Ja tere päevast rahvateenrite kolmiku poolt täna stuudios Neeme Korv, kes on Postimehe arvamustoimetuse juht Urmet Kook, kes on rahvusringhäälingu uudistejuht ja Sulev Valner, kes on saatejuht ka tööandjaks Postimehes ja täna muidugi võiksime ju rääkida ilmast ja puhkustest ja, ja olümpiast, eks see oleks sellised seltskondlikud teemad. Olümpiast isegi natuke võib-olla võib rääkida, sest ma pean tunnistama, et isegi olles selline suur spordihuviline mulle vahetult enne olümpiamänge tundus, et, et seekord vist lähevad need olümpiamängud suhteliselt vaikselt mööda endast nagu, et kuidagi pole nii oluline või aga peab tunnistama, et täitsa kuidagi on endasse haaranud, et et tõmbab kaasa küll, et ikka vaatad igal õhtul Neid ujumisvõistlusi ja ja ei olegi isegi see ei ole üldse nii hull, et, et veel eestlastel medalit ei ole. Kaugeltki ainus, muide, kes on nii öelnud, et kahtlased, kuidas olümpia ikkagi sind nagu haarata saab, et ma ise tundsin sedasama ja mitmed minu tuttavad on seda ka rääkinud ja ma olen ise korduvalt mõelnud, et huvitav, miks see nii on. Olen jõudnud natukene sellisele järeldusele, et võib-olla see olümpiavõistlus iseenesest, et kui sellise suure meediasündmusena, nagu ta on tänapäeval niivõrd palju, ei erine enam sellest muust muust pildistatud tegelikult meediapilt on väga palju muutunud ja mingil määral on see, see pilt nagu nivel nivelleerunud, võib-olla ka väikseid võistlusi tehakse väga kõrgel tasemel, et et tegelikult võib ka muide lauajalgpalli MM-i väga suurepärased teles üle kanda ja internetis teha otseülekannet, nii et, et on põnev vaadata. Tegelikult võib tõmmata paralleele ka Eurovisiooni lauluvõistlusega, et et keegi ei saa aru, et miks see tähtis on, aga kui, kui palju, kui, kui tähtis tegelikult algusaastatel Eestile oli, et kuidas sellele kaasa elati ja kui tuli see kui tuli see võit ära ja Tallinnas ka korraldamine oli ära, et pärast seda nagu tähtsus või roll on Eestis nihukeses avalikus ruumis ikka oluliselt nagu kahanenud ja niukseid mõistlikule määrale kahanenud, et võib olla, aga võib-olla on ka olümpiamängudega nii et täpselt sama sama tunne, mis veelgi, nii et mina olen nagu aktiivselt olümpiamänge jälginud 88. aasta soolist alates, et ja need olümpiamängud, Need, esimesed, kus ma ikkagi suhteliselt vähe olen seda vaadanud, et et noh, ilmselt ongi see, et, et noh ma ei ütleks, et eestlaste suhtes on ootused olnud kuidagi madalamad kui, kui varasematel kordadel. Aga ju siis ju siis on elus ka muid selliseid teisi asju, päris asju, mis, mis nagu rohkem tõmbama. Ma arvan, et oleks praegu päris hea küsimus inimestele, et kas, kas keegi teab näiteks, kuidas täpselt on nende maskottide nimedeta, vanasti teati päris täpselt seda näitab seda, et mismoodi see need on, when, lokia, mände vill, ma kirjutasin need nimed üles, sest ma nendel on kõigil oma väga kihvtid. Sellised lood on taga, et kuidas nad, kuidas nad on tekkinud, aga aga seegi näitab seda, et see pilt on niivõrd kirju ja, ja, ja ka igasugustel muudel võistlustel maskotid ja, ja see ei ole enam nii, et on üks üks missa ja kogu lugu. No ma ei tea, mind jätab jazzemaskotindus küll täitsa külmaks tunnistama, aga muidugi, mis kindlasti seekordse olümpiamängude kasuks räägib, on see, et ta üle pika aja toimub Euroopas selle tõttu lihtsalt televisiooniülekannet ajad on meie jaoks väga sobivad kas tekingiga või, või Ameerikas toimuvat võistluste aegadega reeglina. Aga muidugi, mis minu meelest võib-olla miks väärib seda olümpiast paar sõna rääkimist ka nii-öelda väljaspool neid ülekandeid on just see, et et olümpia nagu annab võimaluse meil kogeda jälle seda, et milline pisikene putukas suures maailmas tegelikult see Eesti riik ikkagi on. Et, et kasvõi seal avatseremoonial marssimine enam kui 200 riigi seas. Või siis ka nendel võistlustel, kus ikkagi noh olgem ausad, Eesti näiteks sõudjate neljas koht on väga kõva sõna olla maailmas neljas. Et see on, et meil justkui oleme ära hellitatud sellega võib-olla siin mõnede olümpiatsüklite puhul. Et eestlased peavad alati saama mingisuguse hulga medaleid vähemalt ühe kindlasti, aga veel parem kui natuke rohkem. Aga et võib-olla tulebki tunnistada, et ikkagi ütleme siin Gerd Kanter ja Jüri Jaanson ja Erki Nool on olnudki ikkagi teatud mõttes erakordsed sportlased ja igas olümpiatsüklis ei pruugi Eestil sellist hetke lihtsalt olla, et kui meenutada 96 näiteks Atlanta oli Eesti parim koht, oli kuues Erki Nool ja oligi nii ja ka maailm ei kukkunud. Tõenäoliselt praegusel hetkel pärast seda, kui, kui sõudmise neljapaat jäi neljandaks Kanteril olukord läinud selles mõttes nagu keerulisemaks, et ta kindlasti tunnetab seda mingit mainet või, või survet, et nüüd peab see medal, ainsad lootused on tema kaela jäänud ja ja, ja kindlasti oleks olnud tal oma võistluseks lihtsam valmistada, kui, kui sõudjad või vehkleja, Novosjolov või kes iganes oleks toonud selle selle medalit selle ära, et, et selle võrra on Kanteril kindlasti kindlasti nagu keerulisem, aga, aga tegu on kindlasti kogenud sportlasega ja mängudeeelsed nagu nagu kettakaared annavad ju lootus sellele, et, et, et küsimus, et ta võib ju ka kõige kõrgema koha eest võistelda ja ja nüüd ongi tõenäoliselt huvitav, nagu nendele inimestele, kes seal Londonis asjale lähemal seisavad, näha, et Robert hardingul ehk siis favoriit number ühel on ju tavaliselt selline komme, et Läheb oma peamisi konkurente vahetult enne võistlusi pajatab, kas võistluste ajal juba suisa või enne võistlusi kuidagi nagu provotseerima, kas läbi meedia teeb mingi avalduse, mida Kanteri suhtes teinud või, või, või siis läheb kuidagi nagu võistluse ajal segama. Ma arvan, et et kui, kui Harding läheb nüüd teeb midagi kantri, suutsis kantri, oleks tark seda võtta hoopis sellega, et nad töötavad nagu segama vaid et ongi nagunii kõva mees. Harding kardab teda, et et tõenäoliselt midagi sellist võib juhtuda, et see, see, see, see võib nii minna, aga, aga jah, et hoiame pöialt, teisipäeval vist on seganud võistlus. Kettaheites on neid ju veel, kes küllalt, kes sinna medalisaajate kolmikusse äkki jätaks selle jutt, aga ma mõtlesin ka, et jätaks selle jutu, et tegelikult Urmet vastas minu meelest sellele küsimusele juba ära ühe hea sõnaga. Nimelt kogemus. Ma arvan, et kanter on piisavalt kogenud sportlane, et et ta on küll kindlasti kindlasti kahe esimene, eks ei ole, ei ole midagi hullu, kas ma tohin nüüd Jaan Tõnissoni tsiteerida? Ma mõtlesin, et võiks Jaan Tõnissoni 36. aasta olümpiamängude aegsest Postimehe juhtkirjast lugeda, et ta sellise lauset. Ja kuigi nad ei suuda välja jõuda võidu loorberite, nii sisetarvitse, lasta veel meeleolu langeda ega käega lüüa Eesti kehakultuuri edaspidisele arendamisele. 30 kuuendat aastat Kristjan Palusalu meenutades muidugi eestlastele oli küll et seal ei olnud nagu nagu viga, aga, aga no loodame. Ta annab meile ütleme siis kamaluga head emotsiooni ja teisipidi, kui tal ka ei lähe nii kohutavalt hästi, seekord. Tõepoolest mulle tundub, et Eesti sportlastega on praegu sellel olümpial kuidagi see, see natuke nagu noh, nii-öelda häda. Et mõned neist on juba nagu natukese hakkavad lõpetama, eks ole, ja teised hakkavad alustama oma oma karjääri, eks ole, kanter noh, on, eks ole selgelt ilmselt ikkagi juba hetkele, kelle tõeline hiilgehetk oligi eelmisel olümpial. Et noh, et selles mõttes on, on väga äge, kui kanter suudab uuesti medalile tulla, aga ta ei ole kindlasti Eesti rahvale midagi võlgu. Ega ta ei pea midagi tõestama. Üks üks oluline, kui sa lubad veel remargi loata nüanss, millele tegelikult peaks nagu mõtlema, tasuks mõelda, et nendel spordialadel, kus meil on läinud nagu traditsiooniliselt hästi, et ma ei mõtle nagu neid spordialasid, mis nagu kassasid välja võib-olla nagu nõukogude spordisüsteemist ja Erika Salumäe suurvõidud vaid pigem näiteks kümnevõistlus, et miks meil on seal tulnud ikkagi suhteliselt suured tagasilöögid. Mis saab pärast seda, kui kanter lõpetab kettaheitest, kas meil on ikka sealt midagi nagu tulemas? Et, et meil on nagu kinnin, et selliste sihiksustes kes on nagu pigem nagu süsteemivälised kui et kui Nad on mingi mingi meie spordisüsteemi nagu produktid nad on pigem ise loonud oma tiimid, arendan seda edasi. Ja, ja kahjuks on, on pigem nagu reegel olnud selles, et et noh, võib-olla sõudjad kõrvale jätta, et, et kui, kui mingi kõva tegija astub kõrvale, siis sellega selle ala nii-öelda ütleme, mitte just lõpp või surm, saabub, aga, aga see noh, samal tasemel edasi ei lähe. Et seda, et me suudaks sellest, tekivad sihukest laineharja nagu ära kasutada või positiivset aurat. Et seda pole suudetud. No ma arvan seda, et selles mõttes sellist mind natukese sõna, võib-olla see süsteem natuke häirivalt, see viitaks justkui mingisugusele suurriigile ja suurriigis sellises spordipoliitikale ja süsteemile, et ma arvan, et mingis mõttes meil jääb see asi ikkagi natukene rohkem selliseks nagu natuke projektide tasandile, kui nii võib öelda. Tegelikult Meie väikeses praegu meie väikese arvest tingitud Soome Soome olümpiakoondis koosneb turistidest või sportlastest. Jah, ega me ei ole, me ei ole kindlasti ainsadega ega, kellel veel ei ole, jah, ütleme sellised hulka medaleid nagu, nagu tahaks, tahaks loota. Aga ma arvan, et kas ma tohin absoluutselt öelda, et see tordipritsi et kui sa lähed saadet päris me küll viskasime nalja, et võiks terve saades olümpiast rääkida, aga päris terved saated pole plaaninud siiski, et kui sa rääkisid Veel sellest, et kuidas me nagu muus maa maa muu maailma kontekstis välja paistame, siis mina nii-öelda saartelt pärit inimesena olen kindlasti väga rõõmus, et meil on purjetamises niivõrd vahva seltskond seal olümpial olnud ja olen ise vaadanud neid neid sõita ja on olnud olnud tõesti väga tore, et, et see, see on nüüd jälle üks tõesti üks selline märk, et, et me oleme tõesti mereriik. No absoluutselt, eks ma arvan, et Eesti spordisüsteemi toimimise üle kindlasti rahva teenrid räägivad niiviisi paari nädala pärast, kui olümpiamängud on läbi ja siis noh, selle selle ja tõenäoliselt Gerd Kanterist suuresti oleneb, mis toonis räägivad, kui medal, tule siis on nagu üks jutt ja kui medalit ei tule, siis on teine jutt, eks ole, siis et nii see kipub olema, kuigi see on omamoodi, eks ole, tõepoolest noh, on see nagu, nagu nagu sõltuvus sellest, et nagu spordireporterid ütlevad, et kui, kui medal tuleb, siis me oleme meie oma tööd hästi teinud ja kui ei tule, siis siis öeldakse, et te olete kehast teinud justkui nendesse sõltuks, eks ole. Aga jätame siis siis praegusele olümpia kommenteerimise saadetele, mis tulevad rahvateenrite järel seal seal saab spordijuttu küll olema. Sel nädalal siis Eesti poliitikas läks, tegelikult võib öelda järsku väga kuumaks, sest sest kesksuvise suhteliselt sellise vaikse aja rikkus võib öelda ära ikkagi, kuigi Reformierakonda Kristen Michal on siin süüdistanud, et meedia hoiab tema teemat üleval, siis sel nädalal selgelt aktuaaliseeris teema ikkagi ülekuulamisele kutsumine keskkriminaalpolitseisse, kus siis Kristen Michal ja Kalev Lillo käisid ja ja Kristen Michal, ma saan aru, rääkis pikalt Kalev Lillo ei rääkinud midagi, oli kasutanud õigust vaikida ja ja see siis tegi ikkagi, võib öelda ka nädala teemaks tegelikult selle võib öelda siis täna juttu juba kevadest peale, et mis siis Reformierakonna kunagise rahastamise ümber üles kergitas. Silver Meikari artikkel, mis Postimehes ilmus, et. Ta ongi see, et nii Kristen Michal ise kui ka mitmed mõjukad reformierakondlased eesotsas peaminister Andrus Ansipiga on võtnud nagu peamiseks jututeemaks fookuseks selle, et, et kuidas kõik see kõik on nagu meedia pahatahtlikkus Michali ja ka Reformierakonna suhtes. Ja, ja tegelikult mingit probleemi pole ja jääb meedia seda teemat üleval ja on valinud selgelt poole ja nõnda edasi ja nii edasi, et, et see on minu meelest see koht, kus, kus peaks nagu noh võiks ju ju mõni meediaväljaanne tellida mõne mõne nagu analüüsi, avalikustada selle siis hiljem, et kas meedia on käitunud siis selles kaasuses kuidagi pahatahtlikult. Ja on käitunud kuidagi teistmoodi kui võib-olla mõnede teiste erakondade skandaalide puhul, noh, ma ei tea Keskerakonna või IRL-i elamislubade puhul, et et see oleks, seda oleks huvitav lugeda ja neid noh, selliseid meediateoreetikuid küll, kes sellega hakkama saama. No ma arvan, et meil siin kolme ajakirjanikuna istudes on ka täitsa võimalik mõni mõni lause sel teemal vahetada, et ega me siis ei saa, aga ei saa seda tingimata mingi tulevase võimaliku analüüsi peale. Osaliselt sees, seda küll Nemeriti küll. Et võib ju alati inimesed võivad ju alati pöörduda näiteks pressinõukogusse, mis on ajakirjanduse eneseregulatsiooni organ küsida erinevatele küsimustele vastuseid, et kas on, kas on liiga tehtud, millised, millised valikuid ja mis iganes. Ja tegelikult me võime siin, me võime sellest teha suure suure meedia arutelu nüüd aga samal ajal. Kuulge, meil on selline olukord, kus meil on justiitsminister, kes on kahtlustatav kuriteos ja ta on amet, on ametis ja, ja see, kuidas, kuidas nüüd kui näiteks Silver Meikar oleks kirjutanud selle avaldanud oma blogis näiteks siis oleks, ma arvan, et seis oleks täpselt samasugune, praegu ei oleks sisuliselt mitte mingisugust vahet. Jah, vot see on, see on tegelikult üks huvitav asi küll, et ma tean, et kuna sa neeme ise olid täpselt, eks ole see toimetaja, kes selle Silver Meikari artikliga tegelasPostimehes, et võiks ju küsida, et aga kas oli mingi võimalus, et Postimees ei avalda seda artiklit noh tegelikult ju või, või ütleme, et kas Postimees või Päevaleht või mõni teine väljaanne, ütleme, et üks poliitik, kas Silver Meikar või keegi teine kirjutab sellise arvamusartikli, mis peaks olema argumente, et ajaleht seda artiklit ei avalda? Võtame nüüd võtame nüüd kogu selle temaatika ette, eks probleem, millest räägiti, on ammu teada, sellest on räägitud. Palju ja pikalt on räägitud sellest, et poliitikud võiksid rääkida sellest, kuidas erakonnad võiksid olla läbipaistvamad erakondade rahastamine võiks olla läbipaistvam. On korduvalt tippajakirjanikud kirjutanud lugusid ja, ja tippka Eesti näiteks õiguskantsler, kes iganes on seda rääkinud, et leiduks, keegi, on räägitud poliitilisest kultuurist, eks, et leiduks keegi, kes, kes tuleks välja, kes, kes tuleks ütleks, räägiks see, see probleem on absoluutselt olemas. Me ei saa öelda, et, et see inimene oli, oli mingisugune, lihtsalt mingi tühine inimene, see inimene on töötanud Eesti parlamendis. Ta on olnud, on olnud nii-öelda noh, mitmes välisküsimuses ka omandanud eksperdi positsiooni, see Silver Meikar ei ole ka mingi lihtsalt lihtsalt mingisugune suvaline partei tegelikult. On ju selles mõttes see jutt, et viie nagu meedial fookus, kas meedia käitunud õigesti või mitte põhib asjalt ju tähelepanu eemale juhtimine. Põhiasi on ikkagi see, et erakondade varjatud annetused et selle kohta on tulnud ju mitmed, olen eravestlustes, räägitakse poliitikute poolt oioi milliseid jutte siin räägitakse ühest Eesti n linnast, kus iga suurema ehitusobjekti puhul tuleb viia y summa ühele poliitilisele jõule nime kõik see on ju et noh, sellised asjad on nagu olemas ja tegelikult peaks arutama ennekõike seda, et kes praegu erakondade rahastamissüsteem, kas ta on ikkagi piisavalt põhjalik, kas see on nagu piisavalt kontrollita või mitte, noh, mina olen isiklikult sellel seisukohal, et ma arvan, et et, et et ettevõtete annetused tuleks taastada. Et. Et seda siis ka peaminister. Piirang. Piirang viib ikkagi sellele, et ettevõttena on sedagi lihtsam teha kui eraisikuna annetust. Et see ei ole nagu minu meelest see ei taba seda võitu, see muuda seda asja nagu kuidagi nagu paremaks või läbipaistvamaks, kindlamaks. Et, et see on nagu koht, mida ta saab nagu tõsiselt mõelda, et omal ajal, kui seda tehti, selle surus läbi toona väga jõuliselt tollal tegutsenud erakond Res Publica IRL, vaid Res Publica ja võib-olla mingis ajahetkes nagu enam-vähem põhjendatud, aga, aga mulle tundub, et et tänasel päeval nagu mitte et noh, seal on veel nüansse tegelikult see, mis oli tagasiastumise teema, on ju mõned, nii nagu on ju niisugune nagu sekundaarne teema, asja olemus on ikkagi põhiküsimus on ikkagi erakondade erakondade rahastus, kas see on nagu piisavalt läbipaistev ja kas noh kas, kas, kas suudetakse kontrollida seda, et kust need nagu annetused tulevad, et noh, nüüd see ei ole ju tõesti normaalne, kui, kui üks poliitik toob iga mingi nädal? Mitu 1000 eurot ja ja see on nüüd nii-öelda, et see on nüüd see pilt, mis on tegelikult avalikkusele aastaid avanenud, see, see, et tulevad mingid sellised noh, see, see, see pilt juba iseenesest on sihuke suhteliselt vabandust, aga ebanormaalne, kui terve mõistusega selle peale vaadata. No ja see see loob, seega see tegelikult loob selle loob, loob nii-öelda selle konteksti, miks, miks tegelikult see sõnum ikkagi oli erakordselt oluline. Jah, sest ka see teema, mis nagu võib-olla lihtsalt sellel nädalal sellel teemal nüüd on kõige teravamalt üles kerkinud ka avalikkuses, et kas justiitsminister peab tagasi astuma või mitte. Et see on ka mingis mõttes nagu kõrvalküsimuses äärmiselt tähtis küsimus, ta on, ta on tegelikult vägagi oluline küsimus ilmselt ka Eesti poliitikas, sest tõepoolest nagu koalitsioonipartneri IRL-i juht Urmas Reinsaluga valitsuse pressikonverentsil viitas, et et näiteks kui IRL hakkaks Michalit tagasi kutsuma, siis suured näosusega see tähendaks valitsuskriisi. Et kõik analoogsed, sest Michal on ikkagi Reformierakonna. Ka IRL-i positsioonist, aga kujuta ette praegu, et, et kui see justiitsminister oleks praegu IRL-i ridadest kas me, kas me, kas peaminister ütleks midagi muud praegusel? Hetkel meenutame seda olukorda, mis oli aastavahetusel kui seoses selle elamislubade temaatikaga Siseministeeriumis algatati juurdlus sel teemal. Ja tegelikult ju olukord on mõneti nagu paralleelid olemas olemas, et, et et sisuliselt siseministeerium ju tegelikult ta teostas ka järelevalvet on ju siseministri suhtes ja siis lõike täpselt samasugused küsimused, et õhus, et kas Ken-Marti Vaher peaks tagasi astuma, et tagada selle juurdluse nagu sõltumatu läbiviimine. Iialgi, kui ta mingeid takistusi või soovitusi seal jaga, et asi peaks paistma aus, et need tulemused tuleb nii või naapidi. Et need tulemused ei oleks alati pärast nagu võimalik öelda, et nahkjumal ta lisaametis ja tulemus oligi sellepärast selline, et ei leitudki mingit nagu eksimusi, suuri. Et mõneti on ju tegelikult ju Michal täna täpselt samasuguses seisus, et, et. Selleks, et see asin, noh, asjad ei pea olema ainult ausad, vaid nad peavad ka näima ausad. See ongi seesama koht, kus, kus tegelikult tema ametisse kamine ei, ei tulenenud. Kasuks Michal ütleb praegu, et, et sellepärast, et kuna nad näivad praegu nii, nagu nad näivad, siis selles on süüdi meedia, eks. Aga mina ütleks seda, et, et minu meelest on poliitikutel üsna segamini selline asi nagu vastutus ja süü. Et, et see, see on minu meelest äärmiselt oluline temaatika selle juures, et kui ma süüst räägime, siis see on ikkagi mingisugune selgelt väga konkreetne asi. Vastutus on see, et vastutus võib-olla Eesti poliitika tuleviku ees ütleme otse ära Eesti Eesti riigi ees see, kui, kui seesama lause, mida me oleme siin juba korranud, et justiitsministril on kahtlustus ilmub saksa keeles keelses keeleruumis olen näinud seda juba inglisekeelses keeleruumis, soome keeles rääkimata. See, see kõik mõjutab, mõjutab Eesti riiki, see mõjutab tulevikus selgelt Eesti poliitilist kultuuri. See, see, see, et, et Ansip ka tänases Postimehes ütleb, et Ta kinnitab, et tema on selgelt nagu selle selja taga, Michal ei peaks tagasi astuma ja see ja, ja vabandust, aga see, see on minu meelest suhteliselt oluline ja, ja selles mõttes nagu ohtlik asi. Et, et see on, see on nüüd see, see on nüüd see küsimus, kus võiks täiesti täiesti vabalt küsida, et millised tegelikult, millist riiki me tahame. Millised, millist riiki me tahame, et mul on, meenub, meenub üks. Üks Itaalia kolumnist Pepe Särg Niili, kes kirjutas kunagi Silvio Berlusconi unistate. Et miks ta, miks ta Itaaliasse niivõrd populaarne Aarne on ikkagi niivõrd niivõrd paljude tota nagu üks meist, eks et, et see on juba nagu nagu imbunud teatud sellisesse teatud sellisesse kultuuri ja mul on tunne, et, et siin tekib nagu mingisuguseid sarnaseid mingil teisel kujul, aga, aga mingisuguseid sarnaseid allhoovusi ja no ma ei tea. Ma tunnistan otse ära, et mulle küll selline asi ei meeldinud. Ja no ütleme nii, et kui, kui siin ilmuvad lehtedes suurte pealkirjadega uudised sõltumata skandaalist, on Reformierakonna toetus jätkuvalt väga kõrge siis need asjad annavad ka peaministrile nagu enesekindlust, nende küsitluste veidi nagu numbrite taha vaadata, siis, siis tegelikult tuleb välja, see on see, et ühes küsitluses on 39 protsenti maa, neid kes ei hääletaks ühegi erakonna poolt ja teises küsitluses on juba näinud 47, nii et et need protsendid erakondadel on arvutatud, on, on tegelikult ju. Noh, nad on suhtarvud, on ju, et tegelikult peaksid muretsema, panema palju rohkem, et poliitikast võõrandumist on, on, on see kõik kõik ju endaga kaasa toonud. Ja võõrandajate osakaal on nüüd küsitlus, küsitlus et on tegelikult trend kogu aeg tegelikult on kasvanud ja ma olen ka seda siin saate, sellepärast et ega siis see ei ole nii, et kui ma ühel päeval olnud Reformierakonna valija, siis nüüd on mingisugune jama siis järgmine päev ma ei ole sots, eks ju. See on ka selge, eks õigi. Kuigi Emori inimesed ise ütlevad, et, et see, et see Osakaal on kasvanud kuskil 30. 38-le protsendile, et seda on juhtunud ka varem valimistevahelisel ajal, et et valimiste-eelne ja järgne periood on see, kus poliitika teemadel rohkem päevakorral, kus erakonnad positsioneerivad ennast selgemini siis nii-öelda ei oska öelda osakaal vastavatest langebki kuskil 20 25 peale. Ja et see Ta tõuseb sealt üle 30 et selles ei olegi midagi eriskummalist, et noh, kindlasti on ka selles oma oma nagu loogika Aga kas ei ole ka antud skandaali puhul ja natuke laiemalt ju siin küsimus selles, et tõepoolest reformima Erakond ei tunnegi ennast sunnituna avalikust arvamusest mida nad küsitlused viitavad, noh, midagi midagi radikaalselt muutma. Ja need, et need küsitlused lähevad suuresti sellest, et ega inimesed ei näegi, et need teised alternatiivid oleks nagu noh, olemuslikult paremad noh, võib-olla natukese paremad, eks ole. Aga et, et põhimõtteliselt, et siin ongi nagu teatud, nii nagu kogu selles erakondade rahastamise küsimuses, nii ka ütleme siis nende maine küsimustesse tagasiastumiste küsimustes noh, ongi teatud sarnane muster tõepoolest, Urmeti viitasid siin Ken-Marti Vaherile, kes ei astunud tagasi ja me võime ju tänase seisuga öelda, tähendab et midagi ei juhtunud. Eks see põhimõtteliselt võiks isegi nii-öelda nüüd pool aastat hiljem öelda. Ta õigesti tegijat ei astunud tagasi poliitilises suur foorumi saadetes. Et mis oli eetris siis, kui vahetult oli see Reformierakonna rahastamisskandaal puhkenud nonii, üksmeelel poliitikuid kui selles foorumis nii malbe pole ma kunagi varem foorumis näinud, ilmselt ei näe ka, et see oli nagu koht, kus ma eeldasin, et võib-olla siis need teised erakonnad eriti opositsioonierakonnad, kasutavad seda seda võimalust, kus nagu tulistada koalitsioonide tugevalt sisse. Aga seda ei tehtud. Miks aga aga usu, et kui nüüd näiteks lähebki kõik nii, et võetakse kahtlustus maha, jääb sõna sõna vastu, kõik läheb samamoodi edasi, eks siis ühel hetkel saab sellest ikkagi selline silt, mida Michalile aeg-ajalt niimoodi peale kleebitakse, sest siis on see juba täiesti ohutu, eks. Nojah, ega siin ongi, võib-olla ütleme see Michali, selles mõttes Michali tagasiastumine või mitte, tagasiastumine võtan, ongi nagu pigem nagu praegu võib-olla muutunud juba selliseks tehniliseks küsimuseks, mis ei, ütleme, ei anna meile tegelikult ei vastust sellele põhiküsimustele nii või teisiti ütleme, kui ta praegu astub tagasi, siis ta teeb seda pigem selle tõttu, et nii-öelda tehnilised asjaolud või see kogum, nagu sundis teda, eks ole, sellepärast tõepoolest talle on esitatud juriidilised kahtlustus, mis ei ole, mis ei ole mitte kahtlustus ajalehes kuskil ajalehe juhtkirjas, vaid on, eks ole ikkagi ametlikult esitatud kahtlustus, teda on seitse tundi üle kuulatud ajakirjanike poolt vaid vaid keskkriminaalpolitseis. Eks ole, et, et selle tõttu nagu öelda, et nüüd, et see on mingi meedia poolt tekitatud, küsimus ei ole lihtsalt faktiliselt õige, sellepärast et noh, need konkreetsed sammud, eks ole, on astunud riigiasutused ja nendel on konkreetsed juriidilised nagu järelmid. No selles suhtes võib-olla isegi võiks öelda, et Michal nagu on mind üllatanud kogu selle asja käigus, et olles olnud peasekretär ja tegelenud pidevalt igasuguste meediaprotsessidega, noh ma arvasin, et ta nagu seda, seda, seda nii-öelda kuvandi loomist ja seda nagu kuidagi sellega saab kuidagi paremini toime, et ilmselgelt minu meelest ka igasuguste tulevaste siltide vältimiseks ja sest sest kui juriidiline kahtlusega kaduda, muud kahtlused jäävad. Võib-olla võib tekkida selline olukord, kus, Kus ta ja jääb sellesse nii-öelda kuidagi ämblikuvõrku ikkagi kinni nagu tulevikku? No ma isegi ei ütleks, et kas need muid kahtlusi nii väga ongi, et minu meelest enamik avalikkusest usub, et küllap see asi umbes nii oli nagu Silver Meikar kirjeldab, et seal ei olegi nagu väga suuri kahtlusi, sest sest tegelikult ka see, et, et näiteks Kalev Lillo politseis keeldus tunnistusi andmast on minu meelest väga märgiline, sellepärast et ikkagi, kui jutt käib ju sellest, et Silver Meikar kirjutas oma artiklis, et Kalev Lillo tõi talle raha. See ta täpselt nimeliselt öelnud, eks ole. Ja, ja, ja seda fakti tegelikult üks-üheselt ei ole ju ümber lükatud, kui Kalev Lillo ütleks, et ei, sellist asja pole olnud. Ma võin piiblile panna, see ei ole olnud noh. No lihtsalt ei ole olnud, eks ole, siis me siis me niiviisi seda kuuleksime seal ei oleks nagu mitte midagi vaikida, eks ole, mitte mingitele ütlustele mitte vastata. Lihtne jah, ei vastustega seal ei ole nagu muud muud ju vastust, et selles mõttes isegi ma ütleks, et, et võib-olla see tähelepanu ainult Kristen Michalile on nagu ebaproportsionaalne. Et ei ole noh muidugi me saame kõik aru, Kristen Michal on palju tähtsam tegelane poliitikas, eks ole ja ja selle tõttu nii-öelda lendab kõrgemalt ja, ja võib-olla on lihtsalt helgem, eks ole, aju ka, et noh ja kõik see kokku, eks ole, miks, miks nii-öelda tema räägib ja Lillo vait on, eks ole, ilmselt erakonnas on ka nii otsustatud, eks ole, targem räägid aga, aga noh, põhimõtteliselt nagu ikkagi need kahtlused on ju tegelikult väga selge. Michal Michal siiski alguses teinuks, ma arvan, sellise ametist taandumise käigus ma olen küll üsna veendunud ise nii-öelda mesilastööta inimesena, ma, ma olen üsna veendunud, et Michalil oleks olnud võimalik tulla tagasi nii-öelda tugevamana nüüd tahes tahtmata, need, see mäng on läinud nagu liiga kaugele. Nojah, aga no ilmselt see oli ikkagi väga-väga valus küsimus ja tegelikult, kui me nüüd läheme umbes ka pool aastat ajas tagasi, siis, kui Andrus Ansip vabariigi aastapäeva ajal teatas, et tema enam järgmisel perioodil peaministri kohale ei pretendeeri, kuulus väsimuse kõne ja et siis ju, ega nüüd hakati spekuleerima, et kes siis oleks need võimalikud kroonprintsid? Kolme nimega ja kindlasti Kristen Michal ei olnud nendest sugugi mitte viimane, kõige vähem tähtis variant. Kelle, kellele ikkagi ütleme pool aastat tagasi eeldati vägagi kõrget poliitilist tulevikku nii-öelda ka, et see praeguseks on välistatud, aga ütleme nii, et see on praegu ikkagi ikkagi palju keerulisem, aga noh, et see paneb nagu täiendava paine ja pinge ja võib-olla seega seletab natukese rohkem, miks, miks Reformierakond ikkagi noh, tõeliselt nagu niisuguselt raevukalt, eks ole, selles küsimuses on noh, nii-öelda raevukalt keskerakondlikule positsioonil. Et jah, et Reformierakond peaks mõtlema sellele, kui räägid, miks avalik arvamus on kaldunud nii et võib-olla selle asemel et nagu meediat süüdistama nagu enesekriitiliselt vaatama üle ka ka ka iseenda, nagu võib-olla mõningaid avaldusi või tegutsemise. Et ma mäletan, et kõige esimene intervjuu, mille Kristen Michal andis, kui see skandaal puhkes aktuaalsele kaamerale, oli see, kus ta rääkis põhiliselt sellest, et kuidas Silver sai sellise avaldusega meedias esineda, sest ometigi me oleme teda raskel ajal aidanud erakondadele raskel ajal aidanud, kui tal võib-olla ei olnud seda mingit parlamendi tööd ja mis iganes. Et mis puutub siia ka see, et erakond aitab kedagi raskel ajal peaks siis välistama selle, et see inimene peaks saama suu kinni panema, kui ta näeb midagi, mis ei meeldi. Või siis need, et mitmeks päevaks kaotad, kaotakse ära midagi ei räägita, ei vastata. Erakonnana peakorteris peetakse salanõu, siis käivad ükshaaval poliitikud väljas piilumas, kas meediat on seal või mitte, kas õhk on puhas, kas saab taanduda. Ja siis see meediasse nii-öelda mittevastamine tekitab mingi tõsise nagu nagu foonil Eesti Päevaleht väga-väga minu meelest vaimukalt käitumise avaldas siis nendega vastusteta intervjuu kõigepealt. Ja siis leitakse, et siis tuleb, siis tuleb anda nagu meedias niisugune hirmus suur laks, et igasse meediaväljaannetesse pikad intervjuud. Et Reformierakond on ise teinud strateegiliselt väga suuri vigu siin ja süüdistada sellest meediat. Või ka nii-öelda, aga mina soovitaks ka peeglisse vaadata. Nojah, ja see meedia süüdistamine noh, ütleme me kõik siin teame ka väga hästi seda, et et noh, et kus kohas siis meedia nagu on, et kus kohas siis on see suur meediajuht, eks ole, kes juhib seda kõike meediat, kes saadab nii-öelda korraga kõik need ajakirjanikud tegema, eks ole, ühte ja sama asja või ma olen päris kindel, et ütleme näiteks Postimehe ajakirjanik ja ütleme, äripäeva ajakirjanik, kes sedasama teemat käsitlevad, jõuavad suhteliselt sarnastele järeldustele tõenäoliselt ei tunnegi, võib olla 11 või ei olegi neid kohtu selle protsessi käigus mitte mingilgi määral, eks ole. Et ei ole, ei ole noh, lihtsalt reaalselt ei kuku nii välja, eks ole, et et ütleme siin rahvusringhäälingu ajakirjaniku, eks ole, mõni kirjutava pressi ajal kirjanikud nad igaüks tegelikult nagu mõnes mõttes ju konkureerib, eks ole, ja mõnes mõttes tegutseb täitsa omal lainel, et siin noh, et, et selles mõttes see, see meedia süüdistamine tipp-poliitikute poolt on tegelikult täpselt sama kui, kui vastu öelda. Et see Toompeal on üks kamp, eks ole, ja kõik teevad nii-öelda ühte ja sama asja ja ühed nii-öelda umbes ühed määritud kõik, eks ole, et, et noh, kas või selle rahastamise küsimuses, kui niiviisi nagu lajatada, et kõik erakonnad teevad seda rahastamist ühtemoodi ja niikuinii on nii-öelda kõigis kõigis samasugune noh, see on samasugune nagu üldistustega. Aga mulle tundub, et, et siin ongi nii-öelda kuna see on nagu poliitikutele selline olnud, selline mugavuspositsioonis meelega ongi nagu üritatud seda seda niimoodi näidata, et, et see, see kõik ongi niimoodi nagu ühel tasandil. Mulle tunnen, et võib olla. Kibedamad ollakse vend Reformierakonna poolt just Postimehe peale, et millest see tuleb, et kas Postimehest töötajate postimehest, kes Postimehes on olnud, siis avalikkuses on see kuvand joonud Postimehel mõnda aega, et nagu Reformierakonnale väga lähedal seisev väljaanne, et kas sellepärast, et neid tuntakse, et et see väljaanne on kuidagi kõige kriitilisemalt. Mis te arvate? Raske öelda, noh, mina, mina olen küll kaunikesti vähe aega seal olnud, et neeme vast vana olijana oskab öelda. Ma arvan, et see kuvand, ütleme, olles varem ikkagi Postimehe tegevust kõrvaltvaatajana vaadanud, et ma arvan, et see päris õiglane ei ole, lihtsalt et seal on teatud nagu asjad olnud kokku seotud omavahel mingit tuttava tuttavaks olemised, seda, et Andrus Ansip on Mart Kadastik uga vana, tuttav ja niiviisi, aga, aga noh, ma arvan, et reaalses toimetuse igapäevases töös tegelikult kuidagimoodi, ega No ma arvan seda, et kui keegi teostaks kunagi ühe sellise põhjaliku meediauuringu mis võib-olla olekski täitsa huvitav selline töö, et kuidas siis ikkagi on, et nii palju kui mina tean postimehest postimehest rääkida, siis, siis on meie auditoorium või vastupidi, on on olnud pigem nagu sellise. Pigem nagu rahvuslik-konservatiivne on olnud meie, meie, see mis on siis hoopis üks, üks teine teine erakond, eks. Võiks olla. Siis ei tea enam ühtegi sellist? No eks need vaatajad ongi suhteliselt hajusalt ikkagi. Aga jah, et. Et et, et see on, see on nüüd üks, üks tegelikult üks selline silt ju, mida ta siin ütleme noh, ma arvan, et üks, 15 aastat on küll hästi tugevasti kleebitud. Jaa, jaa. Näed natuke külge jäänud, kui see meede uris loga aga jääbki, jääb ju külge ja noh, tegelikult on ju ma just mõtlesin seda selle ajakirjanikke ja poliitikute vahekordade peale sellest, kuidas, kuidas on need süüdistused, ajakirjandus on nagu kõik ära määrinud, et et tegelikult on minu meelest mina just vastupidi, ma näen nagu pidevalt tippajakirjanike seas neid, kes kirjutavad kommentaare, ütlevad, et kuulge, et ei ole, nii see, see ei ole nii, et kõik on ühesugused, vastupidi. Aga mulle tundub, et ikkagi poliitikud nagu ise tihtipeale ei taha nagu ennast kaitsta, et et sellepärast ma, ma panen sellele tegelikult ka sellele eetikakoodeksile nagu, millest siin ka räägitakse, aeg-ajalt panen küllalt suuri lootusi. No see nädal oli see nädala teema, eks ole, et mingisugune arglik töögrupi esimene kohtumik kohtumisekene toimus, et äkki hakkaks mingit riigikogu eetikakoodeksit tegema, nagu võis aru saada. Et väga kuidagi sellised ettevaatlikud olid, need, need kajastused ei sugugi suure hurraaga ja suure enesestmõistetavusega, mis noh, ometi peaks ju loomulik olema, et et noh, vähemasti poliitikud peaksid arusaama, et neilt seda oodatakse. Noh, isegi ühiskassa neile isiklikult meeldib, ei meeldi, aga no tee vähemalt nägu, et sa, et sa, et sa seda teed, et ja ikkagi olles ka ise need ajakirjanduseetika koodeksi jälgimisega pressinõukogus aega tegelenud, et ma julgen öelda, et ta ikkagi on on üks ka ajakirjanduseetika koodeksi kohta sageli. On öeldud, et oh, ta on niisugune hambutu ja et ei ole ju suuri karistusi ja pressinõukogu saab ka lihtsalt nii-öelda näppu viibutada, eks ole öelda, et on eksinud. No ja mis siis, eks ole kelleltki mõistet välja mingit tohutut kahjutasusid, keegi ei pea selle pärast kuskilt tagasi astuma, eks ole, keegi ei pea ametist lahkuda, kedagi ei lasta maha selle tulemusena. Aga aga tegelikult noh, ta ta mõjub, eks ole, ja ta noh, ütleme noh, see, see, see soov tegelikult ju inimesed on ekslikud. Ja, ja küsimus on pigem selles, et kas sa, kas sa nii-öelda tahab olla parem või sa või sa nagu väga ei tahagi mitte selles, et kas keegi on eksimatu, keegi ei ole eksimatu, aga küsimus on just, et kuidas sellesse eksimust nagu nii-öelda menetletakse Et see jutt võib olla nagu hakkab kõlama sinna justkui nagu, nagu, nagu ma ei tea, siin ajakirjanduse poole peal oleks nagu ma ei tea, kõik alati puhas ja hästi, aga, aga ma ütlen seda küll otse, et kui see eneseregulatsiooni organ pressinõu ei oleks Liiver, et noh, jõuline ja, ja ikkagi see eetikakoodeks niivõrd üldaktsepteeritud erinevate väljaannete seas. Ma arvan, et Eesti ajakirjanduspilt oleks hoopis teistsugune ja nendest kuulsatest edetabelites, kus, kus me oma oma sõnavabaduste muude asjadega oleme. See oleks ka kindlasti hoopis teistsugune. Ma olen täiesti veendunud selles Nojah, ühesõnaga ootame, et nad võiksid seda eetikakoodeksi asja edasi ajada, aga ega sellest vist pikalt siin rääkida nagu praegu, palju ei ole, üks väike kaasnev võib-olla nähtus, mis tasuks ka äranimetamist rahva rahvateenrit koha pealt, on see, et üks rahvateener siiski siiski tegi tagasiastumisavalduse sellel sellel nädalal, et see oli siis Rakvere linnapea Andres Jaadla erinevalt küll võib-olla siin nüüd Kristen Michalist muidugi tema puhul juba on olemas esimese astme kohtuotsus. Et siin siiski tõepoolest asi on ka palju kaugemale jõudnud, aga samas oli see siiski natuke üllatav pööre, sest siiamaani no nii, nii palju, kui me teame, siis Andres Jaadla ei olnud üldse seda nägu, et ta kavatseks selle tühise asja pärast Mary toolilt lahkuma hakata. Et kuidagi toimus siiski nendel päevadel mingi muutus ja kuna tegu on ka reformierakondlasega jagunenud. Ma panin tähele ka sellist huvitavat nähtust, et kommentaare näiteks rahvusringhäälingule ei lastud mitte lahkuval linna peal endale andavaid kohalikul, Reformierakonna piirkonnajuhil, mis noh, väga selgelt ikkagi viitab, et tegelikult tegu oli erakonna otsusega. Et erakond otsustas, et Andres Jaadla on aeg lahkuda. Ja ma millegipärast arvan, et see ei ole päris päris juhus, et see toimus samal nädalal selle Kristen Michali selle looga, et nad ikkagi Reformierakond otsustas, et noh, vähemasti nagu mingi ettur tuleb ohverdada ja natukese natukese tuleb sellele survele nagu järgi anda ja noh, kuna siin tõesti on tegu, eks ole, sellega et kohtuotsus on küll vaidlustamisele, aga ta on ikkagi olemas, et siis ilmselt otsustati, et vähemalt seda vaidlust ei jätka. Et, et see on jah nagu selles mõttes ja mingis mõttes on see ka huvitav pretsedent, siis ütleme Kristen Michali edasise käitumise suhtes, et kui juba Rakvere linnapea lahkus Ei no Michal on ju tegelikult öelnud, et kui asi jõuab kohtusse kahtluses süüdistused, siis ta lahkub. Et. Nüüd ongi huvitav, eks ole, et tegelikult Michal andis oma poliitilise ministrina jätkamise tuleviku tegelikult politsei kätte. Eks ole, et kui, kui, kui süüdistus esitatakse, siis siis ongi nii-öelda automaatne lahkumine ja kui seda ei esitata, siis ei ole. Et see on ka väga huvitav situatsioon tegelikult. Ja ma siiski ütlen, et minu meelest on see on see, mismoodi see protsess on läinud ikkagi kokkuvõttes selgelt, nagu sellele poliitilisele kultuurile on väga-väga halb, aga selge, selge on see, et. Väga hea siin vahel on ka see, et ka iga tõepoolest iga hästi linnapea, selline poliitiline ametist lahkumine, see, see mõjutab seda. Muutunud isegi saatejuhiks esitanud juba teise küsimuse, aga, aga noh, see case on ju tegelikult ju praegu sõna sõna vastu Meikari sõnana. Et Michali ja lilla vastane kogu see juhtum on tegelikult sõna sõna vastu ja tegelikult ega seal väga keeruline ongi midagi nagu tõest. Sist juures ei ole ju kedagi väga olnud kolmandat. Et mida oleks pidanud teie hinnangul siis? No ütleme nii, et võtame tööd. Et Kristen Michalil on õigus? Mida ta oleks pidanud teisiti tegema? Kui tal on õigus, kui ta ütleb, et tal on, tal on õigus, tähendab ühesõnaga põhimõtteliselt lugu on nii, et kui noh, ütleme nii, et noh, nagu lihtsalt selline olukord, et meikar, meikar valetas, olid mingid muidugi mida ja et, aga mida oleks, oleksite näiteks teie te ütleksite või ma ei tea Michali rollis, et mida te noh, millal oleks Michal pidanud teistmoodi siis tegema seda, mida ta praegult on teinud. No see on, ütleme tegelikult siin peaks nüüd tagasi kerima, aga siis nad nii-öelda lindid, mida siis Michal ikkagi täpselt öelnud on, aga aga põhimõtteliselt ju Silver Meikar oma artiklis rääkis Michali telefonikõnest Talle. Eks ole, et kuule, ole hea nii-öelda aita üks asi ära vormistada umbes nii see käis. Ja noh, see see ju oli nagu, ütleme, mis Michali rolli puutus. Ja no ega siin on ju ka tegelikult lihtsalt Kristen Michal minu arvates äkki ma nüüd eksin, aga ei ole nii selgelt öeldud, sellist telefonikõnet ei ole olnud. Me saame siin mingisugust sellist kaudset juttu, et oh, et Silver Meikar valetab. Aga me ei saa nagu faktilise ei, ja küsimusele tegelikult nagu vastust ei saa. Et on olnud, ei ole olnud. Ma ei tea, minu meelest ikkagi peaks olema igal inimesel võimalus ennast ennast sellisel juhul kohtus kaitsta, et see oleks, see oleks ilmselt täiesti võimalik. Seda millegipärast ei ole juhtunud, jah. Et selles mõttes on ta ta selline nagu kaudne. Kuna sama advokaat ka kaitseb, siis natukese on siin sarnasust selle veerpalu kaitsmisega tegelikult. Kui ma ei tea, kui kui keegi kirjutaks, et kuskil kuskil lehes, et ma ei tea, kes on, on mulle toonud raha ja mina olen selle eest midagi teinud ja midagi sellist siis järgmine päev tuleks tuleks ette võtta kohtutee. Järgmine päev kohe. Nojah, aga et selles mõttes on siin küll, et kui, kui vaadata neid Kristen Michali pikki intervjuusid, siis ta hästi pikalt arendab iseenesest nagu vajalikku ja olulist teemat, et kas erakondade rahastamise ülesehitamise skeem on piisavalt vettpidav ja põhimõtteliselt pika jutu peale jõuab järeldusele, et ega me nüüd lõpuni ei saa kunagi välistada, et keegi ikkagi, eks ole, kannab üle raha, mis ei ole tema raha. Jumala tõsi. Aga antud juhul, eks ole, et see on, see on umbes seesama küsimus, et et kuna maja olete poes, müüakse kööginugasid siis me ei saa välistada, et kusagil Lasnamäe korteris joodikute tüli käigus keegi kööginoaga tapab kellegi. Eks, aga ega süüdi ei ole kööginoad selle juures, et selles mõttes ei ole kas süüdise rahastamise korra ülesehitamine, mida ei olegi võimalik inimeste ühiskonnas lõpuks ju ühtegi korda lihvida selliseks, et et mitte midagi pole võimalik teha. Tõenäoliselt ainult ainult sellisel juhul tõesti, kui mitte midagi ei ole lubatud, kõik on keelatud, noh siis siis eks ole, on öelda, et kõik, igasugune, iga liigutus on korrarikkumine, tegelikult kõik on lubatud või et kõik on lubatud ja mis on nagu nagu. Jah ja eks see teema ju jätkub paraku, et karta on, et, et see mitte ei, ei lõpe sel nädalal ja praegu ja ja teisipidi, aga laseme siis uurimisorganite uurida ja, ja meedial edasi ka uurida omal kombel ja, ja tõepoolest, ega ma tunnistan, ega meedia tegevus sellisel juhtumil paratamatult on ka selline katse-eksituse meetodil käimine ja tõenäoliselt mõned mõned katsed osutuvad eksituseks midagi midagi Pole teha, aga seda peab tunnistama, et vahel tõenäoliselt võib-olla mõnes artiklis ongi mingisugused kohatud küsimused või kuidagi nii-öelda mingisugusele vale vale rõhk asetatud, eks ole, või mingi mingit asja väidetud, mis ei ole, ei leia tõestust. Tasakaalu huvides mainida ka seda, et ühes eratelekanalis oli sel nädalal Kristen Michaliga intervjuu, kus esitatud küsimused ja kommentaarid olid minu meelest. Ütleme niimoodi, et kesknädal Sa oled küsimusi ja kommentaare Keskerakonna poliitikute intervjueerinud seal kasutada, kui see neile kanal No eks siin eksin, praegu ju, ütleme poliitiliselt käibki tegelikult ikkagi selline märtrikuvandi loomine, see on ju selge ja kui edukaks ta nüüd osutub, eks siis elu näitab. Aga tipp-poliitik minu meelest ei peaks siiski olema üllatunud, et kui, kui ta käib kuskil ütlusi andmas või mis iganes, et siis mõni ajakirjanik on seal vastas, et, et mulle tundub, et see on. Kas sa arvad, et see on siiras? Bussidest bussiradadest räägime bussiradadest, ma pean küll tunnistama, et mitte, mitte enam Tallinnas elava inimesena. Mind aeg-ajalt hämmastas see, kuidas kõik tallinlased arvavad, et kogu Eesti tahab hirmsasti toda seda teemat kuhugi kuskil Tallinna tänavale on mingil hommikul mingid jooned tõmmatud. Sõitsin. Kuuske. See natuke, kui mina alustasin, mis on munitsipaalpolitseid ja et munitsipaalperearstid ja nüüd on munitsipaalgrafiti, et et noh, nagu öösel tulevad mingid mehed pimeduse varjus hommikul välja minnes leiad järjekordsed sõnad, buss on Tallinnasse maha maalitud ja Siis ma mäletan, et ükskord tegid ühed kunstnikud seda graffitit, eks ole, et nad nad ühe sebra joonistasid seal uue maailma selts vist, eks ole. Öösel öösel tegi mingi sebra kuhugi kohta, kus ta ei pidanud olema ja sellest tuli neil paras jama, nad oleks vist peaaegu, eks ole, isegi suuremana filmis. Peaks sees olema, aga, aga jah, et see noh, minu meelest nagu oma olemuslikult ma, ma ei ole selle vastu, et arendada nagu ühistan sporti. Aga paraku see, kuidas seda tehakse pimeduse varjus kui, kui tipptundidel on, on tekkinud selline olukord, kus tänavad on need üksikud üks või kaks sõidurada, mis on alles jäetud, on täiesti pikkade ummikut ja siis on need tühjad bussiga vaat kus bussi nagu ei sõidagi. Et see kõik nagu tekitab sellise nagu kummalise tunde, milleks seda kõike vaja on, et kas seda on tõesti vaja selleks, et muuta nagu ühistransport rohkem kasutatavaks linn rohelisemaks või kõik see teenib hoopis seda eesmärki, et lähenevad kohalikud valimised. Ja on ja selle ühistranspordi radade kõrval see teine, see tasuta ühistranspordilubadused, et meeldida enamikule nii-öelda võib-olla sealt Lasnamäe kandis tulevatele linlastele. Ma arvan, et see meeldib mustamäelastele õismäelastele ka jah, et et mis selle nagu asja nagu eesmärk on. Noh vot see tekitab seda ja, ja teine asi on see, et kogu see Tallinnas noh, nagu ma mõtlengi, et ongi nagu lihtsalt nagu näite, et noh, näiteks kui sul on väike laps, kes on haige, saab minema sinna ravi tänavale. Lapsega arsti juurde sinna ei lähe, ei ole võimalik seal normaalselt minna ühistranspordiga, siin ei lähe neliine siit hakata, ma ei tea, tahad, tatsasin Piritalt või kesklinnast või kuskilt sõitma hakata ja sellist sellist liin dist läheb, mingi mingi üks liin, mis tuleb sealt kuskilt. Kalamaja kandist ja Sisveerinisse läheb, et see vist on, aga sinna juurde lähedal ei ole sul võimalik pääseda. Sa pead ikkagi kasutama sellisel juhul minema sinna autoga või taksoga. Või teine variant täiesti läbi mõtlemata on see, et väga paljud nagu operatiivsõidukid, näiteks ma pean, ma ei pea silmas küll politseid ja kiirabid, pean silmas näiteks ütleme, turvafirmasid nemad ei tohi praegu sõita nendel bussiradadel, aga nendel on vaja tihti väga kiiresti väljakutsetele välja sõita ja siis nad jäävadki passima sinna. Et küllalt siis kasutavad, nad võivad ka vastassuunas sõita. No ei või võivad ikka. Aga, aga minu meelest on see, et, et ei saa sõita vastassuunas, kui seal on Kaumi siis on, siis on tõsi. Et miks see süsteem töötab nii meil niimoodi, et, et ta ei ole süsteem, et miks, miks sa tuleb välja niimoodi jupikaupa mingite üksikute detailide kaupa üks päev räägitakse abil, see on poliitiline otsus, teeme tasuta ühistranspordi. Järgmine päev tuleb välja, hakatakse kuskil maalitakse mingit bussi rajad, siis öeldakse, et nii, nüüd läheb siit ka üks üks sõidurada kinni. Et miks ei ole, miks ei ole nii et tullakse välja mingisuguse, et meil on selline analüüs. Me kujundame selle linna liikluse ümber, selliseks meil bussiliiklus läheb. Läheb tihedamaks, graafikuid teeme, teeme juurde, teeme näiteks sinna siluda. Praegu räägitakse sellest, et õied, kui nüüd autodega ummikud, inimesed hakkavad rohkem ühistranspordiga sõitma, ju me siis paneme bussi juurde. Aga valesti valest otsast alustatud tegelikult peaks juba olema nüüd analüüsid tehtud, et kui, kui mingit, et kus siis need liinid hakkavad tulema, kus siis sõitma hakata mitte siis tekitama inimestele tohutu segaduse. Suurim jama, pakun kaks vastust välja, miks see nii on? Esimene vastus muidugi on see, et analüüsi pole, eks noh, see on nagu esimene tõdemus, sest see on nagu põhimõtteliselt on tegu sellise asjaga, eks ole, tehtud-mõeldud eks ole, tehti siis mõeldi, et noh, et nagu, et otsustati tasuta ühistranspordi nii-öelda idee välja käia kui väga hea turundusvõte, mida ta ju kahtlemata on, eks ole, kui me võtame sama analoogkartulite kui mingi, vaata, kui avatakse mingi uus pood ja see reklaamib ennast, et seal saab näiteks väga odavat suhkrut või kui on off, müüs odavaid televiisoreid poe avamisel, milline tohutu, eks ole, mass milline, milline populaarsus. Et miks tasuta ühistransport peaks vähepopulaarne idee olema, ilmselt mitte. Aga teiseks ma ütlen seda, et sõbrad, et just see, et meiegi siin praegu räägime, kogu meedia aina räägib iga päev see on just sellepärast tehaksegi ja seda nii, et igal hommikul saabub uus Krafti, et sest muidu oleks see kõik ühe korraga, eks ole. Korra uut uudist ei ole, aga nüüd on niiviisi, eks ole, ühel hommikul on Pärnu maantee joonitudekse teisel hommikul Narva maanteejoonitud, kolmanda hommikul on kuskil vanalinna serva, eks ole pandud mingisugused kivist tuvid ja kui mitu uudist ja kõik nad tuletavad meelde, et tegelikult tuleval aastal tuleb tasuta ühistransport tallinlastele. Selle kõrval tasuks kõikidel valijatel mõelda ka sellele, et mille arvelt see ühistransport tuleb, et ei ole ju linnale ju niimoodi, et see rahakott ajab kuskilt üle, pigem on selline rahaline seis üsnagi keeruline olnud juba mõnda aega. Ja mõeldud, et, et ma tean, et mu oma lapse lasteaial, kus pidi olema üsnagi kohutavas seisus õueala korda tehtama seal mingi, ma ei tea, viis, 6000 eurot puudu ja lihtsalt Lynni ütleb, et raha ei ole selliste asjade jaoks raha on kumb on siis tegelikult tähtsam? Nonii aga selle küsimusega me täna lõpetame, Urmet Kook, Neeme Korv, Sulev Valner olid stuudios, kohalikud valimised tulevad aasta pärast ja aga ennem ilusat suve lõppu ja ja jõudu.