Mõne kummalise ootamatu lausa surra reaalse sekundi jooksul tundub, et sul lennuk tähendab otse särav sinisesse. Vahemerre. Õnneks mööduvad need sekundid kiiresti, sest lennuki rataste all on juba kindel maa. Riviera rahvusvaheline lennuväli olevat Pariisi lennuvälja järel Prantsusmaa suurim, üle mehitatud merre ulatuvale neemele. Lennukisse maandumisrada ei näe ja nii võibki tekkida Need laskud söövalt otse merre. Palmid ja kuumus, tee läheb mööda ranna. Sinust paremale jääb inglite laht ja teisel pool laiub kaunis elegantne ja rikas min. Endine Nizza praegunenis laovskijate lõunaga Mare Alpide jala suurse mere vahel upub õitesse ja päikesesse ränne, põlverit tunduvad palistavad lausa heledad lossid, Vellad ja paleed. Üks selline torkab eriti silma tohutu säravalt helesammaste rõdu, palustraadide ja kivipitsiga fassaad. Hõõruvalt tumeroosa katus, mille nurka tähistab samasugune roosa tornikuppel. Neegresco ütlevad hiigeltähed kupli jalamil. Ilusat pühapäeva taas kord. Siin on vikerraadio Helgi Erilaid ja juba algas jälle üks. Oleviku võti on alati minevikus hoopis kaugemas ajas kui see, milles ta Fernand Vello šansoone jutustab Läänemere ranniku suunas laugejate Alpide lopsakates metsades. Elas igasuguseid loomi, siin olid head jahimaad jama 300000 aastat tagasi küttisid nomaadid siin lõunasöögiks jäneseid, hirvi ja on isegi kirjutatud ori. Elevante vitamiinid kasvasid oliivipuudel ja viinamarjapõõsastes. Järgmine peatus ajaloorännakul on juba üheksandal sajandil enne Kristust ajaloost jutustamine läheb hoopis kiiremini kui läbielamine. Niisiis 900 aastat enne Kristust elasid Vahemere rannikul Praeguseni piirkonnas liguuria hõimud. Nendega ühinesid keltid, seda ka juba ligi 500 aastat hiljem. Oma küngaste tippudesse rajatud elamute kaitseks ehitasid nad järskudele nõlvadele suurtest kiviplokkidest valle. Tekkinud esimene praeguse Nissi lossi mäekohale püstitatud kindlus. Neljandal sajandil enne Kristust varastasid selle imekauni ranniku Kreeka kaupmehed massaalia praegune Marssey oli nende esimene suur kaubakeskus. Mööda rannikut edasi tungides Jali kuulastega võideldes rajasid nad neid veelgi ja nimetasid ühe keskuse nikaiaks, mis tähendavat võidukat tegemist olnud praeguse nishi lossimäe kohaliku nime kreekakeelse variandiga. Esimesel sajandil enne Kristust jõudsid kohale roomlased ajasid kreeklaste Nikaia lähedal seisvale mäele oma linnaseeme meelumi, mis pole muud kui praegune Nissi linnaosas mees. Pisut aega elasid väikesed linnad rahulikult kõrvuti, kuid kolmandal sajandil hõivanud roomlased juba ka Nikaia. Rooma impeerium lagunes 400 seitsmekümnendatel aastatel ja järgnevatel sajanditel tungisid nishi vaheldamiseni nootide frankide sakside kui säratseenide väed, mis oli ju siis vaid väike kindlustatud linnake ümber mäekünka, millel seisid loss ja katedraal. Linnake, mis tänu vil France'i sadama rajamisele kiiresti kasvas. Väljase voia hertsogit valitsemisaeg kujunes Nissi jaoks kuldseks ajastuks. Eriti seitsmeteistkümnes sajand. Hoolimata sõdadest Prantsusmaaga ja katkuepideemiates alllinna ehitati valitsushooneid palees idia katedraal. Ja järgmine, 18. sajand tõi Nissi uhke barokiajastu. Aastal 1792 pärast suur prantsuse revolutsioon Nonii lõpes Savoia hertsogi AEG Nissi aladel Prantsusmaal väed vallutasid linnapeaaegu, kõik kindlused ja vallid lõhuti ning niisiis sai prantsuse linn. 1814 sai sellest aga taas Itaalia linn, ju siis tasus selle kauni rannariba eest võidelda. 1800 kuuekümnendatel algasid Itaalia ühendamise keeruline protsess ning Prantsusmaa kuningas Napoleon kolmas samas aitas sellele suuresti kaasa. Vastutasuks andsid itaallased, mis jalad Prantsusmaale tagasi teise impeeriumi ajal linn kasvas, rikastus puhkes lausa õitsele ja Euroopa rikkad ning kuulsad avastasid enda jaoks selle uskumatult mõne teise paigaga võrreldes lausa ülekohtuselt kauni ranniku. Ikka ja jälle on nishi saabunud külalised otsemaid sellesse linna armunud 19. sajandi teisel poolel sainishist, kõrgklassirikka, kodanluse talvise puhkusepaik. Hooaeg on siin nimelt talvel, mitte suvel sest talved soojad, kui mujal hangedega võideldakse. Ja kui tulijad olid rahakad, siis ehitasid nad enda jaoks niši linna. Aristokraatlik palee-sid ja villasid. Autotööstur Aleksandr rakk näiteks finantseeris neegreesko hotelli ehitamise ka Šveitsist tuli mitmeid tööstureid ja ei tohi unustada vene aristokraat, kes endale siia talveresidents rajasid. Linna kerkis kohvikuid, restorane, klõbusid, kasiinosid. Üks uhkem kui teine. Vahemerele soojusesse sinasse, siinsesse nõidusliku valgusse ja heledate losside linna armusid järjest kunstiloominguga tegelevad inimesed. Heliloojad Merleos, Putšiini jonka valla ja naasmist, kunstnikud, Akva jätajaner, kirjanikud, maaja, Flower. Kõik nad on seda paika imetlenud siit omaloominguks innustust saanud lennates. Meelis seisame unistuste valguse emalist, seda oma peatuspaigas kina hotellis. Samas lähedal seisab praegu Matti Simmuuseum. Siinsetest teatrites esinesid kuulsad tiivad, Eleonora tõuse ja Saara Bernhard. Nimesid on veel sama palju ja rohkemgi kõrgkihi jaoks saiaga nišist, kohalik talvepealinn ja lõbutseda sinosaati sõõrga järgneval, millede rongkäigud, regaatid, hobuste võidusõidud, ballid, kontserdid, peod ja vastuvõtud. Euroopas on vähe linn, mille arhitektuuris oleks alles nii palju lahkunud ajastuid, uhke, pulbitsev barokk, lõbus eklektika, angem, uusklassitsism, modernism ja postmodernism. Kõik on nišis olemas. Meetodid etena kaunis ja muretu peale Bocki ajastu, mis vältas ligi uusaastakümmet 1860.-test 1920.-teni. Michal. 1888. aastal sündinud Morriševal jää laulis siin küll kõige alli platsis, fotodel on ta tavaliselt õlgkübara ja jalutuskepiga laulja kuulus ju ka velled Bocki aega nišis lõbutses, siis soojadel talvedel elegantne kõrgseltskond. Kirjanik lisa andnud just siis prantsuse Riviera-le sele armika ja väljakutsuva nime, mida praegugi unustatud ei ole. Kotašüür lasuurrannik varaka kõrgseltskonna lõksus igatses, tõi Nissi üha suuremaid ja uhkemaid ja julgemaid, paleesid losse ja villasid. Ometi eklektiline maitse poolest tuntud Pariisi kaunite kunstide akadeemias hariduse saanud Vellepocki arhitektid, Merzini Žalganier, šalda ja Eduaarnimaan said siin oma fantaasiale ja andele vaba voli anda ning mängisid igasuguste ajalooliste arhitektuuristiilidega. Nii kerkis linna lausa imepäraseid ehitisi. Siin oli otse Araabia öödest välja astunud väikesi villasid keskaegseid uusgooti, losse, fantaasia, paleesid, mille kukleid kattis otsekui mustadest kollastest, rohelistest või roosades soomustest ussinahk. Fayansija fresko, käepärane maailm keset lõunamaa parke, aedu, palme, oliivipuid, küpressi ole Andreid, apelsini sidrunipuid, agaave, aaloe, Sid jagaktusi rääkimata õitest moosid nelgid, roosid ja Smiinid, kodused kannikesed ja karikakrad. Kõige selle hulgast tuleks nüüd mingi paik välja valida ja meie valik on juba tehtud. Pikki avar mereäärne võlvar, mis eraldab linna inglite lahest ja mille ääres seisab üks Velleboki ajastu kuulsamaid ehitusi. Suurepärane hotell, nägresco. Aga enne veel too mereäärne Põlvar inglaste promenaad, miks inglaste kaudu 300 aastat tagasi kujutanud see legend, tarnepromenaad enesest lihtsalt kitsast rada mere kaldal, mille ääres seisis üksikuid hooneid, mõlemal pool teerada, kasvasid kõrged puud. Juba 18. sajandil meelitasid soojad talved siia briti aristokraat rikkaid kodanlasi. 19. sajandi alguses poolel otsustas üks neist, pastor Lewis Huey, et mere äärde tuleks rajada korralikum-d. Ja selles otsuses oli ka väike sanitaarabiusest. Kohalikud talupojad olid pärast 1822. aasta rasket talve sama hästi kui näljas. Niisiis kogus pastor liuvis vai umbes Pealt siinse Briti koloonia moodustanud perekonnalt raha. Mees talupojad pidid rajama kahe meetri laiuse mereäärse tee. Seda hakati inglaste teeks kutsuma aastaid ja aastakümned läksid mööda. Teerajast sai lai tänav, mille äärde istutati põõsaid ja palmipuid. 1900 kolmekümnendatel aastatel sai inglaste. Sa oled juba enam-vähem sellisena, nagu tal praegu on. Solee muidugi kõigepealt laiub otse mere ääres, lai plaas, nišis pole, liivarand on kaetud väikeste kivikestega. Trepiastmed juhivad klaasilt üles jalakäijate Põlvarile. Seegi on oma paarkümmend meetrit. Ai. Ja selle ääres seisavad reas sinised toolid, vaatega merele, n tingimata sinised. See on traditsioon. Võlverile rõhutatakse, joostakse ja kihutatakse rulluiskudega. Siis tuleb sõidutee kolm rida ühes, kolm teises suunas palmide all lee keskel. Teisel pool taas lai kõnnitee tänavakohvikud, terrassi kohvikud, palmid, lilled, hotellide ning villade kõrged fassaadid. Selline on Nissi ranna bulvar, inglaste promenaad, tänapäeval kujud, iga paik jutustab siin oma sõnatuid, lugusid lähemast või kaugemast ajaloost. Mere tuuled toovad mõnikord kaasa endise aegade vaimud meie lapsepõlvede rõõmsates. Lillerongkäikudest on kirjutanud Allen Roela, jää kroonitud pead, aristokraadid, aadlikud ja ekstravagantset kurti, saanid Käega, inglaste promenaadi luksushotellides ja kõrgklassi villades. Villagrandis elanud kunagi oma harjumuspärast seltsielu, Napoleoni esimese õde olin Vorgee ess. Kurti saanid priiskasid kasiinolaudadel res maha oma kuulsate ja rikaste armukest, parandusi ja nõudsid lisaks ka veel kõige kallimaid ehteid. 14-ni taastasena 1872 saabus Venemaalt Nissi Marii Vaškeeritšev ning elas kümmekond aastat inglaste promenaadiäärses villas apelsinipuude, palmide ja eukalüpti keskel. Mis on mu armastus Taani kaunis ning andis mulle tagasi modervise, kirjutas mari. See intelligentne, ekstsentriline, kuid üpris mõistlik noor daam, keda tema austajad tahaks olid kutsunud elas armastusest, kunstist ja kirjandusest. Ta pidas kirjavahetust Kaidema passaaniga Estoli niši temaga kohtuma. Mossaa-le oli aga küll ülekohtuselt vähe eluaastaid antud vaid 26. Kogub Ellep rokiajastu kõrgseltskond kohtus inglaste promenaadil jaanuarikuu esimesel päeval siis avati võidusõidurada hipodroom. Algasid vallid ja pidustused, inimesed tulid ennast näitama ja teisi vaatama, maski pallidel tantsima ja teatrietendusi nautima. Ning aprillis lõpetas talvehooaja kuulus Nice'i karneval. Oma lillerongkäigu, hiigelmaskide ja ilutulestikuga on säilinud ülalhotell neegreeskos toapoisiks olnud noore Roman Karii mälestused. Kuulame pisut, kui sa ranna vääres õige pingi valid. Te olete nii liidas kui kasiinos mängivat orkestrit, selle lõbu eest pennigi maksmata. Mu emal oli tavaliselt kotis kaasas meie lemmikroog, leib ja soolakurgid. Ja niimoodi seal istudes võisid sa kella üheksa paiku õhtul jälgida jalutajate kogunemist inglaste Promen minaadil ja vaevalt et keegi neist pani eritleda hääle väärikat valgejuukselise daami ning sinises, kuues teismeeas poissi, kes vaikselt istusid, seljad vastu rannareelingud ja põlvedele laotatud ajalehtedelt leiba ja soolakurke sõid. Need olid küll imepärased õhtud. Rumeeniast pärit anree neegresco prantslased ütleksid tõenäoliselt neegresco. Aga Cresco kõlab kuidagi kodusemalt. Niisiis, Ann Cresco oli nishi uhke kasiino direktor. Kasiino Ruul seisis peaaegu neegresco kõrval. Oli nagu kirjutatud uus klassika ja harmoonia On ja tasakaalu imeline näide. Pariisi hotelle meenutav arhitekt Shal maa meistritöövõit. 1971. aastal võttis linnavalitsus vastu mitte kuigi targa otsuse. Ajalooline taunis kasiino lõhuti maha ja ehitati selle asemele igav ja tavaline, seitsmekümnendatel taashoone, vaid üleni elektrilampidest varikatusega suur, sädelev ja särav sissekäik meenutab endist kasiinohoonet, mille mahalõhkumist kõvasti kahetsetud on. Bukaresti kõrtsipidaja poeganriine Cresco oli 15 aastasena kodust lahkudes esmalt Pariisi suundunud sealt aga Vahemere rannikule prantsuse Rivieras. Seal oli tal edu ja õnne Nissi linna kasiino direktori ametikohal pole ju vist häda midagi. Rõõmus käis mängimas selle maailmarikkaid ja vägevaid Rockefelleri test Singeriteni Jaan Reine Cresco l tuli töö ehitada kasina lähedusse kõigi nende rikaste ja vägevate jaoks nende väärikusele vastav hotell. Cresco palkas arhitekt Eduaar Shan hirmaani, kes oli üks naid eklektilise kallakuga Pariisi kunstikooli kasvandikke ja Läskistel teha oma uue suursuguse hotell liblaanid. Hotelli neegrescu ehitustööd algasid 1912 ja aasta pärast valmistu luksuslik legend, mida isegi hotell muuseumiks on kutsutud, sest siin elavad Downey ajastu Welle pakki traditsioonid prantsuse Rivieras. Ja see oli aeg, mil inimesed oskasid ja suutsid oma elust kunstiteoseid teha. Üht väikest asja oli selleks teadegi vaja ja mitte vähe. See oli raha. Cresco hotell nišis ehitati neile, kellel oli raha. Kahju küll, online, Cresco ise ei saanud seda luksust kuigi kaua nautida. Algas esimene maailmasõda ning hotellist sai haigla vaesunud Andreine Cresco oli sunnitud oma hotelli maha müüma ja suri varsti pärast sõda. Aga juba tulid 1900 kahekümnendad tormilised kahekümnendaid, nagu neid kutsutud ja koos nendega ameeriklased. Tulid ameeriklased, business läks jälle ülesmäge, eriti pärast seda, kui see eraldi saaremmeffi olid avastanud Riviera imelised päikesesuved ning julgustanud niinimetatud kadunud põlvkonna Noori kuulsaid ameeriklasi kirjanike ja kunstnike kohale sõitma juba pärast teist maailmasõda aastal 1957 Asusne Cresco elu juhtima. Sääri abielupaar, kes hotelli väga heas korras on hoidnud aastakümneid kohtunud kroonitud pead, poliitikud, kunstnikud ja kirjanikud. Nime hotell, muuseum on Cresco ära teeninud oma eriti väärtusliku antiiksisustusega. Rääkimata maailmakuulsate kunstnike Salvador Dali, Picasso, Kle, säärey kokto loo Winjaari Oisse, Saari töödest, ooteruumides, restoranides, baarides ja isegi numbritubades. Kuninglikus salongis kõrge klaasmaalidega lae all särad tohutu Bacaraa kristallist lühter, mis kaalub peaaegu tonni ja valgustab maailma suurimat tõmbussoni, vaip ning kuninglikke portreesid seintel. Pole vist nišist jutlustajad, brošüüri buketti, millel poleks Cresco fotot. Isegi sellist postkaarti on raske leida. Nishi ja kogu Riviera glamuuri tähtsaim sümbol hõõguvroosa poolkera kupliga hoone ümara nurga kohal. Sama hõõguv roosad on laudjad, katused, mis viimase korruse akende kohal nikerdatud viile moodustavad valges lossi. Taolises majas on seitse korrust, torni korrus, kaasa arvatud. Klaasist peauks, mis hotelli fuajeesse viib, asub poolringi kujulise, nõrga torni tänavakorrusel sepisvõrega ääristatud etteulatuva varikatuse all. Alumine korrus on hästi kõrge ruumika, fuajee kõrval leiduvad siin hoone fassaadil ka restorani viivad uksed ning varikatuste alla peitunud terrassid. Nende kohal lehvivad lipud, nende maade lipud, kust hotellikülalised pärita. Fassaadi ehivad sambad ja sambakesed rõdude valus traadid, kaaraknad, pitsilised kaunistused. Roosa, valge, otsekui ehtne, imeilus vana kamee pross, mida perekonnas põlvest põlve edasi pärandada. Takse lilled terrassidel ja kõnnitee ääres siin-seal kõrgel lehvikvalmid. Kuumal suvisel päeval õnne Cresco fuajee oks Jaani selle kõrval higistab 18. sajandi Librees uksehoidja väikesel rõhuplatsil siinsamas ukse kõrval puhub eredavärvilistes rõivastes must mees kuldset trompetit, aga see on juba osane. Cresco kunsti väljapanekust. Avatud ukse on näha hotelli sisustuse ajatut, luksust, mis on elegantne, väärikas, kallis. Ruumi sügavuses paistab laes rippuv määratu kristall, kroonlühter. Nebraska hotellis on 119 numbrituba ja 22 luksuslikku sviiti. Hotelli muuseumi nime õigustab ka hoone sisustus, mis jutustavad Prantsusmaalt ajaloo ja kunsti kõige silmapaistvama kest etappidest. Siin elustub erinevaid stiile Lui 13. aegadest Aadeekooni välja. Eriti uhke olevat 1960.-te aastate korrus, oma plastik säravate vannitubade vasareeli op-kunstivaipade ning Elizabeth Taylori ärised töötani fotodega paaris, mille pähklipuust mööbliese Labedasi vana Riviera glamuur kogu selle luksuse eest on hoolitsenud. Ma tahan Shan, see erinevate ajastute, mööbli ja kunstiesemed. Voodid ning kas just valdav, aga õige sageli korduvvärvi toonandutav hõõguvroosa Kes elab neegreeskos praegu muidugi võib seal kuulsusi kohata, aga kõige olulisemat rolli mängib siiski klientide jõukuse aste. Ja see paik on väga rikaste inimeste jaoks ja see võib kummaliselt kõlada, aga need väga rikkad tulevad peaasjalikult Ameerikast ja Venemaalt. Neist riikidest saabub Nissi enamus inimesi, kes saavad endale lubada peatumist prantsuse lasuurranniku kõige tuntumaks ja kõige luksuslikuma hotellis. Õhtu hämardub, sa kõnnid mööda inglaste Põlvarit ja vaatad, kuidas kaugel vette ulatuvat neemel asuvalt lennuväljalt pisikesed tule, silmsel lennukeid muudkui tõusevad ja muud külaskuvadki. Kaugelt kaugelt tumedast taevast hakkab tilluke tuluke paistma otsekui kasvav täht mis näib tükk aega paigal seisvat, siis muutub mitme tuleliseks ja maandub lõpuks lennuväljale kõik nagu peo peal. Sösson Vahemeri, mis loojangu värvide kadudes koos taevaga üha mustemaks muutub, kuni nad lõpuks kokku sulavad. See on otsekui tohutu suur tühi mustjasruum, ainult tilluke silla. Ei, neid on näha v piirilloksumas. Natuke hirmuäratav. Kui lihtne on sellest pääseda pööramustavale pimedusele, selg ja su ees on tuledesäras jalutavad rahvast täis ranna Põlvar. Siia ja sinnapoole kihutavad autod sõiduteedel ning täistuledes vapustav neegresco nime, tohutud elektrilampidest tähed katuseserval lampide vanikud otse pärlikeed rõdude äärtel ja tornide ümber prožektorite valgusvihud alt üles. Neegreesko pimeduses jälle uus ja salapärane nagu too boheemlaslik ja imeline ajastu well pakk, milles ta pärit on.