Eesti rahvale on palju vanasõnu, mis hoiatavad võla eest. Võlg on võõra oma võlgu võtta, laenu teha võib ainult äärmise häda sunnil. Või siis, kui tead, et võetud võlast tõuseb kiiresti suur tulu. Aga mis teha siis, kui võlg sajab kaela ootamatult? Kentsakas küll, aga võlgniku olukorda võib sattuda tahtmatult. Võib tekkida niisugune võlg, mille tagasimaksmine on võimatu. Elupäästjale öeldakse, olen sinu eluaegne, võlglane. On heategusid, mida ei suudeta millegagi tasuda. Võib teha ka halba, mille heastamine on raske või koguni võimatu. Praegu ähvardab oht, et tulevased põlved hakkavad meid süüdistama nende elamiseks vajaliku õhu-maa- ja vee saastamise pärast. Nendele kuuluvate maavarade raiskamise pärast kes kannab tulevaste põlvede ees vastutust. Lugesin kümmekond päeva tagasi Rahva häälest Viljandimaa meeste nõudmist, et Põhja-Eestit ei tohi enam teiste paikkondade arvel eelisarendada. Kirjutati, et tööstuslik põhi peab hakkama Lõuna-Eestile oma võlga tagasi maksma. Ju see on märk, et isemajandamisele orienteeritud mõtteviis hakkab toimima. Mulgimaa mehed tõmbavad paralleeli tuntud globaalolukorrale. Tööstuslikuks põhjaks. Ristitu hõlmab küllalt suure osa Eestimaast. Südamikuks sellele on Kohtla-Järve tööstuspiirkond, mida juba Eesti vabariigi päevil kutsuti Siberiks. Nimetus püsib tänase päevani. Suures Siberiga sarnaseid jooni võib tõepoolest leida. Seda ka neisse piirkondadesse suhtumises nende rikkustega, ümberkäimises, kultuuritasandi kujundamises. Isegi territoriaalse paigutuse poolest on sugulus märgatada. Kutsutavused ala, pealegi eesti Sibergs ei ole ühtki Siberit põhjust põlastada. Aga kuidas on armastusega? Kes armastab Siberit? Eesti vabariigi ajal arendatava põlevkivitööstus tõi Eesti Siberisse maarahvale harjumatu elulaadi. Uued tabad, kaevandused ja tehased ei meelitanud oma töötingimustega ega elukorraldusega. Sinna mindi tööpuuduse sunnil või siis looduses suurt raha kokku lüüa. Olemuselt jäi tööstuspiirkond maarahvale kaugeks. Ei tahetud sinna igaveseks jääda. Ikka oli enamikul see mõte, et kui raha küllalt käes, siis ajada juured kusagil mulda. Põlevkivi kaevandamine ja töötlemine arenes omasoodu pikkamööda ja rahulikult. Nii sulasse piirkond märkamatult Eesti majandusse. Karjuti teadmisega, et põlevkivist saab õli ja bensiini. Müügile tuli põlevkivi keemiasaadused. Põlevkivi osati muundada elektrienergiaks. Pärast seda, kui nõukogude võim plaanitses eestlaste massilist väljasaatmist tegi Eestimaa kompartei keskkomitee tolleaegne esimene sekretär Nikolai Karotamm Moskva võimudele ettepaneku küüditada välja saadetavad Eesti Siberisse sundasumisele. Töökäsi oli seal tööstuse kiire arendamise tõttu hädasti vaja. Oleks olnud suur kokkuhoid transpordikuludes ja Eesti Siber oleks oma nime veelgi enam õigustanud. Aga ei võetud seda mõtet kuulda. Kes oli määratud ärasaatmisele, tuli sõidutada nii kaugele, et koju tagasipöördumise mõtted ja lootused igaveseks hääbuksid. Kohtla-Järvele aga värvati tööjõudu igalt poolt ka Eestimaalt. Ka Viljandimaalt. Soovijaid leidus. Maal käis elu kiiresti alla. Kaevandustes ja õlivabrikutes olid head palgad. Oli neid eriti nooremate hulgas, kes kolhooside eest pagesid maa alla või oli vabrikutesse. Võib-olla oli tollal kõige rohkem neid, kellele Eestist Siberisse vabatahtlik ümberasumine oli pääs alanud jälitamisest. Oi, pääsemine Eestist, väljasaatmisest, vangistusest, võib-olla isegi surmast. Palju tublisid töömehi tuli üle Eestimaa põlevkivibasseini. Häda ja hädaoht ajasid inimesi maa alla ja kuumadesse tsehhidesse. Neist pagejatest suuremast osast neist said tublid, põlevkivitöölised. Nadi olnud, kunagi laienenud ega lohakalt töötanud. Ja see hoolsus läks koos nendega maa alla ning vabrikutesse. Peatselt hakkasid põlevkivitööstuse tulema noored Eesti spetsialistid. Tulid noored, kes õppisid majandust Tallinna mäetehnikumis ja polütehnilises Instituudis. Viimasest tulid ka põlevkivikeemikud. Noore rahvusliku põlevkivispetsialistide kaadritekkeprotsess oli sisult analoogiline eesti rahvusest põlevkivi tööliskonna tekkega. Oli neid, keda meelitas kõrgem stipendium või keda see lihtsalt sundis, kui ainus elatusallikas. Väga palju oli neid, keda sotsiaalse päritolu tõttu oli kõrgkoolidest välja heidetud või kele tee kõrgharidusse oli Suvustatud. Oli ainult üks eriala, kus tõkkide seatud. See oli majandus. Seda ainust kanalit kasutati hariduse saamiseks. Tollal mõeldi naiivselt, et varsti-varsti ei ole enam hariduseta midagi peale hakata. Nii läksidki maa-aluse töötarkusi õppima need, kellel lõigati katkide arsti ametisse matemaatika varustele, füüsika, keemiasaladustesse, keeleteadusse. Ma olen üks nendest. Minu noorusteel on pagemine kodukohast Viljandimaal väljaheitmine Tartu ülikoolist ning jõudmine mäetehnikumi kaudu põlevkivi maailma. Ja nüüd ma loen ning mõtlen, missugust võlga peab see meie tööstuslik Põhi Lõuna-Eestile tasuma. Missugune põlvkond minu kunagisel töömaal eesti Siberil tasuda minu sünnimaale Viljandimaale? Mulle on mõlemad maad lähedased inimene armastab oma sünnimaad igavesti. Mida vanemaks saad, seda kirkamaksja Hellemaks muutuvad mälestused isakodust, lapsepõlvest. Aga ma armastan ka Eestis Siberit, mis varjas mind poliitiliste tõmbetuulte ajastul ja viis mind kokku paljude toredate inimestega, kes 11 ei unusta. Kas nüüd ka meie tolleaegset Kohtla järvelased, oleme kellelegi ees võlgu? Elu on laenanud meid endale mängu kannideks. Kellele saame meie, Eesti, tahangi selle eest, mis meilt on ära võetud või millest meid ilma jäetud. On väärtusi, mida ei saa korvata rahaga on väärtusi, mida ei saa mitte millegagi asendada. Need on võlad, mis tulevad kirjutada korstnast sest nende tasumiseks ei ole midagi olemas mitte midagi, millega kaotatud asendada. Just niisamuti nagu ei saa asendada elatud elu tõelist armastust või sügavat kurbust ja leina. Elus on juhuseid, kus kahju korvamiseks pakutud rahal on juuda seeklejate läige. Tõelist lohutust võib pakkuda vaid teadmine, et meie järeltulijad hakkavad elama meist paremini, et neile lange osaks ülekohtused, kannatused ja omavoli. Et nad hakkavad elama tõepoolest inimsõbralikus keskkonnas, looduskeskkonnas ja ühiskonnas. Aga võlg Viljandimaale? Kas Eesti Siberondrikas, kas tal on midagi teistele ära anda? Mida pidada rikkuseks ja mida tunnistada vaesuseks? Materiaalne rikkus on maailmas sageli olnud hävingu põhjuseks. 1919. aastal loodi Eesti vabariigis Kohtla-Järvel riigi põlevkivitööstus kes 1925. aastal laskis Kohtla järvel käikuga õlivabriku. Uute vabrikute ja kaevanduste ehitamisõiguse said aktsiaseltsid, kus töid tehti saksa, taani, rootsi ja inglise kapitaliga. Pruunist kivist õpiti tegema palju kasulikku. Ei tea, mismoodi oleks eesti Siber praegu välja näinud, kui poleks olnud Molotov-Ribbentropi pakti tingitud sündmusi ja neile järgnenud suuri muudatusi suhtumises mitte ainult inimestesse vaid ka maavarasse ja üldse loodusesse. Kas me siis, kui oleksime ise olnud oma peremehed, oleksime olnud sunnitud nelja aastakümne möödudes rääkima ökoloogilisest katastroofist? Ei taha uskuda, edasi oleks võinud nii kaugele minna. Me oleme viimasel paaril aastal nii vapralt võidelnud röövmajandamise vastu ja ka edu saavutanud. Aga nüüd me juba leiame, et võib-olla ei maksa nii väga olla elektrienergia tootmise kasvu vastu. Selle tõttu, et Eesti energeetikatööstus on üleliidulise ministeeriumi alluvuses, jääb meil saamata. Kui lähtuda möödunud aasta andmetest üle 100 miljoni rubla aastas. Silmapiiril terendab valuuta, energia müügist välismaale. Aga mis saab siis põlevkivist? Põletame ikka edasi maavara, millest võiks saada palju muud väärtuslikku kabensiini. Kas siis tõstame Kuremäe uuesti kilbile ja lööme loodusele käega? Need probleemid on juba mõnda aega uurimisel ja vaagimise plaanikomitee energeetikaosakonna juhataja Heino Joosti käes. Kas kuremäe saatus on otsustatud? Wabariigi plaanikomitee peab andma omad ettepanekud koos muidugi vastavate ametkondadega Ministrite nõukogule nädala pärast ja kuskil augusti algul vaatab seda küsimust Ministrite nõukogu presiidium. Kuna põlevkivi ja põlevkivienergeetika areng Kirde-Eestis väga palju mõjutab ka kohaliku sotsiaalmajandusliku elu palju mõjutab keskkonda siis tuleb seda küsimust vaadelda nii vabariigi tasandil kui ka Kohtla-Järve rajooni tasandil. Energeetikud põlevkivitootjad on praktiliselt ühise seisukohal, et tuleb jätta tasemele praegune põlevkivienergeetika potentsiaal. Kuid selleks on tarvis ehitada tõepoolest uus kaevanduskassa tulevasest kuremäele kui mujale, et asendada väljalangevaid võimsusi. Me oleme juba kogenud, kuidas maa rikkus muutus teravaks tappa kirveks. Eesti Siberis on üle 50 protsendi Nõukogude Liidu kinnitatud põlevkivivarudest. Maavara on omasuguste hulgas kõrge kvaliteediga. Lisaks veel arenenud infrastruktuur. Need andmed ahvatles Moskvat ehitama siia põlevkivikütusel töötavat balti elektrijaama. 1955.-st aastast ülistati väsimatult selle vägevust ja võimsust. Üsna pea kerkisid balti soojuselektrijaamu kuue korstna lähedusse Eesti soojuselektrijaama kaks veel kõrgemad võimsamat suitsupuhurit. Saasta jätkus meile ja üle lahe naabritele. Laiendati keemiakombinaati ja Soome laht kaebles järjest valjemalt. Rohkem ja rohkem ammutati põlevkivi järjest tuli juurde uusi majapidamisi, kus kodukaevud jäid kuivaks ning vett hakkasid jao pärast tooma kaevanduste veoautod. Õuel asetatud paaki. Ja kuhu me läheme edasi mütiga saada, tuua raevu kui käepärast võtaks. Aga kas on niimoodi, et ei ole? Ei ole harjunud, meil ei ole loomi. See veerida pidavat olema hästi hoolikas põistanzid küla külamõistmisest. Ma ka nüüd hakkas see keegi teine, et enam see on teisel tööl, räägitakse teadlastest ja külases kolm kord nädalas toob talle kärje küll talvel siin ei ole austanud. Siis on Andidenesseavime kuskil jääkass tuppa. Kas teil on siin nüüd joogivesi siis või või kastme selleks ikkagi üks reservüksusi, kõik? Soiku muidugi, aga noh, midagi teha ei ole. Kui aastatel on, muidugi mina ei mäleta. On mõnevõrra üllatav, et perenaine püüab jätta muljet, nagu oleks kõik korras. Võib-olla ongi korras, selles mõttes, et bet ju tuuakse. Ja kui hakkad kaebama, kes teab, kas siis enam pesi nii korralikult tuleb. Praegu on läbisaamine v vedaga hea. Hakkad millegi üle kurtma, võib keegi solvuda. Hakatakse grillima ja mõne aja siis kuiva suuga oma õigust taga. Olgu pealegi, igaüks, kes tahab, näeb isegi paaki, asenda kaevu. Värsket vett ei ole. Aga mis siis mõtiskle edasi, kui ma tahaks, et mul oleks saun. Ja mis siis, hoidku jumal, kui tuli valla pääseb. Ei ole siis kusagilt võtta vett otse ämbriga. Ei saa kaevust kiiremini vett ammutada, sest kaevu enam ei ole. Vesi voolab ikka stoilise rahuga, sellest samast ühest kraanist ka siis, kui punane kukk on katusel, kui üldse voolab. Ja mis saab siis, kui kaevandused muutuvad iseseisvateks ettevõteteks ja kui vett vedav kaevandus oma tegevuse lõpetab, kes siis vett vedama hakkab, kellel siis nõuda, oh aeg. Kaevud jäävad kuivaks. Teaduse käsutuses olevate andmete järgi avaldub mäetööde kahjustav toime maa-alal, mis on 10 15 korda suurem kaevandus enda territooriumist. Seega on siis pindala, mille hüdrogeoloogilised tingimused mäetööde tagajärjel halvenevad rohkem kui suurusjärgu võrra suurem mäetööd alla võetud maalast. Mäetööde piiramine säästab loodust säilitada meile veel alles jäänud põllud, metsad, veekogud, sood ja rabad. Alles nüüd, kus ökokatastroofi õlitan meid oma halastamatu ning jõhkra pilguga hakkame pikkamate taipama, mida me oleme teinud või lasknud meid ümbritseva loodusega teha. Oleme teinud või lasknud iseendiga teha, sest me kõik oleme samuti osake loodusest. Põhjendamatult hakkama pandud maavarad ja rikutud loodus on järeltulevate põlvede ees meie võlg, mida me ei suuda tasuda. Ahnus, jagi kantomaania ergutavad ülisuurte mammut, kaevanduste projekteerimist ja ehitamist. Maailmas on vaid paarkümmend kaevandust aastatoodanguga üle viie miljoni tonni. Nende hulka kuulub ka meie Estonia. Kaevanduskaevetööde tagajärjel on maailmas puistangutes ladustatud tohutud hulgad aherainet, sealhulgas ka rikastusjääke. Ainult söekaevanduste Pustanguid loendatakse maailmas 18 1000 piires. Isesüttimise tagajärjel põlevate puistangute arv läheneb seitsmele 1000-le. Need iseenesliku tekkega tulekolded saadavad meid ümbritsevasse õhkkonda süsihappegaasipingu, gaasi, vääveldioksiidi, väävelvesiniku, lämmastikuühendeid. Kokku eraldub põnevatest puistangutest aastas üle 100 miljardi kuupmeetri saasteained iga inimhinge kohta oma paarkümmend kuupmeetrit aastas. Nende arvude taustal võib tõepoolest nii mõnelegi keskametkonna esindajad Kirde-Eesti hädad tunduda sedavõrd väiksetena, et neist ei tasu rääkidagi. Kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad. Tuntud vabandus, kuid mitte igale poole, kuhu teda pakutakse. Ta ei sobi. Inimesi sureb iga päev. Võib öelda, et mida see loeb, kui viiest miljardist hukkub 1110 rääkimata siis juba ühest inimesest. Niisugune arutlusi vähendaks põrmugi leina suurust ja kaotusevalu belglastel, kelle kaheksateistaastase poja eluviis lendurite jäänud Nõukogude hävitaja kukkumine elumajja. On inimlikult mõistetav, kui leinale ja valule lisandub pehmelt öeldes ebameeldiv tunne antipaatia riigi vastu, kes surmateele laskis. Analoogiliste tunnetega on tegemist, kui vaatame või tunnetame tapetud või vigastatud loodust. Mäetööstuse kahjustavat toimet on järjest teravamalt näha ka Eesti Siberis. Kaevandused, karjäärid, põlevkivi töötlemise ettevõtted, põlevkivil töötavad soojuselektrijaamad on rikkunud loodus- ja ühiskonna seostatud harmoonilist arengut. Kunagine terve ja inimsõbralik looduskeskkond on äkki justkui hakanud murenema näppude vahelt pudenema tükkideks, millega pole enam midagi peale hakata. Tänu roheliste liikumisele ning keskkonna olukorra eest muretsevatele teadlastele. On olukorra tõsidust hakatud tunnetama. Nõukogude Liidu senine majandusmehhanism ei innusta maavarade kokkuhoiule. Peamine häda on maavarahindade puudumises. Kaevandaja jaoks oli seniajani must muld ja vesi jääkaineks. Karjääridel eemaldatud aheraine puistangutes paigutatud viljakas must muld jäeti kasutamata viletsamad maade viljakuse tõstmiseks ning kaevandamisega rikutud maa-ala rekultiveerimiseks. See, mis Eestis on tehtud karjääride kultuur seisundisse viimiseks. On vaid tagasihoidlik algus, mis ei iseloomusta üldist olukorda ega anna alust optimistlikeks prognoosideks. Kuremäesõna ei ole veel tabuks kuulutatud. Isetegemine on ise vastutamine ja see on palju raskem kui süüdlaste otsimine. Tööstuse arendamise ja pidurdamise keskkonna saastamise kaitsmise probleemistik on lõhestanud kohalikku elanikkonda pingestunud rahvussuhteid. Eesti ülemnõukogu üheksandal istungjärgul ütles rahvasaadik Kohtla-Järve rajoonist Niina Mihhejev. Meie põhilised maavarad, põlevkivi, turvas ja liiv on nii rikkus kui ka õnnetus. Ligi kolmandik rajooni territooriumist on kaevandatud maa-ala kaevanduste ja karjääride ümber kujunenud depressiooni. Lehtrite tagajärjel jäi tühjaks üle 400 kaevu. Tammiku kolhoosi Ahtme metskonna maadele, kus 15 20 aastat tagasi suleti kaevandus, tekkisid lahvandus, lehtrid ja langalad. Viimased on rikkunud pinnareljeefi ja enamasti ka kuivendussüsteemid. Karjääriviisilisele kaevandamisele on rikutud maid tuhandete hektarite kaupa. Rajooni põllud on aasta-aastalt vähenenud. Kohtla-Järve rajooninõukogu istungjärgu otsusega tunnistati rajoonid tähtsaimaks maavaraks viljakandev muld. Põlevkivi varud, mis paiknevad kõrge hinde palliga. Põldude all tuleks lugeda bilansivälisteks. Et suurtööstus on muutunud regiooni elanikkonna inimestele ohtlikuks, siis oleme kategooriliselt kuremäe kaevanduse vastu. Tuleb jõuda selgusele, milline on põlevkivi tootmise optimaalne vajadus. Kohtla-Järve rajoonijuhtidel on probleemiks Kurtna järvestiku loodus kaitse ja peab ütlema, et peale uue kaevandusehitamise rajooni võimud ei ole andnud maaeraldusi täiendavaid Viivikonna karjäärile. Ei Sirgalale. Küsimused tuleb täiendavalt läbi vaadata. No ma ei oska täpselt öelda protega hinnata, kumb on väärtuslikum seal ütleme kas põllumaa või kuskil järves paar kilomeetrit eemal olen, ma ei tea täpselt, millised ohtu see järvedele tänamisrootori tunne tohtuda, uurida. Põlva väärtust me täna rohkem, kuid samal ajal meil on raske hinnata, mida maksas see, kui me ei tooda elektrienergiat nii palju, kui vaja on, kui ütleme meil dekad, piiravised välja lülilised kahjud nii-öelda, mis on seotud elektrienergia mitte saamisega. Meil on olemas imekontseptsioonid ja koondkontseptsioon. 10 päeva tagasi avaldati ENSV Kohtla-Järve linna regionaalse isemajandamise tingimustele üleviimise põhimääruse projekt. Igakülgselt põhjendatud vastust põlevkivi tootmise optimaalsete mahtude kohta seniajani ei ole. Kuid sellest, missugune osa on määratud Eesti tähtsaimale maavarale vabariigi isemajandamise kindlustamisel sõltub äraarvamatult palju. Paraku jäi söötööstuse ministeeriumi endiselt üleliiduliste ministeeriumide nimistusse. Samas on ka geoloogiaministeerium. Pole selge, kes isemajandavas Eestis hakkab otsustama põlevkivi kaevandamise mahu ja mooduste üle. Põlevkivi tootmise tasemest sõltub põlevkivi keemia areng ja elektrienergia toodang. Sõltub Kirde-Eesti tulevik. Majandus ei saa nõustuda ala kaevandamisega. Looduskaitse ei saa lubada üle kaevandamist. Kes armastab seda tükikest Eestimaad, ei saa neist keerulistest probleemidest ükskõikselt mööda vaadata. Eestimaa ees ollakse võlgu tema rikutud Siberi pärast. Kohtla-Järve linn ja rajoon ootavad nelja tehtud kahju heastamist. Liiga kaua aega arendati suurtootmist, arvestama tohtu, mida see valmistas ette keskkonnale ja arvestamata. Kahju, mida tootmise forsseerime tõi meie vabariigi majanduslikule tulevikule ning demograafilisele olukorrale. Põhja-Eesti tööstuspiirkonda paigutatud vahendid ja seal loodud väärtused ei ole teinud seda ala üheski mõttes rikkamaks. Sinna mahutatud vaesustav rikkus. See on tulnud keskametkondadel kohalike võimukandjate vaikival nõusolekul või soosimisel. Viljandlase nõue võla tasumiseks on esitatud valel aadressil. Eesti Siberon, vaene vaesem kui osatakse arvata. Ainus, mida ta teistele on anda, on valusad kogemused. Meil ei jää üle muud kui paluda loodust ja tulevasi põlvkondi. Et nad annaksid andeks meie eksimused ja vead. Andestust võib aga loota vaid siis, kui juba tänasest peale asutakse parandama tehtud ning välditakse uusi vigu. See eeldab ausust, avameelsust ja eneseohverdamist tuleviku nimel. Aga mitte sugugi kõigil, kes meie praeguse tulevase elu üle otsuseid langetavad pole neid kõrgeid moraalseid omadusi. Osa kõldmatuid sõelub välja ülemnõukogu Moskvas. Osa lipsab sõelast läbi. Osa ei satu üldse sõelale. Ikka veel leidub keegi, kes vaikides ja truu alamlikult vaatab üles suure võimu poole ning on valmis täitma igasugust sealt tulevat käsku. Nõnda ta toetab roima reid juba vaikimisega. Ent Varstide märkab, et kui ta ei taha kaotada teenistust, peabki valetama. Sest tõe mahavaikimise Styybiisa teda, kes on valmis mitte kaotama teenistust võtavad rõhujad vastu lahkelt. Mõistagi ei aita ka lihtne valetamine seda, kes ei taha kaotada teenistust pikemat aega. Temataolisi on liiga palju. Peatselt ta satub armutusse võistlusse, milles osalevad kõik, kes ei taha kaotada teenistust. Enam ei piisa valetamisvalmidusest. Vajalik on oskus ja nõutakse kirglikkust. Soov mitte kaotada teenistust seguneb sooviga esitada oskuslikult mõttetusi mõttekatena. Kuigi see pole õige.