Pärast tutvumist rahva aruteluks avaldatud Eesti NSV isemajandamise koondkontseptsiooniga saab üha selgemaks, et kõik Virumaa probleemid majanduskultuuriökoloogia, rahvus ja muud probleemid tuleb lahendada virumaalaste rendil. Ma ei tea, millise mõttekäigu tulemusel põlevkivi Instituudi teadur Viktor Ale kankin niisugusele järeldusele jõudis. Kuid ma ei pea tema kartust ka põhjendamatuks isemajandamisele, üleminek peab konkreetse tegevuse tulemusena muutma meie elujärje igas mõttes paremaks. Muidu poleks sel mängul mõtet. Isemajandamisest mõeldakse mitut moodi. Erinevad suhtumised ja arusaamad. Erinevus on täheldatav tegevusvaldkondade lõikes, erialade kaupa regiooniti. Ja muidugi on lugematu arv isiklikke seisukohti, mis isemajandamise kirjule vaibale lisavad uusi värve või lahvatavad sinna laiali prügi ja prahti. Idee aga on muutunud sedavõrd ahvatlevaks, et peaaegu igaüks tahaks endale sellel vaibal leida kohta. Isegi need, kes ei tee teostavus ei usu, kardavad salaja seada külmale tsementpõrandale ning nihutavad end selle pärast igaks juhuks vaiba lähedusse. Aga kui sellel imevaibale tõepoolest elama asuda, siis tahaks muidugi, et vaip oleks soe, pehme ja ilus. Inimeste nõudmised tuleviku teadmise suhtes on erinevad. Üksjagu on rahul, kui on umbkaudu teada vaiba suurus ja värvide gamma. Teised tahavad täpselt teada vaiba pikkust ja laiust, materjali mustri kavandit Kohtla-Järvele, sest on enamikus praktilise tegevusega harjunud inimesed, kes toodavad konkreetset produkti. Niisugune inimene soovib täpsust kavades, et neid õigesti hinnata. Ja see on hea. Kuid samasugune soov võib olla tingitud ka harjumusest täita ülevalt antavaid korraldusi, oma ajusid vaevamata. See on konkreetse halvem variant. Nagu igal pool, nii ka Kohtla-Järvel on igasuguseid inimesi. Tähtis on, et oleks valdav osa positiivsed iseloomujoontega, kes annaksid ülejäänutele õige tooni. Tegutsemistahe ja soov suurtes ettevõtmistes osaleda hääbub, kui seda ergutada. Kui inimene või kollektiive tunneb ainult ühiskonna asjadest eemalejäetuna siis on tekkinud soodne pinnas passiivsuse ja usaldamatuse kasuks. Kergesti hakkab selle võrsuma ka vaenu umbrohi. Virumaast ja Kohtla järvest räägitakse palju. Aga näe, eesti Siber tunneb end mahajäetuna, hüljatuna. Tõsi, aeg-ajalt tehakse Kohtla-Järvele kõrge ja vähem kõrgetasemelisi visiite. Vesteldakse sealse rahvaga, jäetakse maha lootusesäde, et tõepoolest ei ole üksi ükski maa. Aga kui sellele järgneb vaikus? Kui mõnedki lahked lubadused unustatakse või lükatakse nende täitmine edasi matusse kaugusse, siis tuleb kahtluseuss hinge purema Pole meid kellelegi vaja. Ja lootussäde kustub, jõudmata süüdata elu soojendavat leeki. Mitte Kohtla-Järvele ise. Vaid vabariigi ühiskondlikud liikumised nõudsid kärarikkalt Kohtla järve kuulutamist küll üldise, küll ökoloogilise katastroofipiirkonnaks. Rahva hulgas ongi see seisukoht omaks võetud. Kohtla-Järvet tuntakse katastroofipiirkonnana. Olgu pealegi, hinnang on üldjoontes õige. Diagnoos on pandud. Mida karvad arstist, kes diagnoosi raskekujulise haiguse kuulutab sellest igal pool ning seejärel jätab haige saatuse hoolde. Just nii on Kohtla järvega talitatud. Tema tõbesid on mõnikord isegi raskematena tegelikest välja kuulutanud teatud. Mäletate, kui põles Estonia kaevandus? Tegelikku olukorda mitte tundva lehelugejal võis jääda mulje, et kui mitte terve Virumaa, siis vähemalt pool sellest on tulesurmale määratud. Peipsi reostatud kaevanduses töötavad pahatahtlikud lollpead, kelle kuritegeliku hoolimatuse tõttu tekkis tulekahju, millega ka õiget moodi ei võidelda. Kõlasid nõudmised kuulutada välja katastroofipiirkond. Võeti vastu resolutsiooni ja otsuseid. Mitte kohapeal, vaid õnnetuspaigast eemal. Hääletajad ja dokumentide koostajad, kõnelejad ei käinud ka olukorda uurimas. Valitses üldine arvamus, et Kohtla-Järvel ei saagi midagi normaalsed olla ja kui lüüa, siis läheb see igal juhul asja ette. Nüüd on Estonia põleng ammu kustutatud saadi sellest jagu ilma välisriikides tehnikat ja abiväge tellimata, mida ju ka kategoorilisest toonis nõuti. Ikka selleks, et enda asjatundlikkust ja kohapealsete nõmeduste alla kriipsutada. Avalikkuses tõstetud suure kära tulemuseks oli see, et kaevanduse direktor, kes seda mammutettevõtete oli algusest peale juhtinud ja üldse oma elus 37 aastat põlevkivile pühendanud pidi ameti maha panema. Mitte kedagi ei häiri asjaolu, et tulekahju tekkimise põhjus on seniajani välja selgitamata. Estonia juhtumi puhul kujunes nii, et katastroofipiirkonnaks kuulutamise ja õnnetus ülespuhumise tõttu on üks suurte kogemustega eestlasest mäeinsener kõrvale tõrjutud. Kõrvale tõrjutud on üks Kohtla-Järve rahvarinde eestvedajaid. Kas see oligi eesmärk? Keegi pole põhjusi selgitanud, enamsti kedagi huvita, üks inimene ees või taga. Kohtla-Järve tööstus on valdavalt üleliidulise alluvusega. Moskvale allumist kritiseeritakse ja kirutakse, sest sealt saabuvad nõudmised ja ettekirjutused eira, tihti meie elulaadile ja tavadele vastuvõetavad. Ometi on küllalt neid tippjuhte ja mitte ainult Kohtla-Järvel kes hea meelega jääksid igavesti keskametkondade alluvusse. Olukord, jumal kõrgel, keiser kaugel, loob soodsad võimalused oma saamatuse, algatusvõimetuse, arguse, oskamatuse ja juhmuse välja vabanemiseks Moskva ettekirjutustega sealsete nõudmistega. Kes hakkab kontrollima, uurima ja puurima, kas niisugused käsud on Moskvast üldse antud või mitte. Aga oleks vaja vaadata ja ülekohtule vastu astuda igal pool. Igaüht, kellele tehakse ülekohut, on vaja kaitsta. Iga ebaselge juhtum tuleb selgeks teha. Ükskõik, kas tegemist on vabariigi või liidulise alluvusega ettevõttega. Kui liidulise alluvusega ettevõtete puhul piirduda ainult nende kritiseerimisega jätta nende probleemid ainult nende endi lahendada. Siis oleme tegelikult end suurest osast eestimaast isoleerinud. Ja mis siis imestada, kui teatud osa elanikkonnast suunab pilgu kaugemale. Üleliiduliste ja liidulise vabariiklike ministeeriumide komiteede nimekiri on endiselt pikk. Kohtla järve idasuunalisest sidemed on tugevamad kui lääne lõunapoolsed. Idapoolne huvide sfäär hõlmab põlevkivi kaevandamise, töötlemise ja elektrijaamade kateldes põletamise. Ökoloogia, haridus ja kultuur on jäädud laokile. Üheks Kohtla-Järve suuremaks mureks on eesti keele valdajate vähesus kultuuri, meditsiini ja hariduse vallas. Eriti suurt puudust tuntakse eesti keele õpetajatest vene koolides. Noored, keda suunatakse Kohtla-Järvele, kas ei jõua üldse kohale või raputavad nad üsna ruttu põlevkivitolmu ja tuhajalgadelt. Ikka ja jälle on kuulda, et see või teine pere pakib kohvreid ning valmistub igaveseks Eesti Siberit maha jätma. Kui nii edasi läheb, siis moodustub Tõnu korda nimeline venekeelne oblast eesti kirdeossa iseendast ilma võitluse vaevata. Venekeelses elanikkonnas väljendatakse imestust, mitte ei saa aru, miks eestlast siia ei tule ja siit ära minna tahavad. Neile antakse küll korralik korter ja palk pole ka laita. Kes meie kõrgetest ametiisikutest ühiskondlike liikumiste juhtidest oskab öelda, kus on eestlaste, Kohtla-Järvelt lahkumise põhjuste juured? Erika ja Endel kuparam põlised Kohtla-Järvel lased nii põlised nagu sõjajärgsel perioodil arenenud linnakodanikud saavad olla. Eerika isa virumaalane tuli Kohtla-Järvele 1937. aastal suuremat teenistust otsima. Erika oli siis 14 aastane. Endale jättis Põltsamaa kodu maha kohe pärast sõda ja tuli Kukruse kaevanduskooli. Töömaal elektrivedurijuhtidena andis neile ühise perekonnanime. Nüüd pensionäridena on aega mõtiskleda, miks eestlased Kohtla-Järvel ei tule ja need, kes siin on, nendest tahavad paljud ära minna. Eerika viimane töökoht oli spordilotos. Ja siis, kui sai mindud Tallinnasse rattasse siis mõned, siis ütlesid kohe, et Kohtla-Järve ja siis otsisid alati neid, meie vigu, aga ükskõik, kus sa elad, siis ta ikka ei taha, et, et keegi selle kohta midagi niiviisi ütleb, et. Hakkasin siis Tallinna vigu otsima, sest nemad, kui sa ise elad, ega ta siis ei näe, nii et noh, lihtsalt jah. Neid nende vigu ka lagedale kaitse enesekaitseks, litsid juba Maardus luks, tema ütles, et ei saa siia tulla nende läbinkini. Minul läks Maardus kai nii kinni, et ei saa kuidagi hinge lahti. No muidugi, eks Tallinnas on ju ka Nedamad saastajad, reostavad igal pool urust. Ja sedagi, kus Kohtla järve kohta räägitakse praegu ja kirjutatakse. Teie olete ju tulnud tegelikult maalt? Põhiliselt õige. Sest viimasel ajal on ikkagi siin kord väga käest ära läinud, kõigepealt ikkagi peamise hakkama ja selle eest hoolitsema, et Kohtla-Järve maine tõuseks. Nii välisilme suhtes ka käitumise kultuuri suhtes. Ma arvan, et kusagil ei kuula tänaval niisuguseid roppusi, mis tavaliselt inimestel omavahel suheldes räägitakse kui Kohtla-Järvel. Kas see on eestlastega külge hakanud ja on tugevalt juba eestlastele ka külge hakanud? Eriti eriti kaevuritele säärane vist pimedam punastama vist ei ole vaja. Ja on muutunud igapäevaseks. Tekiti tendents, et inimesed lähed kohtlerifere eestlast? Nojah, sest elu muutub vastu võtnud. Lihtsalt eestlane soovib paremaid elutingimusi. Ta ei ole harjunud. Niisuguse lohakuse ja mustusega. Aga midagi ära ei tee, kui neid on nii vähe järgi jäänud. Mida vähem neid jääb, seda rohkem ära läheb. Protsessi pidurdamiseks. Nõuda korda näiteks kasvõi kasvõi niisugune pisiasi, eks ole, meil on need majad, eks ole. Mina olen omakorda, on kordades noh, ütleme koridori peal ainuke eestlane, kui me sinna läksime elama, siis oli üks ainsana venelane oli meie, selle tähendab korrusega. Meie olime nõus, kõik, igaüks peseb oma koridori jahiks üks ühel nädalal teineteisele ja aga nüüd pidevalt olema nende tehninud. Pidevalt Ta ei tee, ütled talle, seal on, et noh, paar vene tädi on, kes on vanemad minu, minu vanused juba ütled nendele noortele, et kuule, et, et nüüd on sinu kord, palun, tee alguses palud pärast juba riidled ja kõik. Ja jah, jah, jah, jah, ma teen jah ja ja kõik ikka kiideta. See hakkab ja kuidagi vastu uurimisi vistoib, söövad, Kohtla-Järve nimi pole enam mainekas ja Kohtla-Järve lõbule naljakas olla. Aga Kohtla-Järvel inimene kunagi mainekas, kui meie tulime siia, siis minu vanaisa ja vanaema ütlesid, et lähtesinna eesti Siberisse. Sest et ka eesti aeg oli ta nii, sest et siiani tööjõudu, noh, ma mõtlen, et ma ei mõtle seda kriisi aega, ma mõtlen siis, kui juba hakkasin jällegi kõik normaliseeruma, et, et tulivad siia ikkagi noh, nagu suurt raha otsima ja nagu niisugused inimesed, kes võib-olla mujal nii väga läbi löönud ja ja niiviisi ja siis tuli siia, kogunes Khanis teatav lõvisõidu läbisõiduhoov ka juba siis. Ja siia kaevandused on olnud ikkagi niisugused sel ajal ka nagu suurema raha saamise kohad ja, ja noh, töötas siin, läks ära, oli väga tublisi, kes tuli siia raha saamat, osta omale talu auto või maja või midagi, aga oli ka neid, kes tulid. Jaa, töötasid, jõid, sõid ja tegid, pragoolisid ja siis oli, oli niiviisi, et kui olid palgapäevad, ma ei tea, kas seda võib-olla ei võtagi lindi peale ja näiteks palgapäev ja avansipäev sel päeval nagu suured pühad tohutult palju, sõideti igalt poolt kokku, need tulid Narvast, Rakverest siit ja, ja need olid nii, kui suured saadad või väga palju kaupmehi oli väga palju niisuguseid müükisi oli ostmisi, oli sel päeval nagu poolest saadik töödatudki, võeti oma palk välja ja tuldi, osteti, mis tarvis ja ja kõiki võisid sitast, kõike oli olemas kalduda, sest niisugune nagu kõrvale see muidugi huvitav kuulata inimesele. Linn ei ole siis. Ja ja noh, niisugune, nagu sel ajal ikka elu oli, inimesed elasid küllaltki hästi, võib-olla mõteldagi, miks eestlased? Kohtla-Järvelt ära võtame näiteks Kohtla-Nõmmele tahetakse ehitada mitmekorruseline maja sinna parki. Aga nüüd, kui see maja ehitataks valmis, tulevad sinna elanikud sisse. Siis võib-olla juhtub seda, et ümbrusest, kes seal inimesed elavad, kes on harjunud selle vaikse rahul rahuga ja kogu aeg segamatusega müüvad oma majad ära ja sõidad kuskile Lõuna-Eestisse või kus on rahulikum. Ka seda võib juhtuda. Sest siis pead juba hakkama oma aeda kaitsma igasuguse juhusliku möödakäijate eest. Et seda ei lõhutakse, et sealt ei varastataks, tulevad kohe probleemid. Meie läheks ise kah siit ära, aga meie jaoks on juba hilja minna. Sest et oleme mõlemad pensionärid, et minna teate, kui väga raske on saada kusagil ja niiviisi, aga viletsam ta korteri ka kusagil ei taha, kui nüüd omal on olemas, ehkki ta on pisikese Nikita aegne, aga, aga noh, sa oled siin harjunud ja, ja oma tänab oma maja ja kõik ja ja ega seal keegi jootasinud kusagil paremini, kui oleksite veel isal niisugune talu, kohakene või majakene, lähed siis sinna, aga noh, neid ka ei ole. Põltsamaal algas minu teada. Küll oleks võimalus, kuhu minna mis ta saanud on, Põltsamaakodust on järgi jäänud ainult üks mänd. Kohtla-Järve on rahvuslikult koostiselt kirev. Rahvuste erinevus, praktilises suhtlemises joonistub välja lihtsustatult eestlased ja venelased. Viimaste hulka loetakse kõik eesti keelt mittekõnelevad elanikud. Muidugi ei ole üldiselt õige. Erinevused tuleks selgemini ilmsiks. Kui eri rahvustel oleks igaühel oma kultuurikolle. Siis oleks vast selgem ka, et Kohtla järve painet ei vii alla mitte rahvuslik struktuur vaid olme ja kultuuritase. Eesti vabariigi ajal oli rahvuslik struktuur hoopis teistsugune. Kuid Kohtla-Järve maine polnud ka tollal, nagu kuulsime, kiita missuguseid rahvused olid enne sõda Eesti Siberis esindatud. Sest mina tean, olid eestlasi muidugi kõige rohkem, venelasi oli ka, sest venelased põhiliselt olid müüritöölised, nagu ma kuulsin, venelased ehitasid need vabrikute müürid üles kaevanduses nagu ei olnud neid nii palju, oli ka. Aga nad ehitasid maja seinale ka ja olid niisuguse majapidamisi, kus olid venelased? Mul ikka ikka olid kaevanduse ülemused ja hõlburgiasenerideks. Kaevanduse ülemus oli pea ülemus, oli vana müürisse. Jah, et vanamüürissepp oli nagu üldjuhataja seltsi äi seltsimees ei pidanud ära või isegi meenutasime vana meelis, see muidugi ei olnud meist ilus, aga aga ma isegi ei tea, see on päris huvitav, isegi ei ole siin seenemoosiga, mis tema pilti üleval. Ja naine Lutsari, Lutsari õlivabrikute juhataja lõps küüditati ära ja siis välva müürissepp teha, siis oli niisugune hobi, nemad ei käinud need rauad, aga tema andis nende lastele klaveritunde ilma rahata. Kohtla-Järve ei olnud rahva hulgas populaarne siis kui ülekaalus vaid eestlased. Ega ka nüüd, mil rohkem on teiste rahvuste esindajaid. Kuid Kohtla-Järve peab saama maine kaks. See on aga juba kogu Eestimaa asi. Katastroofipiirkonna reklaamimise asemel tuleks asuda praktiliselt olukorda parandama. Praegu suhtutakse Kohtla-Järve kui pidalitõbi sesse, keda ei saa ravida. Sellel juhtis hiljaaegu rahva hääles tähelepanu ka Kohtla-Järve rajooni hariduskoondis esimees Hans tilgre. Pärast seda, kui Ida-Virumaa kuulutati avalikult ökoloogilise katastroofipiirkonnaks halvenes siinne olukord kardinaalselt. Igas muus eluvaldkonnas on tekkinud vähikäik. Mina vaatan asjale oma mätta otsast ja võin öelda üht. Inimesed on hakanud Kohtla-Järvet kartma nagu katkukollet. Tavaliselt on igal aastal rajooni tulnud kaheksa kuni 12 noort pedagoogi, tänavu tuleb kaks. Kas see arv ei võta siis tõsiseks? Praegu meil iga noor haridusspetsialist on kulla hinnas praegu, mil meil on neid otse eluliselt vaja. Hea muidugi, et nüüd meie varjukülgi kõigile näidatakse, seni teadsime neist vaid ise. Ammu teadsime. Ja ammu ootasime ka vabariigivõimude poolt käe ulatamist, sest näägutamine üksi asja ei muuda. Kui sõnade tegemisest kaugemale ei jõuta, jääb Eestimaa Siber omadega jänni. Kohtla-Järve probleemid on nii tõsised ja rasked, et need käivad Kohtla-Järvel lastele üle jõu. Ja see tekitab lootusetuse tunde. Lootusetus on alla veerimise, kiirendaja allakäigu kiirust mõõdab kultuurituse kasv. Juhan lasmanal kaevur, kes tuli suurest Siberist pärast sõda Kohtla-Järvele ja töötas kaevanduses puurijana. Raske õnnetusjuhtum tegi maa-alusele tööle lõpu. Aastakümneid tuntakse teda fotograafina, kes on teraselt jälginud põlevkivibasseini elu ja seda fotodel kajastanud nii vabariigi kui ka keskajalehtedes ja ajakirjades. Lisaks sellele albumit Kohtla järvest selle elust postkaardid ja seetõttu ma palusin tema arvamust Kohtla-Järve elu ja inimeste kohta. Ei meeldi. Mul on väga palju tuttavaid, ma väga palju tunnen rahvast. Mind tunnevad kõik. Mulle meeldisid kultuutmat, ma mäletan, omal ajal ma käisin Kingissepa kultuurimees Velisi tantsimas, ma käisin teatris, käisin estraadi vaatamas-kuulamas, sinna oli väga raske piletit saada, selle maja nii kõvasti rünnati. Nii ilusad ja huvitavad üritused, et omal ajal kui sa käisid ümber maja, siis igast aknast kuulsid ise hääli, kus lauldi Gustauti klaverit, kus mängiti lõõtsa, kus keelpilli, kus vendagi. Majasse sisse Mutkisid Stonada, kui lähed oma, teadku taideostovnika hoonet, Komissarov läks ära, kas oli direktoriks ja peale Komissarovi tuli Petrov. Tema oli sõjaväes klubi juhataja ja ta vist oli Saksamaal, kui ma ei eksi. Ja temast sai siis kohev, siit kultuurimaja direktor ja see siis kõigepealt sõi ära ain kuuse kunstilise juhi siis tuli leerinman sellega läbi saanud, selle sõi välja, siis tuli olo sellega läbi saadud. Ja ühesõnaga, et Eesti kollektiivid on sealt kõik väljas. Ja venelased midagi ei tee, Petrov on neid juba kaks või kolm aastat surnud, nüüd on teine mees, eks Pihkvast tuli siia oli lukksepp ja siis ta tegeles mingisuguse draamaringiga Vene Draamariigina ja ja siis peale Petrovi surma, pandi tema direktoriks. Igaüks näeb Kohtla-Järve elu oma nurga alt kuid selles, et elu on käest ära lastud minna, langevad arvamust ühte. Victorolecankin ütleb. Virumaa on liiga paljudele saanud ajutiseks peatuspaigaks, kui mitte enamik, siis väga paljud Kohtla-Järve koolide paremad lõpetajad astuvad Tartu Tallinna ja Leningradi kõrgkoolidesse et siia enam mitte kunagi tagasi tulla. Võ, tuletage meelde, kui paljudele juhtivtöötajatele ja spetsialistidele on Kohtla-Järve olnud hoolauaks hüppel pealinna tugi tooridesse. Juhtivtöötajad kasvavad nende väärarengutega jutumärkides lapsed, olgu siis lasteraudtee või uus park surevad enne sündimist. Kohtla-Järve hädad ja pahed on sügavale läinud. Katastroofist sotsiaalsest ökoloogilisest ja kultuurilisest rääkimine ei ole liialdus. Kuid ainuüksi rääkimisega ja haigus sealjuures ravimata ei parane midagi. Just nii nagu ütles Hanstylgre. Kiviga pilduda on lihtne kaabut tõsta ja ära minna on veel lihtsam. Hoopis raskem on mõista, käsi ulatada ja aidata tõusta. Liiati kui enne on jalg taha pandud. Miks küll ei vaadata asjale niimoodi? Praegu on ju meie elu nii kaugele viidud, et noor inimene paljalt missioonitundest siia ei tule ega siia ei jää. Tal on vaja raha ja rahast rohkemgi kindlat tagatist puhtale õhule ja veele, oma laste tulevikule. Tõmbame lõpuks ometi Kuremäe kaevandusele risti peale. Sulgeme reostusallikad. Lõpetame suur tööstuslike rajatiste ehitamise näidata, kui meile ette ei ole üksi ükski maa. Senini oleme küll kurvas üksinduses pidanud peksupoisiks olema. Kohtla järve kant pole ainult õuduste maa ega hirmude org. See on suur osa Eestimaast. Ilus ja rikas osa, mida meie eelnevad valitsused nii lahkelt rüüstata ja reostada on lasknud. Ja siin ei ela tuld, sülitavad draakonid ega inimsööjad hiiud vaid päris harilikud inimesed, kellest suurem osa tahab koju jääda oma kaevust vett võtta, oma peenramullas nitraadist puhtaid porgandeid kasvatada tervete laste naeru kuulda. Nagu te kõik harjus ja läänes, Võrus ja Vändras kogu Eestis.