Tere hea rahvateenrite, kuule rahva teenrid on täna erakorraliselt Võrus ja läheme eetrisse siis Rahvusringhäälingu Võru stuudiost ja siin stuudios on kohad sisse võtta Nad. Põhja-Eestist pärit, aga nüüd Lõuna-Eestisse kolinud Postimehe kolleeg Sulev Valner, siis võrust pärit, aga need Põhja-Eestisse kolinud vikerraadio saatejuht Lauri Hussar ning tavaliselt on meil täna külas võrust pärit ja nüüd setomaal elav r-i Kagu-Eesti korrespondent Igor Taro. Ja Igor Meil on siin selline komme, et iga uus tegija, kes rahvateenrite saates osaleb, ütleb paar sõna enda kohta, et ole hea, ütle, kes sa oled ja kust sa tuled. No, kes ma olen, ma olen Eesti rahvusringhäälingu, Põlva ja Võrumaa korrespondent, ajakirjanik, et teen uudislugusid aktuaalsesse kaamerasse, raadiouudistes, mida on ilmselt ka rahvateenrite kuulajad kuulnud, et sellega ma tegelen, elan talus, pean siis kümmekond lammast, on mul mõned kanad ja kukk kaks last ja selline tore pere ja nii ta on. Ja põhjus, miks me siin võru stuudios oleme, on ka see, et eile terve päeva juhtisime Igoriga, siis saadad siit võrust, kus toimub praegu ka väga meeleolukas folkloorifestival, mida siis loodetavasti ka äsja alanud vihm ei riku, aga eilne päev ta ei siinsele paikkonnale päris põneva uudise, nimelt siis rahvaloenduse andmete põhjal on välja tulnud, et et justkui oleks end võrakesena määratlenud 70000 inimest ja kindlasti Võru linnas on see uudis väga positiivselt vastu võetud ja kogu Võrumaal, aga aga tõenäoliselt nii suure optimismiga siiski sellesse numbrisse ka suhtuda ei saa. Oleks muidugi tore, kõneleksin siin rahvateenrite stuudios näiteks kolm külalist keelt aga ega me vist ei hakka seda seda täna harjutama. Aga, aga et kindlasti see näitab pigem pigem võib-olla isegi hoiakuid, et inimesed tahavad ennast identifitseerida selle, selle identiteediga. Et võrukeseks olemine on üks uhkuse asi, et see on uhke ja hea nagu nagu olla, 25 aastat tagasi me laulsime, et eestlane olla on uhke ja hääd. Ilmsesti oleks ütleme ma arvan, et näiteks just nimelt laulmise juurde tulles, et need kaks väga vägevat Uma Pido, mis on viimased olnud siin mõne aasta perspektiivis ja noh, eks on jälle tulemas, et, et need on näiteks olnud sellise identiteedile kasvatamiseks hästi-hästi olulised. Samamoodi võrukeelne oma leht Uma leht, mis, mis tuleb siinkandis. Toetusega levib päris päris jõudsalt ja ja üldse muidugi Igor, teadsin paremini rääkida, et see pole sugugi kogu aeg nii olnud, et võru keel ja, või ka ütleme setu identiteet, et see oleks nagu au sees olnud, et pigem on siin ilmselt varem olnud teistsuguseid hoiakuid. No ütleme, nõukogude ajal suisa karistati selle eest, et kui lapsed vahetunni ajal omavahel siis kohalikku keelt kõnelesid, et pandi nurka mida iganes, et selles suhtes on tõesti väga suur suhtumise muutus või olukorra muutus, mis on viimase ütleme paarikümne aastaga nagu toimunud siin, et praegu võib öelda, et see on noh mingis mõttes on ta nagu tipus selles suhtes, et on olemas tõepoolest need toetusprogrammid, riiklikud ja et seda õpet seda keelt hakatakse koolis õpetama, juba on aastaid õpetajat, vot siin on ikka päris päris palju neid koole, kus ainet sisaldas ka eks ole, pesad keelepesad lasteaedades, onju olen isegi külastanud nii mõndagi. Sõmerpalus on olemas, võrukeelne lasteaiarühm suisa kus on siis kogu suhtlus käib siis võru keeles, mis on tegelikult nagu loomulik, et ta ühtepidi on, on ju, on ju see kartus, et see vanem põlvkond, kes on kes sellega nagu puhtalt üles kasvanud, et see hakkab nagu seda hakkab nagu vähemaks jääma. Et tulevad nagu noored peale, kes on rohkem sellises kirjakeelses kultuuris olnud, aga aga teistpidi, ütleme, need ponnistused annavad lootust, et sai, päris lootusetu, ei ole. Kuigi seal on numbris 70000 võrokeste, sellega seoses tuleb loomulikult teha üks oluline mööndus. Nimelt kui nüüd meenutada, kuidas me sellele küsimusele rahvaloendusel vastasime, siis me märkisime, et me oskame võru keelt, ehk siis me kõneleme võru keelt, kuigi seal seda ju nii ei küsitud. Aga, aga see kindlasti ei, ei näita nüüd seda võrokesi on siis tõenäoliselt 70000, pigem ta ikkagi näitab seda, et neid inimesi, kes peavad ennast võru keele oskajataks, on 70000 ja, ja kindlasti on positiivne uudis setudele sellepärast et et üle 10000 seto, kes oskab siis seto keelt, mis on võru keelega väga sarnane ja mulgi keele oskajat, eks pidas ennast veel 2000 inimest siis neid, kes lõunaeesti keelt räägivad, neid inimesi on päris palju, sest need keeled on, on sarnased ja see on minus ikkagi tekitanud küsimused. Et kas murdekeelte elushoidmine on, on meil piisavalt hästi tagatud, et kui me vaatame ühelt poolt tõepoolest rahvusringhäälingus on murdekeelsed saated, uudised, kooliprogrammis on sees ilmub kirjandust ja nii edasi, siis siis kui mõelda sellele, et kuidas meie olema oma võru keele saanud, siis mina sain oma võru keele kodust, oma vanaemalt ja isalt, kes on Lõuna-Eestist pärit ja see oli pikka aega ka läbi sellise läbi isikliku kontakti saamise, ainukene võimalus, kuidas võru keelt omandada, nüüd on kahjuks tekkinud olukord, kus võib-olla vanaema enam nii palju võru keelt ei räägi või kui, siis kui siis räägivad, siis kas lapsed alati siin on, lapsed võivad olla kuskil Põhja-Eestis või, või laias maailmas laiali ja seetõttu see, see, see pärimuse kaudu võru keele edasiandmine ja see põlvkondadevahelise kontakti võru keele edasiandmine, et see võib, võib pisut kannatada, et kas siin sellisel juhul riik peaks justkui mingites küsimustes rohkem sekkuma ja selleks, et murdekeeled alles jääksid, et see, see on, see on tänasel päeval kindlasti väga õigustatud küsimus, arvestades, et see baas on meil veel jätkuvalt väga hea 70000 inimest näiteks võru keele osas Nojah, siin on võib-olla seda tuntud ütlust meenutada, hea, et olukord on hiilgav, aga mitte lootusetu. Et ja see on paradoksaalselt võib olla tõsi, ma siin eile just tänava peal siin laadalaada kõrval Ühe võru keele pärast muret tundva inimesega natuke samal teemal sai räägitud, ta ütles ka, et aga et, et iseenesest see uudis on tohutult positiivne ja just selle, selle, selle näitamise koha pealt, et kuidas inimesed hoolivad sellest. Aga et kui me räägime sellest praktilises oskuse võru keeleoskuse nagu hoidmisest, siis pilt kindlasti nii hirmus tore ei ole. Et tõepoolest selle igapäevases kasutamises seal on see, see seal on see neid ohumärke ikkagi ju hästi palju. Et inimesed, kes ka võib-olla on suhtumiselt väga positiivsed, aga noh, lihtsalt igapäevases elus, eks ole, kui palju see Olgem ausad, ütleme, see aastakümnete pikkune selline tõrjumine on ikkagi oma jälje jätnud selles suhtes, et nii mõnigi inimene, kes seda keelt valdab tema on näiteks võib-olla seisukohal, et seda võib küll oma köögis rääkida, seal näiteks vanavanemad võivad äkki ta ka võib-olla nagu lastega või noortega ei sobi seda teha või seda ei sobi nagu kodust väljaspool teha kusagil linnas näiteks või et selles keeles kirjutamine on kuidagi nagu väga imelik, et et pigem ma arvan, et see, see on nagu inimeste suhtumise küsimus, et mul on nagu raske välja tuua, et mida riik saaks veel nagu selleks teha, et iseenesest nagu riigi poolt ju nagu väga suuri takistusi ei ole. Et Ta on ikkagi need võimalused antud, et neid tunde koolis sisse viia, et need keelebessi teha, et on nagu toetatud, et ma arvan, et siin on nagu küsimus selles, et kui palju inimesed nagu ise, nagu sellega kaasa tulevad, et et kas ma tõepoolest julgen minna ja kõnelda raadiosaates nagu võro keeles, et või, või tundub see nagu kuidagi hästi selline imelik Ütleme see küsimuste ja tõenäoliselt, kui me teeme üle-üle-eestilist raadiosaadet, siis siis ongi kirjakeeles rääkimine õigustatud, aga aga kui me tuleme ikkagi Lõuna-Eesti teemadele lähemale, siis, siis miks ka mitte, mulle tundub, et võru keeles rääkimine ka ka vikerraadio eetris on, on sageli põhjendatud juba ainuüksi sellepärast, et see, see on ka märk meie kultuurilisest mitmekesisusest, et ma toon siinkohal näite näiteks Baierimaalt, kus üsna tihti jah, loomulikult riiklikud uudised ja olulise tähtsusega uudised räägitakse loomulikult sellisesse ohtu hoidžis või, või, või põhja või, või kõrgsaksa keeles, kuidas seda, kuidas seda võib nimetada, aga, aga aga kui on ikkagi lihtne inimene eetris või räägi juttu või räägitakse temaga või, või toimub mingisugune diskussioon, siis üsna tihti minnakse sellise üsna üsna Puise Baieri saksa keele peale üle, mis, mis on, mis on väga kaunis ja, ja mis, mis mõneti suhtestub saksa keelega täpselt samamoodi nagu nagu võru keel eesti keelega, ehk siis ta on samamoodi selline natukene arhailisem ja ja pisut teistsuguse sõnalõpud, hammustatud oleks ära ja nii edasi, aga seetõttu ta ongi, ongi värskendav ja huvitav. Ja ausalt öeldes näiteks kaamera ees juhtub seda päris tihti, et inimene nagu hakata hetkeks nagu kahtlema, et noh, et kuidas ma peaks nagu kõnelema siis teda julgustada, et kui sa oled kohalik inimene, siis kõneleja nii nagu sa Kotokonnaled, et sa ei hakka siin punnitama nii-öelda ilusaid lauseid, nagu sa kirjutaks muide avaldust kusagile linnavalitsusse. Aga pigem ikkagi suhtumise küsimus on siis see, mis võiks võru keelele veelgi paremini mõjuda ja võiks siis ka võru keele säilimisele kaasa aidata. Aga aga kuna see nädal on toonud mitmeid olulisi uudiseid, siis peame kindlasti ka nendest rääkima ja, ja üks teema küll, mis puudutab meid kõiki setust saareni välja, on Euroopa stabiilsusmehhanism Sadalas võru keeles. Euroopa stabiilsusmehhanismi kõigepealt üleüldse välja ütled, aga, aga, aga see selleks nimelt siis see nädal on toonud meile uudise selle kohta, et riigikohus ütles, et Euroopa stabiilsusmehhanism riivab küll meie põhiseaduslikke väärtusi, aga, aga teised väärtused ehk siis finantsstabiilsus ja ESM-i kuulumine saadav potentsiaalne hüve kaaluvad need põhiseaduslikku riivet üles. Ja, ja On ta siis riigikohus ka öelnud, et, et eesmärgi kaalukus kaalub üles põhiseaduse riive ja siin on nüüd hästi mitu punkti, millest tuleks, tuleks rääkida kindlasti kõigepealt me võiks alustada ikkagi ikkagi teemal, mis puudutab ka selle meie iseotsustusõiguse loovutamist, et siin on saanud ka hinnangutes riigikogu otsuse kohta, et see on nüüd justkui viimane piir meie iseotsustusõiguse loovutamise teel, et edasine saaks toimuda vaid rahvahääletusel. Ka see viimane punkt on väga selgelt loomulikult siis selles riigikogu otsuses sees, et, et viide et edasised olulised otsused tuleb kõik kooskõlastada rahvaga. Nojah, see nüüd kuidagi võib öelda ju, et ikkagi muutus nagu väga dramaatiliseks üks, üks üks peaaegu et ootamatult üks küsimus võib olla paljudest sellega sarnastest otsustest, mida Euroopas on ju tehtud. Nüüd viimase paari kriisiaasta jooksul ju päris palju, et ütleme sisuliselt, et neid koosolekuid ei jõua keegi kokku lugeda, kui palju on Eesti peaminister või rahandusminister selle Euroopa kolleegidega pikki unetuid öid veetnud ja, ja aina arutanud ja teinud sealjuures ka ikkagi otsuseid mitte ainult arutanud ühes teises ja kolmandas olulises punktis. Ja, ja ütleme ausalt ju, et kui nüüd mõnevõrra üllatuslikult ei oleks Teder õiguskantslerina selle selle küsimuse niiviisi riigikohtusse viinud me üldse ei tea, kas kas see ESM kui teema noh, eriti veel sellisel kesksuvisel ajal siin üldse köidaks niiviisi. Et et ses mõttes noh, võib ju ka öelda, et. Et natukese on võib-olla see see see tähelepanu nagu ootamatu, aga, aga ilmselt ühel või teisel viisil ühes või teises kohas, pidi see see küsimus nagu kerkima, et tõepoolest see see sest ju õiguskantsleri poolt tõstatatud küsimus puudutab ühte. Julgeks arvata siiski, et ühte detaili kogu selles Euroopas klantsarhitektuuris ühte ka selles ESM-i kogu küsimuses ikkagi ühtegi ühte ühte konkreetset peatükki jätvat ühes konkreetses kiirmenetluses on on nagu on nagu mehhanism, mis, mis ei, ei tundu vastavat, eks ole, Eesti Eesti siis suveräänsust. Aga see on väga oluline punkt, ma püüan mälu järgi seda, seda meelde tuletada või tsiteerida, et, et õiguskantsler seadis kahtluse alla ESM-i liitumislepingu selle punkti, mis ütles, et et, et juhul, kui ESM-i garantii läheb realiseerimile Rearil realiseerimisele, siis liikmesriigil vist oli aega ainult loetud päevad, võib-olla ka nädalapäevad selle selle väljamakse tegemiseks ja kui me võtame ikkagi aluseks ESM ei mahu ja selle Eesti garantii, mis küünib 1,3 miljardi euroni, et et kui nüüd vaadata, et Eesti riik peaks nädalaga selle raha kokku saama ja sellisel juhul ka välja maksta, tegema, et, et see, see on äärmiselt keeruline pluss õiguskantsler seadis ka kahtluse alla selle, et, et, et kas siis sellisel puhul kui liikmesriigil justkui ei ole nagu vetoõigus, et selle selliste otsuste tegemisel vaid otsuseid tehakse 85 protsendise häälteenamusega, et kas ka seega kõige paslikum on nii, et et see oli see sellisele vaidlused ruum ja ja, ja noh, loomulikult on siin toodud väga palju vastuargumente, et kindlasti, kes juurast huvituvad ja tahavad lugeda pikki juriidilisi tekste, siis tasub riigikogu kodulehekülg lahti võtta ja seal on seal on see loomulik välja toodud kõik vajalikud argumendid poolt ja vastu nii selles otsuses kui õiguskantsleri taotluses kui ka, kui ka nende kohtunike eriarvamustes, kes siis jäid teisele seisukohale, sellepärast et nii nagu me ju teame, see hääletus oli ülimalt tasavägine ja lõpuks häältega 10 üheksa vastu otsustas riigikohus siiski, et õiguskantsleri taotlus põhiseaduse riive osas jääb, jääb küll heaks kiitmata, kuigi jah, olu olulisi mööndusi, mis siis viitasid ka sellele, et et, et, et millised võiksid olla tulevased praktikad selle ESM-i ja üldse Euroopa finantsarhitektuuri seotud otsustega, et, et selles mõttes on siin arutlusainet veel küllaga. Aga ma olen kindlasti nõus nende inimestega, kes ütlevad, et, et see riigikohtus toimunud diskussioon on võib-olla viimase 20 aasta kõige olulisem põhiseaduse üle toimunud. No üks asi on see juriidiline nüanss, mille üle nüüd riigikohtunikud, juristid, õiguskantsler nagu arutlevat, aga teine asi, mida võib-olla nagu tavaline inimene võiks rohkem pöörata, on see sisu võis kogu selle asja mõte, et miks see on üldse miks üldse seda nagu vaja on, et et jättes kõrvale näiteks need summad, mida Eesti saab siis Euroopa Liidu solidaarsusprogrammides siis on kõlanud Need emotsionaalsed hinnangud, et meil on nii-öelda valida, et kas me oleme siis nii-öelda läänega või idaga. Aga kui tuletada meelde, et milleks üldse Euroopa liit omal ajal loodi, siis loodi ju selleks, et ei oleks laiu ulatuslikku sõda kõik kõigi vastu on ju, et kui me mõtleme, kuidas küsimus oleks kunagi varasematel aegadel kunagi lahendatud, siis noh, tõenäoliselt võib-olla asi tipneks siis Kreeka okupeerimise okupeerimisega Saksamaa poolt, et tegelikult see, see mingisugune garantii T noh, mida siin kusagil paberile kirjutatakse, et tegelikult me pääseme ikka väga kergelt sellest olukorrast, et et noh see see selline kartus või selline nagu paanika tekitamine, et et mis nüüd siis Niilutsat juhtub, siis ma tahaks nagu küsida nende nende maruradikaalide käest, et kas nad on valmis, näiteks kui nad nõuavad seal mingisuguseid Eesti poolt selliseid, näiteks piiri. Nii-öelda piiri osas mitte järeleandmisi, mingisuguseid väga radikaalseid seisukohti, et kas nad on valmis näiteks minema sõtta selle nimel homne päev kas nad on valmis selleks, et Euroopas tõesti need asjad lähevad, siis ma tea paarsada aastat tagasi oma. Lahendusmeetoditega, et tegelikult mulle tundub, et me pääseme ikka suhteliselt kergelt selles selles valguses, et. No vaata, siin on muidugi hea küsimus, et kas, et kas me pääseme kergelt või mitte, et ega me mingis mõttes ju teame, et me oleme mingisugusel teekonnal, mis on paar aastat kestnud ja ega me väga täpselt ei tea, mis sammud ikkagi ju kogu aeg edasi tuleb teha, sest eks selle kriisiga on ju ka see, et et mitte väga ammu, kas oli eelmisel suvel, kui peaminister Andrus Ansip kaebas Eesti Ekspressi peale, et, et teda on valesti mõistetud, kuna noh, et põhimõtteliselt öeldi, et mille, mille ütleme, milles oligi konkreetne eksimus ka, aga et mille nagu sisu oli selles, kui ma mäletan, kui seda meelde tuletada, et et sisuliselt heideti ette peaministrile ja valitsusele, kes tol ajal ütlesid, et oh, et Kreeka võlakirjad ja see kõik on selline ohutu. Selline pigem on see nagu investeering, eks ole, et need makstakse, ärge muretsege, seal ainult laen, eks ole, me hakkame selle pealt intressi teenima. No tänaseks me oleme ikka selles osas saanud palju targemaks ja ma kardan, et Kreeka võlakirjade intress praegu küll keegi endale nagu reaalselt kuhugi Kreekaga seoses me ei ole ka Kreekale raha andnud, et me oleme andnud Kreekale garantii. Ja siis oli lihtsalt hüpoteetiliselt, suuresti oli see jutt, et kui me peaksime neid Kreeka võlakirju ostma, siis selles ei ole ka mingit ohtu. Täna me ilmselt tõesti, eks ole, no ei ostaks kohe mitte. Ma ma siiski mulle tundub, et siin on lisaks kõigele muule ja poliitilistele vaadetele ja ma jätan praegu selle poliitilise diskussiooni välja, sest seda me hakkame nägema Parlamendis, nii kui nii kui ESM tuleb Eesti parlamenti ratifitseerimiseks, aga aga, aga mulle tundub, et on, siin on nagu pragmaatikute ja riigiõiguslaste väga selge, väga selge vastuolu, et ühelt poolt on inimesed, kes lähtuvad sellest hetkeolukorrast, tõlgendavad seda, seda, seda pilti just sellisena, nagu ta praegu on, ja arutlevad selle üle, et miks on ESM ellu kutsutud, ehk siis. Mul on ellu kutsutud turgude rahustamiseks, et kui me vaatame, mis praegu maailmas nagu toimub, usaldust on väga raske leida, seda on väga raske osta. Usaldus on väga kallis, eriti veel riikidele, kes kelle pangandusega ei ole asjad korras või, või kes on ennast lõhki laenanud siis siis kuidagi on vaja ju tekitada mingit tulemüüri, et see nakkus ei leviks sealt edasi, et ei tekiks kõige peale näiteks kõigepealt maania pankades, makseraskused siis edasi juba nendele pankadele laenanud pankadele ei tekiks makseraskused ja, ja nii edasi ja nii edasi, ehk siis päeva maailmas, kus kõik on omavahel niivõrd seotud, eriti finantsmaailmas, siis lumepall võib veereda väga kiiresti ja, ja tõenäoliselt me, me küll praegu ei kujuta seda ette, sest me oleme ühe kriisi läbi näinud või läbi elanud. Me teame. Me me suutsime selle üle elada. Tõesti, meil läks tänu sellele kergemini, et meie pangad olid Rootsi pangad ja, ja me ei pidanud hakkama siin ise oma pankasid päästma. Kui me oleks pidanud siin ise oma Eesti pankasid päästma hakkama, siis oleks võib-olla olukord olnud pisut teistsugune. Nii et üks Meie seisukoht on see, see nii-öelda pragmaatiline hetkeolukorrast lähtuv tõesti igasuguseid reaalseid võimalusi arvestav arvestav lähenemine. Nüüd väga selgelt selline riigiõiguslik lähenemine, mida me ei tohiks ka tegelikult unustada ja see räägib ikkagi väga selgelt seda keelt, et me peame lähtuma põhiseadusest. Me peame lähtuma põhiseaduses kirjapandust ja, ja kui sa ütlesid, et, et võib-olla see, see, mida, mille üle me siin arutleme, ei olegi niivõrd niivõrd suure kaaluga, et, et siis ma soovitaks lugeda kõige kohtunik Jaak Luige eriarvamust, kes muuseas ütleb, et et käänsuse võõrandamise keeld on absoluutne nii ajas kui ka muutuvas õigusruumis. Ka iseseisvuse sõltumatuse osaline raha andmine on suveräänsuse võõrandamine ja kui tavapärase rahvusvahelise lepinguga varalise kohustuse võtmine ülju üldjuhul ahendab piirab üksnes riigieelarvepoliitilisi valikuid, siis kõnealuse fina ainult suveräänsuse osalise loovutamise kohustuse võtmine sisuliselt välistab ESM-iga seotud küsimustes parlamentaarse demokraatia. Nojah, see kõik on, ütleme, selline absoluutne suveräänsus kõlab kõlab ju iseenesest jumala õigesti, eks ole, Me oleme seda ju justkui kõik tahtnud, et Eesti oleks nii iseseisev, kui vähegi olla saab. Ja selle nimel me olemegi ju siin noh ju kõiki asju teinud, aga teiselt poolt, kui nüüd natuke meenutada lähiajalugu, siis ma just hakkasin mõtlema, et 25 aastat tagasi oli aasta 87, kui me laulsime, et ei ole üksi ükski maa. Ja, ja noh, et et sellest kontekstist nüüd natukese seda teed vaadates, kust me oleme tulnud. Eks ole, kuidas me tahtsime üldse üldse natukeseks suveräänsust saada, eks ole, kus me seda hakkasime nii-öelda tükkhaaval saavuta tama läbi sellise järk-järgulise tegelikult ikkagi ju iseseisvuse saavutamise selle kinnistamised, kuni need Vene väed ükskord siit ikkagi välja läksid juba palju aega peale seda, kui kui Eesti juba oli riigina küll, eks ole, iseseisvuse saavutas. Ja kui me kui väga me tegelikult tahtsime, et selle selle suveräänsuse kinnistamiseks, et meid ikkagi sinna Euroopa ja NATO klubidesse võetakse. Et meil oleks vähegi kindlamat garantiid kui, kui päris üksi olles siis nüüd, kui me oleme selle klubi liikmed ja kui siin laenata nahka tänasest ühe fondijuhi mõtet tänasest päevalehest, et kui on otsustatud, et me oleme klubis ja kõik klubiliikmed on otsustanud ühte asja teha. Et siis on nagu väga ebasoliidne sellest taganeda. Ühel klubi liikmel, kes meie ise oleme tahtnud väga olla ja ja selles selles kontekstis võib-olla natukese, me ei saa nagu päris nagu klaaspärli mänguks minna selle suveräänsuse, sellise noh, ronida kuhugi elevandiluust torni ja öelda, et me tahame olla nii suveräänsed, et et me ei hooli nii-öelda ümbritsevast. Noh, see oleks umbes sama, kui mina kuulutakse, et mul on suveräänne õigus ainult rääkida kõik see tund aega siin saates. Teie olge vait, sest mina räägin. Et ei ole nii, me oleme kokku leppinud, et me räägime, et me kõik saame rääkida. Ma siiski juhiks tähelepanu veel ühele olulisele nüansile, et et kui me nüüd ka sellest riigikohtu otsusest järgnevatest selgitustest kuuleme järjest rohkem hinnanguid, viimane piir on käes, edaspidi tuleb kõik olulised küsimused või vähemalt tõesti föderaalse Euroopa suunas liikuvad otsused, kus on väga väga suur osa pädevusest, antakse Euroopa liidule ära. Et sellisel juhul tuleks justkui korraldada referendum. Ja, ja see on nüüd tõesti natukene laiem küsimus, et millisesse Euroopa liitu astusime 2004. aastal ja milline see Euroopa liit on täna. Ja praegu on veel leitud, et justkui jah, olgu peale, et praeguses küsimuses veel või praegu ei ole veel euro referendumite mõistlik teha, kuigi ma, ma siinkohal siiski juhiks tähelepanu, et ühe olulise tähise võib-olla. Me lasime mööda, me oleks pidanud euroga liitumise eelselt korraldama ikkagi referendumi, sellepärast et et samamoodi korraldas referendumi Taani, kes otsustas eurole üle mitte minna. Et võib-olla oleks olnud see mõistlikum teie, kuidas edasi minna, et see referendum toona oleks olnud põhjendatud, aga kuna see rong on läinud, et siis siinkohal võib selle üle arutleda, et kas see, kas see on, on põhjendatud või mitte, sellepärast et, et eurole üleminekut, et on võimalik alati pidurdada tehniliste nüanssidega, et kuigi me 2004 otsustasime ka selle, et me läheme eurole üle, siis mitmed riigid ei täida lihtsalt euro mingeid kriteeriume ja sellepärast nad ei liitu euroga nagu näiteks Rootsi ja, ja siit edasi ma, ma küll juhiks tähelepanu sellele, et kui nüüd siin riigikohus ütleb, et võiks justkui referendumite teed edasi minna mingil mingil ajahetkel, siis siis ma millegipärast kahtlen selles. Ma mulle tundub, et see referendumite teema kõlab küll väga ilusasti ja see, see põhjendama ka seda riigikohtu otsust või et need riigikohtunikud, kes siis hääletasid Indrek Tederi taotluse vastu, siis et nende jaoks justkui leid leidus mingisugune teine argument, et mis justkui põhjendab ka seda, et et milline see põhiseaduse riive nende hinnangul siis võiks olla, et see see kahtlus, mis mul on seoses seoses selle võimaliku referendumiga, on seotud ikkagi sellega, et et vaatamata sellele me seda referendumit ei näe ja väga lihtsal põhjusel, et kui siin on räägitud Euroopa liidu föderalistlikest arengutes, siis, siis mina nimetan seda ikkagi väga selliseks iilivaks föderalistlikuks arenguks, ehk siis me ei. Me ei näe selliseid väga jõulisi otsuseid, vaid need, need toimuvad sammhaaval pisikeste sammudena ja kui nüüd järgmisena tuleb Saksamaa rahandusminister Šoibla jälle välja ettepanekuga, et me peaks Brüsselisse riikide eelarve, kontrolli komitee või mingisuguse voliniku koha asutama, siis siis ühel hetkel avastatakse, et see üksikuna ei ole jälle piisav selleks, et, et peaks mingit referendumit tegema, et selliste üksikute sammude haaval antaksegi osa pädevust ära Euroopa liidule ja, ja siis me oleme ikkagi ühel hetkel küsimuse ees, et kas see pädevus, raha andmine on nüüd piisav selleks, et me peaksime korraldama referendumi, et see on see, see on see põhiline kahtlus, mis minul praegu sellega seoses on. Et, et ka tulevikus me Euroopa Liidu teemal tegelikult referendumeid ei näe. Aga see ei ole siin probleem, pigem selles, mida, millele sa riigikohus ka viitab, et et tõepoolest, et viimane piir on käes, et sellised asjad juhtuksid ilma väga tõsise avaliku arutelu. Et, et tõepoolest, et need asjad kuidagi hiilivalt, et nad, et nendega ei oleks kuidagi nii, et näed, juhtus või järsku sündis kusagil ilma et Eesti ühiskonnas oleks selle üle olnud tõelist avalikkust arutelu ja ilma, et sellele selle taga oleks olemas, siis ka tõepoolest, et Eesti riigis kokku lepitud otsustamise viisid, eks ole, mille kõrgeim viis on referendum. Aga noh, ütleme siis natuke madalamal siis sellest on siis kala kasvõi näiteks riigikogu otsus väga selge otsus, eks ole, kus on, millele eelneb väga selge aru arutelu avalikkuses ja noh, et ma, ma nagu ei julgeks. Nii kuidas öelda realistliku inimesena ma, ma ei julgeks arvata, et, et see on nüüd see viimane otsus, mida tehakse Euroopa liidus on? No vaevalt küll, eks ole, küllap neid otsuseid tuleb veel neid, et selles mõttes. Ma arvan, et häälestada ennast sellele, et see on nüüd viimane otsus, mis tehti ja ja rohkem neid otsuseid ei tule teha, et kindlasti tuleb. Et pigem on küsimus, kui võiks võib-olla olla selles viimases piiris selle koha pealt, et et, et kui teha mingeid järgmisi otsuseid, siis ainult sellisel juhul, kui sellele eelneb väga tõsine arutelu rahvaga, noh ja kui, kui otsustatakse, et selle rahvalt arvamuse küsimise vormiks peab mingil juhul olema ka referendum. Ega seda ei pea ju kartma, et referendumit iga hinna eest ei tohiks teha. Iseküsimus, et kas referendum ütleme ka sellisel ülimalt keerulises asjas on nagu see õige otsustamise vorm, sest referendum, mis on võimalik anda vastused jah ja ei. Ja kui siis sellele ütleme rahvale otsustamiseks jah, jäi, eks ole, öeldakse, et enne referendumit ole hea, loe läbi, ütleme 700 lehekülge väga keerulist juriidilist põhjendust. Siis ma ei tea, kas see referendum on selle otsustamiseks just see kõige efektiivsem vorm. Tegelikult see, see võib-olla natukese selles osas siis. Ei, ma ei, ma ei ütle midagi. Et Lauri, ma lihtsalt tahan täpsustada, et minu eelnev jutt ei olnud nagu üldse mõeldud niimoodi, et see ei ole oluline küsimus, vaid lihtsalt tõepoolest sellele inimesele, kes seda 700 lehekülge juriidilist teksti ei suuda hoomata, nii et lihtsalt kuidagi illustreerida, et see neid kaalukausse, nii et ühel pool, mis, mis on nagu ühel pool kaalukauss, mis on nagu teisel pool kaalukauss, et võib-olla lihtsalt natukene niimoodi lihtsustades illustreerida seda. Ma juhin tähelepanu, mida on rahandusminister Jürgen Ligi selle kohta sellel nädalal, ütleme, et ta on öelnud, et avalik arvamus ei toeta ei kärpeid ega abistamist ja ta ütleb nii et ma defineerin seda Bornuna, kui nõutakse, et iga viimane kui inimene saaks kõigest aru ja iga viimase kui inimese saaks ka läbi küsitleda. Et põhimõtteliselt jah, nõus, et loomulikult kõiki inimesi ei saagi kohustada niivõrd keerulistel teemadel mis seonduvad siin Euroopa stabiilsusmehhanismi või Euroopa finantsstabiilsusfondiga ja nii edasi läbi arutama, aga see soov poliitikute poolt see soov meie poolt valitud rahvaesindajate poolt, et nad siiski teeksid väga põhjalikku arutelu, see peaks olemas olema, et ilma selleta ei ole võimalik ausalt riiki valitseda, sest kahjuks või õnneks on riigis väga palju mõtlemisvõimelisi inimesi, kes tahavad asjadest aru saada ja kes ja kes ka oma nõu ja jõuga püüavad. Võiks olla, et ma saan aru, et Jürgen Ligi on ka öelnud, et ega ta nüüd päris nii ei mõelnud, et et riigikogu ja avalikkus ei peagi nendest asjadest aru saama, et ta on oma oma sõnu oma sõnu muutma või noh, mõneti ka sellest lausest ei olegi nüüd päris sellist tõlgendust välja välja lugeda, nii et tõenäoliselt siin siin ajakirjand ja ennekõike online ajakirjandus on ise ka natukene juurde pannud, et et tekiks laialdasem diskussioon ja see on ka tekkinud, aga tõenäoliselt Jürgen Ligi endale omaselt on siis väga reljeefselt väljendanud ja sellest on siis ka ka diskussioon uuesti tekkinud, aga, aga, aga valdavalt ikkagi see küsimus, et, et, et riigijuhid peavad võimalikult põhjalikult kogu selle diskussiooni lahti seletama, see peab jääma. Et, et kui sa siin Sulev eelnevalt juhtisid tähelepanu sellele, et siin Kreeka puhul räägiti meile sellest, et tegu on investeeringuga, siis kui me täna teame, et sellest 300-st punktist, mida Kreeka peab nüüd täitma on Kreeka täitnud 90 ja 210 punkti on täitmata ja me ei kujuta ette, mis sealt üleüldse nüüd edasi saab ja kas Saksamaa nõusel siin Kreekaga edasi minema, et et Kreeka valitsus on nüüd väga keeruliste ülesannete ees, tuleb hakata tegema, aga küsimus on selles, kas on lootusetult hilja ja, ja kui nüüd on ikkagi selline olukord tekkinud, siis, siis tuleb ka ausalt rääkida, et tegu ei ole investeeringuga, vaid tegu on ikkagi sellise olukorraga, kus me, kus me peame päästma, mis päästa annab. Ei, absoluutselt minu meelest nagu hästi-hästi rumal oleks tänases olukorras kelleltki nagu välistada, et see asi läheb ikkagi Eestile üht-teist maksma. Noh, see oleks lihtsalt äärmiselt äärmiselt selline lühinägelik niiviisi väita. Me kõik tahame loota parimat ja, ja, ja loodamegi ja ja kindlasti võib, võib uskuda, et nüüd need kõige mustemad stsenaariumid on ka juba suhteliselt hüpoteetiliselt. Ma arvan, et tõde on kuskil vahel, et, et see, et see Eestile üldse midagi maksma ei lähe, äärmiselt vähetõenäoline ja samuti on väga vähetõenäoline, et see läheb nüüd nii kohutavalt maksma, et nüüd noh, nii-öelda tõepoolest nii-öelda surema sel ajal. Et tõenäoliselt on see tõde kuskil vahel, et, et mingisugune hind sellel solidaarsusel on võib-olla mitte ainult sümboolne, natuke suurem. Aga teisest küljest võib ka küsida, et et kui, kui olukord läheb tõesti hulluks nii-öelda Euroopas mõne mõne riigi puhul, eks ole, et, et mis on siis alternatiive noh, nagu või mis, mis mis, mis valik on, et isegi kui Eesti nüüd kuidagi juriidiliselt suudaks öelda, et vot, et meie siin niiviisi juriidiliselt ei ole kohustatud näiteks sellesse ESM-i panustama Aga ma võin juhtida tähelepanu, mis on alternatiiv, alternatiiv on see, et kui majandused hakkavad kokku kukkuma siis kukutakse tagasi võib-olla 10, võib-olla võib-olla võib-olla isegi 20 aastat. Et kuna meil on vähem kukkuda, siis meiega kukume vähem. Aga, aga loota, et, et, et kui meie peamised ekspordi sihtturud kukub kokku kukkuvad, et see meid kuidagi ei mõjuta, siis, siis kahjuks kahjuks on see liiga sinisilmne, et, et Eesti majandus on selleks liiga avatud. Liigselt ekspordipõhine ja liigselt Euroopale suunatud, et meil ongi väga vähe võimalusi neid protsesse küll mõjutada, aga, aga mida me saame siinkohal näidata, ülesanne ikkagi väga selgelt oma oma selgelt selget joont, hoiakut nendes küsimustes, et kui me oleme, kui me oleme ühepaadi valinud, et siis me siis me vähemalt püüame seda paati mitte mitte ümber ajada või, või kallutada. Et lootus, et, et koos sõudesse paat ka ühel hetkel kaldale jõuab, on tõenäoliselt suurem, kui keegi jätab sõudmata, nii et siin kindlasti on arutlusainet ainet küllaga. Mis puudutab nüüd ühte veel kogu selle diskussiooni taustal kõlanud mõtet, et, et me näeme Euroopa väga kiiret föderaliseerumisest ja et juba juba ähvardatakse euroop Ühendriikidega ja Euroopa ühendpresidendiga või, või sellega siis Nende viimaste arengute valguses. Ma ma millegipärast kahtlane, et selliste Euroopa Ühendriikide laadset moodustist me ei näe ja sellise suure võimutäiuse ka Euroopa Liidu presidenti meiega ei näe, nagu on USA presidendil, sellepärast et et kuna Euroopa liidus on ikkagi niivõrd palju erinevaid kultuure, hoiakuid, nägemusi ja selle ühisosa leidmine on on mõningates küsimustes väga keeruline, siis ma millegipärast arvan, et isegi kui see eelarveunioon tekib kontroll riikide eelarve üle tekib, siis sellist rohkem intega veerunud Euroopa liitu ei, ei näeme veel lähema paarikümne aasta jooksul ja seda lihtsalt põhjusel, et et need kultuuride erinevused on selleks liiga suured ja, ja see, see liigne, liigselt kiire integreerumine võib ühel hetkel hoopiski mõjuda vähikäigule. Jah, mina küsiks selle puhul sellise kontrollküsimuse, et kas me kujutame ette, milline saab olema ühine üleval, panin ajaleht, mis keeles ilmub, mis pealkirja tema kannab või, või ka ütleme, mingisugune telejaam, mis nagu ühiselt nii Suurbritannias, Saksamaal, Prantsusmaal kui Eestis, eks ole, nii-öelda annab ühte ja sama programmi, mida me kõik nagu vaatame, kui sellist Euroopat. Meie eurooplased, eks ole, nii-öelda vaatame, ühisno ei ole seda silmapiiril, et pigem on see probleem, kui et pigem on see paljudes võib-olla nendes majanduse küsimustes probleem kui oht, eks ole, et, et teatud otsustusmehhanismid selle tõttu on ikkagi väga-väga aeglased ja ütleme kas või reaks reaktsioonid selle, nendele majanduse kriitilistel arengut. Ta on ikkagi pigem liiga aeglased, kui, kui nad oleks piisava kiirusega. Et, et praegu käib pidevalt selline nii-öelda Euroopa poolt ikkagi nagu tulekahju kustutamine niiviisi sealt tules ikkagi ütleme, mitte nagu koldest, vaid kuskilt sealt kõrvalt niiviisi natukese leevendada ja ja, ja võib-olla siin on jah, nagu, kuigi muidugi ütleme üks küsimus on, mis võib-olla kogu selle skeptiline hoiaku puhul noh, sel juhul tuleks väga selgelt hoopis niiviisi välja öelda, mis on kindlasti ka Soomes näiteks päris levinud ja küllap ka paljudes muudes Euroopa riikides on see küsimus. Et kas põhimõtteliselt on vaja nii-öelda aidata Ta poputada neid, kes on nii suurt, nii nii suures võlas, eks ole, vaid et kas et kas põhimõtteliselt on mõtet sinna praegu juurde anda noh, ala Kreekale või, või ka teistele, et, et kas et kas ei oleks õigem ütleme, sisuliselt lastagi keegi pankrotti ühtpidi lätliku, kus mõttes ja teistpidi selles mõttes, et võib-olla see noh, nagu kokkuvõttes majandusest teame, et nii valus asi kui pankrot ei ole, ta tihtipeale tervendab. Et noh, et, et kui sa ikkagi praegu juba kaks aastat kolm aastat toimub mingisugune noh, nagu jupikaupa millegi lõikamine, eks ole, mis ei anna tulemust, noh, nii et seal nagu näha, et võib-olla selles mõttes, kuidas võib õigus olla, ma ei ütle, eks ole, et, et on õigus, aga võib õigus olla sellisel fundamentaalsem vaatel, aga et saaks igaüks ise endale nii-öelda kuludega nüüd kama ja ei olegi mõtet ehitada üles mingit pikka abistamise projekti. Aga see on juba hoopis üks teine vaade, eks ole, sel juhul sel juhul tulebki siis näiteks noh, kokku leppida, kui see oleks võimalik, et kui, et siis Eesti riik on sellel seisukohal, eks ole, ja püüab siis veenda ka oma Euroopa part, et see on lihtsalt õige, noh, ütleme natukese selles suunas ju, ütleme meie see kasindus, poliitik ka kuulutamine iseenesest ju ka ka signaali annab, euro pole siin ju tegelikult ju see võitlus ütleme ka nii-öelda kruugmaniga ja, ja kõik need legendaarsed, sellised suured hoovused ju suures plaanis ju selle dilemma ümber ikkagi käivad. Kas, kas nii-öelda stimuleerida või, või kutsuda üles kasinusele, et igaüks nii-öelda likvideerib oma võlad ise. Nojah, kui sa siin rääkisid erinevusest lõunapoolsete ja põhjapoolsete riikide vahel, siis siis Soome puhul on muidugi huvitav see, et soove kohta ju ilmus siin hiljaaegu uudis, et, et Soome kaalub tõsiselt eurotsoonist lahkumist, kui nende nõudmisi Hispaania puhul ei arvestata. Ta, ja. Ja lugu päädis sellega, et Soome rahandusminister Jutta Urbi lainen, kellele need sõnad olid suhu pannud, ütles, et ta midagi selliselt ei ole öelnud. Ja hakata asja uurima ning selgus. Uudisteagentuuri AFP ajakirjanik oli siis ta Urbilaisele sõnad suhu pannud või, või tõlgendanud tema vastuseid väga laialt. Ja kui, kui Uta Urbilaselt küsiti, et kas kas te olete seda teemat arutanud, siis utoopia lainena oli vastanud sellele küsimusele, et igasuguseid teemasid on arutatud ja sellest ajakirjanik siis järeldas, nii nagu ma siin eelnevalt kirjeldasid ja ega see lugu lõppes siis AFP ajakirjanikule vallandamisega. Et see näitab ka see olukord näitab, et kuivõrd pingeline on see olukord ja, ja millised on siis pinget kasvõi ajakirjandusväljaandes juba ja, ja nii edasi, et see, see pilt on oluliselt laiem, aga, aga see näitab ka seda, et kuivõrd suur vastutus on, on kõigil, sest me teame, et utoopialaineni reaktsioonile järgnes Itaalia peaministri reaktsioon ja siin äsja tsiteeritud Jürgen Ligi intervjuu või oli, oli osaliselt kantud sellest turvilaise seisukoha tonaalsusest ja seetõttu see, see usutlus, mis ilmus vist Postimehes ja see oli, see oli väga teravas toonis. Et mõneti see oli just just kantud ka nendest mõtetest, et, et selles mõttes on see, see iga üksiku isiku vastutus, antud juhul selle kriisiga Puhul muutumas järjest olulisemaks, jah, ei, ma selles mõttes ma arvan, et tasub tõesti aru saada, et ka näiteks Eesti valitsuse pinged on selle koha pealt nagu ilmselt meile kõigile siin kõrvaltvaatajatele võib-olla isegi hõlmamatult suured, et noh, seesama Jürgen Ligi, Andrus Ansip noh, tõepoolest ju peaaegu iganädalaselt kohtuvad oma Euroopa kolleegidega ja ilmselt ka need kohtumised ei ole sugugi ainult soojas ja sõbralikus õhkkonnas alati. Ja, ja selles mõttes ma võib-olla küll hoiduks nagu Jürgen Ligit, et kui ta isegi võib-olla väljendus natuke ootamatult kuidagi mutta tampima, sest et ma arvan, et ta tegelikult, et noh, ei, ei mõelnud kindlasti midagi halba ja ja, ja Jürgen Ligi kiituseks võib öelda, et ta on kindlasti jälle Eesti poliitikutest üks üks selliseid hasardsemaid väitleja, et tegelikult ja ta on valmis nagu avalikes debattides alati väga hasartselt nii-öelda noh, kaasa lööma, et selle tõttu ma usun, et et nii-öelda edaspidised debatid nendel teemadel kindlasti Jürgen Ligi osavõtul kujunevad aga huvitav Jah, eks me kõik oleme lugenud, Jürgen Ligi hasart, seid, SMS, aga aga see selleks tõmbame siinkohal sellele teemale joone alla, sest järgmisel nädalal oleme juba targemad ja, ja küll küll see riigi kogugi koguneb, siis siin on küll erinevaid arvamusi, millal ta võiks ESM-i üle arutlema hakata. Ratas ikkagi ka kuulajad, kes võib-olla nii palju pole süvenenud, võiksid ju aru saada sellest, et ega siis kui nüüd räägitakse, et riigikohus tegi nüüd otsuse ja sellega on nii-öelda kõik otsustatud ja kõik lõppenud, siis see ei ole päris tõsi, eks ole. Riigikohus lihtsalt otsustas, et riigikogu võib hakata otsust tegema sellel teemal, et see ei ole põhiseadusevastane, kui riigikogu hakkab seda teemat arutama. Aga pool tööd on juba tehtud riigikogu sellepärast et riigikohtuotsuses on ikkagi väga palju väga selgeid suuniseid ees, et kuidas, kuidas riigikogu võiks toimida, ehk siis teejuht on olemas, samamoodi on argumendid ka suuresti kirja pandud. Jumal tänatud, see ehk tõstab ju selle debati kvaliteeti oluliselt uuele tasemele ja annab Riigikogus siis võib-olla saadikutele, kelle enda võib olla juriidiline kvalifikatsioon ka, nii kõrge alati ei ole, kui, kui riigikohtu liikmetel kohtunikele, et siis annab uusi argumente juurde, et et tõepoolest me näeksime sisulist debatti ja siis riigi, et ütleme teoreetiliselt on ju võimalik, noh, me, me küll väga ei kujuta ilmselt keegi seda ette, aga teoreetiliselt on võimalik, et olenemata sellest, et riigikohus seda lubas, et, et siis meie parlament ikkagi otsustab ja näiteks, et Eesti ei ühine ESM-iga. Teoreetiliselt on see võimalik riigikogu käes. Kuigi praktikas on see väga-väga keeruline. Me teame isegi, et sotsid on otsustanud, et ESM-i toetatakse. Seega võib oletada, et Riigikogus lähevad hääled fraktsioonide kaupa kolm, üks. No tõenäoliselt, aga tõenäoliselt nad on ka seda otsustanud, sellepärast peavad seda õigeks mitte sellepärast et, et kuidagi need hääled on niisugused, eks ole, selles mõttes, et et kõigest hoolimata, mida meie riigikogust arvatakse, eks ole, et on tegu ikkagi inimestega, keda me suhteliselt hiljuti sinna valisime. Ja, ja ma valimiste ajal küll ei mäleta, et nad välja valitud, et inimesi oleks iseloomustatud kui kuidagi mõtlemisvõimetuid. Ma tean, Sulev, sul on hinge peal ka veel riigikogu liikmete puhkus, kuigi me teame, et riigikogu liige mitte kunagi ei puhka, aga aga ometigi, kui ma sellel nädalal nädala alguses rääkisin meie europarlamendisaadik vaata ka, siis nendel käis veel kibe töö ja käis seal kibetööga neljapäeval, aga kui me vaatame, millal riigikogu puhkusele läks, siis see oli ammu, seda enam ei mäletagi. Jah, ei, see on selles mõttes huvitav, et, et meie riigikogu lõpetab oma istungeid enam-vähem samal ajal, kui eks ole, meie lapsed lõpetavad kooliaasta ja siis alustavad, eks ole, istungitega ju ka alles siis, kui lapsed on juba ammu kooli läinud. See on vist septembri teisel nädalal. Et, et selles mõttes on see, see ju päris huvitav just selle Euroopa Parlamendi taustal vaadates kas ikkagi töötab oma istungjärkudega poole suveni, mutan korraliselt noh tõenäoliselt see sama ESM, eks ole, ja ja enam-vähem igal suvel, noh, mingisugune asi on ikkagi sisse löönud, et mis sunnib riigikogu suvel erakorraliselt ka kokku tulema, aga siis ongi tõepoolest tullakse, erakorraliselt tullakse paariks päevaks. Aga, aga iseenesest on see lihtsalt väga huvitav paralleel, et, et Eesti riigis lisaks lisaks õpetajatele, kelle puhul eks ole, räägitakse, on kadestusväärselt pikast suvisest kooli vahest. Kuigi ma tean, et ka õpetajatel on suvel palju palju nii-öelda teha tegelikult, et tihti nad siiski ei saa puhata niiviisi päris päris kogu seda aega, eks ole, peavad, et peavad palju muid asju nii-öelda uueks aastaks ettevalmistamiseks tegema, aga et riigikogulased jah. Vigastused õpetajate kõlab huvitava õpetajate puhul peaks olema selline nagu nii-öelda kompensatsioon on suhteliselt madala palga eest, aga, aga et parlamendiliikme puhul, et mis, mida see kombel. See teeb siis soovime riigikogu liikmetele veel viljakat puhkust enne olulist ESM-i arutelu, mida siis loomulikult loomulikult ootame ja ja tahame, et sellest kujuneks ka võimalikult värvikas ja, ja põhjalik diskussioon, aga me pidime rääkima tänases saates veel kütuse hangeldajata ohjeldamisest idapiiril ja Igor, sa oled sellega kõige paremini kursis. Ja kõige rohkem on sellega seoses tekitanud küsimusi, et miks ei mindud Lätti ideede. Et Lätis kehtib kord, kus iga nädal on üks piiriületustäis paagiga aktsiisivaba, aga millegipärast Eesti on seda teed läinud, et inimene peab ütlema oma sihtkoha ja siis kui Venemaal on paak täis tangitud, siis kogu ülejäänud kütus maksustatakse aktsiisimaksuga. Miks nii? No see on, ütleme Ma arvan, et siin on natuke kaks põhjust, et üks asi on see hangeldajate küsimus, kes tõepoolest siis praktilised hulgikogustes viivad seda kütust sisse selleks et edasi müüa. Teine kontingent on see, kes käib siis üle piiri tankimas nii-öelda siis enda tarbeks. Et ütleme, et Läti ja Leedu lahendused need otseselt nagu mingis mõttes nad soosivad seda enda tarbeks tankimist. Ma saan aru, et Eesti maksu-ja tolliamet on võtnud seisukohta, seisukoha, et ka enda tarbeks tuleb see asi ära lõpetada. No ma tooksin nagu sellise paralleeli, et kui me räägime ühelt poolt nagu Euroopa solidaarsusest ja sellest, et kui me tahame teatud hüvesid saada siis me peame ka midagi vastu andma, siis võib-olla selle kütuse asjaga on võimalik tõmmata sarnane paralleel, et kui me mõtleme nüüd nende Piiriäärsete valdade peale, mille kohta öeldakse, et seal on madalad palgad, seal ei ole tööd, et sellepärast peab nagu võimaldama inimestel aktsiisi tankida siis tegelikult tuletaks nagu meelde, et tegu on ka selliste omavalitsustega, kes ei ole nagu iseenesest jätkusuutlikud, kus ei ole nagu seda tulumaksubaasi, mis kataks kõik need avalikud teenused, mida seal kohapealt saab tegelikult, et ütleme, mitte ainult teede remondid, vaid ka koolid, vaid ka lasteaiad, vaid ka need administratsiooni haldamised. Et tegelikult elavad ju need omavalitsused toetusfondist päris palju sellest, millega siis nii-öelda üleriigiliselt kompenseeritakse, et need nii-öelda kulud, mida ei suudeta koha pealt katta ja, ja ja noh, mis kujunevad tahes-tahtmata kallimaks, sellepärast et inimesi on vähem, nad on hajaasustatud, seal ütleme, hajaasustus on suuremat vahemaad kas või tuletõrjeteenus, autosõit kujuneb seal palju kallimaks kui näiteks kusagil Tallinna kesklinnas, aga ometigi on meil selline solidaarsuspõhimõte toimib on ju selles osas, et siiski võimaldatakse neid teenuseid kõigile. Et minu küsimus on ka see, et miks me peaks siis võimaldama siis teatud kontingendi il mitte vabastama nad veel lisaks nagu teatud maksudest, et kui kogu nagu Eesti riik nagu maksab selle eest, et nad saaksid mööda korralikult teid sõita, et miks peaks tulema see erand siis teatud ütleme üsna piiratud hulgale inimestele, sellepärast et aga enamik eestlasi ei saa endale sellist Toodud argumente, et, et selline lähenemine nagu Eesti tollile Eesti riigil praegu on, et see võib tekitada väga tõsiseid sotsiaalseid probleeme, sest märkimisväärne osa piiriäärsete alade elanikest saab ikkagi väga selgelt leevendust või lausa oma sissetuleku sellisest sellisest ettevõtluse vormis, nagu nad viljelevad. No selge, aga siis teeme niimoodi, et lubame näiteks kanepikasvatuse naaber seal piiriäärsetes valdades, mul on näiteks 150 Stanislav vähem, see mul on 158 ruudune kasvuhoone olemas, mis on täiesti tühi praegu nõgesed vohavad. Et ma võiks ju korraliku lisa hakata teenima sealt nii-öelda tõsta piirkonna jätkusuutlikkust selle abil ma ei mõtle nüüd tööstuslikku kanepit, vaid seda, mis Eestis on nagu keelatud, et selle noh, et selle puhul me nagu me näe sellist võimalust kohalike oludega väga hästi kursis, et et kas sinu hinnangul see võib tekitada sotsiaalseid probleeme, arvestades, et märkimisväärsel osal piirialade elanikest nii Narvas kui ka siin Kagu-Eestis on ikkagi need korduvkasutusega viisad? Ma arvan, et sotsiaalne probleem on see, kui noored teovõimelised mehed istuvad terved päevad läbi järjekorras, selle asemel et teha tööd, et otsida endale tööd. Sellepärast, et kui te räägite Kagu-Eesti ettevõtjatega põllumeestega, siis tegelikult on töötegijaid korralikke, töö, tegijaid meil napib, nad on kas läinud siis Soome nad kusagile läinud aga osa inimesi lihtsalt, et on leidnud, et see on selline lihtsam, lihtsam nagu vastupanu tee, et kui sa istud terve päeva ära ja sa saad praktiliselt mitte midagi tehes oma mingisuguse raha kätte, et miks ta peaks siis minema tööle, miks ta peaks nagu tööd otsima? Siin on mõtlemisainet meile kõigile, aga siinkohal paneb rahvateenrite saade täna punkti, meie siit läheme Võru folkloorifestivalile, aga soovime teilegi meeleolukat, et nädalavahetust, head raadiokuulajad ja rahvateenreid järgmisel nädalal jõuavad teieni jälle meie Tallinna stuudiost. Ilusat ja rahulikku nädalavahetust.