See on raadio kaks. Viime oleme. Siin me oleme Tõnu Pedaru, minu nimi ja meie Eesti muusika läheb üldiselt päris hästi. Ja näiteks homsest, homme ja ülehomme on siis Lätimaal salask riivas kuulus juba posid tiivuse festival kus on paljudel eesti bändidel täitsa oma, nagu telk püsti Tallinn Music riigi all näiteks ja väga paljud Eesti bändid seal pidutsevad, et see on päris võimas värk. Seima meenutab kuidagi sellist vabadussõja aegu, kui eesti noored andsid seal sealmail kuskil sakslastele nii-öelda kere peale ja aitasid lätlastel siis vabadust tuua. Et eestlased möllavad poisid teenusel, aga meil on ka siin täna raadio kahes. Siin Me oleme saates Eesti muusika. Artisti oleme ära kuulanud ja nüüd ongi aeg kolmanda artisti käes, taas noor muusik. Stuudios on istet võtnud Mart Avi, tere, Mart. Tervist. Mart, sina vast oled kõige enam tuntud siiski päädas juukina, kuigi vot see oli vist üks bänd veel. Vahepeal. Ja selle, nii veel selle bändi nimi on Stonsin Hows. Nii, ja see tegutseb praegu. Raske öelda, et selle bändi üks tuumikliige on Felix Bondarev, kes praegu kuskil Venemaa avarustes ongi sealt pärit. Korraks sattus Eestisse ja tal oli tapal oma residents ja siis seal tegime bändi Stonseni knows. Väga põnev, et kas sa oledki selline nagu avatud nagu noorine peabki olema, eks ole, et maailma tulebki tundma õppida ja ka suhteliselt selline nagu vahetu, et kui on näiteks mingi huvitav tüüp, kohe ütled, et davai, et teeks mingi loo. Ma ausalt öeldes ei mäleta, kelle, kelle plaan oli seda asja teha, et see kuidagi lihtsalt niimoodi sündis, et ilmselt ma läksin oma bändikaaslasega planes siukist, kes on kelle nimi on Paul. Läksime temaga talle sinna tapale külla ja siis paratamatult siis juhtus nii, et hommikuks oli Stonsenjous. Papa tappa keskkond ja Tapa linn, kui selline kuidagi inspireeris või et ta siuke omapärane siiski muidugi jah. Mis selle päädes Yukiga on, sest et see oli ikkagi Nazarov, vahepeal oli päris populaarne bänd, et nüüd ei ole. Mina ei ole vähemalt kuulnud midagi eriti. Ei ole mõnda aega esinenud niimoodi avalikult, aga eks me tegeleme vaikselt teise albumiga. Ja kindlasti tulevikus kuuleb. Selge Mart Avi, põhjus no ütleme või ajend peamiselt, et miks sai sind siia täna kutsutud on see, et homme on mõneti selline suur päev. Homme on reede noh, mingis mõttes mingis mõttes nagu tavaline reede, sest mul tuleb kohe meelde, et eeleelmine reede oli 13. reede, et see on nagu ikkagi mingis mõttes Vungiga reedega homne Reedne vähemasti selles mõttes äge, et toimub mutant Disco toimub täitsa uues kohas. Kinomajas kus vähemalt mulle isiklikult on väga hea meel, et kinomaja saab nüüd jõgi taas elu sisse, seal avatakse uus mesta uus koht, sinilind ja sina, Mart Avi oled siis ka meid, et ütleme siis õhtu peastaare või peaesinejaid ning saastud seal esile ajukajaga ja siis saksa saksofonist Steve Vanooniga Et lisaks peaks ka homme siis ole olema siis võimalik oma silmaga näha ja käega tunnistada seda uut seitsmetollist vinüülsinglite ongi nii. Jah, täpselt nii, et see esinemine siis tähistab seda punkti, et välja on tulnud ja siia jõudnud seitsmetolline milla A poolelt siis leiab loo vision ja b poolat loo Haats. Raisen vision saab olema ka minu peagi ilmuvale täispikal albumil see B-poole lugu on ainult siis selle seitsme tuli seoks. Okei, kas oled sa seda seitsmetollist vinüülplaati ise näinud, on ta on ta olemas? Ma seda lõppvarianti näinud, aga mul on see mis on sihuke proovivariant, mis enne tehasest saadeti, et see kõlas väga hästi. Üpris ja kõik värk on nüüd tehtud ja peaks, peaks homme siis olema see pudru kuuliüllitis, kõverda neid on, igatahes homme saab sind siis näha ka laval mis on siis lava jaoks kuidagi veel valmis pandud, oled mõelnud mingid prillid või, või püksid sellised kitsamad, laiemad? No sellisel pidupäeval, eks ole, vaatame, mis saama hakkab, aga peamiselt me siis esitame seal tegelikult neid lugusid, mis ma olen teinud koos ajukaja eksise Raul Saaremetsaga, mis ka siis peaks kunagi tulevikus ilmuma venüülil siis need lood ja teeme siis seda koos Steveanoniga, kes on siis selline mees, kes on sündinud üldse USA läänerannikul kuskil neljakümnendatel, ma pakun, sihuke generatsioonide ilane värk, seal on tõesti väga vinge vanad, esitlusele tuleb ka siis paar minu soololugu ja ja võib-olla mõni kaver. Et sina ei, oled selleni, kes kavereid küll ei põlga, et nii pull, et täitsa täitsa istub ette võtta, et mis sa, mis sa seal nagu leiad selles, et kas, kas on midagi kas sa midagi sellist, eks ole, et noh et nii hea lugu, et tahaks ise proovida, või siis, või siis on veel midagi muud seal. No eks proovimise momente kindlasti mängib siin rolli, et mul on tegelikult terve plaadi jagu lindistanud igasugu kavereid alates siin vanast souli klassikast, kui sellise kohvilaua isoliste ning muusikani välja. Ka niisugune lai repertuaar, et oled sa karaoke vend ka, et vahel, kui lähed laeva peale, et kohe ei saa, pannakse mängima ja nii kaasakiskuv lugu, et on selliseid asju teinud, ei ole, ei ole veel. Ega noor inimene, nagu sa oled, et, et sellised asjad kindlasti veel ees, aga meil seisab ees nüüd hea võimalus, kallid kuulajad teiste siia pika jutu peale kuulata ära siis Mart Avi. Esimese singlilugu ja selle nimi on vihand. Siin me oleme, vist oli see lugu ja Mart Avi esik siis soolo venindsch või siis seitsmetolliselt Singlilt ja see lugu viisin ilmselt siis saab olema ka sinu, Mart, sooloalbumi pead. No või noh, tegelikult siis ei või, ütlesid seda, eks ole. Ja see album ise saab ka olema selline mõnus, ütleme siis pigem aeglemine. Ta on hästi-hästi hea, sissepoole, hästi personaalne, seal on ilmselt selliseid võrdlemisi ka selliseid avam kardsed, julgeid momente, et see oli niisugune hästi noh, antud juhul visionali hästi sihukeses muud lugu. Niisugune mõnus, aga seal on ka siukseid teravusi selle plaadi peal. Et sa lihtsalt jõuad, sa oled jõudnud, tähendab, sellisesse faasi, kus sind huvitab, ütleme seda tüüpi asi päädes Yuki oli, eks ole konkreetsem võib-olla isegi noh, võiks öelda pop, võib-olla mingist klišeede või vormelite juures ja, ja siis nende ümber. Haiglaseda Pokk sentsipliteeti, selle päädis sööki ja loodetavasti Gaston doosiga. Aion edasi. Aga noh, see on nüüd minu, see isiklikum. Poolus just kui me räägime natukene üldse eesti muusikast, et see on see juba mantrana. Ei, ma natukene kardan, et mida, mida korratakse ka mujal, eks ole, et meil läheb nagu hästi, et Eesti muusikuid on palju ja võrdlemisi sellist head muusikat tead ka? Kuidas sulle endale tundub, kui palju sa jälgid seda, mis siin Eestis just ümberringi toimub, et sa oled sihuke muusika fänn, et ta on sul vist terve muusikaajalugu muidu peaaegu endale selgeks tehtud, aga räägime Eestist. Ma arvan, et ma olen päris hästi kursis, et ma ikka käin, käin vaatamas küll panna. Aga noh, selliseid väga säravaid Asju nüüd maim raske välja tuua, et on palju asju, mis muidugi meeldib, aga noh, võib-olla mingisugune väike detail siis ei meeldi või lähed vaatama kontserti ja siis ütleme noh, vaatad, et et see, see front seal midagi on pisut valesti, enda jaoks midagi sellist, mis pole enda olemusega nii hästi klappi. Aga no muidugi on väga häid asju. Kui näed viga laita, siis lähedki aitama. Ta ütles pärast bändile kuuletas muidu täitsa Fainaga. Soovitaks sul näiteks teha näiteks niimoodi Emmu kedagi koolitada, seda ma küll ei hakka, aga ausalt öeldes praegu oli tegelikult päris hea märkus, et võib-olla mõned mõned siis bänditegijad said siit kõrva sellise asja, et, et sinul niisugust ekspertiisi või sihukeste teadmist. Et võib-olla kui mõni tuleb ja ütleb, et mart, et no mis sa arvad, et vahel moka otsast ikka ütleb. Seda ei vastu, tahtis ma ei, ma ei oska öelda tõesti praegu, et ega, ega ei taha, ei taha välja reklaamida praegu seda umbes nii, et, et võin teile öelda, nagu öeldakse, ei paku mingisuguse, perfektse bändi koostamise koolitusprogramm ei paku. Aga nojah, et võib-olla tõesti mulle ka endale tundub, et üks asi, mis ongi tegelikult ju tore eesti muusikas seda kvantiteeti on, see tähendab seda bände on palju, artiste on palju ja see ongi hea. Et võib-olla selles keskkonnas noh, koorub ja, ja ilmneb ka siis see, mida me võime nimetada mingisuguseks, kvaliteediks või millekski, eks ole, mis on, nagu eristub ja mis on tõesti siis kohe nagu eriti hea, et võib-olla seda siin väikses Eestis nüüd väga palju ei saagi olla, sest lõppkokkuvõttes oleme väike rahvas ikkagi, aga bänd on ju, eks ole, iseenesest ju väga palju. Aga räägiks natuke, et kuskohast sinust üldse selline musa fänn, et kujulised oli seal lapsepõlves mingi trauma või, või mis juhtus, et hakkasid muusikahelid, hakkasid sind selliselt lummuma, et hakkasid kohe tööd tegema selle kallal, et tahaks teada saada, et mis värk on? No lapsepõlvest tegelikult kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis ma tegelesin ma, mul oli niisugune ilus maa lapsepõlv, et mul oli keldris oma keemialabor, kus ma sõpradega tegime pomme ja kolasime metsas ringi, lasime igasugu objekt õhtu, kui vahepeal. Olla aegunud on eraldi ja see oli ilus aeg. Midagi väga õudsat ei teinud kellelegi, kokkuvõttes liiga ei teinud, aga selline hästi ilus inspireeriv fantaasiarikas lapsepõlv ja see on kindlasti andnud ka aluse selleks. Ja, ja siis kes need olid, siis oled sa selline kõigesööja, et uurid, mis, millega on tegemist, et alles siis noh, näiteks eelarvamusega peale ei lenda, et, et kui midagi huvitavat tunduvad, siis õpid ikka tundma. No eks ma ikka omad eelarvamused on nagu igalühel, et et päriselt päris palju loeb välja iga bändi puhul juba välistest märkidest, et kui kui vaadata bändi fotod, siis sealt võib päris palju välja lugeda, ongi jajaa. No vaat et iseenesest see, see tegelikult juba eks ole, eraldab terad sõkaldest pildi pealt, et kas tasub üldse muusikat kuulata, kui palju see ise oled nüüd nagu vaeva näinud, siis sellise noh, tegelikult juba küsisin ka natuke seda välise imidži ka natuke mõtled seda asja ka, et kuidas peab nägema ja välja ja et, et kas on hea foto ja, või parem näoteed, eks ole, pildi peal ikkagi, no eks ma mingil mõõdukalt doseeritud kogustes ikka sellele mõtlen isegi mõtlen, et kuidas uus imidž on, et oled sa selline nagu ängry yangmann, et et niuke, tige või ülbe, arrogantne sihuke arganud pastard. Jah, noh, arvestades seda, et mul on siin nüüd mitu liini, on, see päädis sügistonsenduvus ja minu sooloprojekt, ma arvan, et igasühes neist etendan ma veidikene teistsugust rolli. Nii see vist on, kes sul need praeguseks hetkeks sellised. Või on see kujunenud juba sellised artistid, kelle tegemisi sa jälgid nagu rohkem või kes on nagu eeskujuks kui nüüd laiemalt võtta maailma ja võib-olla ka ajalukku minna? Otse loomulikult, et see on enamus. Palju asju on juba varasest noorusest, et kasvõi võime siin lasta Mary Chain kahtlemata juba varasest noorusest selline asi, mida ma olen võrdlemisi fanaatiliselt järginud, et kui nad siin 89. aastal rock summeril esinenud, siis mõistetavatel täiesti mõistetavatel põhjustel, mul ei olnud seal võimalik kohapeal viibida. Aga no ka näiteks selle sai teinud, eks ole, jah ja ja siis sellesama näiteks sedasama kontserdi videosalvestise õigused ma siit rahvusringhäälingust kunagi ostsin, saan, vähemalt olen saanud kodus vaadata. Ja siis see on täiesti fenomenaalne fakte, siis eelmine aasta mul õnnestus näha kas ühte seda, ühte selle bändi tuumikliiget šimreidi tuli üks Londonis üks ühe ajakirja art rock eriauhinna gala kus ta mängis ka plaate ja siis ma seal sõbraga vaatasime teda ja ta ei paistnud eriti kellelegi teisele väga seal huvipakkuvat. Kahjuks oli sellise võrdlemisi Sossis olekuga pintsakpükstes ja pisut napsuna ja juba kella 10 paiku sealt ta nalja lohistati, aga on hästi-hästi tore kohtumine. See, see mees on see äge mees. Tore igatahes vanade heade mälestuseks, siis kuulame siis Mervičeini ja ei luiskais. Siinses meri, Jay Chain, eks ole ikkagi ja tõesti ei poiss Kaise meil siin Eestis on ju ka ikesin aprilli taevas pigem. Ja selles mõttes täitsa asjakohane laule. Mina olen selline, kes tahaks, et Eesti suvi oleks ikkagi veel kuumem. Ja ausalt öeldes seda on küll saanud ainult ühe käe sõrmede võrra, et võib-olla augustis annab juurde. Mul on hea meel, Mart Avi on täna stuudios mardil, siis homme igatahes suur päev. Täna on ka mardi suur päev on seal raadio kahe saates muidugi kahtlemata palju suurem päev ilmub siis seitsmetolline esiksingel ja see on siis ikkagi vinüüle. Kas, kas mingi CD variant tuleb ka või, või mingi sa saad ikkagi kuskilt siis osta maad ja sealt internetist näiteks vä? Seda ma ei oska praegu öelda, aga pudru kuuliteema, eks tegelikult selle plaadiga, mis need siis saystica plaadiga on selline lugu, et ta eelmine aasta nii-öelda võib öelda, et ilmus CD-na hästi väikesest iraažis, neid oli ainult kuus tükki. Aga see, mis nüüd vinüülile tuleb nüüd pisut muudetud variant sellest, et see on et minu jaoks seedeversioon, kunagine, pigem võib-olla sihuke Teemu kogumik, et nüüd on siis nagu see päris lõpetatud album. Kui suur perfektsionist sina oled, et meil käis siin enne sind käis just külas Mait Rebane ja ausalt öeldes, tema on ikka tõesti paras niisugune Maximalistia ja siis Bergitsionist ja kindlasti paljuski heas mõttes. Kui palju sina siis seda toodangu kallal, kui nii võib nimetada üldse või looming klahvi vaeva näed, et, et siis see kõige õigem, et lihvida, sest nagu kõige õigemasse vormi No eks ma ikka näen seda vaeva, aga ma arvan, et ma päris hästi tunnetan seda piiri, kui ei peaks enam asjaga tegelema lukus ja kõik, ja siis üldiselt siis ma nagu ei, ei taha ka enam sellega tegeleda, ei taha sinna tagasi pöörduda, et üks etapp on mingi asi on suletud ja siis ta jääb nii. No päris mõistlik, vaata ja ma hakkasin mõtlema, et ma ise siin rääkisin raadiokuulajatele, nagu neid väga palju huvitakse, et mulle just meeldib väga soe suvi, aga täiesti egoistlikult jätsin küsimata Mart, et kuidas sinul on Eesti suvega milline suhe, et selline ikkagi, noh, suvine teema meil siin võiks ju olla ka üleval, et ootad sa kuumemaid ilmuga, oled jumalast rahul, selle aprillipäike päikesega sime. Mul on selline võrdlemisi tubane inimene, et mulle need see suvi on tegelikult päris hästi sobinud, sellisteks tuvastas, toimetatakse, kui seda sama meeritscheni plaadisin tsiteerida, siis siin on lugu miljon veini täis. Et pigem on olnud selline suvi, et see mulle väga hästi sobinud. Et saab muusikaga tegeleda, rahulikult kohvi juua kabet mängida, mida iganes raamatuid lugeda. No vot, Lissa lugesid kette oma hobid, et see ongi tavaline selline tüüpküsimused saatejuhile, mis hobid on kabetajate kabet mängida, kabet mängida, siis? No eks ma mängin sõbraga siin õhtuti vahepeal kabet ja nii et see on umbes noh, niisama öeldud mõte tuli kohe mõte, et võiks isegi ühe kabepartii teha, aga ma ei tea, kui huvitav raadio kuulajatel võiks olla, siis ma olen ise ka kõva kõva kabe käsi, ütleme niimoodi, vähemalt kunagi olin keskkooli ajal. Aga räägime siis sellest, et et mis siis, mis siis nagu sinu kuskil või kui hingesopis on, et kas on ka niisugune nagu mingi maastur plaan pandud maha, nii nagu siin jällegi pöördume oma eelmise külalise juurde, kes juba 15 aastaselt teadis Mait Rebane, et maailma peale läheb ja ja tõesti, nüüd 30 aastat hiljem on selleks valmis. Parem hilja kui mitte kunagi, eks ole, et ma vaatan, et sulgi on üks plaat siin, mida sa tahad varsti meile mängida mingist vennast, kes ma ei tea, kui vana, siis tema on need nüüd on üritanud läbi tulla ja nüüd on vist mingil määral läbi löönud kõrges vanuses. No see mees, kellest me siin räägime Lorentz bändis Goard, Mozartit ja et tema on ütleme siis viimased 25 aastat oma läbilööki üritanud, võib-olla mingil määral peaaegu on sellele lähedale saanud, aga midagi on ikka puudu jäänud ja nüüd see on tema viimane võib olla võimalus said ja kui vana ta, no eks ta on niisugune viiekümnendates 50 ütleme nii. Aga ma arvan, et sellel põlvkonnal läheb praegu eriti hästi, et siin enne mainisin, et popmuusika tänapäeval võrdlemisi sihuke põlvkondadeülene asi, et nendel põlvkondadel on oma kogemusega nii mõndagi nagu pakkuda. Mõtle, kui lohutav paljudele selline siis noore poisi tõdemus ja tõesti mingil määral Zeitšism ei ole ju kunagi ikkagi popmuusika levikule saanud tõkkeks, kuulame siis seda ka mõnevõrra nüüd hiljem aga jäin juba ühe küsimusega siin mõneti ummikusse, nimelt et mis sinu masterplaan siis on, et kui oled sa mõelnud ka, et mingis strateegiliselt, et noh, nii nagu meil Tallinna linnapea Edgar Savisaar on ju temad malemängija ja siis on ka kui suurt strateegia mis on sinu siis sihid, et oled sa võib-olla paika pandud, kuhu sa tahad jõuda? Ei no eks mul on oma väiksed mini-master plaanid oma loomingu suhtes kahtlemata ju, et kui siin rääkida, et tegelen ka selle teise plaadiga, siis eks ma ikka tean, kuhu suunas peaks minema ja milline see peaks tulema, et sellised väiksed master plaanid, aga mingit suurt üldist? No ma ei tea mitte pärisest. Eestikeelne muusika, mis suhe sul sellega on, et siin Eestimaal noh, ilmselt iga artist mingil määral vähemalt mõtleb selle peale, et kas teha maakeeles või mitte ja ütleme üldiselt ju eestlastele meeldib, kui neile lauldakse eesti keeles emakeeles. No nojah, no mul on lihtsalt see, et see inglisekeelne kultuuriruum on lihtsalt elu jooksul nii palju mõjutanud ja ja noh, raske nagu eesti keeles on eesti keeles on raske laulda, paratamatult selleks peab ikka päris seda peab osavalt lahendama, et sõnadega on siis kindlasti keerulisem. Nonii, esialgu läheb kergema vastupanu teed. Noh, ma ei tea, kas seda nii nimetada. Ärgem üldse ülearu palju, nimetagem Ki, eks ole, et laskem siis asjadel nii-öelda leida see tee ise kuidagi üles, aga suur aitäh, et sa said täna Meltsid läbi astuda. Mis sõnum sul oleks võib-olla nendele inimestele, kes homme tulevad siis mutantiscule sinna kinomajja ühtlasi ka sinilinnu avamisele, kuulama siis sind, et kuidas nad end valmis peaksid panema. Kas väike krunt alla kefiiri näol või mis, mis võiks olla, mis kerkis, kuulaja, on sul otse modelleerinud enda jaoks? Kuulajaid või ei, teisel, ausalt öeldes mul ei ole aimu. Nonii, nii et te olete ilmselt kõik oodatud ja tõesti ome siis mutant Disco Mart Avi ja mitte ainult koos ajukajaga stiimanooniga ja seal on ka kõiksugu muid tegelasi, et sellest räägime ka võib-olla veel ja kindlasti räägitakse raadio kahes täna miks mitte ka homme ja testimata, et nüüd sa siis asetad meil plaadi masinasse sele. Mängiks assoo õiget souli, souli, hoopis klassikalist kuldset soulmuusikat Detroidist aastast 71 tähendab teisens, Nathination, ma olen seda ise kunagi laulnud ja see lugu oli siis 71. aastal USA number üks samal ajal kui jõukesele näiteks number üks tiiru eksi, Hots loov, mis on ka eriti äge ja sinna teisi on siis laulis kunagi David Rohwingis, sealt välja löödi, kes on üks minu lemmikhääli kindlasti ja kes segastel asjaoludel hukkus umbes siis, kui mina sündisin. Ongi nii vaatamata on, sul on ju selline teadmistepagas ja sa põrutad neid aasta arvele kalašnikovist, et oled sa, oled sa ise kallikest raadio Tiitsei värki mõelnud, et siit tuleb ju nagu järjest kõiksuguvärki, et saaksid need vanad tabeleid kõik peast lausa läbi käia. No väike unistus olla selline Raidi näiteks. No eks me näe, ekspert, eks Vene raadios siis kuuleme pigem. Nii, aga mai teises joneishesse. See on raadioga