See on raadiokakk. Arvo iho aprillis täitus Eesti filmist ja seda tähistame veel aasta jooksul. Alati on hea meel filmist rääkida eriti kui saab külla kutsuda legendaarseid, filmilavastajaid ja operaatoreid. Arvo tahaks teada väga palju, aga alustaks võib-olla siis kõige aktuaalsemast, et just värskelt ilmus sinu üks põhiteoseid Karu süda DVD peal, et et kuidas karu süda ennast sinu südamesse istutanud, kas ta on sinu viimaste aegade selline kõige armsam pojakene? Väike armas mõmmi, kelle käiku sa oled jälginud, nüüd lõpuks on ta jõudnud ka sellisele füüsilisele kandjale, mida inimene saab endale koju filmikollektsiooni. Panna see mõmmi, kui nüüd rääkida sellest Karus, kes seal ekraani peal ringi tatsab, kaalus 480 kilo, et väike, armas küll. Ja ega see film ise ka ei tulnud kergelt ja ei ole väikega armas. Sellest omal ajal kirjutati piisavalt palju, et oli tõelises siberi laanes filmitud. Ja oli jah, nagu niisugune elu suurim seiklus paljudele inimestele, mina olen Siberis palju käinud. Ja kui ma siis aastal 79 kohe peale ilmumist lugesin läbi romaani Karu süda siis kuidagi lummas ja hullutas mind nii ära, et ma hakkasin otsima võimalusi selle filmi lavastamiseks. Ta oli mul kaasas ise ka Ameerika Ühendriikides, kui ma seitse kuud seal elasin lugesin läbi mitu korda ja sain aru, et eks ta üks hullumeelne ettevõtmine on. Mitmed filmiinimesed, mitmed kirjandusinimesed ütlesid, et seda ei ole võimalik ekraanile tuua. Miks, miks nad põhjendasid? Esiteks normaalliiga suur, 530 lehekülge, tohutu hulk tegelasi, palju tegevusliine, kõike, aga siis kui ma selle oma hullu uju, Nikolai batuurina rääkisin, siis leppisime kokku, et võtame kaks peamist liin, üks on see väga erinevate naistega jaamerdamise liin. Ja teine on see Teamine liin, on need linnaelust tüdinud, noor tugev mees tahab ära minna ürgmetsa, anna ennast katsele. Kui palju ta mees on ja nagu öeldakse, minna iseennast otsima ürglaande. Vot need kaks põhi asja olid. Ja Nikolai batuurin kirjutas siis algse stsenaariumi, mis oli pikk 355 lehekülge ja see oli mõeldud seitse seeriat Televiks televisiooni ekraanile. Ja kuskil kolm ja pool tundi kinoekraanile. Ma lühendasin viie seeria peale. Aitas mind sealjuures veel Rustamlibergeimbeekov, kes on Venemaalt ja on teinud palju filmi Nikita Michalkoviga ja üks vähestest stsenaristide, kellega ma isiklikult olen tööd teinud, kes on saanud ka Oscari. Et oli raske nii suurest ja võimsast raamatust. Välja pigistada see mahl nii, et see õige aroomi kaoks ära. Oli mu põhimure, et selle, selle väga suure ja võimsa ja, ja eripärase raamatu maailm ei kaoks ära. No ja siis andis maksja aastal 95, hakkasin käima siberis, kõigepealt Lääne-Siber pärast Ida-Siber, Krasnojarski kant, kus tegelikult Nikolai batuuri oli 16 aasta jooksul olnud taigakütt. Leidsin need kohad üles Eestist 6000 kilomeetrit, kaugel venkijas. Aga see oli ikka tõeline pärapõrgu. Seal ei olnud mingisugust filmistuudiot, üks väike kroonikastuudio oli, mille peale ei saanud nagu mängida. Käisin ka nendes Eesti ja Soome külades, mis on. Krasnojarski krais Minussinskisse rajoonis mägede eelmägedes. Kuid kõik see oli liiga kauge ja siis veel kahe aasta jooksul, otsisin, lõpuks leidsin sobivad kohad Põhja-Uuralites Komi Vabariigis kus on Euroopa kõige suurem looduskaitseala, puhas vesi. Juugudva on siis kommikeelne nimetus, seal oli kõik olemas. Nii loodus, mäed, noh, kõik kõik ja tõelised kütid kellega ma siis korduvalt käisin paigas ise ka, et saada see õige tunnetus kätte, mina ise ei ole elus kuigi looma tapnud. Kalamees olen küll, aga ei tõuse käsi kedagi tapma. Et mul oli ikkagi vaja sisse elada sellesse. Aga seal kohe kohapeal Siberist, nagu sa ütlesid, tuhandeid-tuhandeid, Gustad kilomeetrite Eestist, eks ju, mitte midagi ei ole, küll on puhas, puhas vesi, metsik loodus, eks ju. Aga filmivõtted sul on ju tohutu meeskond, näitu meeskond ei, olu ei ole, meil oli kaameral kõik, kogu see teema uuesti üles ehitada, tema siis kõik selle süsteemi. Ei. Me otsustasime niimoodi, et 100 protsenti loomulikult ei saa seal teha. Suures osas teeme Eestis sest ka Eestis on selliseid kohti, kus saab teha nii, et aparaat nagu oleksiber kui on olemas õiged puud, lehised ja väga suured puud muidugi ja, ja selle kõik ma leidsin hiljem siis kui kaks ekspeditsiooni olid meil Põhja-Uuralites juba toimunud. Märtsikuus 99, Me hakkasime filmima. Esimene ekspeditsioon oli kolm nädalat, siis me filmisime seda karmi talve. Seal oli märtsis veel tavaline temperatuur, miinus 38 kuni miinus 42, tavaline oli ka külmemaid päevi. Mina sain kõige külmema päeva maitsta 54 kraadi alla nulli. No räägi, mis tunne see on, ma ei ole kunagi. Hea tunne sellepärast, et õhk muutub niukseks sirelilillaks. Mingi asi ei liigu enam, tuult ei ole, linnud on pugenud lume alla on absoluutne vaikus. Ja loomulikult kõik aparaadid ütlesid üles mul 15 minuti jooksul. Ainult vana Leica töötas, ennesõjaaegne lõika ja siis sain pildid tehtud ja. Kurat, jäin veel haigeks ka. Nii et tõelises jahimehe onnis siis seal kohal jahimees. Mind ravis karurasvaga ja heade lugudega oma endise elust, naistest, karudest ja kõigest muust, mis siberis, toibub metsikute lõbusalt ja oli tõesti niiet naeruga ravistaminud terveks. Ja see on üks parim ravim ka tänapäeval. Karurasvateega jõin ja hirnusin nii et nagu öeldakse, piss püksis, sest lood olid tõeliselt naljakad. Kas seal Siberis, kas mõnes romaaniga ka kokku puutusid? Ta ei, sellel korral me mul ei olnudki eesmärki otsida, samane küll olin metsa Evenkide juures olin neenetsite juures ja mitmesuguste põlisrahvaste, nagu Handid ja mansid nende juures olin. Aga mind huvitas ikka väga konkreetselt see, kuidas ja kus me saaksime filmi teha. Nii et ma olin põdrakasvataja juures ja üksikute jahimeeste juures. Šamaani ei otsinud isegi. Aga kuidas seda karu dresseeriti, kas neid karvaseid oli üks või mitu? Tähendab, enne kui ma üldse leidsin, noh nagu ma ütlesin algul juba, et kirjandusinimeste filmiinimesed ütlesid, et seda on võimatu, Ekrealiseerida seda teost, teine asi on, et noh, kes siis sulle hakkab mängima. Ja veel, Artur Talvik ütles, et ja sa oled juba teinud väga kihvti materjali, aga sa ei saa lõpetada siis karumaailmas ei ole olemas. Ja see on tõesti probleem, sest ma vaatasin ära nii parimat prantsuse kui Ameerika filmid. Ja ei ole ühtegi kaadrit neis filmides, kus näitleja ja karu oleksid ninapidi koos, aga mul oli seda vaja. Ja siis ma otsisin peaaegu aasta erinevaid karusid, hakkasin Riia loomaaias, hakkasin pihta, mitte loomas tsirkuses. Ja, ja siis oli seal kohe nali oli, ma sain aru, et tsirkusekaru taga ei tule mitte midagi välja. Riia Riia tsirkusekaru Elva lähedal metsast läks sassi, omadega ronis puu otsa ja enam alla ei tulnud. Aga kuidas talle saadik alla, aga kolm tundi passisime, ta ragistas seal puu otsas ja ma ei tea, mis ta otsis ja tuli välja, et, et tsirkuseloomad ei ole ju tajunud metsa lõhna. Nad ei tea vabadusest mitte midagi. Noorima kasvanud puuris käivad areeni peal, tsirkuseareen on nende vabadus, aga see metsa ja sooja järvede lõhn lõi tal täiesti karbi paigast ära. Nii et ta kolm päeva oli täiesti käsitlemata mitu ja nädal aega ta ei saanud tööd teha siis tsirkuses ja ma sain aru siis, et ma pean mujalt otsima, siis ma hakkasin käima mööda jahimeeste organisatsioone sest ma teadsin, et on olemas sellised karud, kellega treenitakse koeri. Sest karonica ikka kohutav loom küll, kui ta nii-öelda saab sulle, siis on 200 kilone mats esikäpaga ja koeri treenitakse nii et karu jookseb mööda liini ja siis koer esitataks tema peale. Ühe sellise koera oma leidsin, karu leidsin Moskva lähedalt ja see näitas mulle kohed. Ta on natuke teise töö jaoks mõeldud, minu present püksid kiskus ribadeks, kohe korraks niimoodi tõmbas. Head jalga ära, ei tõmmanud täpselt nii. Ja siis ma olin juba tõesti lootust kaotamas. Ja nagu öeldakse, jumalik juhus, tuli appi. Ma nägin ühte fotot. Õieti Semjon Levin, minu väga kauaaegne abiline, kes käib Venemaal ja tunneb Venemaad suurepäraselt. Tema leidis oma sugulaste kaudu ühe foto, kus naine ja tohutu suur karu istuvad pargipingil. Ma mõtlesin, et see on mingi trikk, et see on kas topis või on seal kombineeritud. Hakkasin uurima, ei ole ehtne värkaid ja lõpuks ma siis leidsin üles selle karu. Karu elab siiamaani moskva põhjapoolel on niisugune looduskaitseala, lasime joostrav ehk põdrasaar. See on päris suur looduskaitseala Moskva linnapiiri peal ja vot see karu, kelle omanikud on endine nõukogude ohvitser, kellel sai kõrini sõdadest ja tapmistest ja tema abikaasa oli endine tsirkuseartist trapetsiartist, kes oli kunagi trapets Kund vigastanud selga. Aga noh, loomad olid nii armsad, et nad võtsid loomaaiast kaks kolmekuust karujõmpsikat ja hakkasid neid üles kasvatama. Emakaru läks kolmandal aastal tigedaks, aga seegi arukas, meiega töötas tema nimi Malustabrünia. Väike ja hea, niisugune 500 kilone hea väike ja temale ei ole antud, vähemalt siis ei olnud antud elu jooksul veel liha toorest, verist liha mitte kunagi. Ja teine väga tähtis element, mida ta ei olnud saanud, ei olnud emakaru saanud. Nii et ta oli sõbralik inimeste suhtes oma peremehe suhtes kõige enam, aga siis mina. Et üldse teda noh, inimeste ligi usaldaks lasta, siis tegin 10 päeva temaga harjutasin. Noh, omamoodi nali oli see, et mitte mina ei valinud karuvaid, karu valis mind. Et kui ma nägin seda karu, see oli pealelõunasöökidel, ta oli, see puur oli kohutavalt suur, peaaegu sama suur kui see teie boks siin see karu oli diagonaalis selili maas ja ta täitis niimoodi servast serva selle boksi ja siis ma mõtlesin, et issand jumal seal nagu valaskala. Ja siis, kui ta ajas ennast istuli. Ta pea oli nii lai nagu minu õlad ja vaatas, mulle oli öeldud, noh, ma teadsin mõnda asja karudest, et ära vaata karule silma ja ära jookse karu eest ära kunagi. Et käitu hästi rahulikult, aga siis, kui ta istuli tõusis ja vaatas mulle otsa, siis, siis ta lummas mind ära. Aga vaata, muld vaatas, tema vaatas mulle silma ja ma ei saanud oma silmi ära pööratud. Ja tema lummas mind nii ära, ma vaatasin, et see on ju suur vana tark mees täitsa niisugune muinasjutuline tunne tekkis. Ja siis kõige naljakam oli see, et ta vaatas mulle otse silma ja sirutas käe juba väga aeglaselt varbade vahelt välja ja täpselt samasuguses T-särgis olin, ma võttis mul käest kinni. Niimoodi hakkasid randme juurest pihta, läks ülespoole, kuni küünarnukini siis nuusuta, kuidas oma käpa siis teise käpa lükkas välja, ma sain aru, et teine käsi on ka vaja anda. Täpselt samuti, kõik katsus üle teise käe, nuusutas väga põhjalikult ja siis tegi ninaga niimoodi kutsuva liigutuse, ma sain aru, et ma pean oma pea talle andma. Ja kummardasin niimoodi karu ees ja siis ta nuuskis väga põhjalik kult mu juuksed kõik üle. Ja siis nuhatas, ma sain aru, et tõsta oma muidu ülesse ja siis ta lakkus mu näo üle. Noh, see oli mingisugune tõesti selline suure looma lummuses olemine, sest ma absoluutselt lülitas välja, et see võib olla ohtlik või midagi. Ja siis, kui ta oli mul näos üle lakkunud keelega siis ma äkki kuusi nuhet paremal pool ja vaatasin, karu omanik istus põrandal. Kelmi, kujuta need asjad, no nii ta võttis sind omaks, Sa võid temaga tööd teha. Ja mulle nisugune õnnetunne oli, et noh, nagu nagu oleks suur, väga kihvt naine mind kallistanud. Ometi ta lakkus mu näo üle ja siis jah, ütles Igor, et sa võid temaga nüüd rahulikult tööd teha, tema võttis sind endale. Ja siis me olimegi niimoodi kaheksa päeva seal, kuna sulatud areen oli Siljoni tsaator, nimetati seda ja tuli välja, et see karu esines igal laupäeval lastele. Nad maadlesid peremehega ja siis lõpuks oli, et lastel lubati karuga koos pilti teha. Et ta oli tõesti inimsõbralik ja kummaline küll, tal oli hea huumoritunne. Ja siis mina ka siis käisin koos peremehega, tegime harjutusi ja siis üks nipp, mida peremees ütles, kui sa tahad, et ta sulle haiget ideeks võtta, ülakeha paljaks. Ja tõesti, ta ei teinud haiget, peremees maades temaga jõuliselt kõik, aga mitte kordagi ei tee kriimustanud teda, mina maadlema ei julgenud hakata. Aga mida ma küll lõpuks tegin? Lamasin karu peal. Sest me saime väga hästi läbi, tõesti, saime sõpradeks ja, ja siis, kui karu puhkas peale sööki, siis mina istusin algul tal kaksiratsa peale ja pärast heitsin pikali, oli väga mõnus nagu tohutu suur, kõige parem diivan. Ja siis oligi niimoodi, kuna ma ise olin trikid kõik läbi teinud alles siis ma usaldasin Rain Simmul kutsuda karuga tutvuma. Ja Rain oli siis ka kolm päeva niimoodi ja tutvus temaga karudutvuse siis näitlejaga. Et täiesti unikaalne loom oli see. Ja ma väidan siiamaani täiesti tõsiselt, et üheski maailmafilmis ei ole selliseid kaadreid nagu meiega filmis, kus Rain Simmul, näitleja ja elav karu on ninapidi koos ja mängivad ühes kaadris. Ameerika filmides on kõik kombinatsioonid need. Meil on puhas kraam. 100 protsenti tõelised kaadrid. Millised, millised veekogemused ja elamused, et see on nii unikaalne asi? Need, inimesed, kes meil olid võttegrupis ja olid seal kohal, kui karuga tööd tehti, öeldi kõik, nad ütles, et sellest karust õhkas midagi nii rahulikku ja head. Ta tekitas sellise noh, umbes nagu dalai-laama juures. Ma võrdlen seda, sest ma olen olnud dalai-laama kõrval ja tean seda tunnet, et kuidagi hästi terve ja hea tunne oli sellest loomast. Üksainus moment oli ohtlik kogu filmivõtete ajal, kui me filmisime ühte stseeni, kus kütt Nika, keda mängis Rain Simmul, Sumab läbi jõe, nagu põgeneb karu eest ja röögatav Karu suplasina ees umbes 150 meetrit eemal. Ja kuulis seda röögatust ja pani kohe kappakuga hakkas raini taga ajama, tuli summades piki jõge ja hakkas Rainile järele jooksma ja siis kaamera käis. Ma ütlesin Reinule, et võta nüüd kõik, mis toimub, võta ülesse. Ja oligi niimoodi, et karu paneb müdinal jõest läbi ja Karl kaldast üles ja Rain ütles ka, et see oli ainuke koht, kus tal tekkis surmahirm. Aga õnneks teisel kaldal olid hästi suured kuused, kasvasid, ta peitis kuuse taha, siis karu hakkas, kujutage ette temaga niisugune püüdmise mängu mängima. Tohutu kuusk, üks 80 senti läbimatu. Kas selline ja karu siis oma suurte 12 sentimeetriste küüntega püüab räimi rabada selle kuu? Vaat see oli hetk, kus peremees ja üks kütt olid valmis tulistama. Niimoodi, et siis peremees läks ise karu juurde, tõmbas tähelepanu enda peale ja Rainzis vaikselt kadus ära. See oli kogu filmi kõige ohtlikum moment, sest karu läks hoogu. Et siis mu elu viimane päev? Jah, päris huvitav, mis tal mõtetel vea. Tõeline filmi, noh, kui kui sa kujutad ette, ma kordan, et tema küünised on pikemad kui minu sõrmed 12 senti, mõõtsin ära, on küünis ja see käpa paitus, noh, enam-vähem 200 kilo. Kui ta veel löök, siis lööb läbi seinaosa. Nii et ikka ikka hirmus koll. Ja võimas hõima särk, karu süda, tõesti üks vägevamaid filme, aga kuulame vahepeal muusikat. Vimme Saaripuai mass on lugu, mis sa oled valinud, tahad öelda? Vaata ka miskit. Ma käisin koeri otsimas Lapimaal ja seal ma esmakordselt kuulsin hinnet. Ja siis ma otsustasin, et see on õige muusika, karusid ajaks. Kuulame seda, seal on ürgvägi taga. Vimme siis laulab lugu puhemmasche pärit filmist Karu süda mul külas Arvo iho režissöör ja operaator, et tahaks korra hüpata tagasi minevikku sinu sellistesse algusaegadesse, et esiteks muidugi seda, et millal, millesse filmi pisike kes räägi sellest natuke lähemalt, tahaks muidugi teada ka muljeid, kui sa käisid üleliidulise riikliku kinematograafia instituudi seks ja noh, ja siis muidugi mind huvitab ka Tarkovski teema, sest et sa olid terve aasta vist Tarkovski stalkeri filmigrupis, et võib-olla hakkame sealt kuskilt kaugemalt vaikselt punuma. Filmi juurde ma jõudsin foto kaudu. Ja foto juurde jõudsin ma niimoodi, et nägin kui ma olin 11 aastane, nägin ühte kunstnikku, tema nimi oli Leo Matsalu kes maalis Viru-Roela, sest ma olen sealt pärit. Maalis vana mõisahoonet ja tiiki. Päev oli pilvine, tema maali peal olid päikeselaigud. See tundus mulle niivõrd kummaline ja imeline, et ma hakkasin tema juures käima maalimist ja joonistamist õppimas. Aga mu käsi ei kuulanud sõna ja mina kui kärsitu poisikene hakkasin mõtlema, et kuidas saaks kiiremini samasuguseid ilusaid pilte teha nagu tema. Ja siis meil oli koolis vana aparaat oli ja ma olin matkamees oma sõbra Enok põlluga käisime igal suvel matkal, algul tegime kuu aega metsas tööl sanitaarraiet ja pärast jalgratastega sõitsime ümber Eesti. Ja siis selle kooli fotoaparaadiga, ühel varahommikul umbes kuus hommikul Põltsamaa jõe peal, meile telk seal ja udu sees, tegin mõned fotod. Ja kui saineid ana ilmutatud, siis ma vaatasin tohoo. Et see on peaaegu nagu maal. Ei olegi vaja viis aastat koolis käia, vaid tuleb pilt ka natuke kergema vaevaga. Vot ja sealt mulle tundub, et on, on viis, kuidas teha pilte. Nii et käsi ei kuula sõna, aga silm nagu seletaks ja kasvatad siis selle ära ja vene sõjaväes olles ma olin seal natuke üle kahe aasta. Fotoaparaat andis natuke vabadust. Mina võisin olla üks tund kauem üleval kui teised ja mul oli oma väike Kumku nisuke riidekapisuurune, kuhu ma peitsin eestikeelsed raamatud. Sest neid ei tohtinud lugeda, need olid nimetskeni Pukwani saksa tähtedega kirjutatud keelatud kaks korda, mul võeti ära raamatuid ja siis selles, kumb, kus ma tegin pilte. Ja kuna siis ohvitserid lasid ennast pilti teha ja Seer sondid ja ja siis selle pildi tegemise ettekäändel ma sain kohkuks lugeda, seal ma lugesin ka filmiajalugu, aga põhiliselt ikkagi fotograafia oli mu esimene armastus ja tahtsin minna Leningradi, see oli selline filmiinseneride kool, mille juures oli fotograafiaosakond, ma ei teadnud, et see oli tehniline osakond. Ja siis, kui ma saatsin sinna kirja, siis öeldi mulle, et et see on fotokeemiaosakond. No sinna ma siis ei läinud, tahtsin tulla. Tehnika kolm, number kaks oli Tallinnas, kus õpetati fotograafe. Sel suvel, kui ma kroonust välja tulin, ei võetud vastu ja siis ma läksin Tallinnfilmi ukse taha. Sest seal igal suvel oli assistenti vaja ja väga suur vedamine oli see, et need võetigi assistendiks. Ma sain Andres Söödi assistendiks. Nii et ma olin ühel parimal dokumentalisti kasti kandjaks fookuse vedajaks, esimene suvi, kohe siis edasi olin ma Jüri karshnice assistent ja Harri vähe klassis teed ja ühe aasta jooksul siis ma juba sain aru, et filmi tegemine on nii pagana põnev asi. Et ma lähen hoopis seda õppima. Ja selle aasta jooksul ma tegin paralleelselt veel Tallinna mööbli ja mööblikombinaadis, tegin tööd. Mul keskkoolist oli mööbelsepa haridus. Amet oli käes nagu juba. Ja Tallinnfilmi assistent sai 80 rubla. Sellest ma maksin 50 rubla toa eest, mis mul oli Kadriorus üritud tuba, nii et noh, ega sellega ära ei elanud. Seepärast oli vaja vabad päevad käia tööl mööblivabrikus ja selle aasta jooksul siis noh, kuidagi suutsin ennast nii hästi ette valmistada, et juhtus väike ime, et ma sain esimese korraga sisse üleri siis KIK üleliiduline riiklik filmi instituut ja eriala valisin operaatori sellepärast et ma olin töötanud koos Andres Söödi, Harri Rehe, Jüri Cashnutiga, ma nägin, et see on lähedane fotole, kuid ta on keerulisem ja nõudlikum, kui olla lihtsalt pilt ja seda ma siis õppisin. Aga juba koolis juba filmikoolis ei mahtunud ma nagu päris selle selle kastikese sisse, mida siis operaator peab tegema juba seal ma hakkasin tegema ka autoritöid. Ja kui ma siis aastal 75 sealt ära põgenesin enne lõpetamist raks oma ideoloogiliste ainete õpetajatele, sest mul viskas täiesti ülese punane ideoloogia, partei ajalood ja kõik see jama, mida meile sisse aetud. See oli ideoloogiline õppeasutus. Ja nagu meile väideti, et et erialaoskused on tähtsad, kuid tähtsam on ideoloogiline suunitlus. Ehk siis propagandamasinale tööjõudu treida? Ja siis ma põgenesin sealt neljandalt kursuselt ära. Tulin Tallinnfilmi, sain teha Leida laiusega, tema esimese dokumentaalfilmi sündis inimene, meil tekkis väga hea klapp taga. Siis tegin Valentin, kuigi ka tema esimese mängufilmi ja nende kahed ööd oma, kaitsesin ära. Järgmise aasta märtsis. Ja olingi siis nagu öeldakse, paberitega poiss. Ja tulin Tallinnfilmi ja vaheldumisi sai seal teha keskeltläbi kaks dokumentaalfilmi aastas. Ja siis aastas 77, kui me tegime Peeter Simmi peete rublaga Toomas tahvliga oma esimese filmiga, sätti mängufilmikassetti karikakramäng, seal ma olin kõigi nullide operaator. Ja seal juhtus ka see, et meile pandi kunstiliseks juhendajaks Andrei Tarkovski. Andrei Tarkovski oli tol ajal suure põlu all Moskvas ja kui ma olin kolmandal kursusel, siis ma käisin Mosfilmis praktikal ja sellel ajal ta just filmis oma filmi peegel. Nii et seal ma nägin, kuidas Tarkovski töötas, kuidas New Yorgi Rerbert töötas ja kuidas Margarita Teeerrhowa mängis. No ma muidugi olin, vahtisin suu ammuli, seal salaja tegi mõned pildid ka. Ja vedas niimoodi, et ma veel kolm korda sain, nagu öeldakse, olla Andrei Tarkovski koos. Margarita Terehhov mängis peaosa, minu filmif lasteaeda ja tükk aega hiljem. 74 oli peegli filmimine ja 1990 tegime halastajaõde, kus margarita Terehhov oli peaosa. Kuidas oli temaga koos töötada, milline ta oli näitlejanna, kas sellist primadonnat semis diivatsemis? Ta oli väga kõrge klassi näitlejanna ja, ja kui ma Mosfilmis oma kolleegidele ütlesin, et ma tahan võtta Terehhov rolli peale, siis nad hoiatasid, nad ütlesid, uhist Jäärava, sterva tähendab midagi Nonnales, nõid ja ühe väga hullu lause ütlesid pakaat või Ekrovini võitjat niux, pakkujaidze tõlge. Seni kuidas su verd pole imenud, ta ei rahune maha. Nii et päris kohutav eelhäälestus oli ja eks ta oli, ta oli tõesti niisugune tõeline kännuämblik, kapriisne ja, aga geniaalne näitlejanna. Ja selle nimel me kannatasime kõik välja tema tembud ja tujud ja seal oli karakter näiteks see, et Lembit Ulfsak, kes mängis filmis tema abikaasat jale kahte päeva. Kui me olime minu korteris teinud võtteid, Lembit tuli mulle ligi ja ütles, et arvu palun teeme selle neljapäevase töö kolme päevaga. Maohaavad avanevad. Ma ei suuda sellise naisega kauem koos mängida, sest temast endast oli niisugune noh, närviline aura levis temast, aga ta oli kuradi hea näitleja, mõtlesin. No Lembit ühe päeva kannata ära veel teeme. Ja siis ma tõesti nägime selle nelja päeva peale planeeritud võtta, tegime kolme päevaga. Aga see oli jah, nii et. Aga Tarkovski legend kultuse Eeesser, kõik vist tahavad teada, et milline ta oli inimesena. Ta on inimesena päris lahe mees sest kui me tegime Simmi Peetriga tätoveeringut, siis Tarkovski oli meie juhendaja kunstiline juhendaja. Ja mina tunnen Tarkovski nagu kolm erinevat inimest. Üks on see, kui ta suhtles meiega. Ta oli väga mõnus, nõudlik, aga samal ajal ta ei olnud surmtõsine, aga midagi rääkis isegi anekdoote. Ja, ja noh, tegi kõik selleks, et Me vabanesime mõttestampidest. Nagu öeldakse, Raspliga käis üle. Ja tänu sellele, ma arvan Siimi Peeter sai ka lahti oma Moskva kinokooli teatanud niukestest standardlahendustest. Teistmoodi inimene oli ta oma kodus. Tal oli väga võimukas naine, neljatoalises korteris oli tal üks tuba, noh, me saime nii lähedasteks, et ma võin öelda, et ma olin mingil ajal isegi sõber. Ta kutsus mind korduvalt oma koju. Ja siis temal seal oma väikeses ruumis. See oli niisugune nurgatuba oli väikese rõduga, seal olid põhiliselt raamatud, mõned skulptuurid, Errzneis, Vestne skulptuurid olid kästi massiivne risti lööda kuju. Moderna ja üks väike ikoon oli, aga põhiliselt olid raamatut fooltnerid ja noh, 19. sajandi vene klassika idioot oli seal, ma kohe nägin, Dostojevski tuli palju. Mitte midagi liigset ei olnud selles toas, see oli nagu teatud mõttes nagu muuga, kamber. Wood jah, isegi kušett oli seal, nii et ma arvan, et ta vahetevahel magas ka seal eraldi. Suhtlemises oli ta lihtne, mõnus. Aga kui ta hakkas ise filmi tegema, siis ta muutus täiesti. Siis ta oli väga pingul, väga vähe, rääkis ja natuke meenutas soomlambooli. Et kui midagi ei läinud hästi, siis ta lasi pea kummarasse pöördus enese sisse niuksed, võtmatused, käisid tal. Ja siis oppa mingi otsus tuli ja siis alles hakkas rääkima, nii et ta platsi peal ei olnud üldse suure jutuga. Ja kõik nagu austasid teda, aga samal ajal natuke kartsid ka. Sest seal oli üks probleem selles filmigrupis, et kui nad tegid, et esimesel suvel, kui oli veel operaator Georgi Reenberg siis pidi tulema ühese eriline film ja stalker peategelane ise olin sihuke paras röövel, ööbik. Aga ajapikku tarkovskil tekkis täiesti teine idee. Ja stalkeri kuju muutus rohkem nagu vürst muskini taoliseks idioodist. Et ta ei olnud niisugune röövel, kes annab peksa kirjanikule ja sellele teadlasele, kui nad ei kuula teda, vaid vastupidi, ta nagu muutus niukseks alandlikuks teenriks. Ideede Henrik selles mõttes, et tema saab aidata inimesi ja selle nimel on ta valmis olema vangis. Selle nimel on valmis riskima oma eluga ja siis viib neid inimesi, kellel ei ole jäänud mingit lootust oma elus. Viipsisin tsooniga. Ja kuna juhtus niimoodi, et esimese võtte suve lõpupoole said nad kätte materjali 2000 meetrit filmitud materjali, see oli praak. Mosfilmi peainsener kannab noh, ei olnud ostnud kõiki kemikaale ja nagu ikka nõukogude liidus tehti ratse. See oli uut tüüpi kodak niinimetatud soe kodat ja ta oli mingisuguse protsessi vahepealt ära jätnud, et raha kokku hoida. Ja kogu see pilt oli niisugune roostepruun, nagu läks julmalt alla eksponeeritud. Ühesõnaga kogu materjal oli praak. Vot niimoodi, ja tänu sellele siis Tarkovski sai nagu siis öeldi niimoodi, et filmi tootmine jäetati ära. Sama roosili jäetati ära, Tarkovski ise sai kerge südameataki ja siis hakati peale uut versiooni filmima hoopis teise režissöör teise operaatoriga, kes olidki žinski ja filmi pikkuseks, lõpptulemus tuli kaks seeriat. Seal oli palju jamasid, sest et töötati väga aeglaselt filmiti ainult režiimi ajal. Inglise keeles on see, kaua see tähendab peale päikeseloojangut. Tootmisplaani oli sotsialismiaeg ei täidetud ja seetõttu filmigrupi liikmetel jäeti tihtipeale ärapreemiad. Ja filmigrupi liikmed hakkasid siis põgenema sealt, nii et see oli suurte raskustega tulnud. Film. Ja karm lugu, kuulame vahepeal muusikat, mis sa tahad kuulata, kas kiiride Kanawa on sul ootel äkki seda või mida võiks kuulata? Kirdekanawa on mu lemmiklauljaid ja üldse ma olen väga suur klassikalise muusika fänn. Laseme sellel kiride Kanawa aaria Mozarti ooperis Figaro pulm minu meelest fantastiline laul ja, ja seal on veel see põhjused, seda ooperiaariat kasutasin maga sünnis karuseda. Kiride Kanawa Ilus Mozarti aaria, Arvo iho soovil siis valitud filmist Karu süda, see pärit aga Arvo, aga üks oluline teema on ka see, et sa oled eesti filmikooli rajal rajajaid, sel sügisel saab sellest 20 aastat, et kuidas sa oma kursuse said, kuidas filmikool alguse sai, et sinu filmipoisteks kutsutakse ju neid tuntuid armastatud filmitegijaid. Kilmi, Jaak Kilmi, Marko raad, Rainer Sarnet, Rein Pakk, Urmas Eero Liiv, Eerik Norcroos, et noh, täna kõik sellised ägedad juba juba jahtisid küljed ja. Tegelased see alguse sai Ameerikas. Ma olin seitse kuud Ameerikas peale seda, kui oli esietendunud minu film halastajaõde ehk ainult hulludele. Põgenesin ära, sest see tekitas korraliku tormi. Lühikese aja jooksul oli 27 vastaja vastukäivat artiklid lehtedes, vaatsed peabki saba selga tõstma ja ära põgenema, sest et aasta oli ju 91 ja seal on peategelane venelanna, kes töötab tõena Viljandis ja siis noh, nagu öeldakse, vaiksem provintsilinna kodanliku mentaliteedi väikekodanliku mentaliteedi sisse ei sobi. Mitte et üks neljakümneaastane medõde, päästaap, noore enesetapp peaelu kõige loomulikul viisil. Magab ta ka. Sest et poisil oli selline tunne, et ta on impotent, aga tegelikult ei ole ja tark medõde paneb asjad kõik õieti tiksuma ja ja selle eest saab karistada. Niisugune lugu oli ja seal mängiski sama geniaalne Margarita Derehov. Parim naisnäitleja, kellega ma olen saanud tööd teha oma elu jooksul. Ja kõige jubedam tegelane. Ehkki nüüd muidugi suure rõõmuga kohtume, kui jälle eluteed ristuvad. Jah, kui nüüd tandrina ja küll teha karakteri eraelus täiesti suure rõõmuga, oleme kohtunud korduvalt. Ja, ja siis ma läksin jah, Ameerikas, kas see, et õppida filmi helitööd, seal aga sattusin Montana riikliku ülikooli? Mul oli kaasas omatehtud neli filmi. Ja kui ma neid näitasin, siis öeldi, et kuule, sa pead hakkama õpetama, Meil pole sulle midagi õpetada, sest et noh, Ameerika Ühendriikides on 54, ülikool oli tol aastal, kus õpetatakse filmi, aga see on kõik rohkem nagu niisugune filmiklubi tasemel õpetatakse rääkima filmidest, aga tegema ei õpetata. Et tol ajal, kuna mul oli õnn seal kaua olla, siis ma sain ka Hollywoodis käia ja ka teistes filmikoolides Ameerika filmiakadeemias. Ja veel kolmes koolis Mermond Feumis kuulis ja, ja California ülikoolis filmiosakonnas. Ja ma sain aru, et tegelikult selle 54 hulgast on ainult kuus ülikooli kus õpetatakse filmitegemist. Ja see oli päris karm. Näiteks Ameerika filmi instituudis oli nõnda, et kuu aja jooksul oli tudengitel ainult kaks vaba päeva. Niisugune torust ja tulest läbi tõmbamine käis seal ja konkurents oli äärt tuleb kõrge, nii et 24-st alustanust sai teisele kursusele ainult kaheksa kukkusid välja. Aga need poisid ja tüdrukud, kes olid seal siis aasta vastu pidanud juba kõigi eelduste kohaselt võeti Hollywoodi astentideks. Sest et see oli ikka väga karm. Ja ma mõtlesin selle peale siis juba, et kui meie, Eesti noored ei saa õppida professionaalsetes koolides, siis Eesti film lõpeb ära. Ja tulles tagasi juunis-juulis tegelikult 91 sattusin barrikaadidele, siis oli ju need soomusautod olid siin ümber torni ja pildistasin neid ka ja, ja hakkasin käima haridus- ja kultuuriministeeriumi uste taga mul kui pandud juba oma eesti filmikooliõpetust programm, kus ma olin võtnud kolmest kohast eeskuju kick Moskva ülikool, mis on maailma kõige vanem ja Akadeemilisem kool, siis oli saksa Berliinis Potsdamis olev filmikool ja Ameerika filmiinstituudi eeskujule ja siis kasutasin nii-öelda nii Euroopa kui Ameerika kogemust. Kuid mulle öeldi jumala selgesõnaliselt haridusministeeriumist ära. Eestil pole vaja mingisugust filmikool ja pole filmiga, vajad. Mis aastal? Täie 92, suvi? 91 hea teada ja öeldi täiesti selgelt, härra luts oli seal nimi veel, ma ei tea, kas ta oli praegu, oleks ta kantslerist, ütles, et ei ole mingit filmikooli vaja, unustage ära. Ja siis ma hakkasin otsima võimalusi ja läksin Pedagoogilise Instituudi rektori juurde, sest seal oli kultuuriteaduskond. Ja tegin sellise juudi moodi ettepaneku, et vaadake, seal on kaheksa eriala, on palju tudengeid. Kas läheks nisuke nipp läbi, et me vähendame ühe võrra iga eriala tudengite arvu ja selle rahaga avame täiesti uue eriala filmi eriala? Dallase idee meeldis, et raha ei ole vaja juurde saada ja Me alustasimegi. Ja, ja siis oli veel nii palju jultumust mulle, et mured hankisin raha. Soroselt avatud Eesti fondilt saime 56000 Eesti krooni selleks et filmikooli teha. Ja tol ajal oli veel nii põnevad ajad, et oli selline organisatsioon nagu Cross Development, millest hiljem sai Hansapank ja panin selle 56000 Cross Development sisse ja 33 protsenti teenisime lisa-aastaga. Ja siis oligi niimoodi, et kui oli see peaaegu aasta olnud see raha seal sees, siis meil oli juba 80000 ja sellega sai filmi teha, sai filmi teha õppetöid, sellega sai kutsuda välisõpetajaid. Ja nii see pool partis, onlik, pool partisandlikult käima lükatud kool siis toimis kolm aastat, mille jooksul Mei käis 28 välisõpetajat kaheksast välisriigist 24 Eesti filmitegijad õpetasid ja lõpetas kokku siis üheksa tudengit, nende hulgas ka need, keda te nimetasite. Jaak Kilmi, Rainer Sarnet, Urmas Eero Liiv, Vilbre, René ja, ja need on need, kes on siiamaani tegijad. Aga siis kolme aastaga mul oli toss väljas ka. Siis mul oli juba see hulluid pähe tulnud, et ma tahan ise filmi edasi teha ja hakkasin siis karuradasid mööda Siberis käima. Kas sa praegu ka kuskile õpetad, balti muidugi, balti filmi meediakool, ma ei taha olla ülemus, mulle see ülemuse rull lihtsalt õpetada, aga mulle väga meeldib õpetada, ma saan suurepäraselt noortega hakkama ja paistab, et neile mõttetus läheb korda. Ja meil on praegu 22-st riigist üle maailma tudengeid, tudengite arv on 360 pluss. Vägev võimas jumal tänatud, et on selliseid inimesi nagu sina, kes kirega teevad, kogemusi omavad, sa oled töötanud ka Drylancal Soomes, Šveitsis ja USA-s, aga sellest me täna enam kahju, kui rääkida aega ei ole. Aitäh sulle, Arvo iho, kallid kuulajad, Karu süda on teeveedeel hankige endale see film tige, sest seal on unikaalsed kaadrid, mida ei ole mitte kuskil mujal. Suur-suur, aitäh sulle kõike head. See raadi jagaks.