Emakeele seltsi keeletoimkond on 11. juunil vastu võtnud kolm olulist õigekirja otsust, millest rääkimata jätta oleks patt. Täna räägin kahest. Esimene puudutab ajaloo sündmuste algustähte. Kui seni kehtis mitu võimalust, kuidas ajaloosündmust kirjutada, kas kõik sõnad suure algustähega, esimene sõna suure tähega Ta kujulise nimetusena kõik sõnad väikese tähega välja arvatud nimed, siis nüüdsest peaks elu lihtsamaks minema. Ajaloo sündmused, ajastud ja muud sellised nimetused kirjutatakse väikese algustähega, välja arvatud neis sisalduvad nimed. Külm sõda, Jüriöö ülestõus, lahe, seda vabadussõda, teine maailmasõda. Tartu rahu toodud näidetest kirjutame suure tähega vaid Tartu. Oluline on meeles pidada seda, et varem kehtinud põhimõtete järgi kirjutamist ei saa uuele reeglile üleminekul veaks lugeda. Vähem erutav ei tohiks olla teine otsus määrsõnade kokku- ja lahkukirjutamisest. Nimelt tohib nüüd kirjutada kokku selliseid määrsõnaühendeid, mida õigupoolest juba pikemalt praegu on kokku kirjutatud. Kuid mis on näiteks koolitöös olnud viga ja need on kasvõi just nagu just nimelt kuitahes ja mis tahes neid võib siis nüüd ka kokku kirjutada. Leebemaks muutus ka sõna, võib-olla kirjutus. Varem nõutud sidekriips pole enam kohustuslik ja lubatud on kokku kirjutas ilma selleta. Küsisin üheltki toimkonna liikmelt helika mäekivilt, kui kaua kestab üleminek uuele reeglile? Sain rahustava vastuse, see kestab terve inimese eluaja. Kes on vana reegli selgeks saanud. Ta tahab seda rakendada, selle kasutust ei loeta valeks.