Pühapäeval, kuuendal mail kell 19 esietendub Eesti Draamateatri suures saalis David Edgari näidend nelipühad, mille toob lavale Bulgaaria lavastaja Mladen. Kiselovi. Neli peod on etendus, kus kunstiloolise vaidluse varjus on nii omandihuvid kui ka maailmavaateline vastasseis erinev kogemust elus kommunismi ja vabas läänes. Keelte pabelis kõnelevad Eesti Draamateatri näitlejad ka aseri, türgi, araabia, poola, vene ning bulgaaria keelt. Lavastuses on oluline roll kanda ka helilooja Arvo Pärdi muusikal. Küsimustele etenduse kohta vastab lavastaja Mladen Kiselovi neli, praegu on tegelikult osa näiteid loogiast. Küsisin lavastaja käest, miks valis just David Edgari konkreetse näidendi. Kiselovi ütleb, et see on näidend, mille ta lavastas Kanadas 2007. aastal. Kuule, aga muidugi põhjust seda uuesti teha. Põhjusena toob ta selle, et näidend ei kõlapind Ida-Euroopas on teistsugune, et publikul on ilmselt palju rohkem asju elus, mis seostuvad selle etenduse looga. Kui näiteks võrrelda ka inglise publikuga kes elab, nendib, et hetkel läbitakse kogu Ida-Euroopas raskeid. Praegu minevikku vaadates ütleb ta, et tänase päeva Euroopa on paljuski juurtega seotud 90.-tega, kui Berliini müür varises, kui sündisid uued demokraatiad. Tänases mõistes paljud asjad, mis praegu on problemaatilised, nende põhjused ulatuvad just sellesse aega. Näidend kirjutati tuhandeid 993. aastal lavale tuli 94., aga paljuski tundub, et näidend räägib tänasest päevast ja maailmast. Põgenikud, sõjad, võimetus Euroopas põgenikke ning kriisidega tegeleda. Loodetavasti näidend loob seoseid selle ajaga ja sellega, kuidas kõik praegu on. Ütlebki. Pöörasin tähelepanu sellele, et näidendis on väga palju erinevaid teemasid ning kokkupõrkeid. Küsisin, millele on peatähelepanu suunatud. Kaevutseid dupleis UN Is partuan. Kiselovi ütleb, et hõlmab kahte lugu. Üks neist on esimeses osas ja see puudutab IŽ fresko avastamist ühes mahajäetud kirikus ja erineva päritoluga inimestel on selles suhtes erinevad hoiakud. Üks lugu on siis seotud selle teema lahendamisega, et mida teha vana Crescoga vana kunstiga, mis on ühtlasi samal moel ka nagu millegi vanaga tegelemine. Teine lugu on seotud põgenikega seal põgenikelugu ning et näidendis on kokku kaks lugu. Lugu siis maalist, mis vajab abi ja lugu inimestest, kes samuti vajavad abi. Need lood põimuvad lõpuks kurva alatooniga üheks. See on inimlik näidend, sest on sellest just, kuidas me kõik selles maailmas erinevad rahvad, erinevad usundid, erinevad keeled justkui kabeli torn, kuidas me ellu jääme. Peamine konflikt teises näidendi osas on konflikt moslemi ja läänekristliku maailma vahel. Erinevad väärtused ja erinevad arusaamised sellest, mis on elu, vabadus ja demokraatia. See on miski, milles me elame, täna näeme seda iga päev, kasvõi televisioonist. See näidend on kirjutatud üle 20 aasta tagasi ja polegi vahet selle ja tänase päeva vahel. Seda on väga kurb tõdeda, aga selline ongi pilt. Lavastuses on nii mõnedki arusaamatused ja absurdikohad seotud keelebarjääriga. Tundub, et väljamängitud see, kuidas laval 11 ei mõisteta. Paljud asjad lähevad tõlkes kaduma. Tihti ei pruugi keelebarjääri tõttu ka publik mõista, sest laval toimub tegevus mitmes keeles. Küsin, kas ei pane teda muretsema. Kiselovi ütleb, et sellel on kaks poolt, on see, mis reaalselt toimub, mis põhineb keele barjääril või mõistmatus barjääri inimeste vahel, kes ka sama keelt räägivad. Aga teine asi on see, et publik peab laval toimuvat la reegleid kogu aeg jälgima. Kui paljud repliigid on erinevates keeltes, siis tekib küsimus, kuidas publik seda jälgib. David Edgar on väga kogenud näitekirjanik ja ta suudab kogu aeg publikule pidevalt anda teavet selle kohta, mis toimub, sest on leidnud meetodi, kuidas tõlkida vanematesse keeltesse ütlebki seelov. Inglise keel on muidugi eesti keelde tõlgitud ja teatris on võimalik alati pantomiimi kasutada, et end mõistetavaks teha. Ise loodab, et kõikidest kõneldud keeltest hoolimata jõuab mõtte publikule kohale. Kuna lavastus on kahes vaatuses ning seotud sama kohaga, küsin, kas see on väljakutsuv ning kuidas te seda nii-öelda ruumi probleemi lahendas? Kes elab, loodab, et lugu toob ise dünaamilise elemendi, on intrigeeriv, piisavalt, publik saaks huviga toimuvat jälgida. Mainib ta siin, et lavakujunduse osas sai ta väga huvitava idee, mida ta küll ei reeda, kuid mainib, et lavalise tegevuses on paljud elemendid liikuvad. Kes elab, loodab, et see on dünaamiline lavastus selles mõttes, et iga moment omandab oma kvaliteedi oma spetsiifilise keskkonna luues publikus alatasatunnet millestki kuuest, mis toimub samas ruumis. Lavastaja ütleb, et see on neljas etendus siin Giselle avaldab, et on Eestist leidnud elukaaslase, kuid ta on ka kogu aeg liikumises. Ta lavastab erinevates kohtades ning lõpetab. Samuti ütleb ta, et hindab meie näitlejaid ning samuti publikut. Üllatavalt nendib ta, et teater on Eestis kogu aeg igal õhtul publikut täis, et see on hämmastav ajal, mil maailmas teater kui kunst on kriisis üldise majanduskriisi tõttu. See on nii, sest teater sõltub otseselt finantstoest ja see ei saa end ise majandada, kuna on taoline kunstivorm. Lavastaja ütleb, et, et Eestis on väga hea kombinatsioon, kus on siis väga pühendunud publik ja head näitlejad ja mida siis üks lavastaja veel tahta võiks. Ütleb ta, et kui ta leiab aega ja võimalust, siis on ta siin alati ja lavastab, sest lihtsalt talle meeldima. Küsin, kas ta tunneb, et näidendi lavastamise protsess on nüüd juba lõpujärgus? Kiselovi ütleb, et lavastus pole kunagi valmis, alati on teatris midagi teha, et see pole nagu film, kus pannakse paika ja filmitakse ära. Lavastuses jätkub kõik ja saab rikkamaks ja sügavamaks, samal ajal, kui publik tuleb ja teeb oma korrektiivid. Sest lavastus publikuga publikut on erinev asi. Meie etendused pühapäevani on tühjas majas, loodame oma intuitsioonile ja loodame, et on võimalik aimata publiku reaktsiooni. Esimene kord seda fraktsiooni testida. Pühapäeval. Vestluse lõpus tõi lavastaja juurde ka huvitava lisadimensiooni. Helilooja Arvo Pärt andis nõusoleku oma muusikat lavastuses kasutada. Lavastuses on kuulda Arvo Pärti varasem looming ning salvestused, kus dirigeerib Tõnu Kaljuste. Need teosed on lavastaja sõnul vapustavalt näidendi atmosfääriga seotud. Ja suur osa muusikast on kirjutatud just ajal, mil näidend kirjutati. Et ei ole muidugi seotud selles mõttes, et lavastaja helilooja kokku puutunud. Kuid ajaline ja filosoofiline taust on väga lähedane. Ajal, mil ta mõtles, mida teha lavastuse muusikaga, siis tundus, et pole paremat sidet lavastuse, taustaloo atmosfääri selle vahel, mida Pärt on loonud ning et see tundub kõige loomuliku ja ta loodab, et publik näha seda etendust tunneb. Sedasama aga lisab ta, et kõik on alles protsessis ning tegelikult ei saa lõplikult ettekujutust luua sellest, milliseks lavastus kujunes. Ning lavastaja sood siinkohal veel klassikaraadiole edu ja ütleb ka. Ta ta alati võimaluse korral sõites näiteks klassikaraadiot kuulab ning ta arvab, et klassikaraadiol on täiesti ka eriline ja unikaalne roll teiste raadiote seas enda kanda. David Edgari näidend nelipühad esietendub pühapäeval kuuendal mail kell 19 Eesti Draamateatri suures saalis. Intervjuu andis Bulgaaria lavastaja Mladen Kiselovi.