin oli terve kuristik. Kõik oli liiga teisiti. Öelge mulle nüüd muusad, kes tulnud Olümpose hooneist. Kes jumalannat deviilite kõikjal? Kelde ja ta kõik on. Kuid kumu kuuleline vaid ning tõde mingit ei tunne. Tead, tegelikult mis tegid sisahhailaste ning pealikud vaprad. Ning kuidas võitlesid Trooja oma vägede sõdurid, sügid? Kui aga siis iga juhid ees olid võitluseks valmis. Karijões roojavad linnud endale läksid kõrgel taeva all nagu kured kasvades lendavad parves. Vaprusest õhkudes tulid vaikselt ka haiglasse hulga. Toetama valmis? Nagu paks udu, mis kaugusest tulles mähib mäed, mäed, peid. Laanimlik karjas. Sammar. Kaugemale ei näe ses, kui kivi heidetud langeb. Kui merre tõttavad lained, mis rünnates kaikuvad kallas voogavat lõpmatus reastusesse Eeeffiros ajab neid läänes meres, nad kasvavad esmalt, siis rannikul murduvad äkki hirmsasti metsades. Aga kaarduvad harjad paiskavad rahtedi soolaga. Hiljem lastega jõudonid kõkkasid mõõtmak. Neil käske Anssi pealikud vaid. Kõik muud olid vait. Oleks olnud arvata raske trenn. Vaikides sammusid kõik oma juhtisid, kartes. Ja kiiskas kaugele välge ja helk teha katvaid kirjatud rakmeist. Nagu lambaid, kui on lugematuna neid jõuka mehe laudas lüpsmist aegu ja täidavad õhu järjest mägedes. Miljon lastest, isal õigeid, käitus kõikjal. Ühesõnaga midagi, millest polnud võimalik aru saada. See ei saanud ju jätkuda. Kas nende inimeste sees oli siis midagi erakorralist toimunud? Mida mina kohe üldse ei tajunud? Ilmselt ma ei osanud tähele panna. Ma suhtusin neisse küll ikka täpselt samamoodi. Oleksin tahtnud nagu mõista seda jõhkrust kõigest hoolimata. Aga veelgi rohkem tahtsin ma sealt minema minna meeletult, absoluutselt. Nii selgelt sain ma korraga aru, et siin on mingi kohutav üüratu eksitus. Sellest jamast pole võimalik midagi teha, siin on võimalik. Siit on võimalik ainult kaduda. Ainus mõistlik otsus keset kõike seda meie peade kohale kahe millimeetri võib olla ühe millimeetri kaugusele koljust lendasid üksteise järel põbisema pikad tundlikud niidid mis nooli enda järel tõmbasid ihates sind soojas suve. Tapa. Ma enam ei kartnud, mitt vallutas kabuhirm. Selliste idiootidega võiks see põrgulik arulagedus kesta lõputult. Mis neid peaks peatama? Mitte kunagi elus pole ma tundnud end nii kohutavat kasutuna kui keset neid nooli päikeses. Üldine üüratu absurdsus. Ühtlasi tassib ta saares ent ei, särasin Ateena. Koos tulid õudus ja hirm ning lõpmatult täitmatu riiti kes mehinapalaaredele õeks ning sõbraksonaina. Esmalt vaikne taara, siis varsti ta küünib peagi taevani, jalad veel ikkagi tammuvad maa peal sekkudes vaenlaste hulkade küttis nii ühtesid kui teisi üht sugu purju sees kõlaks raskeid haigeid veel rohkem. Juba kohtusid vaenukad, väed ühel joonel ja seal sees põrkasid kokku nii kilbid ja piigid, vastsete seal rüüdes, mees tegi jõud. Kümmerboltsatiivid sealgi pidevas tärtsudes lõi känin, lõpmatu käis ning kaugele kaigub. Kõrvuti kassidest, rõõmukad, hõisked ja surmagi karjed neil, kes tapsid Janoilt, keda tapeti. Maas veri voolas nii nagu kaks jõge. Milleveed mäelt kõrgelt järske orvusid mööda hirmsana tormavad alla ja orus laiduvas liidavad siis oma mühab võimsad. Liigahest kohtunud väest käraja hõikeid kaugele vastasid. Olen ma siis äkki ainus argpüksmaa peal, mõtlesin. Tuhandete kangelaslike hullude keskele, kõik hambuni relvastatud, märatsevad kiivriga kiivrita hobustel, vankril kisendavad lasevad, sepitsevad, lendavad, kaevavad, roomavad, ratsutavad kõik järsku maa peale kinni pandud nagu hullumaja gongi valmis ära hävitama kõik, mis elab ja hingab Trooja, ah aia, terve maa. Metsid, kumad, marutõbised, koerad, sest nad jumaldavad oma raevu ja metsikust. Ja koerad seda ei tee. 100000 korda metsikumates sadatuhat marutõbist, koera 100000 korda suuremad elajad. Ööd ja päevad olid täis tohutuid lugematuid taba ihasid. Me olime uskumatult valinud sattunud apokalüptilise hävituspeole. Läksida Hailaste väe, nagu käiks kululeeg ületandri Ahhailaste all Maavankus ja oigas ja oigas nagu välguehitajatel raevu all. Lahti nüüd läks värav ningväärselt, tormasid välja jalgsi ja Kaarlikul taas alalõpmatu lärm käis kõikjal. Kui aga vaenukad väed olid jõudnud juhiks ühe juurde kõik segi, paiskus neil nahkkilbid ja piidja meeste vaskrealiste jõud. Vihas peksti üks ühe vastu kummitud plaadiga kilpe ja lõpmatu lärm kajas kõikjal kõrvuti. Kaikusin ooplevad hõiskeid ja oigeid ja hüüde tapjate tapetavaist ning kattis maad, veri voolab. Raevunud Odüsseus antipose välku vaimude kohta paiskas siis piigid ja teiselt poolt pead samast väljagi tungis Selternavdi ning ööle sangari silmade langes, prantsatas põrmuda, nii rõkkasid vaskised, rakmed, hõiskasid vaiuta Hay ning kiskusid endale poolnud, siis aga ründasid taas. Stiina varjutuse projektioreski haaras, ta saatis, sest parem säär kini pihta, ta sai terve suure paku juurde, just seal tabas teda nii draaklaste pea mees, täiroos imb rause poeg, kes tuli isi ainusest siia kummagi kõõluse ning ühe luudlemaks murdmise lipsus. Kivi armutu ning maha selili prantsatas Sammer palves pööras ta käed veel kalliste kaaslaste poole hinge heita, sest vaid kiviviske ja siis ligi jooksis võimas pearoos ning oda lõin ava kohta ja väljavalgus kõik sisikond mehele üle silmade langes tapjale, rinne nüüd nii must kõrgemal vastavada, viskas oaas atolli ja mees ning viiksel kopsuda, jäi. Jooksis ta juurde siis toas ning vastase hoieldes kiskus määratu viigi, ent paljastas siis oma mõõga ning jäigas sellega kraaklase Maku. Nii temalt võttis. Nii lamas verd täis maas, kaks siin üks ühe kõrval, nii hästi draaklastegu igavas püüdes Emmeilas peamees ning oli ümberringi maas, mehi muidki, veel ääretult hulgal. Ei oleks nüüd söandanud laita küll, vaata kes ise tervena veel vase torkavad haavata, hoopis seal oleks käikesed võitlejaid. Palju sel päeval Ahaia hiljoni poegi, seal langes kummuli põrmu ja üksteise kõrval na tandrile tardusi. Eneylos heitis hooga siis pikka varjulisemiigi vastu vaenlase ketti ja terav ots läbi, tungis Jeractjades lõimeskuv algselt ning hiilga poegima vaiuste hüüdis nüüd Kuvenest läbi lõinsul ja loodan, et enam ei kaua vastu. Pea nii, mulle tõid au kuulsuse surra õpatamatu Nändiomeedes vapperse. Vastad, eksid, sa viskasid viltu või teie lahkusid tandrilt, loodan ma enne, kui ühel neist veri voolanud ja selle stendi joonud janu täis jumal härjanahkne kilbina KarS ütles nõnda ja viigi tal juhtisat Einar ninna just silmade juurde ja murdis ta valged hambad seal. Vägev armutu mask läbi keelepära veel lõikas lõual välja, siis tungis ning sinna ka peatus kogu staarikud bee niidan, rõngasid rap-metal vastsed helkivaid ehmatus täis. Fokkuvad kargasid kraavini kõrvale, kuid tema lahkus, jõunja hing ära, lendas. Bilaneenes aarene võrdne, kes kartmatult kilbikandjat vababloonasi juhtis. Vankumatult seisis endaatrilise poega, oda kuulus peegeegiga, tappis ta rinda just võitmelu alla alla seal riigis, kui tema kaariku müüdon Ati loomuse käes sai surma. Kui pöörlas haavleid küünarnokile lõi Kivilendavi nõrkemas säästi all, langesid tal elevandiluud liitritest ohjad aldi logodega, hüppadja oimule mõõga käiga ning maha Kaarlikud kaunim lühidam kohe hoiame raskelt, langes peadmine liiva. Ligiljoni väeliva tormasid, tappes Hector maha, lõi 200 meeste seiklused. Nii nagu töölised, kes mehe jõuka nurmedel niinides kummaltki poolt oma kaart üksteisele niidavad vastu tihtigi paljas maa lega, Kotravin idunisu vihke, nõnda ka 11 maha lõid. Roojapoegadel read, neid keegi ei mõelnud helgele Paole võrdselt võideldi kummalgi vool nagu raevukad, hunnid visklesid hobustega ning jalgsi võitlevad väätegi medi laevas tapavad üks neist lakkamatult, kajab oigeid Hectori nägu lappasid vankriga koos läbi enda ja vaenlaste hulga tallates kylm laiku ja määrasid kõik verest mustad vankri vastne nelgia käevõru kaariku äärel, nii üleverd marustamist, patriad mõttelennud ning hobukapjade all vööndi formata, Hektoriilina vaenlane käinud läbi murda ja nõnda isegi ka kõik iirlased ei peatanud. Ründade tappis Hector, ahaiglasime pähe, jällegi viidi meistreid raiudes. Pidime üritama absurdselt eluga pääseda Aino lootusega, et seegi iga kord aina pöörasem ikka tagasi tulla. Ja et kui me tuleme tagasi siis ei unustame kunagi elu lõpuni. Et oleme näinud inimesi, kes on välimuselt nagu teie või mina aga hullemad kui raisakotkad ja heledamad, kui krokodillid või need haid, kes ujuvad ümberlaevade, ootavad pärani lõugadega laevadelt raipeid ja mädanenud liha. Kõige suurem läbikukkumine üldse unustada ja kõige rohkem unustada see kes tappis surra, mõistmata milline elaja kari on. Inimesed. Kui oled juba äärel ei ole mõtet hakata tsirkust tegema. Aga unustada ei tohi samuti kõik sõna-sõnalt tuleb sellest loomalikust kurjusest ära rääkida, mida sa näinud oled. Ja siis võid pillid kotti panna, alla kobida. Elutöö on tehtud. Üksi seal heitlema jäid nüüd ioni väed Jarhiivi. Hector, kuid tormasiilianis kaunisti tehtud teid pidi alla. Kui läbi laiuva linnada tõtates kaija Tammeni jõudis peatasid kokku ta ümber siin miljonid naised ja tütred ahnelt ja nõudsid nad poegadest, vendadest meestes ning Omaxeyst, muist. Ja kõigile ütles, et korrast nad jumalaid paluks kõik oneeris mure ootamas mitmeid. Siis väravas sõjatandrile taas Hektorastma tahtis. Seal tuli joostes vastadal kallilt ostetud kaas. Vastu tal tuli iga lapse hoidjatar. Kell süles poisike. Hectori ainus poeg, ilus, kui ehade. Kutsus kamandereoseks isa hel teda. Naerulinnaväga nüüd isa vaatas vaikides poega. Kuid ligi andr oma, siis läks pisarais palged, haara sektoril, käes, surus ning ütles. Oled meeletu, mehe julgus tabab. Kas kahju? Seis parem. Sest siis pole troosti Mulle mingid kuud enam kui sinu kaotan. Siis mulle jääb ainult mure sest, et ei ole mul isa, ema, Ella. Taadi välejalgne Achilleus. Seitse kallis vend seekord olid mul isal siis kõik ühelainsal päeval tagastusi Haadee serval nähta. Tappis nad korraga kõik ahiljus. Ema, mul noolekas Artemis surmas. Nii oled Hector sa nüüd isa mulle ja ka tema armas. Minust kahjutunne nüüd last ära tee orvuks ning oma naist leseks vaeseks. Me kuulasime siin Märt-Matis Lilleteost ääremärkusi Andromachale tegemist oli teose esiettekandega, mis leidis aset 19. märtsil aastal 2012 Eesti muusika päevade raames. Eesti muusika ja teatriakadeemia saalis ja teost esitasid Eleonora Paloföödil Edmunds Alkmanis, klarneti Jorma Toots, süntesaatoril Kristiina Kriit, viiulil Aare Tammesalu tšello, olla Vambola Krigul löökpillidel ja osales Lea Vahur-Paul Põldma ning laulis tui hirv ning see toimus repo ansambli egiidi all ja ansamblite reageeris Andrus Kallastu. Teose salvestas helirežissöör Tanel Klesmanud. Siin stuudios toimetas saadetena Mirje Mändla.