Laul kahele äärele. Vihm ja päike korraga. Rahvastik kui suur pesuguda, lamp laes, leppade ja luha eilama õbeda, neelendamine, auramine, suhteline jahedus. Nõidade vihtlemine rahvasuus, piibli sõprus ilvestele ja kitsedele laul kahe läänele, naer läbi pisarate, armunute, vangla, dialektika, mida veel? Ja veel ja veel ja veel. Ons lõpuseletustel seisavad tundelised, puud, põgenevad, puised, tunded. Nüüd metssead kärssade ja kihvadega robinal rebivad puruks tugevat rohukamarat. Rühivad ja mõnuga matsutavad Murlaseid lõugu. Suud täis maipõrnika tõuke ja põdrakanepi mõrkijaid, juurikaid. Muu väike puis magab, nina nööbi lohiseb padjal. Padja sees on palju muhedaid, kuuvalgeid, unemugulaid. Kaevumeister Juhkam. Ei kaevu tegemisest, isa ka teatud mitte tuhkagi teab kust ilma otsast kutsus kaevumeister Juhkami. Juhkam tuli kilu, manerg läheb puus, nina sinakas. Tere ütles. Ütles veel, et manner, kus on Dinakas tollega oma oma kurku kastan, kui on janu, poiss, säh. Võta jooginõu. Hoidu minu manu. Mööda Karja tänavat, siis kõndisime metsa, lausus meistermees tooma lähme nõiavitsa. Aga nõiavits ei olnud üldse teab mis imeoksad, gene pähkla puust ja kahe araline Eima osalpeljad, tagi toda, mitte Tolksu. Juhkam küsis Mallergut ja kummutas paar lonksu. Pühkis suud veel, ta pühkis surakile vuntse, sõnas nõndaks, kõige tähtsam elus teada kuldse. Siis ta kaevu kohta nurmes otsis mina ammuli sui, tema kannul. Käisin Dinakaga. Käisin nagu juuda, jünger. Juhkam, vahelistus vahel seisis taeva poole, vahtis nagu Kristus. Keskus jalast, säärikud ja Palja bäkki tatsas ringiratast Timutis ja õide löönud dras. Küünarnukid vastu puusi. Vitsakene Beus. Ema iitsatanud veel, keeran kihva kaevude U. Isa oli valge särgi ema uue kleidi selga pannud, seisid eemal ja meid kartsid veidi. Äkki Juhkumi käes oks, vappus. Veesoon ütles siia manner, kallalasmaa joob. Mulda, kaevas, pildus, savikiiver rammis, raius räbu, kuhi kerkis ja kaev süvenes ja laius üsna tihti meistril maal raskest tööst sai villand. Nööri otsas alla lasksin kolme krundist lillad. Võidetud sai väsimus ja peletatud laiskus. Seitsme päeva pärast jõgi pae seest näkku paiskus. Pärast rake pakud, pärast palgid seina, toodi ümber kaevu, keset nurme keela kodu, loodi. Põlendiku jaan, sõnnikuveo talgu algul Eika kõhetuke põlendiku jaan raksti argivarre katki, murdis sestap Lõndolitema plaan. Sakurra vaat liiga rängalt tõstsin, sõnas, mis tal sõnadagi muud kuurist taast lakapealselt otsis mures nõuga argivarre puud. Lõpuks leidis mõõtistama p, kust uuris, kas on õigel kohal jõuks. Käijaski hirveihus taskunuga aega polnud, puhataks Tauks. Ta kuus vestis kraapis klaasikilluga liivapaberiga, hõõrus silus otsa, tappis kargu, lausus targu. Tööriistu, olgu korralik ja ilus. Sõrmede jahukski muutma naat voolis, muidu lööb veel pihku vill või rakk välgumihklist läru peale tuld. Darrap siis istus istmikus raiepakk. Lõuna jõudis kätte, rohu peale lasti iga hobune ja varss talguliselt kööki laua taha. Jaanil Valmis oli argivars maitsti riigi liina koduõlut. Söödi kapsasuppi, sealihaga lasti leiba, luusse jälle tööle, kogu pyha jõu ja nõu ja vihaga. Esimese koorma ajal kohe varre murdis põlendiku, Jaan ütles. Toorik oli tunamullu, leiab pehkinud. Mis mina teha saan? Mustand muretseb? Mustalt mures näoga seisab õueväraval. Mis sa seisad, Ants lood on räbalad. Veskile oleks vaja minna kohe. Tema vastus on, kui ainus ohe. Oleks vaja hädasti ka hobuga sulas poisiga ja paari vankri lukuga. Pole teri pole, talu pole kotte, pilv ka tõuseb, jääks veel vihma kätte. Kui metskult saab valaks, siis umbes taoliselt hakkab ta mõtte käima. Ühtki sammu koos emistega enam ei jookse, ei käima. Üksindusse, ta tõmbub ja laanes teeb päratut tuure ja ringe. Se põrsaste ruid ja vingumine häirib mu rahu ja hingekesikud ka, ainult teed Viistavad ööst öösse üks kark Jaageks neil pähe ja p-s ei mahugi muud kui ainult arr ja seks. Turtsub natuke pahur on ta, kuid pere eest ometi hoolitseb ja hoolitsemine käib nõnda kui avastab kusagil söömakoha köömne juurika trühvliga. Neid pika ja laia lõuaga ammutab just nagu kühvliga siis sinnapoole, kus karri ta kõnnib ja puudele märke veab kõvera kihvaga juurte juurde, et oskaksid minna sead. Üks puu, tal on tema enda puu, mille peale duekamaid värsse üles tähendab lugemas neid käib tosina kaupa kärsse keeletund. Hoolega uuritakse silpe Stam jooni. Kuldikultuur, mis ootamas on oma šampol jooni. Vana Villem tuli külla. Vana Villem tuli külla, neli aastakümmet, näinud polnud teda. Ukse rüüdis. Küll sa oled halliks läinud. Küsisin talt, kuidas elad. Kuidas su käsi käinud? Ei, ta vastanud, vaid hüüdis küll sa oled halliks läinud. Pajatasid oma elust, rääkisin, mis olen teinud. Heida kuulanud, vaid hüüdis kõll saaled, halliks läinud. Pilkusitme teineteiselt ära pöörata, ei tainud ega saanudki, nii tundus. Kuidas ka ei oleks pöinud. Miks ta ainsat sõnakest, mis oleks lohutanud, ei ühinud. Kas ma tõesti alla hinna oled aastad maha müünud? Küll ta oli vaikseks jäänud. Kaaluke oleks võinud kohtumine jääda ära. Kumbki head Misest ei leinud. Luulekoer haigutab. Laupäevad ja reied, tassid ja taldrikud, natuke muud ka mugavate tugitoolide särtsuv lõps. Käid kamba looming. Luulekoer diivani all. U haigutab. Ei sõnakest. Tean sügaval metsas üht ojamaa, muutun rahutuks jumala eest. Pablo Neruda, päris kärestik voolas läbi luuleateljeest, mille allikas kusagil Andides kaldale, ürgne tomat ja kartul, lõpp ookeanis. Nii kõneleb, sest Rootsi rännumees Lump Krist Artur. Kivirahnude seina peal märkasin krohvi surutud ametüsti kui naeratust. Balsapuutüved seisid iidsambaina põrandal püsti, põrandal, kärestiku kaldal. Ülal hoidsipla garant laetalasid üks mühin ja Paiin. Me seisime vaid ja vaatasime vaikselt, kalasid. Üks mühin ja pahin ei sõnakest. Ja ometi aru peeti raidkujudena, seal vestlesid kaks maailmakuulsat poeeti. Kummalise nimega luuletaja anduju Amanqua opoku kaalast end džunglijõeks kirjutas. Neegriks, keegi ei keela teda tagasi saada. VastAga ändrio Amankva opocoidava vaidleb vastu ja jonnib. Olen jõgi Poolal, hüüab ta. Tulge kokku, ojad ja Sonnid. Ja sooned ja allikad, tulge kõik Wafuaru Samoa külast. Merelahe. Nii. Tollhaaval ta tõuseb ja laiub ja voolab. Ja voolas. Kui lugesin kaheni. Sõnad sulavad taevaga kokku. Kirja kirjutab aborigeeni. Ta kõigepealt korjab rohtu, rohust paraja vaiba põimib. Ja siis tema tule teeb, tule peal vaibaga, õiendab, suumutab, vabastab leeki, nii nagu mõte jookseb. Suid tõuseb taeva alla, tõuseb jahu pärast sagara kaupa. Sõnad sünnivad, kõrguvad laiuvad, kuni hakkavad läbi paistma, siis sulavad taevaga kokku. 20 miili kaugemal, loeb kirja aborigeenid, tarnäpp suus, silma säramas. Ja hakkab korjama rohtu. Tuulevaikus ei ainsamat lainet, ei liikumist, ei hüüjatust, kaja ei kaid, kui meri ja mets läksid magama vaikusesse ja vaiku. Vaikimisi on võimu ja väge, häbenen Taet ja in. Seisan, kui samba seeme on, kes käe peale ootab lindu? Seisan kui piiblis või pildil. Aeg uueneb iga päev, et kelle kallule astub muu hetk on jäik ja jääb, on sõnad kui sõnad patud ära mahasalatud silmapiir olen ammuste talvede mälestus ja suvedes suveniir, on kohatu isegi puhata. Jõnkjaid Jörm oleks hüüd. Just nagu sõltuks minust see idülliline etüüd. Tule ummi tituul ja puhu teeb pahandust. Ole hea. Ule torm, ole hirmu, sorka, oldiaala võitu, tea. Tule ometi, kui sai tule pahandama leid paiku surru sääseks maga Allen lihvitud merevaiku. Vilsandi märts. Jälle põhjatuul puhub jälle valge olma. Lõukesed kulu algadarikus laulda, isamets ja silmini adruvallis tuhnimas turris karv. Otse sigade taga ERR-i ja merre Ell Luige mõrv. Ela unelm, mu ema, emade õmmeldud seinavaip. Vanal puldil on parajasti lõugade vahel üks raip. Lindude väärikas liuglemine, loomade Matsuvad suud, läpulutraania, röövel, kavad, pehkinud loiva luud. Lootusetult loomulik loodus. Mis asju küll kokku sead, Merry Lõukes, ülge raip loomi, luiged ja sead.