Ei aita meid, tarkus ei tahe ja hoolikus süngeks farsiks jääb elu ses maailmas poolikus. Ma ei saa lahti eestimaa Siberist. Vahel ma tahan endale selgeks teha, kumb on mulle tähtsam, kas isa kodurnad, mälestused või põlevkivi maa, karm ja aus elukool. Ja ma ei suuda otsustada. Nii, nad jäävad minu jaoks võrdväärsele tasandile. Kaotatud kodu, hellus ja võidetud karm sõprus. Veel, ma ei oska hinnata, kas ma kaotasin või võitsin, et mind, teaduste, kuninganna, matemaatika juurest eemalekesti. See oli ristatud hammastega ja pisarates lahkumine lootusega, et mitte igaveseks. Juba ammu pole sellest lootusest enam midagi järel. Järele on jäänud vaid õrn valu, mis lööb südamesse, kui need noort inimest kummardamas kõige kaunima teaduse, raamatu või konspekti kohal. Näen vaid elude üht kaugusse suunduvat aru, kuhu minu jalg enam kunagi ei astu. Põlevkivimaa teeharule aga põikan aeg-ajalt ikka ja jälle. Ja tean, et kui tuleb võitmatu soov, siis võin ka viimased surmaeelsed sammud just siin komberdada. Võib-olla sellepärast ei saagi sellest kirutud maanurgast lahti? Nii nagu ei saa kaotada unes kangastuvad isakodu. Käin ja mõistatama. Mis on lahti Kohtla järvega? Miks temast ei saanud korralikku linna, nagu lubati? Miks temast ei saanud kaunist linna nagu unistati? Miks ta ei ole jäänud sõpruse maaks, nagu ta oli? Kuhu on kadunud siin valitsenud jämedavõitu otsekohesus ja ausus inimsuhetes? Mis on lahti, kes on süüdi? Tõstan pilgu tänava asfali Konorustelt. Minu ees on Lenin. Olen seda Lenini mälestussammast Kohtla-Järvevanalinnas sadu kordi näinud. Mitte kunagi ei ole mul tulnud mõttesse juurelda, mis ühist võis olla Lenini Kohtla järvega. Midagi pidi olema, sest ka siinsamas käeulatuses on suur põlevkivikombinaat, samuti tema nimega. Pingutan aju ja kusagilt mäluhämarusest kummise vastu. Et Lenin on midagi põlevkivi kohta öelnud, ütles või ei öelnud. Inimene võib elu jooksul, kes teab, mida öelda, kes seda kõike kohe kirja paneb ja meeles peab. Tõejälgede leidmiseks lappan kodus läbi oma põlevkivi maaperioodist säilinud kirjandus. Siin ta ongi, kohe pärast Stalini surma ilmunud eestikeelses raamatus põlevkivi on kirjas. Suurt tähelepanu osutas põlevkiviküsimusele Lenin ergutades põlevkivivallal töötajate ja geoloogide initsiatiivi. Rohkem ei midagi. Peaks Aarne käest küsima, kas tema või keegi teine raamatu autoritest teadis, mismoodi lenn initsiatiiv üles pitsutas. Või kirjuta siis nad selle lause omast peast, et hõlbustada raamatu ilmumist. Praegu on see aga niivõrd ebaoluline küsimus, millele ei tasu aega raisata. Seda enam, et sellel varajasel hommikutunnil Kohtla-Järvevanalinnas tõusva päikesekiirtest valgustatud Leninit vaadates tundus mulle, et sain vastuse küsimusele Kohtla-Järve allakäigu põhjuse kohta. Esmapilgul ma lihtsalt tundsin, et midagi väga veidrat on Lenini juures. Midagi on nii nagu ei tohiks olla. Libistasin pilgu näolt alla, kehale jalgadele. Ja siis ma nägin. Postament, millel Lenin seisab, on mähitud roheliseks värvitud pappi sisse. Veel allpoollagunenud astmestik, mis on jäänud maapinnast ebaloomulikult kõrgemale. Minu kujutluse kerkib sõjaveteran ja nõukogude võimu eest ellu andnud poegade vanaemake. Nad tahavad täna Eesti NSV 49. aastapäeval tuua Lenini mälestussamba jalamile lilli kuid nad ei suuda enam astuda Lenini juurde viiva trepiastmetele. Need on eest ära läinud, maapinnast kõrgemale jäänud eakad inimesed otsivad, kuhu jätta oma lilled. Ümberringi on umbrohi, mille seest jälgivad vastu väikesed pudelikesed noodsamad, mis muutusid teatud seltskonnale väga popiks pärast alkoholivastast juunipööret. Kuid miks nad peavad oma jõledat jooki just siin pruukima? Korjan kilekotitäis väike taarat ja puistan prügiurni. Uuring roheliseks värvitud papp, mantli motet. Ei vist midagi muud kui varjade Lenini kuju aluse murenemist. Mulle tundub seesamasuguse õudse ja loomuvastase lahendusena. Kui viina asemel odekolonni joomine. Lähen edasi Lenini ausamba kõrval asuvasse parki. Kunagi oli selle serval asuvas majas Eesti raadiostuudio ning ilusas rohelises pargis sai mõnigi kaunis hetk veedetud kasiino ootavat nördima paneva tuulisnähtused. Pinkide juures on mitte üksikud väikesed pudelid, vaid terved pudelite kuhjad. Nende korjamisega pole mõtet aega raisata. Ja ma tulen Lenini juurde tagasi, kui tööpäev lõppenud ja rahvast liikumas, et küsida, kuidas alalistele Kohtla järve elanikele meeldib linn ja Lenini mälestussammas. Jalas on need kuradi võõrikuid Natokolaadi hooajal. Kuues oli kaubamajast võtta ja seal võtta vegan. Nii ma siis kuulsin, et rahvas ei ole Lenini tunnustanud. Kui keegi on unustanud, siis ülemused kuid ka inimesed vaatasid kerge üllatusega, et kedagi häirib kivikuju väljanägemine. Elu on aga jah, tõepoolest läinud aina halvemaks ja halvemaks üldse kõik on käest ära. Ma arvan, et Lenin andis vastuse mind painovale küsimusele. Miks Kohtla-Järvel kõik on läinud halvemaks? Kui inimesel ei ole enam midagi püha, siis tähendab see, et ta enam mitte millessegi ja mitte kellessegi ei usu. Usuta inimene on moraalitu. Ta on nagu purjus inimene, kes veereb trepist alla. Ausambad ja mälestusmärgid on tükike inimkonna ajaloost. Nad kõik on pühad ja puutumatud. Ka siis, kui nendega seotud elu või ajalooetapp on kellelegi vastukarva. Meie hulgast lahkunute mälestus tuleb hoida kaunina alati korras ja puhtana. Lenin on nõukogude riigi asutaja. Võib-olla hinnatakse teda praegu mõnevõrra teisiti, kui varem. Aeg kustutab, kunstlikult loodud ore olid. Sellest ei maksa ehmuda. See on vaid ajaloolise tõe võidulepääs. Kuid ajalooliste isikute mälestused jäävad pühadeks ja puutumatuteks. Lenin on rahvusvaheliselt tunnustatud suurkuju. Tema ausamba hooletusse jätmine peegeldab Kohtla järvel toimivat sügavat lagunemisprotsessi. Intelligents ja töötajad on just nagu parvel, mis kiire voolulise jõe vetes hakkab koost lagunema. Selle asemel, et üksteisest eemalduvad palke kohe uuesti kokku siduda, vaatavad reisijad lagunemist ja otsivad süüdlast. Jõevoolus. Tõmbtuul oota tuul. Oleme tormide teele rajanud maja pagiseb, hulbab ja vilistab üle raja. Põgeneb metsloom ja linnuke puul varjule. Inimen tõttab tuule eest, kuhu oose juut tungib läbi hammast suhu. Tõmbtuul ood tõmbetuul. Tõmbetuul suur tõmbtuul. Sajandi ühe läänest itta vuhiseb hirmsa jõuga idast läände. Nüüd tuhiseb. Vaadake oksi maarjamaapuul kuhu need painduvad kaksiti, rühib kõik, mis on hirv. Kui 40. aasta nagu see juunipööre tuli, siis see Kohtla järvel alles kajastus. Viis päeva hiljem siis alles organiseeriti esimene niisugune suurem miiting staadionil seal Neeme Ruus käis rääkimas selle arenenud, nii palju, kui me raadioga kursis olime, töölised kõik. Sest tööliste hulgas ei olnud mingisugust aktiivsust, et seda kasvõi omaalgatuslikult. Kui kummaline ja ebaloogiline inimene, kes ütleb, et ta ei ole ajaloolane süüdistab teisi ajaloolises diletantismis ja laiendab Mustvees nähtu kogu vabariigile. Pöördelise aja Kohtla-Järvel, lase viirase mälestamised on aga teistsugused. Kohtla-Järvel on kuuldud miitingu kõnedes vihaseid süüdistusi seoses lipu vahetamisega Toompeal. Kui austuslipu vastu on tõeline, siis on see igal juhul lugupidamist vääriv. Kuid samavõrdselt on lugupeetavad need, kes tahavad elada mõne teise lipu all. Ent lipuvalikuga kaasneb ka kohustus seda austada. Leninlik lipp kirjutab. Üheksandal mail jalutasime lipuehtes linnas tuules lehvivat punakangaid vaadates tekkisid üsna vastakad tunded. Mitmel Eesti NSV riigilipul olid laineharjad allapoole pööratud. Lasteaial Lastotška, kus esimesel mail lehvis Vene NFSV lipp olid sirp ja vasar lipu allservas kummuli. Samasugune lipp lehvis majal põhja puiestee 11. Võis kohata ka heleroosaks või oranžiks pleekinud lippe, narmendavad ja pesupulbrit ning vett nõudvaid kangaid. Ilmselt oleme õppinud riigilipu tõeliselt austama. Eestlaste rahvuslipule mõeldes ei mäleta küll ühtki juhtu, kus see oleks lehvinud tagurpidi. Valge triip taeva poole. Kui inimesed ei austa oma riigi loojat, oma riigilipu, kas nad siis üldse kedagi või midagi austavad. Aga suur liitriik, kas sina oled hirmutanud austust ja lugupidamist oma osade vastu? See mõnede poolt tagaigatsetud tugev keskus, mille kohta Klara Hallik küsis, kas see on 16-st liiduvabariik. Kas see salapärane nähtus on oma liitosade sünnipäevale kas või ühegi lilleõie toonud? Võtame pehmema perestroika ajastu, kus juba üksteisega räägitakse. 21. juuli 1988. Elementaarne viisakus nõuaks balti riikide õnnitlemist neis Nõukogude võimu taaskehtestamise puhul. Nii ju selle päeva ametlikult nimetatakse. Pravda juhtkiri oli sellel päeval pühendatud 19. parteikonverentsi materjalide propaganda selgitamise tähtsusele. Esiküljel leiame veel viljakoristuse rubriigi NLKP keskkomitee õnnitluse, Ecuadori kommunistliku partei 11 10.-le kongressile, Mihhail Gorbatšovi tervituse Poola laulufestivalist osavõtjatele ja külalistele NLKP keskkomitee tänuavaldused teistele parteidele 19. kongressile saadetud õnnitluste eest. Teisi märkimisväärset materjal on veel kolmandal leheküljel siis teema iilina ja kus on materjalid kiiruga kraadist Loovist kiirovist, Vorošilovgradi oblastist. Viimasel küljel reportaaž järevanist. Sama päeva Izvestija päeva teemadeks on Almata rahvatarbekaubad ja peateemaks riikliku tellimise ideoloogia. Ei ole ühegi balti nõukogude vabariigi sünnipäeva meeles peetud. Vaestele sugulastele on koht kätte näidatud. Ecuadori kommunistliku partei 11. kongress ja Poola laulufestival ja muud sündmused kaaluvad üles Nõukogude riikide tekitamise aastapäeva Baltikumis. Mida arvaks niisugusest suhtumisest Lenin? Kohtla-Järvel elab 35 aastat Hispaania kodusõja ja suure isamaasõja veteran. Loomulikult ka tööveteran. Ericelman. Inimesel on sündmuste ja võitluste rohkem minevik. Ainult rõõmu ei ole. Ja minul on veel südame peal selline. Mina olin see mees, kes tõmbas esimese punase lipu küll kõige esimesse, vaid teise, Pika Hermanni torni. Kuidas seda mõista teise esimene kord, tõmbattide 21. juunil, aga teist korda tõmmati siis 21. juulil siis kui volikogu ja volikogu võttis vastu otsuse kuulutada Eesti sotsialistlikuks vabariigiks. Ja siis ei võetudel lippu ega niisugust määrust ei olnud. Kuid mina ja siis seal oli üks Laarendusel veel ka Hispaania sõja võitleja Palin nimed, Toompea vahtkonna ülemisel talve vahtkonna ülem ja siis kuulasime seda momenti, kui kuulutad eesti sotsialistlikuks vabariigiks mesele Lornsoniga. Jooksime kohe kiiresti kaks kolm astet korraga sinna torni tippu jääd, vahetasin lipud välja. Lipukohtade staatust ei olnud veel vastu võetud, aga meie olime noh, niivõrd huvitatud, vaimustatud sellest momendist, et meie siis ei taibanud jaganud seda asja nii nagu tänapäeval sellest aru saama ja nagu ma tunne Eks ma olen eluaeg lolli mänginud, kohe ausalt öeldes annekteerinud Stalingradi Russ juhtmegi, Brežnevit ja nii edasi ja nüüd tuleb välja, et ma olin kõik oma elu olen ära raisanud mitte millegi peale, nagu see nii kriitilist ütelda Hispaania ostude kohta ütles. Ega ma ei saa öelda, seda ma seal olin õige asja eest ja 40. aastal 40 Eestis olin ka õige asja eest. Nii nagu Olga Lauristin ütles, et ma tahtsin sinna tuppa minna, aga sattusin hoopis teise tuppa. Ma mõtlesin, sotsialism on selline, aga mis pole, meile toodi, noh, see ei olnud ju sotsialismi ja ei ole tänapäevgi, nagu me teame. Ma olen ikkagi veel sotsialismi pooldaja, sotsialismi eest püüan ka võidelda veel tänapäevalgi oma võimete ja võimaluste järgi. Mis parata, ajastu lemmikmotiividest, ekslane udustel, meredel triivides. Migranti kontingenti või ütleme, sisse tulnud inimesi ei, valgustab ta ju operatiivselt ega õigesti meie olukorrast ja asjadest näiteks paljud, et vene rahvusest inimesed, kes on tulnud hiljem eestimaale nad ei kujutagi ette, et siin on praegu okupatsioon täiesti okupeeritud, mina nagu ma olen selle okupatsiooni kaasaegne, muide ma teenisin tol ajal kodalises armees pioneerpataljonis. See oli seitsmeteistkümnendal juunil 1000 940. aastal tulid täiendavad väeosad Eestisse sisse ja paljud eesti väeüksused pidid minema koolidesse ja juhuslikest kohtadesse ja andma oma asustusruumid punaarmee üksuste. Et punaarmee okupeeris seitsmeteistkümnendal järgnevatel päevadel juunis 1940 Eesti täielikult. Siit tuleb välja just et ei ole mõtet küsida, siis kas oli revolutsioon või ei olnud 1009 40. Revolutsioon oli muidugi siia sisse toodud, aga mina võtsin teda rõõmuga vastu, kuna nõukogude võimu, nii nagu mina teda nägin, nagu ma ei saa, teda oli õpetanud ja nagu ma isegi Hispaania valitsuse juures tolleaegses nägin Ja selle peale lootsin, paremat. Ühiskonda loob. Kuid sellest muidugi tuli hoopis midagi muud, tuli terrorisüsteem, tuli väärsotsialism. Juhan Lassmann võib kinnitada, et rahvusprobleeme Kohtla-Järvel kaua aega ei olnud. Ei olnud ja kui minagi geisid tantsule omale. Siin olid eesti tüdrukud, eesti poisid, vene poisid, vene tüdrukud, mingisugust vahet ei olnud. Pärast hakkas katsunud eesti tüdrukuid eesti poiss diskoõhtutel näha. Eks ma ei tea, ma ütlen, mina olen ise Siberi eestlane. Eesti külas venelaste hulgas üles kasvanud. Venelastega töötanud peamiselt töötanud eestlastega ka muidugi enne, kui vabrikusse läksid peamiselt eestlased, pärast tulid suurem jagu venelasest eestlasi, oli vähe. Aga vainu ei olnud. Enne ei olnud vaenu, nüüd on see tulnud mitte üksi. Kohtla-Järve linna 40 aastat koolmeistri ametit pidanud Lembit Sammel mäletab SKA püssis rahvussuhete probleemi. Enne ei olnud ehke, seal elasid samuti koos erinevad rahvused. Ja seda probleemi sebra probleem tekkis sellest ajast peale, kui heideti kombinaat. Kombinaat hakkas, siis tuli siia sisse, täitsa metsikud nad siis kõik lambid ja kõik loobiti purufisse ägemis lõhkuda lei vahel põhiseid, peksa seal ja siis tuli enam-vähem asi korras, läks võib-olla aasta läks mööda siis juba enam-vähem harjunud ära, siis tuldi Ussad, siis jälle hakkas sama jama peale. Aga mis see tähendab, et üks satsis mõttes meie kultuuri omaks. Kuigi ta võttis mingi määrdekultuuri omaks, tähendab, ta harjus elama juba niiviisi ta enam ei hakanud tänavalampe sisse loopima. Ta enam ei tulnud otsekohe rindupidi kallale ja enam ei õienda Dale'i vahel. Talgu harjus ära Mil. Kuulame, mida arvab Kohtla järve inimestest põlevkivimuuseumi direktor Artur Ruusmaa. Inimesed on nagu kõik inimesed, ma ei ütleks, et siin hullemad on, kui Tallinnas või noort intelligentsi on üksjagu kohtadel. On küll nii mõlemast rahvusest esindajat, nii eesti kui ka vene rahvuse esindajad, eesti rahvuse esindajad on, nagu kujunevad oma piirkondadesse ametiühingud, no üks, mis meid sõlmib, on see jõhvi, muinsuskaitse klubi, samuti Iisaku muinsuskaitse klubi, aga vene rahva noort intelligentsi põhiliselt seovad need tehnilised ringid ja jõhvis on olemas isegi noorte tehnikute ring, kus siis saavad kokku, arutavad oma probleeme ja nende tegevus ja nende plaanid peaksid sügisel välja tulema, näitusimises valges saalis avatakse seal siis septembrikuus oktoobris Nende tööd kajastav näitus peaks tulema. Kas rahvussuhted on teile probleemiks? Isiklikult ei ole, omavahelises lavimises ei ole, aga lihtsalt tekitab vastuseisu see, et mõned ei soovinud üldse midagi võtta omaks Eesti kultuuris. Ma ei näe siin ainult seda, et nad peaksid kohe hakkama automaatselt keelt õppima, kanad võiksid ikkagi Eesti kultuuri, Eesti ajalugu, eesti kirjandust ja sellist asja ka omaks võtta ja noh, üks asi on see, mis mõnda intelligentsi eriti heas valguses näitab see, et nad loevad nüüd Eestiga seotud ajakirjandust, eriti vikerkaares on väga huvitatud. Nende seas on väga erinevaid inimesi ja nüüd ma loodan, et see asi hakkab paranema, sest et ka siin hakkavad tekkima nende väikerahvuste omaseltsid seal nii mõni asi paika, nii et hakkavad ka nemad ärkama. Aga aru saama, kus nad elavad ja hakkavad ka ennast nägema. Normaalsed rahvustevahelised suhted on üldise kultuuri üks põhitunnuseid. Rahvussuhete teravnemine näitab kultuurivaegust, olgu see kas ühe või mõlemapoolne. Leninist räägitakse kui väsimatust, kultuuri ja kultuuriväärtuste eestvõitlejast. Kui on kusagil otsustatud tema mälestus jäädvustada, siis tuleb ka monumendi eest niiviisi hoolt kanda, et see oleks alati suvel ja talvel öösel ja päeval eeskujulikult korras. Lõppude lõpuks on see üks osa austusest mineviku vastu, mida pole õigust unustada. Sest meie oleme ajutised minevik, aga igavene. Ja me tahame, et selles minevikus oleks igavene ka meie väikene koduma kõigi oma erinevate osadega. Uss kinni on oma surus ja mätas on kinni, murus. Nii kinni, mu mõte. Maas kui lihakiud Kinniveres ja kalapojake meres nii kinni mu mõte kodumaas. Ooesti mu oma pere surm silmile surub tere ka siis veel mu mõte kodumaas.