Keelesäuts. Eelmise aasta rinnapiimanädalal rääkisid vikerraadios kaks meest rinnapiima vajalikkusest nõukogude aja müütidest selle kohta ja ilmselt muustki väga oluliselt. Miks ma täpsemalt ütle, millest siis? No vot ei tea. Kuulasin nii kaua, kuni mul hakkas kõrva kriipima saatekülalise hinnatud lastearsti ning saatejuhi dialoogis aina korduv väljend linnas toitma. Ütlen kohe, et grammatiliselt ei ole see vale kuid mõelgem korraks järele pudelist toitma kõlab loomulikuna pudelisse Nogt asju või ükskõik mis muusse anumasse saab panna nii rinnapiima kui ka kunstpiima täieliku tahes rinnas toitma tähendaks selle analoogia järgi sama. Kuid loodus seisab siin ees, rinnast saabki ainult rinnapiima. Siin ei ole rind selline vahend, nagu on pudel või tass. Välde toidab pudelist rinnapiimaga. Aga ei saa öelda, et toidab rinnast pudelipiimaga. Palun siis sellel teavitusnädalal, mis ees seisab, rääkida rinnaga toitmisest, mitte rinnast toitmisest. Teine palve, mis pole küll keeleline, kutsuge sel teemal kõnelema ikka mõni naine. Naised teavad rinnaga toitmisest alati natuke rohkem kui mehed. Teate, miks, sest neil on elu jooksul võimalus olla mõlemas rollis nii saaja kui kandja omas. Neil võiks lasteaia sellest rohkem rääkida, sest kuigi enne ütlesin, et rinnaga toites saab laps alati ainult rinnapiima, saab ta sealt veel midagi, mida pudelist eal ei saa. Armastust, kaitset ja lähedust ja alati õigel temperatuuril.