Nüüd räägime Tallinna kunstihoone teemal ja see puudutas palgaliste kuraatorikohtade koondamist Tallinna kunstihoonest. Nimelt alates möödunud aasta esimesest detsembrist on kunstihoone uus juhataja Karin Hallas-Murula, kes lubab hakata kunstihoonet juhtima ilma hoopis teistsuguse struktuuriga. Küsige autoreid, kes soovivad kunstihoone programmi oma käe järgi kujundada edaspidi Vabaduse väljakul, kui ei ole Karin Hallas-Murula tegevuse vastasele pöördumisele ehk avalikule kirjale, mis on ka üleval internetilehel petitsioon poee on alla kirjutanud tänase seisuga 278 inimest. Ja selles kirjas avaldatakse rahulolematu Tallinna kunstihoone uue juhataja tegevusega, eriti kuraatorite koondamisega ja niinimetatud natsionalistlikud kapseldumisega. Aga kuulame nüüd intervjuud, mille andis Tallinna kunstihoone uus juht Karin Hallas-Murula vikerraadiole neljapäeval 12. jaanuaril. See uudis pluss. Pluss uudis lõhismi. Meie tänase saate intervjueeritav on Tallinna kunstihoone juhataja Karin Hallas-Murula, kes on meiega ühinenud küll telefoni teel, tere päevast. Olete ametis olnud küll vaid veidi üle kuu, aga juba mitusada inimest on teie tegude ja väljaütlemiste vastu too sõna võtnud ja kirjutanud avaliku kirjakunstihoone fondi nõukogule, Kultuuriministeeriumile, Tallinna kultuuriväärtuste ametile ja Eesti kultuurkapitalile ja ei olda rahul teie tegude ja ka väljaütlemistega. Öelge Karin Hallas-Murula, kas teil endal on ka tulnud üllatusena, et juba pärast nii lühikest tööl oldud aega? Selline reaktsioon on tulnud? Üllatusena võib küll öelda ilmselt nii, et üllatusena sellepärast et noh, niisugust nii valulist reaktsiooni ja, ja eriti paljude inimeste poolt, kes üldse ei ole asjadega kursis, aga samal ajal ei tule ka küsima. Et see on natukene natuke kummaline minu jaoks küll olnud seda tunnistama No see pöördumine on päris pikk, me ei jõua siit tervelt ulatuses ette lugeda, aga need etteheited teie tegevusele nende põhimõtete osas, kui ka siis kolme inimese koondamine on olnud siis algpõhjuseks või mis te ise arvate sellest avalikust pöördumisest? Mis siin ikka arvata, et need inimesed, eriti need, kes sinna alla kirjutasid, ei valda ju tegelikult informatsiooni, ehk siis millest me räägime, me räägime kahe ametikoha kaotamisest praegu üks oli peavarahoidja koht ja teine koht oli siis pool galeristi ja pool kuraatori kohta. Et sellest on nüüd tekitatud niisugune mingisugune täiesti, uskumatult laiaulatuslik teema, paneb mind tõeliselt imestama, sellepärast et. Ma läksin kunstihoone juhataja ametikohale väga selge positsiooniga, mille ma ka nõukogule esitasin, kus oli selgelt kirjas, et ma kavatsen kunstihoones teha, muudab tõsi ja neid muudatusi ma praegu vingi ellu. Ja eile oli korraline nõukogu meil, kus ma tegelikult alles esimest korda tulin välja oma nii-öelda tegevuskavaga 2012 A. Ja nõukogu kiitis selle täiesti heaks. Et mis, mis annab kindluse mulle, et kõik see, mis ma olen siiamaani teinud, on olnud täiesti otstarbekas ja õige ja jätkan muudatustega, neid muudatusi on tõesti palju, sest lahendamist vajavaid probleeme on palju. Kõige suuremaks ma tegelikult ei pea üldse mitte mitte seda näituseprogrammi, millega me ei ole ju veel tegelema hakanudki, vaid ööd hakkame tegelema alles kevadel ehk siis märtsis-aprillis. Pigem on suurem probleem, mis on vaja lahendada, on kolimine ehk siis kunstihoone kunstikogud liiguvad välja praegu Vabaduse väljaku hoonest ja leiavad, on juba leidnud endale uue koha endise Arci hoones. See on kõige-kõige tegelikult üks suurimaid asju, millega kaasneb ka kogude inventuuri ja nii edasi. Ja loomulikult kaadristruktuuris oli vaja teha muudatusi kas või ainult sellega pärast, et muuta teda paremini töötavaks ökonoomsemaks. Ja sellega kaasnes praeguste poole kohaga kuraatorite ära kaotamine. Ja Nende asemel on plaanis võtta kõrgharidusega kunstis vaata, näe kellest saab programmi koordinaator ja tema kõrval hakkab samamoodi tööle kõrgharidusega kunstiteadlane, kes hakkab tegelema IT-arenduse ja IT-suhtluse ja kodulehekülje ja kollektsioonide. Noh, nii-öelda dokumentatsiooniga, ehk siis neid muudatusi on väga palju, vaevalt et ma jõuan väikeses intervjuus neid ette lugeda küll. Võib-olla võiks nii-öelda elevil rahvale rahustuseks öelda seda, et et ka minu esialgne plaan seada sisse niisugune näituse kuraatorite endium ehk siis nii kunstnikele kui kuraatorid, et kes näitusi teevad, et nad võiksid hakata kirjutama ikkagi oma taotlustesse sisse ka ka selle tasu, näituse tegemine on siiski töö ja eile Kultuurkapitali esindajaga me leidsime selles suhtes väga-väga hea üks meelema. Selle taotlusega liigun kindlasti kohe edasi ehk siis näitusteprogrammi tulevad vabalt konkureerivad kunstnikud ja kuraatorid, mõlematele jääb roheline tee ja näituste tegemisega hakkab kaasnema selle eest ette nähtud stipendium, mida ei pea enam hakkama varjama mingite fiktiivsete tšekkide taha või, või, või millest üldse ilma jääda, juhul kui raha ei jätku. Et niisugused plaanid on? No kui veel põhimõtetest või sellisest lausa ideoloogiast rääkida, siis üks alla kirjutanud Kaido Ole ütleb tänases Postimehes valida oli nagu kahe suuna vahel, kas selline demokraatlikum hoiak, mis üritab pakkuda võimalikult paljudele midagi ja teiselt poolt oluliselt nõudlikum, aga kitsam suhtumine ja, ja tema alla kirjutanuna toetab just pigem seda teiste suunda ja on vastu pseudodemokraatlikule tolerantsusega, mis varem või hiljem päädib stagnatsiooniga leiab tema. Kas kas saab niimoodi öelda, et kunstis olen kuidagi nüüd siis kahe erisuuna vahel liikumas ja vastandada seda? Ma isegi ei arva, sellepärast et see kõige põhilisem ehk siis see, et question programmi paneb kokku nõukogu see oli enne nii ja see jääb edaspidigi nii. Ehk siis nõukogu on kogu aeg olnud see lõppinstants, kes laekunud taotlustest teeb oma valiku ja siis need, kes siis konkurentsis valitakse välja neitsit, pääsevadki näituste saalidesse ja seni on olnud ainult see variant, et, et selle nõukogu juures on saanud survet avaldada kaks kuraatorit. Aga nüüd nüüd on praktiliselt kõigil kuraatoritel võimalus võrdsetel alustel kandideerida, mida ma pean palju demokraatlikumaks süsteemiks kui, kui praegu noh, selle programmiga töötamine kahe inimese nagu maitseotsustuste alla ja lisada võib-olla nii palju, et Tallinnas ja Eestis üldse on ju kunstiinstitutsioone väga mitmeid ja igasuguste erinevate visioonide läbiviimiseks erinevates galeriides või, või kaasaegse Eesti kunstimuuseumis või KuMusvõi, et kui noh, kõik need institutsioonid paiknevad sellel ühel maastikul ja neil on absoluutselt kõigil õigus ja, ja võimalused kujundada seda oma nägu. Ja seda teeb ka kunstihoones. Aga Anders Härmi, Lea-Reet Varblasele on ka siis edaspidi näiteks konkursi korras võimalik kuraatorina tööd teha. Kunstihoones. Absoluutselt ja, ja nii see isegi hakkab toimuma, sellepärast et et siin Reet Varblase on selle aastanäituste plaanis, mis kinnitati, enne kui mina tööle asusin, on olemas täiesti kuraatorinäitus ja ma väga loodan, et ta viib selle lõpuni. Ja, ja samamoodi olen ma Anders härmile öelnud, et ei ole mingit takistust, kui tema peaks tulema oma kuraatoriprojektiga konkureerima. Aga palgalist kuraatori kohta te ei pea õigeks. Kunstihoones just. Palgalise kuraatorikohaga on, on see, et noh, ei ole mõtet pidada kuraatori kohta, kui kuraator tegelikult figureerib üldse mitte midagi. Et kui ta teeb sisuliselt siis niisugust galeristi tööd ehk siis võtab näitusi vastu valmiskujul ehk siis, et, et ei ole tõesti mõtet maksta aasta otsa kuraatorile palka ka noh, niisuguse teadmisega, et ta võib-olla siis ülejärgmisel aastal äkki kureerib mõne näituse, et praegustes kitsastes majandusoludes ei ole see üldse otstarbel, kas ja, ja kui siin on kõlanud see, et, et umbes, et mis üldse siin siis Eesti kunstiteadlastest niimoodi saab, siis järjekordset paneb üllatama see utreerimine ses mõttes, et küsimus on tõesti ainult ühe koha ühe ametikoha kaotamise. Kunstihoones töötab üldse seitse inimest. Nüüd nad vähenevad, natuke, kaader väheneb ja samas samas on meil kumu, kes on ka orienteeritud moodsale kunstile ja kus töötab ka kaks kuraatorit ja kumu rahalised võimalused on kümneid kordi suuremad kui, kui kunstihoonel, mis on kunstnike liidu sihtasutus. Näituste kava selleks aastaks on kunstihoonel paigas. Milline see valik on olnud? Milline valik on tehtud? See valik on hästi mitmekesine, see valik ulatub ülevaatenäitustest ja erialanäitustest personaalnäitusteni. Et see kava on üleval meie kodulehel, vaevalt jõuaks seda teile siin ette lugema hakata. Aga just, et mis põhimõtete alusel on siis seekord valitud või see on juba tehtud vana korra ajal enne teie tulekut. See tehti enne minu tulekut, aga see, mis sellest programmist peegeldub, on, on niisugune mitmekesisuse ikkagi roheline tee antud erinevatele taotlejatele, mis on ilmselt olnud noh, niisuguse nõukogu tasakaalustatud otsuse tulemus ja ma kujutan ette, et, et ega ei ole mingit põhjust eeldada, et nõukogu hakkaks kuidagi radikaalselt teistsuguseid otsuseid tegema. Eesti Kunstnike liidul on umbes 1000 liiget ja alaliit on kuskil seal seitsmeteistkümne ringis. Et see on täiesti loomulik, et, et alaliitudel on, on soov aeg-ajalt esineda ülevaate näitustega, et esineda tahavad nii maalijad, graafikud kui klaasikunstnikud, kui, kui tekstiilikunstnikud ja skulptorid, et, et selles mõttes see programmi tegemine on alati niisugune tasakaalustamine. Et et oleks nii ühte kui teist. No valikud on alati subjektiivsed, aga ma saan teie jutust aru, te püüate võimalikult demokraatlik olla, et hästi erinevatele kunstnikele võimalusi anda. Jah, absoluutselt ja tulemata ei jää kindlasti ka välisnäitused, aga praegustes oludes noh, niisugust noh, nii suure eelarvega projekti nagu oli Sofi Kalle näitus, mis, mis meile äsja lõppes, et, et noh nii suurt tükki hammustada praegu oleks ilmne liialdus, sest et kulud selle näituse peale tulevad lõppkokkuvõttes ikkagi Eesti nii-öelda maksumaksja tarkust ja kui asi ikka liigub juba sinna noh, ikka väga suurte summade, nii nagu praegu oli see, siis tuleb alati kaaluda seda, et mis on otstarbekam, et kas ikkagi toetada kunstielu või toetada väliskunstielu. Aga kui olud lähevad lahedamaks, siis ilmselt ka väliskunsti tuleb põlema jälle rohkem. Lihtsalt praegu peab väga palju mõtlema sellele, kuidas ikkagi ära majandada ja, ja mida välja käia mille ees. Nii kõneles Tallinna kunstihoone uus juht Karin Hallas-Murula vikerraadio saates uudis pluss. Aga nüüd kuulaksime kuraatorite arvamust sellel teemal ja. Meil on nüüd telefonil selle pöördumise üks kõneisik kuraator Marin Mürk, kes avaldab kohe täpsemalt oma seisukohti Tallinna kunstihoone uue juhi ja vallandatud kuraatorite teema osas. Tere päevast. Tallinna kunstihoone uue juhi Hallas-Murula sõnul kaotati peavarahoidja koht ja pool galeristi ja pool kuraatori kohta ja tema sõnul on tekitatud sellest lausa uskumatult ja võib-olla võiks tõlgendada, et lausa põhjendamatult laiaulatuslik teema. Mida teie arvate? Kindlasti ei ole tegemist põhjendamatu teemapüstitusega, aga et see avalik kiri eelkõige peakski andma märku, et niivõrd olulise kaasaegse kunstiinstitutsiooni puhul nagu seda on Tallinna kunstihoone, siis need otsused, mis seal tehakse, mõjutavad tegelikult kogu meie kunstielu väga pikemas perspektiivis ja palju laiemalt, kui võib-olla esialgu tunduda võiks. See, et need koondatud ametikohad üks nendes kandis formaalselt nimetust galeriist ei ole tegelikult tõsi, sest et kui me vaatame Reet Varblase tegevust eelnevate aastate jooksul ega Andres lärmi tegevust või ütleme ükskõik kes neid kohti täidavad, siis tegelikult sisuliselt ikkagi tegutsesid mõlemad kuraatoritena, kellele lisaülesandeks oli siis tõesti nende teiste galeriide tegevusega koordineerimine, aga tegelikult sisuliselt olid mõlemad kohad ikkagi kuraatorite ametikohad. Tegelikult see toob kaasa praegu eelkõige selle, et kuraatori amet kui professionaalne elukutse et sellise ametikoha peal ei ole Eestis põhimõtteliselt enam võimalik öelda, kõrgel tasemel professionaalselt tegeleda, sest et veel kord rõhutada, et need kaasaegse kunsti kuraatori ametikohti on praeguse seisuga Eestis üldse järele jäänud kaks, mis on siis kumus, mis on hoopis teistsugune asutus, kui on kunstihoone ja tegelikult võib-olla mul on tunne, et ei saada aru, kuraator on ikkagi tõesti eraldi elukutse, millega tegelemiseks teatava professionaalse taseme saavutamiseks tuleb sellega tegeleda pidevalt. Ja see olukord, et hoida ennast nii-öelda vormis, mõnikord avaliku konkursi korras näituse projekte kirjutades neid läbi viia, siis tegelikult sellise mudeliga tuleks kaasa kulaatorile väga palju ka omafinantseeringu otsimist kogu selle logistikaga infrastruktuuriga kogu sellega tegelemist, mis praegu on siis tegelikult ikkagi institutsiooni õlul, mis tähendaks kokkuvõttes seda, et kuraator saaks sisulise tööga, mis on tegelikult tema nii-öelda ülesanne, tegeleda tunduvalt vähem, kui see asi läheb nüüd või on siis juba läinud projektipõhisteks näituse taotlusteks. Et jah, eelkõige on just nimelt see, et kui me räägime teatrites, sest keegi tegelikult ei kahtle ju selles, et et võiksid palgal olla lavastaja, kelle otsuseid usaldatakse, kelle kunstilist valikut usaldatakse, kellel on teatav positsioon, mida nad kannavad, teata representatiivsus selle maastiku suhtes, aga millegipärast kunstil toodetakse pidevalt selles rahvahääletuse korraldamist ja ma leian, et see ei ole õige. Ja selline otsus jällegi kunstihoone on üks sõlmpunkte, mis peaks eeskuju näitama kogu Eesti kunstimaastikul ja jooksvas kunstielus. Selliseid otsuseid ei saa niivõrd kergekäeliselt teha ja see avalik kiri just nimelt märgidki seda tähelepanu, et ka joone peab harjuma sellega, et olles niivõrd kesksel kohal tema tegevuse suhtes on kõrgendatud tähelepanu. Aga kuidas toimivad meie kunstihoonega sarnased institutsioonid näiteks mujal Euroopas, kas sealsete kunstihoonete juures on palgalised kuraatorid olemas? Jah, neid mudeleid on väga erisuguseid, sellepärast et iga linn või riik leiutab omasele kunsthalle mudeli, tegelikult suuresti ise. Aga üldiselt on heaks tavaks, et on olemas kuraatorite ametikoha professionaalsed ametikohad, need roteeruvad, mis on minu meelest väga oluline, et kui ütleme, uus juht kokku oma meeskonna siis see ei peaks olema 10 aastane töökoht või eluaegne vee kohta ka, et need võiksid näiteks roteeruda, ütleme kahe kolme aasta järel, aga üldiselt jah, on ikkagi hea tava, et on olemas professionaalne kuraatorite tiim, kes siis otsustab sisuliselt näitusteprogrammi üle, paneb seda kokku ja nõukogu, kes siis praegusel juhul peaks hakkama Karin Hallas-Murula visioonis neid projektitaotlusi või näitusetaotlusi välja valima, siis tavaliselt on nõukogu ikkagi olnud ka selline, pigem nagu tahaplaanile hoidev organ, mis siis vaatab, kuidas see on, üldiselt toimib ja tegeleb pigem majandusküsimustega, aga sisulises plaanis ikkagi on heaks tavaks see, et otsuse teevad oma eriala valitud professionaalid, kes siis tõesti tegelevad ainult sellega, mitte siis kõigi miljoni muu praktilise küsimusega ka, et nad saaksid keskenduda sisulisele tööle. Karin Hallas-Murula väitis ühes Postimehele antud intervjuus, et kunstihoone on hakanud liigselt orienteeruma nishi publikule ja suur osa eesti intelligentsist tan kunstihoonest võõrdunud. Kuidas teie seda väljaütlemist kommenteeriksite? Ja Karin Hallas-Murula on olnud äärmiselt palju väga huvitavaid väljaütlemisi, näiteks nimetada ka feministliku suunda nišiks ja nii edasi, mis on üsna absurdne tegelikult inimese poolt, kes on siis seda mõisti hoonet valitud juhtima, aga ilmselt need sellised suuna peegeldavad siis ka isiklikku tausta, mis on ikkagi tegelemine eelkõige teise valdkonnaga siis arhitektuuriga. Aga selline kunsti, kaugenemine oma publikust, mis on alati selline meeldiv demagoogiline relv, millega saab äsada, siis ma arvan, et et tegelikult kunstihoonel on väga palju missiooni, võib kohustus tegelikult just nimelt avada erinevaid nähtuseid kaasaegses kultuuris ja kaasaegses kultuuris, mis on väga fragmenteerunud, väga killustunud ja nii edasi. Tegelikult ma ei saa rääkida missinähtustest kui sellisest, selles mõttes, et ja kunst oleks niivõrd hea koht, kus siis just nimelt seda paljusust ja seda erinevust tegelikult kõnetada erinevaid inimesi selle läbi ja, ja tegelikult ikkagi ma näen siin väga suurt missiooni või ülesannet tegeleda siis ühiskonna erinevate ütleme siis kihtide erinevate gruppide erinevate külgede avamisega, tõlgendamisega, kajastamisega ja nii edasi, nii et tegelikult oleks kunstihoone on väga palju potentsiaali, kui tõesti ühe autoriteetsema näituste pinnana väga hea programmi korral siis pigem just laiendada seda, mida me mõistame nishi all, kelle jaoks, mis asi üldse on niši ja nii edasi ja nii edasi, nii et tegelikult oleks väga hea võimalus kõiki neid suundumusi avada, tõlgendada ja palju nähtavamaks teha. Sest need on kultuuris olemas selles mõttes, et ega kaasaegne kunst selles mõttes ei mõtle midagi välja, et ta võtab oma aines ikkagi ühiskonnast ja peegeldab seda ühiskonda. Ja kui meile ei meeldi, milline see ühiskond on, siis selles mõttes seda ei saa panna nagu kaasaegsele kunstile süüks. Samas on Karin Hallas-Murula rõhutanud, et näituste osas plaanida kunstihoones siiski mitmekesist valikut, mis ei tähendavat tema sõnul niinimetatud julgema suuna näituste väljajätmist. Mida teie arvate? No siin on väga raske seda kommenteerida, sest võib-olla kogu selle kirja ja kogu selle uue juhi problemaatika ümber võise probleem ongi tõusnud sellest, et ei ole piisavalt kommunikeeritud, et mida siis uus juht täpsemalt teeb, et me oleme kuulnud väga palju selliseid üsna suuri sõnu, üsna ümmargusi sõnu, et just nimelt et mitmekülgsuse säilitama ja nii edasi, aga et samas ta nagu mingi koha pealt on välja toonud väga konkreetselt mingeid nähtused, mis siis tema jaoks tunduvad liiga väikesekaalulise, võib need võiksid saada kajastatud näituseprogrammi kaudu, et sinu jaoks kindlasti abiks, kui ta võib-olla artikuleeriks täpsemalt, mida ta mõtleb oma programmi ja millised suunad tal on ja, ja sellest on tegelikult kunstiavalikkus praegu väga puudust tundnud. Et oleks natuke sellisem, avatum kommunikatsioon, siis väljaga ka, et, et saaks aru, mida siis plaanitakse selle asemele, mis siis tema jaoks ei tundu nishinäitused, kuidas ta tagab selle mitme mitmekülgse programmi, kuidas ta tagab selle, et on kõrgel tasemel kureeritud näitused, mis ei ole tehtud teiste ürituste, öötundide ja muu sellise arvelt. Et sinu eest kindlasti ootaks väga nagu oma programmi oma missiooni ja kõige selle tutvustamist ja praegu on läinud tõesti rõhke ainult paarile aspektile, umbes et kuidas tuua rahvas tagasi kunstihoonesse ja nii edasi ja nii edasi, aga et ootaks väga ikkagi just nimelt enda visiooni avamist ja, ja ikkagi väga ka seda külge, kuidas kunstihoone võiks siis ikkagi, ütleme ka maailma mastaabis, nende teiste kunstihoonete kunsthallede taustal kuidagi ennast positsioneerida või mis on see suund, mida valitakse ja mis ta programme siis toetama hakkab. Kunstihoone uus juht plaanib läbi viia palju muudatusi ja neid olevat tõesti palju neid probleeme, mis vajavad Karin Hallas-Murula sõnul lahendamist, aga milliseid probleeme teie kunstihoone senises töös näete, Guinedad? Ma arvan, et siin ongi tegelikult, ühelt poolt on loomulikult see kinnisvara enda olukord, et kunstihoone katus, mida me kõik ootame, et saaks parandatud ja, ja ütleme teatavad sellised puht praktilised küsimused mis loomulikult on olulised tegeleda, et kunstihoone saaks institutsioonina toimida samamoodi kunstihoone koguda, et nende suhtes ka korrastamine ja Nendega tegelemine. Ja selles mõttes nende majanduslike küsimuste kõrvalt ongi selles mõttes veel kummaline, et väide, et siis nende kohtade koondamisega hoitakse kokku palgaraha ja nagu ta alguses mainisite, siis need on pool kohta. Et see on nagu niivõrd pisike kokkuhoid tegelikult suuremas plaanis, et selle nagu argumendi kaalukus jääb ka natuke ebaselgeks, aga sisulise plaani pealt tegelikult ootaks eelkõige just seda nii-öelda mitmekülgset programmi, aga et siis tõesti mitmekülgset ja just seda kaasaegse kunsti erinevate teemadega nagu nende avamist ja teatavat sellist kriitilist pilku ikkagi ühiskonnale, et see võime tõstatada teemasid, tõstatada olulisi teemasid ja oluline oleksite muutuks ainult ütleme, kunstnike liidu kui väga ühe kindla profiiliga pühenduse ametlikuks näitusepinnaks, mis praegu tundub, et kuna see nii-öelda sisuliste otsuste tegemine läheb kunstihoone nõu kätte, milles on väga suur esindatus Kunstnike liidul et siis tekib just seesama kallutatus oht ja ikkagi kaasaegses ühiskonnas Kunstnike Liit, Eesti Kunstnike liit esindab väga konkreetselt, et nii-öelda segmenti kaasaegses kunstielust, aga ma loodan, et selle kõrval siis jäävad ikkagi nähtavale ka kõik need niinimetatud missid ja erinevad kihid siis ühiskonnast. Karin Hallas-Murula on kunstihoone ühe suunana välja toonud ka selle hariduslikku rolli ühiskonnas, et koolitada noort järeltulevat kunstipublikut. Mida teie sellest arvate? See on loomulikult suurepärane, sellepärast et selline publiku kasvatamine ja publiku selline kunstimõistmise laiendamine on loomulikult iga institutsiooni ülesanne ja ma leian, et see on äärmiselt tänuväärne ja ma tõesti loodan, et selles suunas midagi tehakse väga süstemaatiliselt ja väga programmiliselt, seni on see olnud pigem selline on alati saanud loomulikult tellida ekskursioone ja suhelda kuraatoritega, aga et see on pigem kõige ees meelt, kui esmaplaanil on olnud selline näitusetegevuse korraldamine. Et kui ta toob selle sisse, on see loomulikult väga suurepärane, aga noh, jällegi et ma loodan, et see on selline Nende kaasaegsel tasemel kunstiharidust, mis siis lähtub tegelikult väga otseselt programmis, nii et jällegi see jõuab tagasi sellesisulise programmi koostamise juurde. Aga milline peaks olema üks kaasaegne programme kunstist, et see oleks nagu hariv? Ma arvan, et tegelikult kunsti ülesanne on puudutada ühiskonnas ka selliseid teemasid, mis on võib-olla esmapilgul ebamugavad mis ei ole niivõrd harjumuspärasest ja mul on tunne, et ühiskonnas on ikkagi väga palju seda arvamust, et kunst on, on sellised ilusad pildid seinal või ilusad maalid seinal ja mul ei ole ilusate maalide vastu seinal absoluutselt midagi. Aga aga ikkagi selline ühiskonna erinevate protsesside kommenteerimine tõlgendamine nähtavale toomine, et kunstiline keel eelkõige ja see võimaldab kõigil näha teatavaid teemasid võib-olla mingi teise nurga alt mingitele teiste kas kasutades visuaalseid või ükskõik milliseid muid kanaleid uude tajuvõimaluste läbi ja, ja tegelikult just see võime tuua esile teatavaid probleeme või protsess ja neid tõlgendada tegelikult olekski väga oluline alus ka selle publikuprogrammi koostamisel ja tänapäeval on ju väga mitmeid võimalusi, et kui meil on see keskseks asjaks on nii-öelda näitus, mis teadupärast siis koosneb ka kaasajal väga erinevatest meediumitest ja formaatidest ja nii edasi ja siis sinna juurde lisada sinna põhjalik programm, et kindlasti peaksid olema kohtumised kunstnikega, kuraatoriga võib-olla erinevad kas loenguseeriat või kohtumisõhtud täiesti inimestega teistest eluvaldkondadest, mis haakub näituse problemaatika ikka ka selline laiapõhjaline kas siis kohtumisõhtute või vestlusõhtute sari, miks mitte juurde ka temaatiline filmi programmis mitte teha koostööd teiste asutustega, ütleme ka Tallinna kesklinnas ja nii edasi selline laiem koordineeritud lisaüritus, mis siis aitaks avada seda näitus, seda teemat mitte ainult läbi selle nii-öelda eksponeeritud meediumi, aga just nimelt sellise vahetu kontakti inimlikku kontakti alati saab juurde lisada või väga populaarsed on tänapäeval igasugused Töötoad, workshop id ja nii edasi ja nii edasi, aga kunstihoone puhul või see suund, ma arvan, seni väga hästi toiminud, et just nende teemade puhul ühiskonnas ongi püütud juurde panna just nimelt selles, et kohtumisõhtuid. Ja ma arvan, et selline vahetu kontakte, vahetu vestluse võimaluse arutelu, võimalus, avaliku arutelu võimalus väga oluline ja ma loodan, et see jätkub väga süstemaatilise Julaarse programmi alusel. Et ega väga sellist mingit meelelahutusliku programmi ütleme, näituse ümber on on ikkagi väga raske tekitada, aga et pigem ma ei toeta selliseid, ütleme, firmapeostiilis, kohtumisi näitustega, aga ma arvan, et üks sellised erinevate valdkondade kohtumine, mille ajendiks on siis või katalüsaatoriks, on just nimelt mingi konkreetne näitus või teos. Sellelt näituselt oleks väga mõistlik. Kui me nüüd püüaksime seda jutuajamist pisut kokku võtta, siis millises suunas hakkab Tallinna kunstihoone nägu nüüd seoses uue juhiga teie arvates muutuma ja kas Karin Hallas-Murula tegevusest te näete ka äkki mingit ohtu eesti nüüdiskunstivaldkonnale? Seda ohtu ma mainisin juba seoses selle kuraatorite elukutse nii-öelda peaaegu kriitilise nullini inimesel ja teine asi, mis mulle tundub, on ikkagi just see eesti kunstnike liidu suurem osalus siis näituseprogrammi koostamisel ja mul on tunne, et ka kõik need väljaütlemised teemal, mis nishikunst ja nii edasi ja nii edasi publikule avanemine, et ma kardan, et see võib kaasa tuua üsna konservatiivse näituste plaani, kus siis domineerivad jälle siin meie armastatud kunstnikud, kes on juba laialt tuntud, mis jällegi ma rõhutan, et mul ei ole midagi selle vastu. Aga lihtsalt mul on tunne, et selline suund teatava turvalise traditsioonilise kunsti poole hakkaksid natukene küll juba paistma ja jällegi see kõik on väga okei, aga lihtsalt meil on ainult üks kunstihoone ja meil on üks selline autoriteetne institutsioon, mis vormib kogu avalikkuse aru saama ka kaasaegses kunstis, sest väga jõuliselt ja kui me jälle saadame avalikkusele signaali, et põhimõtteliselt kaasaegne kunst, see on selline konservatiivne, turvaline nii-öelda, pigem tegeleb meediume enda probleemidega kas maalikunstiprobleemidega, skulptuuri, graafika ja nii edasi tarbekunsti disainiprobleemidega. Et siis me jätame kõrvale teatavad väga tugevad hoovused kaasaegses kunstis, aga sellega koos ka kaasaegses ühiskonnas. Ja Ma väga loodan, et Hallas-Murula selles mõttes teab, mis ta teeb, et see on tohutu vastutus, see on tohutult oluline ametikoht ja täielik sõlmpunkt. Ja seega just sellest tulebki see avalik kiri ja kogu see nii-öelda tähelepanu ja, ja avalik dialoog ja ma arvan, et on just oluline, tekiks mingi avalik arutelu siis ka asjade üle, praegu on, mul on tunne, et kunstiväljal on ikkagi väga tavaline see, et kuna see nii väike välja, siis öeldakse üksteisele kuskil tänaval kohtudes kohvikus kohtades need asjad ära, aga tegelikult selline avalik arutelu ja kriitiline avalik arutelu seda ei tohiks näha mitte mingi rünnakuna, vaid pigem just nimelt selle harjumuspärase nii-öelda dialoogi või diskussiooni tõstatamisena, et mulle väga meeldis ka, kunagi oli Barbi Pilvre nimetati meedias valvefeministid ja mul on tunne, et kunsti paljalt on ka väga puudu selline nii-öelda valveorgan ja siis reageeriks, kui mingid sündmused toimuvad, mis siis kogu kunstielu mõjutavad ja selline valvekoera funktsioon, ma arvan, et seda tasuks täiesti edaspidi ka rakendada ja just nimelt mitte näha selles mingit noorte mässu. Aga sellist normaalset arutelu, kuidas peaks minu meelest käima vahel sellisel kunstiväljal, et reageeritakse, kui sündmused toimuvad, reageeritakse neile avalikult ja siis teine pool võiks ka nagu põhjendada ja seletada, kommunikeerida, sest et kui see probleem tekib, siis muidugi võib öelda, et see seltskond ajab oma rida ja mingite oma huvide eest, aga, aga fakt on see, et siis peab ikkagi juhatus ja juht mõtlema väga selgelt, mis on olnud signaalid, mis nende poolt välja tulnud mis on esile kutsunud sellise reaktsiooni. Aitäh selle intervjuu eest, Laarin, mürk ja diskussioon on igatahes ju algatatud juba mõne aja eest ja ma loodan, et see viib ka tasakaalukale lahendusele.