Kirjandusteadlane Endel Nirk. Te olete maapoiss, kui suur impulsssaitide kodunt kaasa nüüd oma kirjandusteadlase teele. Mõndapidi tuleb isegi ütelda, et suhtumine taluperes sellesse raamatusse vahti, mis ei olnud kuigi soodne. Mul on meeles ütlus, mida ma tihti pidin kuulma juba Jaldanu naabiti raamatul. See ei olnud sugugi tunnustus, vaid vastupidi. Talus oli alati midagi muud asjalikumat teha. Aga kui mõtlen tagasi sellesse aega juba kuhugi 50 aasta taha imelikul kombel inimesele on tema huvid ja kalduvused nagu algusest peale antud. Ma ei oska isegi seletada, miks keskkooli päevil oli ka niisugune olukord, ma õppisin ju keskkoolis ajal, mis oli väga muutlik. Esiteks, selles mõttes läksin 38. aastal keskkooli. Tollal ei toimunud keskkoolireform, mis oli keskkool, oli jagatud siis reaalkooliks progümnaasiumiks, gümnaasiumiks. Vanad õpikud olid käibelt kõrvaldatud, sest uued programmid olid koostatud ja tuli nii välja, et kogu minu keskkoolis õppimise ajal meil ei olnudki eesti kirjanduse õpikut. Ja siis alati mõnikord jälle otsast peale ja kuidagi niisugune ebaselge oli see õpetamise järg. 40. aastal. Saksa okupatsioon, nii et ma õppisin keskkoolis kolme võimu ajal igal omad lipud, laulud ja vastavalt jutud, mis sinna juurde käisid, kusjuures need jutud käisid risti üksteisele vastu, mis eelmisel aastal oli räägitud, niiet võrdlemisi õnnetu aegses mõttes noore inimese kujunemise periood siis veel niisugune asi. Tollel ajal kodanliku aja lõpul ka veel toimusid kevaditi odavat raamatute väljamüügid. Ja sealt võis saada tõesti mõne paarikroonise raamatu 10 sendiga kätte. Mina jälle millegipärast ei ostnud ei saladusliku säki ega, ega fantoomi, vaid ostsin neid käibelt kõrvaldatud gümnaasiumi eesti kirjanduse õpikuid, nihklejatest omad, mis nad olid. Ja lugesid need suure huvi ja põnevusega ja midagi jäi sealt muidugi meelde ka, niiet Gümnaasiumi lõpuklassides meie emakeeleõpetaja oli minuga üsna rahul, ma ikka üht-teist teadsin eesti kirjanduse kohta. Nii et võib öelda, et teil mingeid kahtlusi selles suhtes, mis teist saama peaks, sellest tal ei olnud. Missugused õppejõud kõigepealt meelde tulevad? Teatrijuhataja eesti kirjanduse kateedri juhataja oli Karl Taev, erikursused ja eriseminarid Taavi juures toimus nii kolme mehega sõbraliku vestluse vormis, mis oli muidugi väga arendav, sest meil oli üsna hea usalduslik vahekord. Ja taeva oskas meid suunata iseseisvale tööle kirjanduse lugemisele. Teoreetiline kirjandus ja kirjanduslooline põhiliselt saksakeelne tollal oli meile kättesaadav vene keelega, alguses oli väga suuri raskusi, ei olnud võimeline seda lugema. Ja Taevi niisugune tugi ja juhatamine andis igatahes häid tulemusi. Mul on jäänud ta vist eriti meelde see periood minu ülikooli lõpuaastatelt, kui algas Kurikuulus Noor-Eesti ja Siuru ja nende järgede maha materdamine. Väga ühekülgne ja, ja vildak, nagu ta oli, meil igatahes jäi selle suhtes täiesti oma arvamusele. Ja tema hoiakust oli oli näha, et ta seda kuidagimoodi heaks kiita ei saa. Tema oli meid juhatanud suitsu ja, ja Tuglase teoste juurde just Tuglase kriitika, kirjandusloolised uurimused millest ma arvan, et ma olen üsna palju saanud, siis olen ma kindlasti suurt tänu võlgu Villemaltuale. Villem Alttoa oli ka meil muidugi väliskirjanduse lektor, ta ei olnud siis veel professor dotsendiks asja saanud. Kuid võttis osa eesti kirjanduse kateedri tööst ja just temalt olen ma saanud üsna palju nii uurimismetoodika osas. Mõlemad auhinnatööd, mis ma ülikooli ajal kirjutasin nende juures, oli just Alttoa konsultandiks. Ja ta juhtis just algallikate juurde, rõhutas seda eriti, ma mäletan ühte juhtumit oma esimese auhinna töö juures ilma igasuguse kogemuseta, muidugi see oli väljarändamisteema kajastusest. Eesti kirjandus möödunud sajandil. Ma olin seal nimetanud, et Kreutzwald kuidagi laitis ära Juhan Weitzenbergi luuletamise või nagu keelas selle ära. Ausalt öeldes, ega see päris nii ei olnud. Vaadake ars riiulist eesti kirjanduse aastakäigu lõi lahti, näete, siin on Kreutzwaldi kiri, lugege läbi Kreutzwaldi kiri Vaidzenbergile. Ega kirjanduse ajalugu ei saa kuulujuttude järgi teha, vaid tuleb minna algallikate juurde, niisugused ütlemised jäävad meelde muidugi. Esimene trükipääs oli ka seoses nende auhinnatöödega, nimelt teine auhinnatöö oli mul Eesti Ajalooliste jutustuste kohta ja see sai esimese auhinna. Loomingu toimetaja Todon August Alle oli sellest kuulda saanud ja tegi mulle ettepaneku, kirjutas selle alusel loomingule artikkel. Ja see ilmus ka 48. aastal, niisiis ma üliõpilasena pääsesin juba Loomingu lehekülgedele ja hakati minult ka retsensiooni tellima, niiet olin siis nagu juba kriitikuna mingi nime. Saanud siiamaani kuuldu põhjal võib arvata, et TT oli nagu kirjandusteadlasetee ette määratud juba. Aga te esimene töökoht oli tööajalehes tarite sirp ja vasarale õige mitu aastat oli see niisugune ootamatu pööre. Ei olnud muidugi aeg, millal ma seal sirbi juures olin, ei olnud iseendast jällegi sugugi õnnelik aeg, sest siis oli alanud see kampaaniate periood. Aga urgart jäi mulle meelde just selle oma tasakaalukusega ja rahulik kusega, millega ta suutis ehk ära hoida mõndagi üle Arusust. Teie noore mehena ja nüüd ajakirjanikuna tantsijat võtsid osa ka nendest koosolekutest, kus ühed kirjandusinimesed Nad olid testile otsustajad ja teiste üle hindajad. Päriselt ei suutnud ka mina hoiduda mõnesugustest ütlustest, mul hiljem on kahju olnud näiteks Tuglase kohta. Kuigi need ei olnud just kõige äärmuslikumad. Ma hiljem, kui tugevasega tuttavaks sain, tegin sellest ka juttu. Tuglas ütles, et te olite noored mehed ega ei tundnud mind veel küllalt ja seda ma ei pea nii suureks patuks, aga et rohkem temal on häbi nende pärast, kes küll teda tundsid põhjalikult, aga siiski tema kohta niisuguseid asju on kirjutanud, nagu nad kirjutasid. Te avaldasite 1957. aastal kogumikku laias laastus. Ja võib öelda nüüd tagantjärele, et olite esimene Eesti nõukogude kirjandusteadlane, kes kogumikuna jõudis. Kas oli see hulljulgus või tundsite, et oli alust seda raamatu kirjutanud ei kokku panema hakata. Tagantjärele muidugi tundub ta tõesti hulljulgus, sest ma olin ainult seal kaheksa, üheksa aastat kriitikas esinenud ja panna kokku nisu 500 leheküljeline raamat. Kuigi ma seal jah, olengi teinud üsna valiku oma meelest ja enamjagu välja jätnud ikkagi. Ta on vast liiga suur ja nüüdse pilguga vaadates ei õigusta ennast, aga noor inimene on tragim ja tal on tahtmist esineda. Ja nõnda ma siis sandi oma koguga nagu tee algatajaks. Hiljem tuli need rütmi siia kindlasti paremaid ja, ja rohkem selekteeritud kogusid kui see. Aga no päriselt abi tema pärast kah ehk tunda ei tarvitse. Hiljem ma olen avaldanud teisi kogusid ja kaks lühimonograafiat, mis ka lähedalt sellesse perioodi kuuluvad. Järgmine ja võib-olla kõige olulisem periood teie kirjandusteadlase tööl on tegevuskeele Kirjanduse Instituudis. Palju neid aastaid seal kokku tuli? Kokku tuli 19 aastat ja see on inimeseni aktiivsest elueast üsna oluline osa. Minu enda isiklik teema sellel ajal vähemalt algupoolel oli Kreutzwald. Ma olin sellega alustanud juba enne instituuti minekut. Tegin Kreutzwaldi teemal nii kandidaadi kui doktoritöö. Doktoritöö on ilmunud trükis ka Monograafiana, Kreutzwaldi eesti rahvusliku kirjanduse algus. See oli siis nagu omaenda peamine huviala. Te olete tegelenud just 19. sajandi kirjandusega, Kreutzwald siis keskne kuju seal. Aga enne teid on ka eesti kirjandusteaduse suured nimed uurinud ja uurinud põhjalikult Kreutzwaldi silon suitsionannist Jaan Mart Lepik, Jaan Tuglas. Suitsud muidugi teinud tohutu töö Kreutzwaldi noorpõlve tema kujunemisperioodi selgitamisel, see lühimonograafia, nagu ta meil nüüd eesti keeles ka lõpuks tervikuna ilmus räägib ise enese eest ja ta minu poolt mingisugust tunnustamist ei vajagi. See on olnud ka mulle ikkagi juht nööriks noore Kreutzwaldi käsitlemisel ja ma olen temale pidevalt viidanud. Ma sain siis muidugi viidata põhiliselt nendele artiklitele, nagu ta kodanlikul ajal enne sõda Loomingus avaldatud oli. Muidugi on seal üksikseiku, milles minu arvamine mõnevõrra erineb näiteks kasvõi niisugune detail. Ma ei jaga seda hüpoteesi Kreutzwaldi sünnikohast seal, kus mälestuskivi on üles seatud jõepere mõisamail. Aga ma ei hakka seda siin ka pikemalt põhjendama piisav pärast seda, kui ütelda Kreutzwaldi enda sõnadega, kes igal pool kirjutab, olen sündinud jõepere mõisas, mingisugust ristmetsa vabadiku kohast või, või seesugusest asjast. Kreutzwald küll ilmselt ei teadnud midagi, see on hilise tekkega legend ja selle sünnitaja on minu meelest Mihkel Kampmann. Igatahes niisugune faktitihe uurimissuund, mida mööda suits esindas, on olnud ikkagi meilegi eeskujuks. Jõudumööda oleme seda püüdnud järgida. Kas see faktitihe suund on ka liiga raskepärane suund? No siin on küsimus õieti rohkem suitsuesituslaadist tema lausestusest, tema aju nikerdas ja stiliseeris igat lauset ja ma isegi ei kujutle, kui ta, kui ta sedasama viisi Ülikooli kateedrist k rääkis, kuidas seda jälgida ja konspekteerida suudeti, aga ta muidugi huvitav ja isikupärane seda lugeda, kui on aega dešifreerida need laused ja mõtelda ja nautida seda, seda sõnastus, keerukustki, see on omaette suitsu. Klaad. Jannsen on kunagi kirjutanud wet, Mart Lepik on teadnud Kreutzwald vist rohkem kui keegi teine. Kas te olete samal seisukohal? Usun küll Kreutzwaldi kogu ulatuse kogu tema eluulatuses, vaevalt keegi teine kunagi meil on põhjalikumaid teadmisi saanud omada, kui Lepik silmas pidades kasvõi seda kirjavahetuse kommenteerimist üldse kirjavahetuse väljaandmine kommenteerimine oli tema ülesanne lepikul olema muidugi jällegi palju võlgu, lihtsalt kasutades seda kommenteeritud kirjavahetust, olid mulle otsad nii-öelda kätte antud. Ja üldse tahaksin ma selle oma monograafia kohta ütelda, et ta ju ikkagi taotleb nagu igasugune kirjandusteaduslik töö võtta kokku summeerida seda, mis on varem tehtud, kasutada ära seda parimat, mis on olemas, toetuda sellele, arendada edasi jõudumööda ja seda ma seal siis ka tegin. Nii et nii suitsu ja lepiku kui ka Annisti tööd, need on ikkagi kogu aeg, minul, need tugisambad, millele ma seal oma kontseptsioone ehitan. Kas praegu võib öelda, et Endel Nirk diapgressaadist rohkem kui Mart Lepik? Ei, seda ise ei oska küll otsustada, vaevalt et ma rohkem tean, sest niisugust entsüklopeediat vist pead nagu, nagu lepikul tuleb üldse harva, et tema võis igasuguseid asju teada, näiteks ma mäletan ükskord kirjandusmuuseumis, istusime, keegi, oli see üliõpilane või keegi teine, otsis, tal oli vaja piiblist leida mingisugused Jeruusalemma templi mõõtmeid ja küll ta vaene hing otsis lehitses edasi-tagasi ja lõpuks tuli lepikus, milles lugu on. Ta loja Jeruusalemma templi mõõtmeid lehvik lappas lappas korra oligi käes. Ta teadis ka seda. Ja Jansen on mõelnud ka, et Martepiga väga kiivalt kaitses Kreutzwaldi. Mis ta selle all mõtles? Eks ta mõtles seda, et. Noored, sealhulgas ka mina esialgu muidugi kippusid mõnevõrra vulgariseerivalt lihtsustavalt lähenema Kreutzwald, Kreutzwald on vägagi keerukas nähtus. Ja küllap lepikule, kes tundis seda ainet põhjalikult, hakkas vastuse niisugune sotsioloogiline ülepingutamine igasuguste filosoofiat, sinna sisse lugemine ja, ja nii edasi. Selles asutustesse küsimus oligi. Üks tähtis töölõik oli teil ka eesti kirjanduse ajaloo teise osa toimetamine. Ma töötasin tollal 60.-te aastate algusest sektorijuhatajana, see oli siis vanema kirjanduse sektor või nagu tollal nimetati oktoobri else kirjanduse sektor tolles sektoris siis valmisidki, need akadeemilise kirjandusajaloo kolm esimest köidet valmisid üsna plaanipäraselt. Arutasime läbi käsikirju, panime kokku ja nad ilmusid ka võrdlemisi regulaarselt, nagu mäletatakse, ehk esimene, 65., teine 66., kolmas mõneaastase hilinemisega 69. aastal. Mis Edasis puutub, siis seal ma enam osa ei võtnud ja sellest ma siin ka ei räägiks. Nende kolme kütte juures olin maaga vahetult tegev, oli nende kolleegiumi liige ka. Ja teise köite toimetaja kirjutasin teisest köitest ka vähemalt neljandiku, see on siis rahvusliku liikumise perioodi kirjandus, mida ma arvasin Ennast tollal kõige paremini tundvat ja see on suur töö, kollektiivne töö nagu ikka ka ja selle juures vast üks suuremaid raskusi. Toimetaja jaoks on erinevate autorite erinevad käsitluslaadid kuidagi noh, enam-vähem ühtlustada, et nad ikkagi ühe raamatu kaante vahele sobivad ja sellest ajastust antavat pilt oleks nii enam-vähem adekvaatne, et seal ei oleks mingisugust vasturääkivusi. Ma ei mäleta, et teise köite kohta oleks suuremat nurinat kuulda olnud, kuigi niisugused jah, suurte teadmistega inimesed nagu Mart Lepik oli, ega nad sellega muidugi rahul ei olnud, ma kuulsin seda nii kõrvalt. Aga kogupildis selle akadeemilise kirjandusliku kogupildis võib sellega vast tolle aja kohta rahule jääda, võrreldes näiteks nüüd hilisemate köidetega, mis on hiljem valminud kas või neljanda osa esimene köide. Seal on õnnetus see, kui ma kõrvaltvaatajana tohin selle kohta märkuse teha. Et need ei ole mitte värsked materjalid, vaid need materjalid olid valmis juba sellel ajal, kui mina veel instituudis olin, seitsmekümnete aastate algul. Nii et need on 12 15 aastat vanad ja nad ei esinda mitte ei autorite praegust taset ega meie kirjandusteaduse praegust taset, vaid see on eilne päev. Paraku on see nii ja kahetseda jääb just seda, et, et niisuguse teose ilmumine nii pikka aega millegipärast nõuab ja on nõudnud ja lõppu ei paistagi veel tulevat. Endel nirgiga seostub üks kass, varjunimi Hermeliin. Mis te nüüd tahate selle kohta tagantjärele öelda? See hermelin hüppas järsku esile 60. aastal, ta nimelt avaldas ühe paroodia tolleaegse luuleuuenduse reageeringuna. Ja pärast tuli suur luule väitlus selle ümber minu poolt või ütleme, hermelini poolt ei olnud muidugi mõeldud kuidagi nende autorite prodeeritavate autorite mahalöömise katsena. Kuigi ta tollal pahandas muidugi ka need autorid endid. Hiljem nad on sellest asjast üle saanud muidugi ja ise ka mõista andnud, et see oli võrdlemisi hea reklaam, mis tollal päriselt kõrvu pea alla pannud ei ole sa Hermeliin, nagu selgub ka siiani, sest paar aastat tagasi järsku avaldas ta Loomingu Raamatukogu ühe numbrina krahvi proua Pigenovjeva pihtimus, et niisiis ka Hermeliin proosasse üle. Läinud pärast ma lugesin suure üllatusega aasta ülevaatest, et näed, Ermerin jälle kirjutanud Jaan Krossi kohta paroodia. Kuigi ei ole suutnud krossistiili tabada. Ma olen tahtnud korduvalt krossi käest küsida, et kas tema ka seal tundis ära oma paroodia. Mina mäletan, kuidas ma seda kirjutasin ühel vihmasel suvel vanasse kalendrisse lihtsalt lusti pärast Travesteerisin seda tuntud lugu. Vihmasajud jäid järele ja jutt jäigi pooleli ja mina ei viitsinud teda hiljem ka lõpule viia. Kirjutasin sinna siis järelsõna juurde ja ja kui ta oli seal aasta seisnud, siis ma leidsin uuesti üles, viisin katseks Loomingu raamatukogus ja imelikul viisil ta seal ka avaldati. Nii et selle paroodia suhtes ma tahaksin sind kohal ütelda, et see on jälle üks eks kirjanduslik legend ja nii nad tekivad, minu meelest on see pigem siis kui siis mingisugune novell, mille Buenton järelsõnas, aga kui asjatundjat ei olda selleks pidanud, jäägu ta siis niisama kirjanduslikuks, nurisünnituseks. Üks ettevõtmine, millega te olete ka seotud, on eesti kirjanduse biograafiline leksikon. Kas mõte sündis teie osavõtul? Jah, see mõte tekkis meil remmelga ka 60.-te aastate algul, sest analoogilisi väljaanded olid mujal olemas juba lätlastelgi oli olemas. Ja hakkasime selle asjaga üsna hoogsalt pihta, kuid peagi selgus, et raskused on suuremad, kui kui esialgu ette võis näha, et see töö on keerukam. Ja siis ma jäin üksi selle koostajaks nii-öelda puht eraalgatuslikult, see ei olnud kuidagimoodi plaaniline töö. Autoreid oli seal osavõtjad nii umbes 25 ja minu kujutluse järgi oleks võinud see valmis saada nii paari aasta jooksul. Paraku siiski nii lihtsalt ei läinud. Töö kestis umbes seitse aastat, enne kui see käsikiri kokku sai. Ja sellega ei olnud muret muidugi murtud, sest käsikiri oli küll laual, aga kuidas seda trükki toimetada ja mismoodi ja kelle kaudu see oli alles küsimärgi all ja siis, kuna mina olin instituudi töötaja ja enamik kaastöölisi samuti tuli minna sellele, et viijased kellele kirjandusinstituudi egiidi alla muidugi selle lootusega, et nüüd läheb ta tootmisse ja, ja aasta-paari pärast on ta laual. Paraku see lootus vedas ka alt. See toimetamine kestis teatavasti veel umbes seitse aastat, see on siiski midagi inimestel kätte võtta, vähemalt mingisugune põhiline materjal on seal koos. Kas kirjandusteadlane peab olema teatud ajaga vabakutseline ja palgalisest tööst eemal? Mulle tundub küll, et ega see kahju ei tee, vähemalt mina olin neli aastat, siis seitsmekümnendatel aastatel ja praegu olen jällegi vabakutseline. Need neli aastat olid minule ma julgeksin ütelda, üsnagi viljakad, kaks aastat. Ma sain valmis kaks raamatut. Kuna esialgne reageering pärast kirjandusteadusest väljalangemist oli üsna negatiivne minu poolt, nii et ma tõstsin isegi oma laualt riiulitelt kõik kirjandusteaduslikud raamatud kõrvale ja kavatsesin nad aastateks unustada ja tegin ka seda tegelikult. Ja valisin endale hoopis teise teema hoopis kaugel kirjandusest või võimalikult kaugel minu jaoks. Nimelt kunstnik Ants Laikmaa biograafia. Se tema ja ainestiku osutus ootamatult huvitavaks tuli välja niisugust materjali, mida ma ei osanud ette arvatagi ja kirjutasin seda tööd suure mõnuga. Ja vastuvõtt oli ka ootamatudki minu jaoks soodne dokumataal kirjanduslik töö oli ka ikkagi küllalt julgustükk ja pealegi veel alal, mida ma ei ole ju õppinud kunsti, teaduslikku haridust, mul ei ole tulinad siis rohkesti täiendada. Kas oli endale väga huvitav? Ma talviti töötasin selle juures, suvel sai redigeeritud ja muid mõtteid selle kõrval kirja pandud. Nendest mõtetest kujunes siis pikapeale teine raamat, see on rohkem Saaremaaga seotud, on nimelt mosaiikvõlv, mis ilmus aasta hiljem 78. aastal. See on põhiliselt nisugune, autobiograafilise koega raamat, kuigi seda nimetatud publitsistikaks tema eest isegi publitsistikapreemia mulle anti, ma võtsin muidugi preemia tänuga vastu, aga ma arvan siiski publitsistika, see ei ole. Need on mõttepäevikuleheküljed jaa, jaa. Kujutlused sellest, kuidas seal Saaremaa rannas elasin, omaette seal on ka värsse söandas need sinna sisse võtta. Ka neid tuleb võtta kui biograafilist faktipõhiselt, sest mingit ambitsiooni luuletaja kutsele mul ei ole kunagi olnud. Ja ma arvanud silmas pidades kõike muud tööd, ehk andestatakse mulle ka see väike nõrkus. Me oleme nüüd jõudnud pikkamööda oma jutuga tänasesse päeva välja. Kirjandusteadlane Endel Nirk uurib praegusel ajal romaanikirjanik Karl Ristikivi loomingut, miks Karl Ristikivi Need on algust tehtud tema Tallinna-triloogia avaldamisega, esimene osa sellest tuli ja raud on äsja ilmunud. Ja need teosed räägivad ise enese eest, nende puhul on kõhklusi vähem. Olen nende kohta ka ühes avaldanud ja arvan, et vaidlusi selle triloogia ümber vabalt tekib. Küll aga on olukord mõnevõrra erinev nende hiljem ilmunud teostega, eriti tema ajaloolise sarjaga, mis on suur ja ulatuslik. See ajalooline tsükkel algab teatavasti 13. sajandi lõpust ja tuleb välja kaasaega ja käsitleb siis Euroopat. Euroopa ajalugu, sündmustiku kohad. Lõuna-Euroopas, Palestiinas ja hiljem teistel Euroopa maadel. Oskate te oletada, miks soris ristikivini kauge ainevalla? Ta on ise seda selgesõnaliselt öelnud, ta tahtis vabu käsi saada, teda on alati huvitanud laiemate inimlike teemade vaatlus ja sellepärast ta ei sidunud seda meie lokaalse ajalooga vaid võttis siis kogu Euroopa ja rõhutas seda, et ka meie, Eesti on ka Euroopa ja osa osa sellest tervikust on raske nimelt leida seda õiget lähenemisnurka või vähemalt siiamaani olnud. Nüüd on autori enda postuunsetest, paberitest või omaaegsetest kirjavahetusest mõningaid vihjeid olnud võimalik lugeda, mida ristigi visanud silmas pidanud teoseid kirjutades ja sealt tuleb küllaltki üllatuslikke motiive. Näiteks väidab ta, et tema ajaloolise tsükli alusmustriks või eeskujuks on, olen isegi seda teinud, lugenud neid romaane ja vahelduseks selle plaadi peale pannud, kuulanud Bachi, fugasid isegi väga ebatavaline menetlus, ütleme kirjandusloolise töö jaoks, aga ma arvan, et mitte asjatu midagi sealt välja koorub. Muidugi, see on kõik metafoor, see on kujundlik ütlus, kui me ühe kunstiala mõistet kanname üle niiviisi teise kunsti, aga sellel on oma tuum siiski olemas. Peab silmas Ristikivi nimelt seda kontrapunktilist arendust, kuidas erinevat teemat, teema paarid siis põimuvad, kuidas nad arenevad, jälle tagasi tulevad. Kui õnnestuks seda konkreetses analüüsis nii kogu selle tsükli ulatuses, kui ka üksikteostes lahti mõtestada ja ja arusaadavamaks teha, siis ma arvan, et on midagi päris kasulikku ära tehtud, aga see on kõik pikema ajatöös vastad nõudev töö. Ja kui jätkub jõudu ehk siis saab seda kunagi ka näha. Ja ma tean ka, et teil on üks töö valminud, see töö puudutab romaani, seal artiklite kogumik. Jah, need artiklid on osalt avaldatud viimase kuue aasta jooksul ja kogumik sai kokku pandud ja on nüüd juba toimetatud tootmises ja loodetavasti ilmud tuleva aasta algupoolel. Pealkirjaks avardumine niisiis kõne all on Eesti romaani arengulugu, kuid mitte mingisugune ülevaatena, vaid artiklikoguna, kus on tähelepanu pööratud nendele nähtustele ja teostele ja autoritele ja perioodidele, mis mulle tundusid huvitavamad ja vahest ka mõnevõrra varju jäänud olevat. Mõeldud on see raamat eesti romaani 100 aastaseks saamise tagasihoidlikku tähistusena sest 85. aastal tõepoolest ilmusid kaks meie esimest romaani. Need olid Vallimäe neitsi ja teravad nooled. Minu arvates ka kirjandusest on ikkagi kirjandus eelkõige ja mida kaugemale aeg läheb, seda rohkem hakkan arvama, et võib-olla kirjandusloos ei olegi kõige olulisem teaduslikus, vaid just see võime mõista kirjaniku ja tema loomingut, see on midagi muud kui teadustavalises mõttes.