See on raadio kaks. Siin me oleme stuudios Tõnu Pedaru, minu nimi ja mul on hea meel. Mait Rebane. Tervist. Tere tänu Mait on paljudele muusika huvidele päris tuntud, et tegelane ja paljud muusikud teavad maiti, sest et ütleme niimoodi väga mitmes mõttes, eks ole, sa oled oma stuudio oskusi siis jaganud, oled ilmselt pillimeest pillimeestele Pille aidanud valida ja nii edasi ja oled ise ka muusik, et väga pika tee tegelikult juba ära käinud. Mait, praegu on sinu siis üksus selline duo nagu Myron tramm. Just nimelt. Viron tramme, nüüd ma kujutan ette, et paljud, kes televiisorit ikkagi vaatavad ja kes vaatavad arvutit ja näevad ka seal liikuv pilti, nägime tagasi minu trumm on teinud oma esimese, lasknud siis taevasse, ütleme, poeetiliselt esimesse esimese pääsukese lugu. Ja, ja see lugu on see, mis hakkab meil üsna pea kõlama. Mait, võta nüüd üle, ütleb, et täpselt kuidas sellele, kuidas selle loo nimi oli eetriga väga lihtne. Mistral-öine mistraali jah, mis asi see tähendab, et. No ütleme nii, et mõneti tundub see pealkiri võib-olla pateetiline, aga, aga sellegipoolest. Räägi kõneleb see lugu pigem üsna otseselt ja läbielatud emotsioonidest, mingi teatud eluperioodil. See tekst ei ole just kõige uuem, sellepärast et kogu selle kogu selle luule või siis laulutekstide koguhulgas, mille ma olen valmis kirjutanud, tegelikult on neil ikka päris suur suur suur hulk kogunenud. Siis ma vahel küsin kohe, et siin Mait Vaiklasi oma tekstid nüüd kaante vahele panna just äsja ja on see nüüd ka raamatupoodides saadaval, et kuidas sul on, kas sinu tekstid, sinu enda enesekriitika nii-öelda filtrit läbivad, sellised võiks kunagi kaante vahele sättida? Vot, siin on üks, üks dilemma minul, et luuelt luuletusi lugedes või, või näiteks kasvõi oma sõprade luuletusi ning kaasa arvatud mait üks neist, eksju vaik, ma räägin. Skisofreeniline teisikuga, aga, aga aga kuidagi kuiva luulet mulle jube raske läbi närida. Et sellele sellega peab kaasnema ikka mingi selline, noh tähendab seal peab mingi kest ümber olema ja minu minu jaoks on see muusika on just see, mis hoiab nagu seda, mis teeb mulle selle asja nagu selgeks või on see kanal, mis laseb selle teksti minusse või ma lasen selle teksti läbi muusika endast läbi, eks ju, kuidagi noh, tähendab sõnaga, ma ei oska teistmoodi mõelda vist arvatavasti mingeid faile. No lisaks siis Öinemistraal sai ka varustatud visuaalige veel liikuv pildiga videoga ja see oli ka poldboldsugi, noh, vist väga tavaline, et mustvalge, selline ikka siukse kunstilise ambitsiooniga, Viktor kuskil oli vist ka seal absoluutselt. Ja Victor on, ma pean tunnistama jälle, et tegelikult oleme Viktoriga jube vanad sõbrad juba ja, ja ma isegi nagu enda puhul imestan, et ma kõiki neid ideid, mis on olnud, et, et ei ole julenud kõigi nende aastate vältel nagu varem välja, et ma olen kuhugi päkk raundis kogu aeg olnud mingites teistes projektides. Aga sellel on võib-olla mingi üks selline konkreetne põhjus ka, et muusika on minu elus täitnud väga, no ütleme praktiliselt kõige olulisemat kohta tegelikult siis valmi, noh kuidas ma ütlen, et ma olin, ma olen küps nüüd selleks tähendab ennem kõik need katsetused tähendab, ühesõnaga mis on tehtud. Õnneks ma olen backgroundi seal, ma ei pea häbi tundma, sellepärast et ma olen mingi frantman olnud ja ma olen mingit mingit jama kokku keeranud või mingi vale vale plaadi teinud või midagi sellist mingi materjali pärast muretsema. Mul ei ole seda probleemi, sest noh, kõik need asjad, mida ma siiani teinud olen, tegelikult on ikka üsna žessilt välja kukkunud. Olgem ausad. See seda on tore tõdeda panemegi nüüd peale selle esimese loo öine mistrale, mille videod siis võite ka vaadata, kas siis kuskil Youtube'is või Eesti top seitsme kuskil leheküljel. Miro tramm, bänd, millest me siis räägime ka edasi peale seda lugu stuudios on meil külas Mait Rebane. Mööda Norfoosid mäed ja kruuse mäda Norfoosime 100 ruse kiirdusi, intellekti uuristab käike, luues Bertärilli jumalikust valgusest valguse. Sisemusse surutud inimesed millegi aimatava praaparsiooni. Hirmliiki. Peeglisse hiigeltunne tunnete magistraale tabav ventilaatori koorile arenenud, aga ta. Jätkame juttu Mait Rebasega ja Mait on siis sellise üksuse, no ütleme siis ausa duo nagu Miro tramm. Kuidas ma nüüd ütlen sõnajalale trumpmann, et seal on kaks meest, eks ole, et, et kuidas sa siis sina oled laulja, mingis mõttes oled siis nagu tähtsam mees ja sa oled ka veel lisaks ju peamiselt muusikakirjutaja, nii et see ülejäänud vend ei pääse eriti löögile ja ega me teadatest ka midagi, aga sa võid sellest kohe rääkida. Dorfekteerin praegu rängalt. Jah sellepärast, et tegelikult noh, jälle üks põhjus, miks ma just ennist oli juttu sellest, et võiks nagu esile trüginud ja, ja et noh, mina lasin seda nagu muudel valikutel välja, eks ju. Aga, aga kui mul on koosseis või noh, mina olen koosseisus, siis vaat siin on oleme õppinud küll, tähendab, ja millest võiksid väga paljud tegelikult võib-olla õppida olla koosseisus võrdne. See tähendab seda, et kui ma teen, eks eriti komad uued tuua teen või, või ütleme, on kolmeliikmeline bänd ja nii edasi, siis tegelikult on see ikka no niivõrd ühine köök kus peab toimetama, ühesõnaga kolm meest teevad ära mahtuma või kaks meest peavad ära mahtuma ühte kööki. Naistega vist on see nagu keeruline, aga meestega on selles mõttes jah, et oled sa teinud mõistagi ka üx bändina. Oh jumal, meenutame AW Luunat. No ma ütlengi, et Maiduga on tegelikult päris pikk ja sündmusterohke ajalugu, mida me praegu siin kenal suvepäeval ei hakka välja kaevama, arhiive tolmutama nendega seda juba teeme teinekord edaspidi, praegu räägime tänase päeva asjadest, Miro tramm on siis bänd, mis ilmselt paljude teadvusse jõudis nüüd olles suuresti selle esimese videoga öinimistraalse lugu, mis kõlab ilmselt ka raadiotes Miro trammist, räägime Miro tramm, duo, lõpuks ometi on maik, et rebane leidnud siis inimese, kellega tal kuidagi siis koostöö klapib ja ausalt öeldes see inimene pole üldse eestlane ja üldse mitte eestimaalt, et Eestist ikkagi leidnud endale siis sellist hinge madja sugulast. Jah, see oli, see oli kummaline, sest meelo trammi ja ütleme niimoodi, et seda projekti kui sellist nämmutasin tegelikult iga jube pikka aega üksi ja ja ma olin üsna lootust kaotamas, et, et nüüd ma viskan selle selle lusikaga nagu vasakule. Aga aga siis panin ühte portaali, panin, panin oma oma karje ülesse, et, et, et ja oligi piiks ja üks vennike vastaselt et hii from Sweden ja Eerik andma on tema nimi. Ja samuti tegelikult juba üsna pikka aega ja kogenud, selline elektrooniline elektroonika, muusik nii Rootsis kui ka Eestis, teinud ühte Rootsi projekti, kusjuures noh, mis ei ole suut nagu ütleme laia sellist tunnustust vast leidnud ennast sellepärast et see on nagu kõige kitsamale ringkonnale võib-olla pisut teadmaks noh näiteks need inimesed, kes kuulavad nagu depressmuudi ja nii edasi, nii edasi. Aga, aga pean silmas mingit klubi liikmed, keda ma väga tervitan. Ja siis Jah, et tuleb välja, et Rapla mees ja, ja Rapla mees, jah, praegu on Ratla mees, mis ta teeb seal siis ta tegelikult töötab, töötab siin Tallinnas ja, ja noh, ma ei hakka avaldama täpselt et kus, mis ja niuke natukene IT teema. Ühesõnaga mõtteliselt teema on teemas. Rootsi mees siis bändis Rootsist rääkides me ei hakka muidugi pikalt rääkimistest rootsi selline molekul või rootsielement, et Rootsi mingisugune siis klots bändis võiks tähendada ikkagi päris kõva asja, sest et me ju teame, et Rootsi on üks neid võrdlemisi väiksed riiki, mis tegelikult on popmuusika mõistes lausa suurriigid, et Rootsis rootslased, rõhutan, sõda nõuab olemas, et kas noh, siit ka, eks ole, et järsku see moment, et aitab seal rootsi geene kuidagi maailma peale sõuda paremini, midagi. Siin on väga. Need mõningad tähendab, ma tajun, meie mõtlemises on selline väga positiivne eripära, et seal, kus mina ümber nurga tükki minema ja olengi suuri ringe võtnud, umbes niimoodi ei ole nagu asjale, kui tuumale julgenud läheneda, siis tema leiab nagu straitsele kohesele nüanssi, üleselt, kuidas võimalikult kiiresti jõuda tulemuseni ja see on nagu suureks abiks, et, et mõtlen, noh kogu selles meie Eesti elusüsteemi virvarris ausalt öelda võib hulluks minna ja, ja selles mõttes on abiks, et kuidas, kuidas üks inimene niimoodi kõrvaltvaataja pilguga suudab tegelikult kogu süsteemile vaadata üsna üsna objektiivselt ja see on, see on mulle isiklikult on see ikka suur kergendus. Myron tramm töötab siis praegu albumi kallal ja ma saan aru, et nii mitmedki asjad ongi juba purki saanud. Jap ja ütleme nii, et just nagu nentides seda nüanssi, kus noh, mina ei ole ainuke ilutegija, vaid Vaideeriks, noh Erik, samuti on tegelikult väga hea helilooja ja seda enam, et Rootsi muusikutel on, on olemas, tähendab, selline selline kuidas just nimelt elektromuusikat. Ma pean tunnistama, et Rootsi on siiski väga tugev elektromaa. Noh, kuna ma olen alustanud selle muusika viljelemisega siin mõningaid aastaid tagasi siis ma pean seda tunnistama, et, et ma ei imesta, et siin kedagi seda tüüpi inimest nagu leida üsna tikutulega. Ta on võib-olla samuti selline peotäis. Et Eerik on väga hea muusik ja, ja tema väljapakutud ideed ja tema looming on samuti mulle ikka väga meeltmööda, nii et, et ja, ja kus ma õpin väga-väga palju tunnistama. No meil on Maitist praegu see suurepärane võimalus tuua välja siis juba teine pääsuke sellest. Jah, tähendab selles mõttes, et, et. Võib-olla kui me siin natuke vestleme, veel siis kergitama seda tekki natukene. Ka kaval, et hoiame dramaatikat, et ja mitte praegu ei mängi seda teist lugu, Hiro Trumpilt vaid mängija midagi muud, sest sa võtsid ju kaasa üht-teist, üht-teist, mis kõlbab mängida sinu siis meelest ka teistele, mis meeldib sulle. Sa oled ikkagi üsna valima, olen aru saanud, et maast madalast ikkagi teadsid kuidagi väga hästi, mis sa tahad, mäletan sind juba 15 aastane tatt olid ja, ja juba pritsis nagu väga enesekindlalt seda teadmist kuidas asjad peavad käima ja ausalt öelda päris ausalt öeldes ma isegi imestan, et sa praegu ei ole põhimõtteliselt nii kaugele näiteks polo või juut suu, et sa oled nagu selle teadmise juures siiski olnud veel kuidagi noh, kuidas öelda, oledki vist nagu liiga ümber käinud, nagu ka siis su rootsi kamraad vaadata, et oleks pidanud võib-olla ründama, siis rohkem otse. No tähendab eelkõige ma olen võib-olla pelglik olnud mitte võrd nagu enda enda isiklikke mingisuguste selliste, kuidas öelda ettevaatlikkust pärast või nii vaid pigem on mul see suur ettevaatlikkus nende inimeste ees, kes siin selles süsteemis seda asja ajavad, kus mina tahaksin läbi lüüa, ongi nii, jah, väga-väga skeeri. Eesti Eesti on siis ikka päris siuke õõvastav koht. No mõne kandi pealt küll sellepärast et esiteks valgem, ütleme otse välja, see ei ole väga rikas riik nagu, nagu, nagu väljaspoole üritatakse näidata ja, ja, ja need kontserdikorraldajad need ühesõnaga need orgunni mogulid ega, ega nemad ka samuti olgem ausad, mängivad selliste väikeste rahasummadega millega mujal maailmas ausalt öelda, see ei tule nagu kõne allagi. Ja loomulikult tahaks seda väikest summat siis loovutada siis sellele ilutegijale, kes tegelikult seda asja väärt on, loomulikult tuleb see enda taskusse toppida. Ja paraku sealt tekivad käärid ja, ja palun veel siiralt vabandust nende inimest, kes võib-olla inimeste ees, kes võib-olla solvatud said, aga see on puhas sulatõsi, mida mina tunnen. Vaat niimoodi, arvab siis Mait Rebane, Mirror tramm siis Maidu bänd ja tõesti, me ei mängi praegu veel seda teist uut lugu, melo trammilt, vaid maid paneb sinu valikul midagi nüüd peale midagi mõnusat. Kas see tuleb midagi välja mõelda? See tuleb välja pealt, jah. Pöör, Stars, sa peaksid seda nagu väga hästi teadma seda bändi ja, ja, ja see on jah selline ütleme nii-öelda ma leidsin selle bändi ütleme mingi kolm aastat tagasi ja, ja meie mõlema suur armastus Juliane möritseini vastu ja üldse nagu selle teema vastu. No ikka noh, ütleme 30 aasta vältel võib juba rängalt välja öelda. Siis. No kui sa nii arvad, mina arvan küll niimoodi, sellepärast et no ütleme nii, et mina, ma julgen öelda, et sellepärast võib-olla see minu, kumb veni nagu kaugemale sellest ma hakkasin väga varakult tõesti muusikat koguma, see oli tegelikult olgem ausad juba kuueaastaselt peale. Et ma tänu ühele väga heale lapsepõlvesõbrale, kelle nimi on ago rehandi. Ta oli mul naabripoiss, tervitan sind, Argo, kui sa kuuled kuskilt mind ja tema oli see, kes mind tegelikult alguses üldse viis kokku muusikaga, tähendab selles mõttes, et rokkmuusikaga, elektroonilise muusikaga ja kõige muuga sellele sinna hulka kuulus Kraftwerk, sinna kuulus DBŠ, sinna kuulus Led Zeppelin, Naatsaret kõik kõik, kõik, kõik, kõik, mis sellel ajal üldse saadaval oli põhimõtteliselt, minu pea oli sellel hetkel juba nagu väike fonoteeki. Nii et okei, töölistanius. Siin me oleme stuudios, räägime juttu do, Mait Rebasega ja Mait on piga karjääri juba läbi teinud muusikuna ja võib-olla kui ka kõik Eesti inimesed teda ei tea, siis seal on ka olnud omad võib-olla põhjused, millest me natuke oleme ka rääkinud ja kõiki põhimõtteliselt me ei räägi ära, aga sellistes noh teatud seltskondades on Mait väga hästi teada ja üks seltskond, selliseid on ka muusikud, kes käivad Maidu juures stuudios tegemas, aga ma saan aru ka igaüks sinu stuudiosse üldse ei pääse. Sa ikkagi väga vaatad Kedasama kätega ehitatud, stuudiosse kutsunud see stuudio on sinul mingil määral nagu teine kodu või mingi pühamu. Jahtunud. Selles mõttes, et ma olen jälle hästi noorest peale olen, kui ma olen stuudiot väisanud, siis olen tundnud sellist sügavat aukartust nende inimeste ees, kes, kes nendes stuudiotes töötavad. Indrek Patte Te näiteks, kes on, ütleme niimoodi, et ja, ja, ja Elmu värk, eks ju, kes on noh, ütleme niimoodi, et meie, meie ajastu, suured, sellised gigandid, tegelikult stuudiogigandid ja milliste ja, ja nad on suutnud seda linnahalli kööki hoida nii paganama korras. Siiamaani kõik linnahall laguneb ümberringi, nemad istuvad seal kaheksaseid keldris nagu. Ja töö käib kogu aeg, töö käib. Ja linnalist saab, et kogu aeg ega midagi konkreetselt vist ei ole. Ma pean tõdema, et ma nüüd möödunud aastal talvel tegelikult ja noh, ütleme möödunud suvi ja talv möödus seal linnahalli ruumi rentides ja ma pean tunnistama, et mu tervis ei pidanud sellele vastu, sest kuna see tõesti on siseruumid, on väga, väga väga ebamaises olukorras Noh, eks siis naised tõid Eesti selle koha pealt ei oska midagi konkreetselt öelda, kuidas jumal juhatab, aga tõesti see moment, eks ole, et noh, bändid, mis pääsevad nüüd sinu stuudiosse, need peavad olema siis tegema sellist muusikat, mis sulle endale meeldib. Absoluutselt. Absoluutselt see on, see on nagu esimene põhi põhi, selline nüanss, teine asi on see, et, et mul on endal õigus valida. Ma olen võtnud endale õiguse ise valida. Ja, ja ma usun, et noh, kui ma olen praegu antud hetkel, kui ma olen saanud oma rahulduse kätte nii-öelda enda enda tegemistest ja mul jääb veel üleaega teiste ütleme kas artistide loomisega või artistidega valmis artistide salvestamisega või mis iganes siis sellisel juhul Ma ei hakanud tõepoolest, et sellise produ värgiga hoopis tegelema, kus aga aga eeleeldus on see, et, et see asi peab jah, mulle mulle väga meeltmööda olema. Kes sul Eestist silma kõrva on hakanud siin ma saan aru, et üldiselt sa vaatad nagu laiemalt seda asja ja just äsja siin mainisid kuulsale muusikat, et alles kui soome jõuad, siis nagu su kopsud nagu saavad vabalt hingata, et Eestimaakamara nats kitsas on ja kuidagi väga väike on kogu see eesti muusika seltskond siin, aga samas räägime. Oled sa kindlasti kuulnud, et eesti muusikal on samal ajal ühed parimad ajad, mis üldse on olnud? Me räägime popmuusikast. Popmuusikas küll jah, noh, ütleme nii, et noh, võrrelduna niimoodi enda muusikat, eks ju. Ja liigitada nüüd ja panna ennast nüüd ühte patta nagu selle selle popmuusikaga, mida sa silmas pidasid, siis ma, noh. Nojah, tähendab sellise rahvamuusikaperiood on küll praegu jah. Seal tõsi, nonii natuke snoob, on see väljaütlemine küll, aga eks eks igaüks, iga artist peab seisma, eks ole, oma asja eest ja minu meelest maitse oled tublisti seda teinud. Pikad aastad, aga mis on praegu just huvitav ja ma usun ka, et kuulajaid huvitab, et millal siis tegelikult see kaua tehtud kaunikene ja tõesti noh, ütleme siis album Miro trammialbum valmis saab ja tõesti on see sügis. On see talv? Mul oleks meeletult hea meel näiteks kuskil enda sünnipäeva paiku valmis olema kuskil oktoobrikuusse nagu rihiks, nii et igatahes on seda tehtud küll sellise hoolega ja kuidagi see valmistumine selleks on ju veelgi varasem protsess. Ja see valmistumine on varasem projekti ja tegelikult või ütleme nii, et pigem läbi selle kõige, mis ma olen praegu katsetanud, uurinud, mis puudutab saundamis puudutatud instrumente, mis puudutab helitehnikat, mis puudutab programme, mis puudutab no mida iganes, tähendab ühesõnaga, noh viimast kui kaablit selle juures. Ma pean tõdema, et, Mul on hea meel, et on vähe asju, mis mul nüüd kahe silmale vahele jääda. Et ka enda tegemiste suhtes, mis puudutavad just muusikat jätame muud asjad sinna kõrvale. Et mis puudutavad just muusikat, et on tähelepanu, on, on fokusseeritud konkreetselt ühele teemale täiesti ühele teemale ja jaa jaa, pigem see, et kui ma jälgin seda suurt staariaparaati, kuidas Eestis ühesõnaga nagu sellise noh, natukene natukene tuletab nagu vaadata ajaloolisi filme, nagu noh, selline teise maailmasõja sündroom tuleb nagu silmad ette noh, niimoodi võtad, võetakse, visatakse, võetakse, visatakse eks ju. Ja need kusjuures noh, paraku on see, et natukene kergelt nagu, nagu nagu virde perversne natukene mu meelest on üks nüanss, et, et need on, nad on, nad on põhimõtteliselt lapsed, nad on noored, nad on välja kujunemata, neid võetakse ja visatakse. Vaat niimoodi jah, aga ütleme nii, et lapsi on ju ikkagi kõige kindlam näiteks ka sõtta saata näiteks kraadi öö ega varustatud ja kalašnikovidega ka, et nad ei, nad ei tea veel ka karta üliarenenud suurriikides, nii see asi käibki. Aga räägime Miro trammist, Miro tramme on nüüd valmis meile eetrisse laskma veel ühe oma uue loo ja see lugu ei ole päris tavaline või siis mingis mõttes igatahes nagu üllatav ei ole ka selles mõttes, et tegemist on cover. Jah, tegemist on kaveriga jah, klaveri klaveri, et meil on, meil on eesti keel, kaver see tähendab seda, et jah, ühel ilusal elu hetkel ma tabasin ennast nüansilt, kus võidab momendil, kus, kus ma otsisin eesti muusikast mingisugust pärli. Ma leidsin hästi, hakkasin pihta kuskil 50.-test isegi võib-olla varem, sellest me saaks lausa eraldi saate teha, et ette ja siis lõpuks lõpuks on niimoodi, et täiesti juhuslikult netis surfates ja otsides järsku sattusin ühe Urmas Alendri loo otsa mis on absoluutselt minu jaoks oli küll niimoodi, et nagu no igastahes minu kõrvu ta ei ole hakanud. Ja jaa, jaa. Ja kuulasin seda läbi üks kord kaks, kord kolm korda neli korda ja siis mul juba tekkis idee klõps, nii see lugu tuleb ära teha. Äkki läbi selle selle loo, samuti õnnestub mul natukenegi ennast selgemaks teha. Et keeruline isiksus nagu maale Nii ta on, aga igatahes heaolutundel sul mingisuguse puhtuse valguse ta sulle tõi. Absoluutselt, absoluutselt. Kallid kuulajad, testimine on hea meel praegu siin mängida Miror trammiteist uut lugu, varsti tuleb album Mait Rebane meil stuudios oli ja tõesti maid aitäh, et said läbi astuda. Ja nüüd kuulame siis Urmas Alenderi lugu, Miro trammi. Ka tuulutada. Aga juuga Priidik Avaik silmalaugudele langepuure. On lahkumine jube sona käega tuulutada kui me ka ju ka grill haavaid silmalaugudele la paluvad. See on raadioga