Alates läinud sügisest oleme reedeti sagedusega kord kuus kõnelenud juhtivate Eesti keskmise ja vanema põlve kirjandusteadlaste tööst. Esimeses saates esines esmasiirak, edasi tulid Nigol Andresen, Aino õmbla Põldmäe, Aarne Vinkel, Daniel Palgi, Endel Nirk. Tänase saate külaline on Olev Jõgi, Eesti NSV teeneline kirjanik, tunnustatud kirjanduskriitik, ajakirjanik ja tõlkija. Teatud tõsisuse astmega võib öelda, et Olev Jõgi Literaadi kalduvused tulid välja juba algkoolis ühe väikese kogu teose väljaandmisel koostamisel, mille nimi oli. Tema see oli algkooli neljandas klassis ja tagantjärele seda muidugi naljaga seegi seegi sellest ainult rääkida, meie kooliõpetaja oli niisugune mees, kes harrastas igasugu uuendusi pedagoog, loogikas ja sellise kuiva tuupimist klassis ülesütlemise asemel. Ta laskis teha lastel pigem praktilisi töid ja, ja selle najal ilma pärast mingisuguse kontrolli teostamise ta tema siis laskis lastel teatavad ained, mida ja kui meil tuli neljandas klassis esimest korda maateadus, et aineks siis hakkasime tegema albumit, mille pealkiri oli Eesti. Et Eestimaad siis tundma õppida niimoodi teemade jaotate ja üks kirjutas ühest, teine teisest asjast korjas pilte juurde, diagramme tegija niimoodi. See oli väga huvitav tegevus ja, ja, ja siis sattus minu kätte või ma vist ise vabatahtlikult võtsin selle teema, mille päälkiri oli eesti kirjandus, see osa sai sellest albumist köige suurem, tal oli terve hulk alapeatükid ja niimoodi ja ja, ja ma ei jõudnud selle kuidagi Valmes siis vahe tunduda, seal ei läinud enam vahetunde ja siis pidi õpetaja tulema klassist välja ajama. See on muidugi nali, see, sellel ei ole mingisugust tähtsust, aga sealt on meeles näiteks, et üks ala peale peatükk kandis pealkirja väliskirjanduse Eestis ja siis mina rääkisin seal kui suurest saavutusest sellest, et eesti keeles olid olemas Tarzani lood ja parajas tohutut põnevat seiklusraamatud sõjast võttis Olev Jõgi osal korpusemehena Rindelehetoimetustes. Te töötasite kahes rindelehes vist sõjas, seal ma ei töötanud kahes pärast sõda oli natuke aega, kus ma teise lähedasemad. Kui te nüüd tagasi vaatate, mida andis eluks kaasa see töö nüüd rindele toimetuses? Ma arvan, et tema andis seda kasulikum issand pärast ütleme tundunud nii mõnelegi inimesele, kes, kes on niiütelda minu käe all pidanud töötlema on andnud väga tülika omaduse ja see on nimelt see omadus. Et mis puudutab töösse ülesannetesse suhtumist. Nimelt see, et oma ülesanne tuleb alati ära täita ükstakõik, millise tingimusega ükstakõik, kui palju see aega võtab, ükskõik milliseid pingutusi nõuab, alati peab ära tegema, mis sinu kohus on. Vot sellise suhtumise andis töö rindelehe toimetus. Teie lõpetasite Tartu Ülikooli kaugõppes ja pärast seda läksite aspirantuuri aspirantuuris. Tulite küll lühikest aega. Kas te olete. Kahetsenud, et aspirantuuri pooleli, ega mind keegi aspirantuurist ära ei ajanud, ma läksin ise sealt ära. Ei kahetse mitte sugugi, vastupidi. Vastupidi muidugi aspirantuuri lõpetamine ja, ja, ja siis järgnev karjäär oleks inimesele võimatu, ainult küll teatavaid mugavusi, parema positsiooni. Aga ma siiski ei kahetse. Olukord oli selline, et tol ajal loodi see uus ajakiri, keel ja kirjandus ja otsiti pingeliselt inimest, kes oleks seda nõus hakkama toimetama. Ja mina olin esialgu nõus sellega, et ma jääksin aspirantuuri asi ja hakkaksin selle uue ajakirja vastutavaks sekretäriks. Ühesõnaga ma korraldaksin seda praktilist tööd toimetusest. Ajakirjaniku amet oli minul nii-ütelda tugevasti verre kasvanud. Ja, ja ma tahtsin seda teha. Hiljem läks teisiti, nii et pidin selle vastutava sekretäri amet asemel vastu võtma teise. Ja see toimus täiesti, ütleme omal soovil absoluutselt aspirantuuris. Ühe aasta jooksul ma tegin eksamid ära. Ja nüüd ei olegi rohkem eksamid elus enam teha kui ainult autojuhieksami, see jääbki mulle tegemata, seda ma ei kavatsegi teha, nii et kõike eksam, et mul on elus tehtud, mul hakkas igav, mul hakkas igav, nähtavasti mina ei sobi selliseks tööks, kus elutempo on liiga aeglane. Te olete nimetanud ka niisugust nähtust nagu mitte, kirjutab kriitik, tähendab siis kriitikast tegeleb siis akadeemiliste asjadega. Miks on see nähtus teile võõras või miks te suhtute sellesse kahtlusega? Kriitigi eksisteerib mingisuguses vormis ja see eksistentsi vorm, nii nagu kirjanduse lint, see peab olema kirjalik. Sellel pinnal on mõni kolleeg minu üle ironiseerinud ja, ja mõni kirjanik ja aga ma jään siiski sellele seisukohale, et meie ajal, kus on olemas trükikunst, eksisteerib kirjanduski trükitud kujul mitte käsikirjadele. Ja mitte suuliste sõna võttudena, mitte siseretsensiooni donna ja nii edasi. Ja kuna, kuna kriitik kuulub kirjanikkude hulka või kriitika kuulub kirjanduse juurde, siis peaka kriitika olema kirjalik, ta peab olema jäädvustatud. Ta peab fikseerima kirjandusprotsessi ja ühtlasi näitama kriisike enda arenemisprotsessi, mis ei ole võimalik siis, kui kriitikus sõnavad, toimub ainult koosolekul lõi või raadius või kuskil mujal suulises vormis ega kohvilaua taga. Noh, see on juba kuluaariasi ja see on seal veel niiütelda, Rex aste edasi sellest tuleme nüüd tagasi, ajakirja keel ja kirjandus halvustada päevade juurde, on teil meeles, kui meeskond esimest korda kokku tuli, või on teil niisuguseid pilte silme ees? Pilt oli väga ebamäärane, sest ajakiri on huvitav organiseerida, aga see nõuab igatahes väga palju ja seda võib inimene teha oma elus ainult üks kord. Sest pingutused on siiski väga suured. Sul ei ole mitte midagi. Sul ei ole isegi lauanurka, kus sina saad oma tööd teha. Sul ei ole ühtegi inimest, sul ei ole isegi õieti ideid päis kujunenud, missugune see ajakiri peaks olema tema kätte võtma ja, ja võrdlemisi kiiresti valmis tegema, sellepärast et seal on juba tellijad ette maksnud oma tellimisraha ja tahavad saada numbrid kätte ja mitte ainult esimest numbrit, vaid kogu aeg laadida ja lasta ja mõtlemata. Noh, aga muidugi sirge, ütle samal ajal niimoodi, ta oli ka pika ajakirjanduslikku staaži vaba maa juures töötanud ja mujal ütles niimoodi, et ajakirjaniku elu on mürk, mis mürgitab ära inimese ja ta ei saa sellest enam lahti. See on nii narkootikum ja kahtlemata see niimoodi on, ta muidugi ei hävita inimest, aga oma võlu säilitab tema eluks ajaks. Sest miks pärast ma aspirantuurist ära tulin, laagri juurde läksin. Sest ma tahtsin midagi valmis teha, ma tahtsin midagi midagi valmis teha, mis, mis on vajalik teha. Ja kui see võimalus on, et inimene saab midagi valmis teha ja kui tema saab rakendada seal ütleme, oma võimeid ja, ja sealjuures ise kogu aeg juurde õpib oma kolleegide käest, sellepärast et loomulikult ei suuda toimet olla nii tark Ta kõige asjade üle ise otsustada siis see on väga meeldivas, siis te olete, kirjeldas inimene. Ajakirjas on ka keele ja rahvaluule osa. Kui palju pidas toimete vajalikuks sekkuda, ütleme siis autoristiilisse ja ka muudesse asjadesse vastusse ja nii edasi siin on toimunud selline väikene kas heas või halvas mõttes generatsioone. Algul oli minul väga suur tahtmine sekkuda sellistesse asjadesse mida lõpu poole asi läks, seda vähem mina tahtsin seda teha mitte laiskuse pärast või väsimuse pärast, vaid sellepärast et üks, üks võrdlen Mesi arukas pühimate suhtumisel sellesse töösse on niisugune kui sena pliiatsi test, vaat siis mõtle järele, kas see võib olla öeldud nii nagu autorell. Ja kuigi see sinule sel juhtumil ei meeldi näiteks tema väljendusviis, siis jäägu tema puudutamata. Ta ütleme, kui mina ise võtaksin kätte, ma ei kirjutaks niimoodi, aga kui autor on seda kirjutanud ja see võib niimoodi olla, siis jäägu ta niimoodi. Algul muidugi oli, oli realideerimisega palju tööd, see on selge. Üks asi, mis. Nõudlikkus nii-ütelda selle koha pealt tõstis oli see, et, et üsna varsti hakkas vähemalt, et ütleme, keskkooli õpetaja tasemel töötav inimene nägema Keeles ja Kirjanduses niisugust, et väljaannet, mille keelt võib võtta eeskujuks ja seepärast ütleme, keelelise redatuuri peale tuli pöörata suurt tähelepanu. See ei ole üks köit ei olnud minu arvates ükskõik kuidas, millist keelt kasutatakse Keeles ja Kirjanduses, see pidi olema hea kirjakeel. Siin on teatud vastuolu ja see on teatav vastuolu, küll see elu on üldse seal vastuolusid täis. Aga noh, ütleme siis sedamoodi, et ma mõtlesin seda viimast nõuet grammatilisest küljest. Ma tahaks seda praegu sõnastada mingi eesmärgi või põhimõttel, mida te olete järginud ajakirja toimetades. Eesmärk oli selles, et Eesti humanitaarias Tuua väljaanne, mis oleks püsiva väärtusega, mis oleks püsiva kasutamisväärtusega vot üks niisugune niisugune püsimete. Teiseks, ei, kui nüüd võib-olla pole see just samal pinnal, asi on olnud ju need ülesanded mitmesuguseid mitmesugustel järkudel, nad on muutunud näiteks alguses oli niisugune väga küsimus ju selles, et eesti kirjanduse ajaloovalged laigud võimaluste piiridesse ära likvideerida ajakiri peab või ajakirjad najal teavad kasvama meie oma humanitaaria jõud. Ja selle tõttu meie eelistasime oma autorit, Te töid alati nad võisid olla sealjuures palju nõrgemad, kui ütleme, mujal kuskil oleks avaldatud noh, niisugust vastavat tööd minule tehti mitu korda niisugune ettepanek, et me kui mingid teemad ei ole võimalik käsitleda autori puudumise tõttu võtme, kasutaksime sel puhul tõlkematerjali ja ma mõtlesin vaikides teatavaks, ei teinud seda. Ja just selle mõttega, et keele kirjanduse najal peavad kasvama meie omad jõud. Üks selline asi, mida kogu aeg katsusime rõhutada ja, ja kahjuks küll väga väikeste tulemustega katsusime, ütleme, jääd paigast nihutada. See oli publitseerimise küsimus. Pärast publitseerimist, töö praegu, nii tähtis on minu arvates aga pärast, et nagu me oleme tüdinenud literatuurist ja püüame dokumentaalsuse poole, ütleme, kunstides. Niisamuti toimub seega meie teadvuses ja ideoloogias. Et inimene tahab jõuda tõe juurde algallikate autentsete dokumentide kaudu Dadab ise oma silmaga näha ja veenduda, mitte ümberjutustusi lugeda. Ja seepärast on just publitseerimine praegu minu mõttes üks kesksemaid ülesandeid nii hästi kirjandusloos kui ka folkloristikas. Me kirjutasime omal ajal puhttoimetuse tellimusel lasen koik toimunud toimetused tagant tõukamisel seda nüüd ära ütelda. Me kirjutasime väljaandes literatuurne ennaslertz two ja rääkisime vähemalt sellest, kui tore ja kasulik väljaanne see on. Ja tegime seda täiesti selle tagamõttega, et ka meil võiks olla selline väljaanne, sest meie materjalid on väga palju, seisavad lasemetena, kirjandusmuuseumis ja teistes hoidlates ja on kättesaamatud. Teiseks sai ülestõstetud selline asi, nagu on venelastel välja antav seeria literatuurne paaniat. Trikki, kus avaldatakse maailmakirjanduse käsiteoseid venekeelses tõlkes teaduslikul tasemel ja ka analoogiline seeria oleks meil või väljaanne või üldse selle põhimet katsega niisugust põhimõtet rakendada, oleks meil äärmiselt vajalik. Ja siis viimase kirjanike kongressi eel tõstsime üles eesti kirjanduse põhivara väljaandmise küsimuse järjekordselt see, see on juba mitmes mitmes kord laevalt kolmas kord, kui seda nii tungival kujul tehtud selle tulemuseks H4 seal kohutavalt suur ja väga hea, mis kirjastas, nägi ta kallal vaeva hulk aega. Aga realisatsioon on siiski siiski üsna pisikene, praegu ei ole suudetud seda asja kindlustada kaadriga ja nii edasi. Ja peaaegu ainuke silmapaistev tulemus sellest on selle eesti romaanisarja algus, mis on need esimesed raamatuid ilmunud. Tegelikult on see keele ja Kirjanduse idee, et see seeria teoks sai. Te olete nüüd veerand sajandit olnud, ajakirjad, toimetajad Alt, olite veerand sajandit ajakirja toimetaja. Et tagantjärele vaadates, kas tundub, et mingi asi on nagu puudu või tegemata või teistmoodi olema. Ajakirju tegemise töö on niisugune, kus sa kunagi ei ole iseendaga rahul ja alati tunned, et midagi on tegemata, et midagi on pooleli. Ma ikka nimetasin omas mõttes neid asju meetriteks julgete mõtete maailmast täheldatud, kus sai räägitud milleski väga tungivalt. Ja sai seda tehtud teadmisega, et see on meie kultuuri äärmiselt vajalik. Aga kus vastavalt kõrgemalt poolt või ütleme, kirjastuste kandist või kes seda asja tegelikult tegid, järgnes täielik ükskõiksus, isegi mitte eitust lei järgnenud. Tahaks väga, et Meil saaksid teoks niisugused asjad, mille üle keel ja kirjandus näiteks. Diskuteerides hulk aega ja kulutas hulk paberit ja, ja, ja vaimuenergiat ära, et üles tõsta vana Kandle väljaandmise küsimust. Nüüd mina loen edasest. Et professor Laugaste järjekordselt kirjutab, et Haljala laulud on valmis. Seda oleme kuulnud juba üsna kaua. Ma ei teagi enam sindajaks terve kroonika valmis seadma, kui palju on lubada see antud ja kui palju kahtlusi avaldatud käitumises. Mitte midagi ei ole sündinud minu arvates. Vaat see ei ole lihtsalt õige. Tähendab ei ole nähtud keskset ülesannet praegusel momendil. Minu arvates ei kaalu mitte üx, folklorist lükk uurimus üles. Rahvalaulude originaalväljaannet ja just selle peale, et neid rahva kätte tagasi anda just selle pääle oleks pidanud olemas sisitud meie folkloristide tegeles analoogiliselt, nagu soomlased on oma rahvalaulud välja andnud, umbes sellist ideaali. Me nägime, tähendab kogu rahvalauluvara väljar. Kuna aga mis me selle asemel näeme, selle asemel näeme, tulevad hoopis teised väljaanded, tuleb vanasõnade väljaanne, mis on ka muidugi väga hea. Tuleb seeria uurimusi, mis võeti ette just samal ajal, kui vana kandle küsimus üles kerkib, kes tähendab ühesõnaga ka see näitab, et Prei nähta oma ala esmavajalikku ülesannet. Minu arvates on see publitseerimise küsimus praegu nii hästi rahvaluules kirjanduse ajaloos, kultuurielus ja näiteks ütleme seoses sellega on kirjandusmuuseum juba tükk aega lubanud. Et tema loob literatuurne ennast analoogilise välja paari sammukese baasil. Ja ma ei saa ka õieti aru, mis siis seal kavatsetaks. Varem räägiti sellest, et tuleb Smuuli ja Leon ja liide ja toomi kirjavahetus. Nüüd räägitakse Anvelti materjalidest, aga tegelikult ikkagi mitte midagi käes ei ole. Ajakirja keel ja kirjandustoimetus on väike meeskond ja ajakirja toimetaja paratamatult suunab ka seda stiili ja meeleolu igapäevases töös mida toimetab edasi vajalik. See, mida ta enda jaoks keelas, ma pidasin vajalikuks alati ninapidi juures olla. Ma pidasin vajalikuks seda, et mina alati teaksin, mis on teoksil inimeste hulgas, kust me võime midagi saada, millist probleeme ütleme, välja vaadet käsitleda kunagi. Ühesõnaga kõigi selliste võimalustega kursis olemist seda ei oleks olnud, siis ei oleks vaevalt vaevalt ka tulemusi olnud niisuguseid noh, nagu neid oli. Mulje jääb selline, et välja enne oli pisikene ja võib-olla oli seal selle kallal vähe tööd, aga tegelikult oli asi vastupidine. Miks ta vastupidine oli, sellepärast bla oli vastupidine, et see haritlas kaastööliste ring, see ei ole mitte lihtne kaastööliste ring. Ja temaga on raske hakkama saada ja temal on olemas oma kapriis siduma nõudmiselt, oma tuju uut alguses. Juba esimestest päevadest peale me tundsime seda vastuolu, mis tekkis mõningate inimestega vältes väga kaua, mis ei avaldanud aitäh head mõju ajakirjale. No ma katsun kuidagimoodi neid konflikte lahendada, meil need konfliktid jäid, lahendamata. Konflikt ei tahtnudki lahendada. Tuleme nüüd tänapäeva kirjanduskriitika juurde, teiegi aktiivne tegevkirjanduskriitik, viimasel ajal seal on räägitud sellest, et kirjanduskriitikas on nagu kaks voolu, et olla akadeemiline pool ja siis niisugune vabal rassistlikum, mida nimetatud selletonistlikuks Felletondlikuks. Kas teil on niisugune jagamine vastuvõetav? Selle jagamise esimene pool? Ei ole uudis, seda on, seda me teame ammu juba olemas akadeemilise kriitika ja nii edasi. Aga teine pool on ilmselt pisut mõjutatud, et sellise võõrkeele tundmise puudulikkusest, sest sellepärast, et see on võetud ilmselt kuskilt mujalt, kus hõljet on, ei tähenda mitte päriselt seda, mis ta meil tähendab. Ma ei ütleks, et see peaks olema Suljetonistlust lill, vaid see on pigem Esseistlik juurde minek kirjandusele mis on ju väga veluur ja väga teinekord väga teraselt. Ta suudab kirjanduse iseloomulikke nähtusi tabada. Ja mis tihtipeale oma vormilakoonilisuse tõttu jäävad ühekülgseks ja tegelikult võivad asetada rõhu sellisele pinnale, mis teose juures on väheoluline ja mida autor võib-olla ei ole tähtsaks pidanud. Mis on praegu Eesti kirjandusteaduse arengut takistavad küsimused? Kahjuks on asi niimoodi, et vaatamata sellele, et meie kirjandusteadlaste poolt ilmub üsna tähelepandavaid uurimusi ja et nad on töötanud viljakalt ei ole olukord kirjandusteaduses mitterahuldav. Milles see väljendub, see väljendub eeskätt selles, et hulil Rahva huvi kirjandusteaduse vastu, mis on ameti üsna oluline osa meie kultuurist on väike. See on väike, tõsised ja väga-väga olulised tööd ootavad raamatupoodides ostjaid. Kui ma mõtlen tagasi 50.-te aastate lõpule, on siiski vahe vahel väga suur võimalustes, mis puudutab eeskätt kaadrit. Ja kui hakata üles lugema kõiki neid vanema põlve kirjandusteadlasi, kes meie hulgast on jäädavalt lahkunud, kes varem töötasid väga tulemusrikkalt, kelle panus meie nõukogude kirjandusteadus on oluline. Kui need on kõik lahkunud, siis, siis on siiski see auk võrdlemisi suur ja paraku oleme pidanud nägema seda, et seda auku ei ole olnud kerge täita, kui teda üldse täita saab. On toimunud teatav ümberorienteerumine, metodoloogiat. Ja mida ma iseendas nimetaksin, ütleme selle 30.-te aastate suitsukoolkonna suundade ja huvide taandumiseks, selle stiili taandamiseks on on läinud teise külge tähendab arhiivides Ühes kodus olevaid inimesi, neid on juba praegu nii vähe, et ühe käe sõrmedest jääb ülegi nende lugemisel. See on arusaadav. Aga, aga vaat millega leppida ei saa, et nooremate inimeste hulgas on selliseid, kes heitlevad üldse sellise töö vajadust, vaat sellest mina aru ei saa ja, ja küsimus on ka siiski selle ala autoriteedis. Selle kirjandusteaduse ja humanitaaria autoriteet, ma ütlen otse ära, on Eestimaal madal. Mõnelgi puhul me oleme pidanud märkima, et lätlased on meist ette jõudnud teatavatel aladel. Ja eriti tundub see võrreldes Leeduga mitu kirjandusteadus, Leedu kriitika on üleliiduliselt tuntud praegu ja, ja üleliiduliselt autoriteetne ja tal on olemas oma positsioon, temast töötab silmapaistvaid inimesi. Ja temal on ka silmapaistev ja autoriteetne juht, kelle sõna midagi akadeemilistes ringkondades ja direktiivorganite ja nii edasi, akadeemik korsakas. Meil seal see asi ilmselt niimoodi ei ole, meil meil on, ütleme, pehmelt öeldes kirjandusteaduse ja humanitaaria juhtimine mitmekümne aasta jooksul jätnud tugevasti soovida. Ma ütlen seda täie vastutustundega oma sõnade eest. Kui lõpetada mingi positiivse tooniga kond täis tuleb siia kõrvale Pole mingi asi, mis teil on rõõmu valmistanud viimasel ajal. Praegu muidugi ma elan ikkagi selle keele kirjanduse mõjude all veel, olgugi, et. Mul on valmistunud rõõmu see, kui on midagi elust teoks saanud sellest, mida ajakiri on taotlenud ja mida mina ise olen taotlenud ja, ja kui see on läbi läinud mõningad mõningad asjad, näiteks noh, ma ütleksin, viimasest pärast on minule olnud hea meel sellest, et ilmusi, Sakkovi raamat, arhiivilbeedikust see koosneb üle poole, nende materjalidest on, on keele, kirjanduse materjal, realid ja, ja selle, nende materjalide esitamise ja publitseerimise ei tee, see on minu enda. Isokov tuli sellega meeleldi kaasa ja niimodi tekkis viljakas koostöö. See. Teiseks näiteks niisugune asi. Hiljuti ilmus siin teises trükis suurest viraažis Georg Leedsi raamat, kannibalism. Selle asjaga ma olen ka tegelenud väga palju ja Leedsi artikleid Puškini esivanematest sai avaldatud sel pinnal oli, oli ebameeldivaid konflikte. Aga lõppude lõpuks on asi siiski äärmiselt põnev. Ja ette õnnestus murdla Eesti kirjastus Eesti raamatu vastupanu sellele raamatule, mis seal algusest peale oli ja et raamat nüüd siiski ilmuseta preemia sai. Jättalt ilmus teine trükk, et Moskvas otsitakse, tahetakse seda raamatut saada, see on suurepärane.