Leo Normet, teie olete maailmas palju ringi vaadanud ja suhelnud muusika inimestega väga paljudes riikides. Kuidas te hindaksite olukorda meil võrreldes laia maailma muusikapildiga? Võrdleksin nii, et meie muusika ütleksin praegu laias, sõnas muusika pärast vaid seda natukene nii täpsustada, mis suunas muusika on maailmatasemel? Ja kui probleem on selles, et meie ise või suurem enamus meist ei taha seda nagu hästi omaksvõtt, me arvame, et me oleme ikka noh, nii tagasihoidlikumad vennad ja peale siis selle sellesse ossa nähtavasti eluks ajaks jääma. Aga miks see siis nii on? Võtame sajandivahetuse aastad. Ma ei mõtle enam möödunud sajandi, ma mõtlen, kas seda sajandit võtame kunstnikud. Kristjan ja Paul raud. Nad pidasid oma kirjavahetust saksa keeles. Kristjan rauast me aga teame, et vaevalt me leiame teist nii üdini rahvusliku kunstnik kui tema. Aga miks tal oli vaja siis saksa keeles rääkida, ma ei räägi juba enam Koidulast Kreutzwaldi seda ja nii edasi. Asi on selles, et näete Meie linnakultuur hakkas nõudma oma alles 1905. aasta paiku ja selleks tegi tohutult palju ära muidugi keelemees Johannes Aavik, keda ka neid üle maailma peetakse just selle edurivimeheks. Aga siia juurde käis ka veel niisugune asi, et selle sajandi kaks esimest aastakümmet need olid. Võitluse aastakümned tuli võidelda Vene kuberneri idega ja majanduslikult. Aga sakslastega sakslased andsid igav, eriti tunda, et noh, et nemad on nagu nagu kõrgemast soost ja nii edasi ja nii edasi, aga majanduslikult tuli neil taganeda. Tulid juba esimesed Eesti linnapead, eesti ajalehed, Postimees tegi palju ära ja nii edasi. Nii et majanduslikult saime õige varsti juba jalad alla. Igatahes olukord oli meie Eesti vabariigi väljakuulutamise ajaks veel enne vabadussõda. Isegi ma ütleksin, kergem nii majanduslikult kui ka mõnes muus suhtes kui praegu praegu ta keerulisemaks muutunud. Nii, aga mis sellel on kõigest oma nii-öelda maailmakultuuriga? Maailmakultuuriga. On sellel seda, et võib-olla Eesti vabariigi ajal meierei vähesenud veel kultuuriliselt nii laialt maailmaturule, et kui me nüüd viimastel aastatel nüüd me oleme tõesti kaugemale jõudnud ja sellel perioodil, sellel sellel meile nii armsalt kahel esimesel vabaduse aastakümnendil Eesti vabariigi ajal meie panime sellele kultuurile aluseid, keelelisi aluseid, majanduslikke aluseid ja kõike muud. Ja loomulikult ka kultuurialuseid, sest ma kujutan ette, et kui me oleksime olnud veel kolmanda aastakümne, me oleksime endast võinud olla veel paremas arvamuses sellest, mis me oleksime võinud siis saavutada. Sest vähemalt ütleme, 30.-te aastate teine pool, ükskõik mis suhtes näitas seda, et me olime liikumas väga suurele teele välja, mis oleks meie kontakte kultuurilises valdkonnas võinud kogu muu maailm, aga veelgi rohkem tihendada. Nii, ja nüüd siis need noh, peaaegu 50 aastat. Need 50 aastat olid sellised, et nende jooksul me teame, et püüti eestlastelt ära võtta usku sellesse, et nemad ka midagi on. Ja seda väga paljudes valdkondades. See põlvkond, see oli siis leegi ja teo või mis see noh, kuidas ütelda. Neutraliseerite valime hästi pehme väljundi. Ka ja võtame edasi, eks ole, et kasvasid peale noored. Ja kasvasid peale ka need, kes tollel perioodil olid Kaaveri noored. Vaatamata olude kiuste ärme unustame, et tuli on kogu aeg tuha all hõhkunud. Ja leegi lahvatusi hakkas tulema juba no näiteks muusika valdkonnas juba 50.-te aastate teisel poolel muusika valdkonnas mõtlen, et siis tulid värsked jõudi eesti heliloominguvaldkonda. Ning juba 65.-ks aastaks oli meil olnud juba nii silmapaistvaid ettevõtmisi silmapaistvaid meie muusika esitusi, kuigi mitte veel väga, väga palju, aga siiski juba. Ja ma tean, et sellel perioodil olen lugenud Itaalia kriitikumann tsooni seisukohta. Ma vabandan, mul ei ole seda materjali enam nii käepärast, ma ei mäleta, mis puhul, mis aga nii ma ütlen seda, mis mulle meelde jäi. Ja meelde ei jää tihtipeale üksikasjad, mis, mis puhul vaid asja sisu ja Mansooni jutu asja sisu oli selles, et. Ta pani imeks, et näete, eestlased on eesti heliloojad. On nagu omaks võtnud kõiki neid kaasaegseid muusika voolusid aga sealjuures mitte ei jäänud reameesteks, kes ühtses rivis sammuvad ühe näolistena vaid on jäänud individuaalsed, eks. Ja siis mul tuli meelde veel üks asi. Ja see asi on see, et ma olen lugenud, et Noor-Eesti liikumise ajal või Noor-Eesti veel elusoleku ajale, see oli kusagil esimese maailmasõja ajal või järel, isegi aastate, mäletan, et oli olnud Tartus kunstinäitus ja selle kunstinäituse arvustustes. Mis seal ikka baltisakslastest estofiilid kirjutatud. Oli järsku juttu sellest, et näete, Eesti kunstnikud on sellised, et igaühel on taga oma individuaalsus. Ja ütleksin ka seda, et me oleme väga individualistlik rahvas. Nii et ühelt poolt on sellel oma väga suured plussid, eriti kunstiloomingus, individuaal reaalsus on väga tähtis asi. Võib-olla individuaalsus tuleb sellest, et kui tõesti mööda maailma ringi sõita, siis sa näed, mille poolest Eestimaa rahvas erines teistest rahvastest, aga meie oleme võrsunud ju kõik eestimaa rahvast. Näiteks sõidan mööda Tüüringi metsade valdkonda Saksamaal ja vaatan neid martsipani külakesi, nagu me neid enda jaoks nimetan, kes kõik hästi kenad puhtakesed ja keskelt kindlasti kirikutorn, ma ei kujuta ette, kuidas nad kihelkondi oleksid saanud moodustada. Vahel on silmapiiril korraga kolm, kolm kiriku torni niisuguste külakestega. Aga mis see tähendas? Küla elas väga tihedalt koos. Eks me oleme kõik ka Venemaad vaadanud ja näinud tänavakülast jälle ninapidi koos. Aga vaadake, mismoodi eesti küla välja nägi, eesti küla oli hajutatud. Nii et üks talu tahtnud teist näha ütlemeni jällegi individuaalsus, pildiduaalitsemini kunstis on see teretulnud muidugi con nähtusi. Et kui siis ütleme väga vastutusrikastel ajaloolistel silma tõlkudel, nagu ka praegune on meil näiteks ajab juttu tänaval kaks meest ja kokku on esindatud kolm parteid. No te kujutate ette, mis ise tähendab, eks ole. Aga ma siiski usun, et kui tulevad ette niisugused olukorrad, mis tingisid kunagi meie vabadussõja, kus leiti siiski suurima enamiku poolt ühine keel oli ka väikest enamik või vähemalt, kui ma tahtsin öelda Või siis mõtleme, eks ole, kuidas valiti Eesti komiteed. Või siis mõtleme nendele mitmesaja tuhandelist telerahvakogunemistele, et millegi poolest me ikkagi oleme võimelised teinekord ka oma kindla sõna ütlema, aga nüüd ma jällegi jällegi kaldun oma liinist kõrvale. Ja. Sellel individuaal, seal on veel vidualistliku, seal on veel üks ka teine omadus, vaat see individualistlik, kus on, tähendab seda, et kui ma olen naabrist eraldatud, ma ei taha naabrist kehvem olla. Nii et see osa, see omadus on meil kindlasti olemas. Et eks ole, kui me ei taha naabrist kehvemast olla, me mõtleme iseendast väga hästi, et me oleme nüüd väga nii ja naa või kui me ei ole nii ja naa, nagu me tahaksime olla, no siis on natukene, mäletate, mida Hugo Raudsep nimetas kreissaega lõikamiseks sees, eks ole, kriis, saag hakkab tööle. Ja vaat siin on see, et kuidas sa tunnustad, ütleme, teine mees on siin ja seal ütleme, midagi ette saavutatud ja nii edasi. Vaata kui ütleme midagi välismaal juhtub, et keegi on noh, väga suure tööga hakkama saanud. Siis on siis on enesestmõistetav, kui üks välismaalane saab Nobeli auhinna, no see on ka mõistlik, see on ikkagi välismaakunst ja nii edasi ja nii edasi. Vot siin on need asjad, mis meid segavad, teinekord objektiivselt nägemast, kui kaugele me tegelikult oleme jõudnud? Tänud selle individualismi teisele poolele, et meie näeme maailma oma silmadega. Ja see maailma oma silmi nägemine on toonud kaasa seda et juba Tammsaarest alates ja võib-olla ka veel varem on meie kirjandusteoseid küllaltki palju trükitud, aga veel mitte nii palju, et nad oleksid raamatu turunu nii pilgeni täitnud. See, et sa ei saa silmi kõrvale pöörata kogu aegsanedanud Eesti kirjanik, seda ka Velmet. Aga kui juba ütleme, kas seda tõde ja õigus või tõlgitakse nii paljudesse maailma keeltesse siis vaatamata, et tal ei ole niisugust maailmatuma suht levikut, kas ei tähenda juba ka maailmataseme saavutamist? Noh, hästi, ma võtsin ainult alguseks Tammsaare. Aga võtke, eks ole, tänapäeva eesti kirjandus, eesti luule ehk kui palju on seda maailma keeltes avaldatud? On ju väga tore, et näiteks niisugune tšehhi kunstnik nagu Oskar kookoska maailmakuulus ütleksime nii-öelda kunstnikeks spressionist, sai lugeda Marie Underi luulet saksa keeles. Ja hüüatas Edda Borajad Praaklis saadik, Georg draakel oli saksa ekspressionismi, ütleme nii sajandi esimesel veerandil. Midagi niisugust lugenud enam ja suurest vaimustusest tegi Sis fronti Spiši Marie Underi-raamatule kogutud luuletuste, mis Stockholmis ilmusid. Noh, ütleme, et meil oli siis veel stagna aeg, meie seda siis palju näha ei saanud seda raamatut. Aga noh, sõnanud üksik jällegi välja nopitud näide. Ja Me oleksime muidugi õnnelikud olnud, kui Nobeli oleks saanud kas Marie Underi või Betti Alver, kes selles mõttes natuke enneaegselt suri. Aga ikka loodame, et kunagi ka meie kirjandus-Nobeli saab. Muidugi, see on arusaadav, et suur osa Eestis kirjutatult kirjutatust nendel viiekümnendatel aastatel maailma kultuuri nii vast ei küüdi. Sellepärast et seal olid paratamatult jäljed sellest ajast, mida mitte ei vaadatud objektiivselt, vaid mida püüti millegagi kas õigustada või nii edasi ja nii edasi. Nii et selline kirjandus on muidugi ühepäeva liblikas ja kuigi seal võib nii mõndagi head ja huvitavat sees olla, vot see suunitlus, ühiskondlik suunitlus, mis siis oli noh, ühesõnaga okupatsiooni inimestega ühes kooris laulmine kaasa laulmine. See muidugi neid asju maailma kultuuri jaoks ei jäädvusta. Aga samaaegselt on ka selge see, et ma juba ütlesin, tuli hõõgus tuha all. Ja On inimesi, kes on siiski väga palju suutnud seda aega nii üle elada, et nad väga palju oma südametunnistusega pahuksisse ei läinud. Kes ei läinud üldse. Kes suuremal või vähemal määral ükskõik, seda ei ole oluline praegu. Kes hingelt jah, terveks ja see on väga oluline Kes lõid siiski niisugust kunsti ja kultuuri, millel jäävat väärtust? Ma mäletan näiteks niisugust kirjutust, Lääne-Berliini muu nüüd juba surnud muusikateadlaselt štuken, Schmitt, pilt ja selle ta kirjutas Hans Werner, Hence tänapäeva Saksamaa ühe nimetaja. Ma ütlen, et Saksamaa üldiselt juba nimeka helilooja kohta. Et tema küpses ju sellel ajal, kui Saksamaal oli entaartete kunst, mis mandunud kunst mis vastas täielikult formalismil Nõukogude liidus. Sellepärast et siin need tänavakülad ja ja need ilusad martsipani küllakesed mingil määral noh omasid ka koos kõlalisust omavahel. Sest seal muutusse võimalikuks, mis meil võimalikuks ei saanud muutuda. Ja Schmidt kirjutas sense kohta, et paljud nendest noortest, kellel, kes päeval pidid deklareerima üht teie öösi mõtlema teist, paljudel nendel tegelikult tuli põhja kõrbeda. Aga kes sellest pudrust välja tulid, need nendest said tugevad isiksused ja ühe niisuguse tugeva isiksusena mainib, keda entset, kes suutis vastu pidada. Aga vaadake, kas meil suutsid kõik vastu pidada. Meil oli analoogiline olukord, mis oli natsionaalsotsialistliku Saksamaal. Ma ei taha nimetada fašism, sellepärast fašism puht itaalia mõist minu arusaamise järgi. Meie võiksime rääkida ikka natsismist või natsionaalsotsialismi-ist. Nii niiet ka meil oli inimesi, kes on vastu pidanud ja vaadake, kui lihvid, sinivalge lipuga tänavale ilmut. Eks siis lipukandjate hulgas oli ka nyyd, kes sellega püüdsid noh, väga kiiresti nyyd näidata, et nad on eluaeg vot ikkagi niiviisi ausalt mõelnud, kuigi teistmoodi tööd teinud ja teistmoodi juttu rääkinud. Aga tühja sellega, sest ma absull suhteliselt veendunud, et ikkagi sinimustvalge lipu välja tõid eeskätt need, kes oma südametunnistusega pahuksis ei olnud möödunud aastakümnete pärast. Ja Ma tahan uskuda seda, et need edusammud, mida nüüd ütleme, Eesti kultuur on saav mujal maailmas ja kuigi me praegu räägime kõik kogu välismaailm, eeskätt Leedust, ärme unustame, et kõigepealt hakati meist rääkima. Kõigepealt oli Eesti eesotsas, kellest räägiti ja sellepärast ka Eestit ei ole unustatud ning kui siis ka meil tekib see ajalooline hetk, mida on nüüd juba leedulase teinud. Et küllap meist ka siis vaikima ei hakata. Aga siis ärme unustame, et see pagas, mida me oleme ka kõige raskematel aastatel kogunud, see pagas pääseb veel laiemalt maailma avalikkuse. Ja kas eesti kultuur ja kunst on siis maailmatasemel? Noh, nüüd on, ütleme ka poliitika meile abiks olnud, Teid avanud, et kõigepealt tuntakse huvi, maht on midagi eestimaalt, kuulame siis ära või loeme, siis näed. Aga siis leitakse, et, et sellel asjal on ka rohkem väärtust kui ainult see, et ta on Eestimaalt pärit. Ja juba on ju selliseid näiteid, sest vaadake, eks ole, ma juba rääkisin neile kirjandusest. Meie kunstnike töid võib maailmas leida ja näitusi külastatakse elavalt juba hakkavad meie filmid nii-öelda esialgsest niiskusest tardunud olekust lahti saama ja juba nad toovad koju rahvusvahelisi auhindu. Meie teatrietendusi on ilusasti vastu võetud, mitanud väliseestlaste poolt. Ja muusikat oli mängitud küllalt palju mööda maailma. Ja võtke eesti interpreedid ka need, kes on, ütleme Eestis oma hariduse saanud, aga nüüd on siis elavad ja tegutsevad välismaal. Vaadake, eks ole see nagu enesestmõistetav, et nad on muutunud ka rahvusvaheliselt täiesti arvestatavat eksjõududeks. Ja ega meil muidugi nüüd maailma kuulsaks saanud Pärt Tiia Tubinat ainult ei mängita vaid mängitakse ka neid heliloojaid, kes siin meie keskel elavad ja küllaltki palju meie heliloojad saavad tellimusi mujalt maailmast ja kas see midagi kõneleb? Meie heliloomingust on kõneldud, oleme kõnelemas käinud mööda maailma maailma ülikoolides ja juba see fakt ise, et maailma ülikoolid meid kutsuvad külalisesinemistele, näitab, et tegemist on ikkagi maailma kultuuris, ettevõttega ega see ei ole mingi eestimaa moraalne toetamine, selleks ei ole need nendel ülikoolidel ja mingit vajadust. Nii et meie oleme saanud rahvusvahelist tunnustust, mida siis nüüd veel on vaja? Vaja on veel, et me ise seda tunnustaksin saanud maailmatu tuuriliste tunnustuse ja noh, ütleme oleme seda juba saamas väga tugevasti saamas. Et siis siis on hundid söönud ja lambad terved, ma mõtlen, et ka need, kes minule tahaksid need vastu vaielda, ah ei, meil pole midagi. Et siis need ka rahunevad sellega, kui ütleme, et me oleme saamas, aga me oleme kiiresti edasi liikumas. Nii et ma usun, arvamusi tuleb positiivse suhtes varsti natuke Reidigeerima hakata. Mul on väga hea meel, et te teete päevale optimistliku ja positiivset rõhutava kokkuvõtte. Ja ma ei oskagi midagi muud lisada, kui et ma tänan teid väga nende heade sõnade eest. Aga selle ilusa ülevaate eest, mis peaks meid kõiki mõtlema panema, ka neid, kes hetkel ühel või teisel põhjusel kas oma loomu poolest või paljudest negatiivsetest asjadest mõjutatuna kipuvad väga pessimismi langema ja loov inimene on ju hirmus emotsionaalne inimene, kui ta elu on ebakindel ühes või teises mõttes, siis ta kipub kaotama oma loomingulist potentsiaali. Ma mõtlen, et siin võiksime tulevikus küll mõneski suhtes kaasa aidata. Ja sellega, et meie oma kultuuri ja siin ma mõtlen eeskätt muusikat, sest meie kirjandusteoseid, meie teatrietendusi retsenseeritakse päris ilusti seda ma ei saa öelda just muusikakoht. Ja millest meil puudu jääb, meil Peevli jääb kõvasti puudu muusikaalasest kirjandusest ütleme laias laastus, mis käsitleksid maailma muusikaajalugu, maailma muusikaesteetikat ja ütleme, selliseid laiu probli. Meil puudub meil oleks hädasti vaja ühte head muusikaentsüklopeediat, kus me ei leiaks ainult nii-öelda telegramm stiili, vaid natuke laiemalt tähtsamatele küsimustele, pühendumist faktoloogia valdkonnas, kus võiks stiili probleemegi käsitleda ja kõike muud, nii et niisugust asja oleks meil tõesti vaja. Muusika käsiraamat, võib-olla isegi mitte muusikaentsüklopeedia. Ja teiseks, muusikakriitik. Ma olen ise ka mõelnud, millest see asi on, et meie muusikakriitika ei võta jalgu alla. Jah, et ütleme, niisugused innukad maad kirjutajad, nagu meil oli seda Aurora Semper on jäänud nagu juba nii minevikku. Ja Ma ei ütleks, et täiesti puuduks muusikakriitik. Aga teda on siiski liiga vähe. Head siin, eks ole, see mis toimub välismaal, võiks meile olla eeskujuks. On olemas pressikohad, see tähendab seda, et iga ajaleht omaks ütleme nii-öelda noh, kas ühte või enamat muusikakriitikud, kellele ta loota võib. Aga ajaleht peab neile garanteerima ka äraelamise. Siis saab head ja õiget kriitikat. Sellepärast kui muusikakriitik, kes või inimene, kes kirjutab muusikakriitikat, on väga kõvasti hõivatud mõne oma muud töö pärast ega ta ei saa ju ennast siis ütleme ka selles osas harida ka muusikakriitika, kui tegevus vajab harimist, vajavad Layes, vajab laia silmaringi, vajab võrdluste toomisteksuaalehete kõiki asju oma paigale panna. Nii et ühesõnaga, päeval on ju see lihtsam kui 50 aastat tagasi, nüüd on olemas maailmatuma suur heliplaatide kogu, kus saab õideksuaale. Mõne kunstniku väljenduslaadi ja nii edasi ja analüüsida, et sul on selge, kuidas ta ühte teist asja teeb võrrelda seda teise, kolmanda, neljanda suurkujuga ja sul tekib juba ettekujutus, eks ole, millised stiilis, et vahed on mängus, mis, kuidas isikupära avaldub ka ühe ja sama helilooja teoseid käsitele siiani ja nii edasi. Vot see on muusikakriitiku hariduslik pagas. Aga selleks peab tal tõesti, eks ole, et ta külastaks mitmeid kontserte ja et nemad, et see arvustus teinekord noh, ütleme isegi sõnaosavalt tehtud. Aga ta ei ole võib-olla noh, ütleme ta tuginevat niisugusele tugevale alusele. Jah, vahel puudub see veealune osa ja see on tunnetatav. Sealt ja sellepärast oleks väga tore, kui Aja jooksul meie suuremad ajalehed mõtleksid sellele aga mõtleksid sellele, mitte ainult, et kuidas ma saaksin seda inimeste Avatiselt kasutada ja nii edasi ja nii edasi. Selleks tuleb luua tingimused, tuleb anda talle pressi kaardiga võimalus käia igal kontserdil, kui ta tahab ta viimsel hetkel saada saal välja müüdud saali sisse, istuda pressile ettenähtud kohtadele, jälgida Te võtmist. Võib-olla isegi tänapäeval ja no ma ei tea, kas alati on võimalik, aga noh, nii-öelda väikese käsimagnetofoniga seda lindistada kodus veel üle kuulata ja praegune suurepäraseid võimalusi hea kriitika kirjutamiseks ka ülekuulamisel võrdlemisel siis järelemõtlemisel. Aga noh, selleni me peame jõudma. Nii et ühesõnaga, siin on ka majandusmängus, pole midagi parata, majandus ja pileti saamise kergendus. Isegi õigemini, eks ole, pressikaartide eest saab ju briifidega kohtadele välismaal. Kõige kallimatele etendustele. Näiteks võtke, eks ole, riigi Viini riigiooper, kus 1000 shillingit maksab, ütleme, partneri koht. Ja samaaegselt, eks ole, noh, ütleme aasta tagasi, see oli meie rahas kell 50 rubla, aga no meie teame, mis, mille 50 rubla tähendab, eks ole. Nii see, see ei vastanud kuidagi. Tuhanded chillingud väärt, eks ole. Aga aga seal olid pressikohad olemas. Pressiesindaja läks, näitas kaardi ette, sai kaadi heistus kohale, mis oli tema jaoks itena. Jõuame ringiga siia. Punkti nüüd välja, et see on üks osa meie üldkultuurist muidugi just nimelt üldkultuurist. Jah eks sellele tuleb niikuinii aja jooksul mõtlema hakata. No ma mõistan, et ütleme, et hetkeseis on selline, et ka selle küsimuse lahendamiseks on vaja natuke veel aega, see aeg külvalt määra kosub. Ma siiski usun Eesti rahva elujõudu ja sellesse kosuma, kuigi vahest kuuleb, kuuleb ka vastupidiseid arvamusi. Kuigi veel kogu maailm, noh, ütleme ka kogu Eestimaa ei lähe veel sellega kaasa, mida me tahaksime, millega ta läheks ka meiega Parlamendi otsustega maika nimetanud uuema nimega juba no näiteks ma ei suuda kuidagiviisi ikka veel seda üle elada, et ma olin maipäevadel esimesel ja teisel mail olin Viljandis. Ja mis mane Viljandi linn on ju täis nyyd meie sirbi ja vasaraga ja lainetega lipukesi, mida juba ametlikult on muuseumi pandud. Nii et näete, see stagna aja vaim elab veel kõvasti sees, minul hakkas küll paha kohe seda nähes. Aga no loodame, et kas see on ajutine nähtus, unus, et ei, unustatakse ära, et meil on siiski oma lipp ja ja kui, kui on niisugune koht, seda lippu välja panna ei saa, siis parem ärme paremini midagi välja. Ja seda enam, et näiteks ma tean ka seda, et kuna ma tulin Stockholmist ärast aprilli viimasel päeval sõitsin kohe Viljandisse natuke hinge tagasi tõmmata siis ma tean ka seda, et kas seal on esimene maipüha, huvitaval kombel nad saavad ilma sirpi ja vasarat sealt läbi.