Tahaksin, et te tuleksite minuga Mark Soosaarega kaasa minu kodu valdadestama valda klassitsistlik mõisahoone Holsteinile suguvõsa omanduses olnud aega ja kui klassitsism, siis 19. sajandi algus tänapäeval on muidugi sellises korralikus mõisahoones kooli ja koolimaja keldris on üks minu kauaaegne kolleeg, kellega me oleme üsna palju leiba soolakala lasenud ning ka koos mõned filmid teinud küll mere peal ja küll maa peal helimees jaakelling, siin on siis eesti filmitehnikaajaloo näitus, siin keldris on siis küll prorektoreid, küll kaameraid, küll helisüsteeme ja need oled kõik sina siis kokku kogunud ja pannud väljanäitusele. Üsna raske oli. On sulle jutule saada sellepärast et rahvas muudkui voorib ja vaatab. No tegelikult. Et ma olen ise seda meelt, et see ei ole nagu mitteesemete näitus, kuivõrd ta on ikkagi mälestustenäitus, mis on seotud nende esemetega ja tänu sellele on ka sellel ilmselt ka nagu suurem kõlapind. Kui ma vaatasin niimoodi eemalt, kuidas inimesed läksid sisse, siis enamasti keerasid nad kanna pealt kohe ringi tagasi, sest et mis sest vanarauast ikka vaadata, ütlevad enamus inimesi, aga kui üksikud esemed hakata lahti seletama ja rääkida nendega kaasnevaid lugusid ja mälestusi, siis nad muutuvad hoopis teise tähenduslikuks ja siis hakkavad need asjad hoopis teistmoodi hingama. Ma arvan, et see on jah, pigem näitus kinoga seotud mälestustest. Ja hakkame pihta kõige põnevamast atraktiivsemast objektist, kui vaadata seda vändaga ja suure toruga grammofon, siis on selline tunne, nagu oleksime kevade filmis ja muideks, kui siit nüüd kõrvalt mööda kõndida, siis näiteks minu enda hääl siin sees hakkab hoopis imelikult kumisema, aga kui sa nüüd vänta annad, mis siis tuleb siit sellest masinast. Nii, nõel läheneb mustale plaadile ja läks. Mida sa selle masina kohta teada tahad, kas lugu, kuidas see masin on tulnud siia või masinast endast, mis ta endast kujutab? Ei no mind paneb imestama üks asi, et tavaliselt need torud olid ikka sellisest läikivaid vaskplekist, aga see tundub puust olevat ja Johannes Pääsuke, meie, Eesti Rahva Muuseumi esimene suurpiltnik on ju pildistanud kusagil Tarvastu kandis või Mulgimaal ühte poisikest, kes seal ise teinud endale puust jalgratta ja ma pean seda fotot eelmise sajandi kõige geniaalsemaks fotoks Eestist üldse, sest et et üks väike poiss kusagil maal võttis kätte, tegi endale puust jalgratta, nüüd keegi on teinud iseendale puust toruga, grammofon igas nii. Nii lihtne see asi ei ole, selle grammofoniga on väga põnev lugu. 1975. aastal olin Mati Põldre seltskonnaga tegemas filmi igavesti teie, Raimond Valgrest. Ja meil oli niisugune hea võimalus, et meile anti terve maja eramaja Vana-Mustamäe all, tehke seal, mis tahate, peaasi, et kui te lõpetate, siis tehke niisugune kerge ilus sanitaarremont sinna. Selle maja perenaine oli üks vanaproua, kelle kolis koos Raimond Valgre ka pillimees ja proua siis ütles, et kasutage seda teades, missugused on filmi tegemise tingimused, siis oli praktiliselt niimoodi tasuta käes, siis sai kasutatud seda nii ohtralt, kui see vähegi võimalik oli. Ja eelduseks oli ka, et see muusika, mis seal mängitakse, on kõik ehtne, et ei ole nii, nagu meil siin praegu tehakse. Ühe mäe otsas on üks salm teise mäe otsas, kolmas ja oja ääres on refrään ja kui oli parajasti üles seatud, siis ruum 30.-test kuldsetest aastatest, siis ütleb kunstnike juubi, et poisid, ega ta ometi doosi sisse nüüd Estonia muster, ainult et see sobi siia, kohe mitte. Ja siis hakkasime klaverit otsima, mis võiks sinna ruumi sobida ja siis läksin minagi kodus emale, et niisugune mure on, meil on vaja teada klaverit, ema ütleb, et oot, ma arvan, et ma tean, kus see võiks olla. Ja siis läksin nimetatud aadressile, proua oli kodus ja klaver oli ka alles ja kirjutasime paberid etalon loovutab selle klaveri siis filmimise ajaks ütles, et Tobiase klaveri ikkagi kolme jala peal tagasi pangede pärast häälda ka. Ja kui ma hakkasin ära minema, siis esikus nägin ühte nihukest monstrumit, sure palakal ja uudishimulik, nagu ma olen. Kas ma tohin sinna alla vaadata, ütlesite, aga vaata aga vaata. Tõstsin selle palaka ära ja seal all oli see samane Doro grammofon, aga see oli üleni pruuni põrandavärviga üle valatud, mitte värvitud valatud kõige jõhkramalt kombel, kõik metallosad, kõik see toru samuti. Ja siis ma ei osanud kuidagi sellele seletust leida, küsida, et mis nüüd siis sellega on juhtunud ja siis ta ütles, et see on tehtud selleks, et seda sissetulevate vägedest päästa. Tol ajal kardeti siis venelasi rohkem kui sakslasi ja noh, siis läks jutuks ja mina ütlesin, kuna see on minu amet, et kui kunagi müüma hakata, et äkki te mainite mulle, et siis ma äkki õnnestub see mulle omale saada ja teeks ta korda ja ta ütles, et jätan meelde. Läks vist nädalapäevad mööda, kui ta helistab, et tule nüüd siia viida minema ega ma ei lasknud seda omale. Istusin taksosse, sõitsin kohale, tõstsime siis selle monstrumi sinna takso peale, siis hingevärinat, mõtlesin, palju see mulle maksma läheb. Aga proua ütles, et ei, et see on kingitus, et tema sellega niikuinii midagi teie, kuna ta ei olnud võimeline siis ju häältki tegemist oli üleni värviga koos, siis sai sedaviisi, et hakkasin suurima, kuidas seda restaureerida, siia siis läksin restauraatori juurde, nemad ütlesid, et ega siin pole midagi muud kui, kui skalt, Kell käte ja millimeeter haaval nende kenasti ära koorima, seda värviselt pealt siis kuskilt kaks ja pool kolm kuud teda niimoodi tehtud. Ja siis selgus, et mitte vasest toru ei tulnud sealt väljavõtt tuli hoopis vineerist toru, Eskuma restauraatorid. Näitasin siis ta ütles, et vaata, mees, et sul on vedanud, et see on käsitsi tehtud, vineer veel, et nemad ei teagi sellist riistapuud ja mina ei ole ka näinud kuskil. See annab muidugi kõla laps teise värvingu. Hoopis pehmema, hoopis inimlikku kõla, aga siit selle paksu värvikihi alt välja Ilja krabitsetud vändaga grammofon ja suure toruga grammofon näeb praegu tänu sellele ta värvi all oli välja peaaegu nagu uus. Sama lugu muideks oli ka tõstama mõisaga, kui siit mitme värvikihi alt tulid laemaalingud välja, nii et vahel ülemaalimine kaitseb. Tegelikult oligi, ma natukene uurisin seda ja siis selgus, et Saksamaal väärikad pered, kellel oli antiikmööblit, tegi täpselt samamoodi, katsid selle paberiga kleepisid, jäädi värvi sisse hästi koledalt, et ei tekitaks niisugust ebatervet huvi. Nii et jah, see oli nagu kaitse. See grammofon ikkagi ei ole kevadest ja ja nagu ma sinu jutust aru sain, ka Mati Põldre filmima, Raimond Valgrest ei jõudnud. Ei, paraku jah, sest et seal oli jah, see klaverit klaver täitis oma funktsiooni väga hästi, sest et sõber Aldo Meriste mängis seal see, see, mis seal mängiti, oli väga ilus. Kui me juba Cramofonidest hakkasime rääkima, siis neil on muidugi otsene side tummfilmiajastuga, sest et odavamat kino, teatrit, kes ei suutnud pianisti või orkestrist rääkimata palgata, panid mängima grammofoni ja olid teatud plaadid, mida siis tuli mängida, vahetada. Väänan, ükse Masters Voice koer vaatab sealt toru otsast sisse tuntud sümbol ja aga see on nüüd niisugune päris imelik aparaat sul. Et see on nagu taskukella peale on pandud see plaat, et mis see siis on mingi naljategu, mingi mingi laste mänguasi või? Tegelikult ta nüüd ikka mänguasi ei ole, sest et ma pean tunnistama, et midagi taolist, enne kui see asi minuni jõudis, ei olnud ma varem näinud ja maestro Heino Pedusaar, keda mul on hea meel, nimetata ka oma õpetajaks. Muideks ka mul on olnud auheinaga koos päris mitu filmi teha ja oma esimese iseseisva filmimeeskoorist riigima temaga koos. Ja siis, kui vanad käest küsisin, et sa oled, sa oled ju nii auväärse staažiga helimees, et äkki sul on ka näitusele midagi nagu anda, siis ta ütles, et ega eriti ei ole, aga noh, mõned asjad leian ja siis, kui ma läksin nendele asjadele järele, siis ma saingi sellesamase suured taskukella ja siis ta ütles, et et kas oskad ikka seda ise kokku panna või lahti võtta, ma ütlesin, et ega ausalt öelda ei oska, et äkki näitad. Ja siis kui ütlesime seda taskukella lahti pakkima, siis selgus, et seal väga ilus vedruga üleskeeratav grammofon. See taskukell on tõesti selline jurakas taskukell võib eesti keeles öelda ja ma nüüd täpselt ei mäleta, missuguses Weissenstein filmis või Budovskini filmis. Franca mehed kasutasid selliseid taskukelli. Ober vist või oli, oli mõni teine TEMA revolutsioone aineline film või oli hoopis streik? Kus siis oh ranka mehed tõmbasid ka taskukellad välja ja sättisid protesteerivad rahvahulga suunas, aga tead, mis taskukella sees oli, ega ei arva küll, muidugi fotoaparaat pildistada ja siis pärast üles leida need vennad, mida on kasutatud kuni siiamaani. Kas nüüd demonstreerimine, mis häält ta teeb, sest vaatamata sellele, et on väike ja seda mitte kunagi ei arva, et see võiks olla grammofon, siis ma panen giidistidele plaadi peale. Seni, kuni Jaak keerab seda grammofoni üles siis on minu ülesandeks kirjeldada see hõbedane tasku kelland hist Masters poissi plaadist kolm korda väiksem, niiet plaat ulatub kõvasti üle äärte ja siis helipea, mille osas on helinõel läheneb nüüd siis 78 pöördelisele plaadile täiskiirusega plaadile. No vähemalt rütm on siin kuulda ja mingi meloodiajupp ka. Aga tõenäoliselt, kui seda plaati oleks vähem kulutatud ja naerda teravam. Võlahääl oleks veel selgem. Muidugi, sest et eks ta on siin juba demonstreerimise käigus ka piisavalt vatti saanud, nii et ega kogu aeg ei jõua neid nõelu vahetada. Sest rahvast käib siin näitusel õnneks üsna palju, ajasin nõela vahetamise peale eriti palju aega, ei jää. Leiaks oled paljude filmide helimees olnud ja ja ka muusikafilmide helimees, et siin aastal Eesti film 100 on nagu hääletatud kõigi aegade kõige paremaks filmimuusikapalaks väike maja mere ääres. Kas sa jagad seda arvamust või on mõni laul, keel või mõni meloodia, mis võiks sellega võistelda ja mis on kahe silma vahele jäänud? Minu meelest igasugused sellised hääletamised, natukese identslikud ja, ja ma pean ausalt tunnistama, et pruugib vaid minna vaatama, mis on siis üldse siis Eesti filmi tipp ja siis need neli filmi on ju kõigile teada, mis seal tuleb, et siin me oleme ja pensionär ja, ja noh, niisugused filmid, et siin ma ei saa olla nüüd päris objektiivne öelda, et vot see on nüüd see ja teeme teine, aga tõenäoliselt on ka seotud ka nende valikute puhul alati, ütleme kinovaatajad, et enda mälestustega filmiste, kui minu käest küsitakse, et mis on siis, ma ütleksin niimoodi silm kinni ja kohe kiiresti. Et see on laul, filmist vallatud kurvid ja mille esitab Georg Ots ja kuna ma olen seda filmi, kui ta tuli välja vaatasin, järjest keegi ei usu, 16 korda jõuti kogu koolivaheõitsema kinos ja vaatasin kaks seanssi päevas. Sest et see oli minu meelest noh, täiuslikuks esiteks noorusele ehk siis mootorisport ja, ja ka väga ilus muusika, sest ei ole vist vaja öelda, et Gennadi Bodeltskuli geniaalne helilooja, need laulud, mis seal filmis kõlavad ise, muusika on vapustavalt hea. Nii et minu eelistus on muidugi Georg Otsa Laul mõtisklus filmist vallatud kurvid. Igas kesk Ilus laul, see laine laine järel randa tuleb päris nukraks, Yaledaks teeb südame ja hinge ja tulevad noorusaastad endalgi meelde. Aga jaakelling, mu hea kolleeg, liigume nüüd nende masinate juurde, millega siis filme üles on võetud. Vaataks äkki kaameraid, milline on su kõige vanem masin siin? See võiks olla kõige vanem ja ma arvan, et see on kuskil 30.-te aastate keskpaigust. Kas 33 34 35? Ma ei saa seda ka 100 protsenti väita, sest et mul praegu siin sellest vanemat ei ole. Selle ma sain ühest garaažist ja selle omanik oli surnud ja, ja poeg tõi isa filmid siis digiteerida. Ja kui see asi oli tehtud, kuna selle tema noorpõlv oli seal filmil taastatud, siis ütles, et näed, et mul on siin garaazis seisab siin paar masinat ka, et äkki oled huvitatud ja ma ütlesin, et loomulikult siis läksin sinna, lükkasime prahi sealt pealt ära, siis sealt tuli välja üks vana projektoria, üks vana kaamerat. See paistab olevat vedru kaamerat, keerad üles ja siis paar minutit jookseb, aga kui laifilm siia sisse käis, 16 millimeetrine filmi? See oli ju päris soliidne formaat. Kas ta sulle mõne filmiga jätisse mees? Paraku andsime need filmid talle tagasi oli jälginud just nimelt need viiekümnendad aastad ja ja just ma mäletan, et oli hästi põnev, kui ma rääkisin, et mina, Kivimäe poisina sõitsin Tallinnasse ja need olid teistmoodi rongid kui need Riia omad, et väidetavalt olid need saksa metroorongid, siis mitte keegi mind ei uskunud seda ei ole olnud, ei ole olnud, aga tegelikult nad olid ja sellesama filmitud materjali pealt ma nägin, kui oli filmitud seda rongis, ma sain tõestada, et need rongid tassi sõitsid. Kus paarkümmend aastat tagasi sattus televisioonis töötades minu kätega Eesti üks esimesi värvi filme tehtud 16 millimeetrisele lindile, mis sa arvad, mis aastast võis pärit olla lause näiteks? 30 56? Jah, sa ütlesid päris täpselt kohe 36. aasta Kalevi mängud Tallinnas Kadrioru staadionil olid filmitud Akva filmi peale. Film ise on Eesti filmiarhiivis ja huvitav on see, et osa filmist on võetud mustvalgele filmile ja osan võetud värvifilmile. Värvifilm oli oluliselt vähem tundlik. Kõik, mis oli päikese käes, staadionil oli võetud värvifilmi peale, aga need tähtsad isikud, kes siis Kalevi mängija vaatasid, kaasa arvatud Konstantin Päts. Siis ta veel ei olnud president, minu teada vist oli veel riigivanem ja tema oli siis varjustaadionil ja tema oli siis mustvalgelt üles võetud. Aga siis võiks ilusti, kenasti keerati sile Uta, kaeba Kihnu peale, kus oli ka filmivärvifilmiga tegu ja, ja kas sa mäletad seda lugu, kui sa küsisid mu käest Kihnu naise võttetajate Jaak meil on film läbi, et mis me teeme, et kas sa saaksid kuskilt hankida filmi. Ja siis ma jäin suure silmal Madrie vaatame, et kust mina seda saan, siis lisasin, et ainsa filmi, mida ma saaksin sulle välja, aga ta on helinegatiiv, mille tundlikkus on kaheksa kasti praegu just tundlikkusest juttu ja Mark ütles, et too seegi, sõitsin lennukiga kohe Tallinnasse, sain kaks karpi. Tee, mis ta nüüd oli, Eli negatiivi ära ehk töö oli seal ja siis peale siis mark filmi ei saa. Kui ta pärast selle hiljem koloreeris, siis kõik kahetseda kahte kätt kokku, et milline värvidramaturgia ja kui võimas kontseptsioon. Aga mina mõtlesin, taseme taheti lihtsalt ei olnud filmi. Muideks jah, nõukogude ajal olid meil limiidid üks neljale ja tähendab iga iga neljas kaader viga, neljas meeter pidi filmi sisse minema dokfilmi puhul äärmiselt raske. Muideks loodus- ja loomafilmide peale oli limiit üks 10-le. Ja minu elukogemus hiljem näitas, et inimene on palju Stavad matum kui mõni lind või loom, nii et loomadel on instinktid üsna selged käitumismudelid, et loomade pealt sai nagu filmi kokku hoitud ja siis rohkem inimeste peale kulutatud. See selleks. Aga justkui nüüd tuleme tagasi selle juhuse peale. Mul on nii hea meel, et sa seda kihnu naise tegemise lugu meenutasid, mul oli enda mälusse täiesti läinud jah, selle FT peale, siis said võetud vanemad naised ja, ja hiljem siis kasutasime Isofeel ja Solarisatsiooni tehnikat ja Lenfilmi laboris oli üks hästi kunstis ver värvimäära neile ummikova, kes aitas mullad siis kopeerida värvifilmi peale. Ja niimoodi, et sellel FT-le puudusid pooltoonid, olid täiesti ära valgustatud või siis täiesti valgustamata osa täis kontrast ainult musti Tõlge oli ja nii me saimegi siis FD pealt kopeerida, siis kas punase-rohelisega või punase-sinisega või ainult kaks vastandvärvi hästi puhas tooni, nii et see oli tegelikult tollal mäletan ja filmitegemise juures päris uus tehniline lahendus. Kuule, me oleme siin nende masinate juures, tänu kellele siis inimesed edasi elavad ekraanil, kuigi osa neist on maamullas osa merre jäänud osa ei tea, kus. Kõige lähemal siin praegu sellele mikrofonile on nüüd sinu enda kaamera millega sa väidetavalt oled teinud viimase filmi aastal 2004. Siin taga on ilusti nüüd kolm kaamerat, mis on aritleks, üks on, kui noor ja üks on Ecleer taga on veel üks roodina, need kuuluvad Rein Maranile ja sealt edasi on siis kaamera, mille nimeks on Conwas ja see on siis ole hea kolleegi Andres Söödi kaamera. Kaamera siis kokku pani ja eks ta muidugi kasutas ameerika ja inglise ja saksa eeskujusid kolm objektiivi eest forelli peal ja ja taga siis 35 millimeetri filmikassett, mis ainult kaks minutit töötas väikese elektrimootoriga, aga sina kui helimees oli nende kaameratega hirmsasti hädas, sest nad mürisesid nagu traktorid, ent ometi me sinuga koos tegime mitmeid filme, kus on puhas heli. Jah, sest, et ütleme, ruumist tegemise puhul on tõesti palju probleeme, sest et ruumis on peegelduvad pinnad ehk seinad ja sealse heli nagu võimendub kõvasti, aga looduses annab seal natukene petta, jagubki sinna visata, nüüd pintsak peale või puhvaika peale ja, ja mis siis, et lämmatama operaatoriga seal kaamera taga ära, aga vähemasti selle heli saab piisavalt vaikseks, annab teha külili. Pidid vaatama, kust poolt tuul puhub ja et tuul selle müra kannaks ja ja hästi pikki teleobjektiive kasutama, sest et nende objektiividega, mis seal praegu ees on, nendega oleks müra olnud ikka lausa kõrvulukustav. Kindlasti, aga kas sa seda mäletad, kui me olime seal kaks 73. aastal lahel ja leidsime hästi suure hülgekoloonia, kus olid väga palju nüüd hülgepoegadega? Kolm medalit suurrallid nagu kihnu keeles öeldakse ja siis poegisid seal. Just, ja kuna Mark sattus vaimustusse muudkui filmisega aga minul ei olnud seal eriti palju midagi teha, sest et see lapse nuttu meenutab nuuksumine noh, võtsin seda 10 minuti jagu, kuna see kõik oli sama, siis ma lihtsalt nautisin seda ilusat päiksepaistelist päeva ja olid nagu tehnika juures seal, mis seal jää peal, sest et laev pidi meil alles õhtul järgi tulema. See oli üks triivimine märtsi lõpus Kihnu ja Ruhnu vahel, umbes kumbagi saare suunas oli mingi 40 kilomeetrit. Ja siis oli meil seal kasutusel niukene objektiv 500 optika, mis tähendab seda, et kui ta nüüd võtta niimoodi kätte, siis ta on umbes 50 sentimeetrit pikk mis tähendab seda, et see keeratakse kaamera ette ja siis filmid takse, aga kuna mark filmist teiste optikatega, siis see oli niimoodi püsti jää peal. Ja see osa, mis nüüd otseselt kaamera külge läheb, see oli lahti ja ühel hetkel pikeerisid sealt niimoodi üks kajakas ja lasi täpselt oma andami sealtsamast pisikesest august sisse. Kuna seal rohkem läätsi pole ees ainult üks lääts, see on väga kallis optika, sest et see antimile made jumala ausõna, valetate jumala pärast, midagi sellega ei tee ja et ja siis, kui see oli timatesse junn, oli sinna alla lennanud vaikse margile mark, nüüd on jama, siis kukkusime kühveldama, magedat vett sinna sisse kajaka välja jäid, on teatavasti üpris happeline. Igatahes kui tagasi läks seda viima, siis seda ei teinud, ütles, et mine, käi sina, ega ma läksin siis kuulsa Baumele tutsi juurde, kes tollal seda kogu seda kaameratehnikaväge juhatas, parandas siis rutsetest millega tahes nüüd jälle hakkama saite. Siis ma ütlesin tegelikult ei saanudki, et meil seekord oli vääramatu loodusjõud ja siis, kui ma selle loo ära rääkinud, sakas suits, Kanaar, mets. See on tõesti vääramatu jõud, et seekord sate andeks. Aga huvitav, mina näiteks seda lugu üldse ei mäleta, inimese mälu on selektiivne. Ja ma tean ka nüüd praegu mikspärast, ma ei mäleta, ma olin niivõrd hõivatud üleste filmimisega ja seda, kuidas siis emahülged oma poegi seal nimetasite, c kas hakkas lasi ühe tagumiku täie lõpjasin objektiivi, see ei leidnud mulle tol hetkel üldse korda ja minu mälus seda lihtsalt ei ole, aga aitäh sellegi mälestuse eest. Jaak ju, otsime heli ja pildi eraldi. Film jooksis kinokaameras ja helilint jooksis Nagras või mõnes teises makis ja pärast hiljem tuli siis heli ja pilti kokku panna, kusjuures dokumentaalfilmi juures sul ei ole võimalus klappi ette lüüa, sellepärast et sa ei tohi ju segada. Keegi ei tohi siin ette osta, et see oli igavene suur töö, muideks. Seda on praegusele põlvkonnale üsna raske selgeks teha, sest praegu filmitakse lausa mobiiltelefonidega ja seal on ju kõik paketis koos, nii pilt kui heli. Ja videoga täpselt seesama, eks ole, praegu sa saad puhta heli ja puhta pildi. Absoluutselt ja selles mõttes juba see, et, et selgeks teha, et kaameras jookseb film ja salvestub ehk filmitakse üles ainult pilt ja helimees on selleks platsil, et sedasama olukorda nüüd heli seadustada. Aga see, et millal nad siis sind kokku saavad ja kuidas nad kokku saavad seal terve protsess? Suur häda minu meelest seisnes veel selles, et esialgu nendel 300 kaameratel ei olnud kvartsmootoreid. Mootori kiirus võis olla erinev, nii et heli võis tulla aeglasem või kiirem võrreldes pildiga ja siis oli see kokkuviimine veel eriti raske. No see oli väga raske, sest et ma ei tea, kas sa mäletad, aga sai ju lausa viidud sinna ju sagedusgeneraator, mis taanlased sai igal hommikul võrguga kontrollitud sagedust siis kaamera nagu mingilgi määral välja timmitud, et see möödapanek oleks võimalikult minimaalne, et, et väga palju mööda ei paneks. Generaator oli siis võrgus, siis sellega kontrollisid, kas seal ikka on 25 50 hertsi. Et ei võta selle eest, et, et võrgusagedus Narva elektrijaamades on 50 hertsi, aga ei pruukinud seal ka. Olla ei olnudki, selles oligi kogu häda, et, et see oli üsnagi kõikuv, nii et, et ma tean isegi välismaa filmigrupi. See oli varasematel aegadel, kui nad loobusid just nimelt meie võrguteenustest ja panid oma ütleme, süsteemid üles, tekitasid isevoolu, sest see oli palju stabiilsem, püsivam. Kuule, Jaak, kas on veel mõni pala Eesti filmimuusika ajaloost, mis on nagu varju jäänud ja vääriks tänases saates kuulamist? Sirel õitseb filmist juunikuupäevad, seda laulab Kalmer Tennosaar, mis on väga ilus lugu. Ja seejärel õitseb, eks hord aastasel ei tõesti, ma mäletan ka minu noorusajal selline, mis raadiost üsna sageli tuli, üsna magus oli kuulata, hiljem on seda üsna paljud interpreedid uuesti esitanud. Aga ma ei tea, mulle tundub, et Kalmer Tennosaare originaalesitus on ikkagi kõige uhkem. Rajal õitseb üks kord ainult aasta, armastus kord elus. Ja nüüd, kui lahkud jäätmesirel, saatma sind su päevikesed võõraid. Tulu ja, ja neil. Ja need aasta möödub IKC valm. Kuuled, jään juurde, siis. Ja need huuled Esku alla ja kui kevad ärkab valges juuni. Ja need tuuled Alla ja kui kevad ärkab valges juuni Lähme nüüd filmi ilma saatega siit tõstama mõisa keldrist edasi ja kellega on kokku korjanud, siis vanub monograafia kaameraid, mis on pakkunud väga paljudele inimestele igavese elu filmilindil. Aga seda filmilinti peab ju ka vaatama ja selleks on jaak sul siin terve rida prorektoreid seisavad nagu, nagu luiged siin kenasti reas ja ja ootavad, millal nupule vajutatakse. Jaheksanda asja mõte ikka selles, et, et nad oleksid töötavad ja selleks, et nad tööle saada, eks need natuke endaga vaeva ka nähtud palju, et ega mitte kõik ei ole olnud alati heas korras. Meil on siin üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, need on kõik erinevatest aastatest, on sinu valik, millisest sa tahad, et ma alustaksin? No see kaheksa millimeetrine prorektor on mulle hästi tuttav ja armas, sest et oma sportkaameraga, mis 55 rubla maksis ja mille ma kaheksanda klassi järel oma teenitud raha eest ostsin, seda ma tunnen, äkki vaataks mõnda sellist projektorit, mis on üliunikaalne ja mis kasutab hoopis teistsugust formaati, ma näen, et siin on üks projektor, millel revolutsiooniaugud on lausa filmilindi keskel või on nii, või vaatame valesti? Vaata valesti, see on mingisugune üleminekuformaat, kui meil on kasutusel kaheksa millimeetrine film kaheksa millimeetrit super kaheksa siis on 16 ja 35, siis see on nüüd üheksa pool. Kui muidu on see perforatsiooneks see võimalus, kuidas filmilinti edasi kisutakse nende Kidadega Greiferiga siis nüüd siin on see greif süsteem töötab kaadri vahele, keskel sihuke lapik, see on täiesti unikaalne. Ja, aga selle kohta ma ütleksin, et see on omamoodi uunikum selles mõttes, et formaat formaadiks, aga kui see aparaat nüüd siin minuni jõudis ja tõenäoliselt nagu ma aru sain omanikust, et see rahulikult Tartu lubas selle niimoodi käima panna näiteks ka pilti seinale siis kujutage ette pilt, et mida tulid siis Eesti ise mõtlejatel tol ajal välja mõelda, kuna tol ajal ei olnud olemas mingisugust filmimark, mäletad, et tavalise filmige fotoaparaati poest ostmine polnud sugugi sama lihtne asi. Ja nüüd siis mehed on leiutanud sellise masina, millega nad lõikasid siis 35 millimeetrise filmi, lõikasid siis üheksamillimeetrist, eks siiludeks. Ja siis õmblusmasinaga tegid spetsiaalse seadeldisi, mis tagus sisse performance, Tony üliinimlik töö, selleks et lihtsalt võtta üles oma lapsi, lapselapsi ja kodust olmet, siis on meeletu tööd juba see on hindamatu asi. No seda jah, räägitakse, et Eesti inimesed on üks suur pluss ja üks suur miinus et üks pluss on see, et kõige suuremas hädas hätta jää. Ta oskab sellest hädast välja tulla. Aga miinus et ei oska väga hästi kollektiivis mängida. Eks meie filmimaailmaski ei ole, kuidas siis öelda musti lambaid, kes siis on väga isemeelsed olnud ja ka mina pean tunnistama, et ma olen selline üksiküritaja olnud. Ei ole päris hästi osanud kollektiivis tööd teha. Ma olen samamoodi olnud erakond, ma ei näe selles ka mingisugust traagikat, sest et kui mina olen oma rida, siis ma ei pea kollektiiv käest küsima nõuanded, et kas ma nüüd teen seda niimoodi teistmoodi, kui ma tean, et ma täidan oma funktsioone selles kinomaailmas või täid siin ja kui see inimene, kellega ma koos teen, režissööri nimelt on selle asjaga nõus, siis mul ei ole vaja, sest pärast kaagutada, sest kui tema selle tööga aktsepteerib Pärast nõukogude ajal juba Stalini ajal teatati rahvale ja kogu maailmale, et selles riigis on kollektiivne juhtimine, poliitbüroo juhib ja ka paljudes kunstivaldkondades peeti äärmiselt oluliseks, et oleks kollektiivne looming. Estonia teatri laemaali tegelik autor. Kaste on Evald Okas, aga sinna oli terve kari teisi kunstnikke veel juurde nimetatud. Et oleks ikka kollektiivne looming ja sama lugu oli ka filmiga. Olete nüüd praegu tekib sellel kollektiivi loomingut, hakatakse maalima pilti ja siis üks kunstnik ütleb, et teeme, oleme nüüd ühe lehma ja siis teine ütleb, et teeme siia niukse suure maja ja teeme siia oja ja teeme selle siis, kui see pilt lõpuks niimoodi 20 inimese poolt valmis tehtud on, siis see on täielik käkerdis. Seal pole ei nägu ega tegu, et ma tea, ma sellesse kollektiivis teguviisi suhtun väga skeptiliselt. Jaak, sa kindlasti mäletad neid kunstinõukogusid telefilmis ja Tallinnfilmis, kus tuli grupp seltsimehi kokku ja hakkasid siis sinu filmiringi tegema. No õnneks mina, filmitegija, ma olen ainult vahend ja mulle meeldib tsiteerida kadunud sõpra ja kolleegi Peeter Toominga, kes on väga ilusti öelnud, et režissöör on ikkagi see tegija otsustaja ja kõik tema meeskonna liikmed, ükskõik, operaatorid, kunstnikud, kes nad kõik on, on lihtsalt värvid kunstniku balletis ja see on režissööri otsustada, mis värvide kasutab. Mark, sina ju tead väga hästi, et punane ei ole mitte kunagi alatise punane, vaid igal kunstnikul on oma meelispunane ja täpselt samamoodi on ka režissööriga, ta võtab oma meeskonda ikkagi need, kes tema natuuriga ja kogu selle olemusega klapivad, nii et ma ikkagi väsimatult ütlen, et et ükskõik, mis me räägime, aga kunst on ikkagi niisugune, noh, vahenditaažis on ikka ühe inimese. Jah, punasel on palju varjundeid, aga mis sa arvad eesti filmi tänasest seisust ja mis sa arvad, kuhu Eesti filmikunst võiks minna? See on üks kahtlane küsimus, kuna järskude ma siin niimoodi nagu öeldakse, tepsti seinast välja, ma ei, mulle meeldib ikk agooniat sealt ühe perioodiga lõpp, nüüd ma lasen, et noored möllavad filmi teha, las nad teevad ja see on juba nende otsustada, kus kohta nad selle filmilaevani siis keelavad. Aga paar päeva tagasi lugesin ühte niisugust pikka artiklit, ma mõtlesin, et huvitav, ma olen sedasama asja mõelnud juba aastakümneid ja siis üks inimene ütleb välja, et kas need on seda mängufilmi sellisel kujul ikka tõesti vajan, nagu ta praegu on, sest et vähemasti minu praktikas on suures osas olnud küll, et lähed kinno ja siis tahad nagu vaikselt sealt põranda kaudu ära kaduda, et. Piinlik selle kohta kuulus ütlemine Alfred Hitchcock, kui ta oli näinud eesti mängufilme, oli öelnud, et hoogu jõudne Natukene on jah, et nende ressursid võiks ju tegelikult rahulikult kasutada ta seal ära nagu dokumentalistika ja kroonika, kõikvõimalikke kunstimeistrite jäädvustamine ja rääkimata muidugi animafilmist ja nukufilmist, mis on ennast juba aastakümnetega tõestanud meili peale oma mängufilm, minu meelest meil ei ole lennukitööstust ka ja meil ei ole tankitööstust ja me ometi elame, mis õnnetus see on, kui me jätaksime mõneks 10-ks aastaks mängufilmid tegemata, et tuleb uus põlvkond, kellel on midagi öelda, on muidugi vinged erandid, minu vaieldamatu lemmikfilme muidugi Georgika ja see argument, et vaata, kui palju meil vaadatud neid, neid ja neid filme ja tuues sind kõrvale, kui palju vaadatud mingeid välismaiseid, neid, neid filme, siis see on natukene spekulatiivne, sest et Me räägime ainult kinokülastatavuse, st aga inimesed saavad need filmid ju välismaa filmid kätte juba ammu enne, kui nad peaksid kinno minema ja kinos maksma ränka raha, selle eest seda vaadata, milleks nad on vaadatud filmid küll, aga, aga see, see ei kajasta veel statistikat, kui palju vaadatakse Eesti filme, kui palju vaadatakse välismaa minna, see ei ole päris õige. Võib-olla äkki päästaks eesti mängufilmi see, kui mängufilmirežissöörid teeks vahetevahel ka ka dokumentaalfilme, et kõik see, mida elu sulle ette veeretab, seda ei mõtle välja ja selle tõttu vahel mulle tundub, et mängufilmis eriti kodumaises on mõned asjad lihtsalt nagu tohutu ajusurvega välja mõeldud, aga kuidagi nagu ei tööta. Selles kogu asi ongi, seda ma tahtsingi vihjata, et oleksin ise olnud ka nii üsnagi mitme mängufilmi tegemise juures, siis siis teatud etappidel tunned, kuidas see asi on nagu kinni jooksnud, sest et ollakse mingites klišeedest kinni. Ja siis, kui sa hakkad kuulma seda teksti, mis siis välja öeldakse, need sündmuse nägema, mis, mis toimuvad mõtet võtta, sabaks, et aga noh, sellel ei ole reaalse eluga ju eriti palju pistmist, et see kõik on nagu kuidagi kirjutuslaua taga välja imetud ja via, kui see maailm on loodud kujutluse siis kui sa tahad võtteplatsil selgub, et aga elu on nagu hoopis teine ja siis hakkad tundma ka, et juba siis enam sind ei huvita Jubakad, nagu ütleb Jüri müüjat, kui ma hakkan tooli tundma, kui ma hakkan tundma seda, et mu naaber on natukene närviline, järelikult silm ei köida sind ja, ja siis tekib tunne dist, tahaks nagu vaikselt jalga lasta, mis ma siin ikka istun seal meil seisukoht. Mida sina kui helimees Eesti filmile ja filmitegijatele juubeliaastal sooviks? Alati saab ju teha paremini ja, ja kui ma näitaksin praegusel siin kapi otsas ühte poleks kaamerat, mis on käigus olnud 60.-te keskpaigast ja kus sa võtad selle kaamera kätte ja sa näed seda, et sellel, et isegi mitte minikriips mitte midagi, see on nagu, nagu alles praegu vabrikust tulnud siis tekib sügav austus selle inimese vastu, sest et see inimene pidi olema oma ala tõeline professionaal, sest et see kaamera liia, temal ju töövahend. Ja kuidas ta aitas, tähendab, ta suhtus lugupidavalt töövahendisse. Veel viimasel ajal, kui ma seal balti meedias tudengitega mässasin, nägin, kuidas pandi kaamera ja valgus statiivid, pandi ühte kilekotti ja mindi võttele. See oli niimoodi, ma olen ise näinud ja siis ma küsisin sõbralt, mis ta nüüd teete, et, et see on midagi kohutavat. Soni vandalism, Heino kaamera, Kristjan raske, kes seda viitsib vedada ja meil ei ole ruumi autos. Kae puhas. Siin on alused kuidagi paigast ära, sealt ei saagi head filmi tulla ka, kui sul puudub austus tööriistade vastu sissi kunagi meistrit k väärtustagem oma ametit, väärtustagem, neid riistu, millega me teeme, see kooslus annabki selle tulemuse, kus saab hakata teistmoodi mõtlema, väärtustama, siis tuleb meister ka. Jaakelling äkki sinu mõtte kokkuvõta sellisesse lausesse, et jääme eestlasteks ja eurooplasteks, aga saame professionaalideks ükskõik mis elu valdkonnas me ka ei töötaks või elaks? Ja minu meelest seda kindlasti jah, sest et me ei saa sugugi hoobelda sellega, et me oleme professionaalid, väga palju hõigatakse professionaalidele professionaalid. No ega ikka ei ole väga küll need, kes ennast professionaalseks nimetada, neid on ikka nii nagu teatrimaailmas lavastajadki, need on ikkagi ühe käe maksimum kahe käe sõrmedel üles lugeda. Nimetus professionaal võib ta sul olla, aga, aga kas sa tegelikult seda nimetatust väärits, on omaette küsimus. Niisiis pikka iga armas eesti filmikunst, kes sa oled 100 aasta vanune, selline oli Mark Soosaare keskeprogramm, siit tõstama mõisa keldrist, kus Jaak elling on üles seadnud masinad, mis kingivad inimestele loomadele lindudele loodusele igavese elu. Kui on meri hülgehall ja sind ründamas suur Kui on meri hülgehall ja sind ründamas on suur hall, nõnda hea on mõelda, siis.