11. veebruaril esietendub Tallinna linnateatris uuslavastus mürk, mille lavastaja Kristjan Üksküla. Ja oleme siin külas linnateatril, kus minu vestluskaaslasteks ongi üksküla ja näitleja Rain Simmul, kes kohe mürgiteemadel hakkavad rääkima tere, tere. Tere. Millise lavastusega tegemist? Tegu on siis kahe Aleksander Puškini väikese tragöödiaga Mozarti eri ja ihnus rüütel ja need on pärit siis tema neljasest tsüklist, mis saigi tookord pealkirjaks väikesed tragöödiad ja antud juhul siis kaks nendest minu jaoks kõlavad kuidagi omavahel hästi kokku ja need kaks lukuga siis maa mängitakse. Otsustasite just uskini, kasvaks need seal alati nii, et otsid ju midagi, mis sind puudutaks, ja siis, kui sa loed ja midagi sinu sees Ütleb, et see materjal on selline, mis sulle endale midagi pakub ja siis loodad kohe ka seda, et äkki ta pakub ka teistele inimestele, et eks nii need asjad alati käivad, lihtsalt sattusin materjali otsides selle Puškini tragöödiate otsa ja ja nii see läks. Ja noh, näitlejal on selles mõttes lihtsam, siis tema nagu ei otsi, tema loeb lihtsalt läbi ja siis, kui sobib, siis ta tahab teha, kui ei sobi, ei taha teha, ikka peab tegema, selles mõttes nagu probleem ei ole ka, seekord läks hästi, nii et noh, et tegelikult nagu tahtsime vist trupiga kõik nagu seda teha, proovida vähemalt raske pähkel, ta on. Ta on kummaline jah, sellepärast et ta on hästi kontsentreeritud, esiteks on ta värsis puski nelja, teiseks on ta väga kontsentreeruma esitatud tekst väga sündmustetihe, väga dialoogitihe ja justkui nagu väga kokku pakitud. Et selle kohta, nagu on öeldud ka, et väikesed tragöödiad on justkui nagu suurte tragöödiate noh näiteks kas või Hamleti nagu lõppvaatus. Et, et kõik väikesed lood on justkui nagu lõppvaatused. Et seal ei ole aega, et vaikselt publikut kuidagi nagu sellesse loose sisse viia, vaid seal on juba ütleme, katel keema aetud ja siis see viimane vaatus algab, kus kõigi kilede probleemid saavad mingisuguse lahenduse. Kõige raskem ongi see noh, Publicast tuleb saali, tema seda ei tea. Kust kust leida see kontsentratsiooni aste või kuidas? Et kust alustada seda asja, et, et oleks nagu Joosep Te olete ise ka Kristjan Üksküla selle lavastuse muusikaline kujundaja, kuidas te olete seda lahendanud? Selle olen ma lahendanud muusikaga. Mulle väga-väga muusika meeldib ja tihti on nii, et kui, kui ma mingisuguse materjali otsa satun, mis mulle kuidagi aga hinge läheb, siis väga kiirelt leian ma kuidagi oma sees ka selle muusika, mis sellega kokku kõlab. Jah, kindlasti esialgsed variandid alati nagu püsima jää, aga antud teoste puhul on seal kuskil neile antud noh, mõned asjad ette, mis seal sees on selle Mozarti reekviemi näol, näiteks, et aga üldises mõttes jah, ma lähen sedapidi, kuidas kõige kasulikum tundub sellele materjalile minu arvamusel. Ja selles mõttes on Puškini loo puhul lihtsam, et seal on kaks heliloojat sisse ka kirjutatud nii soleeri kui Mozart, et nende kaudu on mul nagu kergem olnud seda teha. Räägime nüüd lähemalt selle lavastuse ülesehitusest ja teil on mõlemal seal rollid ka teil lavastajana. Et milliseid rolle näidata. Jah, see esimeses loos mängin, mängin raini poega, ühesõnaga nii mina kui Rain, oleme mõlemad rüütlid. Laine andis paruni soost ja mina tema järeltulija gaasis tulevane parun või teises loos täidab moodsertrolli ja Rain mängib siis esimeses loos padrunit ja teises loosungi ainult kaks tegelast soleerija, Mozart. Pill mängib siis Indrek Ojari, Aleksander Elmo oja, Mikk Jürjens ja et meil on nagu poisid millegipärast kuskil niimoodi kirjutatud naised väikses tragöödias on tal naisukese See on üks huvitav selline paralleel, mis on, et et nendes kahes naised nagu puuduvad lavalt aga, aga samal ajal nendest räägitakse, nende peale mõeldakse küll. Nad on üheks oluliseks tõukejõuks küll. Aga kuidas võiks siis nagu öelda, et milline on see vaatenurk, mille läbi te olete Puškini toonud lavale? Noh, selles mõttes vaatenurk on meie trupi omaette nii palju kui mina olen üritanud seda, ütleme selle materjali peale mõtlemist nagu käivitada, aga aga kokkuvõttes on ikkagi iga lavastus ühislooming. Lavastaja saab olla tõukejõuks, näitlejaid inspireerida kõige huvitavam alati siis, kui, kui see looming on vastastikune. Et näitlejad ei ole ainult marionett, kes, kes täidavad käske ja hüppavad siis kui öeldakse samal ajal on paratamatu, on, et, et noh, keegi peab enda peale võtma selle, selle vastutuse, et, et see vaatenurk on siis nagu rohkem läbi tema silmade arvestades ka siis teiste mõtteid ja teiste soove, mis neid nagu selle materjali puhul. Huvitav mida neil oleks huvitav teha, et see on minu jaoks ka alati hästi tähtis olnud. Näitlejale meeldiks mängida, kui ma juba lavastama hakkan, et ei ole küll soovi kellelegi nagu lisatunnikulu teha õhtutesse, et see on alati nagu raske, ma arvan, et kui kokkuvõttes, siis jah, minu vaatenurk, aga samal ajal Meie ühislooming proovidest, et need arutelud on väga huvitavad olnud ja nende kaudu oleme siis jõudnud vaikselt jõudmas lahenduseni. Videol. Või see, et sa oled nagu mõlemas osas sees kah, ühtepidi võib see nagu heal teisest küljest nagu päris puhtalt kõrvaltvaataja, nagu võimalus, nagu puudub, et sa oled endale küllaltki raske üles. Jah, selles suhtes küll jah. Aga, aga Ma alati arvan, et Ma lihtsalt see sellisel puhul alati näited. Et kui näiteks väiksed lapsed mängivad midagi selles mõttes, nad on kõik koos, lavastajad, need on kõik koos näitlejad, nad võtavad mingisuguse mängu üles, nad pakuvad välja, võtavad üksteiselt ülemad, paluvad teisel midagi sellist teha, ise proovivad midagi kolmandatelt. Et lapsed teevad seda kuidagi. Mängivad seda ma midagi loomu loomulikult loomulikult teatrisse alati noh, ei õnnestunud. Loomulikus võtta mingi astmeliselt, tunnevad publik, tuleb saali ja. Ei, seda kindlasti pole päris sama asi, aga aga noh, selle mingi põhi on seal olemas, et mina vähemalt usun sellesse, et on võimalik, et, et see ei ole nagu mingisugune tabu, et lavastaja ei tohiks mängida oma lavastuses. Ja pealegi noh, tänapäeva huvitav maailm on toonud endaga kaasa ka selliseid lahendusi, et on võimalik ju salvestada lindistada video teel seda, mis proovisaalis toimub ja seda siis tagantjärele kodus analüüsida. Seda ma olen küll palju teinud ja teen ka edasi, et et kindlasti mingil määral ta aitab palju, et kas ta nüüd päris õige pildi mulle annab sellest, mis toimub, aga siiski mingisuguse annab mingi kõrvalpilgu, mida ongi vaja sellist nagu võõrast kõrvalpilku. Et seal ise sees olles on tõesti nagu raske seda teha. Aga ma selles mõttes olen, olen rahul, et ma selle asja ette võtsin, et eelkõige on ta mulle endale arendav, et näitlejast, mida siis kokkuvõttes näitlejat arendavad, käinud rollid, sest muidu võib ju lugeda ja vaadata teisi, aga kui sa ise ei tee, siis siis ega tegelikult nagu targemaks näitlejana ei saa. Teie debüütlavastus linnateatris oli praegugi kavas olev härra Biederman ja tulesüütajat, kuivõrd nüüd need kaks asja erinevad, need kogemused just teie jaoks. Sellevõrra erinevad Biederman oli minu esimene asi, mis ma siin tegin ja mul ei olnud sellist kogemust varem vanemate näitlejatega koos töötada, et see oli kindlasti palju raskem oli, oli kuidagi ületada seda piiret. Et ma tulen nüüd proovisaali ja hakkan nagu justkui endast vanemaid, palju targemaid kogenumaid, näitlejaid nagu juhendavad. Et see oli päris paras pähkel mulle, aga mõlemad prooviperioodid on mulle väga meeldinud, et lihtsalt nüüd teine periood on nagu kuidagi kergem olnud, et ma olen võib-olla julgem olnud, esimene prooviperiood jäi selliseks võib-olla natukene nagu belglikuks minu poolt. Et ei osanud veel asjadest nii julgeti rääkida või nii julgelt võib-olla märkusi teha või nii noh, et ühesõnaga muudes selline kogemus ja selle võrra oli see esimene prooviperiood raskem, eks kindlasti noh, ma arvan, et, et iga inimese teosed mingil määral kõlavad kokku, et samamoodi on lavastustega, et kindlasti leiab mingeid ühiseid jooni nendest vanematest tegemistest, mis on täiesti erinevatest aegadest pärit materjalid. Aga kindlasti mingisugune salajane liinser kuskil jookseb, mida ma võib-olla isegi ei teadvusta endale, aga ma arvan, et midagi seal on. Rain Simmul, kuidas teie räägiksite Kristjanist, kui lavastajast Noh, mis me ikka vara veel. Praegu räägime veel temast kui isast, Kristjanist, kusest toredast poisist, kes viitsib teha, et seal aasta ta muidugi lavastaja jah, paberi peal on kirjas lavastaja lammast, aga lavastaja mulle temaga nagu meeldib selles suhtes teha või mitte, sellepärast et ta siin kõrval istunud ei räägi mulle kuidagi nagu noh võib-olla mingite Nemad võib-olla vaata ranne, kui inimestel teda huvitavad elus või need nagu sageli võib-olla võivad nagu, nagu sobida. Et, et see on ka nagu väga tähtis, mida keegi nagu otsib mida keegi nagu tahab rääkida või millest rääkida või mis teda huvitab, et on need nagu on Õnneks nagu sobinud, et see on see ja sobib ka see ta võib-olla, miks ma enne küsisin seda, et kahte asja korraga, et ma lihtsalt natuke pelgan. Ta hakkab mingil hetkel pabistama, et kuna tal on see koormus, mängimise koormus ja see, et äkki ta nagu kaotab mingid hoovad käest või ohjad. Aga ma loodan, Ta ei juhtu, et ma võin teda nagu lõpuni selles mõttes usaldada. Meil on veel üks nädala jäänud esietenduseni võtab rahulikult võtma ja lihtsalt seda tegema ja noh, praegu ongi kõige raske, muidu on, sul on väga tore prooviperiood. Jah, ma arvan, et see on ka oluline, et, et iga lavastuse puhul, kus kokku saavad materjal lavastaja ja näitlejad, et seal on oluline komponent see, et noh, nagu väikeste laste puhul, et kas need mängud nagu vaat mida mängida tahetakse, et kui nagu parrast tahaksid mängida väga politseid ja pätti ja teised tahaksid mängida kodu, et et siis nagu tihti ei pruugi sellest nagu head nahka tulla. Ühesõnaga mitte head nahka võttis, et ongi, need osad mängivad kodu, teised mängijad, päti politseid, aga, aga noh, et see on alati hästi, rõõmustame, kui satuvad kokku inimesed, kes tahavad koos, kellel on mingisugune asi, mis neid ühiselt. Huvitav, et kui leida see üles, siis siis ma arvan, et kõik on hästi alati teatris, et kui see ühine osa nii autori, lavastaja kui näitlejate vahel nagu üles leida, siis, siis läheb huvitavaks Jahjumist. Ütleme üldse lavastajat ja seal on palju meil neid lavastajaid, tõsiseid lavastajaid, noh üldse on, ongi, kes inimestele, kes nagu saavad sellega hakkama ja kes nagu julgevad sellest lollist kinni võtta. Et noh, see on super, et juletakse aga selliseid tõsiseid lavastajaid on ikka päris vähe. Ta pigem vist lavastaja mänginud, see kõlab nagunii uhketega, tegelikult on ta lihtsalt keegi, kes kutsub kokku inimesed, et et kuulge, et mis te arvate teemana, et vahe võib juhtuda nii, et et kuulge, teeme, et ma pean ära tegema, et teeme ära, aga vaar juhtub see nii, et tõesti näitlejate jääbki see valik, et kas te tahate teha või ei taha teha, et et enne oligi, kuidas teie soov on ja siis ta on nagu kõige parem, kui keegi laseb vabadus tulla, vabadus minna, et näiteks kui selgub ühel hetkel, et tõesti, see ei ole minu mängija, ma seda teha ei taha, et et noh, on selline ilus oleks mõelda, et alati nagu võimalik sellest mängust välja astuda, aga noh, paraku nagu teatripraktikas seda teha ei saa, ei saa niimoodi nagu teisi alt vedada, aga noh, eks see, selline see on kõikide asjadega elus, nii et, et, et, aga ma arvan, et tähtis on see, et selline usaldus, vastastikune usaldus ja, ja kuidagi nagu vastastikune austus nagu säilib, et püüda nagu teineteisest aru saada. Et siis on nagu kõik hästi. Aga lavastaja jah, pigem nagu ühe asja esilekutsuja, et kutsume sind, kutsun sind ja mis te arvate, kui teeme sellena? Oi küll sala salapärasem seal lavastuses kutses on minu arust see nägemus see, mis, mis lavastajal nagu kogu aeg peab olema. Kuidas ta peab nagu kuidagi kontrollima kõik, et see on nagu jube näitleja, noh suuresti vastutab selle eest, mis ta seal konkreetselt teeb, aga väikse poosi kaelased selles mõttes müts maha selliste inimeste ees, kes võtavad kätte sellist asja teha. Aga ma ei räägiks, kui Christian sellega hakkama ei saaks. Pean vaatama, järgmisel nädalal on veel aegne, tsin juurde, jõuame kõike kogeda. Maran. Aga muidu me pidime rääkima sellest lavastusest, nüüd räägime siin hoopis lavastamisest. Riik, et või on see normaalne, ei tea, räägime lavastajast. Lavastus on noh, nagu ma juba mainisin, on keeruline, sellepärast ka, et ta värsis, et ta ei ole tavakeel, aga Puškin omal ajal oli ise väga selle Bootelt laval kõlab värss, et, et siis tuleks nagu võimalikult noh, ma ei tea, kas see nüüd õige võimekut loomulikuks teha, et ta ei hakka, tähendab et mitte nagu nii hullult sellele rõhuda, et hakkab kuidagi vaatajat häirima, eks, aga teine äärmus on jälle see, et kui me hakkame värssi rääkima noh, luuletust rääkima väga loomulikult. Et kaotame nagu kõik värsireeglid ära kõik värsile lõpud, siis, siis ta jälle muutub enda vastandiks, siis ei ole mõtet sellel värsil, et kuidas leida see tasakaal selle vahel, et luuletuse kui värsi ilu säilib. Tegelikult on ilus keel, no kuskil tammel võiks olla praegu tõlget Kangro tõlge, aga ta on ikkagi hämmastav maati mõtlema, et kuidas need tõlkijad veel töötavad, kuidas nad suudavad leida nii, nii ilusat vastu, et tegelikult, et noh, loomulikult see ei ole, ei saagi kunagi olla ideaalne Puškin, sest Puškin kirjutas vene keeles. Aga samal ajal, et ta on nii nii ilusti selle tõlkinud, siis see kuidagi ka tekitab kahes kolmes neljas kohas, ütleme eks ole, nojah, aga suve jooksul on natuke üksikud, aga see oli väga väike, mõtlesin just ja seal ei ole nagu midagi sellega, et ta noh, mis ta on tegelikult nende kõik selle suutnud värssi panna ja sellest säilib. Ühes on kusjuures täielikult loogika, see pole nagu juhuslik, et ta on suutnud kuidagi alati need sõnad panna sellisesse järjestusse, et kui seda nagu lugeda kui värssi, siis nad kuidagi see mõte tuleb väga hästi välja, et seal ja mõne mõnesid kohti oleme nagu nuputanud seal korrigeerinud, aga, aga kokkuvõttes on see jah, et värss kui selline nõue on nagu päris keeruline lavastuse puhul, et kuidas eilse balanss selle vahel, et ta ei muutuks selliseks nagu labaseks selliseks loomulikkuse mängimiseks, et me hästi loomulikult räägime lihtsalt niimoodi kõik pudistame ära, aga samal ajal, et oleksite ostetud stiil samal ajal mitte nii tõstatatud ta nüüd häiriks vaatlejat. Ja kui ta, kui Puškini siseneda, seda kuskil löönud vähemalt Mihhail Lotman rääkis sellist asja, et siiski oli nagu kah erinev neist seismisega vastandub näidata, siis on ka küllaltki loomulik oma kõnest, ta ei ole väga, väga pateetiline, ta kuidagi jõuab sulle kohale, ta on inimlik või, või selline. Miks ta mõjub kaasaegsele, ta ei lähe pateetikasse. Ei suru seda värssi sulle peale kuidagi. Etnotkun, no siis on ooperis värss nagu värssaga ei pea selle toomine vot selle selle ütlemine niimoodi, et oleks, seda ei oleks tõestatud, see ongi tegelikult üks raskemaid asju puudu, tõusevad see kogemus nagu näitlejad see nagu tekitab natuke jah, natuke vaenlane. Jätkaheks pidev küsimus nagu kuklasse, noh, et küllap siis, kui publik tuleb saali, me hakkame ka võib-olla paremini tajuma kõike seda, kuidas ma arvan, et see on jällegi huvitav ja tore, et selliseid värss lavastuses saab ka teha. Milliste väärtustega lavastustele inimlikus mõttes? Aga igavikuliste väärtustega, et mis mina raamatus on küll, et on algusest peale olnud, et tiks ta kõneleb nagu pealkiri ütleb, noh nagu mina olen seda kahte materjali koos näinud mürgi nime all, et kuskil sellist nime pole ta nendele teostele andnud. Et ma lihtsalt tõin selle ühe sõna sealt teostest välja, mis seal mõlemas teoses olemas ja mis on, ütleme siis nii praktilisel moel mürgikujul kui ka teoreem sellisel moel siis ütleme siis abstraktse omal moel olemas, et ütleme siis see mürk minu jaoks mida, mida inimene elu nagu kaasas kannab see mingi sisemine kiusatusse, mingi sisemine kiusaja, millega ta võitleb oma südametunnistuses, või see, mis paneb kogu aeg nagu oma elule teatud pilguga vaatama tekitab pidevalt mingeid küsimusi, mis oleks õigem, kuidas oleks õigem elada ja mida ma siis teen iga päev oma elus, kui ma teen seda, mida ma teen. Et need küsimused on sellised, näevad lõputuks lõputuks näiteks, et alati inimene nagu ei jaksa nendega nagu lõpuni tegeleda ja see ongi selline elu elukestev 20 iseendas, ma arvan, need väärtused no minu arust kuskil väga tugevalt esindatud, et selles kontsentreeritud tekstis on nagu just nende olukordadel näol, mis sinna loodud, on nende sündmuste, nende inimestevaheliste dialoogide, selle vahel, mis nendes toimub, mis asju nad kõik seal ajavad need tegelased, et sealt kumab läbi üks väga-väga sellised igavikulised tugevad küsimused, mis, millele on väga raske vastata. Ma seda teost lavale toomisele lavastan, see ei tähenda, et ma oskaks vastata nendele küsimustele, aga see ei tähenda ka seda, nagu otsiks neid vastuseid, et see teeks seda, ma arvan, kõik üritavad. Mulle meeldivad mingid teatud sellised asjad, kui Seczpirmu kaasaegselt, miks ta võib kaasaegsetest võisid ka selliseid väed küsimusi, mis on nagu meie all või meie sellises selles juures selles, mis on nagu seotud mingisuguse sellise väga vanaga ja väga-väga igavikulised millega me oleme nagu omavahel seotud. Aga mida, nagu aeg edasi, siis mulle tundub, et me selle juure kaudu me enam nagu ei hammutav, ei püüa toitu saada endasse, vaid meil on kasvanud väga palju pisikesi selliseid niit, juurestik ja selliseid vaata, kiirustan palju aega väga ja kõik sellised asjad ja inimesed on pealiskaudsemaid, võib-olla paljudes asjades ja aga see hing, mis nagu kisendab selle taga kogu aeg nagu järjest rohkem ja rohkem siis see tegelikult kuskil otsib kuidagi nendest asjadest, mis annaks nendele asjadele vastuseid, miks need asjad on nii ja kas nad ei võiks olla teistmoodi. Kas me ei peaks mõtlema midagi taolist? Jah, et ilmselt need tegelased piip sellistesse olukordadesse, kus, kus need paratamatult need Need küsimused nagu üles kerkivad, kus ei saa nagu oma argipäeva sellisesse unne nagu vaikselt, nagu rahulikult magama jääda, kus su jalgealune tuliseks tehtud ja sa pead otsustama tähendab tegema sinu jaoks, mis on õige. Vähemalt üritame seda teha, et sa ei saa nagu vaikselt. Sa ei saa unustada seda ära, et selles elus me ei ole siin igavesti. Puškin ise ju tegelikult kuna ta suri, eks ole, duellil. Ja ta petab, mida sa oma elu jooksul umbes kui ma ei eksi, 20 duell või midagi, midagi taolist on tõesti, et ta oli sisuliselt väga palju kordi elus valmis mingisuguse, see, ma ei tea, kas oli siis uhkus või oli see mingi leppimatest, oli valmis minema surma, et ma ei ütle, et see on õige või vale, seda ma ei tea. Aga tähendab see leppimatus, see viha. Ütleme, et seal siis viha, mis inimese viib nagu sellisesse olukorda, kus ta ühte probleemi läheb lahendama, tegelikult nagu duelli näol siin ei ole võimalik mingit kompromissi saavutada, on kas mina või sina ja siin ühesõnaga kus ta siukest lahendust otsib, et see on mulle tundub, et see puskynis oli vist mees, et sest see on nagu sisse kirjutatud nendesse, tema teostesse. Et see selline nagu jah inimesena leppimatus leida mingisugust lahendust ta mulle tundub ka, et et ta nagu püstitab kogu aeg seda küsimust, kas see on nüüd ainuvõimalik, tähendab, kas on see, et mina või sina või on või on, siin, on mingi lahendus ja kõige olulisem teema minu arust noh, mis nende kahe loo puhul, mis neid seob, on tegelikult ebaõigluse teema, keegi nagu otseselt mulle tundub, et ma ise mõtlen ka nii, et ikkagi aeg-ajalt elu on tõesti praegu nüüd ebaõiglane. Inimene läheb koju, istub maha ja tundub, et nad ei ole küll nüüd õiglane, mis minuga juhtus, et kuidas saab olla, et noh, mida ma siis teinud olen, et noh, niimoodi läks ja et see on selline kohati isegi nagu naljakas nendes inimene seda tõlgendama inimene tõlgendab tervet maailma läbi enda, sellise nagu, nagu tema elu oleksin kõige tähtsam. Kui tema kuidagi mingi asi tema au riivab või tema kuidagi elu ebamugavamaks teeb, siis on kohe ebaõiglane, tähendab, ta vaatab kõiki oma vaatepunktist. Aga kui vaadata kusagilt nagu ülevalt seda kõike, noh, ütleme ja et mitte, et mina, mina, mina, siis ebaõigluse küsimus võib vahel nagu hakata lahenema või ma ei ole täpselt nagu kindel, aga aga ühesõnaga kindel on see, et kui vaadata läbi endale vaatepunkti, siis see jääb väga palju nii-öelda nagu ebahaigust siin maailmas, et tragöödiat tegelevad väga paljud sellega, et esimene nendest ihnus rüütel miks mul ei ole nii palju raha, kui ma tahaksin, miks mul ei ole nii palju võimu nii palju vahendeid, materiaalseid vahendeid ja teine tragöödia, Mozart, isoleeri, miks mul ei ole nii palju annet, miks mulle pole antud geniaalsust, kas ma olen midagi valesti teinud, kas ma olen valesti elanud, kas ma pole seda väärt? Ma olen ju kõik endast andnud. Tähendab maailmas ei ole õiglust, tähendab, õigust ei ole ka taevas noh ühesõnaga olengi ainult mina ja ma pean oma õigluse ise välja võitlema, et mulle tundub, et alati läheb see elu nagu kuidagi kummaliseks ja seal on ka omad sellised libedad teed, et aga aga kui inimene hakkab ütlema mingit sellist õiglust nagu elues paika panema hakkab ise nagu kohtumõisteks, ütleme teiste üle terve maailma üle et jääda ainult ise kuidagi nagu selleks kohtunikuks, siis sest tihti nagu kisub midagi nagu viltu, et seal on loomulik, on see, et meil kõigil on antud meie enda elu ja me üritame loomulikult selle teha niivõrd meeldivaks ju nii niivõrd väärtuslikuks, nagu me ise oskame. Loomulikult meil on kõigil oma unistused, mida me tahaksime. Samal ajal kui ise oskame, samal ajal peab nagu hästi leppima sellega, et mina sulle antakse. Kui sulle antakse praegu selline elu, siis järelikult on seda millekski vaja, ma usun seda. Jah, et need kõik kanadalased, mis inimese teele nagu saadetakse, nad on alati mingisugune mõte, neis on ja ei selgu kohe. Inimene tahab kõike, kõik selguks koha, tähendab kui mingisugune Ja mida rohkem sa lähed kõrvale sellest põhiteest, seda rohkem on kannatusi. Võib juhtuda niimoodi, kuigi on ka neid, kellel on kõik hästi ja kes mõtlevadki õieti ja keda kiusatakse juba. Kes on juba märganud? Et seal on veel huvitav mõte, mis mulle alati pakub nagu päris lauset, mõtteainet näiteks see, et kui mõelda mingite inimeste puhul, keda ma tean, et et tegelikult Ma ütleksin nii, et nagu elu ei pare inimese teele suuremaid kannatusi, kui ta jaksab kanda. Et see vahel nagu ma arvan, et võib neid inimesi lohutada, kes kes justkui nagu teeksid nii palju õigesti, aga, aga millegipärast nagu saatuse neid nii laiali kisub, et et ma arvan, et, et noh, kas Puškin või kasvõi Mozart soleerijat kõik need lihtsalt, ma arvan, et inimesed tol hetkel ja nagu mõelda, sest inimene tahab, ta natuke tahab kohe vastust, ta tahab teada, miks, kas ma saan siis kas, kui ma praegusele ära kannatanu, siis saan midagi sellist, kas ma siis tulen välja. Diana, aga seda vastust meil elus ei ole, seda ma ei tea, kas seda elus tulebki, et Ma arvan, et oluline on kuidagi nende kannatustega leppida, leida kuidagi see tee, kuidas neid kanda. Ma usun, et see on nagu oluline, et muidu olen väga raske elada, sest neid ei saa vältida, tähendab, elus on nii palju selliseid asju, kui sa vaatad ümberringi aeg-ajalt jookse kohale, kui midagi õudsat juhtub sinu lähedal kusagil siis see korraks nagu kohale, aga et väga palju on sellist uinumist elus. Vaatame kõiki, arutame siin maailmas oma mõistuse läbi, vaatame läbi oma mõistus oma läbi südametunnistuse asjade peale, aga usun, et on, on üks võistluse südametunnistus, mis on nagu suurem kui inimese oma ja mis teevad, tegelikult kontrollib kõike, mis kontrollib kõike. Selles mõttes. Et kui jumalat uskuda, siis on lihtsam, siis saab nendest kavatsustest aru, siis võib saada kannatustest aru või ei ole jumalat, siis sa hakkad võitlema. Sa hakkad endale küsimusi esitada, püüad sellest olukorrast välja rabeleda, kui sul ei ole seda. Ma näen, et sa võitled, sa kannatad, ta näeb, et noh, et ei noh, ei, ei saa, inimene naiseta ei võta seda vastu, ta ei suuda praegu minust aru saada. Hea küll, ma endale natuke asja lihtsamaks kuidagi, mulle tundub niimoodi endale jälle by natukene lasen tal jälle natuke hingata, sest et Meie koorma nagu Kristjan ütles, kellelegi leiata antakse täpselt nii palju, et me varastaksin, et me, et meil oleks võimalus muutuda nagu natuke paremaks inimeseks ei taha, inimlik loomus ei taha, võtke meie sees, millest tükk räägib, see mürk ei taha seda vastu võtta. Kun ise iseteadvus, iseotsustamine, sealt tuleb see teiste üle kohut, mõistmine, enda võrdlemine teistega ja, ja kadeduse uss ja kõik need asjad, mis on hästi loomulikud meil elus. Paraku puutume sellega nagu iseenda nahal pidevalt kokku, mitte et me loeme selle kohta vaid end iseenda nahal, tunnen seda. Son, Niina, no mis need asjad on nii? No järelikult on mingisugune mingisugune mürk on sees mingi vale asi. Ja mingisugune asi, mis nagu justkui nagu ütleks inimesele, et, et sul ei ole neil kannatusi vaja, seda saad sa vääriksid midagi enamat, mingi mingi asi, mis nagu inimesel nagu uskuma või millal sa tõesti mõtlema, et tõesti, et misasja, ma pean lihtsalt minema kehtestama oma seaduse mõttes, ma pean minema ja panema paika asjad nii nagu mina tahan, et kõik teevad seda, kõik ju käituvad nii et ma pean noh, et selline küsimused ja kuidagi kuidagi nii need asjad käivad. Tundub vähemalt küll, et selle mürgiga võitlus see lavastus on ja sellel teemal me oleme. Otsingus olnud selline baas, vaimne kiusatus ka natukene on sellised nähtamatud asjad, millest me nagu silmale nähtamatud asjad, neid ei saa nagu tooli panna teise tooli peale võid tõsta laua peale või sinna peale ronida. Sellised ühtepidi nagu natuke ohtlikud asjad ja natuke sellised, aga võib-olla kui ettevaatlikult, noh, kui jumalannat võib olla ettevaatlikult, saame midagi kuidagi neist rääkida.