Keelesäuts kolm nädalat tagasi viitasin emakeele seltsi keeletoimkonna kõige kirja otsustele. Hapukurgihooajal tekitas keelesäuts nende õlgiria otsuste kommenteerimisega parajat furoori. Kuigi mõningaid dail muutus edasistes refereeringutes ebatäpseks nagu telefonimängus. Olen rahul, et otsesed jutuks võtsin, sest olen vist teabeusku. Parem on, kui neist otsustest teatakse kasvõi natukenegi, selle asemel, et need oleks unustuses. Meedias tundus suurem arutelu juba vaibunud olevat, kui leidsin 23. juuli Postimehes ühe lugejakirja, milles ikka kurjustatakse, et kuidas selline nuriotsus nüüd sündis. Tahan skeptikuid lohutada. Suulises keeles ei muutu midagi ei kokku-lahkukirjutuse otsuste tagajärjel ega ka ajaloosündmustest kõnelemises sest ajaloo, sündmuste, suure ja väikese algustähe eristamine on võimalik vaid kirjalikus tekstis samuti nagu sõnade kokku- ja lahku kirjutada minegi. Näidake mulle ajaloo õpetajat, räägib õpilastega ainult kirjalikus vormis. Keel. Eriti kirjutatud normikeel on kokkulepe, millel on kindlad raamid, kus peab neid norme järgima ja kus ei pea. Kui meedia mäsu mõõdupuuks võtta, siis on need kolm otsust juba ajaloolised. Kuid tuleks vist rõhutada, et vaid üks muutis kirjakeele õigekirjutuse erandit just nimelt mitte reeglit, vaid erandit. Ühegi muu valdkonna nimetusi ei tähistata üksnes esisuurtähega. Need, kes kurvalt pasundavad, et vabadussõda väike tähelisena justkui tähtsusetuks ja teistest samasugustest eristamatuks muudetud võiksid esiteks rahuneda, teiseks lugeda ka emakeele seltsi keeletoimkonna otseste selgitust ning kolmandaks mõelda selle üle, kas asjade tähtsus ilmneb tõepoolest suurtähes või oleneb see millestki muust.