See oli New Yorgis 1990. aastal ühel septembrikuu hommikul lenkond tsentris asuva every Fischeri nimelise kontserdisaali lavale kogunenud New Yorgi filharmoonia orkester on algamas peaproov õhtul toimuvale kontserdile. Ja nii nagu sa siin juba tavaks on saanud, on see avatud ka publikule. Kuigi orkester alles koguneb, on saal rahvast juba tulvil. Ja kuidas oleks teisiti, mõeldavgi? On ju täna dirigendipuldis ei keegi muu kui publiku ammune lemmikorkestri audirigent, Leonard Bernstein. Võib liialdamata öelda, et New York armastab stayni armastab teda nii, nagu armastati kunagi päästani koolivenda Harvardi ülikoolist. John Kennedyt. Nagu generi kehastaskab ühendust ain uut ameerika põlvkonda. Seda põlvkonda, kes oli noor, erudeeritud, andekas, meeldiva väljanägemisega ja abielus, võluva vastaspoolega. Ja nii nagu John Kennedy puhul vaatas enamik inimesi möödaga püüthani puudustest ja idealiseerida teda kui uue Ameerika sümbolit. Üks autoriteetsemaid, Ameerika muusikakriitikuid, hämar tsoon praegu on öelnud, et Prestoni dirigendikarjääri alguses mitte keegi peale publiku ei armastanud teda. Kriitikud süüdistasid teda ekstravagantse lava maneerlikkuse ja vulgaarse interpretatsiooni pärast. Teda materdati pidevalt orkestri ees odavate efektide tagaajamises nagu jalgade trumpimisesse poodiumil, hüppamisesse. Kuid vaatamata sellele aga võib-olla just sellepärast noorus jumaldas teda. Või veel oli ta ju esimene Ameerikas sündinud dirigent Ameerika vanim orkestri ees. Oli ju tema see mees, kes oskas teleekraanil nii huvitavalt ja lihtsalt rääkida sellisest raskest igavest asjast nagu tõsine muusika. Lõpuks oli ju tema kirjutanud laulujookides wonderful taol ja loonud muusika USAd staarile maailmakuulsuse saavutanud variandile roomioste Juuliast. Kandes olustiku, üleb ühendus Tallinna nii koduse Manhattani spaanikutes tänava gängide hulka. Nagu igas korralikus Ameerika tähelennus ajalehepoisist miljonäriks leiame Leono Bethany eluloos sündmuse mis on andnud maiuspalaks igale ta eluloo kirjutajale. Jutt on ootamatult grippi jäänud dirigent Bruno Walteri asendamisest ühel 1943. aasta kaarnegi hooli kontserdil skantiga, raadio otseülekandena üle terve Ameerika. Kuigi see toimus tõesti ainult lühikese etteütlemisega, olime sel ajal dirigendi assistent ja viibinut proovides polnud talle haigestunud. Maestro ootamatu asendamine eriti keeruline ülesanne. Kuid laiemale publikule ja seda muidugi eriti ameeriklastele on alati meeldinud show'd kus on tubli annus närvikõdi ja keerulise olukorra päästab viimasel hetkel peaaegu tundmatu autsaider. Nii leidiski pühestan järgmisel hommikul ärgates end New York Timesi esileheküljel ja terve Ameerika muusikaavalikkuse tähelepanu keskpunktis. Mida enamat võiks 25 aastane noor inimene veel soovida. Tulevik näis ilus ja paljutõotav. Kuid möödus aasta kaks ja kolmaski. Ning ükski ameerika orkester ei rutanud talle pakkuma pidevat tööd. Vastupidi, 40.-te aastate lõpus tabas teda esimene kibe pettumus. Nimelt oli pikka aega bostoni orkestri ees olla Bersani õpetaja protežee vene päritoluga dirigent Sergei, kus Savitski kes tegi kõik selleks, et parandada üks parimaid Ameerika orkestreid oma andekaima õpilasele. Kuid orkestri juhtkond eelistab Leonard möönstonile Shar Müncheni Pariisist. Raske öelda, kas oli siin tegemist traditsioonilise suhtumisega Ameerikas, et kõik hea kunstis saab tulla ainult Euroopast või tugevalt konservatiivse Uus-Inglismaa eelarvamustega päästani seksuaalsete kalduvuste ja vasakpoolsete sümpaatiate suhtes. Igatahes jäi üks ihaldatuma maid Ameerika orkestreid Winstoni käsutusse, kuni ta surmani ainult külalisesinemisteks. Kuid mitte asjata pole öelnud üks tuntumaid õpilasi makrootilson toomas. Leni kuulus sellesse New Yorgi põlvkonda, kes uskus, et kõik asjad siin maailmas lähevad lõpuks hästi korda. Ja on ju ise öelnud, et dirigeerimine pole kunagi olnud kõige tähtsam Osada muusikaalases tegevuses. Olen eelkõige muusik, kes tegutseb erinevates funktsioonides heliloomingust kuni pedagoogika nii. Ning ainult muuhulgas tegeleb orkestri dirigeerimisega. Selle muuhulgas tuleks kindlasti nimetada kab tegevust pianistina. Õppides klaverimängu paralleelset terrigeerimisega juba köitis instituudis oli ta pedagoogi Isabella Wen keerama, kes oli omal ajal õppinud Venemaal Anna Jessypama käe all. Siinkohal võiks märkida, et anna Jessippuv õpilane professor Leonid Kreuzar, meie pedagoogid Anna Klas ja Bruno Luki õpetaja Berliini Hooshuules. Räägitakse pühestani kiindumust dirigeerimist, lõida klaveripedagoogile juurde hulgaliselt halle juukseid. Ning kindlasti on alust arvata, et pühendunuks päästan ainult klaverile, oleks ta siingi olnud maailma tipptasemele. Pianistina esines ta eelkõige omaenda sümfooniakontsertidel, mängides Mozarti, Beethoveni, Ravelli, Brahmsi ja Šostakovitši kontserte. Eriline koht kuulusta suurele lemmikule joots köshovinile, kelle rämps olin pluust sai kiiresti üks päästani kõige menukamaid heliplaate. Kui lõuna prantslane klaverimängu kohta võiks mõnel kriitikult kuulda kahtlemist, miks ta seda teeb siis ta tegevus muusika lektorina teleekraanil kohtas kõikjal üksmeelset vaimustatud vastuvõtumööda ja oli üks esimesi, kes oskas vääriliselt hinnata televisiooni võimalusi tõsise muusika propageerimisel. Me ei anna endale alati aru, kui tähtis on õpetaja roll nii muusikas kui mujalgi. Alustastest telesaadet. Õpetamine on üks kõige üllamaid altruristlikumaid ja raskemaid elukutseid maailmas. Samas on see ka üks kõige ala väärtustatum ja vähem hinnatud elukutse. Kui päästan heliloojana ja paljude arvates olla pühendada neile dirigendile ja viimane läks tihti väga kaugele partituuris kirja pandud mõttest siis ainult pedagoog ei saanud jätta kedagi külmaks. Oli täiesti võimatu mitte alluda tema, mitte skalastilise ettekandes stiili võlule. Teha kuulajaile arusaadavaks sonaadivormi, laulis ta ette biitlasite laule. Selgitamaks muusika intervalle, kasutas seda kõigile ameeriklastele hästi mõistetavat pess pooli terminoloogiat. Meil tarvitseb vaid sirvida ka eesti keeles ilmunud raamatut Rõõm muusikast. Et saada ettekujutust sellest kujundite ja metafooride tulevärgist, millega päästan oma publikut, lummas lastele ja noortele mõeldud telesaateid, vaatasid produtsentide üllatuseks emad-isad ja vanaisadki möönsadani nädalast, kuulajaskond hinnati 10-le miljonile. Ja kõigile neile miljonitele muutusid Beethoveni sümfooniad äkki igati arusaadavaks muusikaks. Nii pole imestada, pärslane muutus kiiresti Ameerika noorsooiidoliks oma populaarsuse tipul, tarvitses tal vaid korraks New Yorgi tänavale ilmuda, kui teda ümbritses vaimustatud lastekari kes tundis ära oma lemmiku teleekraanilt ja teda juubeldades tervitas. Kui 1957. aastal tuli kaalumisele uue peadirigendi kandidatuur Filharmoonikute-le siis Leonard stan juba igati arvestatav kandidaat. Kui kõik eelmised kaarnegi hooli, auväärsed välismaalt tulnud maestrot olid vaadanud pikajuukselise teismelistele tänavalt ülalt alla siis Brooklynis üles kasvanud Stein oli üks nende hulgast. Esimest korda meie orkestri ajaloos on meil nüüd tugev sild orkestri ja noorsoo vahel. Rõõmustas üks orkestri aldimängija. Ja tõesti juba esimesel hooajal kolmekordistus piletit ettetellijate arv. Turnee Euroopasse, mis võeti ette järgmisel aastal kulges ovatsioonide saatel nii Pariisis, Amsterdamis kui Moskvas. Sellel kontserdireisil oli dirigendimänguga vas Šostakovitši viies sümfoonia mille üheks paremaks esitajaks maailmas juba tol ajal peeti. Ja on tõesti raske ette kujutada suga stiivsemat ettekannet sellest 20. sajandi ühest suurimast muusikalisest draamast kus ajastu dokumendina on läbi põimunud stalinistliku totalitarismi kõige süngemata repressioonide peegeldas Šostakovitši isiklik tragöödia. Nagu tal oli kombeks Ameerikas pidas Steniga Moskvas publikule kontserdieelse sissejuhatava sõnavõtu õppides selle ära vene keeles. Muuhulgas süüdistas ta seal Nõukogude kultuuribosse Igor Stravinski kevadpühitsuse muusika ignoreerimises ja väitis, et juba enne 1900 seitsmeteistkümnenda aasta oktoobrirevolutsiooni toimus Pariisis teine sugugi mitte vähem tähtis revolutsioon muusikasse. Nimelt Stravinski balleti Kevadpühitsus ettekanne 1913. aastal. See oli muidugi selge jultumus ja kohe ilmus Pravdas vääriline vastulöök. Seal öeldi, et pister päästan eksib rängalt, väites, et Stravinski meile mängita. Et juba mitu aastat varem oli dirigent Roman Matsov selle teose Tallinnas ette kandnud. Ning üldse anti mõista, et minister ei pea end siin riigis eriti viisakalt ülal. Ilmselt oli ametlikul Moskval tol ajal väga raske aktsepteerida sellist Ameerikalismi musternäidist nagu Leonard Bernsteini oli mõni nädal varem iseloomustanud Pariisi ajaleht Figaro. Pärast seda Euroopa turneed ei olnud enam kahtlust, et orkestri ja dirigendi koostöö on laabumas erakordselt hästi. Ja kui on jutt New Yorgi filharmooniaorkestrist, siis tähendab see väga palju. Nagu juba öeldud, on see kõige vanem Ameerika orkester. Seda on isegi pisut raske uskuda, sest Ameerikas on vähe asju, mida saab mõnusalt võrrelda Euroopaga. Kuid orkestri New Yorgis on täpselt sama vana kui Viini Filharmoonikute. Mõlema algusaastaks loetakse 1841. Ja nii nagu viinlased, võib ka New Yorgi orkester uhkustada selliste nimedega oma ajaloos nagu maaler ja Toscaniini. Bruno Waltarioto, Klemper. Kuid orkestrile oli oma dirigentide kohtlemisel nii halb kuulsus, et sundis noort suvin Mehtatama karjääri algul poetama lause et kui te tahate oma vihavaenlasele kätte maksta, siis saatke ta New Yorgi filharmoonia orkestri ette. See ei takistanud aga hiljem vehkat ennast minemast New Yorgi Filharmoonikute peadirigendiks kus ta pidas vastu kauem kui keegi enne teda. Tervelt 12 aastat. Tõsi on aga see, et kurt mängleri atlemper tulid varsti vihaselt Euroopasse tagasi. Kreeklase mütropooluse elupäevi lühendati New Yorgist tunduvalt. Jakuleerilisel Artur radinskillusate proovidel olevat laetud revolver tagataskus. Igaks juhuks. Sellel taustal torkab eriti silmaorkestri suhtumine oma uude muusikalist juhti lõhestanud selle kohta ise öelnud, et ta ei tea ühtegi teist dirigenti, keda kutsutakse orkestris eesnime pidi ja pealegi veel hellitlevalt. See oleks nagu lugupidamatu ja mind nagu ei võetaks tõsiselt, ütleb. Kui sa vastaks tõele, siis kuidas oleksime saanud töötada koos üle 10 hooaja? Meenutab New Yorgi orkestri kontsertmeister. Ma mäletan. Me mängisime ühel turneel Mahleri esimest sümfooniat. Tavaliselt on seal suur vaev ja pingutus, teenindanek, nagu öeldakse inglise keeles. Sest sa ei pääse sööma restorani enne poolt ühte teist. Kuid igal õhtul, kui seda dirigeeris leni oli meil tahtmine, et see kestaks veel veel ja veel. Saades New Yorgi orkestri peadirigendiks muutis Leonard reegliks igal oma kontserdil tuua publiku ette mõni uus heli ühelt Ameerika autorilt. Või umbes ette kujutada seda ameerika muusika mahtumis kõlas nende 10 aasta jooksul. Üritan talle tänu võlgu, heliloojad nagu härra kaplan, kelle loomingu tuline propageerija surmani samuti viljeušuumen ja Samuel paagar Aristokraatiat Burberry jahedat suhtumist endasse last kõigilt inimestelt tunnustust ja armastust ihkab, seda on nagu ikka raskelt läbi. On tunnistajaid nende kahe mehe vahelisele dialoogile, mis muuhulgas iseloomustab värvikalt ka Leonard Bernsteini erakordset andekust. Mister maaler, kas te võite mulle öelda, miks ta mind ei salli? Ja teate, mis ta põõsaina. Kui te kunagi mängisite mu viiulikontserti, siis te tegite seal ühe vea. Ma ütleksin, et ta meeldib mulle 75 protsenti. Selle peale istus pöörduda ainult sõna lausumata klaveri taha ja mängis mainitud lõigu poolberi viiulikontserdist ette. Seekord eksimatult. Kuigi ta polnud juba aastaid seda muusikat ette kandnud ning küsis siis kas see muudab asja? Ja muidugi, mis ta päästanile vastas, häirimatu paar pära. Ütte meeldite mulle juba 76 protsenti. Isegi komplimentide poolest nii kitsi helilooja nagu Igor Stravinski avaldas Bethany puhul oma vaimustust pärast oma kevadpühitsuse kuulamist. Muuseas oli Stravinski varem maatasa teinud sama loo plaadistuse Herbert von Karajan iga. Eriline koht Leonard Bernsteini südamest kuulus Gustav maalerile plaadistades kogu Mahleri sümfooniat, tsükli polnud just eriti tagasihoidlik, tõmbamaks paralleele iseenda ja suure Austria juudi helilooja vahele. Maaler oli suur dirigent kirjutab kes esitas ise kõikuma kaheksa sümfooniat ja näitas meile, kuidas seda peab tegema. Üheksandat sümfooniat, jõudnud enam terrigeerida. Selle ta kirjutas minu jaoks. Olgu selle viimase väitega, kuidas on. Igal juhul on Leonard stani osa maaleris muusika taasavastamisel vähemalt Ameerika mandril raske üle hinnata. Mõneti mõistetav algab Stani enese samastumine. Maakleriga. Oli maaler pärast kümneaastast titaanliku tööd, kuid oli tõstnud Viini riigiooperimaailma parimaks muusikateatriks sunnitud lahkuma Ameerikasse. Peaaegu sama, ainult vastupidises suunas kordus hiljem Steniga kes leidis endale, võib öelda teise kodu Austrias. Nii maaler kui ka Bernstein nägid oma peamist missiooni muusika kirjutamises kusjuures mõlemad olid veendunud, et nende tõeline tunnustus saabub alles pärast nende surma. Gustav Mahleri puhul on ajalugu seda juba tõestanud. Kuidas jääb aga Böns Dainiga? Pole muidugi mingit kahtlust, et oli väljapaistev talent ka heliloojana. Nagu maalergi kandis sain terve elu jooksul ise oma teoseid ette. Kuid kas ei olnud nende edu suurel määral seotud ta enda dirigendi võlu ja populaarsusega? See on küsimus, mis ei andnud unetute ööde ilmselt rahuga benstanile endale. Kui maakleril oli juba algusest peale välja kujunenud oma muusikaline nägemus ja tee, mida mööda ta kõndis, veendumusega mis on omane ainult tõeliselt suurtele loov isiksusele siis pöördustani puhul on enesekahtlus ilmne peaaegu Idasta töös. Nagu köschwin, püüab ta sümboliseerida. Jassi kirjutab Stravinski eeskujul katoliikliku Messi. Neid katsetab elu lõpuni isegi seeria tehnikasse, mida ta oli siiani terve eluaeg eitanud. Kuid fakt on see, et põstani kõige populaarsemaks teoseks on jäänuta esimese Broadway menutükke võssaid story. Ehk on üks põhjus ka selles et Mahleri looming sai toitu sajanditevanusest võimsast saksa, austria muusikakultuurist. Kuna pöördhani juured olid aga suhteliselt õhukeses Ameerika pinnasesse. Aga võib-olla üldse paralleelide tõmbamine vööstani ja maakleri vahel ameeriklase enda üle pingutatud fantaasia vili? Liiga erinevad olid ajastud maad, kus nad elasid. Ja eelkõige inimesed ise. Lõunapõõsadani ammuseks sooviks oli vallutada euroopa vana kontinent, kus ta siiani oli tuntud ainult pruur või heliloojana jõge Ameerika orkestri dirigendina. Ning eelkõige huvitas teda Austria pealinn viin. Sest oli ju viin olnud see linn, kes tegi Gustav Mahleri elu kibedaks ja olid joviini orkestris säilinud kõige tugevamad Mahleri mängimise traditsioonid. Ning muidugi ei puudunud siin ka poliitiline ja rahvust puudutav närvikõdi ja juba 1948. aastal juhatas stan Münchenis Bavaria orkestrit ning meenutab seda hiljem. Nii. Terrigeerisin seda läbi ja lõhki natsiorkestrit, kusjuures alguses nad ei vaadanud isegi oma nootidelt üles. Aga varsti nad lakkusid mu kingi ja süütasin sigaretti. See oli tüüpiline sakslase käitumine. Ühe mündi kaks külge. Ori ja peremees. Sama kordus Viini orkestri juures. Peensusteni julgus tõlkida kõikuma tunded liigutustesse avas kõik uksed, meenutab Viini Filharmoonikute kontsertmeister. Mainitud uksed polnud kõik mitte sugugi ainult sümboolsed. Viini riigiooper pakkus benstanile terrigeerida ühte viinlaste kõige armastatumaid ooperit. Roosikavaleri. Ajakiri Tipresse kirjutab, et peale seda etendust kestis publikkuvatsioon 20 minutit 48 eesriideesise väljatulekuga. Seoses Beethoveni 200. sünniaastapäevaga järgnesid 1970. aastal Beethoveni missa lemmise jõhvideel ja ettekanded. Herbert von Karajan. Nii ega Karl Böömi ega kedagi kolmandat austraallast ei loetud nende rahvuslike suursündmuste vääriliseks. Leonard Bernstein, Ameerika juut, kes rääkis rohkem jidišit saksa keelt oli muutunud viinlaste vaieldamatuks lemmikuks. Kui seda ei oleks igatsenud ainult rahvusvahelist tunnustust, oleksite seda saanud ka teiste suurte orkestrite juures. Kuid ei, ta tahtis enamat. Teda armastaksid Austria sakslased, et tal õnnestuks see mida polnud suutnud keegi alates maalarist. Ta sooviks oli kätte maksta Mahleri eest, kes visati 60 aasta eest huntide kätte. Ükski kiitus ei liigutanud teda rohkem kui austaja, dirigendi Karl Böömi endise natsipartei liikme ava. Kirjas surevale Böömil avaldas oma hämmastust soojuse ja muusikalise läheduse üle nende omavahelistes suhetes. Neil on pöördunud, oli üks viimaseid triumf ja kahtlemata ta elu tipphetki oli pidulik kontsert Berliinis, mis otsustati korraldada pärast Saksamaa taasühendamist. Orkestrisse oli kutsutud mängima kõrvuti sakslastega inglased, ameeriklased, prantslased ja venelased. Kõigi nende riikide esindajad, kes olid seotud Saksamaa saatusega. Õnnelik Bernsteini otsustas Beethoveni üheksanda sümfoonia finaalis sillerioodis rõõmule asendada sõna rõõm. Froide sõnaga vabadus ei aita. Ja raske oleks olnud ajaloos sellele leida suuremat õigustust kui antud hetkel. Orkestrist kaasa mänginud Peterburi Maria teatri orkestri liikmed pühkisid hiljem selle saate autorile. Meil oli kõigil orkestris selline tunne, et kui maestro oleks käskinud veel minna püssitule all üle Berliini müüri, siis me oleksime kõhklemata ka läinud. Ja elu lõpuni jäävad meelde hallipäise silmad, kui ta meid pärast kontserti tänas. Neist silmadest peegeldus vanamehe rõõm, kes oli mänginud Beethoveni muusikalist testamenti suure helilooja koduma taasühendamise puhul. Kontsert Lincoln tsentris 1990. aastal, mida meenutasime selle saate alguses? Lõhnab Stani elus viimaseks. Paar nädalat pärast kontserti teatas ta avalikult, et arstide tungival soovitusel lõpetab ta oma dirigendikarjääri. Kuigi sellele reageeriti algul uskumatu võla kehitusega. Näiteks ironiseeris New York Times, et dirigendid ei lõpeta oma tegevust, vaid surevat dirigendipuldis. Möödus veel ainult kaks nädalat ja seesama ajaleht, kes oli 50 aasta eest oma esileheküljel teatanud noore pärslane sensatsioonilist püüdist avaldas nüüd leinateate ühest selle sajandi suurima Ameerika muusiku surmast. Lein oli spontaanne ja ülemaailmne. Kui aasta varem suri Herbert von Karajan, leinasid peamiselt suured tele ja heliplaadikorporatsioonid. Surma puhul aga nutsid inimesed kõigis lääne suurlinnades, meenutades meloodiaid Vuessaid staarist. Mängijat New Yorgi Londoni viini amsterdami rooma orkestrites kogunesid austusavaldusele 100 aasta vanusesse kaanegi hooli kus lava tundus tühjem kui kunagi varem.