Käesoleva aasta jooksul oleme me veedeti samal ajal sagedusega kord kuus, ajanud juttu meie keskmise ja vanema põlve kirjandusteadlastega kõneluste sisuks nende töö, siis kirjanduse uurimine kõige laiemas mõttes. Meie sarjas on esinenud Nigol Andresen, Ermo siirak, Aarne Vinkel, Endel Nirk, Aino Põldmäe, Rudolf Põldmäe ja paljud teised. Täna on meie külaline filoloogiakandidaat Karl Taev, kes on uurinud põhiliselt 19. sajandi kirjandust, töötanud ka ajakirjanikuna kuid tema põhitöö on ikka olnud pedagoogitöö Tartu riiklikus ülikoolis. Karl Taev on iseenda kohta öelnud, et talle meeldib rohkem kõnelda või kirjutada. Niisiis kirjandusteadlane Karl Taev, kes möödunud aastal tähistas oma kaheksakümnendat sünnipäeva ja jutu, alustame teemal, kes olid tema esimesed mõjustad. Minu arengut ma pean ütlema, on kõige rohkem mõjutanud minu vanaisa minu poliitilise öelda kuna andis ta mulle kätte. Ta oli vana Sakala lugeja, siis seitsmeteistkümnendal aastal käis ajaleht kiir, mida tal siis ka mulle pakkus lugemiseks. Kuigi ma olin viieteistkümneaastane ja mul tekib raskusi niisugune arusaam, kuidas on võimalik, revolutsioon oli juba ära ja nüüd jällegi Sharon kukutatud ja nüüd tahetakse teist revolutsioone teha ja mul jäi see sel ajal taati segaseks veel, aga Eilien, nii, vanaisa abiga sai see asi ka selgeks, kui ta mulle neid ajalehti pakkus, siis ta tavaliselt ütles. Kuule, vaata, see on ikka töörahva ajaleht, vaatab seda ka. Te olete lõpetanud Kuressaare ühisgümnaasiumi, teie õpetaja oli Johannes Aavik. Kui hea õpetaja ta oli. Kirjandusest ta suurt lugu ei pidanud, tema oli esijoones ikkagi keeleni ja oli ju fanaatik, peaaegu võiks ütelda nii. Teatavasti EKG noored on ju väga vastuvõtlikud igasugustele uuendustele ja selle tõttu see haaras tõepoolest klassis tema ju õppetegevus, haaras klassis meid kirjandust, vee suhtus ta üsna tagasihoidlikult. Teatavasti tema ju kirjutas ise keeldi niisuguse raamatu nagu eesti luule viletsused, kus ta kaasaegseid luuletajaid maha tegi Parborrust Visnapuud under, et Atso nüüd ja teisi. Isegi, et ta oleks nii kaugele, ütles, et eesti kirjandus ei vääri rohkem kui 35 lehekülge, see on kogu eesti kirjanduse ajalugu. Et ma ise tahan niisuguse ajaloo kirjutada. Aga ta oligi paradoksude mees näiteks, nii ta ütles isegi, et Eesti rahvas ei tunne ju eesti keel. Imelik küll, kuidas Eesti rahva sees nüüd keelt ei tunne, aga ta rääkis ka väga palju muhud ühenduses mõne kirjanduse küsimusega, näiteks riiule mängis, mida ta väga hästi ise mängis, isegi tuli meile assi ja mängis seal hariliku sara saate lugusid. Ükskord tuli ja läks jutu marseljeesi kohta, on, meil oli segakool tütarlapsed, nagu nad on väga nii edevad ja hakka seed, ütle need magister Aavik, laulge neile seda. Aga tema oli üldse mais su kohta väga häbelik härra ja raputas pead. Ei, ei saa. Aga ikkagi veidi pääle ta, kuidas see viis ikka on, kui see nii väärtuslik on, need tahaksime kuulda, siis ta läks tahvli taha tahvli alt, jalad ainult paikades tahvli taga laulis selle marseljeesi salmi ära ja siis tuli tagasi ütles. Imelik küll. Niisugused väikesed asjad on nüüd meelde jäänud. Nüüd aga teie edasine tee oli selgelt teie, tahtsite õppida filoloogiat Tartu Ülikoolis. Jah, see muidugi oli ka tõepoolest nüüd Aaviku teene. Aga nüüd nendest õppejõududest, kes olid selleaegses ülikoolis, keda te kõigepealt meenutate Kõigepealt muidugi haaraks mind otsekohe suits. Kuigi tema oli väga keeruline, oli ta loe. Tõepoolest tuleb ütelda, et tema loengutes nagu üles kirjutada, midagi ei saanudki, see oli poeetiliselt üles ehitatud kõiksugu poeetilist, telefiguuridele ja nii edasi, kuhu sisse ta siis mõningaid ka kirjanike puhul nisust väikeseid teravaid torkeid tegija sest ta oli üldse huumorit tasuta, ei tunnistanud, tema oli satiirik. Gustav Suitsu juures oli teil ka esimene kokkupuutumine Nõukogude kirjandusega. Paratamatult lükkas mind sinna, et ma hakkasin tundma huvi nõukogude kirjandus vastu nõukogude kirjandusteaduse vastu ja ülikoolis käisidki mõningad niisugused noh, võiks ütelda kirjandust puudutavad väljaanded. Kuigi neid ei olnud palju, aga nad ikkagi andsid võimaluse üldiseks orienteerumiseks. Peale selle veel ma sain lugeda ka lugemislauast, näiteks oli vestja, oli Econoomiksukaja, reisin, kuigi autot ei olnud praagaadeestit lastud tulla. Aga ka nende lugemine, see muidugi on ikkagi teatava ülevaate ka nõukogude, kuhu te kirjandusest. Ja muidugi see kogu aeg süvenes, diagi rikastusid teadmised. Nii et suits oli ka väga hästi teadlik sellest, et ma tegin ka marksite Glenlikust kirjanduse, metodoloogiat referaadi seminari raamides, kuna ta andis kõikidelt mitmesugustes suundadest referaatide kujul, neid tehti. Nii et niimoodi see nii Taastavalt läks nüüd niisugune küsimus, Te töötasite koolis, kus enne oli olnud õpetaja Johannes Aavik. Teie olite Veskimäe Aaviku mees? Keele seisukohast? Mina olin ikka täiesti oomiku mees, nagu ütelda, ega seal ei pääsenud. Aga õpetajana õpetajana no siis oli natukene oldi, vaadati nagu pahaselt selle asja peale, aga siis see ajakiri õpilalt ajakiri. Seega ilmus detlõppudega ja Schichi y-iga ja nii eco täiesti viimase võiks ütelda keeleuuenduse viimased võimalused pandi käiku. Õpilasel oli siis kaks keeld, õnn seal väljaspool. Jaja õpilastel oli nii kaks keelt, aga nad olid sellega väga rahul. Te olite pärast ka tükk aega õpetajaks Tallinnas ja te kuulusite kultuuriühingusse idee, mida see ühing endast kujutas? Jah, võiks ütelda, see oli kommunistide poolt juhitav legaalne organisatsioon tekkis sees selle tõttu. Pätsu diktatuuri ajal ei antud enam mingisugustele uutel organisatsioonidel loomiseks õigusi. Aga see oli üks vana, kui ma ei eksi, Pespoli karskuse selts. Ja see elustati võeti lihtsalt üle ja elustati ja nii hakkaski, ei tee töötama. Tema ülesandeks oli propaganda Rida kommunistlikku maailmavaadet, nii palju kui seda selle režiimi tingimustes sai teha. Aga seal võtsid osa näiteks. Tihtipeale Ants Kruus, mul tuleb meelde praegu üks Jänedal või õige suveni välja Traitmis Jäneda kooli tehti ja seal mina konnale siin kui ei eksi, see oli umbes midagi nii meie tänapäeva noorsoovaimsetest huvidest. Ja Ants kruusil oli teemaks eesti rahvuslik truudus, väga meelepärane teema selle aja valitseva filmise. Aga mis ta sel ajal rääkis, no see oli hoopis ju midagi muud. Sellega piirdus mõned ettekanded, tegin seal ka mõne romaani arutelu töölismajas kaua aega idee saanud töötada selle tõttu, et ta suleti ja kuna mina olin varjuesimees ka seal ma olin siis esimeheks. Kuigi ma ise olin ka õpetaja siis muidugi selle too pärast sulgemist kose kohe direktor oli minu tunnis maraparaati, rääkisin hurda. Ja pärast ütles mul nonii, võib ka rääkida. Pärast juunisündmusi oli teil täita väga tähtsaid rolle, tähtsaid ametikohti. Uue valitsuse deklaratsioonis oli öeldud, et vanemad tegelased välja vahetati uute värskete jõududega aga neid uusi värskeid jõude, kes EKG enam-vähem nii progressiivse maailmavaatega oli, neid muidugi asendati. Aga me teame, aparatuur oli tohutu suur ja ulatuslik, kui palju oli inimesi vaja. Ja selle tõttu siis esialgu mind kutsuti Rahva hääle toimetusse, olin seal Nõukogude osakonna juhataja rahvale toimetuse aga juba kutsute edasi kirjastuse pedagoogiline kirjandus peatoimetaja kohale, seal ei saanud ka eriti kaua olla, siis juba suunati esimese gümnaasiumi endeni Gustav Adolfi nimeline gümnaasium sinna direktorit. Seal sain olla jällegi ühe semestri. Kui ühel päeval Andresen tuli, rahvahariduskomissar kutsus enda poole ja näitas suitsukirja, mis algas umbes nii, et nüüd siis küll mul on see meelde jäänud. Nüüd siis küll vajaksin ma Taevis ja tegin siis ettepaneku hariduse komissariaat, vabastage mind direktori kohalt ja suunaks Ülikooli ülikooli. Sain veebruarikuus, kui algas uus semester kevadsemester 1941 siis asusingi dotsendi kohusetäitjana ülikooli Gustav Suitsu poolt juhitavas kateedris käis minu loengut ka kuulamas ja jäi kõigiti kõigiti rahule. Peame nendest, mul oli, oli kirjandusteooriakursus, mida ma ka hiljem pärast sõda koguvama ülikooliaastate jooksul pidevalt lugesin. Aga teie teed, Gustav Suitsu klassid kiiresti lahku. Jah, seda küll muidugi 100 tuli pääle, semester lõppes. Mina läheksin eta tema läände ja heiet mingisuguseid kontakte enam ei olnud, temaga. Te sattusite sisse piiratud Leningradi, töötasite seal ajalehe rahva hääl toimetuses? Tegelikult rahva hääl, see oli rindeajaleht mida viidi Eestisse lennukitega, mida siia maha Pilmutis. Nii et tegelikult ta oli ette nähtud ründeajaleht kandis rinde ajalehe nime. Ja hiljem, kui ta Moskva üle viidi, seal tar, muudeti ta uuesti siis partei häälekandjaks. Kuskohast saitide Leningradis materjali oma lehe jaoks? Meil oli ka raadio kust me saime kuulata talinat, kuigi kuuldavus oli võrdlemisi halb, aga meie siiski enam-vähem ikka saime kursis olla, mis siin toimub. Peale selle saime rindelt vangide käest saksakeelseid ajaleht mida oli rind saksa sõduritele ja jagatud ja kodust saadetud riiet. Neid kogunes ka ja säält ainega ülevaade siis kogu Saksamaa ja hitlerlikus kambast. Ja aga muidugi väga palju hakkasid varsti saatma ka meile kaastööd tagalast, tagala, oma inimesi, roosidest, käitistelt, kus inimesed töötasid ja nii edasi, õieti hirmus kahes eksemplaris. Üks oliiv, seda tihtipeale vaadatakse, et on rahva häälel number ja teine väljaanne, numbri juurde on pandud literaat A. Ah oli, mida süüa puistati, sest ta tuli natukene ümber, mõningad asjad on, mida sinna tagalasse ei olnud vaja ja tuli jällegi juurde panna midagi niisugust, mis juba tagalas. Holejade huvitas tegelikult kahes kahes väljaandes. Kas Moskvas olid töö natuke teistlaadi? Ei olnud Moskvas läks, asi läks niisamuti edasi, seni kuni jälle Leningradis esimene blokaadi läbimurre, siis ED aktiiv läks Leningradi. Mina aga jäin Moskva loogilise instituudi juurde ja seal oli korraldatud eesti keele õpetajatele kursused. Töötasin seal õppejõuna. Teorite nende esimeste hulgas, kes tulid tagasi vabastatud Tartusse Võru kaudu, tuli see teatavasti jah. Aga nüüd on teil meeles esimene mulje Tartust ja ülikooli hoonetest. No see oli masendav selle tõttu, et kui ma Võru Võru oli ka ikkagi mõnevõrra kannatada saanud aga muidugi mitte nii nagu Tartu seitsmeteistkümnendal rinneleks Tartust alles edasi, kuigi tuli siis mul elada tükk aega kahe rinde vahel. Sakslaste ränne läks raadi juurest läbi meie omade käest. Glenn veel suitses, Vanemuine varemed suitsusid ja nii-öelda see kogu see ülikooli peahoone oli täiesti reostatud. Aulo olid muudetud kasarmuks, narid olid sees, igal pool vedelesid pudelid, leivad leiva tükid, igasugu rämpsu oli sinna veetud veel. Kujukese hauad ümber paisatud Genti põrandale valatud Kapi tühjendatud põrandal maas laiali segi, mustus igal pool, mul tuli läbi käia ju kõik ülikooli hooned. Žest Ma olin täisvoliline rektori esindaja, rektori prorektori ülesannetes. Ja ülesanded olid muidugi suured arvele võtta kaadreid. Kakao moodustada kombisi olidki, hakkaksid kindlaks tegema kahjustuste suuruse ja nii edasi. Miks rektorit ei olnud Tartus sel ajal, rektor oli sel ajal Võrus ainult üheks päevaks ta külastas õe žanreženega, külastasid mind ja tema pidi seal kupp koostama ülikooli uut eelarvet, sest ülikoolid kiiresti käima panna, et ülikool, et eelarve oleks aegsorteesitatud. Aga ta ükspäev käis ja käisime natukene ringi ja ta vaatas seda asja nii, et ta üldiselt oli olukorraga tuttav. Väga meeldejääv oli teie külaskäik Toome. Kogusse astume raamatukogusse, jah, see oli omamoodi ka huvitav seetõttu, et seal oli kaks nii vägevat mees, Velkmanud ja siis teise nime, ma olen unustanud reali, keegi töötaja oli seal, nad olid sinna ettekotta, kus olid muusad neil ümber need kujundid, aga nad olid endal sinna teinud koikud, kus nad magasid öösiti ja valvasid raamatukogu. On nad sisse ei tahtnud kuidagi lasta, sellepärast et üsna väga kurjalt käitused, et mister pluuside siin ümber ja tahate siit midagi varastada või midagi nii edasi. Kui ma oma volitused olin siis ette näidanud, siis jäid natukene vaiksemaks, aga kurjad nad olid küll siis hakkasime seal ka ära läinud, tüvi, kooli õppejõud, Te olete juba, kes on ära läinud, kes enam tagasi ei tule. Käisin nende korteritega, siis hakkas enne raamatuid kokku, organiseerisime siis tema oli peamine seal, kes organiseeris. Saime. Veel sõiduk, muid sõidukid ei olnud, saime selle hobuse säält ja sellega hakati siis õppejõudude raamatuid ülikooli raamatukogu see kokku vedama. Teie saite esimeseks kateedri juhatajaks, kirjanduskateedris raskusi oli muidugi jällegi kaadritega õppejõududega, kuigi näiteks Laugaste, kes juba oli ei mulle väga hästi tuttav riistal praegu kirjandusmuuseumist instituudist Vello Põldmäe, siis tuli annist ja nii väheste jõududega algas TÖÖ Pääle. Muidugi võttis aega, enne kui nii ka päris korralikult sai tööle asuda, Tenno läheks EKG aasta või kõige halvem oli ju see, et ta ei olnud valgust. Ainult ülikool ja mõningad hädavajalikud asutused need said. Ja kui näiteks oli õppejõududel, oli väga raske ette valmistada ei saanud ju vähe pole, on loengud ja kui õhtul koju läksid, olid pine istuti lihtsalt pimedas. Küünalt ei olnud ka kuule, meid püüti natukene muretseda, aga see anti ka teatavatele isikutele, kellel tingimata teda vaja oli. Nii suurte raskustega. Muidugi tuli võidelda. Mõne aja pärast hakkasid välja andma ühte väga esinduslikku kogumikku Eesti kirjanduse ajalugu, plaanitseti viieköitelise na aga jõuti välja anda kolm köidet. See esimene, see õige, siis seda sellega alustasime, päälen, seal ilmus rahvaluule osa ja sees rahvuslik liikumine ja fris realis. Seal oli siis palgaste Alttoa ja Tuglas autoriteks. Ja siis tuli uusi töid kuhjus niivõrd palju pääle, et ei olnud enam autoritel, kõik olid siin ja seal juba rakkes. Ja asi hakkas niivõrd venima, et ei jõudnud enam teda edasi teha. Tulid uued ülesanded ja selle tõttu jäigi see väljaanne nii kavatsetud välja poolikuks. Räägime teie teistest tähtsamatest töödest. Te olete andnud välja ka väga esindusliku Kristian Jaak Petersoni kogumikku. Kas seal on senitundmata materjali sees? Publitseeritud materjali sinna midagi juurde ei olnud tulnud. Mis aga uudis seal on, see on võib-olla see tehnoloogiline külg, kuidas välja anda vanakirjanduse teksti ja siis Petersoni maailmavaateline kujunemine, millest meil peaaegu mitte midagi varem ei olnud, peaasjalikult oli tema nii-öelda elulu käsitlusi, oli aga tema maailmavaatelises kujunemises, mis eriti ilmekalt tema päevaraamatust nähtavale tuleb ja siis ka tema luules, samuti aga ka luule interpretatsioon luuleanalüüs ja see on, võib ütelda küll, seon, uudne. Mis on tema maailmavaates, mida te nüüd tahaksite esile tuua, mis oli? No ta oli oma aja laps ja muidugi nii nagu ta vaadetest ja kirjapanekutes selgub, oli ta ikkagi selle aja istlikul seisukohal. See on, ta tegeles ju väga palju jumalaga ja nagu loomulik sel ajal oli filosoofia, mis peaasjalikult ikkagi vaatas nii-öelda koguma. Pekist, kuid kõige radikaalsemate seisukohtadele ei jõudnud ja siin koli ka šennil vöö, kus ta kasvas, ta oli ju väga hästi selleuroosun printeriga näiteks need olid peaasjalikult ikkagi pastorit, kellega tal kontakt oli. Aga see oli ratsionalistlik teism, kus põhiliselt oli see koorub ka Kristian Jaak Peeter, tulid välja, et jumal lõi maailma, kuid pärast enam ei, see selle, see ei seganud nii-öelda ütle, et nüüd on maailm loodud, on inimesed, tehke mis tahad ja enam ei sega. Nii et see oli niisugune üteldi, seda on nimetatud ka mõistuseusk. Feongi võiksid teda uus, mida mul selles raamatus on analüüsitud. Üks suurem töö oli teil Kreutzwaldi 100.-ks sünniaastapäevaks Kreutzwaldi teoste avaldamine. Jah, see oli tõesti suur töö. See töö algas 1053. aastal ja Terdul c5 köidet tuli ühe aastaga kaante vahele panna. See oli võrdlemisi ulatuslik, nii et umbes tema maht on üle 2500 lehekülje. Ka sellega oli väga palju raskusi. See oli kirjanduse, peaasjalikult Kirjanike Liidu ettevõtte ja siis oli ka moodustatud komisjon, kus komisjonis olid Kirjanike liidu poolt ette nähtud Säärits ja seis tiidus ja mina peatoimetajana, nemad elasid Tallinnas, mina Tartus. Igalühel oli oma otsesed ülesanded, see oli nii-öelda kõrvaltöö. Ja loomulikult, et siis oli sellega suuri raskusi. Toimetajad omavahel ei saanudki õieti kuigivõrd kontakti pidada. Kujutame ette, et oleks tulnud kogu aeg siis sõita, kui neid läbi arutada, võib-olla käsikirju ei, kõik, nii et tegelikult ta jäigi rohkem Tartusse see asi. Ja ma katu seen mõne abijõuga Tartus selle asja korda panna. See oli muidugi harukordne nähtus, et nii suur viieköiteline teos sai ühe aasta jooksul kaante vahele, aga muidugi ka kirjastusel oli selle kohta juba tehtud, ülevalt poolt juba kohustus, et peab ilmuma ta selle aasta jooksul. Kirjastus omalt poolt käis siis õnnetajatele pääle, nii et tuli töötada peaaegu teinekord ööd läbi. Teie kõige viimane töö on suur. Võiks öelda antoloogia möödunud sajandi lõpukriitika kirjanduskriitik. Jah, see hiljuti mõni kuu tagasi ilmus väga suur töös oli tekstide välja valik, sest kui me kujutame ette, et sel ajal ilmus 14 eestikeelset ajalehte ühes lisalehtedega ja pääle selle lisalehtede veel kuus ajakirja muidugi üks lõpetas varem, teine algas ja nii edasi mitte pidevalt kogu aeg 125 aasta jooksul. Ja kui arvestada, et 25 aastakäiku tuleb läbi lugeda ja siis säält sellest teha Fokkuvadki ja võtta just siin, mis on oluline mis on kõige oluline, kõige paremini peegeldaks selleaegsed, kriitika olukorda, siis see oli muidugi puht niisugune rohkem nii mehaaniline töö, mis nõudis arhiivis istumist lihtsalt istuda, keerata, lähistuda, keerata lehte ja siis jälgida ja läbi lugeda, kui juba jällegi mingi hoone artikkel ette jõutud tuli läbi lugeda. Ja siis muidugi välja märkida, et omasin masinasse, on ta, aga suur töö oli ka kommentaaridega, selles kommentaaride kirjutamine on õlg, psühh, raske asi. Tehke, palun, vajab kommenteerida näiteks mõnda isikut, kelle kohta kusagilt andmeid ei ole, näiteks eriti selle aja tingimustes mõni Trageli kooli õpetaja kusagil mõni seltskonna tegi niinimetatud seltskonnategelased, nagu neid nimetati ja nii edasi, kus nende kohta andmeid võtta, nii et väga raske ülesanne on kommenteerimine. Kuidas te iseloomustaksite tolle aja kirjutamist? Diili mis puutub kirjutamise stiili ja keeles, siis see oli nii, et igal mehel oma keelepruuk, igal mehel oma ortograafia tehti mitmesuguseid katseid. Kui Eesti kirjameeste selts lõi komissiooni, kutsus kokku komissiooni arutati küsimusi, kuid ühe mütsi alla ei saadud. See on nagu keelemeestel näib olevat otsekohe niisugune krooniline viga, et nemad ühe mütsi alla kuidagi ei saa. Kriitika oli sel ajal üsna terav, tuleb aga seda arvestada, et ajalehetoimetajad olid ise ka kirjamehed, olid ise autorid. Nii et selle tõttu muidugi see tekitas ka teatavat majanduslikku konkurent, teine mees ikkagi täitsa maatasa, Theo, mõne mehe kohta üteldi otsekohe välja ka, et parem jätase kirja kirjutamine maha viska sulg aknast välja ja sa ei tule sellega toime. Ja umbes selles laadis oli ka neid niisuguseid lauset küll olnud. Väga palju võitlust oli vist Eduard Vilde. Ümber Vilde oli väga palju, eriti kui Belgia alustas oma kriitilise realismi teekonda, siis vanemad Jürgenstein, teised vanemad, et kuidagi ei leppinud. Vilded nimetasid teda sopakirjanikuks ja, ja liiderlikuks ja kõik muud tiited, mida Vilde sel puhul sai. See suur töö on nüüd kaante vahel ja suur töö on ilmunud. Kas samas laadis tööd on plaanis? Jätkata selles laadis jätkata, muidugi mul on mõlkunud meeles, et oleks vajalik sajandi algusest kuni nüüd selle 75. aastani, siis oleks terve sajand ilusas kõik kaante vahel. Pealegi see on omakorda võrdlemisi nõudlik töö. Suur osa on saksakeelne materjal, mis ilmus Saksa ajakirjanduses Eesti selleaegse kirjanduse kohta. Ja siis ka näiteks paid reegedes. Roosund printeri omas, seal oli küll mõningaid, ka Eesti nii koolmeistreid kirjutasid ja ta tõi ära rohkem keelenäidetena kui nüüd kriitikuna. Aga materiaal üht kui teist leiduks ja ma arvan, et see oleks küll vajalik, et tuleks käsile võtta ka see periood.