Vikerkäär. Tere tulemast kuulama järjekordset saadet viker. Valter ja Jaak Ojakääru külaliseks on täna üks selline parajalt paks mees oma parimais aastais. Ta ei ole küll mitte Karlsson katuselt, aga ma arvan, et tema kogu selline olemuse ellusuhtumine on küllaltki sarnane. Tere tulemast, Ott Arder. Tere. Tere. Jah. Katusekoha pealt nii palju, et oma lapsepõlve veetsin vana Lasnamäel ja seal katusepapi tänav. Ja kui ma olin väga väike laps, siis ma arvasin, seal elabki mõni papi jaoks seal katusel. Papp oli mulle tundmatu, aga väike muhk oli loetud ja väikemuki kahtlus, baby. Ja seda eesti keele varjundirikkust oled sa kasutanud oma tõesti väga hulgalistes laulutekstidest, mida sa oled kirjutanud. Kui ma otsisin fonoteegist välja neid laule, mida me täna kuulame, millele sa oled tekstid kirjutanud, siis sai neid seal kuskil 178, vist, kui ma päris täpselt need mäletan. Ka seal on ikka väike selline huumorisoon neil alati juures ja võib-olla alustaksimegi siis ühe sellise lauluga ansamblilt apelsin pealkiri on tuukrilaul ja meloodia autor on siis Tõnu Aare. See laul põhja, aga tegelikult ega ta põhja ei läinud, sellepärast et ta on siiamaani väga populaarne ott Arder seal on kindlasti mingeid meenutusi ka, kuidas see, kuidas see laul alguse sai. Kas ta siis väga populaarne on, aga ma mõtlesin saate alguses kasutada, kuna minu mäletamist mööda on see üks esimesi tekste, mis Eesti televisiooni tellimusele apelsinide tegin. Ja see oligi mingit tuukri, tõesti, Mati Talvikul probleemsaade ja Sõru aare oli see viis valmis ja midagi, mis ma sest tuukrid teada, rahvas on kõige targem asi tuukrikoha pealt lahtivahetuse seatina taldada, kingad, laul valmis. Panin kohe kähku ta raskuseks live mind sinna põhja poole vajuks ja siis kirjutan kuidagi valmis asi põhileitmotiiv ka, et ka vee alt otsida. Meil tuleb oma saar. Ja ja siis hiljem tuukrionud olid rõõmsad, et päris asjatundlik mees on diakus. Ta teadis. Mis on oma ala professionaalidega rakupuudet, on väga hea meel, et olen pärinud. Pole päris jah, ja ma arvan küll, et et laul kannab nüüd rohkem kui seda ühte saadet, mõned laulu seal küll jäänud, nii et ühe saate lauluseks sealsamas. Nii et sellepärast oli sellest justkui alguses oli sobilik panna panna mängima tuukri Laul apelsin ja Tõnu Aare ja sealt oli minu teksti meistri algus, kuna olin Jaani vend. Sinu vanaisa oli omal ajal, mina mäletan oma kodusest elust, mis meil oli üks pakk plaatija, pooled olid Aleksander Arder lauldud niisugused. 20.-te 30.-te aastate vahetuse niuksed lööklaulud ja ma oskasin neid kõiki algusest lõpuni, mäletasin tekste kõik seal mis nad seal olid. Ja, ja ma imetlesin tol ajal tollal tervet seda loomingut naiivselt, mis sealt siis paiskus nende klaveri või nende, vabandust nende grammofoniplaatide kaudu minu kõrva. Ja mul tekkis praegu niisugune mõte, et oletame, kui nüüd Sass Arder oleks praegu elanud täies elujõus ja täies vormis kas tema oleks näiteks niisuguseid silu tuhvlilaule võtnud laulda või ta oli ju ikkagi ooperisolist? Ma arvan küll, et, et oleks ooperisolist, aga lihtne külapoiss. Teiseks, nii nagu selle eesti ooperiga tänini Oll ja teatriga, jaa, jaa. Kõigi ansamblitega tõsise muusika inimesed tihtilugu, et endal hinge sees hoida. Siiski neid on meeldiv kohustus, meeldiv kohustus ka teiselaadse muusika ansamblites kaasa lüüa. Me oleme liiga väiksed selleks ja see on meie rikkus ka, et meil on nii palju multiinstrumentalist ja, või multivokalist ja siin ma arvan kindlasti, et Sass laulaks tuukriraua hea meelega ära eriti kui, et, et seal minu tehtud tekst. Nii et jah, ega seal ooperis tema vist 20 kolmekümnendad siis ta ise praktiseeris juba vähem tal õieti olnud siin suurt midagi teha. Ma arvan, et Tal oleks targem jääda nüüd peale seda, kui ta Itaalias koolis käis ja pakuti Stockholmi Kuninglik ooperisse kohta. Et oleks olnud kindlasti tark seal mõni hooaeg teha, aga koduigatsus oli vast nii suur. Tükk aega on läinud õpingutele ja siis ta tuli Estoniasse ja siin ta oli ehk natukene üle sellest üldisest tasemest. Ja siis justkui siis ei kohustanud meeleski salased kogusele. Vana rasva peal mõned head aastad, aga hiljem on juba väga raske erastele sellesse vormi ajada, mida sa iseendale tootas ja nii temast räägi, pedagooge ta ja siis seal pedagoogitöö kõrvalt laulis, laulis kas mõne puris kodunovi aaria või, või osta mulle kollast laadasaia professionaalne jooksval mingit olulist vahet. No seda enam nüüd tol ajal Estonia hingekirjas olnud lauljaid oli, oli väga palju, kes laulsid populaarseid laule, võtame Artur Rinne, oli veel Estonia. Ooperisolist siis Aarne Viisimaa laulis niukseid, populaarne eduka Harry soo. Neid oli väga palju ja seda ei peetud patuks ja seal oli isegi see põhjus, et kogusin mikrofoni värk ei olnud nii arenenud ja iga kirbuhäälega laulis olnudki. Lauldasin kiviga midagi sealt natuke sealt rinnust ka tulema, enne kui see hääl kõlama läks. Nii et võib olla üks põhjus oligi see, mis pärast need ooperilauljad. See oli Saksamaal. Ja teine asi, et esiti vast ei oleks Eestis olu turgu ka tõsise muusika ja see põhiasi, et praadi tehnika oli selline, et pikemad asjad ei mahtunud lihtsalt veale ära. Kase ja muidugi kolm minutit natuke üle pressiti ja siis oli lool lõpp. Aga kui juba ma hea meelega alati kuulan neid sassi lauldud neid, neid vanu noh, nimetati neid lakalauludeks või külavahe lauludeks või ja no mul oli temaga ka õnn üks kena ringreis kaasa teha filharmoonia puhkpilliorkestriga tol ajal ta oli meil solist ja 45. aasta novembrikuus tegime seal Ida-Virumaal, tegime ringreisija, elasime ühes vagunis ja mul on jäänud temast niisugune tore mulje, et ta oli niisugune nagu sa ütlesid maamees. Ja selles mõttes, et kahe jalaga maa peal kergelt boheemlane, mistõttu ta natuke Benno Hanseni hingesugulane oli võib-olla siis. Ja üldse niisugune nonii, klassivahesid või et tema on, on noh, jumal hoidku, kes oli Aleksander Arder ja kes olid seal pillimehed tooli koos pillimeestega, nagu ikka kambajõmm ja selles mõttes ta oli väga tore mees. Sina olid noh, küllalt. Noorukene, kui ta suri saatjatelt kahe jalaga maa peal, vaat kahe jalaga ta hauda ei läinud ja seda oli seda see kurb lugu, et seda võIts gangreen ja ma arvan, et seal sellepärast ta väga palju suitsetas. Tema oli niisugune tore mees, et tema oma laulja selle põhiliselt ikka näitas ise ette oma õpilastele ja kõigile, aga siis tal on ka üks 10 käsku on ja seal on üks keskkond, laulja tõmbab vähe, aga kangeid paber asja. Aga siis sealt ainult seda teist tagumist poolt, seda sa ise oma elus praktiseeris kanget pabelasse, akuste tõmbuslik, palju räpases, väga kollased Kaspekt Velama lavastisel näpu vahel oli, nii et ma arvan, et see, aga ju see näitas ka siis ikka juuda, elas kogu aeg pinge pinge all selle näilise lihtsuse all ehk oli vägagi keeruga maestro hingeelu ja, ja läbielamused süstega ta siin elus Taiwatti, õige palju. No küllap ta sai ja tulles nüüd selle tema laulude niiütelda sisu juurde, just ma mõtlen neid, neid kergeid laule siis tänapäeval minnakse väga otse kuidagi nagu sa tead, see meie popmuusika käib ikka kohe niimoodi, et mina kohe asja juurde nagu öeldakse, aga Lähen käis rohkem, nii kui ümber nurga oli umbes nii et noh, et kuuvalgel ööl ja siis kuule, pidi ise mõtlema, mis seal kuuvalgel ööl siis sündis ja ja sa enne siin koridoris laulsid seda möldri matsi. No kuidas? Kuidas see käis, see kõige osa seal, see kott hakkas. Ja nii edasi, siin järgi tee ja, aga omal ajal oli muidugi ka see, et see toorik oli väga kallis. Nii et proovipildid kutsuva stuudios, sest ta ei saanud kümneid kordi lindistada, mitte seal on isegi Juhan Viiding töötas teatri muusikamuuseumis ja siis sai seal uuritud, mis seal on seal muinasjutu lugevad laudtee ja ja moor või kes seal võis olla Laur Lauter ja äkkima paus. Pausi pole nagu ette näha, millise asi, aga üks vanem muuseumi tööd edasi, tekst kukkus lautoril käest ära. Nii kaua sa maast üles võttis ja hakkas jälle sai edasi lugeda. Sundpaus, aga see toorikaliniga ja sellepärast hakkas suurt mõttessegi võtma. No kuule, seda. Lugu ladudest. Vett ei pea. Ilus tütar. ÄRA otsis. Olidki? Kati kuuma. Voodipoolegi. No pole midagi imestada, et rahvas hirmsa niukse huviga ja kaasaelamisega niisuguseid laule kuulas ja laulis ka, kuna siin oli ju sõnum siin selge sõnum, mitte mitte see koti olnud tähtis, vaid tähtis oli ikka see rahvustunne ikka tublid taluõis ja kogu see värk seal lõpus. Ja küllap need ise neid lugusid ehk välja valinud laulis seda, mis talle anti, aga mul tuli nüüd hetkel meelde, mida kiiruses, minu kallis vanaema sellest ajast, kui nad olid Itaalias ja siis seal maestro Kunelli, kelle juurde siis Sass siis käis paar korda nädalas ette laulmas, seal õpetust saamas ja kodus harjutas. Ja siis ta tiaara kiirusega, nii et siis ta sureb koju statuudis TCP siin Itaalias on ikka väga raske, seda laulan, sest need on ju nüüd ma. Nüüd ma siin tegi nädal aega sööd ja siis ma lähen välja, ma näen kingsepp seal all keldri oma töökojas. Sama aariad tal on, need tikud on suus ja kreeka laulab paremini, kui mina. Ma pean minema ette laulmas, igasugune kindlus on läinud. Ikka tuleb minna. Aga need, kes on Veneetsias käinud, ütlevad, et need paadimehed, mõned laulud väga viletsas, nii et ikka kõik ei ole nii suured lauljad. Et nüüd on aeg natukene teinud mingeid korrektiive, aga siis ehk oli, sest mulle tundub ka sina oled nüüd džässmuusikaga väga hästi kursis. Mulle tundub ka, et see must kontingent, et see pole enam endine, et need omal omaaegsed Ja see lag märksa ehedam. Aga no kui nüüd veel rääkida Aleksander orderist kui, kui ooperilauljast, kes ta ikkagi põhiliselt oli, sest see kõik see, mis ta seal kõrval tegi, seal haltuurat põhiliselt. Need olid äkki ikkagi laulu laulupedagoog, ma arvan, teise pidasid kenasti ka kõige rohkem, et see läks. Aga jah. Ei teadmis öeldakse niimoodi, et õpetama hakkavad need, kes ise ei oska, tähendab, kes laulda ei oska nüüd hakata õpetama, laike oskad laulda küll ja mina mäletan kõige rohkem tema esitus võib-olla just seda kuulsat Tšaikovski Jevgeni Oneginit kreemini, aariat, janu, söörika, pärl. Nii oli siis üsna tugev kontrast ühelt poolt. Klassikaline ooperiaaria, teiselt poolt lakalaul. Aga tuleme nüüd jälle sinu juurde tagasi. Kas sa vaata, üks, üks niisugune küsimus on võib-olla natuke imelik, aga kolme kolmeharuline küsimus. Millal sa hakkasid taipama, et sinust võiks luuletaja saada, millal sa said aru, et sa oled luuletaja ja millal sa jätad luuletamise maha? Seda üldse tähendab siin ära, ma ei oska öelda, millal ma sellest aru sain, et, et ma ise võiks uurima hakata, aga millal ma loolist aru sain, siis on küll nagu banaalne triviaalne lugu. Lapsena mu ema kangestilembeline ja ja talle meeldis maisiga lavastanud ja kirjutanud, mida pidas minu päevikus, kui ma olin väike, järsku sündisin, siis ta on kiusanud mõned luuletused ja ja üht-teist on ta isegi viisistanud ja ma olen õige, aga ega see ema ka muusikaliselt kui koju. Aga ma ise pidasin seda siiski 13. eluaasta, siis aastanegi nisust, naiste deklareerimine ja niisugune kaunis ilulugemine. Siis sattus mulle pihku Juhan Liivi Paul-Eerik Rummo koostatud Juhan Liivi luulekogumik rukkivihud rehe all ja ma mäletan ühel kevadõhtul, ma lugesin siis seda kuni pimedani majakeses Rakveres maalin just küntud maa seal labidaga maha, soovilaid saaks peenraid teha ja siis ma mäletan, ma lugesin ja nutsin ja see liiv läks mul nii hinge. Siis ma avastasin enda jaoks luule selle kvaliteedi, et see ei ole mitte naiste ilu deklameerimine, vaid midagi, hoopis vingem värk on see. Aga minust endast sai luuletaja tasapisi ja siis ma pidasin ennast ise rohkem paslikuks siiski proosat kirjutama, aga eriti soosinud, soosinud proosa, kirjutasid selles mõttes, nagu mina sellest aru sain. Küünaldest realisti ikkagi. Tahtsin seda, kas realisti või muinasjuttu, aga vaatasin, et aeg seda ehk siis uusi või kas ma vaatasin, alateadlikult tundsin luuletajaks aima, olude sunnil, kõigepealt ma sain natukene tõlketööd siit säält siis ma mäletan, et sellega oli veel üks igavene jama minu jaoks esimese tõlkides eesti raamatule oli uluroa, too sukakiri kirjanik, kuulujutud, see anti mulle siis vabakutseline, igasugust tööd oli vaja teha, laulutekste juba tegin, aga see, kui juba sissi toonud. Ja nüüd ma tõlgin neid Juko jutte, mis on venekeelsed, ise mõtlesin ulu, Rova soojad suusaniuka kiir, seal oli luuletusi ka, mõtlesin, et ta on ilmselt küündimatu, neid venekeelseid on väga haledad, et aga ma teen, ma teen nüüd natukene luuletuste moodi. Ja, aga sellest meil see midagi head ei sündinud. Nimelt seal oli siis uus toimetaja kuidagi pandud Takso toimetusse, Mihkel Mutt. Alguses oli väga nõus minu tõlkega vaheti, oleks originaaliga tutvus tutvuse originaaliga selgus, oleks pidanud need kõik tagasi tõlkima, sest seal on lapselalin, aga sinul on luuletused. Ja lõpuks ikkagi jäi minu versioon peale. Sellepärast me ei teinud mingit akadeemilist väljaannet, vaid ikkagi lasteraamatut ja eesmärk oli, et oleks lapsele lõbusa loetav, mis seal originaalis on, see polnud nii tähtis, aga ma sain nii palju märgitust, et ma mõtlesin, mis ma teiste omi ikka paremaks vuntsin, et ma teen mõned ise ja siis ma tegin ja viisin need tähekesse ja kraana pidi olnud kohal hõljuv mardi võttis nüüd lahkesti seal tutvumiseks ja siis me Jaan Rannapiga vahedasin mõnda aega kirju mis oli ometi noobel, et seal mingeid onupojapoliitikat ei olnud. Reinuga tegime juba laule juba sekvaata. Aga nii tore oli kirju vahetada. Ja Reinu onu Jaan tema proosamees, nii et ema poolt polnud kartestaksinud, kehvemaks parandab ja, ja siis, kui mul sündis esimene poeg Voldemar, siis ilmus ka minut algemalt autorilt tähekeses siis kaksiklehekülg lasteluulet otseselt, ega nii et sellest hetkest alates ma ennast nagu natukene luuletajaks pean, aga põhiliselt pean ma ennast siiski teksti meistriks. Kassa valmis viisidele kah oled meisterdanud? Põhilist valmis viisidele meisterdatud olengi. No vot, nägid siin jah, sina oled selles mõttes natukene nagu Karmo ja Valli ojaverehingesugulane, aga minu arust leelo tungal on ka viimasel ajal seal pattu teinud, et et ikka teeb ka valmisviisile tekste. See on pealtnäha küll raskem, aga enamasti on tagajärg, on. Nii, olen mina näinud. Kuigi vahepeal meil oli Rein Rannapiga küll niivõrd palju, tegime koostöös, et ma enam-vähem juba teadsin kuidas ma talle teksti võiks ette kirjutada, et lase võimalikult hästi alla neelaks. Ja nii tuligi, kui meil nüüd vanemad meistrid olid käsil, siis võib-olla paneksime, et näed, mul õnnestus meil õõnestus tänu ühele Viljandimaa lauluvõistluse kirjutada ka vanale Artur Liinele laulu tekst, suunes tuletikud Viljandist ja siis oli ka idee klapil endal mina tükerbiinlasid, mis ma sellest Viljandist kirjutan, kuku klubisektoris taskust laua peal, toosid, krõbistasid niisugust vahva, siin on logina, kui sa arvad, siis teen. Ja nüüd ehk kuulame selle Artur Rinne ära. Kahju, et ma ei olnud stuudios ja siin on juba kartulid, on juba h täht ära väsinud, nii et siin ta laulab mullal tekst on niimoodi, ära anna laste kätte, muidu tuhnis peagi tuhas ja ka siis, kui lähed vete ojja hästi kuivas kohas. Seal on toas ja kohas, aga proovime siiski kuulata, mis seal nüüd janu. Laeva. Vajumikega la tikutoos ei tohi, pole vaja. Meeli kaasata KGB, Kälmet. Raal. Jah, vahel on ka sellel majal nurka, rõõmsalt. Pole vaja mingit preemiat. Ole Ra. Kaasa võeti kõik ära, alla. Läheme siis nüüd võib-olla äärmusest äärmusesse. Ott Arder on kirjutanud tekste kõikvõimalikele lauljatele ja ansamblitele. Ja kui me praegu oleme rohkem nende vanematega seda saadet alustanud, siis läheksime nüüd kasvõi näiteks Ultima Thule juurde. Ja kuulaks ühe sellise laulu, mille pealkiri on kassitapp. Läheme teise äärmusse, pealegi selle kassitapuga ja eks koma vahest oma produktsiooni juhtunud kuulama siit ja sealt, ehk siis tuleb. Teinekord on niisugune tunne. Et eks ta Flitz lugu oled litsid, mehed, need sikku sikupilli või kus ma praegu olen, siis ise elan kassisabas. Jah, kassitapu autor on praegu kassisaba poiss aga enne oli siis huvilised, et peamine erinevaid asju tegema, et oleks uhkem selgroo sirgeks ajada ühte kindlat rida, aga jällegi ei suuda ära öelda, aga vahest meeldivaid ülesanded ja. Oh kas või satuvad üks kuu aega ja. Piduri, kui ma nägin seda väikest kasvu eest, oli see muusika, kõigepealt laulis Tõnis Mägi ühtemoodi selle peale ja ma ei saanud kuidagi aru, ta laulis inglise intonatsiooniga, siis tuli Riho Sibul, tegi. Asi sai äkki elavaks. Ma ei tee enamasti loodist vahel väga vilets nooditundja ja madin kuulmise järgi. Ma olen väga väga kuulekas, muusika, kuulekas, kuulekas, mõni heli helikuulekas olen ma küll. Ja kahjuks mu hääl ei võimalused ja vahendid, aga siis kuidagi need helid ikkagi ikkagi õnnestunud häälikuseks häälikud sõnadeks ja kui siis on ka veel jäänud, kui sa helistad häälikuteks häälikud sõnadest ja kus edasi mingi sõnum, siis võib õnnelik olla, ükskõik mis muusikastiilis see lugu siis ikkagi lõpuks tuleb, paneb kassitapp. Kuulesti õmbleb Heina. Oi. Nii palju, kui mina sind tunnenud tardar oletseks mõistmatult lahe mees, selles mõttes, et ega sa vist ei taha eriti kellelegi ära öelda, kui keegi midagi palub. Aga kas sa oled vahel ka kellelegi ära öelnud, kes on tahtnud sinu käest teksti või kas sul on mingid omad soosikud ka, kellel sa meelsamini? Teed näid, olen ära öelnud ja soosingut ka ja on juhtunud ka nii, et pole toime tulnud. Näiteks apelsini puhul oli väga hea, et tihtilugu tegi käo ümber. Muidugi juhtus ka vastupidiseid, mina tegin käo kui haiglasse ümber, aga ja, ja nüüd juhtus siin alles jõulueeli, et ühe teksti, mis ma ise ka visanud, kuigi heaks tegi Karmo ümber ja sai parem. Ja nii et aga ära öelda muidugi tuleb või ei jaksa kõike ja on oma soosikud mul laulude hulgas, aga tihtilugu publiku maitsega. Mõni lugu haruldaselt on, õudsalt ei anna minu meelest nagu töötada, ei leia mingeid vastuvõtu ja siis lugu, mis tundub, võib-olla esmapilgul kõige suurem pauk, oli aeg, ei peatu. Puhul oli jälle meeletu kiirus ja. Ma tegin siis kähku ära ja läksin välja jalutama, kolme-nelja tunni pärast tuli tagasi, vaatan seda teksti, meloodia polnud enam kuigivõrd meeles. Vaatajana nisu, kirjaoskamatu soga. Sellest vist küll midagi ei saa, aga parandada ei jõua. Tuli lugu, kui palju? Ma ei ütle, et laulu tekst peaks olema trükituna trükidus peast kuidagi loetav või? Tradised ikka nii, kuidas ta lauldud. See oli ka paljud luuletused praegu trükitud. Ütlevad ei ole. Tahad. Mainisid seda laulu aeg ei peatu siis ma arvan, et me võiks seda siiski ka kuulata, sellepärast et minu arvates see omal ajal, millal see oli, siis nüüd 75 võis olla sel ajal. Lõpuks võit alla, aga jah, ma mitte praegu ei oska veel, praegu panime praegusele tunde keel. See on Ivo Linna 93, Gunnar kriik, teinud muusika ja algne pealkiri pappolevus, aga Gunnar oli niivõrd kombekas, et Bay diskreetse pealegi tunde keel. Sel ajal, kui muusika nii kenasti mängis sattus minu kätte üks, üks tore raamat. Ott Arder Henno Käo igavene öösel. Ja ma lõin selle lahti ja sattusin siukse lehekülje peale. Lehekülg 18. Ott ja Henno Kotja Henno pole laiad lehed, nemad kaks on laulumehed ise laule kirjutama, tulevad ise laule, laulavad metsas, jaga tiigi ääres alailma jauravad. Otistuktsiin helnud siin praegu ei ole. Kas see raamat ega ta poeletil veel ei ole? Veel ei ole aga lähemal ajal rahas tuleva ja igavene eesel. Ja muidugi noh, nimi on kohe kaanepealsest soliidsus, nõuab tihtilugu lasteraamatutel on see pildi tegija vähemalt sama suure kaaluga kui tekstikirjutaja. Meil on enam-vähem võrdselt, ma leian. Ja seda, mida sa lugesid, seda me proovisime Viinis ühes Eesti kodus ette kanda, Henno leidis mingi suvalise meloodia, mis sinna päris hästi sobis. Aga mujal seda pole, esindus aga küllap siin on teisigi asju, mis on viisistatud valkuareni poolt, on igatahes kintsutüki, lavastuse metsseavärk ja ja siis igavene eesel, sellel peašviisor mehhani üht ja teist. Mul on tunne, et vaadates sind kui kui sellist mõnusat muhedat meest savist üldse saab lastega väga hästi läbi või, või, või eksin ma, ma loodan, et ei eksi. See on pikem jutt, aga eks ma püüan nendega läbi saada, nemad on ju ikkagi maailma naba. Meie oleme kõdu, aga sinna, kus on laps, sinna ikka lendavad täiskasvanud ka ümber. See on jällegi selline lugu, kus meloodia oli enne põhiliselt siiski lastelugude puhul on olnud niimoodi, et, et siin on mind viisistatud õige ohtrasti ka ja seda teksti nendest isamaalist teksti väänab sellele meloodiale ei oodanud need siis ma tegin talle väikse üllatuse. Ja ja see üllatus siis jätkus ka, et seda lastelaulupeol ette kanti, kus oli muidki üllatusi nagu vihma. Kes alati üllatab? Laulab ilusti pimedal ja. Kõik rahvariides inimesed katsid endid värviliste keepidega ja küll see pilt oli siiski imeilus, kuidas nad seal lava peal olid pasteelsetes toolides, nii kui üks Vahva Vikerkaar laulev Vikerkaar laulukaare all Kääru saatega kosiksime viimsile. Keegi pole küsinud, kuidas omadega toime tulen. Üldsegi arvad, et mulle. Vabandile hästi, et pole siin Eesti Eesti Raadio fonoteegis ligemale 202 teksti ja muudkui heliseb ja koliseb autorikaitset tulla. Aga viisile. Selles mõttes, et tõepoolest, enne kui ma vabakutselise vaeva kutse kibeda leivakääru kallale asusin, siis oli minu üks töökohti, oli Kirovi nimeline kalurikolhoos ma küll viimsid ei olnud, vaid kakkume päästeparvede kontrolljaamas, aga mingil määral ma olin siiski nende viimsi asjadega ja kooliga oma ülemuse tegemistega ja sellega kursis. Nii ja nüüd aastaid hiljem, ühtäkki ma ei mäleta, kas laulukonkurss Meri ja mehed või mingi värk oli. Igatahes Gunnar riik tuli ja ütles, et nüüd oleks kaheks mereteemaline teha ja ma mõtlesin, et teeks Viimsi vahelisi jätsi poolsaarest, et igasugustest saartest laulukesi, aga nüüd poolsaar, nimetasin selle ka ära ja üht-teist tegin. Ja siis äkki muutus tekst meeletult heaks minu jaoks, et hulgaga kõik viimsile. Sest igagi ravit ootab siin kuul Natukene natuke liiga hea mängija juba täna edasi kirjutas. Sisemine tsensuur hakkas tööle raginal, aga noh, vaatame mistahes nüüd lõpuks sai vajale aastaid kuulanud. See ma saarestovskinni Mõnigi. Jah. Musi aru sa oled möödunud eelmine aasta oli ka see, kes saab kaasa, oli. Ka uut rahvastmäega. Aasta ringi. Ralph Peipsi kallas noored kaasaegsed alla. Toimiga. Äsjakuuldud laulu kuulates tuli Arthuril pähe üks selline hea võrdlus, et vahel on lauluteksti kirjutamisega umbes sama mure nagu ristsõna koostamisega. Et kõik need tähed peavad paika minema. Tekstidele teatavasti Riin väga tähtis ja värsimõõt. Ja pikk vokaal, jah, jääv rõhud ja kõik on seal väga huvitavaid pisiasju, mida kõiki kiiruga egi raske kirjeldada. Ega ma ei teagi täpselt, kuidas see, kuidas see laul sünnib ja ega igasse laulu ikka ilmselt mingit sõnumit ei jää ka ja kas teda igal pool ongi vaja. Vahest, ja. Ma ikka püüan edasi neid teha, aga kui võiks arvata, et aastatega see töö kergemaks läheb, tegelikult on vastupidi, sur jällegi tekib edasi, on juba kõik olnud seal seal alus ja siin olnud ja siis siis jooksed kiiremini kinni kui muidu ja siis ongi hea ventiil siiski ilusas mõne lasteluuletuse täiesti niimoodi, kus Vabaotsast otsani. Ma arvan, et laste luuletustega on ka nõnda, et ei maksa sõnuga võtta, et ehk mõni sõna on liiga keeruline, ma mäletan, ükskord ma kirjutasin hästi lühikese terra, incognito, tundmatu maa terra incognito elab incognito üks valge laik ja ongi kõik. Hiljem siis esimese lasteraamatus bumerang ilmus ja ma mõtlesin ristika, see sai ülearu sinna pandud, aga ei midagi. Tiiu Tamm väga kena kontsertmeister, Alaritame õde võiks lust nimetatav ansambel. Teema tuleb oma väikse pojaga Pirita poe ees ja ütleb, näe, onu keelase terra incognito loe nüüdse poiss luges poiss aiaksele ladina termini selle luuletuse kaudu kätte. Ütleme, kui laulutekstide juurde tagasi tulla, siis praegune hetk küll niipalju kui minul tundub, andku noored autorid andeks. Asi on kaunikesti suur. Sõnade evalvatsioon. Aga need, kuigi me oleme keset pühapäevast talvepäeva lugu nimega talveööansamblilt karavan. Tammeorg Agu Tammeorg, muusika tekst. Arder, mis meenub sulle seoses selle lauluga? See lugu on hirmus magus, minul meelt vinge hais, mis valitses linnahalli stuudioesisel, kui ma seda lugu viimistlesin, mis on noh, niisugune karge ja, ja taevalik. Vaiba Vaidel. Kõigla. Aga olen ma. Ja soovida. Sa Vi ka-le. Ja ta ei mõista Aga? Ma kuulan siin ott juba tükk aega sinu sõnadele loodud laule või, või neid laule, millele sa oled sõnad loonud ja polegi nagu kehvi, sealhulgas, kas me oleme kõik need kõige paremad välja valinud või või kuidas üldiselt sul on vist nähtavasti hea käsisele. Kui puhul mõlemal pool vedamine, et ma olen leidnud suurepäraseid heliloojaid ja esitajaid Ja need on jälle sind leidnud, need on leidnud ja muide, omal ajal raadios hoiatati esinejaid. Ärge kunagi öelge, ärge kellast, et vaat et kell on nii palju ja nii palju. Kell on muidugi nii palju, nagu ta praegu on. Ja sel puhul mul tuli meelde üks, üks väga hea lõpulugu. Aeg ei peatu. Ja mingil määral ma ühendaks seda pealkirja nüüd ka Ott Arder viimase jutuga. Muidugi aeg ei peatu, aga samas aeg võib ka tagasi tulla või noh, ühesõnaga aeg käib ringi. Ja seepärast mingi spiraalne, spiraalne värk, jah, noh, siin ma panin ka sõnumi, et kui Aegi peatub, võtkem ise aeg-ajalt aeg maha ja nii hetke imetlemiseks või võima põhja kiirumiseks. Ühesõnaga tehkem selgeks, kus me sellel ajaskaalal just parasjagu oleme ja et alati mitte kõik uus ei ole hurmav. Vasid nii kui see triviaalsed ja ütleb, et suurt ei olegi, et see on kõik ammu unustatud vana. Aeg ei peatuse palad tol ajal oli siiski minu arvates küll nagu uus sõna eesti popmuusika. Noh, see pole mitte et Eestisse või oli niimoodi, et siis me olime suure nõukogude impeeriumi koosseisus seal me olime niisugused saapad, artist aeg ei peatu ja illusioon ja salongi lugu ja. Neid mängiti kõrtsides. Jaagi peatse jei või? Ilus ju jah, läksid küll matsipakkidena ja, ja seda oli rõõm tõdeda. Me sõitsime Sahhalinil, seal jõuame kohale. Kaugelt tulnud ikkagi plakatitega juba kohalikud fännid on, on eeskätt. Muidugi natuke piinlik oli, ehk Margareeta võitis või eriLäätse ja Kaljuste koori eeskätt keegi ei teinud väljonisti, tead küll, mitte. Kas see oli, ma ei tea, kas meil on eesti teegaa ramm neli ai, see oli väga vahva rei. Apelsin. Mina eelistasin saba peale, et sinna pääseda. Õnnestuski, ja ega seal suurt teha ei olnud, aitasin kohvri tasside, vahest, kui mõnel poolreisidega oli vaja, siis olin ka valguste ajana valgustaja ametis ja. Rahvavalgust rahvavalgustaja lava ka apelsinisaba peale ühel reisil vehid pilissi siis ja oi, kuidas. Lemmik lemmikpunt kõige kõige ei ole paremat halvemat venda, ütles minu vend kord ju kohta ja mina arvan, et seda ta ütles väga õieti. Me oleme nimelt kaksikvennad, meil on päevapealt kaks aastat vahet, umbes noorem või vanem on seda juba. Püüdke ise selgitada. Jätame siis selle, meie raad hooleta koduseks ülesandeks, lõpetame palaga, aeg ei peatu. Tekst Ott Arder muusika Tõnu Aare, kui ma ei eksi. Ja kohtume saates Vikerkaar jälle nüüd juba kahe nädala pärast, sellepärast et järgmisel pühapäeval on kavas saade helisev kroonika.