Riina Rõõmus, sina oled vikerraadio muusikajuht. Siin teised juhid ütlesid, kuidas nende amet nimetus täpselt on, kuidas on sinu ametinimetus. Ja teiseks küsin ma. Millisel kaalutlusel sulle see amet pakuti, mida sinult oodati, missuguseid tingimusi sulle esitati? Kõigepealt tere õhtust kõigile kuulajatele ja vastates esimesele küsimusele, siis, kui ma ei eksi. Minu täpne nimetus on vikerraadio muusikatoimetuse juhataja. Selline pisut vanamoodne ja pikk nimi, ma eelistaksin ausalt öeldes võib-olla midagi veidikene lühemalt, aga noh, selline ta on. Aga siia ametisse pandi mind eelkõige, ma arvan, sellepärast et veidi enne seda oli klassikaraadio löönud lahkuv vikerraadiost enne seda oli ühtne esimene programm, mis sisaldas nii klassikalist muusikat kui ka sellist. Noh, ütleme vanemale kuulajale mõeldud pisut rahulikumat popmuusikat, siis rohkem kui aasta tagasi löödi need lahku. Ja siis kuna klassikaraadiol oli juba oma selge kindel nägu olemas oma kindel formaat, siis võib-olla minu ülesandeks jäigi selle teise poole, sellise formaadi ja naa väljatöötamine Kui raadio kaks ja klassikaraadio tundusid vähemalt Tunnetuse järgi küllaltki suveräänsed olevat. Kuidas on vikerraadio muusikaprogrammiga, missuguseid aspekte ja missuguseid instance ja inimesi pead sina arvestama oma muusika osa kokkupanemisel, sest ma näen, et sinu osa on siin küllaltki küllaltki keeruline. Jah, tõepoolest tähendab, ilmselt ongi õige raadio kaks ja klassikaraadio mõlemad suveräänsemad, sellepärast nad on mõlemad kumbki täiesti erinevad, aga nad on siiski muusikakanalid, muusika on domineeriv, aga viker Raadio on eelkõige siiski sõna probleemsaadete ja nii edasi ja nii edasi, selliste teemade edasiandmiseks mõeldud ja muusikal on seal. No ühest küljest selline illustreeriv osa võib-olla kohati meelelahutuslik osa, ütleme tõsisemate saadete vahel, aga muidugi ühtlasi peab tal olema ka selline hariv funktsioon. Ja ma ütleks, et minul on siiski piirid küllaltki selgelt ette seatud. Ja üks piir on loomulikult see, et väga suur hulk meie kuulajaid on vanemaealised ja ma pean arvestama küllaltki suures osas nende maitsega. Need on inimesed, kes kuulevad ainult vikerraadiot, kes kuulevad seda ainult kesklaine vahendusel, nendel muud võimalust ei ole, nendel ei ole võimalik valida seitsme kaheksa erineva kanali vahel. Ja me peame arvestama nende inimeste maitsega, aga ühtlasi ei tahame arvestada ainult nende maitsega, me tahame endale saada ka nooremaid kuulajaid. Rääkisime muusikavalik olema selline, et ta meeldiks nii ühele kui ka teisele. Et ta oleks nooremale inimesele huvitav, aga samas vanemale inimesele mitte häiriv siis teine tingimus, mis meil on ja mida me väga püüame täita. Me püüame olla kanal, kes mängib kõige rohkem eestikeelset muusikat. Praegu ma arvan, et see proportsioon on umbes pooleks nii pool eesti keeles, pool muus keeles. Kunagi tulevikus ma ideaalis näeksin, et see kalduks veelgi rohkem eesti keele kasuks. Mul on siin kuulajad näiteks kirjutanud, et olnud seda just ette heita, et mille pärast me mängime nii palju võõrkeelset muusikat kui näiteks Saksamaal sarnane ütleme, vikerraadiokanal mängib ainult saksakeelset muusikat. Aga noh, neil tuleb öelda seda. Eestlase miljon, sakslasi on 80 miljonit, see tähendab seda, et saksakeelset muusikat on 80 korda rohkem. Sinna lisanduvad Austria, Šveits, kogu saksa keeleruumi ja nendel on, millega seda täita. 24 tundi on, on nii sakslaste kui, kui mitte 24, aga noh, 18 18 on vist praegu meie see programmi kestvus ja teine asi, see, et see, see eestikeelne muusika, kaunis, aga kui me mängiksime ainult seda, siis me esmaspäeva hommikul alustame ja kui me tahame mängida head muusikat, siis järgmine esmaspäev hakkame samade lugudega peale. Ma ei näe mingit põhjust, et teha nüüd selline otsus, et me mängime ainult eesti keeles, olgu ta siis hea või halb, peaasi et ta on eesti keeles ja samuti ma ei näe ka mingit põhjust, miks nüüd meie kuulajad isoleerida täielikult sellest, mis mujal muusikamaailmas toimub ja on toimunud juba olgu ta siis millises keeles tahes. Praktiliselt annab kanalile näotegijate summa. Kuidas oled sina oma tiimi kokku pannud ja kas sa tegeled mingisugusel määral ka harimisega ja õpetamisega? Tähendab tiimi ei ole mina ise kokku pannud, see tiim oli olemas juba enne mind ja mina tulin pigem selle tiimi juurde. Ma arvan, et mul on kohutavalt vedanud, sellepärast et see seltskond on väga tore. Ta on enam-vähem ühtlaselt haritud, ma just enne lugesin mõttes kokku. Meil on seitse toimetajat, nende hulgas on kolm konservatooriumi diplomite, üks muusikakool ja kolm Pedagoogilise Instituudi muusika alal lõpetanud, see tähendab seda, et nad on kõik haritud omal alal ja see teeb selle koostöö väga palju lihtsamaks. Haritud inimene on üldjuhul enesekriitiline, teda ei ole vaja suunata, õpetada ta tavaliselt tunnetab. Kui ta midagi viltu läheb, siis saab ta sellest kohe ise aru, et see teeb elu väga palju lihtsamaks. Kuidas sa suhtud sellesse, et peatoimetaja nimetame tinglikult teid kõiki muusika peatoimetajateks ise teeb saateid ja tahab ise teha saateid ja nii puhtisikliku küsimusena. Kuhu sinu oma isiklik maitse kalduks. Missuguseid saateid sina eelistad? Tähendab ma eelistan kuulata Ma ei ütle, et ma selliseid tahaksin ise teha, aga need on võib-olla vaata näiteks mida teevad valk Terje, Jaak Ojakäär, neid ma pean Vikerkääru siis ma pean üheks paremateks sellepärast et seal on hea muusika, seal on väga palju informatsiooni ja seda kõike ei esitata mitte niimoodi akadeemiliselt, vaid kuidagi sellises vabas vestluse vormis. Mulle meeldib kuulata head muusikat ja sinna vahele tarkade inimeste tarka juttu, kes ei tee mitte tühje sõnu, vaid kes teavad täpselt, millest nad räägivad. Aga kui ütleme muusikalise maitse-eelistustest. Ma olengi ilmselt sellise. Eelistan sellist tüüpilist niinimetatud täiskasvanutele mõeldud popmuusikat. Et kas sa ise teed käsaatid harva? Kas sa tajud oma tööpostil vastutusekoormat kuidas ja kelle ees? Vastutusekoormat ausalt öeldes ma ei ütleks, et ma pean eriti, no küll mitte traditsioonilises mõttes ülemuste ees vastutama, siis võib-olla seda ma ei tunne, aga ma tunnen vastutust kuulaja ees, seda küll. Ja kuiva, räägiksin, milles ma tegelikult oma tegevuse mõtet näen, meil on kuus inimest, kes on igaüks oma ala spetsialist, on džässmuusikaspetsialist, rahvamuusikaspetsialist, laste muusikaspetsialist, nad tegelevad igaüks oma asjaga ja ma näengi iseenese mõtet, eelkõige selles et need asjad omavahel kokku sobitada, et vaadata, kuidas oleksid proportsioonid õiged, mida, millisel ajal mida, kui palju sellepärast et nagu ikka mõni inimene on aktiivsem, teine passiivsem, aga me ei saa seda lubada, et üks muusikastiil hakkaks nüüd tugevasti domineerima teise üle. Et ma püüan seda kõike hoida kuidagi proportsioonis. Ja noh, vastutustunne, no loomulikult just nimelt eelkõige kuulaja ees. Kas sõnaliste saadete tegijad on ju muusika ümbritsetud sõna saadetes? Ka püüavad mõjutada muusikavalikut ja, ja planeerimise käiku ma mõtlen planeerimise tasandil ja kes üldse vikerraadio kava tervikuna planeerib. Võib-olla nimetame siin ka pastervenest? Planeerib peatoimetaja Ain Saarna, aga ma arvan, et ta ei otsusta midagi ainuisikuliselt. Selle nädala kava siiski vaatab üle alati saatekava koosolek kuhu kuulub ma arvan kokku üks, 10 inimest, nii et küllalt demokraatlikult. Vaatlik ja seda ei saa nüüd küll öelda, et siin keegi oma isiklikku arvamust või suhtumist peale suruks. Võib-olla ühele kui teisele sõna saate tegijale näiteks. Võib-olla tõesti muusikali ümbrus ei meeldi, aga siis me tavaliselt lahendame need asjad niimoodi omavahelise vestluse käigus ja püüame siis leida kompromissi, et teha seda nii, et see meeldiks mõlemale poolele, aga keegi ei ole kunagi püüdnud oma arvamust peale suruda. Mida sa sooviksid uuel aastal? Et sinu programm ideaalile üha lähemale ja lähemale saaks või sa tunne detangima ideaalne. Ideaalsest on ta kaugel ja ilmselt ükski asi ei ole ideaalne ja igat asja saab ju teha paremini ja sinnapoole me kogu aeg püüame. Ja kord, suuremates ja väiksemates asjades me kogu aeg püüame midagi muuta, vaata et ta muutuks ainukesele ideaalile lähedasemaks. Aga millisena ma teda näeksin? Võib-olla näengi seda, et esiteks eestikeelse muusika osakaal muutuks veelgi suuremaks, kas see nüüd ei sõltu otseselt meist, sõltub ka suuresti turusituatsioonist, aga see jällegi paistab, praegu kalduvad meie kasuks, sellepärast näha on, et nõudlus, sellise teist me just nimelt täiskasvanutele mõeldud kerge muusika järgi Eesti muusikaturul järjest kasvab ja see tähendab seda, et seda tuleb aina juurde ja see tähendab sellest teisest otsast ka seda, et meil on rohkem, mida mängida. Ja teisena, mida ma näeksin praegu tegelikult on meil üsna selgelt minu jaoks võib-olla kuulajaks mitte eraldatud kaks poolt, üks pool on see, ma nimetan seda meelelahutuslikuks, see on see, mida on hea ja kerge ilus kuulata, mis kunagi kedagi ei häiri, kõlab kaunisti. Aga teine pool on see kus me näeme just nimelt oma avalik-õiguslikku funktsiooni, see tähendab tegeleda ka muusikas selliste asjadega, mis võib-olla ühest küljest ei ületa seda professionaal reaalsuse künnist, nad ei sobi näiteks klassikaraadiosse, ma pean silmas meie isetegevuslasi ja teisest küljest ei ole nad ka nii kaubanduslikud, et ükski kommertskanal nendega tegeleda tahaks. Meie nendega tegeleme kõigiga jõudumööda nii meie laulukooride kui rahvamuusikutega kui ka lasteansamblitega. Ja ideaalis ma läksingi seda, et see, et see osa meie tööst muutuks ka omamoodi kaubanduslikuks, kui sa mõistad, et me ka see oleks meelelahutus, et Alex kuulajale kergesti haavatav, et ta muutuks tänu meile populaarsemaks. Mida sa mõtlesid tegelemise alga, sa mõtlesid saate produktsiooni või ka seda, et püüate üha rohkem neid ka salvestada meie fondidesse? See on absoluutselt kõik kompleksne tegevus, sellepärast et tavaliselt saatega kaasnevad salvestused. Ja see tähendab üks asi on saadete tegemine, salvestamine, kolmas on nende informatsiooni edastamine, et pääseksid igasugused, ütleme nii koori kui rahvamuusikute teated, sõnumeid, et nad pääseksid uudistesse. Et ühiskond teadvustaks, et sellised inimesed sellised kohutavalt toredad ja lõbusad ja teotahtelised inimesed olemas. Et kuidagi kaoks ära selline suhtumine, et noh, kõik see, mis läänest tuleb, siis on hea see, mis mees ise teeme, noh, see on nagu ta on, et see isetehtud asi saaks selleks esimeseks asjaks. Tere tulemast mikrofoni juurde. Muusikaprogrammide juhid, te võib-olla täpsustate ise oma amet nimetusi, Tiia Teder ja immo Mihkelson. Tere, mina olen klassikaraadio direktor, niisugune on ametinimetus. Ja mina olen ühe programmi muusikajuht, niipidi umbes peaks kõlama see Jah, ainult kripeldus, mitte ühe programmi, vaid teise programmi, kes nimelt raadio kahe muusikajuht. Ma olen kaugel sellest arvamisest, et ühe tunniga, kui ka see 60 minutit täis rääkida, saksa ammendada ka ühe muusikajuhi probleemid ja arvamused ja mured ja rõõmud. Seda vähem on mul lootus, et kolm muusikajuhti saaksid ära ammendada oma küsimuste ringi. Aga tänase saate eesmärgiks on pigem teid tuttavaks teha meie raadiokuulajale. Mis Ülesandeid teile loetleti või missugustel kaalutlustel teile pakuti need ametkohad? Aga midagi selle peale öelda, sest et meie töö, terve meie klassikaraadiot, töö ei ole olnud kunagi kellegi tellimus. See on rajanenud iseenda tahtel. Fanatismi on lihtsalt olnud võimalust seda tööd teha ja eks me kõik oleme sellega lihtsalt pihta hakanud. Ma küll ei mäleta, et kusagilt samas kui näiteks kultuuriministeerium oleks meile sellise tellimuse esitanud Eesti raadiole, mida ei ole, seda ei ole. Mina isegi ei tea, mis kaalutlustel minule see ettepanek tehti. Umbes kaks ja pool aastat tagasi, enne seda ma olin muusikaajakirjanik ja küllap siis keegi. Ma arvan, et see keegi oli võib-olla haava rauk, kes oli tollal raadio kahe direktori kohusetäitjatest ametis võib-olla tema siis leidis, et ma võiksin olla sobiv seda ametikohta täitma? Ma arvan, niimoodi. Raadio kaks oli selleks ajaks olnud olemas juba veidi enam kui aasta. Eraldi programmina ta tekkis. Ma ütleksin niimoodi, et vikerraadio kohale sealses Eesti raadiosiseste reformidega. Ja ta oli juba tollal suunatud nooremale kuulajaskonna grupile. Ma ei oska midagi muud selle valiku kohta öelda, ma ütlen, et mina neid tagamaid ei tea. Kas teil oli sel hetkel ja on ka praegu tunne ette, kõik need kolm programmi mis praegu raadios on, on nagu üks tervik. Ja teie täidate nagu oma funktsiooni oma lõiku. Paraned muusikalises mõttes me tunneme küll seda terviku tunnet, ma ei oska nagu muudes küsimustes päris kindel olla. Aga muusika on meil küll omavahel küllaltki arusaadavalt ära jagatud. Mina arvan, et see probleem tegelikult algab peale teisest küljest, mitte sellest, et me peaksime midagi tajuma või arvama vaid pigem sellest, et kui Eesti raadiol on kolm eestikeelset programmi üks tähendab üks mõõt kõigile, siis järelikult on ka mõeldud ikkagi sellele, et iga programm peaks täitma erineva kuulajaskonna gruppi, vajadusi ja huve. Selleks on kolm programme. Kui suudaks seda teha üks programm kõiki teismelise east kuni hilispensioni eani alates kõiki rahuldada, siis võib-olla noh, me ei räägi siin niimoodi erinevate kanalite ja erinevate huvigruppide ja erinevate muusikat, esindaja. Et nii see ei ole, aeg on kiiresti edasi läinud ja ja võrreldes ütleme kasvõi viie või 10 aasta taguse minevikuga inimestel on päris palju informatsiooni juurde tekkinud sellest, mis mujal maailmas toimub, neil on pakutud seda informatsiooni väga palju ja neil on tekkinud võib-olla kitsamalt ka oma vajadused, nad on suutnud rohkem piiritleda, mis neile meeldib, mida nad tahavad, miks neile üks või teine asi ei sobi või miks just sobiv näiteks. Sellepärast ka erinevad kanalid. Ja see pole siin kohapeal leiutatud süsteem seesama kolme kanali liine, omakeelne rahvusraadio on väga paljudes arenenud Euroopa maades juba 20 aastat pika praktikaga, niiet. Aga Eesti raadios oli ka samamoodi tegelikult ka varem kolm programmi ja ja kõik, nad olid ise nägu ja, ja praegu nagu immo te ütlesitegi, et, et raadio kaks tuli nagu vikerraadio asemele vot just nimelt ja, ja kolmas programm, kolonn, programm oli alamõõduline väga pikka aega, see seisnes paaris õhtutunnis, et ülekannet just nimelt vahepeal oli niisugune vaene aeg kitsas aeg. Ja tõepoolest Ma tahaksin lisada siin seda, et kui me arvame, et aeg on jäänud sinna, kus ta oli 10 aastat tagasi, ma ikka pöördun selle juurde tagasi. Sest tollal kui oli Eesti raadiol kolm programm ja siis see oli kõik, mida raadiost üldse kuulda oli võimalik. Kes kruttisin raadiot õhtutundidel, sai kätte sealt ka mõni välismaise kanali. Võib-olla mingit vene jaama kostis, aga eestikeelseid kanaleid lihtsalt rohkem ei olnud. Sel hetkel, kui raadio kaks loodi, ütlen mina ei olnud see hetke juures, mina tulin sellele lisaks nii-öelda hiljem sellel hetkel oli juba tekkinud valikuvõimalusi, oli tekkinud esimesed kommertsjaamad, praegu on näiteks Eestis tervikuna on välja antud, et ligi 30 Raadi alal tegutsemise litsentsi, mis tähendab seda, et umbes 30 saadete tõttu erinevatest paikades erineva levialaga ja inimestel on Senisest oluliselt palju rohkem valikuvõimalusi, mida nad kuulata tahavad. Iseasi on muidugi see, et noh, võib ju vaielda, millise kvaliteediga see programmi sisulises mõttes. See, mida nad kuulata võivad. Aga ikkagi see situatsioon, milles Eesti Raadio et kolm eestikeelset kanalit asuvad praegu, see ei ole enam võrreldes viie aasta taguse minevikku mitte mingil moel ei ole võrreldav. Jah, siis oli raadiol lihtsalt monopoolne seisund, igaüks raadio kui selline ja täpselt. Eesti raadio. Kes on teie raadio, kahe publik? No ma ütlen niimoodi, et umbes 75 protsenti radio kohe kuulaskonnast on vanuses 20 kuni 49 eluaastat. Ja 80 protsenti raadio kahe kuulajatest on nooremad kui 50 eluaastat, et vikerraadio puhul on see täpselt vastupidi. Vikerraadio kuulaskonnast on 80 protsenti vanemad kui 50 eluaastat. Niimoodi 50. eluaasta pealt läheb täpselt see veelahe, kust kuulajaskond jaotub sinna ja tännapoole. Ning selles vahealas ütleme, 30 kuni 60 eluaastat on vikerraadiol ja raadio kahel peaaegu 200000 ühist kuulajat. Sellist inimest, kes kuulavad nii vikerraadios kui ka raadio, kahte, kui mis saade põrasti kusagilt meeldib, kuulavad nii seda kui ka teist. Tiia klassikaraadio kuulajaskond, uuringute põhjal olemine kuulajaid vähehaaval kogu aeg juurde saanud, et me oleme ju töötanud alla kaheaastasele nime all ja küllalt lühikest aega töötanud nii-öelda FM lainealal umbes kolmandikus Eestis on see praegu võimalik vastu võtta alles üheksa kuud töötanud kogu päeva pikkuse programmiga. Kõige selle vähese juures on meil päris palju kuulajaid, meil on ligi 80000 kuulajat, kes väidab, et ta kuulab iga nädal klassikaraadiot. Ja kuulajaskond jaguneb meeldivalt kõikidesse vanusegruppidesse kõikidesse sotsiaalsetesse gruppidesse. Mehed ja naised on pooleks täiesti tore kuulajaskond, meid kuulavad ka lapsed ja pensionärid, loomulikult ja haritud inimesed. Nii et see on selline meeldiv sektor Eesti ühiskonnast, kes meid kuulab. Lähmegi teie programmide sisulise külje juurde. Millest algab programmi nägu? Programmi nagu algab ikkagi muusikast ja loomulikult käsitluslaadist, kuidas seda muusikat ja kõike muud, mis seal on uudiseid ja saateid serveeritakse, kuidas kuulajaga suheldakse? Ma küsimuse esitasin selle mõttega veel, et kindlasti teil programmi juhtidena on oma ideaalpilt. Ja kui, kui kaugele või kui lähedale sellele tegelikkuses olete jõudnud, teie oma mõõdupuude järgi. Mina ei ole seda päris nii täpselt välja mõelda, et milline peaks olema klassikaraadio praegune ideaalpilt. Aga klassikalise muusikakanalites maailmas on teada kaks sellist kindlat tüüpi üx tüüpkond on selline konservatiivne kultuurikanal, kus on kultuurisaated, kus on päris palju jutusaateid, väga tõsiseid saateid. Ja kus on süvamuusika mida siis iseloomustab väga vaoshoitud ja korrektne väljenduslaad. Esitlus ametlikus pisut ka ja teine tüüp on klassikalise muusika kommertskanalid, mis väga hästi maailmas publikut võidavad, mis publiku nendelt vanadelt kultuurikanalitelt on ka üle löönud kus vastupidiselt tegeldakse klassikalise muusika vahendamisega lõbusas toonis, natuke isegi kerglasel moel, näiteks saatejuht võib-olla naerab eetris ja paraku inimestele see väga hästi meeldib, selline kergem suund kultuuripakkumises ja üks maailma kõige populaarsemaid klassikalise muusikakanaleid on Londonis tegutsev klassik. SL. Mida ma olen, ma ei ole seda oma kõrvaga kuulnud, aga ma olen kuulnud, kirjeldatavad, kuidas selle helipilt võiks välja näha. Ja meie praegune nägu. Ma arvan, et on selle kahe vahel et meie hommikuga õhtu kava on sinna traditsioonilise kultuuriprogrammi poole, kus on saated ja ülekanded ja kommentaaride uudised. Ja see päevane osa on meil siis muusika mängimise programm, kus inimene suhtleb kuulajatega, teatab, mida kuulete. Ütleb kella, valib meeldivat muusikat ja ei tegele süvaanalüüsiga, ütleme niimoodi. Ja ma arvan, et see polegi päris paha mudel, kui me seda hästi suudaksime teha. Tiia jutule täienduseks ja enda jutu alustuseks ma ütleksin, et tegelikult klassikaraadio on võrreldes vikerraadio ja Raadio kahega veidikene teistsuguses positsioonis selle pärast, et et kui raadio kaks tüüpiline nooremale kuulajaskonnale orienteeritud kanali vikerraadio veidikene vanemale siis klassikaraadio muusika ei ole mõeldud maadele ainult või noortele, ainult ta on üks üks osa, üks väga tähtis osa muusikakultuurist, mida sealt tuleb ja mis on mõeldud igale vanusegrupile tegelikult. Sest näiteks. Kahe puhul võiks analoog olla niisugune, et me mängiksime ainult näiteks rege muusikat, mis on üks popmuusika haru, eks ole, samamoodi nagu klassikaline ja selline. Tõsi muusika on üks osa muusikakultuurist aga seda ei ole. Raadio kaks ja vikerraadio on laiemale massile kui niisugusele teatud laiemale kuulajaskonna huvile orienteeritud. Klassikaraadio puhul saab rohkem rääkida kultuurist ja ja ühiskonnas väga tähtsaks peetavatest asjadest. Et kui ma räägin raadio kahest, ma olen nüüd mitu korda öelnud, et see on tegelikult paremale kuulajaskonna grupile suunatud Eesti raadiokanal ja ta on ka meelelahutusliku orientatsiooniga raadio kahe ma usun, päris paljudele tuttav hüüdlause on, et teeb elu mõnusaks sellest päris Äradi kohe algusest peale see loosung olnud. Ja näiteks protsentidest numbritest rääkida ja need on midagi kindlat, millest umbes saab kinni hakata, et raadio kahes on umbes 65 protsenti ajast muusika päralt ja siis ülejäänu juttu uudiste ja igasuguse, mitte muusika päralt nii-öelda vikerraadios. Tõenäoliselt on see protsent selline tüüpiline rahvaprogrammi protsent, umbes nii, et 40 protsenti muusikat ja siis 60 protsenti kõike muud. Ja see on ka üks väga oluline asi, mis neid kahte programmi eraldab. Et muusika teatud mõttes nagu ühendab, eks ole, et on öeldud, et muusika ei tunne riigipiire ja keelebarjäär barjääre ja kõike muud, et ta on niisugune nähtus, mis võimaldab inimestel mingisuguse asjaga kontakti saada, sõltumata sellest, kus nad asuvad ja kes nad on või kui harjutad või midagi taolist nad on. See puudutab eriti seda musi kolmelist, kergelt või populaarset poolt. Klassikalise muusika puhul on üldiselt niimoodi, et kuulaja enamasti haritan, tema silmaring on laiem ja huvidering suurem ja ja tihtipeale näiteks miks ega Classic FM on Inglismaal väga mõjukas ja just nimelt sellepärast, et tal on väga hea kuulajaskond. Hea selles mõttes, et need inimesed on harjunud. Ma tahan jõulingamad. Mõned annavad rohkem tooni ühiskonnas aga samal ajal teisi neid, kes ei ole nii haritud ja, ja, ja nii edasi ja nii edasi, need on veidike rohkem. Nii et tegelikult raadio kahe ja vikerraadio kuulajaskond on väga suur, võrreldes klassikaraadiokuulajaskonnale. Aga need inimesed järelikult soovivad midagi muud rahalised, nad ei soovi nii põhjalikku heli viielt helipilti. Nad võib-olla ei soovi ennast painata väga tuuriliste tõsiste asjadega, nad tahavad midagi, võib-olla kergemad, võib-olla midagi, Holmelisemad ka ja, ja midagi sellise elu lihtsama poolega seotumat. Kuulaja muidugi tunneb huvi, miks peab üks Eesti raadiosugune raadio konkureerima publiku pärast. Mujal Euroopas konkureeritakse publiku pärast, sellepärast et et isegi kui ei ole otsest vajadust saada reklaamiraha on ikkagi vajadus tõestada, et raadiot kuulatakse, kuna see kuulatavus on väga otseselt seotud luba maksuga. Kuna vaadake, kui paljud inimesed ei kuule, ütleme enamik ühiskonna liikmetest, kes maksavad mingit lubamaksu, ei kuula raadiot, siis on neil täiesti õigus väita, et miks ma peaksin maksma makse selle eest, mida ma ei pruugi ega tarbi. Ja sellepärast kõik raadiod võitlevad sellepärast, et neil oleks võimalikult palju erisuguste mitmesugust publikut. Ja ega see Eestis nüüd väga palju teistmoodi tegelikult ei ole. Raadio kaks ei kuluta maksumaksja raha, nagu paljud ekslikult arvavad, tegelikult raadio kaks on Eesti raadio selline kanal, mis toitub täielikult reklaami sissetulekust. Nii et et no see on nüüd see osa, mis konkurent veerib turul kommertsjaamadega selle raha pärast. Vikerraadio konkureerib teiste asjade pärast, mis seal kultuurilisemaid ja noh, ühiskonnas olulised ja et see inimesteni jõuaks näiteks kasvõi see, mida uudistes edastatakse. Te ütlesite, et valdav enamus kuulajaid on noored noored ja väga noored. Kas see on reklaamiaspektist, see maksujõuline kuulaja, kas on see just reklaamist huvitatud kuulaja? Ei ole vastuolu, väiksem. Kui võtta eeskujuks Ameerika mudel, siis kõige maksujõulisem kuulajaskonna grupp, mille pärast kõige rasvasem osa kuulajaskonna nii-öelda reklaamija raadiatele on 20 kuni 49 ja ma ütlesin, et raiskajad, kulutajad ja raiskajad. Ja mõtlesin, et raadio kahe kuulaskonnast suur osa on selles vanusegrupis, et tegelikult niimoodi, et ma leian, et hetkel raadio kaks on väga konkurentsivõimeline sellel reklaamiturul. Ja, ja mis on see noor kuulaja? Tegelikult on raadio kahe kuuleskonnas ka umbes 50000 pensionäri. Ma olen ise esitanud palju endale palju kordi küsimust, et miks nemad kuulavad raadio kahte, mis ei ole mõeldud neile mida nad sealt leiavad. Ja pensionäre on Eestis kokku umbes paarisaja 1000 ringis, eestlasi, need on väga palju. Ja miks nemad peaksid kuulama seda, mida mõned halvustavalt peavad tümpsuks ja selliseks kerglaseks esitluseks ja jaoks labaks ka ja ma ei tea, üks võimalik põhjendus või kui palju paika või vett peab, on see, et äkki on tegemist sellise noorusliku pensionäride osa, kes ei taha ennast kuidagi vanaks tunnistada ja kui mingi kanal või mingi programm on kuulutatud korruslikuks, et siis nemad aeg-ajalt üritavad sellega kontakti saavutada, ka ennast veidikenegi ärksamad tunda. See on nii nagu kõik lapsed ei taha kuulata lastesaateid. Me oleme seda raadio kahes tähele pannud, et et veidi tööd teha küll lastesaate, ütleme, 12 aastastel, aga aga osa 12 aastasi tahavad ennast vanemana tunda. Nad tahavad, et nad oleksid juba kusagil 18, võib-olla, et või 20 ja see on tüüpiline probleem, inimesed ei lepi sellega, mis nad selle paberiliku paigutamise järgi võiksid olla. Alt 60 tunneb ennast võib-olla kolmekümnesena, tegelikult hingelt ja ja vastu, kui mõni 20 aastane on hoopis vanem. Eks, viiekümnene tegelikult. Lähme nüüd veel konkreetsemalt programmi juurde, tähendab programmile annavad tõepoolest näo see muusika ja need tegijad. Kuidas te oma kaadrit olete valinud ja kas programmi kõla abildis laias mõttes, et kui keerate lahti raadio kahe peal või klassik kas selles on ka teie maitset? Ja minu jaoks ei ole see nii terav küsimus võib-olla, et et mul oleks mingisuguseid vastuolusid isikliku maitse ja, ja minu töö vahel. Muidugi ma kodus kuulan popmuusikat ka ma sugugi arvavad, peaksin kuulama päevad läbi seda, mida tuleb meie kanalilt. Ja mis puutub tegijatesse, siis, Neil on õnneks tööl suurepäraseid muusikuid, ajakirjanike ma ei hakka nende nimesid siin üles lugema polegi palju. Meil on üldse nüüd koos toimetajat, kes töötavad programmis, millel on päevas 15 tundi mahtu päevas, see on väga suur maht. Ja kuna maht on nii suur, siis on meil palju Fryllantsereid ja õnneks on meil küllap palateetrist märganud, et meil on palju noori hääli ja meil on uued noored tegijad. Ja mul on sellest väga hea meel, et nad on tulnud ja nad on nii tublid. Ja nad on omane verd ja ja et me kivistu ära niimoodi. Praegu on informatsiooni võimalused väga laiad, et, et see töö tegemine iseenda kallal ei ole tegelikult raske ja ja on siiski rumal, kui Raadio on rumalam kui kuulaja, seda ei tohi juhtuda ja meie kanalid on see väga terav küsimus, et me ise tasemel oleksime, kui me tegeleme klassikalise muusikaga. Aga jah, kindlasti klassikaraadiole esitatavad nõudmised kuulajate kui ka tegijate poolt on oluliselt kõrgemad kui näiteks taolise raadio kahesuguse meelelahutusprogrammi puhul. Kui nüüd küsimus on selles, et millal härral minu isiklik eelistus või maitsetöös võib kajastada, siis tegelikult ega ta ei tohigi väga palju kajastada. See on esimene aspekt, et tegelikult ma oma tööülesannete täitmisel pean mõtlema sellele kuidas võimalikult paljude erinevate huvide maitse ja vanusega, hariduse ja kõige muuga inimestega arvestada. Kuidas pakkuda neile ühel kanalil võimalikult külg külje kõrvale surutuna, midagi niisugust, mis need kõik enam-vähem natuke rahuldaks, see on raske ülesanne, seda ei olegi tegelikult kunagi võimalik täita. Aga on võimalik jõuda sellele eesmärgile kas veidi lähemale või siis jääda sellest kaugemale, sõltuvalt sellest, kuidas tööga õnnestub. Aga näiteks Harri kaks ei ole päris selline tüüpiline kommertsraadiod, meil on kuni kella ütleme nii, et kella seitsme-kaheksani üritame laiema kuulajaskonna huve rahuldada võimalikult laia kuulajaskonna kõveralt ja pärast seda on ka sellised saated, mis on nii-öelda vähemustele ütleme, muusika minariteetidele mõeldud. Aga siin me räägime sellistest asjadest, mis on seotud popmuusikat enam-vähem sellepärast, et näiteks meil on räppmuusikasaade, meil on džässmuusikasaade džässmuusikasaade on selline, mis kindlasti vanematele seltsi huvilistele ei meeldi, mis paneb neid nina kirtsutas, on selline modernsem veidi tantsulisemat, väga huvitav. Siis on meil isegi vaata, mis, mis võib-olla kõige enam minu enda muusikaliste eelistustega haagidki, mida ma väga suure huviga kuulan aeg-ajalt seda teed, Tiit, kust need siia, selle nimi eikellegimaa ning seal on nii päris lihtsalt popmuusikanähtusi kui ka lausa tõsi ja süvamuusika piirimail ulatuvaid nähtusi kajastatud väga huvitavalt. Aga need on kõik sellised õhtutundide saated, mis on mõeldud väikestele huvigruppidele. Mõned, rääkimata selle, et raadio kahe muusikavalikut korrastab päris oluliselt selline asi nagu playlist. Oh, ja see on nüüd selline. Ega kuulajaid, võib-olla see nii väga ei huvita ja tegelikult on see maailmas väga järeleproovitud nõks. See on Ameerikast pärit Ameerikast pärit Ameerika kommertsraadio kodumaa. Seal see asi umbes 75 aastat tagasi käima läks ja, ja seal on umbes 10000 kommertsjaamades enamik täidavad sedasama pleelistide ja rotatsioonide ja igasuguste kaalutletud valikute süsteeme. Nii et tegelikult jah, mõnda kuulajat kindlasti tüütab see, et ta kuulab mingit laulupäeva jooksul näiteks kolm või neli korda. Aga me ei tohi unustada seda, et näiteks kui Tipmisel hetkel on raadio kahel mingi saate kuulajaskond umbes 100000 inimest. Päeva jooksul kuuleb raadio kahte, peaaegu 300000 inimest. Nii et tegelikult need kõik inimesed, istu kogu aeg kuuldel. Nii et tõenäoliselt, kui me neli korda mängime, seda laulu tõenäosus, et üks inimene seda neli korda kuulab, on suhteliselt väike, sellepärast et publik vahetub ja need on sellised kalkuleeritud nõksud, millega siis laia publikut teenendada rahuldada kanalil või programmil peab olema mingi oma nägugi kõla. Ja, ja muusika aitab väga palju seda kõla tekitada, sellepärast et kui me räägime nüüd populaarmuusikast popmuusikast siis on erinevatele vanusegruppidele, erinevatele põlvkondadele on tüüpilised erinevad kõlad. Inimesed, kes on noored olnud näiteks 30 aastat tagasi, neil on see noorusaja mälestused, mis muusikaga seonduvat päris hästi meeles ja kui nad seda pala uuesti kuulevad, siis nad heldivad seda nimetatakse ennast valgeks kuigi võrdne triivivad mäleste siis ühesõnaga lemmik kõlab oma maja tagasi ja samal ajal sellel põlvkonnal, kes on praegu kuueteistaastane, neil on ka oma lemmik. Ja kui ma rääkisin sellest, et raadio kaks üritab võimalikult laia kuulajaskond ta nii-öelda teenendada, siis tuleb sellega arvestada, et nii praegused 16 aastaselt kui ka paarikümnetaguseid kuueteist- aastased saaksid igaüks kätte oma väikese portsu. Ja see selle all ma mõtlengi korrastatest, et et mingisuguses vahekorras Kuidas te seda ellu viite, ikkagi? Kuidas mujal? Vaenlased ellu viiakse ja see perspektiiv on paljudele raadiotoimetajatel päris kole ja hirmuäratav. No näiteks kas või üle lahe Soomes on raadio kahe analoog galal üles Radisson Radio, Mafia. Ja Radiomaffia on nüüd alates sellest aastast selle aasta kevadest või suvest läinud täielikult üle nii-öelda põhikuulamise ajal üle sellele, et saatejuht enam ei vali ise ühtegi lugu. Et kõik muusikarepertuaari valib üks arvutiprogramme ja arvutiprogrammi näpib sealne muusikajuht, kes siis sügab habet, on peaaegu viiekümneaastane mees niisugune haarama seda aeg-ajalt habet, mõtiskleb natukene ja siis toksid sinna midagi sisse. Ja siis see programm valib mõne 1000 loo hulgast, teeb sellise kava ilusasti, mida siis saad istud täitma, need lood peavad olema täpselt selles järjekorras, nagu sa masinaid tähendab. Ja seal on üritatud arvestada võimalikult laia kuulajaskonna huve. Programmeerimisel just nimelt seda on võimalik nii programmeerida, et ei saa keegi arugi üldse, et masinad seda valinud, seal muusika võib olla nii põnev, huvitav ja mitmekülgne. Nii et toimetajatele on selline perspektiiv päris kole, sest nende isiklikku maitset hakatakse jõhkralt alla suruma. Selliste loomingulist looming jääb väga napiks, ahtakse ainult selline sõnaline vabades piiratud ulatuses jääb. Aga näib, et päris päris kõikjal maailmas üritatakse minna seda teed. Küsin vahele, kas meie kommertsprogrammidestikki keegi on jõudnud samale tasandile või üritab sellele jõuda. Ma saan aru, et raadio kaks pürgib sinnapoole. Meil ei oleks midagi selle vastu ja ütleme niimoodi, mingis tulevikus järk-järgult vähemalt suunduda sinna suunas. Aga Eestis on jahiks kommertsjaam, kes omab taolist valiku, programmi aga tavaliselt eriti ei kasuta, ma olen selline mulje jäänud. Raadiokanalil püsimine, see tähendab turvatunnetavad, et kuulaja teab, et seal kanalil tuleb seda, et alati tuleb hommikul niimoodi ja kell 10 algab see seda püsimist ja, ja kui nüüd oleks loomingulisus nii suur, et et ma nüüd lähen ja panen seda, mis ma tahan, et no see tekitaks kaose, kuulajad ei taha jälgida pikka aega sellist asja, mis ehmatab millegi sellisega, mida nad ei tead ja, ja ei ole ka hea maitsetundemärk see, et et ühetoimetajaga kaasneb alati teatav valik, kes sõltumata kellaajast, nädalapäevast või saate nimest see on ikkagi töö ja see on kuulajate teenindamine ja see ei ole isiklik elu. Tegelikult, mida me raadios teeme. Kuidas immo tee oma toimetajad või kuidas öelda saatejuhid eetris olete leidnud? See on väga raske küsimus, kuidas leitakse. Sest see teoreetiline külg võib ju muusikajuhil olla hästi selge, et mul on tõepoolest vaja tasakaalustatud ja nii ja teisiti ja kõik põhimõtted võivad olla selged endale. Ja kõik põhimõtted võivad olla ka selged sellel nooremal või vanemal inimesel kelle dev võtate. Aga kuidas ta hakkab funktsioneerima? Kui rääkida valikust, mulle väga meeldis, kui Tõnu Õnnepalu kirjutas Sõnumilehes ühes artiklis sügavalt, eksivad need, kes arvavad, et Eesti on väike riik. Eesti on tegelikult üks kääbusriik ja Eesti elanikkond on väiksem kui keskmise suurusega Euroopa linna oma. Mis tähendab seda, et tegelikult tegelikke valikuvõimalusi on meil oluliselt palju vähem, mis puudutab inimesi. Väga nende huvitavaid, tarku ja vaimukaid ja intelligentseid ja mida kõike muud, veel inimesi. Neid lihtsalt ei ole nii palju valida. Kuidas raadio kaks leiab saatejuhte? Ma isegi ei tea, et aeg-ajalt tulevad meie juurde ja me leiame aega aeg-ajalt kedagi tegelikult pakkujaid on väga palju, kes arvavad, et nad võiksid raadiosaated teha. Aga väga üksikud, väga vähesed sobivad selleks. Kui nüüd ametlikust otsast alustada, minu teada avatakse ysna peatselt Eesti meediakolledž, eks ole, siis pedagoogilises Instituudis õpitakse raadioasjandust ja ajakirjandusteaduskond on raat seal Tartu ülikooli juures ka olemas, kus ka raadiosse peaks inimesi teoreetilised tulema. Tegelikult huvitaval kombel raadio kahes ei ole nendest koolitatud ringkondadest midagi praegu selliseid personalivaliku osas juurde tulnud. Üleüldise raadioaeg on paraku möödas. See võis olla veel 30 aastat tagasi, täiesti normaalne, et raadio kui selline raadiost räägitakse, raadios öeldi. See aeg on läbi ja kaasaegne ühiskond on ju teatavasti sedapidi Valdo, et on demokraatia. Et kõik inimesed on ilusad ja toredad ja just sellised, nagu nad Nad peavadki sellised olema, neil on õigus niisugune olla. Ja neil on õigus saada Elurt vastavalt oma vajadustele kõike. Meie lapsed olime siis ju elu niisugune ei olnud, me pidime kõik ühesugused olema. Ja kui sa ei suutnud olla niisugune nagu nagu komme nõudis siis sa kannatasid selle all. Aga see aeg on möödas, nüüd vabadus, staad, need et vabadus kuulata raadiost seda, mis sul Ta on vajalike meeldib. Ja seda kahtlemata ühe kummiga täita, enam mitte kuidagi võimalik ei ole. See aeg on läbi. Mitte kellelegi ei ole võimalik sundida kuulajat raadiot kuulama. Ta keerab selle lahti, kui ta soovib ja keerab selle kinni või teisele kanalile ka siis, kui talle tundub, et talle ei sobi see, mida ta sealt kuulab. Nii et selles mõttes on raadio vähemalt kuulaja poolt vaadatuna üks äärmiselt demokraatlik nähtus. Aga kas te olete mõelnud ka sellise sõna peale oma töös? Ei taha pateetiline olla, ma küsin päris siiralt seda nagu vastutus. Tähendab, ma isegi natukene räägin seda tausta, miks ma seda küsin. Eesti Raadio, kõik tema kanalid, on üks killukene meie praeguse ajastu häälest. Kui me raadio lahti keerame, ma mõtlen just nimelt raadioüleüldse kõikides oma omadega, mis siia meile ulatuvad. Siis igal aastakümnendil ja võib-olla ka viiekaupa või isegi igal aastal on oma mingisugune ajastu hääl, kude, libistate oma valikut läbi terve maailma, ütleme niimoodi või meile kättesaadava main. Ja kusagil selles on, eks ole ju ka meie hääl. See on meie raadio üks toetuspunkt. Ja teine on see, mis ta on nüüd meie väikese rahva jaoks, keda on võimasin, ütles ühe linna täis on vastutuse valus koorem, vastutuse, valus koorem täpselt. Mõelnud selle peale, et eestlane usub, aga sõna jõudu, tähendab inimese öeldud sõna on on see, mida ei ole vaja verega üle käia, verega kinnitada, nagu mõnel rahval on kombeks. Selle peale on tõesti kasulik mõelda, mis saab õhku paisatud sõnadest edasi kas nad tekitavad kelleski vastukajasid ja millised need võivad olla. Nii et see, see koorem on olemas? Raadio kahe puhul on päris sageli ilma väidet eriliselt põhjendamata öeldud, et ta rikuvad noorte inimeste maitset. Ma ütlen veel kord, rõhutan seda, seda väidet eriti üritate tõestada, et kuidas rikutakse, millega rikutakse. Ja nüüd, kui rääkida globaalsemas plaanist, et igal ajastul on olnud oma kõla oma hääl siis ma tahtsin vahelehüüetega jutule virve, ma sain sõnasabast kinni, et tegelikult ei ole seda sellel hetkel selle ajastuse altarit ära tuntud. Peaaegu mitte kusagil. Kellel ei ole mõeldud klassikalise muusika suurkujud, väga paljud ei ole oma eluajal ja loomingu kõrghetkedel vanad, tuntud kuulsad nüüd ei ole hinnatud piisavalt. Rääkimata pop muusikalistest nähtustest, neid on kogu aeg vihatud, nii on öeldud, et see on üks väga ebameeldiv, et need noored on kõik hukas ja et nad ei tea, mida nad tahavad. Ja alles pärast on hakatud idealiseerida teatud aja järgi teatud kõlasid ja teatud suundumisi võtet tollal väiksena näiv, tähtsuselt tunduv heli või nähtus. Ja tehti sellest suur, võib-olla selline, mis ta tegelikult väärt oli. Nii et väga raske on hinnata, mis on tegelikult õige antud hetkel. Kui nüüd rääkida lokaalsemast plaanist sellest väikesest kultuurilisest plaanist sellest on veel raskem rääkida selles hetkes. Isegi väga raske on hinnata, mis on mingisuguse, ütleme rahvakillu kultuurilise püsimise seisukohalt väga oluline, mis mitte, kas see on oluline see, et ta suudab ümbritseva, selle suure maailmaga kohaneda näiteks õpib selle maailmaga arvestama selles toime tulema näiteks no mis seal väljaspool Eesti piire olulisem näiteks midagi muud, et ta väga intradertselt vaataks enesesse ja siis üritaks oma kultuurilist minevikku näiteks idealiseerida, idealiseerida et selle ümber rajada mingit väga tugevat identiteeti. Väga raske on, selle üle vaieldakse kogu aeg. Nii et ma ei tea, kus see tõde võib olla. Küllap mõlemas tähendab küllap selles sünteesis Ütleme niimoodi, et kui raadio kaks suuremale kuulajaskonnale orienteeritud ja suurem osa kuulajaskond on ka niisugune, siis vaatamata sellele Sõimusõna küpsetamine, eks ole, vaatamata sellele teatud mainele ma ütleksin siiski, et me oleme üritanud ikkagi jupikeste tükikeste killukeste kaudu oma kuulaja silmaringi veidikene avardada, ta oleks kohanemisvõimelisena, kui ta teaks veidikenegi rohkem, et nad mingit tükikeste haavaraliseeri targem