Kõlas Aleksander Thomsoni seatud eesti rahvalaul kannel esitajaks Ženni Siimon, keda klaveril saatis Elsa Pesson. Teie soovite edasi õppida muusikat? See on väga ilus töö. Üks ilusamatest elutöödest. Kui teil vähegi võimalik, valige see. Nii kirjutas Ženni Simonile teisel juunil 1925 tema endine klassijuhataja Marta luht. Kuid algaja lauljatar mõistis hästi, et üks asi on leida kiitust provintslikus Narvas. Teine asi, kas jätkub annet tõelise suure kunsti juurde jõudmiseks? Seni Simon meenutab. Lõplik tõuge Tallinna sõitmiseks sündis mul hoopis imelikult. Kord see oli vist 1931. aasta kevadel tuli Narva esinema Estonia muusikaosakonna koor. Selles laulis ka mu kooliõde. Muide, tal oli kaugelt ilusama tämbriga metsa kui minul. Mina õieti oma häält ilusaks ei saagi nimetada, see on rohkem kooliliselt välja arendatud. Rääkisin oma kõhklustest ja plaanidest ennast konservatooriumis proovida lasta. Valisin katsete jaoks Vanja aaria Glinka ooperist Ivan sussaanin tolleaegse pealkirjaga elu tsaari eest. Mul olid ainult sõnad ja õiged noodid ära õpitud. Ka rütmi poolest klappis kõik, kuid väljendust ja mõtet kui niisugust polnud küll vähimatki. Ronja, kuulsa kontsertmeistri Sergei mammutoviga likvideeris aga sellegi vea. Alustatud sai Aleksander Ardari klassis. Maestro oli väga emotsionaalne Braavatas iga esinemise, iga pala ja isegi iga harjutuse peale, kui need välja tulid feni Simoni suutnud alalise kiitusega rahule jääda ja palus end üle viia Aino Tamme klassi. Eesti rahvalaulu tule koju esitamisel saatis Ženni Simonit Eesti raadio sümfooniaorkester Roman mat sobi juhatusel. Sheni simmanit tar Aime Tampere on meenutanud. Olin siis alles väike, kuid hiljem olen vanematelt lähemalt kuulnud, et õppimisega Tallinna konservatooriumis kaasnes mitu teravat probleemi. Meie õige kodu oli siis Narvas, seal olime ka meie mõlemad tütred lulli minust aasta noorem. Järelikult tuli keegi hoidjaks palgata. See ja perekonnaelamise killustamine tegelikult kolmeks, sest Isamaamõõtja amet nõudis sagedas ringi sõitmist. Põhjustas täiendavaid rahamuresid. Et ema oma alustatud õpinguid siiski varna heita ei tahtnud, tuli otsida võimalusi stuudiumi konservatooriumis maksimaalselt kiirustades läbi teha. Meil oli isa vanematekodus Toilas imekaunis kohas, maja seal ka suvitasime. Maja oli ümber tehtud kunagisest iilissejevi lossi saunast kolm suuremat tuba all ja kolm väikest mansardtuba ülakorrusel. Ema asutas tolles majas suvepansioni ja võttis mõõduka tasu eest kostile konservatooriumi õppejõude, klaverisaatjaid ja üldse rahvast, kellest võis kasu olla, see tähendab, kellega sai suviti õppetööd teha. Suuresti tänu sellele õnnestuski tal konservatoorium selja taha jätta vist senini ületamatu rekordajaga. Kahe ja poole aastaga. Nii on meenutanud Ženni Siimanni õpiaastaid tema tütar aimeda pere, kes ka ise hiljem muusikuteele siirdus lõpetades Tallinna konservatooriumis professor Bruno Luki klaveriklassi. See asjaolu lubas tal muidugi ka oma ema saatjana üles astuda nagu nende kahe Eugen Kapi seatud eesti rahvalaulu ettekandel. Lõppe, lõppe, põllukene. Nende laulud ettekandel saatis seni Simonit tema tütar Aime Tampere. Seni Simoni oli oma saatjate suhtes kindlad nõudmised. Ta tegi koostööd vaid nendega, kellega tal tekkis vahet loominguline kontakt ja see kontakt pidi tekkima kiiresti. Kas selliseid on olnud vähe või palju, on raske öelda, otsustage ise. Tarziin alango, Elsa awesson, Aino Himbek, Anna Klas, Hugo Lepnurme, Paul Hindra, Bruno lukk, kui, nagu valter seal veel mõned teised meeldejäävaid esinemisi on olnud koos heliloojatega, kes oma laule ise saatsid. Nikolai raakov, Villem Kapp. Võit liidi auster, kelle laulu Mihhail Lermontovi sõnadele ei tahaks maa, et maailm teaks. Kohe kuuleme. Üks meie nimekamaid klaverisaatjaid, Tarziin alanco on meenutanud. Olen Ženni Siimanni klassikontsertmeistrina töötanud aastaid ja alatasa salaja imetlenud mitte ainult oskust orienteeruda stiilides vaid ka võimet neid sageli sõnades väljendamata võitja nüansse õpilastele edasi anda. See laitmatu stiili nüansside tunnetamine on Scheni Simoni ja ta õpilaste esinemistele alati palju juurde andnud. Kuulsite Artur Kapi laulu Lydia Koidula sõnadele puhtad pihud. Seni Simonit saatis klaveril tarsina alanco veel teinegi Artur Kapi laul nõmme allik Ernst Enno sõnadele samas esituses. Üks esimesi Ženni Siimanni kohta käivaid arvustusi ilmus 1933. aastal. Ta on Aino Tamme õpilaste kontserdist millest on kirjutatud nii õpilane, seni Siimon omab ilusa tugeva häälematerjali, mis paiguti veel ebaühtlane ning kari kuid suur, aplomb esinemisel lõiguljaskonnale meeleolu ja tingis tugevaid kiiduavaldusi. Oma esimese iseseisva kontserdi üle oli aga seni Simon päris õnnetu. See kontsert leidis aset kohe pärast konservatooriumi lõpetamist. Konservatooriumi saalis saatis Paul Hindra. Aga õnnet tuli lauljatar sellepärast, et üks laul ei õnnestunud ja see oli kontserdi lõpunumber Konstantin Türnpu all hauas sinuga. Seal oli nimelt üks pooltoonidega ülesminev käik Miibemail nii, faa. Tuleb tunnistada, et see on lauljale raske käik. Seni Simon tundised hääl määrdub, läheb inetuks, et ei tule nii välja kui Aino Tamme juures õpitud. Eduard Visnap, aga, kes seda kontserti arvustas, suhtus lauljat tarisse heatahtlikult. See esitus on muidugi pärit hilisemast ajast aastast 1959 ja lauljatari saatis seekord Eesti Raadio Sümfooniaorkester Roman mat Savi juhatusel. Kuid Sheni Simonit on kontserdilaval ikka heatahtlikult vastu võetud. Nii näiteks kirjutab ajaleht Vaba Maa 28. veebruaril 1936. Meeldivalt pehme ja soe, dramaatilise värvinguga tämber. Ühtlaselt vaba ja mahlakalt resoneerib tooni sünnitus kõigis registrites alates tüsetatest, peaaegu kontra Altona kõlavatest rinnanootidest ja lõpetades säravate kõrgete toonidega. Need on omadused, mis teevad selle noore lauljatari hääle mõnuga nauditavaks. Sellele lisandub tervest peenest muusikalisest instinktist kantud ettekande ja kujundusoskus, mida iseloomustab kunstimõõduline lihtsus, otsekohesus, soojus ja südamlikus. Ei forsseerimist sädelevate nootidega. Edistamiste hea hingamisega iga kunstlikult tehtud tundlikkust taguse noorte lauljate juures tükib tihti esile pääsema. Ei olnud siin märgata vaid terve mitmekesine kava viidi läbi kindla kunstilise distsipliiniga sügavalt läbi tuntud soojusega ja hea maitsega. Ja see sütitas kuulajaid ning kindlustas noorele kunstnikule teenitult ja edu. See oli ehmudest mussarske laul nurgas, lauljatari saatis klaveril Tarziin alanco. Veel teinegi mussowski laul samas esituses. Hopak. Seega võib öelda, et seni Siimon võeti kontserdilaval üsna hästi vastu. Äsja kuulsime, mida ütles Anton Kasemets 1936. aastal antud kontserdi kohta. Sama kontserdi kohta ütles kiidusõnu ka Eduard Visnapuu ja see kõlab nii. Scheni Siimanni häälematerjali võime nimetada tähele pandavaks. See kõlab mahlakalt ja soojusega ning ulatab madaluse sihis väikese oktavi alumiste toonidegi. Muuseas, õhtu jooksul esitatud kõrgused saavutati kõik normal manuaalse pingutusega. Sellised arvamused korduvad hiljemgi. Ikka rõhutatakse šennisiimani, sügava ja looduslikult kõlada kontraalti ilu ja kaasasündinud musikaalsust, puhast intonatsiooni ja maitset tõlgitsemisel. Isegi Tallinna Saksa leht arvab 1939. aastal Ženni Siimanni Eestimaa parimate lauljate hulka kelle väärtkoolitus tundub nii hingamistehnikas kui ka hääle tekitamises ning ta lisab. Ning sammud teadlikult omaeneseradu. Sellele viitas ka programmivalik. Oli see Schubert amps või põhjamaised eesti ja vene laulud ikka oskas ta nende olemust ilmutada ja neid haaravalt kujundada. See oli Tšaikovski serenaad, klaverisaatjaks Anna Klas. Muidugi tekib küsimus, kas selline kandev mahlakas madal hääl ei võinuks kõlada ka ooperilaval. Estonia teatris ta proovi tegigi. Kuulus vahel isegi selle teatri solistide hulka, kuid püsivamalt kanda teatris siiski ei kinnitanud takistajaks nõrgavõitu nägemine. Kuid üht-teist tema lavarollide nimekirja siiski kogunes. Olga Tarkovski näkineiust. Fašeki ema smeettana müüdud mõrsjas amm Kunu roomia Juulias osad Rubensteini teemanis Vertigo letas Eugen Kapi ooperites tasuleegid ja vabaduselaulik Ernesaksa pühajärves kuid ka asutusena verti trubaduuriks ja nimiosaline Bizee Carmenis. Tšaikovski ooperiga Padaemand viis saatus teda kokku kolmel korral. 1940. aastal laulis ta Paulinat 46. ja 57. aastal, aga krahvinnat. Omaette probleem kõikidele interpriitidele. On esinemine mikrofoni ees. Public esinemise ajal reageerib, kuidagi annab vahetu kontakti esinejale. Mikrofon aga vaikib. Tuleb mikrofoni taga tajuda juskui olematut varjatud kuulajat. See vajab head ettekujutust oskust. Seni Simon mäletab oma esimest kohtumist mikrofoniga 1931. aastal. Nii. Tolleaegne kuulus hallo mees Felix Moor kutsus minu ringhäälingusse esinema. Ruum oli vaipu täis riputatud ja nii ära summutatud, et kaotasin kontrolli oma hääle üle. Kuidagi ma oma laulud ikka ära laulsin. Kuulajaks ainult Felix Moor ja suure metallrõnga keskele riputatud salapärane kandiline kastike mikrofon. Pärastpoole tuli neid esinemiskutseid raadio kontsertiteks loendamatuid kordi kuid ka kogemused ja harjumine selle algelise stuudio akustikaga. Hiljem olid ringhäälingul Estonia teatrimajas juba korralikud ja kõlaga stuudio ruumid. Kuultoli Mart Saare, Juhan Liivi laul, arm tuli, klaveril saatis lauljatari Aino hiinbek veel teinegi Mart Saare laul samas esituses rahvaluulesõnadele kirjutatud pisikene naine. Esimest korda salvestati windringhäälingus plaadile duetiga müüdud mõrsjast partneriks tore lüüriline tenor ja suurepärane karakternäitleja Aarne Viisimaa meenutab Ženni Siimann. Kui oma laulu esmakordselt kuulasin, küsis dirigent Raimund Kull, kas ei tunne ennast ära? Kas ikka olen, mina, vastasin ebalevalt. Heliülesvõtte tegemine on suur pool, kuulad pärast ja ei meeldi tavaliselt enesele üldse. Raadiost oma helilinte jälgides on tihti olnud tunne, et tahaks neid lugusid uuesti ümber laulda, ehkki hääl pole ammu enam see, mis varem. Aga vähemalt tõlgitsus tuleks nüüd kindlasti süvenenum. Selline oli seni Siimanni seisukohta lindistuste kohta. Aga eks sellised seisukohad olid omased enese vastu nõudlikele inimestele. Meiega kuulame neid salvestisi tänagi suure naudinguga. Kas või Mart Saare laul, Anna Haava sõnadele ei oma õnne peita saa mille lauljatar linti laulnud oma 69. eluaastal. Klaveril Aino Himbek. Ekstaas riigi NATO nimi. Aga oopus tao paali, k. Tillu HG Se paali evas varrega siis mao otsinu, Paal siis Magaaemminkas seina.